Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg 1, § 252 lg 7).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte teadmiseks Viru Vanglale.
X.X. esitas 05.05.2021 Viru Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tema alaealise pojaga 22.05–23.05.2021. Samal kuupäeval esitas X.X. teise taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tütre, ema ja õega 12.06–13.06.2021.
2.Viru Vangla selgitas 19.05.2021. a vastuses taotlejale, et kohtade piiratuse tõttu võimaldatakse talle üks kokkusaamine kuupäevadel 15.06–16.06.2021, ning andis taotlejale tähtaja taotluses täiendavate puuduste kõrvaldamiseks (digitoimiku leht (dtl) 25).
3.X.X. teavitas 24.05.2021 vanglat, et pikaajalisele kokkusaamisele tuleb tema alaealine poeg (dtl 31).
4.Viru Vangla esitas X.X.ile 28.05.2021 vastuse nr 6-7/14465-4. Vangla märkis, et võimaldab talle pikaajalise kokkusaamise 15.06–16.06.2021 alaealise lapsega tingimusel, et taotleja esitab teise lapsevanema nõusoleku lapse lubamise kohta vanglasse taotlejaga pikaajalisele kokkusaamisele ning mõlema vanema nõusoleku selle kohta, et laps otsitakse läbi lahtiriietumisega ilma tema vanemate juuresolekuta (dtl 27).
5.X.X. esitas 02.06.2021 vaide Viru Vangla 28.05.2021. a vastuse nr 6-7/14465-4 kehtetuks tunnistamiseks ja tema taotluse uuesti lahendamiseks (dtl 22–23). X.X. leiab, et vangla jätab tähelepanuta lapse soovi kasutada oma õigust regulaarselt suhelda vanglas viibiva vanemaga.
3-21-1211 X.X. märgib, et viimane kohtumine pojaga oli tal 2018. a novembris ja kinnipeetavale kokkusaamise mittevõimaldamine on tõlgendatav karistusena.
6.X.X. esitas 01.06.2021 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse. Taotleja palub kohtul kohustada Viru Vanglat võimaldama talle esialgse õiguskaitse korras pikaajaline kokkusaamine alaealise pojaga ilma viimase lahti riietumiseta, austades seejuures lapse inimväärikust ja õigust privaatsusele ning tagades lapse psühholoogilise ja füüsilise turvalisuse. Vangla ei ole taotluse lahendamisel arvestanud õiguskantsleri 15.12.2020. a vastusega nr 7-4/202089/2007058, milles viimane on tunnistanud õigusvastaseks olukorra, kus nõutakse mõlema vanema kirjalikku nõusolekut riietada lahti alaealine laps, kui ta tuleb vangistuses oleva teise vanemaga pikaajalisele kokkusaamisele. Just eelnimetatud tingimuse on vangla taotlejale seadnud. Vangla tingimus, et teine vanem või eestkostja annaks kirjaliku nõusoleku lapse lubamise kohta pikaajalisele kokkusaamisele vanglasse, on täidetav, ning lapse ema saadab vastavasisulise nõusoleku ka kohtule. Taotleja palub lisaks tunnistada õigusvastaseks vangla 26.10.2020. a pöördumises nr 6-10/22802-2 ja 28.05.2021. a pöördumises nr 6-7/14465-4 seatud tingimuse, millega alaealise lapse pikaajalisele kokkusaamisele lubamine osutub võimalikuks ainult mõlema vanema kirjalikul nõusolekul. Ühes esialgse õiguskaitse taotlusega esitas X.X. taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
7.Viru Vangla edastas 07.06.2021. a vastusega kohtunõudele kohtule menetlusega seonduvad dokumendid. Lisaks selgitas vangla, et tulenevalt justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg-st 1 on vanglateenistuse ametnikul õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Pikaajalisele kokkusaamisele tulevatele isikutele teostatakse vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel läbiotsimine – läbiotsimise viis ja kasutatavad tehnilised või abivahendid, sh teenistuskoera kaasamine, otsustatakse selle tegemisel. Seega ei ole vangla veel teinud konkreetset otsustust taotleja lapse läbiotsimiseks. Kui vangla peab vajalikuks teostada lahtiriietumisega läbiotsimist, toimub see kahes etapis – üla- ja alakeha eraldi. Läbiotsitav ei pea olema täielikult alasti. Vangla on palunud mõlema vanema kirjalikku nõusolekut selleks, et alaealist last võidakse läbi otsida, sh vajadusel lahtiriietumisega, ilma tema vanemate juuresolekuta. Vastuse esitamise hetkeks ei ole kumbki lapsevanem kirjalikku nõusolekut ega keeldumist vanglale esitanud.
8.Viru Vangla esitas 08.06.2021 kohtule täiendava seisukoha esialgse õiguskaitse taotlusele. Vangla on seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotlus ei ole lubatav, kuna nii taotlus kui ka vaide põhiese on esitatud kolmanda isiku (Z:Z:), mitte taotleja õiguste kaitseks. Samas on nii vaie kui ka taotlus esitatud selgesõnaliselt taotleja nimel.
KOHTU SEISUKOHT
9.Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tuleb vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 6 tasuda riigilõiv 15 eurot. Taotleja on esitanud kohtule menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest. Kohtule vangla poolt esitatud taotleja isikukonto väljavõttest ajavahemiku 01.02.2021–31.05.2021 kohta nähtub, et taotlejale menetlusabi andmisest keeldumise aluseid antud juhul ei esine (HKMS § 112 lg 1 p 1, Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a otsus nr 3-3-1-35-15). Seetõttu vabastab kohus taotleja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
10.Kohus mõistab taotlejat selliselt, et ta soovib esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla kohustamist lubama tema alaealine poeg 15.06–16.06.2021 toimuvale pikaajalisele kokkusaamisele selliselt, et poega ei otsitaks lahtiriietumisega läbi. Taotleja 01.06.2021. a taotlusena pealkirjastatud avaldust tuleb kohtu hinnangul tõlgendada tervikuna esialgse õiguskaitse taotlusena. Kuigi taotleja on palunud selles tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla
3-21-1211 26.10.2020. a ja 28.05.2021. a vastustes seatud tingimuse, mille kohaselt alaealise lapse pikaajalisele kokkusaamisele lubamine osutub võimalikuks ainult mõlema vanema kirjalikul nõusolekul, ei ole kohtu hinnangul selle taotluse näol tegemist eraldiseisva kaebusega. Avaldust tervikuna tõlgendades on kohtule arusaadav, et need väited on pigem esialgse õiguskaitse taotluse põhjendused (või vähemalt tuleb taotleja hinnangul kohtul esialgse õiguskaitse kohaldamiseks nimetatud tingimuse õigusvastasus tuvastada), kui et väljendaksid tahet esitada koos esialgse õiguskaitse taotlusega kohtule kaebus. Seda kinnitab kohtu hinnangul ka see, et taotleja 01.06.2021. a avalduses toodud kokkuvõtvast taotlusest (avalduse punkt 3.1) sellist taotleja soovi ei nähtu. Kohus selgitab, et kui taotleja soovib esitada kohtule kaebuse seoses vangla 26.10.2020. a ja 28.05.2021. a vastustega, on tal seda võimalik teha. Kohus märgib täpsustavalt, et tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb taotlejal täiendavalt selgitada, miks on kaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik ning millise eelise see talle tulevikus annab.
11.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Vastavalt HKMS § 249 lg-tele 1 ja 2 võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule igas menetlusstaadiumis või vaidemenetluse ajal.
12.Selleks, et kohus saaks rahuldada esialgse õiguskaitse taotluse, peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel tuleb arvestada abinõu kohaldamata jätmise vahetut ning faktilist mõju isiku olukorrale (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-50441, p-d 10–11). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab eelkõige ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
13.Kohus leiab, et praeguses asjas tuleb eristada taotleja ja tema alaealise poja subjektiivseid õigusi. Iseenesest saab pidada taotleja õiguste kaitseks esitatuks vaiet, milles ta sisuliselt palub Viru Vangla 28.05.2021. a vastuse nr 6-7/14465-4 kehtetuks tunnistamist ning uue otsuse tegemist, millega vangla võimaldaks talle pikaajalise kokkusaamise tema alaealise pojaga ilma selleks täiendavaid tingimusi seadmata (ennekõike tingimused, et alaealise lapse üksinda kokkusaamisele tulemiseks on vajalik vabaduses viibiva vanema kirjalik nõusolek kokkusaamisele tulemiseks ning mõlema lapsevanema kirjalik nõusolek lapse lahtiriietumisega läbiotsimise teostamiseks ilma vanemate juuresolekuta). Sellise vaide esitamisel on taotleja sisuliselt vaidlustanud tema suhtes soodustavas haldusaktis seatud kõrvaltingimused haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks (haldusmenetluse seaduse § 53 lg 1 p 3). Vangla seatud tingimuste täitmata jätmisel, s.o taotleja ja teise lapsevanema poolt nõusolekute andmata jätmisel on takistatud taotlejale lubatud soodustuse kasutamine, s.o pojaga pikaajalisele kokkusaamisele saamine. Nende tingimuste vaidlustamisel enda õiguste kaitse eesmärgil ei ole taotlejal aga kohtu hinnangul võimalik saavutada esialgse õiguskaitse taotlusega soovitud eesmärki, s.o saada esialgse õiguskaitse korras oma alaealise pojaga pikaajaline kokkusaamine selliselt, et viimast ei otsitaks läbiotsimisele eelnevalt ega pärast seda lahtiriietumisega läbi. See, et taotleja alaealist last ei otsitaks isaga pikaajalisele kokkusaamisele tulles ega pärast seda lahtiriietumisega läbi, on seotud taotleja lapse subjektiivsete õigustega. Just nende õiguste kaitseks on taotleja esitanud kohtu hinnangul antud juhul kohtule esialgse õiguskaitse taotluse. Eelnevat kinnitab see, et taotleja palub kohtult Viru Vanglat võimaldama tal alaealise pojaga pikaajaline kokkusaamine ilma viimase lahti riietumiseta, austades
3-21-1211 seejuures lapse inimväärikust, õigust privaatsusele ja tagades lapse psühholoogilise ja füüsilise turvalisuse (dtl 1).
14.Kuna taotleja ei ole esitanud esialgse õiguskaitse taotlust mitte enda õiguste (HKMS § 44 lg 1), vaid enda alaealise poja õiguste kaitseks, ei ole kohtu hinnangul võimalik jaatada esialgse õiguskaitse taotluses kirjeldatud asjaoludel taotlejal endal esinevat esialgse õiguskaitse vajadust (HKMS § 249 lg 1). Taotlusest ei nähtu, et pikaajalisele kokkusaamisele eelnev või järgnev taotleja poja läbiotsimine võiks rikkuda taotleja õigusi. Läbiotsimine võib rikkuda nende isikute õigusi, kes väljastpoolt vanglat pikaajalisele kokkusaamisele saabuvad, kuivõrd vastavad toimingud viiakse läbi nende suhtes. Seega puudub taotlejal sisuliselt esialgse õiguskaitse vajadus, kuna vangla võimaliku tegevusega (pikaajalisele kokkusaamisele tuleva alaealise lapse läbiotsimine) ei saa kaasneda negatiivseid tagajärgi taotlejale endale.
15.Taotlejal esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu ei saa tuletada ka sellest, et pikaajalisele kokkusaamisele saabuva alaealise poja läbiotsimine võiks rikkuda taotleja õigust vanglavälisele suhtlemisele ning perekonnasuhete hoidmisele. Vangla on taganud taotlejale pikaajalise kokkusaamise võimaldamise, kuid on teinud seda tingimuslikult. Taotleja ei ole selgitanud kohtule, millised kahjulikud tagajärjed kaasnevad talle siis, kui ta jätab vangla poolt pikaajalise kokkusaamise toimumiseks seatud tingimused täitmata ning sellest tulenevalt pojaga pikaajalist kokkusaamist 15.–16.06.2021 ei toimu. Selle asemel on taotleja keskendunud just tema poja võimalikule lahtiriietumisega läbiotsimisele. Samas ei ole pikaajaline kokkusaamine ka ainus viis pereliikmetega suhtlemiseks, ning juhul, kui taotleja ei nõustu enda alaealise lapse läbiotsimisega ega anna selleks nõusolekut, on tal võimalus lapsega suhelda ka telefoni teel või taotleda lühiajalist kokkusaamist.
16.Eeltoodule tuginedes ei pea kohus põhjendatuks kohaldada esialgset õiguskaitset ning taotlus tuleb jätta taotlejal esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu rahuldamata.
17.Kohus peab vajalikuks selgitada taotlejale järgmist. Kuna pikaajalise kokkusaamisega kaasneva võimaliku läbiotsimisega võivad kaasneda negatiivsed tagajärjed läbiotsitavale ehk antud juhul taotleja lapsele, saab esialgse õiguskaitse taotluse kohtule esitada taotleja alaealine laps. Seejuures tuleb silmas pidada, et esialgse õiguskaitse taotluse saab kohtule esitada koos kaebusega või vaidemenetluse ajal. Mõlemal juhul (nii kaebuse kui ka vaide esitamisel) peab pöördumine olema esitatud taotleja lapse nimel.
17.1.Kohus märgib, et taotleja alaealisel lapsel puudub vastavalt HKMS § 25 lg-le 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg-le 2 halduskohtumenetluses teovõime. Teisisõnu ei saa taotleja laps iseseisvalt enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Siiski saab ta seda teha oma seaduslike esindajate kaudu. Sellisel juhul on taotlejaks ja/või kaebajaks küll alaealine laps, kuid kogu menetlus toimub tema seaduslike esindajate kaudu.
17.2.Perekonnaseaduse (PKS) § 120 lg 1 sätestab järgmist: „Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine hooldusõigus. Hooldusõiguslikud vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises.“ Kuna kohtule ei ole teada, et taotleja poja Z.Z. suhtes oleks ainuhooldusõigus üksnes teisel vanemal, on taotlejal võimalik esitada lapse nimel taotlus või kaebus ka üksinda. Kohus selgitab, et sellisel juhul osaleb taotleja menetluses lapse seadusliku esindajana, mitte taotlejana. Kohus juhib siinjuures taotleja tähelepanu sellele, et PKS § 120 lg 1 kohaselt on ühist hooldusõigust omavatel vanematel ka ühine esindusõigus, s.t et taotleja ja lapse ema saavad asjas teostada esindusõigust ühiselt. Seega, kui taotleja soovib esitada lapse nimel esialgse õiguskaitse taotluse, võib kohus ühise esindusõiguse tõttu küsida sellise avalduse esitamiseks nõusolekut ka lapse emalt.
3-21-1211
17.3.Kuna taotleja eesmärk on see, et tema alaealist last ei otsitaks pikaajalisele kokkusaamisele tulemisel või pärast seda lahtiriietumisega läbi, on kohtu hinnangul selle eesmärgi saavutamiseks kõige tulemuslikum esitada lapse nimel vanglale vastav taotlus (s.o lahtiriietumisega läbiotsimise teostamata jätmiseks), taotlusele negatiivse vastuse saamisel vanglale vaie ning pärast vaide esitamist soovi korral esialgse õiguskaitse taotlus kohtule. Kuna pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamise ja selle toimumise vahele jääv ajavahemik on aga pigem lühike, saab taotleja alaealine laps kaitsta oma õigusi ka preventiivse huvi põhjendusega kohtule esitatava tuvastamiskaebusega, paludes kontrollida vangla konkreetse keeldumise (s.o keeldumise tema pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest ilma võimaliku lahtiriietumisega läbiotsimiseta) õigusvastasust. Tuvastamiskaebuse esitamiseks ei pea vanglas läbima kohtueelset menetlust, vaid võib esitada kaebuse otse kohtule. Arvestada tuleb samas ka sellega, et tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole kohtul võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (vt HKMS § 251 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.