Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. juuni 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-299
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. jaanuari 2020. a otsuse nr 15.3.2/1-9 ja 7. veebruari 2020. a vaideotsuse nr 15.3.3.6/25 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata asi uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Mart Sikut Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Triinu Moora ja Maret Saaremets
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2020. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-299.
Teha haldusasjas nr 3-20-299 uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.07.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-299 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (sünd. XX.XX.XXXX Eestis) on Ukraina kodanik, kellel oli perioodil 17.03.1995– 17.03.2000 Eesti Vabariigi tähtajaline elamisluba. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 06.02.2000 otsuse alusel oli XX-l pikaajalise elaniku elamisluba perioodil 06.02.2000– 22.05.2017. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 22.05.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/3550-1 tunnistati XX pikaajalise elaniku elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel alates 22.05.2017 kehtetuks, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. XX-le koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja tema suhtes kohaldati viieaastast sissesõidukeeldu. XX vaidlustas PPA otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-17-1183). Kohtumenetluse tulemusena jäi PPA 22.05.2017 otsus jõusse.
2.XX vabastati Viru Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega temale Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX mõistetud ja Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega määratud liitkaristuse kandmisest tingimisi enne tähtaega koos tema allutamisega käitumiskontrolli nõuetele kuni 08.06.2021.
3.XX esitas VMS § 118 p 9 alusel PPA-le 02.05.2019 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. Taotluse lisadest nähtub, et XX sõlmis 03.12.2018 abielu YY-ga.
4.PPA 03.01.2020 otsusega nr 15.3-3.2/1-9 keelduti XX-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2, 5 ning § 124 lg 2 p-de 7 ja 9 alusel. XX karistusregistri väljavõttest nähtub, et tal on kolm kehtivat kriminaalkaristust, üks kehtiv väärteokaristus ja kaks arhiveeritud väärteokaristust. XX on toime pannud tapmise, kehalise väärkohtlemise, röövimise ja mõrvakatse. XX kuriteod kogumis näitavad, et temast lähtub oht avalikule korrale, mis võib realiseeruda rasketes isikuvastastes kuritegudes. PPA on ka varasemalt hinnanud isikust tulenevat ohtu avalikule korrale (PPA 22.05.2017 otsus nr 15.3-3.4/2017/3550-1). XX-le on tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus ning määratud viieaastane sissesõidukeeld Eesti Vabariiki, mis hakkab kehtima lahkumiskohustuse täitmisest. XX-st lähtuv oht on niivõrd reaalne ja suur, et tähtajalise elamisloa andmine erandina (VMS § 125 lg 1 p-d 2 ja 4) ei ole võimalik. XX ja Eesti Vabariigi kodaniku YY abielu sõlmiti 03.12.2018. Neil ei ole lapsi. XX elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne võimaliku perekonnapõhiõiguse riive suhtes. YY oli abielu sõlmimisel teadlik XX kriminaalsest minevikust. Abielu sõlmiti ajal, mil PPA oli XX-le koostanud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, lahkumisettekirjutuse ja viieaastase sissesõidukeelu. Pereelu riive ei ole niivõrd suur, kui abikaasa kolib koos XX-ga Ukrainasse. Olukorras, kus jaatada teatavat perekonnaelu riivet, kaalub XX-st tulenev oht avalikule korrale üles elamisloa saamise ja Eesti Vabariigis viibimise. XX on küll elanud kogu elu Eestis, kuid ei ole astunud samme, et omandada Eesti Vabariigi kodakondsus.
5.XX esitas PPA 03.01.2020 otsusele vaide, mille PPA jättis 07.02.2020 vaideotsusega nr 15.3-3.6/25 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 p 4 alusel rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et PPA 03.02.2020 otsuses antud hinnang vaide esitaja ohtlikkusele on põhjendatud ning elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga, milleks on Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku kaitsmine. Vaide esitaja pere- ja eraelu riive ei kaalu seda üles.
2(9)
3-20-299
6.XX esitas 17.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 12.11.2020) PPA 03.01.2020 otsuse nr 15.3.2/1-9 ja 07.02.2020 vaideotsuse nr 15.3.3.6/25 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata asi uuesti läbi. Põhjendatud ei ole arvestamine arhiveeritud väärteo- või kriminaalkaristustega. Kaebaja pani esimese kuriteo toime alaealisena ning kuriteod on toime pandud enam kui kümme aastat tagasi. Kaebaja on teinud sellest tõsised ja positiivsed järeldused suhtumises seaduskuulekasse ellu ning on sulandunud ühiskonda paranenuna. Vastustaja on otsuses möönnud, et kaebaja enne tähtaega vanglast vabastamise tingis tema seaduskuulekas käitumine. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Vaidlustatud otsus ei vasta HMS §-le 54 ja § 55 lg-le 1. PPA on otsuses järeldanud, et kuna Riigikohus jättis 19.02.2019 kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse koos viieaastase sissesõidukeelu kohaldamisega menetlusse võtmata, siis saab järeldada, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule ei ole muutunud. Sellise järelduse tegemine on lubamatu. Riigikohus ei ole väljendanud, et kaebaja kujutaks endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Praegusel ajal ei oma mingisugust negatiivset tähendust asjaolu, et Viru Maakohus jättis 20.06.2017 määrusega X-XX-XXXXX kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata või teda ei vabastatud tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu poolt 19.09.2018. Võttes arvesse asjaolusid, et kaebaja poolt toimepandud kuritegudest on möödunud enam kui kümme aastat, kaebaja on Eestis sündinud ja kasvanud ning omab nüüd ka perekonda ning tal puuduvad sidemed Ukrainaga, on vastustaja ebaõigesti kohaldanud kaalutlusõigust. Tõsine, tegelik ja tuvastatud oht direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses puudub. Kaebaja väljasaatmist saab käsitada tema era- ja perekonnaelu riivena. Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud „Ruumilise eripreventsiooni poliitika“ seisukohtades osutatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika põhjal välja töötatud Boultif-ÜnerMaslov testi kriteeriumidele, mida liikmesriikide kohtud ja asutused peavad välismaalasest kurjategija väljasaatmise üle otsustamisel arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 lg 2 kohaldamisel: 1) väljasaatvas riigis viibimise kestus; 2) kuriteost möödunud aeg ja isiku hilisem käitumine; 3) isiku ja temaga seotud isikute rahvus ja kodakondsus; 4) perekondlik seis, sh abielu pikkus või muud asjaolud, mis tõendavad tegelikke perekondlikke suhteid; 5) raskused, mis abikaasal või elukaaslasel võivad ette tulla sihtriigis; 6) sotsiaalsete, kultuuriliste ja perekondlike suhete tugevus välja saatvas riigis ja sihtriigis. Neid kriteeriume tuleb arvesse võtta ka kaebaja puhul. Kuivõrd era- ja perekonnaelu riived on XX puhul intensiivsed mitmel tasandil, kaaluvad need üle vastustaja argumendid. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale.
PPA palus 21.04.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
Tähtajalise elamisloa andmise menetluses on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja süütegude korduvuse arvestamisel ka nendel karistusregistri andmetel, mis on kustutatud ja kantud arhiivi. Need andmed iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ja tema eelnevat käitumist. Kuigi PPA ei ole otsuses kajastanud, et kaebaja vabanes tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu XX.XX.XXXX määruse nr X-XX-XXXXX alusel, oli PPA nimetatud määrusest otsuse tegemisel teadlik. Kaebaja andis sellest PPA-le teada 28.12.2019. Ennetähtaegse vabastamise menetlus on eraldiseisev menetlus ega sõltu kinnipeetava riigis viibimise õiguslikest alustest. PPA 07.02.2020 vaideotsuses on seda asjaolu kajastatud.
3(9)
3-20-299 Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus vastab HMS-s kehtestatud nõuetele. Arvesse on võetud kaebajast lähtuvat ohtu ja ohu tõsidust, karistatuse andmeid ning leitud, et kaebaja tähtajalisest elamisloast ilmajätmisel on seaduslik eesmärk kaitsta avalikku korda ja riigi julgeolekut. Seega on sekkumine kaebaja eraellu vajalik ja proportsionaalne. Samuti on tuvastatud kaebajast lähtuv piisavalt tõsine ja tegelik oht direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses. EIÕK art 8 ei taga välismaalasele absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. EIK on leidnud, et riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte (18.10.2006 otsus Üner vs. Holland; 03.07.2012 otsus Samsonnikov vs. Eesti). Kaebajat on raskete isikuvastaste kuritegude (tapmine, kehaline väärkohtlemine, röövimine, mõrvakatse) eest kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Märkimisväärne on, et kaebaja on katseajal toime pannud järjekordse isikuvastase kuriteo, mis viitab, et kaebaja ei teinud enda karistamisest järeldusi. Riigikohus on seisukohal, et isiku kriminaalne käitumine minevikus on piisav alus põhjendatud arvamuseks, et ta on ka tulevikus ohuks riigi avalikule korrale. Samuti on Riigikohus leidnud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud (Riigikohtu 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p 19). Tähtajalise elamisloa menetluses kogus PPA täiendavaid tõendeid, sh kaebaja kohta tehtud varasemaid otsustusi, andis kaebajale võimaluse seisukohtade esitamiseks ja kaalus olulisi asjaolusid kogumis. Kaebajast lähtuva jätkuva ohu hindamisel on olulise tähtsusega ka muud mineviku sündmused, mille pinnalt on võimalik teha järeldusi kaebaja käitumismustri ja õiguskuulekuse osas. Jätkuva ohu hindamisel on oluline analüüsida ka kaebaja varasemat käitumist kinnipidamisasutuses. Arvestada tuleb, et kaebaja kandis vanglas erakordselt pikka karistust, mistõttu on Viru Maakohtu määrused ja vangla koostatud iseloomustus ainuke võimalus kaebaja käitumist sel ajaperioodil hinnata. Vaideotsuses on tehtud õiged järeldused. VMS § 124 lg 1 punktide puhul on tegemist kaalutlusõigusel põhinevate ning sama paragrahvi lõikes 2 toodud aluste näol imperatiivsete keeldumisalustega. Imperatiivse sätte puhul puudub haldusorganil kaalutlusõigus, mistõttu ei ole diskretsiooniõiguse rikkumise etteheide asjakohane. Kuigi PPA lähtus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse tegemisel VMS § 124 mõlemas lõikes toodud alustest, ei tähenda see, et PPA oleks rikkunud kaalutlusõigust. Seadusandja on VMS § 124 lg-s 3 sätestanud, et VMS § 124 lg 2 p-s 9 nimetatud asjaolu käsitletakse ohuna riigi julgeolekule. VMS § 124 lg 2 p-s 9 nimetatud asjaoluks on välismaalase korduv kriminaalkorras karistamine tahtlike kuritegude eest. Vaideotsuses on jõutud põhjendatult järeldusele, et vaidlusaluses haldusaktis on PPA õiguspäraselt tuginenud VMS § 124 lg 1 p-dele 1, 2 ja 5 ning § 124 lg 2 p-dele 7 ja 9. Asjakohatu on kaebaja etteheide seoses vale terminoloogia kasutamisega. Vaidlustatud otsuse näol on tegemist prognoosotsusega. Seda seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus. Vastustaja ei ole jätnud olulisel määral arvestamata kaebaja eraelu ja perekonnaelu küsimusi. PPA on õigesti tuvastanud, et kaebaja perekonnaks saab lugeda vaid tema abikaasat. Kaebaja abiellus vangistuses olles 03.12.2018. Sel ajal oli tema abikaasale kaebaja võimalik riigist väljasaatmine teada. Sel juhul tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis (EIK lahend Onur vs. Ühendkuningriik). Kaebaja ei ole abikaasaga elanud tegelikku perekonnaelu. Tegelik kooselu algas alles 20.12.2019. Sellest tulenevalt ei saa perekonnaelu riivet pidada oluliseks. Kaebaja Eestis sündimine ja siin elamine ega B2 tasemel omandatud eesti keel ei ole asjaoludeks, mis tingiksid erandina elamisloa andmise VMS § 125 alusel. PPA 22.05.2017 otsus on läbinud kõik kohtuastmed ja jäi muutmata ning on tuvastatud, et kaebajast tulenev oht 4(9)
3-20-299 avalikule korrale ja riigi julgeolekule on piisavalt tõsine ja tegelik. Asjaolu, et kaebaja vabastati vanglast ennetähtaegselt, on käsitatav muutunud asjaoluna, kuid tegemist ei ole sellise muutusega, mis tingiks kaebajast tuleneva ohu ümberhindamise. Ennetähtaegse vabastamise määrus ei analüüsi isikust tulenevat ohtu VMS mõistes. Arusaamatu on kaebaja väide, et kuriteod on toime pandud enam kui kümme aastat tagasi. See asjaolu viitab, et kuriteod olid niivõrd rasked, et kohus pidas vajalikuks eraldada kaebaja ühiskonnast erakordselt pikaks ajaks.
8.Tallinna Halduskohus rahuldas 15.12.2020 otsusega kaebuse, tühistas PPA 03.01.2020 otsuse nr 15.3.2/1-9 ja 07.02.2020 vaideotsuse nr 15.3.3.6/25, kohustas PPA-d vaatama asja uuesti läbi ja tegema uue otsuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1386 eurot. Pereelu riive peab olema põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne. Juhul, kui kaebaja peab Eestist lahkuma, puruneb tema perekond ja see on abikaasade suhtes intensiivne era- ja perekonnaelu riive. Üks abikaasadest on Eesti kodanik, kellel on vaieldamatult õigus elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, s.o Eestis, koos tema poolt valitud abikaasaga. Kohus nõustus vastustajaga, et vanglast vabanemise ja vaidlustatud otsuse tegemise vaheline aeg on liiga lühike, et teha isiku käitumise muutumise kohta põhjapanevaid järeldusi. Ülirasked korduvad esimese astme kuriteod toime pannud isiku puhul peab käitumismustri muutuste hindamisel ajaline periood olema oluliselt pikem kui praegusel juhul, et oleks võimalik veenduda, et isik ka tulevikus õiguskuulekalt käitub. Kaebajal on tihedad perekondlikud sidemed ainult Eestis, tal on siin toetav perekond, temale lähedased inimesed: abikaasa, vanemad ja vend. Kaebajale võiks anda võimaluse elada pereelu Eestis, väljastades temale elamisloa PPA poolt määratud tähtajaks, mille vältel oleks tal võimalik tõestada, et ta on muutunud positiivses suunas ning elab pereelu oma abikaasaga nende ühises kodus. Tähtajalise elamisloa olemasolul oleks kaebajal võimalik leida tööd. Kohus ei nõustunud vastustaja väitega, et maakohus analüüsis ennetähtaegse vabastamise otsustamisel asjaolusid oluliselt kitsamalt kui PPA elamisloa menetluses. Ka maakohus analüüsis ohu hindamisel muu hulgas isiku poolt toimepandud süütegude liiki, laadi, karistuse liiki ja pikkust, käitumist vanglas karistuse kandmise ajal, süütegude korduvust, suhtumist toimepandud süütegudesse, samuti vanust ning pere- ja eraelu, sh seotust Eestiga jne. Maakohus on pidanud võimalikuks vabastada kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega ning määranud temale kriminaalhooldaja kuni katseaja lõpuni. Seega on kaebaja kohustatud järgima kohtu poolt määratud katseaja tingimusi. Selle aja vältel ei saa kaebajat Eestist välja saata või nõuda tema lahkumist Eestist kriminaalhooldaja eelneva nõusolekuta. Tähtajalise elamisloa võib kaebajale anda vähemasti kuni katseaja/käitumiskontrolli lõpuni. VMS § 125 näeb ette tähtajalise elamisloa andmise erandina. Kaebajal esineb erandlik asjaolu, mis võimaldab temale erandina tähtajalise elamisloa anda. Nimelt on kaebajale tingimisi ennetähtaegse vabastamisega koos määratud katseaeg ja käitumiskontroll kuni 08.06.2021, mille tingimusi on kaebaja kohustatud järgima. Viru Vangla toetas kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist tingimusel, et tema suhtes kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 426 lg 3 sätteid (täitmiskohtunik võib määruses loobuda karistusseadustiku §-de 76, 761 või 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja). Kriminaalhooldusametniku kohtule esitatud ettepaneku kohaselt peab kriminaalhooldaja otstarbekaks määrata kaebajale käitumiskontroll ja katseaeg kuni karistusaja lõpuni, s.o kuni 08.06.2021.
5(9)
3-20-299 Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus ei ole piisavalt põhjendatud, kaalutletud ega proportsionaalne. Otsuses ei ole hinnatud, miks kaebajale ei ole võimalik anda tähtajalist elamisluba vähemasti katseajaks/käitumiskontrolli ajaks, kui isik on kohustatud elama Eestis oma alalises elukohas ning seda kuni kohtu poolt määratud ajani, s.o kuni 08.06.2021. Eestist võib kaebaja lahkuda üksnes kriminaalhooldusametniku eelneval loal. Ajutise elamisloa andmine ei oleks vastuolus ka VMS §-ga 125, mis lubab tähtajalise elamisloa anda isikutele, kelle hulka kuulub ka kaebaja (VMS § 125 lg 1 p-d 2 ja 4). Maakohtu jõustunud määrusega kaebajale seoses tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisega kohtu poolt määratud katseaega ja isiku käitumiskontrollile allutamist võib tõlgendada erandliku asjaoluna, mis võimaldab tähtajalise elamisloa väljastamist vähemasti katseaja/käitumiskontrolli lõpuni. Samuti tuleb põhjalikumalt kaaluda kaebaja abikaasa, era- ja perekonnaelu puutumatuse riivet, sh selle intensiivsust. Lisaks võib vastustaja kaaluda kaebajale tähtajalise elamisloa andmist muul VMS-s sätestatud alusel (nt abikaasa juurde elama asumiseks vastava taotluse esitamisel). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
9.PPA palub 13.01.2021 apellatsioonkaebuses tühista Tallinna Halduskohtu 15.12.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata. Halduskohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus heidab ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuid ei ole täpsustanud, millises osas on seda rikutud. Ainus asjaolu, mida saab kohtuotsusest nähtuvalt põhjendamiskohustuse rikkumisena etteheidetavaks lugeda, on see, et PPA ei ole hinnanud kaebajale tähtajalise elamisloa andmist käitumiskontrolli perioodiks. Kuna halduskohus ei ole tähtajalise elamisloa keeldumise aluste õiguslike põhjenduste osas etteheiteid teinud, siis võib järeldada, et kohus pidas piisavaks ja õiguspäraseks kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuses toodud PPA õiguslikke põhjendusi VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2, 5 ja 124 lg 2 p-de 7 ja 9 alustel. Selgusetuks jääb kohtu poolt jagatud soovituslik mõttekäik kaebajale – taotleda VMS § 118 p 1 alusel tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde. Praeguses vaidluses ei oma tähtsust, millisel VMS § 118 punktides loetletud alusel tähtajalist elamisluba taotletakse, vaid asjaolu, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale kaalub üles elamisloa saamise ning Eesti Vabariigis viibimise. Erineval alusel elamisloa taotluse esitamine ei maanda ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks seaduses sätestatud tähtajalise elamisloa taotlemise alustele sätestavad VMS §-d 122, 123 ja 124 elamisloa andmisest keeldumise alused, sh eesmärgiga tagada avalik kord ja riigi julgeolek ning rahva tervise kaitse. Tegemist on tähtajalise elamisloa regulatsiooni üldosas olevate sätetega, mis kohalduvad kõikidele tähtajalise elamisloa liikidele. Asjakohatu on halduskohtu etteheide, et hindamata on jäänud kaebajale tähtajalise elamisloa andmine katseajaks/käitumiskontrolli ajaks, kui isik on kohustatud elama Eestis oma alalises elukohas ning seda kuni kohtu poolt määratud ajani, s.o kuni 08.06.2021. Käitumiskontrollile allutatud isikutel on Eesti Vabariigis viibimiseks olemas seaduslik alus. Ainulaadne on kohtu seisukoht siduda tähtajalise elamisloa kehtivuse nõue katseaja lõpukuupäevaga. Selgusetuks jääb ka kohtu seisukoht, et kaebaja on kohustatud elama Eestis ja võib Eestist lahkuda üksnes kriminaalhooldusametniku eelneval loal. Kaebaja ei kavatse Eesti Vabariigist lahkuda, kuigi talle on tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldatud viieaastast sissesõidukeeldu. Kaebajal on võimalik panustada kodakondsusjärgses riigis elu- ja töökoha leidmise ettevalmistavatesse tegevustesse, et asuda karistuse ärakandmise hetkest koheselt kodakondsusjärgses riigis tööle.
6(9)
3-20-299 Tapmist ja mõrvakatset saab ja tuleb pidada riigi julgeoleku ja avaliku korra seisukohalt äärmiselt ohtlikuks kuriteoliigiks ning sellise kuriteo eest karistatud isikule Eestis erandina tähtajalise elamisloa andmiseks peaksid olema väga kaalukad põhjused. Korduvalt üliraske kuriteo toime pannud ning 10 aastast ja 7 kuud reaalselt vabaduskaotuslikku karitust kandnud isiku karistuse kandmise viisi muutus ei ole kaalukas põhjus VMS § 125 alusel erandi rakendamiseks. Seetõttu ei saa erandlikuks asjaoluks pidada kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kuna kaebaja on korduvalt toime pannud üliraskeid õigusrikkumisi ja jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata eelnevatele karistustele, ning vangla poolt on isik hinnatud ohtlikuks avalikkusele, on ta jätkuvalt ohtlik avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks on kolm kohtuastet hinnanud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale reaalseks ja piisavalt tõsiseks haldusasja nr 3-17-1183 raames ja leidnud, et kaebajast tulenev oht kaalub üles tema soovi elada Eesti Vabariigis ning tema Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne. Halduskohus on andnud liialt suure kaalu kaebaja ennetähtaegse vabastamise faktile. Lisaks on halduskohus eksinud, väites, et maakohus hindas ennetähtaegse vabastamise määruses kõiki samu asjaolusid, mis on olulised ka elamisloa menetluse raames. Kuigi otsuse tegemisel arvesse võetavad asjaolud on tõepoolest sarnased, on elamisloa menetlus ning ennetähtaegse vabastamise menetlus kantud erinevatest lähtepunktidest. Ennetähtaegse vabastamise instituut on kantud õiguskuuleka kinnipeetava taasühiskonnastamise eesmärgist. Elamislubade menetluses ning välismaalastega seotud tegevustes laiemalt on eesmärgiks, et riigis ei elaks ega asuks elama välismaalased, kes oma kohalolekuga suurendavad ohtu avalikule korrale. Need menetlused ei pea lähtuma eesmärgist, et isik jääb kogukonda elama, vaid on suunatud välismaalasest kurjategija väljasaatmisele. Lisaks nähtub kaebaja ennetähtaegse vabastamise määrusest, et kohtunik on ignoreerinud asjaolu, et isik on väljasaadetav (st, et kaebaja suhtes kehtib lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld). Selle asemel on kohus põhistanud oma seisukohta sellega, et tähtajalise elamisloa taotlus on menetluses ning ei ole teada, mis otsuse PPA teeb. Kohus ei olnud kursis VSS § 13 lg-ga 1, mille kohaselt kaotab lahkumisettekirjutus kehtivuse vaid siis, kui isik on Eestis saanud viibimisaluse või lahkumiskohustus on täidetud. Kaebaja perekonnaelu riive ei ole intensiivne. Olukorras, kus isik oli teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajaduse korral pereelu teises riigis (EIK 17.02.2009 otsus Onur vs. Ühendkuningriik, p 59). Eesti Vabariigi kodanikust abikaasa pidi olema teadlik, et kaebajat võib ees oodata Eesti Vabariigist väljasaatmine ning temaga abiellumise korral arvestama, et tegelikku pereelu tuleb elada kaebaja kodakondsusjärgses riigis. Arvestada tuleb ka kaebaja abikaasa varasema töökogemusega vanglas. Tööspetsiifikast tulenevalt oli kaebaja abikaasa tavainimesega võrreldes ilmselgelt teadlikum, et kaasneda võib tulevase abikaasa väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki. Kaebajale ja tema abikaasale oli nii tutvumise ajal kui ka abielu sõlmimise ajal teada, et kaebaja edasine võimalus viibida Eestis on küsitav (vt EIK lahend 29760/14 Guliyev ja Sheina vs. Venemaa), mistõttu ei saa olla üllatuseks, et tulevase pereelu viisi ja vormi valiku osas tuleb teha otsus Eesti Vabariigi kodanikust abikaasal. Eesti kodanikust abikaasal on võimalus kolida Ukrainasse abikaasa juurde elama. Kaebaja toimepandud kuriteod kaaluvad üles pereelu riive. Kaebajale tähtajalise elamisloa mitteandmine on proportsionaalne. Kaebajat on kolmel korral kriminaalkorras karistatud. Talle on mõistetud erakordselt pikk vangistus. Kaebajal on korduvalt olnud võimalus end parandada ja asuda käituma õiguskuulekalt, ent vaatamata sellele pani ta katseajal toime kaks uut rasket kuritegu. Tulenevalt riigi objektiivsest kohustusest kaitsta inimelusid, ei pea riik võimaldama riigis jätkuvalt viibida välismaalasel, kes ei täida Eesti seadusi ja paneb toime uusi süütegusid.
7(9)
3-20-299 Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebajale tuleb anda järjekordne võimalus tõestada, et ta on muutunud paremuse poole ainuüksi põhjusel, et tal on tihedad perekondlikud sidemed ainult Eestis. Kaebajale on varasemalt antud korduvalt võimalusi end parandada. Kaebaja käitumismustrit iseloomustab ka see, et vanglas viibides on teda kahel korral karistatud distsipliinirikkumiste eest.
10.XX palub 18.02.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb varasema seisukoha juurde. Kohtu märkus, et kaebajal on õigus taotleda VMS § 118 p 1 alusel tähtajalist elamisluba elamiseks Eestis oma abikaasa juurde, on lihtsalt selgitus, et kaebajal on ka sellel alusel õigus taotleda elamisluba. Kaebajale jääb arusaamatuks, milles seisneb oht riigi julgeolekule ja avalikele huvidele, võttes arvesse, et kuritegude toimepanemisest on möödas enam kui kümme aastat ning kaebaja on käitunud õiguskuulekalt. Halduskohus ei ole andnud liialt suurt kaalu kaebaja ennetähtaegse vabastamise faktile. See iseloomustab tema viibimist ja käitumist kinnipidamisasutuses. Halduskohus on kaalunud kaebaja perekonnaelu riivet ja arvestanud oluliste asjaoludega ning põhjendatult leidnud, et kaebajal on tihedad perekondlikud sidemed ainult Eestis. Kohus on õigesti leidnud, et kaebajale võib tähtajalise elamisloa anda erandkorras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning uue otsusega jätta XX kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.
12.PPA 22.05.2017 otsusega (dtl 109 jj) tunnistati kehtetuks XX pikaajalise elaniku elamisluba, tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks (sundtäidetav kinnipidamisasutusest vabanemisel) ning kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmisest. See otsus läbis kohtuliku kontrolli (haldusasi nr 3-17-1183) ja on kehtiv. Niisiis puudus XX.XX.XXXX, mil Viru Maakohus otsustas XX karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise üle, õiguslik takistus jätta kaebaja suhtes käitumiskontroll kohaldamata ja saata ta Eestist välja (KrMS § 426 lg 3), sõltumata sellest, et isik oli esitanud PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse. Täitmiskohtunik otsustas siiski allutada kaebaja käitumiskontrollile, kuna ei pidanud tema elamisloa küsimust uue elamisloa taotluse esitamise tõttu selgeks (Viru Maakohtu XX.XX.XXXX määrus, dtl 149 jj). See asjaolu aga, et isik on karistuse kandmisest enne tähtaega vabastamisel allutatud käitumiskontrollile, ei takista kehtiva ettekirjutuse olemasolul tema Eestist väljasaatmist ega ole ka alus isikule elamisloa andmiseks. Samas ei saa asuda seisukohale, et Viru Maakohtu XX.XX.XXXX määrusest tulenevalt viibib XX Eestis praegu õigusliku aluseta. Käitumiskontrolli ajal on isikul seaduslik alus Eestis viibida VMS § 43 lg 1 p 5 alusel kohtulahendist tulenevalt kuni katseaja lõpuni või tema väljasaatmiseni.
13.Riigikohus on 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 p-s 19 selgitanud, et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise korral teha koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lgst 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt haldusasi nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). Praegusel juhul on aga PPA 22.05.2017 otsusega tehtud kaebajale kehtiv lahkumisettekirjutus, mis tähendab, et kaebaja 8(9)
3-20-299 suhtes on juba tuvastatud temast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht, mis välistab ka tähtajalise elamisloa andmise (VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 ning lg 2 p-d 7 ja 9). Lisaks sellele on kaebaja suhtes kehtiva haldusaktiga kohaldatud sissesõidukeeldu, mis samuti välistab talle tähtajalise elamisloa andmise (VMS § 124 lg 1 p 2 ja § 126). Niisiis peaksid praegu kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmiseks esinema väga erandlikud asjaolud (VMS § 126 lg 3). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisteks asjaoludeks kaebaja ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmisest ega tema abiellumine.
14.Riigikohus on ülalviidatud otsuse p-s 21 selgitanud, et seisukohad, millega kohus põhjendab isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad PPA-le ega halduskohtule, kuid eri võimuharud ei tohiks põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. Praegu nähtub Viru Maakohtu XX.XX.XXXX määrusest, et täitmiskohtunik ei omistanud kaebaja karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel kaalu sellele, et kaebaja suhtes kehtib kinnipidamisautusest vabanemisel koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Määruse kohaselt nõustusid vangla ja prokuratuur XX ennetähtaegse vabastamisega üksnes juhul, kui tema suhtes kohaldatakse KrMS § 426 lg-t 3, st kaebaja saadetakse vanglast vabanedes Eestist välja. Maakohtu määruses osutas täitmiskohtunik aga, et lahkumisettekirjutus ei ole KarS § 76 lg 4 kohaselt asjaoluks, mida kohus võiks võtta arvesse, kui ta hindab isiku ennetähtaegse vabastamise põhjendatust. Kuigi täitmiskohtunik ei ole määruses põhjendanud, miks ta asub erinevale seisukohale PPA 22.05.2017 otsuses antud ohuhinnangust, nähtub määrusest, et kohus on mh olulisena arvestanud kaebaja abiellumise fakti. PPA on aga tähtajalise elamisloa andmise kontekstis õigesti märkinud, et kaebaja abiellumine ei ole selline asjaolu, mis tingiks varasema ohuhinnangu muutmise või kaaluks üles avaliku huvi keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest.
15.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja abikaasa oli abielludes teadlik kaebaja suhtes kehtivast lahkumisettekirjutusest ning pidi seega arvestama reaalse võimalusega elada kaebajaga perekonnaelu Ukrainas, mitte Eestis. Abikaasadel ei ole lapsi, kelle õigustega tuleks eraldi arvestada ning nende kooselu on lühike. PPA on viidanud asjakohasele EIK praktikale (Onur vs. Ühendkuningriik, p 59), kus kohus on märkinud, et olukorras, kus isik on teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ja kodakondsusest, ei saa abikaasale olla üllatuseks, et tulevane ühine pereelu ei pruugi osutuda võimalikuks asukohariigis ja võimalik on isiku väljasaatmine. Kui abikaasa oli teadlik, et isikut võib ees oodata väljasaatmine, saab väljasaatmist pidada EIÕK art 8 rikkumiseks üksnes väga erandlikel asjaoludel (Guliyev ja Sheina vs. Venemaa, p 49). Kuna praegu selliseid erandlikke asjaolusid ei esine (ühine pereelu on Ukrainas reaalselt võimalik), ei saa kaebaja perekonnaelu riivet pidada intensiivseks määral, mis looks aluse talle erandina tähtajalise elamisloa andmiseks.
16.Eelnevast tulenevalt tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab XX kaebuse tervikuna rahuldamata (HKMS § 200 p 3).
17.Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 4 ja § 108 lg-st 1 jäävad kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamiseks taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.