Forum Cinemas OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise SA 11.07.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/6316 ja Rahandusministeeriumi 09.09.2020 vaideotsuse nr 157 tühistamiseks ning Ettevõtluse Arendamise SA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Forum Cinemas OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindaja Age Rebane Vastustaja II – Rahandusministeerium, volitatud esindaja Silvi Uljas
2.Võtta asjale juurde Ettevõtluse Arendamise SA poolt 28.05.2021 esitatud täiendavad tõendid.
Jätta Forum Cinemas OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.07.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
1.Forum Cinemas OÜ (kaebaja) esitas 12.06.2020 Ettevõtluse Arendamise SA-le (EAS) rahandusministri 13.05.2020 määruse nr 18 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud kaubandus- ja teenindusettevõtjate rendimaksete toetus“ (määrus nr 18) alusel taotluse rendimaksete toetuse saamiseks.
2.EAS tunnistas 11.07.2020 otsusega nr 1.1-5.1/20/6316 kaebaja nõuetele mittevastavaks ja jättis tema taotluse rahuldamata. Kaebaja ei vasta määruse nr 18 § 8 lg 1 p-s 4 ja § 9 lg-s 3 toodud nõuetele, sest käitised ei olnud avatud tervet kalendrikuud (Coca-Cola Plaza avas uksed 15.06.2020 ja Viljandi Centrum 26.06.2020). Kaebaja ei vasta määruse nr 18 § 1 lg 1 ja § 4 p-s 3 toodud nõuetele. Rendilepingust nähtuvalt on Coca-Cola Plaza hoonekompleksi eesmärk toimida kinona, mitte kaubanduskeskusena.
Kaebaja esitas EAS-i 11.07.2020 otsuse peale 07.08.2020 vaide.
Rahandusministeerium jättis 09.09.2020 vaideotsusega nr 157 vaide rahuldamata.
5.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 11.07.2020 otsuse ja Rahandusministeeriumi 09.09.2020 vaideotsuse tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Põhjendused:
5.1.Kaebaja vastab määruse nr 18 § 8 lg 1 p-s 4 toodud tingimusele. Oluline ei ole, mitu päeva olid kinod avatud, vaid asjaolu, et kinod avati klientide teenindamiseks pärast piirangute möödumist ja avamine leidis aset rendiarve perioodi sees. Kaebaja taasavas kinod esimesel võimalusel. Kaebajal puudus mistahes majanduslik kaalutlus kinode avamisega viivitada, sest ka ajal, mil kinod olid suletud, pidi ta kandma sellega seonduvaid jooksvaid kulutusi, sh tasuma rendimakseid.
5.2.Puudub vaidlus, et Viljandi Centrum on kaubanduskeskus. Ka kobarkino Coca-Cola Plaza tegutseb kaubanduskeskuses määruse nr 18 § 1 lg 1 ja § 4 p 3 tähenduses. Asjaolu, et hoonekompleksis asub kino, ei välista, et tegemist võiks olla kaubanduskeskusega. Kinod on Eestis enamikes suuremates kaubanduskeskustes. Coca-Cola Plazas asuvad kohvik, restoran ja kommipood pakuvad klientidele erinevaid kaupu ning nende külastamiseks ei pea läbima kinoruume ega ostma kinopiletit. Tegemist on eraldiseisvate kauplemispindadega, mis kasutavad ühist sissepääsu ja jagavad koridori või aatriumi. Euroopa kaubanduskeskuste klassifitseerimise standardi järgi eristatakse mh spetsialiseerunud temaatilisi meelelahutuse keskseid keskusi, kus on tavapäraselt üks ankurüürnikust kobarkino ning selle juures asuvad restoranid ja baarid. Sellele kaubanduskeskuse liigile vastab ka Coca-Cola Plaza.
5.3.EAS asus alles kohtumenetluses seisukohale, et kaebaja ei kuulu määruse nr 18 adressaatide ringi. Haldusakti õigusliku aluse ja põhjenduste hilisem muutmine ei ole võimalik ning haldusakt tuleb tühistada. Põhjuste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärgi kontrollitavaks. Vastustaja ei ole sellest põhjendusest haldusakti andmisel lähtunud.
5.4.COVID-19 pandeemiast tingitud piiranguid kehtestati kiirustades ja tihti detailidele tähelepanu pööramata. Määruse nr 18 eesmärgiks ei olnud jätta toetuse saajate ringist välja ettevõtjad, kelle käitised olid suletud juba varem. Seda kinnitab määrusele eelnenud Rahandusministeeriumi memorandum, kus kõneldi laiemalt COVID-19 levikust ja eriolukorrast. Kui kaebaja ei oleks pidanud oma tegevust piirama Vabariigi Valitsuse 13.03.2020 korralduse nr 77 „Eriolukorra meetmete rakendamine“ (korraldus nr 77) alusel, siis oleks tema tegevus olnud igal juhul piiratud peaministri 24.03.2020 korralduse nr 46 „Eriolukorra juhi korraldus kaubandusettevõtetes liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta“ (korraldus nr 46) alusel. 2(7)
3-20-1819
5.5.Kui kohus leiab, et määruse nr 18 § 1 lg 1 välistab kaebaja toetuse saajate ringist, tuleb see säte tunnistada põhiseadusevastaseks, sest kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Nõudel, mille kohaselt peaks käitise tegevus olema piiratud vaid korralduse nr 46 alusel, puudub määruse nr 18 eesmärki silmas pidades mõistlik ja asjakohane põhjus.
EAS palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
6.1.See, milliseid sihtrühmi ja mis viisil toetada, on poliitiline otsus ja riigil on selle otsuse tegemisel lai kaalutlusruum. Isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Toetusmeede on valikuline ja toetust ei anta ükskõik millisele kaubandus- või teenindusettevõtjale, vaid sellisele, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused.
6.2.Määruse nr 18 § 8 lg 1 p 4 ja § 9 lg 3 koosmõjust tuleneb, et käitis pidi olema avatud kogu kuu. Seda tõlgendust toetab kaudselt ka määruse nr 18 § 6 lg 1. Sätted ei anna võimalust kaebajale soodsale tõlgendusele, sest see läheks vastuollu normi endaga. Ka riigiabi loas ei ole teisiti sõnastatud kui määruses.
6.3.Määruse nr 18 tähenduses on kaubanduskeskus hoone, milles asub vähemalt 3 kauplust või teenindusettevõtet, millel on ühine sissepääs ja mis jagavad koridori või aatriumi. Kaebaja rendilepingu p 1 kohaselt on hoone meelelahutuskompleks, mille peamiseks sihtotstarbeks on kino. Seega on EAS lähtunud kaebaja enda esitatud rendilepingust, mis määratleb üheselt hoone meelelahutuskompleksi ja kinona. Coca-Cola Plaza on inimestele teada ja tuntud kui kino ning seda külastatakse kino, mitte kommipoe, kohviku või restorani tõttu. Kaebaja viide Euroopa kaubanduskeskuste klassifitseerimise standardile on asjakohatu, sest määruse nr 18 alusel toetuse andmisel tuleb lähtuda üksnes määruses toodud kaubanduskeskuse mõistest.
6.4.Tallinna Halduskohus leidis 15.04.2021 otsuses asjas nr 3-20-1521, et määrusega nr 18 kehtestatud toetuse saajate ringi ei kuulu ettevõtjad, kelle käitised ei olnud suletud korralduse nr 46 alusel. Sarnaselt viidatud kohtuasjaga tulenesid ka kaebaja käitistele piirangud korraldusest nr 77, mille p 3 kohaselt keelati 13.03.-01.05.2020 mh kinoseansid. Seega ei kuulu kaebaja määruse nr 18 sihtrühma.
6.5.Määrus nr 18 on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 12 kooskõlas. Vaidlusalune toetus oli sihitud määruses nr 18 välja toodud isikutele ja teatud ettevõtjate välistamine ei tähenda automaatselt ebavõrdset kohtlemist. Riik on vaba otsustama, milliseid toetusi mis sihtrühmadele kehtestada.
Rahandusministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.EAS esitas 28.05.2021 kohtule täiendavad seisukohad koos uute tõenditega. Uued tõendid on esitatud kohtu 28.04.2021 määrusega antud tähtaega rikkudes. Selle määruse järgi tulnuks uued tõendid esitada hiljemalt 14.05.2021.
8.1.Tõendid nr 1-13 sisaldavad kaebaja toetuse taotluse lisasid. Tegemist on dokumentidega, mille kaebaja ise haldusmenetluses EAS-ile esitas ja mis olid vastustajatele haldusmenetluses teada. Seega ei ole need tõendid menetlusosalistele üllatuslikud ega too sel põhjusel kaasa menetluse viibimist, sh menetluse uuendamise vajadust (HKMS § 62 lg 1, § 51 lg 4). Nimetatud tõendid tulnuks esitada kohtule kohe koos kaebusega või vastusega kaebusele, sest tegemist on vaidluse all oleva taotluse osaga. Kohus võtab tõendid asjale juurde.
3(7)
3-20-1819
8.2.Lisa 14 on määruse nr 18 eelnõu seletuskiri. Kohtu jaoks ei ole nimetatud dokument avalikult kättesaadav (internetist leitav). Arvestades vaidlust määruse nr 18 sisu üle, tulnuks see seletuskiri esitada kohtule oluliselt varem. Tegemist on dokumendiga, mille kaudu on võimalik määruseandja eesmärki tuvastada. Seetõttu võtab kohus selle dokumendi vastu. Kohus ei pea eeltoodule vaatamata vajalikuks menetlust uuesti uuendada, sest ainuüksi sellest dokumendist ei sõltu asja lahendus. Kohus peab vaidlusaluseid sätteid tõlgendama lisaks määruse eelnõu seletuskirjas toodule. Seletuskiri ei sisalda teavet, millega kaebaja ei oleks saanud juba varem arvestada. Lisaks on kaebaja ise viidanud rahandusministri memorandumile1, millest nähtuvad sarnased määruse nr 18 kehtestamise eesmärgid ja seletused.
9.Kaebaja leidis, et EAS-i seisukoht, et kaebaja ei kuulu määruse nr 18 § 1 lg 1 järgi määruse reguleerimisalasse, on esitatud hilinenult, mistõttu tulnuks see jätta tähelepanuta. Samuti ei tuginenud vastustaja sellele põhjendusele vaidlusaluse otsuse tegemisel.
9.1.Kohus nõustub kaebajaga selles, et EAS pidanuks sellekohased põhjendused esitama oluliselt varem. EAS-i viide Tallinna Halduskohtu 15.04.2021 otsusele asjas nr 3-20-1521 kui uuele asjaolule on asjakohatu, sest ka viidatud asjas oli vaidluse all EAS-i enda otsus ja EAS põhjendas oma otsust viidatud asjas mh sellega, et kasiinod ei kuulu määruse nr 18 reguleerimisalasse. Seega oli tegemist EAS-i enda põhjendusega, mitte kohtu esitatud põhjendusega, mis oli EAS-ile üllatuslik ja selgus alles kohtuotsusest. Seega saanuks EAS esitada samasuguse põhjenduse ka praeguses asjas.
9.2.Samas ei nõustu kohus, et EAS-i sellekohane põhjendus tulnuks jätta tähelepanuta ja menetlus uuendamata. Olenemata sellest, kas EAS sellele põhjendusele praeguses vaidluses tugineb või mitte, pidanuks kohus ise kontrollima kaebaja vastavust määruses nr 18 toodud tingimustele, st kas kaebajal oli üldse õigus taotleda selle määruse alusel toetust ja kas kaebaja subjektiivseid õigusi on kuidagi rikutud. Kui kaebajal puudub õigus toetust taotleda, siis ei saa ükskõik mis põhjusel tema taotluse rahuldamata jätmine tema õigusi rikkuda ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus (HKMS § 44 lg 1). Seega on tegemist vaidluse lahendamise seisukohalt määrava asjaoluga. Menetluse uuendamata jätmine ei oleks tähendanuks, et kohus ei oleks saanud selle asjaoluga arvestada, vaid et kaebaja ei oleks saanud selle asjaolu kohta oma arvamust avaldada. See olnuks aga kaebaja menetlusõiguste rikkumine. Menetluse uuendamine ei toonud kaasa menetluse olulist venimist, sest varem planeeritud 10.05.2021 asemel teeb kohus otsuse avalikult teatavaks 14.06.2021. Kaebaja ei ole põhjendanud, et selline ühekuine viivitus oleks tema õiguste kaitsmise seisukohalt ebaproportsionaalne riive.
10.EAS tõi kohtumenetluses uue põhjendusena välja, et kaebajal ei ole õigust määruse nr 18 alusel toetust taotleda, sest ta ei kuulu määruse nr 18 § 1 lg 1 järgi soodustatud isikute ringi.
10.1.Määruse nr 18 § 1 lg 1 järgi kehtestatakse määrusega toetuse andmise tingimused kaubandus- või teenindusettevõtjale, kes kasutab rendi- või üürilepingu alusel kaubandus- või teeninduspinda kaubanduskeskuses, mis oli peaministri 24.03.2020 kehtestatud kaubandusettevõtetes liikumisvabaduse piirangu tõttu osaliselt või täielikult suletud. Sama määruse § 8 lg 1 p 1 järgi võib toetust taotleda Eesti äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris registreeritud kaubandus- või teenindusettevõtja, kelle käitise tegevus oli osaliselt või täielikult peatatud tulenevalt liikumisvabaduse piirangust ja viibimiskeelust. Sama määruse § 2 järgi on toetuse andmise eesmärk ühekordse tagastamatu abi andmine kaubandus- või teenindusettevõtjatele COVID-19 levikust põhjustatud kriisikahjude osaliseks hüvitamiseks (lg 1). Toetuse andmise oodatav tulemus on toetust saavate kaubandus- või
teenindusettevõtjate käitiste taaskäivitamine ja tegevuse jätkumine eriolukorra lõppemise järel (lg 2).
10.2.Kohus nõustub EAS-i seisukohaga, et eeltoodud sätetest järelduvalt kuuluvad määrusega nr 18 soodustatud isikute hulka kaubandus- ja teenindusettevõtjad, kelle käitise majandustegevus peatus ja käive langes seetõttu, et korraldusega nr 46 kehtestati kaubanduskeskustes liikumispiirang. Määruses nr 18 toodud viide korraldusele nr 46 näitab määrusandja kindlat soovi suunata määruses reguleeritud abimeede konkreetsetele ettevõtjatele konkreetsest piirangust tingitud tagajärgede leevendamiseks. Sellist eesmärki kinnitab veelgi selgemalt määruse nr 18 eelnõu seletuskiri, mille lk-l 1 on selgitatud: „Korraldusest [nr 46] tulenevalt on suurem osa müügi- ja teeninduspindadest suletud ning käibed on erinevates segmentides kukkunud kuni 90 protsenti. Selleks, et nad siiski suudaksid kriisist väljuda ning edasi tegutseda, kehtestatakse antud meede. /.../ Kuna suur osa kaubandus- või teenindusettevõtjatest tegutseb rendipinnal, tuleb kadunud käibele vaatamata siiski jätkata rendimaksete tasumist. See on ettevõtete jaoks suur rahaline kulu, millest vabanemine ei ole sageli kiirkorras võimalik. Seetõttu nähakse kriisi leevendamiseks ette rendimaksete toetuse maksmine.“. Sarnastele põhjendustele viidatakse ka rahandusministri memorandumis. Kaebaja viide määruse nr 18 § 8 lg 1 p-le 2 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Selles sättes toodud kuupäev 12.03.2020 tähistab eriolukorra väljakuulutamist Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusega nr 76, mitte konkreetsete meetmete kohaldamist ettevõtjate suhtes ega liikumispiirangute kehtestamist.
10.3.Kaebaja majandustegevuseks on äriregistri järgi kinofilmide linastamine. Kinoseansid keelati juba korralduse nr 77 p-ga 3 alates 13.03.2020, seega enne kaubanduskeskustes liikumispiirangute seadmist. Korraldusega nr 46 ei piiratud kuidagi kaebaja tegevust, sest kaebaja kinode tegevus oli peatatud sõltumata kaubanduskeskustes kehtivatest liikumispiirangutest. Järelikult ei ole kaebaja määruse nr 18 reguleerimisalas olenemata sellest, kas tema kinod asusid kaubanduskeskustes või mitte. Seega ei ole kaebajal õigust toetuse saamisele määruse nr 18 alusel.
10.4.Kohtu hinnangul ei ole võimalik tõlgendada määrust nr 18 selliselt, et ka kaebaja selle regulatsiooni alla mahuks. Vastasel korral oleks tegemist määruse sõnastuse ja määrusandja selge tahte vastase tõlgendamisega, millega kohus ei rakendaks õigust, vaid asuks ise uut õigust looma. Selline pädevus kohtul aga puudub. Samuti tuleb silmas pidada, et kaebajal ei ole (sh PS-ist tulenevat) subjektiivset õigust nõuda oma ettevõtluse toetamiseks riigi eelarvelistest vahenditest toetuse andmist. Riigiabi andmine on reeglina keelatud ja lubatud vaid väga piiratud juhtudel. Riigiabi andmise tingimusi tuleb seetõttu tõlgendada kitsendavalt. Koroonaviirusest tingitud mõjude leevendamiseks toetuse maksmise kohustust ei tule riigile ühestki õigusaktist, sh ühestki Euroopa Liidu õigusaktist. Tegemist on riigi poliitilise vaba valikuga. Riigil on väga ulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks, kas, kellele ja millistel tingimustel toetust anda. Riigi poliitilised otsustused ei allu reeglina kohtulikule kontrollile ja kaalutlusõiguse alusel tehtava otsuse puhul saab kohus teostada vaid piiratud kontrolli. Muu hulgas ei saa kohus teostada kaalumist haldusorgani eest ega hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).
11.Kaebaja leidis, et kui ta ei peaks kuuluma määruse nr 18 regulatsiooni alla, on tegemist ebavõrdse kohtlemisega ja määrus nr 18 tuleks tunnistada põhiseadusevastaseks.
11.1.PS § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
11.2.Kohus ei nõustu kaebajaga, et teda oleks ebavõrdselt koheldud. Kaebaja ei ole ebavõrdse kohtlemise etteheidet täpsemalt põhjendanud. Sarnaselt kaebajale ei ole ka teistel 5(7)
3-20-1819
kinovaldkonna ettevõtjatel, kelle kinod asuvad kaubanduskeskustes, õigust vaidlusalusele toetusele. Samuti ei saanud seda toetust taotleda kinod, mis ei asunud kaubanduskeskustes, kuid mille tegevus oli korralduse nr 77 alusel peatatud. Kaebajat ei koheldud nende ettevõtjatega ehk enda otseste konkurentidega võrreldes ebavõrdselt. Samamoodi ei ole määruse nr 18 alusel toetusõiguslikud nt ööklubid, etendus- ja kontserdiasutused, konverentsikorraldajad, muuseumid ja näituste korraldajad, huvitegevuse korraldajad, spordiklubid ja jõusaalid, saunad, spaad, basseinid ja veekeskused, päevakeskused, mänguautomaatide saalid, kasiinod jm ettevõtted, mille tegevus peatati muu kui korralduse nr 46 alusel. Lisaks ei saa määruse nr 18 alusel toetust sama määruse § 1 lg-s 3 nimetatud ettevõtted olenemata sellest, kas nende tegevus oli korralduse nr 46 alusel peatatud või mitte. Seega on mitmeid erinevaid ettevõtjaid, kes määruse nr 18 alusel toetust taotleda ei saa ja kaebaja etteheide tema ebavõrdse kohtlemise osas on põhjendamata.
11.3.Vaidluse all ei ole asjaolu, et COVID-19 haiguspuhangu tõttu kehtestati mitmeid erinevaid piiranguid ning nendega riivati paljude erinevate isikute õigusi ja vabadusi. Kaebaja ei ole praeguses kaebuses ega ka varem tema tegevusele seatud piiranguid vaidlustanud ega nende õiguspärasust kahtluse alla seadnud. Riik on kehtestanud ka mitmesuguseid toetusmeetmeid erinevatele isikute kategooriatele COVID-19 piirangutest tulenevate mõjudega toimetulemiseks. See, milliseid isikute kategooriaid milliste meetmetega ja millises mahus toetada, on riigi poliitiline valik, mille tegemisel tuleb paratamatult arvestada ka riigi võimekusega erasektorile appi tulla. Ilmselgelt on avalikud vahendid alati piiratud ja kõiki ettevõtjaid ei ole võimalik toetada. Lisaks ettevõtjate toetamisele kriisi ajal tuli riigil jätkuvalt täita oma teisi ülesandeid, mis ei võinud kriisile vaatamata unarusse jääda. Kaebaja ei ole väitnud, et tal polnud võimalust ühegi meetme alusel COVID-19 haiguspuhangust tingitud mõjude leevendamiseks toetust saada. Nt võimaldas kultuuriministri 30.04.2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ § 4 lg 1 p 2 filmi valdkonnaga seotud isikutel taotleda jätkusuutlikkuse tagamiseks toetust, Eesti Töötukassa maksis eriolukorra ajal töötajate koondamise ja ettevõtjate tegevuse lõpetamise vältimise eesmärgil töötasu hüvitisi. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus see, et kaebajal ei olnud võimalik taotleda toetust kõigist meetmetest ja kõigi kahjude hüvitamiseks.
11.4.Riik ei olegi seadnud toetusmeetmete rakendamisel eesmärki, et kõigi ettevõtjate kõikvõimalikud kahju tuleb korvata, vaid ootas ühiskonnalt vastutulekut ja mõistmist, et pandeemia levikuga võimalikult kiiresti ja säästlikult hakkama saada. Ilmselgelt on olemas ka isikuid, kellel puudus igasugune võimalus kahjude korvamiseks riigipoolset abi saada. Kui kaebaja leiab, et riik põhjustas talle piirangute kehtestamisega ebaproportsionaalset kahju ja see tuleb hüvitada, on tal võimalik esitada riigi vastu kahju hüvitamise kaebus.
12.Seega leiab kohus, et kaebaja ei kuulunud määruse nr 18 sihtgruppi ja sel põhjusel puudub tal õigus selle määruse alusel toetust taotleda. Tema taotlus tuli jätta rahuldamata. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida täiendavalt, kas vaidlusalustes otsustes toodud põhjendused, et CocaCola Plaza ei ole kaubanduskeskus ja määruse nr 18 järgi pidid käitised olema avatud terve juunikuu jooksul, on põhjendatud. Sellest ei sõltu praeguse asja lahendus. Isegi kui kohus leiaks, et need põhjendused ei ole õiguspärased, puudub kaebajal igal juhul õigus määruse nr 18 alusel toetust saada, seega ei riku vaidlustatud otsused sõltumata nende põhjendustest kaebaja õigusi ja kaebust ei ole võimalik rahuldada. Kaebaja väide, et kohtumenetluses ei ole võimalik haldusakti põhjendusi muuta, ei ole praegusel juhul asjakohane. Selline põhjendus oleks asjakohane, kui tegemist oleks kaalutlusotsuse põhjenduste muutmisega. EAS-i otsus ei ole kaalutlusotsus, vaid toetuse saamise õigus sõltus määruses nr 18 sätestatud tingimuste täidetusest. Nende tingimuste täitmist ehk faktilisi asjaolusid on võimalik kontrollida ka kohtumenetluses. Samuti ei oleks menetlusökonoomiaga kooskõlas see, et kohus tühistaks vaidlusalused otsused ja EAS-il tuleks haldusmenetluses uue otsusega kaebaja taotlus ikkagi 6(7)
3-20-1819
rahuldamata jätta. Seega ei saavutaks kaebaja kaebuse rahuldamisega kuidagi oma eesmärki. Kuigi EAS pidanuks juba kaebaja taotluse menetlemisel endale selgeks tegema, kes kuuluvad määruse nr 18 sihtgruppi, ja oma otsust vastavalt sellele ka põhjendama, ei muuda see asjaolu, et kaebaja sellesse sihtgruppi ei kuulu. Selline asjaolu oli olemas juba vaidlusaluste otsuste tegemise ajal ja kaebaja pidanuks ka ise toetusmeetme tingimustega tutvudes sellest aru saama.
13.Seega tuleb kaebus nii tühistamis- kui kohustamisnõuetes rahuldamata jätta.
14.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1).
14.1.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et menetluskulud tuleks HKMS § 108 lg 61 alusel jätta vastustajate kanda. Kohtu arvates oli eelkõige kaebaja enda kohustus selgeks teha, kas ta vastab toetuse saamise tingimustele. Kaebaja ei ole väitnud, et EAS oleks teda haldusmenetluses eksitanud ja alusetult suunanud toetust taotlema. Lisaks nähtub kaebaja poolt kohtule esitatud täiendavatest seisukohtadest, et kaebaja ei nõustunud ka EAS-i uue seisukohaga, et kaebaja ei kuulu toetuse saajate sihtgruppi, ja esitas sellele vastuväited. Seega ei ole välistatud, et kaebaja oleks EAS-i otsuse peale edasi kaevanud ka juhul, kui EAS oleks kohe tema taotluse määruse nr 18 § 1 lg-le 1 tuginedes rahuldamata jätnud.
14.2.Vastustajad ei ole nende menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega nende menetluskulusid tõendavaid dokumente esitanud, seetõttu jätab kohus nende võimalikud menetluskulud nende enda kanda.
14.3.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Vaidluse all oli kaebaja õigus saada riigilt toetust. Riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 järgi on kaebaja toetust puudutavas vaidluses vabastatud riigilõivu maksmisest. Sellest sättest tulenevalt loeb kohus kaebaja praeguse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatuks ja tagastab talle kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot (HKMS § 104 lg 5 p 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.