X. kaebus Tartu Vangla 24. septembri 2020. a käskkirja nr 220/1-2/345 ja 5. novembri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/538-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. juunil 2021 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla kohaldas 24. septembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/345 X. (kaebaja) suhtes alates 23. septembrist 2020 täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirja kohaselt kehtivad täiendavad julgeolekuabinõud kuni
3-20-2415
23.detsembrini 2020. Käskkirja ajendiks on vanglateenistujate 18. septembri ja 23. septembri 2020. a ettekannetega fikseeritud kaebaja kolm lühikese aja jooksul toime pandud rikkumist. Esimene 18. septembri 2020. a intsident puudutab kaebaja vastumeelsust tõsta voodiriided nari alumiselt magamisasemelt ülemisele ning teine intsident kaebaja vanglateenistujaid segavat ja ebaviisakat käitumist ning korralduste täitmisest keeldumist. 23. septembril 2020 tuvastati, et kaebaja viibib talle mitte ette nähtud kambris. Kaebaja osas on 2020. a kokku fikseeritud 13 distsipliinirikkumise kahtlusega intsidenti. 2019. a on kaebaja osas fikseeritud 16 distsipliinirikkumise kahtlusega intsidenti. Kaebaja eirab süstemaatiliselt vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid ja ohustab seeläbi vangla julgeolekut.
2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 7. oktoobril 2020 eelnimetatud otsuse peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 5. novembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/538-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 2. detsembril 2020 kaebuse, milles palub Tartu Vangla
24.septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/345 tühistada.
4.Tartu Halduskohus jättis 8. detsembri 2020. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. Ühtlasi tõlgendas kohus kaebaja nõudeid ning sai aru, et kuivõrd kaebaja soovib vaidlustada tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ning sellega seonduvat haldusmenetlust, nõuab kaebaja Tartu Vangla 24. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/345 ja 5. novembri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/538-2 tühistamist.
5.Tartu Halduskohus võttis pärast riigilõivu tasumist 18. detsembri 2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning määras 24. märtsi 2021. a määrusega asja lahendamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja hinnangul ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Distsiplinaarrikkumised ei anna alust ega põhjust täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Kaebaja ei ole ohtlik teistele isikutele ega vangla julgeolekule, sh ebaviisakas suhtlemine ei kujuta ohtu vangla julgeolekule. Varasemaid rikkumisi ei tohiks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestada. Kaebaja ei ole süstemaatiliselt vangla kodukorda rikkunud. Põhjendamatu on varasemate distsiplinaarrikkumiste toimepanemise kahtluse arvestamine täiendavate julgeolekuabinõud kohaldamise otsustamisel. Käskkirja ajendiks on
18.septembril 2020 toimunud intsident, mil kaebaja tõsteti alumiselt narilt ülemisele ja vanglaametnik provotseeris sellega sõnalise konflikti, mille tulemusena karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega. Vanglaametnik oli teadlik, et arst oli kaebajale ette näinud alumise voodikoha kasutamise vajaduse. Vangla väidab, et sai alumise voodikoha määramisest teada hiljem ning seejärel võimaldati kaebajal kasutada alumist voodikohta. Ka ettekannetest nähtub, et kaebaja viitas oma terviseseisundile ja arsti otsusele korralduse andmise päeval. Kaebajat on sisuliselt karistatud kaks korda – distsiplinaarmenetluse tulemusena määratud karistusega (noomitus) ning täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisega.
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
7.1.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati põhjusel, et kaebaja puhul on tegemist süstemaatiliselt vangistust reguleerivaid õigusakte rikkuva kinnipeetavaga. Meetmete kohaldamine oli õiguspärane ja põhjendatud. Kaebaja käitumine vanglas näitas selgelt, et ta ei suuda kehtivat korda järgida ning süstemaatiliselt rikub seda.
3-20-2415
7.2.Kaebajale oli alates 29. aprillist 2020 määratud ülemine magamisase. Kui kaebajale oli teada, et juba 7. augustil 2020 on arst temale näidustanud alumise magamisaseme kasutuse ja kaebaja nägi, et temale määratud voodikohta ei ole muudetud, siis oleks ta pidanud arsti ettekirjutusele tuginedes paluma voodikoha muutmist. Oma õiguste realiseerimisel ei saa kohaseks viisiks pidada ebaviisakat suhtlust, allumatust ametnike korraldustele ega ametnike töö segamist. Seetõttu ei muuda kaebaja sellised selgitused ka tema korra rikkumisi olematuks ega muuda vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks.
7.3.Vanglaametniku 18. septembri 2020. a ettekandest nähtub, et kinnipeetav segas pideva vahelesegamise ja karjumisega ametnikke ja meedikut kontrollimast teise kinnipeetava seisundit. Samal päeval mõned tunnid varem ei allunud kaebaja ametnike korraldusele, keelekasutus oli ebaviisakas. Nimetatust nähtub, et kaebaja korda rikkuv käitumine võib segada vangla teenistujatel oma tööülesandeid täitmast. Vanglal on eeltoodust tulenevalt vajalik teostada isiku üle tõhusamat järelevalvet.
7.4.Esines põhjendatud kahtlus, et kaebaja jätkab rikkumiste toimepanemist. Enne vaidlustatud käskkirja andmist oli kaebaja suhtes aastal 2020 koostatud 10 ettekannet võimalike rikkumiste kohta. 7. korral päädis see distsiplinaarmenetluses vestlusega karistust määramata, ühel korral karistati kaebajat noomitusega. 18. septembril 2020 fikseeriti 2 distsipliinirikkumist, mõlemal juhul karistati kaebajat distsiplinaarkorras. 23. septembril 2020 viibis kaebaja võõras kambris ja rikkus seeläbi jälle vangla kodukorda. Nimetatud rikkumine ei päädinud siiski distsiplinaarkaristuse määramisega. Kaebaja käitumine 2020. aastal viitab süstemaatilisele vangla korra rikkumisele. 2019. a fikseeriti samuti kaebaja suhtes mitmeid distsipliinirikkumise kahtlusega intsidente. Kahe järjestikkuse aasta (2019. a ja 2020. a) võrdlemisel on selgelt näha, et 2020. aastal on kaebaja oluliselt rohkem kehtestatud korda eiranud ning ei ole vajalikke järeldusi teinud. Oma olemuselt on rikkumised muutunud raskemaks. Kui algselt seisnesid rikkumised voodikohtade omavolilises vahetamises, siis aasta teises pooles avastati kambrist rikutud kleebisega teler. Sügisel ilmnes kaebaja käitumises ka ebaviisakate ja solvavate väljendite kasutamine ning ametnike ja meediku segamine, samuti temale mitte ettenähtud kambris viibimine. Isegi kui kaebaja hinnangul ei käitunud ametnikud tema suhtes õigesti, ei saa ametnike käitumine õigustada rikkumiste toimepanemist.
7.5.Süstemaatilise distsipliinirikkuja suhtes on vajalik kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja korrarikkumised näitavad teistele kinnipeetavatele negatiivset eeskuju ja kui kaebaja oma käitumist kuidagi ei muuda, siis võivad eluosakonnas teisedki kinnipeetavad hakata järgima tema eeskuju. Sagedased distsipliinirikkumised on ohuks vangla julgeolekule. See viib aga suuremate korrarikkumisteni ja ohustab vangla üldist julgeolekut. Seega kohaldas vangla õiguspäraselt kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Olukorras, kus distsipliinirikkumistega paistab silma kinnipeetav, kes on võimeline ka teisi mõjutama, ei saa vangla jääda ootama hetke, mil teised kinnipeetavad tema eeskuju järgivad ning sarnaselt käituma hakkavad.
7.6.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei saa vangla vaadata igat distsipliinirikkumist ega selle raskust eraldiseisvalt. Isikust tuleneda võiva ohu hindamisel peab vangla lähtuma kõigist temale teadaolevast teabest, sh arvestama nii distsipliinirikkuja isikuga seonduvaid asjaolusid, aga ka rikkumiste võimalikku mõju teistele kinnipeetavatele.
7.7.Vaidlustatud käskkirjas on viidatud ka 2019. a kaebajaga seonduvate ettekannete arvule, kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks andis aluse kaebaja käitumine 2020. aastal. Asjaolu, et kinnipeetavat ei ole distsiplinaarkorras karistatud, ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lubamatuks, kuna korda rikkuv käitumine on siiski ettekannetes kajastatud ning kaebajaga on nende osas läbi viidud vestlusi.
7.8.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et teda on karistatud kaks korda. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on julgeoleku tagamise ja ohu ennetamise meede, mistõttu rikkumise toimepanemise eest distsiplinaarkaristuse määramine ei välista ega muuda isiku
3-20-2415
suhtes eelnevalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lubamatuks. Tegemist on erinevat eesmärki kandvate meetmetega ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei saa pidada kahekordseks karistamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on Tartu Vangla 24. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/345, millega kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, õiguspärasus. Kaebaja palub nimetatud otsuse ja vaideotsuse tühistada, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseid tema hinnangul ei esinenud.
9.Vastustaja asus vaidlustatud käskkirjas seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse tingib asjaolu, et kaebaja eirab süstemaatiliselt vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid ehk tegemist on süstemaatilise sisekorraeeskirjade rikkujaga ning see ohustab vangla julgeolekut. Vastustaja viitas kahele 18. septembril 2020 toimunud rikkumisele, mis seondusid ebaviisaka käitumisega ning magamiskoha kasutamise tingimustega ning 23. septembril 2020 tuvastatud rikkumisele, kui kaebaja viibis talle mitte ettenähtud kambris. Samuti tõi vastustaja välja, et 2020. aastal on kaebaja korduvalt ka varem sisekorraeeskirju rikkunud ning viitas üldsõnaliselt lisaks 2019. a rikkumistele. Vastuses kaebusele on vangla rõhutanud, et kuigi vaidlustatud käskkirjas on viidatud ka kaebajaga seonduvate ettekannete arvule aastal 2019, oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks siiski kaebaja käitumine 2020. aastal. Vaideotsuses täpsustas vangla, milliseid 2020. a tuvastatud rikkumisi vangla vaidlustatud käskkirja andmisel arvestas. Vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning edaspidiste rikkumiste toimepanemise ennetamiseks.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv VangS § 69 lg-s 2 sätestatud meede. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on oma olemuselt prognoosotsusega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3‐3‐1‐88‐14, p 11).
11.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks ning meetmete kohaldamine on lubatud üksnes ohuolukorras.
3-20-2415
Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHK 19. mai 2017. a otsus nr 3-3-1-10-17, p 17). Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei pea seega olema tuvastatud distsiplinaarmenetluses, samuti ei ole meetmete kohaldamise eelduseks isiku distsiplinaarkorras karistamine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (RKHK 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17; 13. novembri 2009. a otsus nr 3-3-163-09, p 16).
12.Korrakaitseseaduses (KorS), mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud (KorS 5 lg 6). Ringkonnakohus on selgitanud, et kuigi KorS regulatsioon ei ole vahetult üle kantav, on põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, kooskõlas VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3 rakendamisel (Tartu Ringkonnakohtu 19. augusti 2020. a otsus asjas nr 3-18-2130, p 18,
6.augusti 2020. a määrus asjas nr 3-20-1314, p 17, 28. mai 2020. a otsus asjas nr 3-19-656, p 24). VangS § 69 lg 1 alusel ei ole vanglal õigust üksnes ohu ennetamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud ei saa võrdsustada ohuolukorraga (Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2020. a otsus asjas nr 3-19-656, p 24).
13.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel pidi vastustaja seega hindama, kas kaebajaga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada. Kuna vastustaja tugines käskkirjas vangla sisekorraeeskirja süstemaatilise rikkumise alusele, pidi vastustaja veenduma, et lähitulevikus on piisavalt tõenäoline sarnase käitumise jätkumine ning sellest tuleneva vangla üldise julgeoleku kahjustamine. Vangla sisekorraeeskirjade nõuete pidev rikkumine ei anna automaatselt alust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, kui sellega ei kaasne ohtu vangla julgeolekule laiemalt.
14.Vaidlustatud käskkirjast (tl-d 7-8) on raskesti mõistetav, milliste sisekorraeeskirja reguleerivate normide rikkumist kaebajale üldse 18. ja 23. septembri 2020. a intsidentidega seoses ette heidetakse. Esimene 18. septembri 2020. a intsident puudutas kaebaja vastumeelsust tõsta voodiriided nari alumiselt magamisasemelt ülemisele ning ebaviisakat käitumist, teine samal päeval aset leidnud intsident puudutas kaebaja vanglateenistujaid segavat ebaviisakat käitumist, korralduste kohesest täitmisest keeldumist. 23. septembril 2020 tuvastati, et kaebaja viibib talle mitte ette nähtud kambris. Käskkirjas on välja toodud vanglaametnike ettekannetes kajastatud kaebaja käitumise kirjeldused, kuid sellest ei selgu, millist sisekorraeeskirja reguleerivat õigusnormi kaebaja seeläbi eiras. Tegemist on haldusakti põhjendamispuudusega, mis raskendab vastustaja positsiooni mõistmist. Arvestades vaidlustatud käskkirjas esitatud
3-20-2415
intsidentide kirjeldusi tuleb nende puhul kõne alla eelkõige ebaviisakas käitumine vanglaametnikega ning võõras kambris loata viibimine ehk vangla kodukorra punktide 1.6.3. ja 1.7.19. rikkumine. Käskkirjas kajastatud 18. septembri 2020. a toimunud intsidentide kirjeldus viitab ka sellele, et kaebaja vaidles vastu vanglaametnikele seoses magamiskohaga ja riiete paigutamisega, samuti kambrisse naasmise korraldusele. Samas ei ole käskkirjas kaebajale allumiskohustuse rikkumist otseselt ette heidetud. Seega ei saanud vanglaametnikega vaidlemine, sh magamiskohta puudutavas osas, olla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks. Üksnes vanglaametnikule oma seisukoha väljendamine ei anna alust käsitada käitumist allumatusena.
15.Kohtu hinnangul ei anna iseseisvalt täiendatavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust
18.septembril 2020 magamiskohaga seotud intsident. Käskkirja kohaselt vaidles kaebaja vastu korraldusele tõsta riided alumiselt voodikohalt ülemisele ning põhjendas seda asjaoluga, et arst määras talle alumise voodikoha. Kaebaja täitis pärast vaidlemist siiski korralduse. Vangla esitatud 15. oktoobri 2020. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadest nähtub, et arst oli
18.septembril 2020 tuvastanud alumise voodikoha kasutamise vajaduse ja teinud registrisse vastavasisulise sissekande, kuid vanglaametnikud ei olnud sellest teadlikud ja intsidendi ajal lähtusid vanglaametnikud teabest, et kaebajale oli määratud ülemine magamiskoht. Meditsiiniosakonna ja vanglaametnike vahel teabe vahetamine on sisemise töökorralduse küsimus. Kaebajale ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis seetõttu põhjendatud ette heita seda, et ta tõi välja asjakohase teabe magamiskoha kasutamise asjaoludes.
16.Tartu Vangla kodukorra punkt 1.6.3. kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavatega ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kaebaja
18.septembril 2020 kahe intsidendi ajal vanglaametniku suhtes sõnades väljendatud hinnangud ja keelekasutus (vanglaametnik on loll ja pederast) on kinnipidamisasutuses vanglaametnikku alavääristavad ja halvustavad ning käsitatavad ebaviisakusena vangla kodukorra p 1.6.3. mõttes. Vangla on põhjendatult nendega käskkirja andmisel arvestanud. Vangla tuvastas
23.septembril 2020, et kaebaja viibis talle mitteettenähtud kambris, mis viitas vangla kodukorra punkti 1.7.19. (kinnipeetaval on keelatud viibida talle mitte ettenähtud kambris, välja arvatud vanglaametniku loal) rikkumisele. Ka nimetatud käitumise arvestamine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel on kohtu hinnangul põhjendatud. Kaebaja haldus- ja kohtumenetluses esitatud üldsõnalised väited ei anna alust järelduseks, et tema käitumine vastas eeltoodud osas sisekorraeeskirjadele.
17.Vanglal on õigus ohu hindamisel arvestada isiku varasemat käitumist, sh tugineda samalaadsele vangla kodukorda eiravale käitumisele. VangS § 69 lg 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei eelda, et meetmete kohaldamisele peab tingimata eelnema distsiplinaarmenetluses isiku karistamine. Distsiplinaarsüüteo toimepanemisel on vanglal lubatud asjaolusid arvestades piirduda ka üksnes vestlusega ning rikkumisele tähelepanu juhtimisega ja jätta karistus vajadusel määramata. Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise eelduseks distsiplinaarkaristuste olemasolu ning nende puudumine ei välista süstemaatilise distsipliinirikkumise ilmnemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Siiski peab isiku käitumisest tulenev oht vangla kodukorra jätkuvale rikkumisele olema tõenäoline.
18.Vangla rõhub vaidlustatud käskkirjas eelkõige sellele, et 18. septembri ja 23. septembri 2020. a sisekorraeeskirja rikkumised annavad koosmõjus varasemate 2020. a rikkumistega aluse käsitleda kaebajat süstemaatilise distsipliinirikkujana, kelle suhtes tuleb vangla üldise
3-20-2415
julgeoleku tagamise ning tema suhtes tugevdatud järelevalve kasutamiseks rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuigi vangla ei ole vaidlustatud käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust kinnitavaid 2020. aastal toimunud kõiki rikkumisi kirjeldanud, tuues välja üksnes 18. septembril ja 23. septembril 2020 toimunud kolme intsidendi asjaolud, ei ole kohtul põhjust kahelda, et vastustaja kõigi vaideotsuses kajastatud intsidentidega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel siiski arvestas. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena tuginetakse süstemaatilisele sisekorraeeskirja nõuete rikkumise alusele, siis tuleb haldusakti põhjendamisnõuetest lähtuvalt (HMS § 56) neid ka haldusaktis detailsemalt avada, et haldusakti adressaat mõistaks, millistele intsidentidele vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse tuvastamisel tugineb.
19.Kohus nõustub, et vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses kajastatud kaebaja 2020. aastal toime pandud mitmed sisekorraeeskirjade rikkumised viitavad sellele, et kaebajal on olnud järjepidevalt probleeme sisekorra järgimisega. Kohus möönab, et vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses viidatud rikkumised (tl-d 12-13) on olnud üldjuhul kerged rikkumised (peamiselt magamiskoha omal algatusel vahetamine). Vaidlustatud käskkirjas viidatud ning vaideotsuses detailsemalt väljatoodud intsidentidest nähtub siiski, et kaebaja rikkus 2020. aastal sisekorraeeskirju üsna sageli ning septembris 2020 sisekorraeeskirju eirav käitumine sagenes. Samuti on kaebajat karistatud 2020. aasta juulikuus toime pandud rikkumise eest distsiplinaarkorras (Tartu Vangla 4. augusti 2020. käskkiri nr 6-2/474 – tl-d 27-28). Kohus soostub vastustaja hinnanguga, et käskkirjas kirjeldatud asjaolud koosmõjus andsid vastustajale aluse kahelda kaebaja võimes lähitulevikus sisekorda järgida. Kohtule on usutav, et kaebaja korduv vangla sisekorda eirav käitumine võib tekitada vanglas pingeid ja vangla järeldusi ei saa pidada meelevaldseteks. Pidevad korrarikkumised, mis ei pruugi küll päädida vajadusega rakendada kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust, vaid võivad piirduda üksnes selgitava vestlusega ja korrarikkumistele tähelepanu pööramisega, raskendab vanglas distsipliini tagamist ning ohustab pikas perspektiivis vangla üldist julgeolekut. Vaidlustatud käskkirjas kajastatud rikkumiste arvu ja sagedust arvestades võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset uus korrarikkumine. Sellises olukorras oli põhjendatud allutada kaebaja ajutiselt tugevamale järelevalvele ning piirata tema liikumis- ja suhtlemisvabadust.
20.Kohus on seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisega ei piiratud kaebaja õigusi ülemääraselt ning meetmed on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed. Kohtule esitatud dokumendid ei kinnita, et meetmeid kohaldati karistuslikul eesmärgil. Asjaolu, et kaebajat karistati 18. septembri 2020. a intsidentide osas hiljem ebaviisaka käitumise eest 15. oktoobril 2020 ka kahe distsiplinaarkaristusega (tl-d 37-43) ei muuda nende intsidentide ning varasema käitumise arvestamist vaidlustatud käskkirja andmisel põhjendamatuks. Nagu eelnevalt rõhutatud sai, siis täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine on kantud eesmärgist ennetada edasisi õigusrikkumisi ja isikust lähtuvat ohtu vangla julgeolekule. Vangla on vaidlustatud käskkirjas arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli vältida edaspidiseid õigusrikkumisi ning reageerida kaebajast tulenevale ohule vangla julgeolekule. Need eesmärgid on asjakohased. Tartu Vangla on vaidlustatud käskkirjas esitanud oma kaalutlused täiendavate
3-20-2415
julgeolekuabinõude kohaldamiseks ning käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Seega ei ole Tartu Vangla 24. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/345 ning sellega seonduva vaideotsuse tühistamiseks alust.
21.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X. kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1alusel menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.