Korrakaitse › Vanglad

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

X esitas Politsei- ja Piiravalveametile (PPA) taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema PPA Põhja prefektuuri arestimajas Tallinna Rahumäe tee 6 (Rahumäe arestimaja) kinnipidamisega inimväärikust alandavates tingimustes 47 päeva, millega tekitati temale mittevaralise kahju 470 eurot (10 eurot ühe päeva kohta). Taotluse kohaselt ei võimaldatud tal viibida iga päev üks tund värskes õhus, kambris puudus tool, kambri valgustus oli ebapiisav, WC oli eraldamata, pesu tuli kuivatada kambris, kambri ventilatsioon ei töötanud, taotleja ei saanud internetti kasutada, talle ei võimaldatud üleriigilisi ajalehti ega raadiot, kambris ei olnud piisavalt ruumi, kambri akende trellide taga oli prügi, puudus jooginõu. 13.04.2020 otsusega nr 1.2-3/15-2 jättis PPA taotluse rahuldamata. X esitas 23.04.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 470 eurot seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Rahumäe arestimajas perioodil 04.08.2018 -19.09.2018. Kaebuses heidab kaebaja ette vastustajale, et arestimajas viibides ei võimaldatud tal viibida värskes õhus tund aega. Peale selle ei saanud ta viibida värskes õhus kokku 17 päeva. Kaebaja väitel tema kambris ei olnud tooli ning ilma selleta pidi ta läbi saama 47 päeva, mis tema jaoks oli inimväärikust alandav. Kaebaja väidab kaebuses, et ka valgustus kambris oli ebapiisav. Lisaks oli kaebaja väitel probleem pesu kuivatamisega, kuna tal puuduvad vabaduses isikud, kes teda oleks saanud kinnipidamisasutuses sellega aidata. Samuti oli akna võre vahel prügi. Kaebaja väitel pidi ta viibima kambris, kus pidevalt WC haises, kuid ta pidi samas sööma ja jooma, mis tekitas temale kannatusi ja alandas tema inimväärikust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja taotleb PPA-lt temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 470 eurot. Vangistusseaduse § 93 lg 5 ja „Arestimaja sisekorraeeskirja“ (ASkE) § 15 lg 4 kohaselt peab arestimaja võimaldama viibida iga päev vähemalt 1 tund värskes õhus, mida aga Tallinna arestimaja ei võimaldanud. PPA on 13.04.2020 otsuses nr 1.2-3/15-2 välja toonud kuupäevad, millal on jalutuskäike võimaldatud, so kokku 30 päeva osas. Samas ei ole PPA otsuses märgitud, kui kaua jalutuskäigud kellaajaliselt kestsid. Kaebaja väitel ei saanud ta ühelgi päeval viibida värskes õhus vähemalt 1 tund. Lisaks 17 päeva (04.08, 06.08, 09.08, 13.08, 14.08, 26.08., 28.08, 30.08, 02.09, 04.09, 06.09, 09.09, 11.09, 13.09, 15.09, 18.09, 19.09) osas ei ole PPA andmeid esitanud, mis tähendab, et nendel päevadel jalutuskäike ei võimaldatud, mis on õigusvastane. Kaebaja pidi viibima 47 päeva järjest kambris, kus puudus tool, mis on inimväärikust alandav. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-2-06 punktis 14 on peetud inimväärikust alandavaks 20 päeva vältel arestikambris viibimist oludes, kus puudusid laud ja tool, kui arestikambri kohustuslikud sisustuselemendid „Vangla sisekorraeeskirja“ järgi. Kambri valgustus ei olnud piisav. Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2016 otsuses asjas nr 3-14-53031 on peetud tähtsaks just loomulikku valgustust, mitte kunstlikku vagustust. Asjakohane ei ole PPA väide, et pesemist vajav pesu oli võimalik koju saata või paluda tuua puhtad riided, kuna kaebajal puuduvad vabaduses isikud, kes teda oleks saanud kinnipidamisasutuses aidata. PPA jättis tähelepanuta kaebaja väite, et akna võre vahel oli prügi. Kaebaja pidi 47 päeva viibima kambris, kus pidevalt haises WC ning pidi samas sööma ja jooma. Kaebaja peab seda asjaolu mittevajalikuks kannatuse tekitamiseks ja inimväärikust alandavaks.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja viibis 04.08.2018–19.09.2018 (47 päeva) vahistatuna PPA Põhja prefektuuri arestimajas Tallinnas Rahumäe tee 6 (Rahumäe arestimaja). Kaebuse põhjendusena on välja toodud, et temal ei võimaldatud viibida iga päev vähemalt üks tund värskes õhus, kambrist puudus tool, kambri valgustus oli ebapiisav, pesu tuli kuivatada kambris, kambri akende trellide taga oli prügi ning WC oli eraldamata. Värske õhk. PPA andmetel käis X jalutamas järgnevatel kuupäevadel ja kellaaegadel: 1) 05.08.2018 kl 16.28–17.00; 2) 07.08.2018 kl 14.10–14.55; 3) 08.08.2018 kl 18.15–18.55; 4) 10.08.2018 kl 13.30–14.00; 5) 11.08.2018 kl 15.30–16.00; 6) 12.08.2018 kl 17.45–18.45; 7) 15.08.2018 kl 13.05–13.35; 8) 16.08.2018 kl 15.25–16.00; 9) 17.08.2018 kl 18.05–18.35; 10) 18.08.2018 kl 14.10–14.40; 11) 19.08.2018 kl 18.00–18.30; 12) 20.08.2018 kl 18.30–19.15; 13) 21.08.2018 kl 18.46–19.20; 14) 22.08.2018 kl 17.45–18.15; 15) 23.08.2018 kl 17.55–18.30; 16) 24.08.2018 kl 15.05–16.00; 17) 25.08.2018 kl 15.15–15.45; 18) 27.08.2018 kl 16.30– 17.00; 19) 29.08.2018 kl 15.30–16.10; 20) 31.08.2018 kl 10.20–11.00; 21) 01.09.2018 kl 11.25–12.00; 22) 03.09.2018 kl 15.25–15.55; 23) 05.09.2018 kl 15.40–16.10; 24) 07.09.2018 kl 17.55–18.25; 25) 08.09.2018 kl 14.35–15.05; 26) 10.09.2018 kl 18.40–19.10; 27) 12.09.2018 kl 15.50–16.20; 28) 14.09.2018 kl 17.35–18.05; 29) 16.09.2018 kl 11.20–12.00; 30) 17.09.2018 kl 18.35–19.05. RVastS § 7 lg 1 alusel saab isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Nimetatud sättest tulenevalt eeldab kahju hüvitamine kannatanu eelnevat aktiivset tegevust selleks, et kahju tekkimine ära hoida või kahju vähendada. Seega tulnuks kaebajal juba arestimajas viibimise ajal taotleda PPA-lt kaebajale kannatusi põhjustavate puuduste kõrvaldamist. Kaebaja ei ole taotlenud värskes õhus viibimist rohkem, kui ülaltoodud kuupäevadel ja kellaaegadel on talle võimaldatud. Värskes õhus viibimine ei ole ASkE § 31 lg-st 2 ja VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt kinnipeetu kohustus, vaid õigus, mille realiseerimiseks tuleb vastavat soovi avaldada. Tooli puudumine. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-2-06 p-s 14 käsitletakse „Vangla sisekorraeeskirjas“ sätestatud nõuete rikkumist. Kohtuotsuse kohaselt kandis kaebaja distsiplinaarkaristust kartseris ajavahemikul 23.03.2004–12.04.2004. Sel ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ redaktsiooni § 7 lg 2 p-i 2 kohaselt pidi kartseri sisustusse kuuluma mh kaks pinki. Vangla sisekorraeeskirja kehtiva redaktsiooni § 7 lg 4 p-i 2 kohaselt kuuluvad samuti kartseri sisustusse istekohad. Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 lg 1 kohaselt kuuluvad kambri sisutusse: 1) ühe- või kahekordsed voodid; 2) võimaluse korral laud; 3) võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale; 4) võimaluse korral valjuhääldi; 5) võimaluse korral riidenagi; 6) võimaluse korral pesemiskoht; 7) võimaluse korral WC; 8) võimaluse korral isiklike asjade hoiukoht. Seega kuuluvad arestimajas kambri sisustusse kohustuslike elementidena vaid voodid ning tooli puudumine kambrist ei ole õigusvastane. Valgustus. VangS-i § 45 lõike 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri; kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Seega peab valguse hulk kambris olema elutegevuseks piisav ning see tuleb tagada nii akna kui ka kunstliku valgustuse abil. PPA hinnangul oli valguse hulk Rahumäe arestimaja kambrites piisav. Rahumäe arestimaja kambrites oli loomuliku valguse ebapiisavus kompenseeritud kunstliku valgustusega ning elutegevuseks vajalik valguse hulk tagatud. Kaebaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-14-53031 oli tegemist Tallinna vanglas viibinud kaebajaga, kes õppis 8. ja 9. klassis ning kellel oli seetõttu kohustus tegeleda ka kambris õppetööga. Pärast 9 kuud ebapiisava valgustusega kambris viibimist olid kaebajal tekkinud nägemisprobleemid ja

selle kohta olid olemas tõendid. Seega ei ole viidatud kohtulahendis tegemist samasuguste asjaoludega nagu käesolevas vaidluses. Kaebaja ei ole esitanud taotlust lisada kambrisse tugevama võimsusega või täiendavat valgusallikat, et tal oleks parem lugeda ja kirjutada. WC. ASkE § 26 lg 1 näeb ette, et kinnipeetule tuleb võimaldada WC kasutamist. ASkE § 13 lg 1 p-st 7 tulenevalt kuulub WC võimaluse korral kambri sisustusse. Millistele nõuetele WC vastama peab, seda ASkE ega VangS ei sätesta. Vastavalt VangS-i § 90 lg-le 4 ja § 156 lg-le 2 peab kambris olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seetõttu oli WC Rahumäe arestimaja kambrites muust ruumist eraldatud vaid müüriga. julgeoleku kaalutlustest lähtudes ei ole võimalik ehitada arestimaja kambrisse WC-d, mis oleks muust kambrist täielikult eraldatud ja välistaks WC-le iseloomulike lõhnade levimise kambrisse. Kuigi kirjeldatud WC-tingimused võisid kaebajas tekitada väärikust alandava tunde, ei ole tema väärikuse alandamine PPA-le ette heidetav, sest WC Rahumäe arestimaja kambrites vastas nõuetele. Pesu kuivatamine. Vaatamata kaebaja väitele, et temal puuduvad vabaduses isikud, kes oleks teda arestimajas viibides aidanud, on PPA seisukohal, et arestimajas ei pea olema kinnipeetute pesu kuivatamiseks eraldi ruumi. Samuti ei ole kinnipeetud kohustatud kuivatama enda pesu kambris. Vajadusel on võimalik pesemist vajav pesu näiteks saata lähedastega koju ning paluda endale tuua või saata puhtaid riideid. Prügi akna ja võre vahel. Arestimajas viibimise ajal ei ole kaebaja kambri akende ja nende ees oleva võre vahel oleva prügi kohta avaldusi ega kaebusi esitanud, mistõttu ei ole tagantjärele võimalik tuvastada, kas seal oli mingit prügi või mitte.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinnas asuva Rahumäe kinnipidamistingimused olid kaebaja inimväärikust alandavad.

tee

arestimaja

X viibis vahistatuna Tallinna Rahumäe arestimajas perioodil 04.08.2018 -19.09.2018 (järjest 47 päeva). Kaebaja heidab vastustajale ette, et ta viibis arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes 47 päeva, millega tekitati temale mittevaraline kahju 470 eurot. Kaebaja väidab, et arestimaja ei võimaldanud tal 17 päeval käia värskes õhus jalutamas ning nendel päevadel, millal ta viidi jalutama, ei olnud temale tagatud värskes õhus viibimine vähemalt 1 tund päevas. Samuti pidi kaebaja viibima kambris ilma toolita 47 päeva järjest, mis oli inimväärikust alandav. Peale selle väidab kaebaja, et kambri valgustus ei olnud piisav, sh ei olnud piisavalt loomulikku valgustust. Kaebaja väidab ka, et ta pidi pesu kuivatama kambris, kuna tal puuduvad vabaduses inimesed, kes võiks tuua või saata temale puhtaid riideid. Kaebaja väidab samuti, et viibis 47 päeva kambris, kus WC oli eraldamata ja pidevalt haises ning ta pidi selles haisus sööma ja jooma, mis tekitas temale rohkem kannatusi ja oli inimväärikust alandav. Lisaks oli kaebaja väitel kambri akna ja võre vahel mingi prügi. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju

tekitatud, avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kaebaja väitel piirati tema õigust viibida värskes õhus kokku 17 päeval, lisaks ei võimaldatud talle vähemasti 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus. Vaidlust pole, et vahistatu võimalused viibida väljaspool kambrit, sh värskes õhus, on piiratud, kuna ta viibib lukustatud kambris ööpäevaringselt. VangS § 90 lg 2 kohaselt eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib/.../. Politsei-ja Piirivalveameti (PPA) andmetel käis X jalutamas järgnevatel kuupäevadel ja kellaaegadel: 1) 05.08.2018 kl 16.28–17.00; 2) 07.08.2018 kl 14.10–14.55; 3) 08.08.2018 kl 18.15–18.55; 4) 10.08.2018 kl 13.30–14.00; 5) 11.08.2018 kl 15.30–16.00; 6) 12.08.2018 kl 17.45–18.45; 7) 15.08.2018 kl 13.05–13.35; 8) 16.08.2018 kl 15.25–16.00; 9) 17.08.2018 kl 18.05–18.35; 10) 18.08.2018 kl 14.10–14.40; 11) 19.08.2018 kl 18.00–18.30; 12) 20.08.2018 kl 18.30–19.15; 13) 21.08.2018 kl 18.46–19.20; 14) 22.08.2018 kl 17.45–18.15; 15) 23.08.2018 kl 17.55–18.30; 16) 24.08.2018 kl 15.05–16.00; 17) 25.08.2018 kl 15.15–15.45; 18) 27.08.2018 kl 16.30–17.00; 19) 29.08.2018 kl 15.30–16.10; 20) 31.08.2018 kl 10.20–11.00; 21) 01.09.2018 kl 11.25–12.00; 22) 03.09.2018 kl 15.25–15.55; 23) 05.09.2018 kl 15.40– 16.10; 24) 07.09.2018 kl 17.55–18.25; 25) 08.09.2018 kl 14.35–15.05; 26) 10.09.2018 kl 18.40–19.10; 27) 12.09.2018 kl 15.50–16.20; 28) 14.09.2018 kl 17.35–18.05; 29) 16.09.2018 kl 11.20–12.00; 30) 17.09.2018 kl 18.35–19.05. Nagu eelloetletust nähtub, siis 17 päeva kohta PPA-l andmed puuduvad (s.o 2018. aastal 04.08, 06.08, 09.08, 13.08, 14.08, 26.08., 28.08, 30.08, 02.09, 04.09, 06.09, 09.09, 11.09, 13.09, 15.09, 18.09, 19.09). Sellest nähtub, et 47 päevast 30 päeval sai kaebaja jalutada värskes õhus. 17 päeva ta värske õhu käes ei viibinud. Peale selle 29 päeva jooksul võimaldati kaebajal viibida värskes õhus alla 1 tunni ning ainult ühel päeval, s.o 12.08.2018, viibis kaebaja värskes õhus 1 tund (kl 17.45 – 18.45). Need on PPA enda andmed, mis edastati kohtule. Vastustaja väidab, et kaebaja ei ole taotlenud värskes õhus viibimist rohkem, kui ülaltoodud kuupäevadel ja kellaaegadel on talle võimaldatud. Kaebaja seevastu väidab, et ta soovis jalutada kõigil 47 päeval ning esitas oma tahteavaldused suuliselt. ASkE § 31 lg 2 ütleb, et arestialuse, väljasaadetava või rahvusvahelise kaitse taotleja ja vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Kohus märgib, et vaidluse tekkimisel peab PPA olema valmis tõendama vahistatul jalutamiseks soovi puudumist. Käesoleval juhul vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks kaebaja soovimatusele viibida kokku 17 päeva värskes õhus. Kohtu jaoks ei ole usutav, et valdavalt suveperioodil kaebaja ei oleks soovinud värskes õhus jalutada (ajavahemikus august-septembri esimene pool). Jalutamine värskes õhus on vahistatule meeldiv ja vajalik vaheldus piiratud tingimustes kambris viibimisele. Vaidlust ei ole, et kaebaja 17 päeval jalutada ei saanud ning vastustajal ei ole tõendeid selle kohta, et kaebaja ei avaldanud soovi nendel päevadel jalutada. Samuti ei ole vastustaja fikseerinud, et kaebaja sooviski 29 päeval jalutada alla 1 tunni (30 päeva jooksul on ainult 1 kord kaebaja jalutanud 1 tund). Vastustaja kinnitusel kaebaja puhul arestimaja fikseeris jalutuskäikude osas üksnes kuupäevad ja kellaajad (kokku 30 päeva), ülejäänud 17 päeva kohta ei ole fikseeritud, kas kaebaja avaldas suuliselt soovi jalutada või mitte või kas tema suulisele soovile vaatamata

keelduti teda jalutuskäigule lubamast. Vastustaja kinnitas kohtule, et 17 päeva kohta PPA-l mingeid andmeid või tõendeid esitada ei ole. Kaebaja viibis Rahumäe arestimajas vahistatuna, kelle suhtes kehtib VangS § 93 lg 5, mille kohaselt vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ (ASkE) § 31 lg-st 2 tulenevalt arestialuse, väljasaadetava või rahvusvahelise kaitse taotleja ja vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. See tähendab, et kinnipeetavale peab olema tagatud jalutuskäik värskes õhus tema soovil, kuid mitte vähem kui 1 tund päevas. Seda seadusest tulenevat nõuet on vastustaja kohustatud järgima. ASkE § 13 lg-s 1 on loetletud esemed, mis kuuluvad kambri sisustusse: 1) ühe- või kahekordsed voodid (välja arvatud kainenema toimetatute hoidmiseks mõeldud kamber); 2) võimaluse korral laud; 3) võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale; 4) võimaluse korral valjuhääldi; 5) võimaluse korral riidenagi; 6) võimaluse korral pesemiskoht; 7) võimaluse korral WC; 8) võimaluse korral isiklike asjade hoiukoht. Loetelust nähtub, et kindlasti peavad kambris olema ühe- või kahekordsed voodid, ülejäänud esemed võivad kambris olla võimaluse korral. Seega tool võib kambris olla võimaluse korral. Kohus möönab, et kaebaja jaoks võis tooli puudumine tekitada ebamugavust. Samas puuduvad asjas tõendid selle kohta, et vastustaja oleks keeldunud tooli võimaldamisest kaebajale vastava soovi esitamisel. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumis piisava valgustatuse. Kohus möönab, et kambri valgustus võis olla ebapiisav, mis võis negatiivselt mõjuda nägemisele, kuid siis oleks võinud kaebaja paluda lisavalgustust kambrisse. Haldusasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks taotlenud nt lisavalgustust ja sellest oleks keeldutud. VangS § 45 lg 2 kohaselt kinnipeetav on kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kaebaja väidab, et mingi prügi oli kambri akna ja võre vahel. Kohus märgib, et kui kaebajal ei olnud võimalik seda prügi eemaldada, siis oleks võinud paluda selle eemaldamist arestimaja töötajatelt. Vastustaja kinnitas kohtule, et kaebaja ei esitanud mingeid kaebusi/avaldusi väidetava prügi kohta ning tagantjärele ei ole enam võimalik tuvastada, kas seal oli mingi prügi või mitte. Samuti ei ole kaebaja väitnud/tõendanud, et vastustaja oleks prügi ära koristamisest keeldunud sellest teada saamisel. Kohus nõustub vastustajaga, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas võre vahel oli prügi, kuna kaebaja selle kohta kaebust/avaldust arestimajale seal viibimise ajal ei esitanud. Vastustaja väitel arestimajas ei pea olema pesu kuivatamiseks eraldi ruumi, selle olemasolu ei nõua ka õigusaktid. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et Rahumäe arestimajas oleks selline ruum olemas või ette nähtud. Kuivatusruumi puudumist arestimajas ei saa vastustajale ette heita. Kohus möönab, et see asjaolu võis olla kaebajale ebamugavust tekitav, kuid iseenesest seda ei saa pidada kaebaja inimväärikust alandavaks ega ülemääraseid kannatusi tekitavaks. Vangistusseaduse kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega (VangS) § 41 lg 1). Kaebaja väitel mitmekesi kambris olles oli ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamine äärmiselt ebameeldiv ja alandav. Kaebaja kirjelduse kohaselt kambris oli madal

sein, mis eraldas osaliselt kraanikausi juures olevat ala muust ruumist. WC oli suuremas ulatuses avatud. Kohtu hinnangul vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav, kui kinnipeetav/vahistatu viibib kambris üksinda ning piinlikkust, ebamugavust jms võib see tekitada siis, kui kambris viibib ka teisi isikuid. Rahumäe tee arestimaja WC-de seisukorda on kohtupraktikas ka varasemalt käsitletud. Tallinna Ringkonnakohus sedastas 18.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-14-50078 punktis 11, et WC eraldamine viisil, kus WCpoti ette on ehitatud väike umbes 1,2 m kõrgune sein, võib olla õiguspärane olukorras, kus isik viibib kambris üksi. Mitmekesi kambris olles võis aga ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks. Kaebaja viibis kambris koos mitme kinnipeetuga. Seega loeb kohus, et WC kasutamine oli kaebaja jaoks ebameeldiv, alandav, lisakannatusi tekitav ja inimväärikust alandav. WC avatust, sh sellest levivat haisu üle terve kambri, kus kinnipeetavad peavad aega veetma ööpäevaringselt, sh ka sööma ja magama, võib arvesse võtta ühe olulise komponendina, mille alusel kohus hindab, kas kinnipidamise tingimused kambris ületasid taluvuse piiri, millest tulenevalt oleks tegemist inimväärikust alandava kohtlemisega. Kohus leiab, et antud juhul on inimväärikuse alandamine kaebaja suhtes aset leidnud ning kaebajale on seeläbi tekitatud mittevaralist kahju. Kohus loeb kaebaja õigusi rikkuvaks asjaolu, et temale ei võimaldatud iga päev värskes õhus jalutamist vähemasti 1 tund. Need korrad, kui kaebaja viidi värske õhu kätte, jalutas ta alla 1 tunni (enamasti ca 30 min) ning kokku 17 päeva kaebajat üldse jalutama ei viidud (vastustaja ei tõendanud, et kaebaja seda ise ei soovinud). Seadus näeb ette kinnipeetavale/vahistatule võimaluse arestimajas viibides jalutada iga päev vähemasti 1 tund. Seega on isikul vaieldamatult õigus jalutada värskes õhus iga päev ja vähemasti 1 tund. See on isikule vajalik vaheldus ööpäevaringsele kambris piiratud tingimustes viibimisele. Igapäevase ja mitte alla 1 tunni kestva jalutuskäigu võimaluse puudumine arestimajas, kus kinnipeetavate/vahistatute liikumine on niigi oluliselt piiratud, sest nad peavad viibima kitsastes tingimustes kambris ööpäevaringselt (eriti suveperioodil), on igapäevaste jalutuskäikude võimaldamine ainuüksi juba nt tervise aspektist väga vajalik. Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 otsuse haldusasjas nr 3-20-450 p-s 15 asus kohus seisukohale, et „/.../Halduskohus rõhutas põhjendatult sedagi, et kuivõrd igapäevane värskes õhus viibimine oli sisuliselt kaebaja ainus võimalus pääseda ajutiselt välja ülerahvastatud kambrist, raskendas jalutuskäikude piiramine kaebaja olukorda veelgi/.../“. Kohtu hinnangul eelkirjeldatud kinnipidamistingimused kogumis annavad aluse kaebajale mittevaralise kahju osaliseks hüvitamiseks. Eeltoodust kokku võttes asub kohus seisukohale, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Kohus leiab, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas. Kaebaja taotleb hüvitist 470 eurot. Kohus asjaolusid kogumis arvesse võttes rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 300 eurot.

MENETLUSKULUD

Kumbki pool ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud kaebuselt riigilõivu (15 eurot) tasumise kohustusest. Riigilõiv tuleb jätta HKMS § 118 lg 2 alusel riigi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.