Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ingvar Parik (kaebaja) esitas Tartu Vanglale 31. märtsil 2021 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 360 eurot, kuna vangla peatas ajavahemikul 16. märts kuni 26. märts 2021 jalutuskäigud seoses sellega, et vanglaametnik oli COVID-19 haigusega nakatunud. Kõik valvurid ei ole vaktsineeritud ning vangla seab kaebaja tervise tahtlikult ohtu. Tartu Vangla on süüdi, et ei suuda piisavat kogust vaktsiini kinnipeetavatele tagada. Vangla ei kaitse kaebaja tervist sellega, et ei lase tal värskes õhus viibida. Vangla ruumid on halvasti ventileeritud ning kui ühes ruumis COVID-19 haigust põhjustav viirus on, siis levib see ka teistesse ruumidesse. Kaebaja soovib hüvitist piinade ja alandamise eest, mida talle jalutuskäikude võimaldamata jätmisega põhjustati.
2.Tartu Vangla jättis 27. mai 2021. a otsusega nr 1-13/119-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Vangla põhjendab, et kuivõrd riigivastutuse seadus (RVastS) ei näe kahjuhüvitise nõudmise ühe alusena ette tervise ohtu seadmist ning kahjunõudest ei nähtu, et kaebaja tervis oleks reaalselt vangla tegevuse tulemusena kahjustada saanud, saab vangla hinnangul RVastS § 9 lg 1 tähenduses rääkida võimalikust väärikuse alandamisest.
2.1.Kaebaja paiknes vaidlusalusel ajavahemikul eluosakonna E10 kambris nr 3055. Vangla direktor otsustas 18. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 1-1/29 peatada tagasiulatuvalt alates
17.märtsist 2021 eeluuritavate eluhoone E6, E9 ja E10 eluosakondades viibivate
3-21-1165 kinnipeetavate jalutuskäigule saatmise. 16. märtsil 2021 toimusid E10 eluosakonnas kinnipeetavate jalutuskäigud tavapäraselt ning ka 26. märtsil 2021 sai kaebaja jalutuskäigul osaleda, mida kinnitab turvakaamera salvestis. Seega ei saanud kaebaja reaalselt jalutada perioodil 17. märts kuni 25. märts 2021.
2.2.Kaebaja ei ole viidatud käskkirja peale vaiet esitanud. Tegemist on kehtiva käskkirjaga, mille resolutiivosa on vanglale täitmiseks kohustuslik. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, üks RVastS § 7 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise eeldus on täitmata ning kahjunõue tuleb jätta rahuldamata.
2.3.Vanglale sai 17. märtsil 2021 teatavaks, et vanglas töötaval ametnikul diagnoositi COVID-19 haigus. Ametnik viibis viimati tööl 16. märtsil 2021 ning tema tööülesanneteks oli mh eeluuritavate eluhoone E10 eluosakonnas viibivate kinnipeetavate üle järelevalve teostamine. Oma teenistusülesannete täitmisel puutus ta kokku teadmata hulgal nimetatud eluosakonna kinnipeetavate ja teiste tööülesandeid täitvate ametnikega. Olukorras, kus teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, on vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini, välistades nakkusohtlike isikute kokkupuuted teiste isikutega. Vangla peab kehtestama viiruse leviku tõkestamiseks ka sisekorralduslikke meetmeid, sh liikumispiiranguid. Õigust tunniajasele jalutuskäigule värskes õhus saab käsitleda õigusena vanglas liikuda, kuid see õigus ei ole piiramatu, kui piirangut õigustab vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 2 tulenevalt vajadus kaitsta kaalukamaid õigushüvesid. E10 eluosakonnas liikumispiirangute kehtestamine kõikidele seal viibivatele kinnipeetavatele oli proportsionaalne, kuna oli suur tõenäosus, et nad võisid olla haigestunud ametniku lähikontaktsed või lähikontaktsed kinnipeetavaga, kes võis olla samuti nakatunud. Kaebaja suhtes kohaldati jalutuskäikude piirangut lühiajaliselt ning üksnes seni kuni tema eneseisolatsiooni aeg oli lõppenud. Vangla tegevus ei olnud õigusvastane.
2.4.Vaktsiinide üldised tarneraskused ning probleemid kättesaadavusega olid sarnased terves riigis ning vangla on vastavalt võimalustele vaktsineerinud nii ametnikke kui ka kinnipeetavaid. Tartu Vanglas on sundventilatsioon, mis tagab kõikides kambrites elutegevuseks vajaliku õhuhulga. Ventilatsioon on projekteeritud ning ehitatud vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele normidele ja see töötab ööpäevaringselt. Vanglal puuduvad andmed selle kohta, et vaidlusalusel perioodil oleks kambri nr 3055 ventilatsiooni töös ilmnenud tõrkeid.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 31. mail 2021 Ingvar Pariku kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 360 eurot. Kaebaja põhjendab, et Tartu Vangla jättis ajavahemikul 16. märts kuni 26. märts 2021 jalutuskäigud põhjendamatult ära, kuna COVID-19 haigusega nakatunud valvur oli E10 sektoris tööl. Kõik kambrid on sundventilatsiooniga ühendatud ning viirus levib niikuinii läbi ventilatsiooni, arvestades, et ventilatsioon ei ole nõuetekohane. Kaebaja jaoks on värske õhk tervise tõttu väga oluline. Kinnipeetavate kambrisse lukustamine ei olnud õigustatud. Piisava vaktsiini puudumine ei õigusta inimõiguste rikkumist. Vangla alandas kaebajat ja põhjustas talle piinasid. Kaebusele on lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
4.Tartu Vangla esitas 4. juunil 2021 kohtule vastusena kohtunõudele kaebuse asjaoludega seonduvad dokumendid.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus tõlgendab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust vastavalt kaebaja tahtele ning saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 360 eurot ajavahemikul 16. märts kuni 26. märts 2021 jalutuskäikude võimaldamata jätmisega, kuna vangla alandas
3-21-1165 sellega kaebaja väärikust. Kaebaja märgib, et vangla alandas teda ja põhjustas talle piinasid. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka sellele, et värske õhk on kaebaja jaoks tema tervise tõttu väga oluline ning võib aru saada, et kaebaja hinnangul seadis vangla tema tervise ohtu, siis nõustub kohus vangla 27. mai 2021. a otsuses nr 1-13/119-2 toodud selgitusega, et mittevaralise kahjunõude aluseks ei saa vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 olla tervise ohtu seadmine, vaid üksnes tervise kahjustamine ning tervisekahju tekkimisele kaebaja ei viita.
6.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
7.Kaebaja nõuab kahju hüvitamist summas 360 eurot. Seega jääb kaebaja nõutava varalise hüve väärtus alla 1000 euro ning kaebaja õiguste riivet saab rahalise nõude suurust arvestades pidada väheintensiivseks. Kohtu hinnangul saab analoogia korras lähtuda HKMS § 133 lg-st 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Sätte kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kohus ei eita, et VangS § 55 lg-st 2 tuleneva õiguse, s.o õigus jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas, piiramine riivas kaebaja õigusi, kuid tegemist oli lühiajalise riivega. Piirangu rakendamise lühikest ajavahemikku arvestades ei saanud kohtu hinnangul jalutuskäikude võimaldamata jätmine põhjustada kaebajale sedavõrd ülemääraseid ebamugavusi, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.
8.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb seega kindlaks teha, kas avalik-õiguslikus suhtes on isiku subjektiivseid õigusi rikutud ja sellega talle kahju tekitatud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Samuti on oluline esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
8.1.Vangla piiras kaebaja jalutuskäike Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2021. a käskkirja nr 1-1/29 alusel. Käskkirjaga peatati eeluuritavate eluhoone E6, E9 ja E10 eluosakondades viibivate vangide jalutuskäigule saatmine tagasiulatuvalt alates 17. märtsist 2021. Vangla kinnitusel ei võimaldatud kaebajal jalutada ajavahemikul 17. märts kuni 25. märts 2021. Seega osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses vangla tegevusega 16. märtsil ja 26. märtsil 2021, on kahjunõue alusetu, kuivõrd vangla ei piiranud eelnimetatud kuupäevadel kaebaja jalutuskäike ning ei saanud kaebaja õigusi rikkuda (vt ka Tartu Vangla 27. mai 2021. a otsuse nr 1-13/119-2 põhjendusi). Samuti on oluline märkida, et kaebaja ei ole eelnimetatud käskkirja peale vaiet esitanud ning ei ole oma õiguste kaitseks ja kahju vältimiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutanud. Tegemist on kehtiva käskkirjaga, mis oli täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse § 60 lg 1). Samuti oli jalutuskäikude ärajätmine järgnevatel põhjustel õiguspärane.
8.2.Kuigi VangS § 55 lg-st 2 tuleneva õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud, siis on kohtu hinnangul vanglal õigus kohaldada jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel piiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud
3-21-1165 piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Piirangu kehtestamisel tuleb arvestada ka VangS § 41 lg-s 1 sätestatuga, et kinnipeetavaid tuleb kohelda viisil, mis austab nende inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta kinnipeetavatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Piirangute kehtestamise otsustamiseks on vastavalt VangS § 41 lg-le 2 ja §-le 106 ning justiitsministri
6.detsembri 2001. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-dele 1, 2 ja 7 pädev isik vangla direktor (Tartu Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-20-766, p-d 14.2 ja 14.3; 3-20-955, p 14; 3-20-1067, p 20; 3-20-1367, p 26).
8.3.Vangla pidi piirangu kehtestamisel kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ning teiselt poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu (Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-766, p 16). Kohtu hinnangul oli võimalike nakkusohtlike isikute jalutuskäikude piiramine vajalik ja proportsionaalne. Vangla juhindus piirangu kohaldamisel mh Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2021. a korraldusest nr 47 „Karantiini kehtestamine koroonaviirusest SARS-CoV-2 põhjustatud COVID-19 haiguse diagnoosiga isikutele, nende isikutega koos elavatele või samas elukohas püsivalt viibivatele või haiguse diagnoosiga isikuga muul viisil lähikontaktis olnud isikutele“, mille eesmärgiks on vältida ja tõkestada viiruse haiguskoldest väljapoole levikut. Vangla on vaidlusaluses käskkirjas piirangute rakendamist põhjalikult põhjendanud, viidates asjakohastele uuringutele ja andmetele, ning kohus ei pea vajalikuks käskkirja põhjendusi terves ulatuses korrata.
8.4.Tartu Vangla direktor rakendas 18. märtsi 2021. a käskkirja nr 1-1/29 alusel piiranguid, kuna 17. märtsil 2021 sai vanglale teatavaks, et vanglas töötaval ametnikul diagnoositi COVID19 haigus. Ametnik viibis viimati tööl 16. märtsil 2021 ning tema ülesanneteks oli ka eeluuritavate eluhoone E6, E9 ja E10 eluosakonnas viibivate kinnipeetavate üle järelevalve teostamine. Oma teenistusülesannete täitmisel puutus ta kokku teadmata hulgal nimetatud eluosakondadesse paigutatud kinnipeetavate ja teiste tööülesandeid täitvate ametnikega. Vangla pidi teiste isikute nakatumise ennetamiseks ning elu ja tervise kaitseks viima nakkusohtlike isikute kokkupuuted teiste isikutega miinimumini. Võimaliku nakkuse kandjana tuli käsitleda igaüht, kelle puhul on alust arvata, et tegemist on nakatunud isikuga või tema lähikontaktsega. Jalutuskäigule saatmise puhul võib võimalik nakkusekandja nakatada nii ametnikke kui ka veel terveid kaaskinnipeetavaid vaatamata asjakohaste isikukaitsevahendite kasutamisele. Kohus nõustub käskkirja põhjendustega ning leiab, et võimalike nakkusohtlike isikute, sh kaebaja, jalutuskäikude ajutine piiramine oli õigustatud. Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2021. a käskkirjast nr 1-1/29 tulenev piirang oli lühiajaline ning seda ei saa käskkirjas esitatud seisukohti arvestades pidada ebaproportsionaalseks. Jalutuskäikude lühiajaline piiramine oli vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks vanglas.
8.5.Kaebuse perspektiivi ei kinnita kaebaja etteheited vangla ventilatsioonile ning puudulikule vaktsineerimise korraldamisele. Kohtul puudub põhjus vangla ventilatsiooni nõuetekohasuses kahelda ning eeldada, et selle kaudu on COVID-19 haigust põhjustaval viirusel võimalik aktiivselt levida (vt täpsemalt Tartu Vangla 27. mai 2021. a otsuses nr 1-13/119-2 toodud põhjendusi). Kohtule ei ole teada ka ühtegi juhtumit, mis kinnitaks viiruse levimist vanglas väidetavalt ebakohaste ventilatsioonisüsteemide tõttu. Samuti nõustub kohus vanglaga selles,
3-21-1165 et vaktsiinide tarneraskused ja probleemid kättesaadavusega riigis on üldteada. Ka väljaspool vanglat on isikuid vaktsineeritud järk-järgult, alustades vanemaealistest ja riskirühmadest, ning endiselt ei ole kõik isikud vaktsineeritud. Alles hiljaaegu avanes kõigile võimalus end vaktsineerimisele registreerida. Seetõttu ei saa ka vangla vaktsineerimise korraldust asjakohasel ajavahemikul pidada ebaefektiivseks.
9.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Ingvar Pariku kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
10.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.