Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Tristan Ploom 20.05.2021, Tallinn 3-21-756
Haldusasi
Sihtasutus Hiiu Ravikeskus kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 30.03.2021 otsuse nr 4721/227347 ja Eesti Haigekassa 23.02.2021 otsuse nr 97 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: Sihtasutus Hiiu Ravikeskus, lepinguline esindaja advokaat Keidi Kõiv Vastustaja: Eesti Haigekassa, volitatud esindaja Ergo Pallo Kolmas isik: Sihtasutus Keila Haigla, lepinguline esindaja advokaat Diana Minumets
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus, digitoimik
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda.
3.Välja mõista Sihtasutuselt Hiiu Ravikeskus (registrikood 90010864) menetluskulud 1440 eurot Sihtasutuse Keila Haigla (registrikood 90007365) kasuks.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku, edaspidi HKMS, § 278 lg 1). Hankeasjas ei saa esitada vastuapellatsioonkaebust (HKMS § 278 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse hankeasjas läbi vaadata lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Haigekassa (edaspidi EHK) avaldas 14.09.2020 riigihangete registris sotsiaal-ja eriteenuste erimenetlusena läbiviidava riigihanke „Iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse osutamiseks ravi rahastamise lepingu sõlmimine“ (viitenumber 227347) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid (edaspidi RHAD), sh erimenetluse korra. Hange on jagatud 14 osaks, neist esimene osa on „Harju maakonnas iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse osutamine“. Hankes esitasid pakkumuse kuus pakkujat, nende hulgas Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (edaspidi kaebaja) ja Sihtasutus Keila Haigla (edaspidi kolmas isik).
2.EHK otsustas 23.02.2021 (otsuse nr 97) jätta kolmas isik kõrvaldamata. Kaebaja vaidlustas 05.03.2021 EHK otsuse, mille VAKO jättis 30.03.2021 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 08.04.2021 Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse VAKO otsuse ja EHK otsuse tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse menetlusse ja määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBAJA NÕUDED JA SEISUKOHT
4.Kaebaja tühistamisnõude sisuks on väide, et EHK jättis õigusvastaselt kolmanda isiku hankest kõrvaldamata. Kõrvaldamata jätmise alusteks on: 1) kolmas isik eksis raskelt ametialaste käitumisreeglite vastu (Riigihangete seaduse, edaspidi RHS, § 95 lg 4 p 4); 2) kolmas isik on maksejõuetu (RHS § 95 lg 4 p 3); 3) kolmas isik on esitanud valeandmeid (RHS § 95 lg 4 p 9).
5.Kui hankija võimaldab riigihankes osaleda ettevõtjal, kes on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu ning kelle ausus on küsitav, ei ole see kooskõlas RHS § 2 lg-ga 1. Selle vältimiseks on kõrvaldamise alus, tagamaks, et riik teeks riigihangete kaudu tehinguid üksnes ettevõtjatega, kes on ausad. Euroopa Kohtu praktikas on tunnustatud hankija vajadust viia läbi sisulisi uurimisi ja kontrolle (Euroopa Kohtu otsus nr C-124/17, p 24), lubades hankijal kasutada selleks mis tahes viise, millega hankija suudab tõendada ametialase käitumisreeglite vastu eksimuse, kusjuures selline eksimus ei pea olema tuvastatud jõustunud kohtuotsusega (Euroopa Kohtu otsus C-465/11, p 28). Alates 2014. aastast on vandeaudiitorid iga-aastaselt tuvastanud kolmanda isiku majandusaasta aruandest bilansi põhivara kirjel märkimisväärses ulatuses nõudeid, mille kohta puudub piisav ja asjakohane tõendusmaterjal, mille tõttu on vandeaudiitorid jätnud nõude osas arvamuse esitamata (2014 aastal summas 1 719 000 eurot, 2015 aastal summas 1 719 000 eurot, 2016 aastal summas 814 000 eurot, 2017 aastal 814 000 eurot, 2018 aastal 814 000 eurot ja 2019 aastal 814 000 eurot) ning muid olulisi finantsandmete moonutusi (Lisad 6-10). Viidatud asjaolusid pidi hankija kolmanda isiku majandusaruannetega tutvudes igal juhul märkama ning asjaolud pidi hankijas küsitavuse tekitama.
Raamatupidamise seadus (edaspidi RPS) § 4 kohaselt on raamatupidamiskohuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohuslase finantsseisundist, finantstulemustest ja rahavoogudest (p 1), dokumenteerima kõik oma tehingud (p 2), koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras (p 3) ning säilitama raamatupidamise dokumente (p 4). Eeltoodust nähtuvalt on keelatud luua olukorda, kus vandeaudiitoril puuduvad alusdokumendid nõuete kontrollimise võimalikkuseks, sh nõude perspektiivikusele hinnangu andmiseks. Sellise olukorra on aga kolmas isik iga aastaselt loonud. Kolmanda isiku tegevus on olnud süsteemne ja teadlik. Sellest lähtuvalt on ebaõiged VAKO, EHK ja kolmanda isiku seisukohad rikkumise kontrolli ulatusest kuni 3 aasta jooksul. Kuigi kaebaja ei vaidle vastu faktile, et õiguslik regulatsioon näeb ette rikkumiste tuvastamise ulatuseks kuni 3 aastat hanketeate avaldamisest, peab hankija siiski arvestama ka rikkumiste võimaliku vältavusega. Riigikohtu praktika kohaselt loetakse vältavaks teoks süütegu, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb lisaks õigusvastase olukorra loomisele ka selle säilitamises ehk taastootmises. Tegu vältab seni, kuni süüteokoosseis kestvalt, see tähendab ilma oluliste katkestusteta, täidetakse (RKKKo 3-1-1-31-08). See tähendab, et vältav süütegu kestab kogu koosseisupärase seisundi aja ning lõppeb alles seisundi lõppemisega. Viidatud süütegudega seotud põhimõtet tuleb samalaadselt arvestada ka riigihankeõiguses. Eeltoodust nähtuvalt ei ole võimalik ka kolmanda isiku tegevusele hinnangu andmisel välistada sellest aastaid 2014-2016. Eeltoodust nähtuvalt oleks nõuetekohase raamatupidamise järgselt kolmas isik olukorras, kus tal on kohustusi rohkem kui varasid ning juhatusel tekib viivitamatu kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Majandusaasta aruannetes ebaõige informatsiooni esitamine on oluline eksimus ametialaste käitumisreeglite vastu. Kaebaja viitas nendele asjaoludele, kuid EHK jättis sellega arvestamata. Selline tegevusetus hankija poolt ei ole kooskõlas hankija kontrollikohustuse ulatusega. Selline EHK pärsib oluliselt kõrvaldamise eesmärki, so avaliku raha kaitset ning seeläbi avalikkuse usalduse säilimist nii hankija kui riigi vastu, ausa konkurentsi tagamist ning korruptsiooni ja teiste majanduslikus elus lubamatute tegevuste ennetamist (M. A. Simovart, M. Parind jt, Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 558). Avaliku raha kasutamise saamiseks peab olema aus konkurents, kuid kolmanda isiku tegevused sellist põhimõtet ei järgi. Lisaks ettevõtja aususe küsitavuse aspektile on direktiivi 2014/24/EL põhjenduste 101 esimese lõigu kohaselt RHS § 95 lõike 4 p 4 põhjenduseks tõik, et kogumis võib raske ametialase eeskirja rikkumine muuta sellise pakkujaga riigihanke lepingu sõlmimise sobimatuks, sõltumata sellest, kas asjaomasel ettevõtjal oleks muidu olemas lepingu täitmiseks vajalik tehniline ja majanduslik suutlikkus. Riigikohus selgitas 18.03.2021 otsuses (p 14) asjas nr 3-18-1287, et ükski ettevõtja ei pea leppima olukorraga, kus turul võimaldatakse temaga konkureerida ettevõtjal, kes seaduses sätestatud nõuetele ei vasta. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et raskest ametialasest eksimusest on võimalik rääkida üksnes juhul, kui audiitor annaks aruande osas eitava otsuse.
Eesti Päevalehes 28.04.2021 ilmunud artikli kohaselt alustati 01.04.2021 kolmanda isiku ja tema juhatuse liikmete suhtes kriminaalmenetlus raamatupidamiskohustuse rikkumise kahtluse tõttu. Kaebaja ei nõustu EHK ja kolmanda isiku käsitlusega Euroopa Kohtu seisukohast: kui siseriiklikus õiguses esineb spetsiifiline menetlus teatavate rikkumiste menetlemiseks, siis peab hankija sellise menetluse tulemustele tuginema. Kaebaja hinnangul on see seisukoht põhimõtteliselt ebaõige ning olulises vastuolus kõrvaldamise regulatsiooni eesmärkidega. Nii ELi kui ka Eesti õiguses on reguleeritud märkimisväärne hulk süüteokoosseise. Erinevaid rikkumisi, nii tahtlike kui tahtmatuid, pannakse toime igapäevaselt, kuid vaid piiratud hulk sellistest rikkumistest leiavad päriselt menetlemist. EHK tõlgendus muudab RHS § 95 lõike 4 p 4 sisutühjaks ja sellele tuginemise sisuliselt võimatuks, piirates oluliselt hankijate otsustusõigust.
6.Hankija võib kõrvaldada pakkuja, kes on pankrotis või likvideerimisel, kelle suhtes on algatatud pankroti- või likvideerimismenetlus, kelle äritegevus on peatatud või kes on muus sellesarnases olukorras asukohamaa õigusaktide kohaselt /.../. (RHS § 95 lg 4 p 3). Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (Pankrotiseaduse, edaspidi PankrS § 1 lg 2). Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. Kolmanda isiku suhtes esineb maksejõuetuse seisund, mida kolmas isik on teadlikult varjanud (menetlusdokumendi punktid 2.9-2.25). Kaebaja seisukohta kinnitavad audiitorite märkused, saneerimisnõustaja seisukoht, kes on kinnitanud muuhulgas kolmanda isiku poolt saneerimiskava eiramist, ligi 500 000 euro ulatuses nõuete tähtaegset täitmata jätmist, kui endaga seotud ettevõttele 28 400 eurose nõude ennetähtaegset tagastamist. Selle järgselt on saneerimisnõustaja avaldanud tõsist kahtlust, kas PJV Hooldusravi suudab edaspidi saneerimiskava kohaselt täita, sh avaldanud muret ka kolmanda isiku tegevuse üle olukorras, kus isik on jätnud kulud restruktureerimata ning tekitanud read mis ei vasta ettevõtte majanduslikule tegelikule olukorrale (lisa 12, lk 2 p 3 „ülevaade SA hetke majanduslikust seisust“, lisa 14). Eeltoodust nähtub, et kolmanda isiku kohustusi eirav käitumine hõlmab isiku kogu majandustegevust, eesmärgiga saada EHK-lt võimalikult suures ulatuses ravirahastuse mahte. EHK ega VAKO ei arvestanud nende asjaoludega.
7.Meedias kajastati 08.11.2014 Keila haigla renoveerimistöödega alustamist teatega, et hoonesse rajatakse õendushaigla ja hooldekodu kuni
voodikohaga (https://maaleht.delfi.ee/artikkel/70109437/keila-haiglas-algas-kauaoodatud-renoveeriminerajatakseoendushaigla-ja-350-kohaga-hooldekodu). Seda, et Keila Haiglas on 350 voodikohta, kinnitavad kolmanda isiku majandusaasta aruanded (Lisad 9-10). Kolmandale isikule 25.01.2017 väljastatud tegevusloa nr L04094 kohaselt tegutseb ta iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse osutajana, kellel on 200 voodikohta (Lisa 15). Kolmandale isikule
29.11.2019 väljastatud tegevusloa nr SÜH000022 kohaselt tegutseb ta üldhooldusteenuse pakkujana alalisel teenusel olevatele isikutele arvuga 282 kohta (Lisa 16). Seega omab kolmas isik tegevuslubasid, et osutada teenuseid kokku 482 inimesele vaatamata asjaolule, et Keila Haiglas on kokku 350 voodikohta. Matemaatiliselt on tuvastatav, et kolmanda isiku poolt taotletud arv voodikohtade osas ei ole reaalne. Kui kolmas isik teadis 2019.a, et tal on 350 voodikohta, millest 200 on määratud õendusabiteenuse osutamiseks, tulnuks kolmandal isikul üldhooldusteenuse 282 tegevusloa saamisel vastavas proportsioonis vähendada õendusabiteenuse voodikohti, st 68 voodikohani. Üksnes vastavas ulatuses voodikohti saanuks kolmas isik esitada ka riigihanke pakkumuses. Tegevusloa taotluse esitamisel on vaja iga voodikoha osas esitada ruumiplaan nõuete täitmiseks. Voodikohad ei saa kattuda põhjusel, et valdkonniti on ruuminõuded erinevad. Kolmas isik on ilmselt esitanud samad ruumiplaanid nii õendusabiteenuse loa ning üldhooldusteenuse jaoks samadesse ruumides: ühte voodisse on taotletud koht mitme isiku tarbeks. Ei saa nõustuda VAKO järeldusega, et ei oma tähtsust, kui mitmel voodikohal võib või kavatseb kolmas isik pärast hankelepingu sõlmimist osutada sotsiaalhoolekande teenuseid. Erimenetluse korra punkti 7.3 kohaselt oli hankija kohustatud kontrollima pakkuja personaliga kaetud voodikohtade olemasolu ja sellest tulenevat teenuse osutamise võimekust pakkujalt saadud andmete ja Terviseameti (edaspidi TA) kodulehe kaudu tegevuslubade registrist. Vajadusel oli hankijal kohustus täpsustada TA-ga pakkuja tegevusloale kantud voodikohtade arv. Need andmed olid EHK jaoks pakkumuste kontrollimisel nähtavad. Seega pidi EHK-l kui valdkonna asjatundjal tekkima vähemalt kahtlus kolmanda isiku tegevuslubadega väljastatud voodikohtade pakkumise võimekuse osas. Kuigi EHK oli erimenetluse korra kohaselt näinud ette kontrollikohustuse koostöös TA-ga ning TA annab hinnangu taotluste nõuetekohasusele, (https://www.terviseamet.ee/et/keskkonnatervis/ettevotjale/sotsiaalteenused), ei ole EHK-l küsimusi tekkinud. Kolmas isik esitas valeandmeid õdede ja hooldajate nõusolekute osas (VAKO 11.03.2021 otsus vaidlustuses nr 28-21/227347, p 21). Kolmas isik oli kohustatud lisas 3 pealkirjaga Pakkumuse vorm esitama andmed õdede ja hooldajate kohta ja kinnitama andmete õigsust. Kolmas isik oli kohustatud veenduma enda poolt esitatud andmete, sh teiste isikute kohta esitatud andmete õigsuses (Euroopa Kohtu otsus C-395/18, p 76). Kogumis ei olnud õiged kolmanda isiku esitatud andmed tööjõu kohta, mille ta esitas pakkumises. EHK ei arvestanud nende asjaoludega. Kolmas isik tunnistas 12.04.2021 vastuses kohtunõudele, et kuigi talle on tegevuslubadega määratud kokku teenuse osutamise võimalus 482 voodikohal, siis tegelikkuses kolmandal isikul sellises ulatuses voodikohti ei eksisteeri ning kolmas isik osutab teenust üksnes 398 voodikohal. Kolmas isik selgitas, et ta osutab üldhooldusteenust 282 voodikohal ning statsionaarse õendusabi teenuseid alamahus ehk 116 voodikohal 200-st (seisukoha punkt 7). Viidatud teguviis, st voodikohtade katmine mitme tegevusloaga ei ole lubatav. 12.04.2021 seisukohaga kinnitas kolmas isik, et tal ei ole võimekust samaaegselt üldhooldusteenuse täismahus pakkumiseks.
Seega on kaebaja seisukohal, et kolmas isik ei oleks tohtinud riigihankes esitada pakkumust suuremas voodikohtade arvus kui proportsionaalselt tegeliku võimekusega vähendatud voodikohtade arv (tegelik voodikohtade arv, millest on maha lahutatud üldhooldusteenuse osutamiseks ette nähtud 282 voodikohta). Kolmanda isiku käitumisviisi ei ole kaebajale teadaolevalt riigihankes rakendanud mitte ükski teine ettevõtja. Ettevõtjad on taotlenud riigihankes voodikohti vastavalt tegelikule võimekusele muude teenuste osutamiste kõrval õendusabi osutamiseks, järgides sealjuures, et taotletud ja rakendatavad voodikohad ei ületaks tegelikku voodikohtade arvu. Arusaamatuks jääb EHK väide, et ta ei saanud ega pidanud aru saama vastuoludest tegevuslubade vahel. Selline hankija väide on asjatundmatu: EHK korraldab tervishoiuteenuste pakkumist, omades andmeid tervishoiuteenuse osutajate kohta. See näitab, et EHK ei viinud kolmanda isiku suhtes läbi kontrollmenetlust. Ei ole võimalik, et EHK ei saanud andmete kontrollimisel puudust näha. Eriti kui EHK oli koostöös TA-ga kohustatud kontrollima pakkuja personaliga kaetud voodikohtade olemasolu ja sellest tulenevat teenuse osutamise võimekust (erimenetluse kord, p 7.3). Eksitavate väidetega jätkab EHK ka osas, mille kohaselt puudub üldhooldusteenuse taotlemisel roll TA-l ning kandev roll lasub Sotsiaalkindlustusametil. Kuigi Sotsiaalkindlustusamet väljastab tegevusloa, siis tuleb taotlus terviseohutuse hinnangu saamiseks esitada TA-le, kes hinnangu andmise käigus hindab muuhulgas ruumiplaane ning nende nõuetele vastavust (https://www.terviseamet.ee/et/keskkonnatervis/ettevotjale/sotsiaalteenused). Selline asjaolu ei saa olla EHK-le teadmata ning EHK-l pidi olema võimalik vastuolu tuvastada. EHK ei saa asuda enda tegevusetust õigustama kolmanda isiku poolt alles vaidluses esitatud selgituste pinnalt sellest, kuidas kavatseb kolmas isik lepingut täita. Selliste asjaolude väljaselgitamise kohustus oli EHK-l hankemenetluse käigus.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
15.EHK leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
16.Üksnes hankija pädevuses on RHS § 95 lg 4 alusel hinnata, kas ettevõtja tuleb riigihankest kõrvaldada (EK C-41/18, p 28). Kohus saab hinnata kaalutlusreeglite järgimist hankija poolt, kuid mitte ise otsustada, kas ettevõtja tuleb kõrvaldada või mitte (Parind, M., Simovart, M-A. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura: Tallinn 2019. Parind § 95 komm 48). Sama mõtet rõhutab direktiivi 2014/24/EL põhjendus 104. Hankijal ei ole kohustust kõrvaldada ettevõtja ka juhul, kui ta tuvastab RHS § 95 lg-s 4 loetletud asjaolud (Samas, komm 44).
17.Ei audiitori arvamus ega kaebaja järeldused ei anna alust kolmandat isikut riigihankest kõrvaldada. Raske eksimus RHS § 95 lg 4 p 4 mõistes viitab enamasti asjaomase ettevõtja käitumisele, milles ilmneb tema süüline tahtlus või teatava raskusastmega hooletus (EK C465/11, p 30). Esiteks, EHK hindas, kas audiitori märkusega otsus täidab RHS § 95 lg 4 p 4 koosseisu. Arvestades „märkusega otsuse“ selgitust Audiitorkogu veebilehel ( https://www.audiitorkogu.ee/est/mida-audiitor-utles), ei täida ainuüksi märkusega otsuse
tegemine audiitori poolt raske ametialase eksimuse koosseisu. Samale järeldusele jõudis VAKO otsuse p-s 11.4. Teiseks, EHK tutvus kaebaja esitatud asjaoludega kolmanda isiku tegevuse kohta. EHK järeldas, et kaebaja etteheited kogumis vastavad KarS § 3811 lg-s 1 sätestatud raamatupidamisalase kuriteo koosseisu tunnustele. Nagu VAKO otsuse p-s 11.4.1 õigesti viidatakse, ei vaidle pooled selle üle, et pakkuja kõrvaldamise aluseks ei pea Euroopa Kohtu praktika kohaselt alati olema jõustunud kohtuotsus. Pooltel on erimeelsus selles, kas sellist otsust on vaja praeguste asjaolude kohaselt. RHS § 95 lg 4 p 4 aluseks olev direktiivi 2014/24/EL artikkel 57 lg 4 p „c“ ütleb, et eksimist ametialaste käitumisreeglite vastu peab hankija tõendama asjakohaste vahenditega. Euroopa Kohus on selle lahti mõtestanud selliselt, et kui riigisiseses õiguses on spetsiifiline menetlus teatavate rikkumiste menetlemiseks, peab hankija põhimõtteliselt tuginema sellise menetluse tulemusele (EK C-124/17, p 25). Eesti Vabariigis antakse õiguslik hinnang kuriteo võimalikule toimepanemisele üksnes kriminaalmenetluses. Kehtib süütuse printsiip ning süü tuvastatakse jõustunud kohtuotsusega (KrMS § 7 lg 1). Kui kaebaja leiab, et kolmas isik on ametialaste käitumisreeglite vastu raskelt eksinud teoga, mis vastab ühtlasi kuriteo koosseisule, siis peab see olema tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Üksnes selline otsus saab olla asjakohaseks vahendiks direktiivi 2014/24/EL art 57 lg 4 p-i „c“ mõttes. Kuna kolmanda isiku suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust, rääkimata jõustunud kohtuotsusest, ei esine alust kolmanda isiku kõrvaldamiseks. Kaebaja esitab läbivalt eksitavaid hinnanguid, et EHK ei ole kontrollikohustust täitnud. Otseselt vale on kaebaja väide selle kohta, et EHK on tunnistanud kontrollikohustuse täitmata jätmist (vt kaebuse p 2.4). EHK selgitas vaidlustusmenetluses, et tal ei ole pädevust tuvastada, kas kaebaja etteheited raamatupidamislike nõuete teadva rikkumise kohta vastavad tõele. EHK selgitas, et positiivse otsuse puhul ei pea EHK otsuses põhjendama, miks on ta mõne pakkuja kõrvaldamata jätnud. See ei tähenda, et RHS § 95 lg-s 4 toodud kaalutlusõigust poleks teostatud. Kuigi sellel ei ole hankija otsuse õiguspärasuse hindamisel määravat tähendust, on väär ka kaebaja järeldus kõrvaldamise aluse kontrolliperioodi kohta (vt kaebuse p 2.24). Riigihangetes ei kohaldata karistusõiguse instituute (vt ka VAKO otsuse p 11.4.3). 2.1.11. Kõikide kaebaja etteheidete kontroll eeldab kriminaalmenetluse ja/või pankrotimenetluse läbiviimist, sh erinevate tehingute ja majandusaasta aruannete sisulist analüüsi. Sellist kohustust hankijal ei ole. Asudes kaebaja poolt nõutud kontrolli läbi viima, oleks EHK ületanud RHS eesmärgi ja mõttega kooskõlas olevaid pädevuse piire pakkuja kõrvaldamise aluste tuvastamisel. EHK ei ole tuvastanud, et kolmas isik oleks ametialaseid käitumisreegleid raskelt rikkunud ning see oleks muutnud tema aususe küsitavaks. Hankija on otsuse tegemisel lähtunud RHS-s hankijale antud kaalutlusõigusest ning otsus on õiguspärane.
18.EHK ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ta peab RHS § 95 lg 4 p-s 3 nimetatud aluse tuvastama, sõltumata muudest menetlustest (kaebuse p-d 2.27-2.32). EHK nõustub VAKO otsuse p-s 11.3 toodud põhjendustega ning ei korda neid.
19.EHK ei nõustu kaebajaga, et kolmas isik esitas valeandmeid ruumide (kaebuse p-d 2.36-2.41) ja personali kohta (kaebuse p-d 2.42- 2.43). EHK saab kaalutlusotsuse tegemisel võtta arvesse üksnes asjaolusid, mis on talle otsuse tegemise hetkel teada. EHK ostab riigihankega tervishoiuteenust. Erimenetluse korra p-d 5 ja 7 näevad ette kontrolli tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike tegevuslubade ja töötajate üle. Seda on EHK koostöös Terviseametiga teinud. Kaebaja viidatud üldhooldusteenuse tegevusluba ei puutu riigihankes ettenähtud kontrollide teostamisel asjasse. Selle väljastab Sotsiaalkindlustusamet (vt SHS 6. peatükk ja § 157 lg 1). Seega ei olnud EHK ega pidanud olema otsuse tegemisel teadlik võimalike vastuolude vahel tegevuslubades. Kolmas isik on selgitanud, milles tulenevad erinevused voodikohtade arvus tegevuslubadel ning kuidas kavatseb ta tulevast hankelepingut täita. VAKO on otsuse p-s 11.4.5 õigesti leidnud, et EHK-l puudus vajadus täiendavalt tegevusloale kantud voodikohtade arvu kontrollida. Väär on kaebaja väide, et VAKO on otsuses 28-21/227347 tuvastanud, et kolmas isik on esitanud õdede ja hooldajate kohta valeandmeid. Raviasutuse vormile märkis kolmas isik õdede ja hooldajate koormused vastavalt sellele, nagu tema oli õdedelt ja hooldajatelt nõusolekud saanud. Asjaolu, et õde või hooldaja oma nõusolekut hilisemalt muudab, ei pruugi olla kolmandale isikule teada. Tegemist ei ole valeandmetega, vaid erimenetluse korra p-s 3.5 välja toodud riski realiseerumisega. VAKO leidis otsuses nr 28-21/227347, et kolmanda isiku voodikohtade arv ning õdede/hooldajate nõusolekud ja koormused on kooskõlas RHAD-ga. Eeltoodust tulenevalt puudub alus kolmanda isiku kõrvaldamiseks RHS § 95 lg 4 p 9 alusel.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
21.Kolmas isik taotleb jätta kaebus rahuldamata.
22.Kaebaja etteheited RHS § 95 lg 4 p-des 3, 4 või 9 sätestatud fakultatiivsete kõrvaldamise aluste esinemisest kolmandal isikul tuginevad seaduse väärale tõlgendamisele, kaebaja meelevaldsetele ja tõendamata väidetele ning on tervikuna alusetud. Teadupärast on kaalutlusotsuse kohtulik kontroll piiratud. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kohus saab hinnanguliste otsuste vaidlustamisel nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses – üksnes vormi- ja menetlusvigade ning ilmselgete kaalutlusvigade kindlakstegemisega. Mistahes RHS § 95 lg 4 p 3, 4 või 9 sätestatud kõrvaldamise aluste koosseisu täitvaid asjaolusid kolmanda isiku puhul ei esine, rääkimatagi ilmse diskretsioonivea esinemisest eelnimetatud aluste kohaldamata jätmisel vastustaja poolt. Kolmas isik selgitab järgnevalt iga aluse puudumist tema osas eraldi.
23.Kolmanda isiku puhul ei esine RHS § 95 lg 4 p-s 4 kirjeldatud asjaolusid. Kaebaja arvates on kolmas isik rikkunud ametialaseid käitumisreegleid sellega, et ei ole oma raamatupidamist nõuetekohaselt pidanud. Seda tõendavad kaebaja arvates kolmanda isiku 2014-2019 majandusaasta aruannete osas esitatud audiitorite märkused. Kaebaja arvamus tugineb seaduse väärale tõlgendamisele, on ekslik ning ka sisult põhjendamatu. EHK ei ole RHS § 95 lg 4 p-st 4 tuleneva kaalutlusõiguse teostamise reegleid rikkunud sellega, et ei ole teostanud kolmanda isiku raamatupidamise korrektsuse ning majandusaasta aruannete sisu õigsusega seotud kontrolli. Majandusaasta aruanne omab riigihangete kontekstis tähendust üksnes võimaliku tõendina riigihankes pakkuja majanduslikule ja finantsseisundile kehtestatud kvaliftseerimise tingimusele vastavuse tõendamisel (RHS § 100), kuid aruannete sisu kontrollimise kohustust vastustaja poolt (sh kõrvaldamise aluste puudumise kontrollimisel) ükski RHS säte ette ei näe. Sellise ulatusliku majandustegevuse revisjoni läbiviimise eeldamine vastustajalt oleks ka nii vastustaja teadmisi, riigihanke eesmärke ning ajaliste ressursside piiratust silmas pidades ka ilmselgelt ebaloogiline. RHS § 95 lg 4 p-s 4 eesmärgiks on võimaldada vastustajal kõrvaldada riigihankemenetlusest ettevõtjad, kes on toime pannud raske süülise ametialaste nõuete rikkumise, mille tulemusena on ta muutunud vastustaja jaoks ebausaldusväärseks. Seega oleks EHK poolt kolmanda isiku suhtes vastuvõetud otsus õigusvastane üksnes juhul, kui leiaks tuvastamist süüline raske ametialaste reeglite rikkumine. Kaebaja ei ole sellist alust esile toonud. Kaebaja väited kolmanda isiku raamatupidamist käsitlevatest puudustest ja moonutustest on ka sisult alusetud ning tuginevad kaebaja raamatupidamist reguleerivate sätete meelevaldsetele tõlgendustele ja tõendamata oletustele. Tähelepanuta tuleb jätta kõik varasemad kui 2017.a aruannet puudutavad etteheited, kuivõrd RHS § 95 lg 4 kohaldamise kontekstis saavad üldse kõne alla tulla riigihanke väljakuulutamisele eelnenud kolme aasta jooksul toimepandud rikkumised. Audiitori märkuste olemasolu aruannete üksikute kannete osas ei tähenda ega tõenda seda, et kolmas isik oleks oma raamatupidamisega seotud kohustusi rikkunud, rääkimata süülise ja raske eksimuse toimepanemisest. Märkuste esinemine audiitori arvamuses ei ole majanduspraktikas haruldane. Võimalike küsitavuste esiletoomine on audiitori üheks ülesandeks aruande kontrollimisel ja sellega majandusaasta aruandele täiendava usaldusväärsuse mõõtme lisamisel. Raskest rikkumisest raamatupidamise korraldamisel saab teoreetiliselt rääkida üksnes juhul, kui audiitor annab aruande osas eitava otsuse. Märkustega otsuse tegemine aruande osas tähendab üld-hinnanguna heakskiitva otsuse andmist. Eitav järeldusotsus tähendab, et audiitor tuvastas mõne aruandes avalikustatud asjaoluga seoses nõnda suure vea, et ta järeldab, et kokkuvõttes ei anna aruanne head ülevaadet ettevõtte finantsseisust (vt kolmanda isiku 11.03.2021 vaidlustuse vastuse Lisa 1). Kirjeldatud hinnangut ei ole audiitorid kolmanda isiku aruannete osas esitanud. Seega puudub alus olulise puuduse, rääkimata süülise raske rikkumise esinemise väitmisest kolmanda isiku puhul.
Kaebaja väited majandusaasta aruande andmete võltsimise või aruannete tagantjärele moonutamise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Dokumendi võltsimine (KarS § 344) on kuritegu, mida uurib politsei ning mille tuvastab kohus süüdimõistva kohtuotsusega. Euroopa Kohus on RHS § 95 lg 4 p 4 aluseks olnud direktiivi 2014/24/EL artikkel 57 lg 4 p-s c sätestatud „asjakohase vahendi“ sisu osas selgitanud, et kui riigisiseses õiguses on spetsiifiline menetlus teatavate rikkumiste menetlemiseks, peab hankija põhimõtteliselt tuginema sellise menetluse tulemusele.
24.Kaebaja väitel tulnuks kolmas isik RHS § 95 lg 4 p 3 alusel riigihankest kõrvaldada põhjusel, et kolmas isik on maksejõuetu. Kaebaja etteheide on paljasõnaline ja väär ega täidaks ka selle õigsuse korral RHS § 95 lg 4 p 3 koosseisu. VAKO leidis oma otsuses põhjendatult, et RHS § 95 lg 4 p 3 koosseisu täitvaid asjaolusid kolmanda isiku puhul ei esine. Maksejõuetuse tuvastab tsiviilkohus. RHS § 95 lg 4 p 3 kontekstis ei oleks pankrotiseisundi tuvastamine muul viisil ka võimalik ega mõistlik, kuivõrd EHK-l (sh VAKO-l EHK otsuste kontrollimisel) puuduvad nii eriteadmised kui ka aja- ja inimressurss selliste hinnangute andmiseks. Nagu Euroopa Kohus on selgitanud, et kui riigisiseses õiguses on spetsiifiline menetlus teatavate rikkumiste menetlemiseks, peab vastustaja fakultatiivse kõrvaldamise aluse esinemise tõendamisel põhimõtteliselt tuginema sellise menetluse tulemusele. Lisaks on kaebaja väide maksejõuetuse kohta saneerimismenetluse materjalidele tuginedes alusetu. Saneerimismenetlus lõppes edukalt (st saneerimiskavast tulenevate kohustuste ennetähtaegse täitmisega) 25.08.2020 (kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-17-10367). Kuna kolmanda isiku suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud ega pankrotimenetlust alustatud ning ei esine ka teisi RHS § 95 lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolusid (likvideerimismenetlust vms), on kaebaja etteheide EHK poolt kaalutlusõiguse teostamata jätmise osas alusetu.
25.Valeandmete esitamist kolmanda isiku poolt on kaebaja sisustanud, esiteks, RHS § 95 lg 4 pdes 3 ja 4 (st ametialaste käitumisreeglite rikkumise ning pankrotiseisundi kohta) sätestatud kõrvaldamise aluste puudumise ebaõige kinnitamisega ning, teiseks, õendusabiteenuse osutamise võimekuse osas valeandmete esitamisega. RHS § 95 lg 4 p-des 3 ja 4 nimetatud aluseid ei esine. Seega ei ole kolmas isik esitanud EHK-le valeandmeid kõrvaldamise aluste puudumise kohta. Kaebaja etteheited kolmanda isikule määratud teenuse osutamise võimekuse osas ei ole käesolevas menetluses enam asjakohased. VAKO tegi 11.03.2021 otsuse nr 28-21/227347 (p-d 13 ja 14), millega jättis kaebaja vaidlustuse kolmanda isiku poolt teenuse osutamise võimekuse – 200 voodikohta – osas rahuldamata. See otsus on jõustunud. Seega ei saa kaebaja asuda uuesti väitma, et kolmanda isiku võimekus on väiksem. EHK on kolmanda isiku võimekust kontrollinud (erimenetluse korra p 7.3). Kolmandal isikul oli ja on jätkuvalt kehtiv TA tegevusluba 200 voodikohal õendusabiteenuse osutamiseks. Kolmas isik on selgitanud, et statsionaarset õendusabi teenust osutatakse hetkel alamahus üksnes seetõttu, et eelmise riigihankega ei saanud kolmas isik EHK rahastust maksimaalsele tegevusloaga nr
L04094 lubatud 200 voodikoha mahule. Asjaolu, et kolmas isik on hetkel sellisel viisil oma majandustegevuse korraldanud, ei puutu kaebajasse ega mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Vastustaja sai otsuse tegemisel lähtuda TA tegevusloa (L04094) andmetest ning tal puudus pädevus ja alus kahelda või ümber vaadata tegevusloale kantud andmete õigsust. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 60 lg 1 kohaselt teostab tervishoiuteenuste osutajatele kehtestatud nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet TA. Terviseamet kontrollis 2020.a veebruaris tegevusloa nr L04094 alusel alamahus statsionaarse õendusabi teenuse osutamist riiklikus järelevalvemenetluses, leidis, et aluseid tegevusloale märgitud voodikohtade arvu (200) vähendamiseks ei esine ning lõpetas järelevalvemenetluse (Terviseameti 17.02.2020 otsus nr 5-6/19/127-15, lk 2-3). Kaebaja etteheited ei mõjutaks otsuse kehtivust ka juhul, kui eeldada nende õigsust. RHS § 95 lg 4 p 9 koosseisu ei kuulu igasugune valeandmete esitamine pakkuja poolt (st ka teistele asutustele loataotluste menetluses), vaid üksnes hankijale konkreetses riigihankes. Samuti ei täidaks RHS § 95 lg 4 p 9 ega muu kõrvaldamise aluse koosseisu asjaolu, kui leiaks tuvastamist tegevusloaga ettenähtud mahust väiksemas mahus teenuse osutamise vastuolu mõne õigusnormiga. Kaebaja väited valeandmete esitamisest seoses kolmanda isiku õdede ja hooldajate nõusolekute esitamisega on alusetud. Kaebaja poolt viidatud VAKO otsusega (vt Lisa 3) ei ole tuvastatud valeandmete esitamist kolmanda isiku poolt, vaid riigihanke erimenetluse korra p-s 3.5 välja toodud riski realiseerumine. Kaebaja etteheide on seda kummastavam, et täpsemalt sama asjaolu (õdede poolt topelt nõusolekute andmine) esines ka kaebajal endal (vt Lisas 2 esitatud otsuse lisa 1 p 1.1.5.1), mistõttu tuleks ka kaebaja sellisel juhul riigihankest kõrvaldada.
KOHTU SEISUKOHT
26.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
27.Pakkuja hankemenetluse kõrvaldamise alused on sätestatud RHS §-s 95, mille esinemisel ei ole mõeldav hankelepingu kaudu avalike vahendite usaldamine selliste isikute käsutusse. Hankemenetlusest kõrvaldamise aluste rakendamist ei ole ajaliselt piiratud, kuna vastavad asjaolud võivad ilmneda alles hilisemas menetlusfaasis. Seega tuleb igal ajal, kui sättes toodud aluste esinemine hankijale teatavaks saab, vastav isik menetlusest kõrvaldada või juhul, kui tegemist on mittekohustusliku kõrvaldamise alusega, kaaluda, kas isik menetlusest kõrvaldada või mitte (Riigihangete seaduse eelnõu nr 450 SE seletuskiri, lk 79). RHS § 95 lg-s 4 sätestatud alused on mittekohustuslikud kõrvaldamise alused (hankija võib kõrvaldada). Seega, kui esinevad asjaolud alus(t)e kohaldamiseks, on hankijal kaalutlusõigus, kas pakkuja kõrvaldada või mitte. Järelikult tuleb kohtul, esiteks, hinnata, kas esinevad kaebaja poolt nimetatud kõrvaldamise alused. Juhul kui alused esinevad, on järgmine küsimus kaalutlusõiguse teostamine hankija poolt.
Kohtu hinnangul tuvastas EHK õigesti, et ei esine kolmanda isiku kõrvaldamise aluseid (RHS § 95 lg 4 p-d 3,4 ja 9). VAKO selgitas põhjendatult, et EHK võis kõrvaldamise aluste puudumise otsuse tegemisel tugineda pakkujate kinnitustele (30.03.2021 otsuse p 11.1.1.).
28.Ettevõtte püsiva maksejõuetuse tuvastamise õiguslik raamistik on üheselt määratletud. Ettevõtte püsiv maksejõuetus on tsiviilkohtu poolt pankroti (RHS § 95 lg 4 p 3) väljakuulutamise alus asja läbivaatamise tulemusel (PankrS § 31 lg 1, § 1 lg 2, Riigikohtu 23.03.2016 määrus asjas nr 3-2-1-12-16, p 13). Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendit sellise sisuga tsiviilkohtu määruse kohta. Kohus, tutvunud KIS-s olevate kolmandat isikut puudutavate tsiviilkohtu lahenditega, ei tuvastanud sellise sisuga tsiviilkohtu määrust. Kohus tuvastas aga Harju Maakohtu 25.08.2020 määruse asjas nr 2-17-10367, millega tsiviilkohus lõpetas Sihtasutus PJV Hooldusravi (registrikood 90007365, kolmanda isiku nimi kuni 28.09.2020, e-äriregister) saneerimismenetluse seoses saneerimiskava ennetähtaegse täitmisega. Võlausaldajad ei ole teatanud, et saneerimismenetluses on Sihtasutuse PJV Hooldusravi jätnud nende nõuded rahuldamata. Lähtudes eeltoodust lõpetab kohus Sihtasutuse PJV Hooldusravi saneerimismenetluse seoses saneerimiskava ennetähtaegse täitmisega (määruse p 5). Saneerimismenetluse algatas Harju Maakohus 24.08.2017 määrusega ning kinnitas 22.11.2017 määrusega kolmanda isiku saneerimiskava, mille lõplik täitmise tähtaeg oli 24.12.2022. Saneerimismenetluse välistab ettevõtte püsiv maksejõuetus (Riigikohtu 09.05.2011 määrus asjas nr 3-2-1-25-11, p 35). Seega kui kohus on kinnitanud saneerimiskava, on kohus kontrollinud ettevõtte jätkusuutlikkust. Saneerimismenetlus erineb pankroti- või likvideerimismenetlusest, kuna pankroti või ettevõtte likvideerimise korral ei ole majandusraskused ilmselgelt ületatavad. Kaebajale olid nimetatud asjaolud teada lähtuvalt Tallinna Halduskohtu 03.10.2018 otsusest asjas nr 3-18-1556 (p 24), mille menetlusosaline ta oli. Seega on kaebaja arutluskäik selle kohta, et kolmas isik võib vaatamata tsiviilkohtu 25.08.2020 määrusele, olla siiski püsivalt maksejõuetu, ainetu. Kohus nõustub EHK-ga selles, et positiivse otsuse puhul ei pea EHK otsuses põhjendama, miks ta ei ole pakkujaid kõrvaldanud. Kuna EHK-l ei olnud 23.02.2021 otsuse tegemise seisuga teada RHS § 95 lg 4 p-s 3 nimetatud asjaolu (mida ka ei esinenud), siis jättis ta õiguspäraselt kolmanda isiku kõrvaldamata.
29.RHS § 95 lg 4 p-s 4 nimetatud aluse osas selgitas Riigikohtu järgmist (16.03.2020 otsus asjas nr 3-19-1825, p 20): iseenesest on Euroopa Kohtu praktika kohaselt sel alusel võimalik kõrvaldada ka pakkuja, kes on rikkunud konkurentsieeskirju, kusjuures rikkumine ei pea olema tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, vaid hankija võib rikkumise tuvastada mis tahes viisil, mida ta suudab tõendada (Euroopa Kohtu otsus asjas C-425/18: Consorzio Nazionale Servizi, p 32). Siiski on Euroopa Kohus konkurentsieeskirjade rikkumist pidanud võimalikuks kõrvaldamise aluseks eeskätt juhul, kui selle eest on karistatud rahatrahvi või rahalise karistusega (samas, p 33; otsus asjas C-470/13: Generali-Providencia Biztosító, p 35). Isegi kui rikkumine tuvastatakse, ei saa see automaatselt kaasa tuua ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamist, vaid lähtuda tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (Consorzio Nazionale Servizi, p 34). Kuna praegusel juhul pole ükski haldusorgan ega kohus oma otsusega tuvastanud, et TJTK oleks konkurentsireegleid rikkunud, ning nende reeglite rikkumise kahtlust ei pidanud tekkima ka
hankijal, kellel on isegi rikkumise tuvastamise korral lai kaalutlusruum, siis ei anna RHS § 95 lg 4 p 4 alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. RHS § 95 lg 4 p-s 4 nimetatud alus võib kohtu hinnangul esineda pakkuja puhul lisaks konkurentsireeglite rikkumisele esineda muus teos, mis seab tema aususe kahtluse alla. Selliseks teoks võib olla ettevõtja kohustuse teadlik rikkumine (nt äriühingu varalise seisundi ja muude kontrollitavate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamine, raamatupidamiskohustuse rikkumine, audiitorile valeandmete esitamine). Nende tegude tõendamine eeldab reeglina keerulise ja aeganõudva menetluse (kas kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus) teostamist. Riigihangete läbiviimist iseloomustab nende arvukus ja menetluse kiirus. Sellises olukorras ei ole mõeldav hankijale kohustuse panemine, et tuvastada võimalik ettevõtja majandusõiguse alane (teadlik) rikkumine. Järelikult ei suuda hankija ise rikkumist tuvastada ning seadusandja ei ole temale RHS-s ka seda ülesannet seadnud. Hankijal on võimalus tugineda kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluse kaudu tuvastatule. Prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse alustamine ei ole menetlusotsus, millega on tuvastatud kolmanda isiku rikkumine. Kriminaalmenetlust alustatakse, kui on kahtlus, et kuritegu võib olla toime pandud. Menetluse alustamise suhtes kehtib legaliteedipõhimõte (Kriminaalmenetluse seadustik § 6), mis tähendab, et kahtluse korral tuleb menetlus läbi viia ja kontrollida asjaolusid. Majandusõiguse alaste rikkumiste puhul esineb olukordi, kus paralleelselt toimub kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluses. Nii nagu hagi menetlusse võtmine ei tähenda selle rahuldamist kohtu poolt, ei tähenda kriminaalmenetluse alustamine muud, kui et uurimisasutus ja prokuratuur alustavad kuriteoteates või -kaebuses esitatud väidete kontrollimist. Hankijal on alus kõrvaldada kolmas isik hankemenetlusest juhul, kui rikkumine oleks piisavalt selge (Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2019 otsus asjas nr 3-18-2295, p 12). Kohtu poolt esitatud põhjustel see nii ei ole. Seega jättis EHK õiguspäraselt kolmanda isiku kõrvaldamata.
30.Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. TA väljastas 25.01.2017 kolmandale isikule väljastatud tegevusloa nr L04094, mille kohaselt tegutseb ta iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse osutajana, kellel on 200 voodikohta (kaebuse lisa 16). Sotsiaalkindlustusamet väljastas 29.11.2019 kolmandale isikule tegevusloa nr SÜH000022, mille kohaselt tegutseb ta väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse pakkujana alalisel teenusel olevatele isikutele arvuga 282 kohta (kaebuse lisa 15). Kolmas isik selgitas kohtule ja tõendas (kolmanda isiku vastus kaebusele lisa 1), et TA kontrollis 2020.a veebruaris tegevusloa nr L04094 alusel alamahus statsionaarse õendusabi teenuse osutamist, leidis, et aluseid tegevusloale märgitud voodikohtade arvu (200) vähendamiseks ei esine ning lõpetas järelevalvemenetluse (Terviseameti 17.02.2020 otsus nr 5-6/19/127-15, lk 23). Seega oli kolmandal isikul õigus lähtuda 200 voodikohast. EHK käitus õiguspäraselt, kui lähtus tegevusloast kui kehtivast haldusaktist. Kohus ei kontrolli kaebust lahendades kolmanda isiku
tegevuslubade ja TA menetluse õiguspärasust (Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2019 otsus asjas nr 3-18-2295, p 9 analoogse olukorra puhul).
31.Kaebaja seisukoht, et kolmas isik esitas valeandmeid õdede ja hooldajate nõusolekute osas (VAKO 11.03.2021 otsus vaidlustuses nr 28-21/227347, p 21, kolmanda isiku vastus kaebusele lisa 3), ei ole õige. Kohus nõustub EHK ja kolmanda isikuga VAKO ei tuvastanud valeandmete esitamist kolmanda isiku poolt, vaid riigihanke erimenetluse korra p-s 3.5 välja toodud riski realiseerumist: mitu õde esitavad erinevatele pakkujatele kinnituse tööle asumise osas. Kolmandal isikul tuleb arvestada, et kui temaga sõlmitakse hankeleping, siis peavad tal kogu lepinguperioodil töötama tingimustele vastavad tervishoiutöötajad (ei pea olema ühed ja samad tervishoiutöötajad). EHK saab lepinguperioodi kestel kontrollida nõuete täitmist (Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2019 otsus asjas nr 3-18-2295, p 14). Tegemist on nii ettevõtja kui ka EHK kui teenuse korraldaja riskiga, et teenust osutatakse nõuetekohaselt. Järelikult ei ole kolmas isik esitanud valeandmeid (RHS § 95 lg 4 p 9).
32.Kohus nõustub, et kolmanda isikuga, et kaebaja väiteid kolmanda isiku võimekuse kohta (200 voodikohta) on juba hinnatud eraldiseisvas vaidlustuses. VAKO leidis 11.03.2021 otsuses nr 2821/227347 (p-d 13 ja 14), et ei ole alust kahelda võimekuses. Kaebaja VAKO otsust ei vaidlustanud. Kaebaja ei ole esitanud uusi argumente, mis annaksid aluse kahelda VAKO otsuse õiguspärasuses.
33.Kolmas isik selgitas vaidlustusmenetluses, et tegevuslubadele kantud voodikohtade arv näitab vastava teenuse (õendusabi teenus või üldhooldusteenus) osutamist võimaldavat maksimaalset võimekust ja mitte faktilist kohtade arvu haiglas, mistõttu võivad need ka omavahel kattuda. Kolmas isik üldhooldusteenust tegevusloal märgitud maksimaalses mahus ehk 282 voodikohal ning õendusabi teenuseid alamahus ehk üksnes 116 voodikohal (st kokku 398 kohal). Õendusabi teenust osutatakse alamahus üksnes seetõttu, et eelmise riigihankega ei saanud kolmas isik EHK rahastust maksimaalsele tegevusloaga lubatud 200 voodikoha mahule (30.03.2021 otsuse p 8.3.7.2.). Sama kordas kolmas isik kaebusele vastates (p 30). Kohus kontrollis kolmanda isiku põhjendusi. Tegevusloale märgitud maksimaalne võimekus (õendusabi teenus 200, üldhooldusteenus 282) ei tähenda, et hankelepinguid täidetakse sellises mahus. Eelmises õendusabi riigihankes (EHK 03.05.2019 otsus, viitenumber 197419, asi nr 3-191046, dtl 15-16), mille menetlusosaliseks oli kaebaja, määras EHK kolmandale isikule oluliselt vähem ravijuhtusid võrreldes tema poolt taotletuga (4042 ravijuhu asemel 1254). Seetõttu ei ole, sõltumata tegevusloal märgitust, välistatud, et kolmandal isikul on võimekus täita nii sõlmitava õendusabi teenuse kui ka juba täitmisel oleva üldhooldusteenuse kohustust. Nagu kohus juba korra märkis, on see nii ettevõtja kui ka EHK kui teenuse korraldaja ülesanne tagada, et teenust osutatakse nõuetekohaselt.
34.Ülaltoodut arvestades jätab kohus kaebuse EHK ja VAKO otsuse tühistamise nõudes rahuldamata. Seetõttu tühistab kohus Tallinna Halduskohtu 13.04.2021 määruse resolutsiooni pga 7 kohaldatud esialgse õiguskaitse (HKMS § 253 lg 3).
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja kantud menetluskulud (sh riigilõiv) jäävad tema enda kanda. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Kolmandat isikut esindas vandeadvokaat, kes osutas õigusteenust 1899 eurot eest (10,55 h tunnihinnaga 180 eurot koos käibemaksuga). Kulud koosnevad järgmistest töödest: a. 12.04.2021 Hiiu Ravikeskuse 08.04.2021 kaebuse ja EÕK taotluse analüüs, vastustaja 12.04.2021 kohtunõude vastuse analüüs, vastuse koostamine 09.04.2021 kohtunõudele, suhtlus kliendiga – 3,75 h, 14.04.2021 vastuse koostamine kaebusele – 6,8 h. Vaidluse ese oli peaaegu muutumatu VAKO menetlusega võrreldes. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on 8 h õigusteenuse osas, st 1440 eurot (8*180=). HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Sellest lähtuvalt tuleb kolmanda isiku menetluskulud välja mõista kaebajalt. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.