Muud

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et 24.10.2020 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052235525 koos Schengeni sissesõidukeeluga 3 aastaks on motiveerimata, kaalutlusvigadega ja ettekirjutuse tegemiseks (s.h sissesõidukeelu rakendamiseks) puudus õiguslik alus. Kaebaja ei nõustu PPAga, et kuna kaebaja oli alkoholijoobes ja juhtis mootorsõidukit, siis ohustab ta sellega teiste isikute elu, tervist, vara ja nende isikute turvalisust. PPA hinnangul näitavat see kaebaja üleolevat suhtumist õiguskorda, kaebaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning tema edasine viibimine Eestis võib ohustada avalikku korda. Kaebaja on seisukohal, et PPA ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis lubaks väita, et kaebaja ohustaks avalikku korda. PPA seostab väidetava avaliku korra rikkumisega kaebaja poolt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimist ja sellest johtuvat hüpoteetilist ohtu kellegi varale, tervisele, elule või turvalisusele. Intsident leidis aset tööandja (GT4U Balti OÜ) kinnisel territooriumil ning seal puudus reaalne võimalus teiste isikute elu, tervist, vara ja nende isikute turvalisust ohustada. Tegemist on taunimisväärse intsidendiga, mida kaebaja kahetseb, kuid oma teguviisiga kaebaja ei ohustanud teiste isikute elu, tervist, vara või nende isikute turvalisust ning tal puudus selleks ka reaalne võimalus. Intsident ei toimunud teeliikluses või kuskil avalikus kohas ning kaebajal puudus ka vähimgi kavatsus sinna sõita. Nimetatud tegevusele on riik juba oma hinnangu andnud. 28.10.2020 määrusega on Põhja Ringkonnaprokuratuur, juhindudes KrMS § 202 lg-test 1 ja 2 (kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur) süüteo menetlemise lõpetanud, pidades seda vähetähtsaks. Sellises olukorras ei saa mingil juhul teha meelvaldset järeldust nagu oleks kaebajal tendents kalduda avaliku korra ohustamisele või kaasneks sellega varaline kahju või kahju teiste isikute elule või tervisele. Kaebaja on süütegu kahetsenud ning viivitamatult tasunud riigituludesse talle määratud 250,00 eurot. PPA ei ole kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel kaalunud VSS § 74 lg-te 3 ja 4 kohaldamise võimalusi. Kaebaja on töötanud Eestis alates 2018, olles hinnatud spetsialist, mida tõendab tööandja poolt kaebaja kohta antud iseloomustus. Kaebaja on olnud õiguskuulekas ja lojaalne Eesti riigile. Kaebaja leiab, et ta on piisavalt tõendanud, et ta ei kujuta endast mingit võimalikku ohtu kehtivale avalikule korrale. Riigikohus on asjas nr 3-19-92 põhjalikult käsitlenud olukorda, kus isikule heideti ette liiklussüüteo toimepanemist põhjusel, et ta ohustab avalikku korda. Tegemist oli olukorraga, kus isik oli korduvalt toime pannud avalikku korda ohustavaid tahtlikke süütegusid. Vaatamata sellele Riigikohus leidis, et isik ei kujuta endast mingit ohtu avalikule

korrale ja mis annaks aluse Eestis viibimise aluste tühistamiseks. Riigikohus on 23.09.2019 lahendis asjas nr 3-16-2088 (p-d 13-17) tõdenud, et VSS § 28 lg 31 sätestab sissesõidukeelu õigusliku järelmina kohustuse tunnistada välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetada välismaalase elamisõigus. Antud juhul PPA on vormistanud eelnevalt formaalse ja põhistamata viisa kehtetuks tunnistamise otsuse, millele tugines 24.10.2020 ettekirjutuse tegemisel. Väär on PPA väide selles, et kaebaja oli nõus vabatahtliku lahkumisettekirjutusega ning tal ei olnud vastuväiteid kohaldatud sissesõidukeelu kohta. Kaebaja oli juhtunust ning PPA ametnikega suhtlemisest sedavõrd šokis, et ei saanud üldse aru, mida talle seletatakse või mida temast tahetakse. Ühestki vastustaja esitatud haldusmenetluses kogutud dokumendist (peale 24.10.2020 ettekirjutuse) ei nähtu, et kaebajale, kes ei valda eesti keelt, oleks nende sisu tõlgitud või tõlki kasutatud, seega on tegemist oluliste menetlusnormide rikkumistega. Kaebaja avatud ning PPA vastu usalduslikku suhtumist ära kasutades on kaebajalt kogutud allkirju erinevatele menetlusdokumentidele, eesmärgiga koostada vajalik dokumentaalne baas. On ilmne, et kaebaja allkirjastas dokumente nende tegelikust sisust ja tagajärgedest aru saamata, kuid lootis sellise mõistliku käitumisega saavutada endale kiiremat ja soodsamat lahendit. PPA ei ole haldusakti andmisel teostanud nõuetekohaselt kaalumise kohustust, haldusakti põhjendused ei ole sisulised, vaid formaalset laadi ning kõikide tõendite ja asjaoludega ei ole arvestatud. Kaebaja suhtes rakendatud meetmed on ebaõiglased ja ebaproportsionaalselt karmid ning mittevajalikud ja vastuolus kehtiva õiguspraktikaga. Vastustaja leiab, et PPA on 24.10.2020 lahkumisettekirjutuse koostamisel ning 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve. PPA tunnistas 24.10.2020 kaebaja viisa nr EST100206974 kehtetuks VMS § 78 lg 2 p 6 alusel. Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta (VSS § 2 lg 1). Väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist. Välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on vahetult seadusest tulenevalt väljasõiduks kohustatud (VSS § 3 lg 2). VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 7 lg-t 2 tuleb lugeda koosmõjus sättega VSS § 3 lg 2, mis ütleb, et välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on vahetult seadusest tulenevalt väljasõiduks kohustatud. See tähendab, et lahkumisettekirjutus on viibimisaluse puudumisel lahkumiskohustuse osas üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb VSS § 3 lg 2 tõttu otse seadusest. Kuna oli tuvastatud, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, oli PPA kohustatud koostama kaebajale lahkumisettekirjutuse. Lahkumisettekirjutuses määrati ka tähtaeg, millal kaebaja peab riigist lahkuma. Kaebajale anti 7-päevane vabatahtliku lahkumise tähtaeg, seega pidi kaebaja riigist lahkuma hiljemalt 31.10.2020. Eeltoodud küsimuses kuulati kaebaja ära ja ta oli vabatahtliku lahkumistähtajaga nõus ning isikul ei olnud selles osas vastuväiteid. Kaebaja on välja toonud, et oli juhtunust ja PPA ametnikest sedavõrd šokis, et ei saanud aru, mida temast tahetakse. Vastustaja kaebaja väitega ei nõustu, nimelt nähtub 24.10.2020 PPA küsitlusprotokollist, et PPA on andnud isikule võimaluse esitada vastuväiteid vabatahtliku lahkumisettekirjutuse lahkumistähtajaga 7 päeva ning kohaldatud 3-aastase sissesõidukeelu osas, kuid isik ei ole neid esitanud. Täiendavalt anti kaebajale küsitluse lõpus võimalus esitada täiendavaid seisukohti, mida isik ei teinud. Sellest tulenevalt on väär kaebaja väide, et kaebaja ei olnud nõus vabatahtliku lahkumisettekirjutuse ja

sissesõidukeelu kohaldamisega, kuna isikul oli võimalus korduvate vastuväidete esitamise ajal varasemalt antud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu nõusolekust loobuda, mis vastustaja hinnangul viitab sellele, et kaebaja jätkuvalt oli vabatahtliku lahkumisettekirjutusega nõus. Paljasõnalised on kaebaja poolt alles 21.04.2021 vastuses kohtule esitatud väited selle kohta, et kaebajale ei tagatud haldusmenetluses piisavalt tõlgi abi ja ta ei saanud seetõttu dokumentide sisust aru. 24.10.2020 läbiviidud küsitlusprotokollist nähtub, et juures viibis teine PPA ametnik, kes valdab emakeelena vene keelt. Vabatahtliku lahkumisettekirjutusega kohaldatakse sissesõidukeeld kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Seega lähtus PPA sissesõidukeeldu kohaldades seadusest. Ettekirjutusest nähtub samuti, et PPA on tuvastanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud, need sedastanud ning kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendanud. PPA väljastas kaebajale viisa EST100230674 kehtivusega 08.05.2020-17.01.2021. VMS § 78 lg 2 p 6 alusel tunnistatakse pikaajaline viisa kehtetuks, kui välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. Eeltoodud säte ei eelda viisa kehtetuks tunnistamisel, et välismaalase suhtes oleks jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Piisab, kui on tuvastatud asjaolud, mis annavad alust väita, et isiku tegevus võib kujutada ohtu avalikule korrale. Nimelt juhtis kaebaja mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholijoove 0,82 mg/l), pannes sellega toime liiklussüüteo KarS § 424 lg 1 alusel. Antud õigusrikkumise alusel tunnistas PPA 24.10.2020 kaebaja viisa nr EST100206974 kehtetuks VMS § 78 lg 2 p 6 alusel. Kaebaja on vääralt leidnud, et kui PPA seostab väidetava võimaliku avaliku korra rikkumisega kaebaja poolt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimist ja sellest johtuvat hüpoteetilist ohtu kellegi varale, tervisele, elule või turvalisusele, siis on selline järeldus tervikuna väär. Liiklussüütegude puhul on kaitstavaks hüveks (nagu ka üldohtlike süütegude puhul), mida vaadelda, paljude inimeste elu ja tervis, kuna neid süütegusid iseloomustab sihitus, abstraktsete, määratlemata hulga inimeste vastu. Väär on kaebaja väide, et kuna intsident leidis aset tööandja kinnisel territooriumil siis puudus reaalne võimalus teiste isikute elu, tervist, vara ja nende isikute turvalisust ohustada. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, et Põhja Ringkonnaprokuratuur on juhindudes KrMS § 202 lg-test 1 ja 2 süüteo menetlemise lõpetanud, pidades seda vähetähtsaks. Oportuniteediprintsiibi alusel kriminaalmenetluse lõpetamine ei muuda kaebaja poolt toime pandud liiklussüütegu vähetähtsaks. Oportuniteeti rakendatakse menetlusökonoomika põhimõttest tulenevalt ning isiku karistamise asemel määratakse kuriteo toimepanijale kohustused täitmiseks. Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine ei ole kindlasti õigusrikkumine, mis on oma olemuselt vähetähtis või riivaks õiguskorda ja õiglustunnet vaid õrnalt. Sellise käitumisega on kaebaja näidanud ilmekalt oma suhtumist riigis kehtivasse õiguskorda. Välismaalasel on VMS §-st 11 tulenev kohustus järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eestis kehtivaid õigusakte. Vaidlustatud ettekirjutuses kohaldatud 3-aastane sissesõidukeeld oli proportsionaalne. Lähtudes eelnevast, kujutab mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele isegi siis, kui sellega ei põhjustatud raskeid tagajärgi. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ehk rikub põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Eesti ei pea võimaldama välismaalasele, kes ei täida Eesti seadusi ja paneb toime süütegusid, Eestis viibimist. PPA 24.10.2020 lahkumisettekirjutusest nähtub, et kaebajal puuduvad Eestis ja Schengeni territooriumil perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed ning isikut seob Eestiga vaid töötamine. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ning neid asjaolusid kaebaja välja toonud ei ole ning PPA hinnangul neid ka ei esinenud. Lisaks ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mida saaks käsitleda humaansete kaalutlustena. Õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all. Eelpool toodust tulenevalt ei esine kaebaja suhtes humaanseid kaalutlusi, mis võimaldaks jätta

sissesõidukeelu kohaldamata, mistõttu on sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud. Riigil on tulenevalt rahvusvahelise õiguse põhimõttele suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik ka piirata välismaalase, kes on rikkunud riigis kehtivat õiguskorda, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. PPA ei ole rikkunud HMS § 4 tulenevat kaalutlusõigust ning on välja selgitanud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Kaebaja viibis Eestis pikaajalise viisaga, kuid pole kunagi omanud tähtajalist või pikaajalist elamisluba. Seega on kaebaja pidanud arvestama sellega, et tema viisa kehtib tähtajaliselt ning tähtaja lõppemisel ta peab arvestama võimalusega, et talle uut pikaajalist viisat ei anta. Sellest tulenevalt ei saa kaebajal olla Eesti Vabariigis pikemaajalisi ning kaitsmisväärseid majanduslikke huve nagu väidab kaebaja. Isikul jääb alati võimalus pöörduda tagasi koduriiki Ukrainasse. Kaebaja on vääralt viidanud VSS § 28 lg 31 kohaldumisele antud kohtuvaidluses. VSS § 27 kohaselt ei kohaldata lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele VSS 5. peatükis sätestatut. Sellest tulenevalt ei oma antud Riigikohtu seisukoht antud kohtuvaidluses sisulist tähendust. Seadusandja on välismaalasele ette näinud võimalused sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kui sissesõidukeelu aluseks olevad asjaolud on muutunud (VSS § 32 lg 1). Välismaalase põhjendatud taotluse alusel on otsustuspädevus Siseministeeriumil. Kui kaebaja tunneb, et asjaolud on pärast lahkumisettekirjutuse tegemist tõepoolest muutunud ning tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ei ole enam proportsionaalne, on tal igal hetkel võimalik pöörduda Siseministeeriumi poole taotlemaks sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist. Kui asjaolud on muutunud, siis on otstarbekam ning riiklikult ökonoomsem sissesõidukeelu aluseks olevaid asjaolusid ning õiguspärasust hinnata hilisema aja seisuga eraldisesivas menetluses. VSS § 75 lg-te 2 ja 3 kohaselt välismaalane, kes taotleb Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist asjaolu tõttu, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooniliikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, esitab PPA-le taotluse ja tõendid selle kohta, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. PPA edastab nimetatud taotluse ja asjassepuutuvad tõendid Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või peatamise otsuse tegemiseks Siseministeeriumile. Kaebaja ei ole PPA-le vastavat taotlust esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike selgitustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesoleva vaidluse esemeks on Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 24.10.2020 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052235525 ja sellega koos 3-aastase sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasus. Kohtuvaidlus ei hõlma küsimust, kas lahkumisettekirjutuse tegemisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele eelnenud viisa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane. Kaebaja leiab, et PPA 24.10.2020 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052235525, koos Schengeni sissesõidukeeluga 3 aastaks on motiveerimata, kaalutlusvigadega ja ettekirjutuse tegemiseks (s.h sissesõidu keelu rakendamiseks) puudus õiguslik alus. Vastustaja leiab, et PPA 24.10.2020 koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052235525 koos Schengeni sissesõidukeeluga 3 aastaks on kõiki asjaolusid arvestades õiguspärane ning

proportsionaalne. Samuti PPA ei ole sissesõidukeelu määramisel teinud kaalutlusvigu ning see on seadusega kooskõlas. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 23.10.2020 juhtis mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholijoove 0,82 mg/l), millega rikkus Liiklusseaduse §-i 69. PPA tunnistas 24.10.2020 kaebaja viisa nr EST100206974 kehtetuks VMS § 78 lg 2 p 6 alusel. PPA koostas 24.10.2020 lahkumisettekirjutuse nr 1052235525, millega kohustati Xi Eesti Vabariigist lahkuma 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 31.10.2020, lisaks kohaldati isikule sissesõidukeeld Schengeni õigusruumi 3 aastaks. Kaebaja täitis vabatahtlikult lahkumisettekirjutuse 09.11.2020. Kaebaja ei taotlenud PPA-lt määratud tähtaja pikendamist ega väitnud, et tähtaeg on liiga lühike riigist lahkumise korraldamiseks vms. VSS § 2 lg 1 kohaselt Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 3 lg 2 näeb ette, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega/põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kohus siinkohal märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja ja tema esindaja), siis ei pea kohus hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. PPA 24.10.2020 vaidlustatud ettekirjutuses on toodud faktilised asjaolud seonduvalt kaebaja Eestis viibimisega. 23.10.2020 juhtis kaebaja mootorsõidukit, olles joobeseisundis, millega pani toime liiklussüüteo (Liiklusseaduse § 69). Eestis kehtib mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise osas nn nulltolerants. Joobeseisundis mootorsõidukit, mis on vaieldamatult kõrgendatud ohu allikas, juhtiv isik on ohuks kaasliiklejatele, sh nende elule ja tervisele. Asjaoludest nähtuvalt viibis kaebaja alates 24.10.2020 Eestis ilma seadusliku aluseta, mistõttu oli PPA-l seaduslik alus (VSS § 7 lg-d 1 ja 2) koostada kaebajale ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Vastustaja on osundanud, et VSS § 7 lg-t 2 tuleb lugeda koosmõjus sättega VSS § 3 lg 2, mis ütleb, et välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on vahetult seadusest tulenevalt väljasõiduks kohustatud, mis tähendab, et lahkumisettekirjutus on viibimisaluse puudumisel lahkumiskohustuse osas üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb VSS § 3 lg 2 tõttu otse seadusest. Kohus märgib, et kuna vastustaja oli tuvastanud, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, oli PPA kohustatud koostama kaebajale lahkumisettekirjutuse. Vastustaja on toonud välja, et VSS § 27 kohaselt ei kohaldata lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele VSS 5. peatükis sätestatut. Kohus osundab, et antud juhtumiga ei ole puutumuses kaebaja viidatud Riigikohtu 23.09.2019 lahend kohtuasjas nr 3-16-2088. Kohus ei nõustu kaebajaga, et alkoholijoobes mootrosõiduki juhtimine ei kujuta endast ohtu avalikule korrale. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja suhtes algatatud

kriminaalmenetlus lõpetati oportuniteedi põhimõttel ei muuda see kaebaja toimepandud liiklussüütegu olematuks või vähetähtsaks. Kohtu hinnangul on ilmselgelt moororsõiduki kui suurema ohu allika joobeseisundis juhimine üks raskemaid ja ohtlikumaid liiklussüütegusid, mille tagajärjed on ettearvamatud ja võivad tuua kaasa korvamatuid tagajärgi ja kahjusid. Seejuures kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et tema toimepandud liiklussüüteo raskust vähendavaks asjaoluks tuleks pidada rikkumise toimepanemist tööandja territooriumil. Kohus on seisukohal, et üksnes õnnelikuks juhuseks tuleb pidada asjaolu, et joobeseiundis juhitud mootorsõiduki läheduses ei viibinud teisi liiklejaid, kelle tervise ja/või elu ning turvalisuse oleks võinud kaebaja oma vastutustundetu teoga ohtu seada. Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine kujutab ilmselgelt ohtu nii isikule endale kui ka kaasliiklejatele ning kokkuvõttes kujutab ohtu avalikule korrale, mis Korrakaitseseaduse § 4 lg 1 kohaselt väljendab ühiskonna seisundit, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Välismaalaste seaduse § 11 kohaselt on Eestis ajutiselt viibiv või Eestis elav välismaalane kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. Eestis viibiv välismaalane peab igal juhul olema õiguskuulekas ning järgima seaduse nõudeid. Praegusel juhul kaebaja viibis Eestis ajutise viibimisloa alusel (VMS § 7), s.o pikaajalise viisa alusel. Kaebaja ei ole omanud pikaajalise elaniku elamisluba ega tähtajalist elamisluba, mille pikendamisega seonduvat käsitles Riigikohus kohtuasjas nr 3-19-92, milles 18.11.2020 tehtud lahendile kaebaja viitab. Kuna käesoleva kaebuse ja nimetatud kohtuasja asjaolud ei ole võrreldavad, siis ei ole nimetatud asjas tehtud järeldused ülekantavad käsoleva asja lahendamisele, mistõttu ei ole võrdlus asjakohane. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et meelevaldne ja tõendamata on kaebaja poolt alles 21.04.2021 vastuses kohtule esitatud väide selle kohta, et kaebajale ei tagatud haldusmenetluses tõlki ja seetõttu ei saanud ta millestki aru ja üksnes asja kiiremaks lahendamiseks andis dokumentidele oma allkirjad. PPA poolt 24.10.2020 koostatud küsitlusprotokollist nähtub, et PPA on andnud kaebajale võimaluse esitada vastuväiteid vabatahtliku lahkumisettekirjutuse lahkumistähtajaga 7 päeva ning kohaldatud 3-aastase sissesõidukeelu osas, kuid kaebaja ei ole pidanud vajalikuks neid PPA-le esitada. Kaebajale anti küsitluse lõpus võimalus esitada oma täiendavaid seisukohti, mida aga kaebaja ei teinud. PPA kinnitusel toimingu juures viibis teine ametnik, kelle emakeeleks on vene keel. Samuti nähtub, et lahkumisettekirjutus on tõlgitud kaebajale vene keelde ja on kaebajale arusaadav, mida on kaebaja oma allkirjaga ka kinnitanud. Mingeid märkusi/pretensioone jms kaebaja allkirja andes ei ole esitanud. Seega on PPA poolt täidetud VSS § 71 lg-st 2 tulenev nõue lahkumisettekirjutuse isikule arusaadavasse keelde tõlkimise kohta. Lisaks ei ole kaebaja haldusmenetluses väitnud, et ta ei saa millestki aru ja seega ei saa ka menetlusdokumente allkirjastada jms, kuigi selleks oli tal võimalus olemas. Kohtu hinnagul ei ole PPA rikkunud sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalutlusõigust ning on kaalunud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sh kaebaja rikkumise raskust. PPA on õigesti leidnud, et kuna kaebaja viibis Eestis ajutise viibimisloa alusel, siis ei saanud tal olla õiguspärast ootust, et tema viisat tulevikus automaatselt pikendatakse, mistõttu on arusaadav, et kaebajal ei saanud olla pikalt etteplaneeritud tööalaseid või muid majanduslikke plaane seonduvalt Eestiga. Kohus nõustub PPA-ga, et kuna kaebajal puudusid igasugused perekondlikud sidemed Eestis ja ka teistes Schengeni liikmesriikides, mida kaebaja on ise 24.10.2020 küsitluste protokollis kinnitanud, siis ei esine sissesõidukeelu määramisel perekonnaõiguse ja muud eraelu riivet. Seejuures on õige PPA seisukoht, et Eesti riigil on suveräänne õigus otsustada, keda ja millistel tingimustel oma territooriumile lubada. Tulenevalt

VSS § 74 lg-st 1 kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutusega sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. PPA on lähtunud sissesõidukeelu kohaldamisel kehtivatest õigusnormidest. Ettekirjutusest nähtub, et PPA on tuvastanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ning kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendanud. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). PPA on lahkumisettekirjutuses osundanud, et kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Seonduvalt kaebaja väitega sissesõidukeelu ebaproportsionaalsusest märgib kohus, et PPA on õigesti osundanud välismaalasele seadusandja poolt ettenähtud võimalusele seissesõidukeelu kehtivuasaja muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kui sissesõidukeelu aluseks olevad asjaolud on muutunud (VSS § 32 lg 1). Selles osas on välismaalase põhjendatud taotluse alusel otsustuspädevus Siseministeeriumil. VSS § 75 lg-te 2 ja 3 kohaselt välismaalane, kes taotleb Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist asjaolu tõttu, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooniliikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, esitab PPA-le taotluse ja tõendid selle kohta, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. PPA omakorda edastab nimetatud taotluse ja asjassepuutuvad tõendid Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või peatamise otsuse tegemiseks Siseministeeriumile, kelle pädevusse see kuulub. PPA kinnitusel kaebaja ei ole PPA-le vastavat taotlust esitanud (sh kehtivusaja lühendamiseks). Kohus leiab, kõiki asjaolusid arvestades ja esitatud tõendeid koostoimes hinnates, et PPA 24.10.2020 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052235525 koos Schengeni sissesõidukeeluga 3 aastaks on õiguspärane, sh kaalutletud ja proportsionaalne.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.