Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 16.06.2022, Tartu 3-20-930 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.04.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/310-5 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 16.08.2021. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X, esindaja advokaat Arina Liskmann-Getsu Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.08.2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.06.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 28.04.2020. a otsusega nr 15.3-3.4/310-5 Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldas tema suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
1.1.X sündis Eestis, kuid on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Isikut on kriminaalkorras karistatud viiel korral ning vangistuses viibib ta teist korda. Vangistus lõpeb 02.12.2021. Väärteokorras on isikut karistatud 34 korral. Kõik süüteod on toime pandud täisealisena. Isik kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Isik on süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale, mis realiseerusid korduvalt mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, sh narkojoobes; korduvalt narkootilise aine suures ja
väikeses koguses ebaseaduslikus käitlemises; vara omandamises, hoidmises ja turustamises; vargustes isikute grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, millega tekitati isikutele materiaalset kahju; liiklussüütegudes ning avaliku korra vastases väärteos. Isikust tulenev oht avalikule julgeolekule seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ning ta rikkus põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Varasem vanglakaristus ei ole oma eesmärki täitnud ning PPA-l puudub veendumus, et pärast vangistuse lõppemist on isik edaspidi õiguskuulekas. Kohus on varem isikule mõistnud rahalise karistuse ning kahel korral tingimisi vangistuse, andes seeläbi talle võimaluse tõestada, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda. Mõistetud leebetest karistustest hoolimata jätkas isik kuritegude toimepanemist. Viimased kuriteod pani ta toime katseajal, millest nähtub, et Xit ei suuna õiguskuulekale käitumisele isegi mitte kartus vanglasse sattuda. Xil on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks jäänud. Kuritegude soodusteguriks on narkootikumide tarvitamine. Viimase vangistuse ajal käitus X pigem hästi, kuid PPA-l puudub veendumus, et isik suudab vabaduses käituda samamoodi nagu vanglas.
1.2.Xi väljasaatmisega ei kaasne era- ja perekonnaelu ebaproportsionaalset riivet. Xi lähikondlaste hulka kuuluvad ema, õde ja elukaaslane, kes kõik elavad Eestis. Isa on surnud. Lapsi ei ole. Suhted ema ja õega on head. Vanglas külastas ema Xit ühel korral. Venemaal väidetavalt sugulasi pole. Ema on eakas, kuid on Xi vangistuse ajal saanud vajaminevat abi, sh Xi õelt. Erakordset sõltuvussuhet isiku ja ema vahel ei ole. Isiku väited elukaaslase kohta on vastuolulised. Isiku 26.11.2017 esitatud vastuväidetest nähtub, et tal on Eestis elukaaslane, kellega ta on elanud vabaabielu väidetavalt 23 aastat. Samas Viru Vangla ettepanekust ega iseloomustusest ei nähtu infot elukaaslase kohta, samuti ei ole nimetatud isik teda vanglas külastanud. Viru Maakohtu 30.09.2019. a määruse kohaselt asjas nr xxx mainis isik lähedastena ainult ema ja õde, mitte elukaaslast, ning tõi välja, et ta on eas, kus alles peaks hakkama peret looma. Pereelu riive ei ole seega ulatuslik ka väidetava elukaaslase osas, kuna see isik pole Xit vangistuses külastanud ning X ei ole varasemalt maininud elukaaslase olemasolu maakohtule ega vanglale. Ema, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik, ja teised lähedased saavad isikut Venemaal külastada või sinna elama asuda. Samuti saab lähedastega suhelda telefoni ja e-kirja teel.
1.3.Xi eesti keele tase on null. Seega ei ole isik teinud mingeid püüdlusi lõimuda Eesti ühiskonda. Isik ei ole taotlenud Eesti kodakondsust. Vene keele oskus loob isikule head eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ning töö- ja elukoha leidmiseks. Isiku vanus ei ole seejuures takistuseks. Isiku piiriületuste väljavõttest nähtub, et ta on aastatel 2009‒2017 Venemaad külastanud üle 150 korra, samuti veetnud seal pikemaid ajaperioode. Xil on võimalik saada ka Venemaal ravi. Venemaal tegeleb narkosõltlaste ravi ja rehabilitatsiooniga Narconon International.
1.4.Arvestades isiku pikaajalisi sidemeid Eestiga ning seda, et Eestis elavad tema ema, õde ja elukaaslane, on põhjendatud kohaldada nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu.
2.Tartu Halduskohtusse saabus 18.05.2020 Xi kaebus PPA 28.04.2020. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
2.1.Kaebaja on kogu elu elanud Eestis. Kaebaja ema on pensionär ja vajab kaebaja hoolt. Eestis on kaebaja isa ja teiste sugulaste hauad. Kaebaja eas ei ole lihtne võõras riigis oma elu nullist alustada. Kaebajat ei seo peale kodakondsuse ja vene keele oskuse Venemaaga miski. Kaebaja ei ole Venemaal kunagi elanud, tal ei ole seal sugulasi ega sõpru, kinnisvara ega muid finantsinvesteeringuid.
2.2.PPA otsusest ei nähtu tõendite hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Vastustaja on piirdunud teabega, millal ja millise karistusseadustiku
normi alusel kaebaja süüdi mõisteti ning milline oli karistus. Vastustaja kirjeldas täiesti põhjendamatult otsuses ka kaebaja arhiveeritud karistusi. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks tegelikult analüüsinud kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jm iseloomustavaid tegureid. Otsus on kaalutlusvigadega.
2.3.Kaebaja ei kujuta tegelikkuses ohtu avalikule korrale ega julgeolekule. Kaebaja on vanglas saanud oma elu ja tegevuse üle sügavalt järele mõelda ning soovib vanglast vabanedes elada seaduskuulekat elu, töötada ja maksta makse, et tuua kasu ühiskonnale. Kaebajal on elukaaslane, kellega ta on vabaabielus olnud juba 23 aastat. Kaebajal on praeguseks kujunenud tööharjumus. Vanglas oli ta hõivatud köögitöölisena ja vangla esitas tema kohta positiivse iseloomustuse. Vanglas olles läbis kaebaja erinevaid kursusi ja programme, mis õpetasid talle toimetulekut ja aitasid sõltuvustest loobuda. Kaebajal on korter, kus elada, toetav perekond ning teda ootab töökoht ja kindel sissetulek, mis vähendab veelgi uute süütegude toimepanemise riski.
2.4.Kaebajale otsusega kaasnev tagajärg oleks ebaproportsionaalne. Vastustaja ei arvestanud asjaoluga, et vangistuses on kaebaja käitumine olnud õiguskuulekas, ta on oma tegudest teinud järeldused ja soovib vabaduses edasi elada õiguskuulekat elu. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt peavad kodakondsuse taotlejal olema karistused kustunud, mistõttu ei ole kaebaja teinud katset Eesti kodakondsust taotleda, kuid plaanib seda teha võimaluse korral tulevikus.
3.Tartu Halduskohus jättis 16.08.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
3.1.Kaebaja toime pandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja on oma süütegudega korduvalt ohustanud olulisi õigushüvesid (isikute vara, tervis ja elu). Kaebaja poolt süütegude toime panemine on ajas sagenenud. Õiguskuuleka elu perioodid on olnud lühikesed. Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Kaebaja on toime pannud süütegusid (vargused, narkosüüteod), mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur. Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (Riigikohtu 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 27). Kaebajat on kahel korral karistatud vangistusega. See tähendab, et esimene vangistus ei motiveerinud kaebajat valima õiguskuulekat teed. Kaebaja ei ole suutnud õiguskuulekalt käituda ka katseajal. Kaebaja on süütegusid toime pannud 23 aasta jooksul. Kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Kaebaja ei ole karistamisest hoolimata teinud vajalikke järeldusi ega hoolinud oma süütegude tagajärgedest. Ka lähedaste inimeste olemasolu pole suutnud kaebajat motiveerida süütegude toimepanemisest ja vanglasse sattumisest hoiduma. Süütegude toimepanemise soodusteguriks võib pidada kaebaja narkosõltuvust. Asja materjalid kinnitavad, et kaebaja on narkootikume tarvitanud vähemalt alates 2013. a (varaseim kehtiv väärteokaristus narkootikumide tarvitamise eest). Kaebaja on vanglas küll oma sõltuvusprobleemiga tegelenud, ent tema tausta arvestades puudub kindlus, et vabaduses, kus kaebajal on narkootikumidele vabam juurdepääs, on tal olemas tugev sisemine motivatsioon narkootikumidest hoiduda. Kui kaebaja asub uuesti narkootikume tarvitama, kallutab see suure tõenäosusega teda jälle kuritegelikule teele. Vastustaja viitas õigustatult sellele, et Viru Maakohus ei pidanud 30.07.2019. a määruses asjas nr xxx põhjendatuks kaebajat ennetähtaegselt vanglast vabastada. Maakohtul puudus kindlus, et kaebaja ei pane tulevikus toime uusi kuritegusid. Maakohus tõi esile, et kaebajal on tasumata võlgu umbes 10 000 eurot, tal puudub töökoht ja piisav töökogemus, ta ei soovi õppida riigikeelt ja seetõttu on tal vähem võimalusi tööturul ning ta tutvusringkonnas on kriminaalkorras karistatud ja narkootikume tarvitavad isikud. KIS-ist nähtub, et Viru Maakohus vaagis 28.05.2020. a määruses asjas nr xxx uuesti kaebaja ennetähtaegse vabastamise küsimust,
kuid leidis, et see pole endiselt põhjendatud. Maakohus pidas kaebaja puhul vabaduses viibides suureks riskiteguriks narkootikumide kuritarvitamist. Lisaks osutas maakohus sellele, et kaebaja majanduslikku toimetulekut võivad vabaduses mõjutada ka tasumata nõuded, mida kaebajal oli 01.04.2020 seisuga rohkem kui 15 000 eurot. Samuti viitas maakohus sellele, et varasem reaalne vanglakaristus ei avaldanud kaebajale mingisugust mõju. Kaebajat karistati vangistuse jooksul ühel korral distsiplinaarkorras keelatud eseme omamise eest. Seega ei ole kaebaja suutnud ka vangistuses viibides laitmatult käituda. Kõik eelnev annab alust järeldada, et kaebaja jätkab suure tõenäosusega vanglast vabanedes süütegude toimepanemist. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on seega tegelik. Vastustaja arvestas põhjendatult asjaoluga, et ka vangla hindas kaebaja kõrgohtlikuks, leides, et ohustatud on ühiskond tervikuna. Kaebaja on küll vangistuses töötanud, läbinud sotsiaalprogramme ja käitunud rahumeelselt, kuid see ei anna tema varasemat elukäiku ja vanglas toime pandud distsiplinaarrikkumist arvestades piisavat kinnitust selle kohta, et vanglast vabanedes ei jätka kaebaja süütegude toimepanemist. Järeldust kaebajast lähtuva ohu kohta ei muuda ka see, et kaebaja sõnul on vabanedes talle tagatud kindel sissetulek ja töökoht, samuti elukoht ja lähedaste toetus. Kaebaja on enda sõnul ka varem töötanud, samuti oli tal ka varem elukoht ning hea läbisaamine lähedastega, kuid sellest hoolimata on ta süütegusid toime pannud. Kaebaja paljasõnalist kinnitust oma mõtteviisi muutumise kohta ei saa kõige eelneva taustal pidada paljulubavaks.
3.2.Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu 27.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 17). Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid. Seda õigust kinnitab ka kohtupraktika. Samuti võib arvesse võtta väärteokaristusi. Ehkki nendel on menetlusotsuste tegemisel väiksem kaal kui kuritegudel, näitavad need siiski isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda (vt Tartu Ringkonnakohtu 20.05.2021. a otsus asjas nr 3-20-915, p 11).
3.3.Euroopa Kohus on välismaalasi puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Samuti kuulub võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu mõiste „avalik julgeolek“ alla (vt Euroopa Kohtu otsused asjades C-373/13, p-d 78‒79; C-304/14, p 39; C-82/16, p 91). Vastustaja viitas, et kaebaja kujutab lisaks ohtu ka riigi julgeolekule, sest teda on korduvalt süütegude toime panemise eest karistatud ning ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ja on rikkunud põhiseaduslikku korda. Võttes arvesse Euroopa Kohtu määratlust riigi julgeoleku kohta, kahtleb kohus vastustaja järelduses, et kaebaja kujutab endast ohtu ka riigi julgeolekule. Kaebaja on küll toime pannud narkosüütegusid, kuid asja materjalidest ei nähtu, et tegu oleks olnud grupiviisilise kaubitsemisega. Vastustaja ei ole põhjendanud, et esineksid muud Euroopa Kohtu poolt mainitud riigi julgeoleku ohustamise juhtumid. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks võib olla kas oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Praegusel juhul on selleks oht avalikule korrale. Kas esineb ka oht riigi julgeolekule, ei ole seega enam määrav.
3.4.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvesse võtta välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi
välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Vastustaja on kõiki VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolusid hinnanud. Praegusel juhul on vastustaja lugenud kaalukamaks õigushüveks Eestis viibivate isikute heaolu ning Eesti õiguskorda tervikuna kui kaebaja Eestis viibimist. Vastustaja otsusest ei nähtu kaalutlusreeglite ilmselget rikkumist.
3.4.1.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Kaebajal ei ole Eestis elavaid VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid. Kaebaja ja tema lähedaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Vanglas viibides ei saanud kaebaja oma ema aidata, vaid vajaliku abi kaebaja emale on taganud kaebaja õde. Õde saab kaebaja ema ka edaspidi aidata. Asjaolud tekitavad kahtlust väidetava elukaaslase olemasolus. 2019. a ennetähtaegse vabanemise kohtumenetluses ei maininud kaebaja elukaaslase olemasolu, vaid märkis, et tal on selline iga, kus peaks peret looma. 2020. a ennetähtaegse vabanemise kohtumenetluses pole kaebaja samuti elukaaslast maininud. Ka vangla ei maininud vastustajale kaebaja lähedaste kohta teavet edastades elukaaslast. Vangla edastatud materjalidest ei nähtu, et väidetav elukaaslane oleks kaebajat vanglas külastanud. Elukaaslase olemasolu mainis kaebaja alles siis, kui vastustaja teatas menetluse algatamisest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja osutas ka sellele, et väidetav elukaaslane oli abielus teise isikuga ajal, kui kaebaja väidete kohaselt olid nad vabaabielus. Kuna on põhjendatud kahtlus kaebajal elukaaslase olemasolus, ei ole ka alust pidada kaebaja sidet väidetava elukaaslase ja tema lastega tugevaks.
3.4.2.Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kaebaja emal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, mis võimaldab tal soovi korral juriidiliste takistusteta Venemaale elama asuda või kaebajat seal külastada. Ka õde ja väidetav elukaaslane saavad kaebajat Venemaal külastada. Samuti on omavahel võimalik suhelda sidevahendite abil.
3.4.3.Kaebaja on küll terve elu Eestis elanud, kuid eesti keelt ta ei oska. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Kaebaja ei ole näidanud üles soovi taotleda Eesti kodakondsust. Kaebaja väited selle kohta, et ta ei ole taotlenud Eesti kodakondsust, sest ta ei saanud seda kustumata karistuste tõttu teha, on ennastõigustavad. Kaebajal oli võimalik süütegude toimepanemisest hoiduda ja seeläbi luua eeldused Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Kaebaja pole aga seda siiani oluliseks pidanud.
3.4.4.Kaebaja vanust arvestades (kaebaja on sündinud 1973. a) ei ole alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Lisaks on vastustaja esile toonud, et kaebaja on aastatel 2009‒2017 külastanud Venemaa Föderatsiooni üle 150 korra. See kinnitab, et Venemaa ei ole kaebajale võõras, ning annab aluse arvata, et kaebajal on seal ka tuttavaid. Kui kaebaja soovib vabanedes narkosõltuvuse vastu ravi saada, on vastustaja selgituste kohaselt selleks võimalused ka Venemaal.
3.5.Vastustaja kaalus lahkumisettekirjutuse tegemisel kõiki olulisi asjaolusid, kaalutlused on asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud. Asja materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja pole väitnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oleks kaebajaga seonduvates asjaoludes toimunud selliseid muudatusi, mis tingiksid kaebaja ohuhinnangu ümbervaatamise. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jäi kaebuses esitatu juurde ja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.
4.1.Halduskohus rikkus HKMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõuet, võttes valikuliselt seisukoha kaebaja esitatud väidete ja vastaspoole esitatud vastuväidete osas.
4.2.PPA oleks pidanud menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes esitama selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. Ka halduskohus ei ole neid puudusi kõrvaldanud. Halduskohtu otsusest ei nähtu tõendite hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Halduskohtu ohuhinnang tugineb peamiselt asjaolule, et kaebajat on varasemalt viis korda kriminaalkorras karistatud ning et kuriteod on toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tegelikult analüüsinud kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi ja muid iseloomustavaid tegureid. Lisaks kirjeldas kohus põhjendamatult otsuses kaebaja arhiveeritud karistusi.
4.3.Vastupidi halduskohtu otsuses märgitule, ei aita kaebaja Venemaale saatmine lahendada tema sõltuvusprobleemi, pigem võib see tagasi tulla. Halduskohtu seisukoht, et kaebajal on võimalik saada sõltuvusest vabanemiseks abi ka Venemaal, on paljasõnaline oletus.
4.4.Asjaolu, et kaebaja ema eest on tema vangistuses oldud ajal kandnud hoolt kaebaja õde, annab kinnitust sellest, et ema eest hoolitsemisse peab kaebaja vanglast vabanedes veelgi rohkem panustama. Lastel on ema eest hoolitsemisel võrdne kohustus ja kaebaja soovib oma kohustust täita, sest siiani ei ole tal selleks võimalust olnud.
4.5.Kohatu on halduskohtu seisukoht, et vajadusel on emal võimalus kaebajale Venemaale külla sõita. Kaebaja ema tervis on halb. Samuti on kaebaja ema juba eakas ning reisimine tema vanuses ja terviseseisundis ei tule kõne alla.
4.6.Kaebaja kinnitab, et soovib vanglast vabanedes elada seaduskuulekat elu Eestis. PPA ei ole otsust tehes arvestanud tema poolt vanglas läbitud rehabilitatsiooniprogrammidega ja vangla arvamusega.
5.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidlustatud PPA otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
5.1.Kaebaja etteheide, et halduskohus piirdus üksnes teabega, millal ja millise karistusseadustiku normi alusel kaebaja süüdi mõisteti ning milline oli karistus, on täiesti põhjendamatu. Halduskohus analüüsis kuritegude iseloomu ja ajalist dünaamikat, hindas kaebaja käitumist katseajal ja vangistuse jooksul, võttis arvesse kaebaja sidemeid päritoluriigiga ning asjaolu, et kaebaja on sündinud ja elanud Eestis. Halduskohus ei tuvastanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule oleks vähenenud reaalsest ja piisavalt tõsisest sellise lävendini, mis ei võimaldaks pidada isiku väljasaatmist õiguspäraseks.
5.2.Vastustajale jääb selgusetuks kaebaja korduv väide ahiveeritud karistustele tuginemise põhjendamatuse kohta. PPA selgitas vastuses kaebusele põhjalikult arhiiviandmete kasutamise õiguslikke aluseid ja kajastas kohtupraktikas esitatud seisukohti arhiveeritud andmete lubatavuse kohta isiku käitumise hindamisel.
5.3.Ainuüksi elamine riigi territooriumil ja sotsiaalprogrammi läbimine vangistuses olles ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada äärmiselt tähtsaks ning kaitsmist väärivaks ning need ei välista kaebajast tulenevat reaalset ohtu. Asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin elanud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele.
5.4.Kaebaja on reaalset vangistust kandnud aastaid ning tal ei ole olnud võimalik oma ema füüsiliselt toetada, millest saab järeldada, et kaebaja ema on antud perioodil toime tulnud kas iseseisvalt või kellegi kolmanda abiga.
5.5.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja ei kujuta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine ning seeläbi on tuvastatud ka isikust tulenev oht julgeolekule. Kuna kaebaja on korduvalt toime pannud narkosüütegusid, mis seisnesid narkootilise aine omandamises ning ka korduvas edasiandmises, siis sellise teoga ohustatakse ka riigi julgeolekut. Tegemist on raske kuriteoga,
mis otseselt ja suurel määral ohustab rahvatervist ja avalikku korda ning ühiskondlikku turvatunnet. Kaebaja on teadlikult tegelenud rahvatervise kahjustamisega majandusliku kasu saamise eesmärgil. Arvestades narkootikumide laastavat mõju ühiskonnale, tuleb haldusorganil käituda rangelt nende välismaalastega, kes aktiivselt selle pahe levikule kaasa aitavad. Narkosüüteod on kriminaliseeritud just sellepärast, et need ei mõjuta ainuüksi konkreetse isiku tervist, vaid mõju on oluliselt laialdasem ühiskonna julgeolekule ja heaolule. Narkosüütegusid peetakse rahva tervise vastasteks süütegudeks, mis ei ole üksnes riigisisene, vaid ka rahvusvaheline õigushüve. Ka Riigikohus on märkinud, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel ning teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (Riigikohtu 27.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p-d 17, 19, 20).
5.6.Kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta pani eelmise kuriteo toime pärast kohtuotsuse kuulutamist. Kriminaalhooldus ja reaalse vangistuse ärakandmine ei ole talle varem mõju avaldanud ning ta on korduvalt karistuse kandmise järel varasema eluviisi juurde tagasi pöördunud. Eeltoodu toetab seda, et PPA ohuhinnang kaebaja osas on õige ning lahkumisettekirjutuse sundtäitmine põhjendatud. Vastustaja hinnangul on positiivne, et kaebaja läbis vangistuses erinevaid kursusi ja programme, kuid arvestades kaebaja varasemat elustiili ja käitumist ei ole see piisav, et haldusorganil tekiks usk, et kaebaja tulevikus õiguskuulekalt käitub. Kaebajat on siiski ka vanglakaristuse kandmise viimases faasis karistatud distsiplinaarkorras, mis näitab tema tegelikku suhtumist õiguskorda. Kaebajale anti enne viimase reaalse vanglakaristuse määramist korduvalt võimalus vabaduses viibides kriminaalkaristust kandes demonstreerida õiguskuulekat käitumist, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust ja jätkas süütegude toimepanemist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates 16.08.2021. a otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohus on otsuses samuti igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Seega pole alust kaebaja väitel, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel HKMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõuet, võttes üksnes valikuliselt seisukoha kaebaja esitatud väidete ja PPA poolt esitatud vastuväidete osas. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on selgelt toodud kõik põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 201 lg 4) ja ei korda neid. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses iseenesest õigesti sellele, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest ning tegemist on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda üksnes isiku süüteos süüdimõistmistele. Küll aga ei saa ringkonnakohtu hinnangul PPA-le ega halduskohtule ette heita seda, et nad oleks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel või nende õiguspärasuse hindamisel tuginenud üksnes sellele, et Xit on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui väärteo korras. Samuti ei ole vastustajale ega halduskohtule alust ette heita seda, et otsustest ei nähtu
tõendite hindamisel põhinevaid tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
7.1.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p-le 2 tuginedes, asudes seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p-s 2 on sätestatud, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuvastada ning esitada nende põhjal põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (vt RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 10). Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsus sisaldas nii pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist kui ka lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeeldu. Seega pidi PPA tuvastama kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
7.2.Halduskohus asus vaidlusaluses otsuses seisukohale, et vastustaja on kaebaja poolt toime pandud süütegusid ning ohtlikkust avalikule korrale piisava põhjalikkusega kaalunud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga.
7.3.Kohtupraktikas on ohtu avalikule korral käsitatud olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (vt RKHK 14.03.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18). Riigikohus on riigi julgeoleku mõistet sisustanud läbi Euroopa Kohtu praktika. Nimelt on Euroopa Kohus välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine (Vt nt C-373/13, H. T., p-d 78-79) (RKHK 01.10.2018. a otsus asjas nr 3-17-1026, p 29).
7.4.Vaidlustatud otsuses on vastustaja ülima põhjalikkusega käsitlenud kaebaja poolt elu jooksul toime pandud süütegusid. 28.04.2020. a otsusest nähtub, et Xit on kriminaalkorras karistatud viiel korral ning vangistuses viibis ta teist korda. Xi kolm kehtivat kriminaalkaristust olid järgnevad. Viru Maakohtu 07.06.2017. a otsusega nr xxx tunnistati X lühimenetluse korras süüdi KarS § 424, KarS § 183 lg 2 p 2 ja KarS § 202 lg 2 p 2 alusel ning KarS § 64 lg-le 1 mõisteti Xile liitkaristuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 alusel liideti karistus Viru Maakohtu 01.03.2017. a kohtuotsuse järgi mõistetud 3 aasta ja 8 kuu pikkune vangistus ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Samuti tunnistati Xi süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 alusel ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. Kohtuotsuste kogumina mõisteti isikule 4 aastat ja 8 kuud vangistust. Kohtuotsuse kohaselt oli X 06.05.2016 narkojoobes ning
juhtis sõiduautot ja sõitis sellega Narva linnas. Samuti juhtis X 10.11.2016 narkojoobes sõiduautot ja sõitis sellega Narvas. X rikkus liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1, mis sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis. Oma tahtliku tegevusega pani X toime kahel korral mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.18.09.2016 soetas X Narvas tuvastamata asjaoludel narkootilist ainet – amfetamiini kogumassiga 2 grammi. Isik valdas narkootikumi, hoidis seda enda juures. 19.09.2016 vedas X Narvas amfetamiini kogumassiga 1,4 grammi sõiduautos ning andis R. N.-i ja S. S.-i varastatud vara vastu kaks pakikest amfetamiini kogumassiga 1,4 grammi. Oma tahtliku tegevusega pani X toime kahel korral narkootilise aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise, selle ebaseadusliku omandamise või valdamise edasiandmise eesmärgil, isikuna, kes on varem (28.08.2014) toime pannud KarS §-s 184 järgi sätestatud kuriteo. 19.09.2016 viibis X Narvas ning omandas S. S.-i poolt varastatud ja S. V.le kuuluva tolmuimeja koos tolmukotiga, nurklihvija Makita kettaga - kokku 204 euro väärtuses vara. Nimetatud esemeid käsutas X oma äranägemise järgi – hoidis omandatud vara enda elukohas ja hiljem müüs tuvastamata isikule. Oma tahtliku tegevusega pani X toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise ja turustamise isikuna, kes on varem toime pannud varguse. 23.03.2017 varastas X tuvastamata isikuga grupis xxx maja trepimademetelt 30 LED lampi ja 7 valgustiplafooni, kokku 240 euro väärtuses vara, millega tekitas KÜ xxx-le kahju nimetatud summas. Ajavahemikul 30.03.2017-31.03.2017 lõhkus X korruste vahel asuva ühisrõdu ukseluku, tungis ebaseaduslikult ühisrõdule ning pani toime A. G.-le kuuluva vara varguse tekitades kannatanule materiaalset kahju üle 500 euro. Ühtlasi pani X toime L. I.-le kuuluva vara varguse tekitades kannatanule materiaalset kahju üldsummas 76 eurot. Samuti varastas X ühisrõdult V. F.-i treppredeli maksumusega 10 eurot. Oma tahtliku tegevusega pani X toime varguse isikute grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt. Viru Maakohtu 01.03.2017. a otsusega nr 1-16-10828 tunnistati X lühimenetluse korras süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8 alusel ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistus, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 28.08.2014. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (3 aastat vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Kohtuotsusest nähtub, et Xit süüdistati selles, et ta ajavahemikul 19.08.2016-21.08.2016 koos M. A. ja A. B.-ga murdsid lahti garaažiukse, seejärel tungisid garaaži ja OÜ G majja, kus pandi toime L. G.-le ja I. Z.-le kuuluva vara varguse ning OÜ-le G materiaalset kahju. Garaaži ukse lõhkumisega tekitati kahju 800 eurot, esemete vargusega 17441,10 eurot. Oma tahtliku tegevusega pani X toime varguse isikute grupis ja sissetungimisega. Viru Maakohtu 28.08.2014. a otsusega nr 1-14-4537 tunnistati X kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 73 lg 2 alusel pöörati vangistus osaliselt täitmisele ning kohesele ärakandmisele kuulus 1 aasta vangistust. Karistuse kandmise algust loeti alates 05.12.2013. Ülejäänud vangistuse osa (3 aastat) jäeti täitmisele pööramata, kui X ei pane toime uut tahtlikku kuritegu 4 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul. Isik vabastati 28.08.2014. Katseaeg oli perioodil 28.08.2014-27.09.2018. Kohtuotsusest nähtub, et X omandas alates 2013. a kevadest täpselt tuvastamata kohas ja isikult korduvalt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet amfetamiini ja metamfetamiini sisaldavad pulbrit, millest osa andis ebaseaduslikult edasi tuvastatud ja tuvastamata isikutele ning osa hoidis enda kasutuses olnud sõiduautos. 2013. a kevadest kuni 04.12.2013 müüs X vähemalt üks kord nädalas X. X.-le narkootilist ainet amfetamiini korraga vähemalt 1 grammi kaupa. Lisaks 2013. a novembris müüs X ühel korral 3 grammi ja kahel korral 2 grammi narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit X. X.-le. Metamfetamiini sisaldavat pulbrit kogukaaluga 9,73 grammi (puhtal kujul 1,64 g metamfetamiini) – s.o narkootilist ainet suures koguses, hoidis X enda kasutuses olevas sõiduautos, kuni see sealt 05.12.2013. a teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Oma tegevusega pani X toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise,
valdamise ja narkootilise aine edasiandmise, olles isik, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo. Lisaks kehtivatele kriminaalkaristustele on Xil kaks arhiveeritud kriminaalkaristust. Viru Maakohtu 15.09.2008. a otsusega nr 1-08-5353 tunnistati X süüdi KarS § 424 alusel lühimenetluse korras. X juhtis alkohoolses joobes autot Narvas 24.01.2008, olles 29.10.2006 sama teo eest karistatud LS § 7419 järgi. Oma tegevusega pani X toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isikuna, keda on varem karistatud sellise teo ees. Narva Linnakohtu 05.04.1994. a otsusega nr 93211920 tunnistati X süüdi kriminaalkoodeksi § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel – võõra vara salajane vargus, mis on toime pandud grupi poolt; isiku poolt, kes on varem toime pannud mingi käesolevas paragrahvis või käesoleva koodeksi §-des 140, 143, 2071, 2084 või 2103 ettenähtud kuriteo; või kui see oli seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega. X on ajavahemikus 2006-2017 pannud toime 34 väärtegu, millest karistusregistri andmetel olid kehtivad 11 väärteokaristust. Xi arhiveeritud ja kehtivatest väärteokaristustest nähtub, et isikut on alates 32. eluaastast karistatud KarS § 218 lg 1 alusel 2 korda, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 alusel 10 korda (esimene kord 19.12.2013 otsusega), liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 81 alusel 5 korda, LS erinevate §-de alusel 16 korda ja relvaseaduse (RelvS) § 892 lg 1 alusel üks kord. Siinkohal nõustub ringkonnakohus vastustaja ning halduskohtuga, et lähtudes karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 oli PPA-l õigus kasutada kaebajast johtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et kuigi väärteokaristused on menetlusotsuste tegemisel väiksema kaaluga kui kuriteod, näitavad ka need isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda, mistõttu sai neidki võtta arvesse kaebajast lähtuva ohu analüüsimisel.
7.5.Vaidlustatud otsuses leiab PPA, et kaebaja on eelnevalt loetletud süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud korduvalt mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, korduvalt narkootilise aine suures ja väikeses koguses ebaseaduslikus käitlemises, vara omandamises, hoidmises ja turustamises, vargustes isikute grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, millega on tekitatud isikutele materiaalset kahju, liiklussüütegudes ning avaliku korra vastases väärteos. Oma käitumisega on X näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu ning süütegude sooritamine annab aimu Xi kriminaalsetest ja avalikust korrast mittehoolivatest vaadetest. X on mitmel korral karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid kahjustanud ning seega saab jaatata isikust tulenevat ohtu avalikule korrale. Xist tulenev oht julgeolekule seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ja on rikkunud põhiseaduslikku korda kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. PPA oli seisukohal, et Xi toimepandud tegusid saab käsitleda ohuna riigi julgeolekule lisaks VMS § 124 lg 2 p 9, lg 3 ning § 237 lg 4 tähenduses, kuna kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud esimese ja teiste astme tahtlike kuritegude eest, sh suures koguses narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest. Kaebajat on erinevate kuritegude eest kahel korral karistatud reaalse vangistusega, mille eesmärgiks on kurjategija õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine. Eelnevast nähtub aga, et varasem vanglakaristus ei ole oma eesmärki täitnud ning PPA-l puudus veendumus, et pärast käesoleva vangistuse lõppemist on kaebaja edaspidi õiguskuulekas ning ei kahjusta teiste isikute õigushüvesid. Kohus on varasemalt isikule mõistnud rahalise karistuse ning kahel korral mõistnud Xile tingimisi vangistuse, andes seeläbi võimaluse tõestada, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda. Mõistetud leebetest karistustest hoolimata jätkas isik kuritegude toimepanemisega ning viimased kuriteod pani toime katseajal, millest nähtub, et teda ei suuna õiguskuulekale käitumisele isegi mitte kartus vanglasse sattuda. Viru Vangla 30.10.2020. a ettepanekust nr 2-8/36703-1 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks ning vangla 15.04.2020. a kirjast kaebaja
iseloomustamiseks, mida on vaidlustatud otsuses tsiteerinud ka vastustaja, nähtub, et Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud kõrgohtlikuks. Vastava kokkuvõtte kohaselt on toime pandud kuritegude pinnalt ohustatud ühiskond tervikuna. Oht seisneb mootorsõiduki joobes juhtimises ning narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslikus käitlemises. Oht on tõenäolisem, kui isik tarvitab sõltuvusaineid või soovib suuremat materiaalset sissetulekut, samuti siis, kui ta ei muuda oma hoiakuid, mõtlemist ja käitumist. Samuti kordub kaebaja sooritatud kuritegude muster ja on vangla hinnangul sarnane kaebaja varasema käitumisega. Kuritegude sooritamise soodusteguriks on olnud sõltuvusainete tarvitamine ja põhjuseks materiaalse kasu saamine. Vangla hinnangul viitas Xi kuritegude ja väärtegude laad sellele, et isik harrastab parasiteerivat elustiili ning süütegude korduvus näitab tema riskivat ja hoolimatut elustiili. Vangla oli seisukohal, et isiku korduv kriminaal- ja väärteokorras karistatus ning katseajal sooritatud kuritegu iseloomustavad tema tegelikku suhtumist ühiskonda ja näitavad madalat motivatsiooni käitumise muutumiseks. Eeltoodust tulenevalt oli PPA seisukohal, et Xist tuleneb oht riigi julgeolekule. PPA viitas samuti põhjendatult sellele, et Riigikohus on samuti märkinud, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel ning teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt RKHK 27.02.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14 p-d 17, 19, 20). Samas lahendis (p 17) väljendas Riigikohus ka seisukohta, et kui ohustatakse avalikku korda, siis seeläbi ohustatakse ka riigi julgeolekut.
7.6.Apellatsioonkaebuse kohaselt jätsid nii vastustaja kui halduskohus analüüsimata asjaolu, et kaebaja on kinnipidamisasutuses teinud pingutusi, et muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks. Vastustaja seletuse kohaselt on PPA oma otsuses siiski kaebaja osalemist sotsiaalprogrammis, tööhõivet ja käitumist vanglas käsitlenud ja sellega arvestanud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt edastas Viru Vangla vastustaja palvel viimasele kaebaja iseloomustuse, millest nähtub, et kaebaja osales vangistuse ajal kogemusnõustaja tugigrupis ja sotsiaalprogrammis Eluviisitreening, mille eesmärk on muuta sõltuvuskäitumist ja maksimumeesmärk on lõpetada sõltuvusainete tarvitamine. Samuti töötas ta majandustöödel koristajana, metallitsehhis ja ka köögitöölisena. Kaebaja käitumine oli probleemideta ja ametnikega suheldes viisakas. Vastustaja on eelviidatud asjaolusid vaidlustatud otsuses esile toonud kaebajat iseloomustava positiivse küljena, lisades samas, et olenemata heast käitumisest vangistuses, puudub PPA-l veendumus, et isik käitub vabaduses samamoodi nagu ta on käitunud vanglas. Käesolev vangistus on küll ajaliselt pikk, kuid arvestades isiku varasemat käitumist, elustiili ning käitumist vangistuse ajal, siis leidis vastustaja, et isiku varasem käitumine viitab asjaolule, et tal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. X ei ole mõistetud karistusest järeldusi teinud vaatamata katseaja kohaldamisele ja ta on viimased kuriteod katseajal toime pannud ning õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks muutunud. Seetõttu oli PPA seisukohal, et vabaduses viibides jätkab kaebaja rahvatervisevastaste, varavastaste ja üldohtlike süütegude toimepanemisega. kui ta seisab silmitsi eluraskustega. Sellest tulenevalt leidis PPA, et Xist tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule on tegelik ja jätkuv (PPA 28.04.2020. a otsuse lk 13).
7.7.Kohtupraktikas on leitud, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu (vt RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 18). PPA on analüüsinud kaebaja kuritegude dünaamikat ning selgitanud, et kaebaja käitumine ei muutunud õiguskuulekaks ka peale esimesi leebemaid karistusi. Kaebaja pani kuritegusid toime ka katseajal.
Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt otsuses märgituga selles, et kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis, ta ei ole mõistetud karistustest järeldusi teinud, on viimased kuriteod toime pannud katseajal ning õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks muutunud. See kõik viitab sellele, et kaebajast lähtuv oht on hoolimata heast käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine. Ka on ringkonnakohtu jaoks märkimisväärne asjaolu, et vangla, prokuratuur, maa- ega ringkonnakohus ei toetanud korduvalt kaebaja ennetähtaegset vangistusest vabastamist, asudes seisukohale, et kaebajat iseloomustavad negatiivsed asjaolud, nagu korduv karistatus, kuritegude toimepanemise asjaolud, uute kuritegude toimepanemine katseaja jooksul, narkosõltuvus, halb suhtlusringkond, võlgade olemasolu, töökoha ja piisava töökogemuse puudumine, riigikeele mitteoskamine, mis halvendab veelgi kaebaja võimalusi tööturul, kaaluvad temaga seotud positiivsed asjaolud üles (Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas nr xxx). Ringkonnakohus märgib veel, et näiteks 31.08.2021 Viru Vangla poolt maakohtule edastatud iseloomustuses pidas vangla kaebaja korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuseks kahe aasta jooksul 41 %.
7.8.Ka Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (nt seksuaalkuriteod ja narkokuriteod, vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.12.2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 15; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 33). Nii Viru Vangla kui ka PPA on kaebaja osas esile toonud, et narkootikumidega seotud probleemid ja diagnoositud sõltuvus on tema puhul üheks kuritegude toimepanemise soodusteguriks. Võttes arvesse kaebaja korduvaid narkootikumidega seotud süütegusid, on ringkonnakohtul alus arvata, et narkootikumidega seotud probleemid kallutavad kaebajat käituma kuritegelikult ka tulevikus. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajast lähtuv oht on tegelik ja jätkuv.
7.9.Vastustaja asus otsuses seisukohale, et kaebaja isikust tulenev oht kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, kus ta on elanud, kuid mille kodanik ta ei ole. Otsusest nähtuvalt on vastustaja saanud otsuses arvestada järgmiste kaebajaga seotud asjaoludega: 1) kaebaja on sündinud Eestis ja on rahvuselt venelane, otsuse tegemise ajal oli ta 46-aastane; 2) kaebaja lähikondlaste hulka kuuluvad ema (venelane, Venemaa kodakondsus), õde ja elukaaslane, kaebaja isa on surnud ning lapsi kaebajal ei ole, Venemaal väidetavalt tuttavaid ja sugulasi ei ole; 3) kaebajat on vanglas lühiajaliselt külastanud ainult ema, erakordne sõltuvussuhe nende vahel puudub; 4) kaebaja ei valda eesti keelt ning ta ei ole soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust; 5) kaebajal on narkosõltuvus ja vajaminevat ravi saaks ta ka Venemaa Föderatsioonis; 6) pärast vabanemist puudub kaebajal kindel töökoht, vabaduses kaebaja töötas, kuid see ei motiveerinud teda õiguskuulekalt käituma; 7) kaebaja räägib vene keelt ja on perioodil 2009-2017 Vene Föderatsiooni külastanud üle 150 korra, veetes seal ka pikemaid ajaperioode, mis annab aluse kahelda väidetes, et kaebajal ei ole Venemaal tuttavaid ega sugulasi. Seega on vastustaja VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kaebajast lähtuvat ohtu hinnates kaalunud ka lõikes 3 nimetatud asjaolusid.
7.10.Apellatsioonkaebuses heidab kaebaja halduskohtule ette, et kohus jättis analüüsimata kaebaja väite, et Eestis on tal ema, kelle eest tuleb hoolitseda ja õde, kuid Venemaal puuduvad tal sugulased ning elukoht. Ringkonnakohus märgib, et isegi sihtriigis sugulaste ja elukoha puudumine ei saa olla avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtu kujutavale isikule elamisloa alles jätmise põhjenduseks. Samuti nõustus halduskohus põhjendatult vastustaja otsusega, milles selgitati, et elamisloa kehtetuks tunnistamisel, sellega kaasneva lahkumisettekirjutuse tegemisel ning kaebaja Venemaa Föderatsiooni elama asumisel säilib nii emal kui õel võimalus kaebajat külastada. Samuti saab kaebaja nendega suhelda sidevahendeid kasutades, millist seisukohta toetab ka EIK-i praktika (Joseph Grant vs Ühendkuningriik, p 40). Halduskohtu
otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja viide PS §-le 26, mille järgi on igaühel õigus perekonna-ja eraelu puutumatusele. PS §-st 26 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele ei ole piiramatud põhiõigused, sest nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning seaduses sätestatud juhtudel ja korras saavad riigiasutused ja ametiisikud tervise, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks vastavasse õigusesse sekkuda. Ka EIÕK art 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Seega asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja enamuse oma elu Eestis elanud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide PS §-st 27 tulenevale hoolitsuskohustusele abivajava pereliikme osas, sest nagu nähtub PPA vaidlustatud otsusest, ei tuvastanud vastustaja haldusmenetluse käigus, et kaebaja ja tema ema vahel esineks erakordne sõltuvussuhe. Samuti on kaebaja viibinud aastaid vangistuses ning tal ei ole ka sel ajal olnud võimalik oma ema eest hoolitseda. Kuna tema ema on antud perioodil toime tulnud kas iseseisvalt või kellegi kolmanda (kaebaja õe) abiga, siis ei ole alust arvata, et ta ei saaks enam edaspidi hakkama juhul, kui kaebaja Eestist välja saadetakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei kaalu selline hoolitsuskohustus käesolevas asjas ka kuidagi üle teiste isikute PS-ga kaitstavaid õigusi ja hüvesid. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et elamislubade menetluses ning välismaalastega seotud tegevustes laiemalt on eesmärgiks, et riigis ei elaks ega asuks riiki elama välismaalased, kes oma kohalolekuga suurendavad ohtu avalikule korrale ning need menetlused ei pea lähtuma eesmärgist, et isik jääb kogukonda elama, vaid on suunatud välismaalasest kurjategija väljasaatmisele (03.06.2021. a otsus asjas nr 3-20-299). Samuti märkis Tartu Ringkonnakohus 17.12.2020. a lahendis asjas nr 3-19-351, et põhjendatud on kannatanute poolt tõusetuda võiv küsimus, miks Eesti riik lubab jätkuvalt viibida riigis välismaalasel, kes paneb toime korduvaid kuritegusid ja mis põhjusel peaks selliste isikute huvisid EV rohkem kaitsma, kui Eestis viibivate teiste isikute huvisid. 8.Vastavalt VSS § 7 lg-le 1 tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 7 lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 72 lg 2 p 4 järgi võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 72 lg 3 kohaselt arvestatakse lahkumisettekirjutuse tegemisel igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve.
8.1.Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb PPA-l direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. PPA on vaidlustatud otsuses vastava nõude täitnud. Seetõttu ringkonnakohus kaebajast lähtuval ohul täiendavalt ei peatu ning asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole VSS § 72 lg 2 p 4 lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmise alusena kohaldatav, sest kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule.
8.2.Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis PPA otsust tehes arvestamata asjaoluga, et vangistuses on kaebaja käitumine olnud õiguskuulekas ja ta on oma tegudest järeldused teinud ning soovib vabaduses edaspidi elada õiguskuulekat elu. Nagu juba varem märgitud, on PPA oma otsuses siiski kaebaja osalemist sotsiaalprogrammis, tööhõivet ja käitumist vanglas käsitlenud ning
vanglapoolset iseloomustust arvestanud, kuid leidnud, et olenemata kaebaja heast käitumisest vangistuses viibides, puudub PPA-l veendumus, et isik käitub vabaduses samamoodi nagu ta on käitunud vanglas. Samuti on kaebajat vanglakaristuse kandmise ajal karistatud distsiplinaarkorras, mis näitab kaebaja suhtumist õiguskorda ja ka seda, et väide tema õiguskuulekusest vanglas ei ole päris õige. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale anti enne talle viimase reaalse vanglakaristuse määramist korduvalt võimalus vabaduses viibides kriminaalkaristust kandes edaspidi õiguskuulekalt käituda, kuid seda võimalust ta ei kasutanud, jätkates süütegude toimepanemist. Seega ei saa üksnes väitega kaebaja heast käitumisest vanglas ja tema soovist vabaduses õiguskuulekat elu elada, põhjendada seda, miks ei oleks tohtinud kaebajale kohe sundtäidetavat lahkumisettekirjutust teha.
8.3.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, mille kohaselt on paljasõnaline halduskohtu seisukoht, et kaebajal on võimalik saada narkosõltuvusest vabanemiseks abi ka Venemaal. Kohtupraktikas on leitud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed (RKHK 05.12.2019. a otsus asjas nr 3-16-2123, p 15). Ringkonnakohus märgib, et juba vastustaja, kellel on kõnealuste otsuste tegijana ilmselt olemas ka laiem teadmine erinevate sihtriikide tervishoiusüsteemist ja sealsetest ravivõimalustest, leidis oma 28.04.2020. a otsuses, et vajaminevat ravi saaks kaebaja ka Venemaa Föderatsioonis, kus narkosõltlaste ravi ja rehabilitatsiooniga tegeleb Narconon International.
8.4.Kohtupraktikas on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Ka tuleb kohtul kontrollida, kas lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses on isik korrektselt ära kuulatud. Samuti tuleb selgitada, kas PPA otsus on sissesõidukeelu kohaldamise kestuse osas kaalutud ja proportsionaalne (vt RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 10; 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545/81, p-d 14-23, 32-34). Haldusasja materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja pole väitnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oleks kaebajaga seonduvates asjaoludes toimunud selliseid muudatusi, mis tingiks kaebaja ohuhinnangu ümbervaatamise.
8.5.PPA asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuna kaebaja on ühiskonnale kõrgohtlik, kujutab ta vanglast vabanedes ohtu teiste inimeste õigustele ja vabadustele ning seetõttu on proportsionaalne ja vajalik lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p 4 alusel sundtäitmine koheselt pärast kaebaja vanglast vabanemist, et välistada kaebaja poolt uute süütegude toimepanemist. Otsuses on asjakohaselt märgitud, et tegemist on PPA kaalutlusotsusega. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, vastustaja kaalutlused on ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud.
9.VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu neljaks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest. VSS § 74 lg-st 3 tuleneb, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks. Otsusest nähtuvalt kaalus PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvalt tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid leidis, et arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning asjaolu, et isikul elavad Eestis ema, õde ja väidetav elukaaslane, tuleb kaebaja suhtes kohaldada
nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne.
10.PPA on seega ka ringkonnakohtu hinnangul Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel, lahkumisettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole valesti kohaldanud VMS-st ega VSS-st tulenevaid norme. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et kaebaja on vaidlusaluses menetluses ka nõuetekohaselt ära kuulatud. Halduskohus jättis seega põhjendatult esitatud kaebuse rahuldamata.
11.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.08.2021. a otsuse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.