Otsuse avalikult teatavaks 7. mai 2021, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-20-2501
Haldusasi
X kaebus Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirja nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS822 muutmiseks nõusoleku andmine" tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: X Vastustaja: Tallinna linn Kolmas isik: Y
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kolmanda isiku taotlus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Resolutsiooni p 1 oleva määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Kohtuotsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. juuni 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirjaga nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS822 muutmiseks nõusoleku andmine" otsustati muuta märtsil 2016 sõlmitud Xxxxxxxx eluruumi üürilepingut nr lSS-822 punkti 11 ja arvata X (ik xxxxxxxxxxx) välja üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast.
2.14.12.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirja nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS-822 muutmiseks nõusoleku andmine" tühistamiseks.
3.16.12.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 31.03.2021 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Kaebaja leiab, et tema välja arvamine üürilepingust Yi avalduse alusel ei ole õiguspärane. Kolmas isik ja kaebaja koos lastega said 12.01.2011 Tallinna Linnavalitsuse korralduse alusel üürile eluruumi aadressil Xxxxxxxx (kaebuse lisa 1). Antud juhul kaebaja ja kolmanda isiku vastastikusel nõusolekul oli üürilepingus nr ISS-822 märgitud üürnikuks kolmas isik ja kaebaja koos lastega olid lepingus märgitud pereliikmetena. Kaebaja leiab, et ilmselt oleks kaebaja ise saanud sõlmida üürilepingu ja oleks võinud olla märgitud lepingus üürnikuks. Ehk kolmanda isiku ja kaebaja õigused olid ühesugused selles osas, kes võib olla lepingusse kantud üürnikuna. Kaebaja märgib, et eluruumi andmise põhjuseks oli just tema abielu Yiga ja kahe lapse olemasolu. Kaebaja on kandnud üürikulusid võrdselt kolmanda isikuga. Kaebaja kasutab korterit üürnikuna. Kuna nimetatud eluruumi kasutamise eest üürivõlga ei ole, siis puuduvad alused tema välja arvamiseks üürilepingust.
4.2.Kaebaja toob veel välja, et kuigi edaspidi kaebaja ja kolmas isik lahutasid abielu, siiski pooled elavad selles eluruumis ja aegajalt käivad kordamööda tööl Rootsis, sest Tallinnas nad ei leidnud hästi tasustatud tööd, et lapsi ülal pidada ja maksta üüri.
4.3.Kaebaja märgib vastuseks vastustaja seisukohtadele, et kolmas isik lastega elab alates 2012 faktiliselt Rootsis. Kaebaja väidab, et alates 01.08.2019 elas kolmas isik lastega aadressil xxxxxxxx (30.01.2021 vastuse lisa 1). Alates 01.07.2020 on kolmas isik koos lastega registreeritud aadressil xxxxxxxxxx (30.01.2021 vastuse lisa 2, lisa 3). Kaebaja leiab, et eeltoodust tuleneb, et kolmas isik on vähemalt alates 01.08.2019 (dokumentaalsete tõendite alusel) kaotanud õiguse vaidlusaluse korteri üürimiseks ega omanud õiguslikke aluseid taotleda kaebuse esitaja välja arvamist korteri aadressiga Xxxxxxxx üürilepingust. Alates eluruumi saamisest Rootsis ja Rootsi alaliselt elama asumisest kaotas kolmas isik kaebaja arvates vaidlusaluse korteri üürimise õiguse, sest kolmas isik ei vajanud enam eluruumi ega kuulunud alates 01.08.2019 elamistingimuste parandamist vajavate isikute kategooriasse. Kaebaja väidab, et kolmas isik varjas teadlikult vastustaja eest fakti, et ta elab koos lastega alaliselt Rootsis alates 2012. aastast, sest vaidlusaluses korteris praegu elab faktiliselt ainult
kolmanda isiku ema, kellel ei ole mingeid õiguslikke aluseid selles korteris elamiseks, sest tal on olemas oma korter Maardus.
4.4.Kaebaja viitab, et vastustaja märkis oma vastuses, et kaebuse esitaja elab ja on registreeritud aadressil xxxxxxxxx ja xxxxxxxxx ja kaebuse esitaja teine abikaasa on samuti registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas. Kuid vastustaja ei ole tõendanud, et kaebuse esitaja koos uue abikaasaga ja nende ühise lapsega on nende korterite omanikud ja elavad neil aadressidel. Narva korteri omanik on N. P. ja kaebuse esitaja seal ei ela. xxxxxxxx toa omanik on J. V. ja kaebuse esitaja on tema nõusolekul ainult ajutiselt registreeritud seal. Xxxxxxxx korteri omanik on A. K. Kaebuse esitaja uuel perekonnal eluruumi omandis ei ole. Sel põhjusel esitasid kaebuse esitaja koos praeguse abikaasa Z, kui noor pere kolme lapsega (kaks last esimesest abielust ja üks laps teisest abielust), 2018.a. oktoobris Lasnamäe linnaosa valitsusele avalduse elamistingimuste parandamiseks Lasnamäel korteri üürimiseks (30.01.2021 vastuse lisa 4).
4.5.Kaebaja leiab, et praegu on tekkinud olukord, kus kaebuse esitajal on õigus vaidlusaluse korteri üürimiseks, sest kolmas isik tegelikkuses selles ei ela, vaid elab lastega alaliselt Rootsis. Samal ajal on kaebuse esitajal katkematu side Eestiga ja ta töötab Rootsis vaid ajutiselt, seejärel naaseb Tallinnasse, kus ta on registreeritud ajutiselt aadressil xxxxxxx
4.6.Kaebaja toob veel välja, et tema õigusi on rikutud, kuna vastustaja mitte ainult ei arvanud kaebajat korteri üürilepingust välja, aga lisaks registreeris kaebaja välja sellelt aadressilt kaebaja nõusolekuta. See tähendab, et vähemalt käesoleva vaidluse läbivaatamise jooksul kaebaja peab olema registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas.
4.7.Peale selle Rootsi maakohtu 09.02.2015 otsusega on tõendatud, et kaebaja ja kolmanda isiku ühised lapsed, kes on registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas, peavad elama poole ajast kaebajaga ja poole ajast kolmanda isikuga. Seega kaebaja kui kolmanda isikuga ühiste laste isa, ei kaotanud õigust olla korteri Xxxxxxxx Tallinnas, üürnikuks, sest Rootsi maakohtu otsuse kohaselt ta peab elama koos oma lastega poole ajast, ja kui kaebaja lapsed on registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas, siis ka kaebajal on õigus elada koos nendega samal aadressil. Kaebaja leiab, et mõlemal poolel on võrdne õigus lastega suhelda ja koos elada ja samasugune võrdne õigus on mõlemal eluruumi Xxxxxxxx üürimiseks (kaebajal siis kasvõi muu isikuna).
4.8.Kaebaja toob veel välja, et kolmas isik kinnitab oma vastuses, et vastustaja on andnud nõusoleku korteri Xxxxxxxx üürilepingusse kolmanda isiku ema kandmiseks. Kolmas isik ei tõendanud seda muudetud üürilepingu ärakirjaga. Kui see on nii, siis ei ole aga kaebajale arusaadav, miks vastustaja ühepoolselt lähtub kolmanda isiku seisukohast ja teeb talle järeleandmisi ja ignoreerib kaebaja vastuväiteid. Vastustaja ei saa ühepoolselt tõlgendada 17.10.2002 Tallinna Linnavolikogu määrust nr 56 kolmanda isiku ja tema ema kasuks. Nimetatud määrust tuleb kohaldada ühtemoodi kõigile vaidluse pooltele. Ülalpool esitatu alusel jääb kabeaja varem esitatud nõuete juurde ja palub kohtul tühistada 10.11.2020 vastustaja käskkiri nr 1.-1/310.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Vastustaja leiab, et Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkiri nr 1.-1/310 "Xxxxxxxx üürilерingu nr ISS-822 muutmiseks nõusoleku andmine"(käskkiri) on haldusakt, mis vastab haldusmenetluse seaduses haldusaktile esitatud nõuetele.
5.1.Käskkiri on välja antud tuginedes Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra punktidele 31, 33 ja 35. Tallinna Linnavalitsuse 12.01.2011
korraldusega nr 49-k eraldati Yile eluruum Xxxxxxxx koos õigusega majutada nimetatud eluruumi abikaasa X, poeg Q ja tütar W. Võlaõigusseaduse §-s 289 üürileandjale ettenähtud õigust nõuda kirjalikku kokkulepet pereliikmete majutamiseks üüritud eluruumi on Tallinna linna poolt konkretiseeritud ülal nimetatud korra punktis 35.
5.2.Yi ja kaebaja abielu lahutati 30.10.2013. Sellest hetkest lõppes üürileandja võimalus käsitleda kaebajat perekonnaliikmena. 08.05.2014 esitas Y Tallinna Linnavaraametile avalduse üürilepingu muutmiseks ja lõpetada kaebaja õigus kasutada eluruumi kui üürniku abikaasa. Linnavaraamet selgitas Yile, et üürilepingu muutmiseks on vajalik ka eluruumi kasutamise õigusest ilma jääva täisealise isiku nõusolek. Kaebaja oma nõusolekut ei andnud ja Tallinna Linnavaraametil puudus alus üürilepingu muutmiseks.
5.3.Y esitas uue avalduse Tallinna Linnavaraametile üürilepingu muutmiseks 27.10.2020. Amet kontrollis üürniku avalduses toodud andmeid rahvastikuregistrist. Selgus, et kaebaja on alates 14.03.2018 abielus Z ja neil on ühine tütar C (sündinud xx xx xxxx). Kaebaja on rahvastikuregistris määranud oma elukoha aadressidena eluruumi Tallinnas, xxxxxxx ja Narvas, xxxxxxx. Tema abikaasa ja tütre aadressina on märgitud Xxxxxxxx. Nendel põhjustel ei vasta kaebaja Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra punktis 3 toodud eluruumide üürimist taotlevate isikute kriteeriumitele, mille üle peetakse Tallinna linnas eraldi arvestust kolmel alusel: eluruumi mitteomavad isikud, tagastatud eluruumide üürnikud ja elamistingimuste parandamisel abi vajavad isikud.
5.4.Kaebaja väide, et Tallinna linn on eluruumi eraldanud perekonnale, ei anna kaebajale õiguslikku alust pärast abielu lahutamist ja uue abielu sõlmimist nõuda varasema perekonnaliikmena talle laienenud õiguste maksma panemist. Kaebaja jätab talle sobivalt märkimata, et alates 2018 aastast on ta loonud uue perekonna. Tallinna linn on kohustatud jälgima, et lisaks juriidilistele formaalsustele oleks tagatud ka linnakodanike tegelik täisväärtuslik eluruumi kasutamine ühe homogeense leibkonna poolt.
5.5.Käskkirja tühistamine kohtu poolt loob olukorra, kus Tallinna linna üürnik, kes on loonud pärast abielu lahutamist uue perekonna, kuhu on 2015 aastal sündinud ka ühine laps on sunnitud jagama talle eluruumina eraldatud 66,4 m2 elamispinda inimesega, kes on küll ühiste laste isa, kuid on nende kõrvale omakorda loonud täiesti uue perekonna. Ühiskorteri loomine ei ole Tallinna linna munitsipaaleluruumide kasutusse andmise eesmärgiks.
5.6.Vastustaja rõhutab, et eluruumi Xxxxxxxx üürile andmiseks võttis Tallinna linn vastu 12.01.2011 korralduse nr 49-k, mille põhjal vormistati eraõiguslik üürileping korralduses näidatud isiku, Yiga. Kaebaja ei ole vaidlustanud eelnimetatud Tallinna Linnavalitsuse korraldust. Seega on üürilepingu pooleks Ya, kelle suhtes saab Tallinna linn üürileandjana ära määrata isikute ringi, kes on õigustatud eluruumi kasutama. Kaebaja oli kuni abielu lahutamiseni käsitletud üürniku abikaasana, kellele laienevad eluruumi kasutamise õigused. Ka peale abielu lahutamist leidis Tallinn, et kaebajal on õigus eluruumi kasutada eelnimetatud määruse punkti 35 alusel „kui teine isik“, kuna tegemist on laste isaga. Kui kaebaja 14.03.2018 uuesti abiellus, siis moodustas ta uue perekonna, kes on oma elukohana määranud rahavastikuregistri andmetel nii xxxxxxx kui ka Xxxxxxxx. Seetõttu ei olnud kaebaja käsitletav Tallinna linna omandis oleva eluruumi aadressil Xxxxxxxx eluruumi kasutava isikuna. Asjaolu, et kaebaja on asunud elama omaette leibkonnana kinnitab ka kaebaja poolt esitatud Rootsi Attunda Maakohtu 09.02.2015 otsus laste hooldusõiguse jagamiseks, millega ühtlasi kuulutati kehtetuks samas vaidluses 20.05.2014 tehtud vaheotsus.
5.7.Tallinna linn kinnitab, et kaebaja on esitanud 04.10.2018 Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjonile noore pere taotluse eluruumi üürimiseks. Kaastaotlejatena on märgitud Z (abikaasa) ja lapsed:W , Q ja C. Ülalviidatud linnavolikogu määruse alusel esitab taotleja avalduse eluruumi üürimiseks sellele linnaosa valitsusele, kelle territooriumil on või olid taotleja viimase elukoha andmed kantud rahvastikuregistrisse. Seetõttu on kaebaja avaldus saadetud kuuluvuse järgi Põhja-Tallinna Linnavalitsusse, kes otsustab nende arvele võtmise järgmisel eluaseme komisjoni istungil aprillis 2021.
5.8.Vastustaja leiab, et kaebaja on esitanud kohtule piisavalt dokumentaalseid tõendeid asjaolude kohta, mis on olnud aluseks linnavaraametile vaidlustatud käskkirja koostamisel ja põhistamisel. Tuginedes kaebaja poolt esitatud tõenditele on vastustaja kindel, et käskkiri on õiguspärane ja tugineb igas aspektis eluruumi kasutamise õigust reguleerivatel õigusaktidel.
5.9.Vastuseks kolmanda isiku seisukohale, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt märgib vastustaja, et ei nõustu antud seisukohaga. Vaidlustatud käskkirja punktis 4 on märgitud, et vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest. Kaebaja on esitanud kohtule tõendina käskkirja ärakirja, millelt on näha, et kaebajale anti käskkiri isiklikult üle 03.12.2020. Seega on 15.12.2020 Tallinna Halduskohtus registreeritud kaebus esitatud kaebetähtaja jooksul.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.
6.1.Eluruumi üürileping sõlmiti 26.11.2011. Üürilepingu punktis 6 üürnikuks on ainuüksi märgitud Y (kolmas isik). Üürilepingu punktis 11 on vastavalt LV 17.10.2002 määruse nr 56 punktile 35 märgitud isikute loetelu (üürniku abikaasa ja lapsed), kes üürnikuga koos asusid eluruumi kasutama: abikaasa X, poeg W ja tütar Q. Ka kaebaja ise oma kaebuses kinnitab, et üürilepingus nr ISS-822 oli märgitud üürnikuks kolmas isik, kaebaja koos lastega oli lepingus märgitud pereliikmetena.
6.2.Kolmas isik toob välja, et alates 30.10.2013 on kaebaja ja kolmanda isiku abielu lõppenud ja pooled läksid lahku (09.01.2021 vastuse lisa 1). Ei vasta tõele väide, et kaebaja ja kolmas isik ikka elavad koos samas korteris, mille ainsaks üürnikuks alati oli ja on kolmas isik. Tuleb märkida ka asjaolu, et kaebaja elab enamasti Rootsis, abiellus uue naisega, kellega sündis ka uus laps. Kokkuvõttes, kaebaja lahutas vastustajast ja läks oma eluga edasi, 2018 abiellus uue naisega (Eestis registreeritud abielu). Tal on uus perekond ja uus kodu.
6.3.Tuginedes Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 punktidele 3, 33 ja 35 oli ainuke õiguslikult õige ja loogiline lahendus arvata kaebaja välja üürilepingu punktis 11 mainitud eluruumi kasutatavate isikute loetelust. Selline otsus vastab ka kõikidele faktilistele asjaoludele ja ei ole ühtegi põhjust, miks 7 aastad tagasi lahutatud endine abikaasa, kellel on olemas uus naine, uus laps ja uus kodu, ikka veel peab oma endise abikaasa eluruumi kasutama või üürilepingus eluruumi kasutatavate isikute nimekirjas märgitud olema.
6.4.Kolmas isik leiab, et kaebuse esitaja on oma vastuses esitanud andmeid, mis ei vasta tegelikkusele ja sellega teadlikult viib teisi osapooli ja kohut eksimusse. Nimelt ei saa tõsiselt võtta kaebaja väidet, et vastustaja (ehk siis Tallinna linn) ei valda täiel määral Xxxxxxxx üürilepingu asjaolusid. Üürilepingu osapooled algusest peale olid ja jätkuvalt on vastustaja ja kolmas isik, seega vastustajal on alati olnud kogu info, mis puudutab üürilepingut. Täiesti paljasõnaline on kaebaja väide, et algselt oli lepingus selle korteri üürnikuks nimetatud kaebuse esitaja.
6.5.Kolmas isik rõhutab, et üürileandja (Tallinna linn) ja üürniku vahel (Y) on olemas kehtiv üürileping, ja kuna Y (üürnik) ja X (kaebaja) abielu on lõppenud 7 aastad tagasi ja X (kaebaja) elab sellest ajast Rootsis, on loonud endale uue perekonna, siis üürnikul (ehk kolmandal isikul)
on õiguslik alus taotleda kaebuse esitaja väljaarvamist korteri asukohaga Xxxxxxxx üürilepingust.
6.6.Kolmas isik selgitab veel, et 09.02.2015 tegi Rootsi Attunda Maakohus otsuse, mille järgi jäi jõusse ühine hooldusõigus poolte ühiste laste suhtes. Samas lapsed peavad elama poolte juures vaheldumisi nädala kaupa, esmaspäevast esmaspäevani. Suviti on lapsed neli nädalat ema ja järgmised neli nädalat isa juures (vt 23.03.2021 vastuse lisa 4). Lähtuvalt eelnimetatust ja kolmanda isiku soovist jätkata lastega suhtlemist, kolis ta Rootsi, kus üüris väikese korteri. Samal ajal elab kolmas isik põhimõtteliselt kahe riigi vahel. Tallinnas on tal pensioniealine ema, teised sugulased, sõbrad ja kindel soov naasta tagasi Eestisse. See saab võimalikuks alles siis, kui lapsed saavad 15-aastaseks ja sellest vanusest alates saavad ise otsustada oma elamiskoha üle, kas koos emaga või koos isaga (Rootsi seaduste järgi).
6.7.Kolmas isik toob välja, et vastustaja ei pea tõendama, et kaebuse esitaja koos oma uue abikaasaga ja nende ühise lapsega on korterite omanikud, kuhu nad on rahvastikuregistri järgi sisse kirjutatud. See asjaolu ei oma juriidilist tähtsust käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt.
6.8.Kolmas isik märgib veel, et xx xx xxxx sündis tal veel üks laps M. Üürilepingu muudetud ja täiendatud versiooni järgi üürnikuga koos eluruumi kasutama asuvate isikute nimekirja on lisatud Yi (kolmanda isiku) ema A. ja kolmas laps - M.
6.9.Viimaseks toob kolmas isik välja, et kaebus ei pruugi olla tähtaegne, kuivõrd kaebus on esitatud 14.12.2020 e-postiga. Haldusakt võeti vastu 10.11.2020 ja punktis 3 märgiti, et käskkiri teha teatavaks kõikidele osapoolete. Kui kaebaja väidab, et sai käskkirjast teada hiljem, siis ta peab ka seletama kohtule, mis moel ta sai haldusaktist teada ja millal ning esitama selle kohta tõendid.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Taotluse lahendamine
7.HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kolmas isik on leidnud, et kaebus võib olla esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Kaebaja ja vastustaja leiavad, et kaebus on tähtaegne. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt on kaebaja saanud vaidlustatud haldusakti kätte 03.12.2020. Eeltoodu on tõendatud kaebaja 14.12.2020 kaebuse lisaga 2 ehk vaidlustatud käskkirja ärakirjaga, millelt nähtub, et kaebuse esitaja on käskkirja ärakirja saanud isiklikult kätte 03.12.2020. Kaebus on kohtule esitatud 17.12.2020 seega järgides HKMS § 46 lg 1 sätestatud 30 päevast kaebetähtaega. Kolmas isik ei ole tõendanud, et kaebajale oleks vaidlustatud käskkiri kätte toimetatud enne 03.12.2020. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kolmanda isiku taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:
8.1.Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et Tallinna linna ja Y vahel sõlmiti 26.01.2011 üürileping nr ISS-822 (muudetud 25.02.2014, pikendatud 01.03.2016) Tallinna Linnavalitsuse 12.01.2011 korralduse nr 49-k/20.02.2014 nr 1.-2/43/10.02.2016 nr 206-k alusel.
Nimetatud lepingu kohaselt on Xxxxxxxx üürnikuks Y ehk kolmas isik (vt 18.01.2021 vastustaja vastuse lisa, KIS dok 8s). Kaebaja ei ole eelpool viidatud Tallinna Linnavalitsuse korraldusi vaidlustanud, korraldused on kehtivad. Seega on kaebaja väited sellest, et tema, mitte kolmas isik, peaks olema märgitud üürnikuks, põhjendamatud ja tuleb jätta tähelepanuta.
8.2.Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja X oli märgitud üürilepingus ISS-822 üürnikuga koos eluruumi kasutama asuva isikuna – abikaasana. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on ainetud kõik kaebaja väited sellest, et ka kaebaja ise oleks võinud olla märgitud üürnikuks ning kaebajal on samad õigused, mis üürnikul. Kohus leiab, et eeltooduga on tõendamist leidnud see, et kaebaja oli mitte üürnik, vaid isik, kes asus koos üürnikuga eluruumi kasutama. Sellest tulenevalt leiab kaebaja ebaõigesti, et ta omab üürnikuga võrdseid õigusi seoses üürilepingu nr ISS-822 esemega.
8.3.Asjas on tõendatud ka see, et Yi ja kaebaja abielu lahutati 30.10.2013 (vt kolmanda isiku 09.01.2021 vastus kaebusele lisa 1, KIS dok 7s). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Y on 14.03.2018 uuesti abiellunud (Z) ja neil on ühine tütar C (sünd xx xx xxxx). Kohus on vastavad andmed üle kontrollinud ka rahvastikregistrist (vt KIS dok 16s). Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et eeltoodust tulenevalt puudus üürileandjal Y 26.10.2020 avalduse esitamise ajal võimalus käsitleda kaebajat Y perekonnaliikmena ehk kolmanda isiku abikaasana, kellele oli varasemalt antud üürniku abikaasana õigus lepingu eset kasutada. Pooled ei ole vormistanud ka üürilepingu muudatust, mille kohaselt oleks kaebaja muuks isikuks, kes võiks eluruumi kasutada. Kohus selgitab siinkohal, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 289 sätestab, et eluruumi üürnikul on õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes üürileandja nõusolekul.
8.4.Kohus märgib, et käesoleval juhul kohaldub lisaks VÕS § 289 üürilepingule ka Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud ,,Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise kоrd“ (17.10.2002 määruse Lisa 1 – Kord). Korra p 35 sätestab, et üürile antud eluruumi üürniku abikaasa, alaealiste laste, töövõimetute vanemate ja teiste isikute majutamine on lubatud linnavara valitseja, kelle valitsemisel on üürile antud eluruum, loal, mis on vormistatud linnavara valitseja korralduse või käskkirjaga. Järelikult tuleneb antud juhul õiguslikust regulatsioonist kohustus saada üürileandja kirjalik nõusolek ka abikaasa majutamiseks, samuti muude isikute (sh laste isa) majutamiseks. Seejuures tuleb arvestada sellega, et muude isikute majutamine saab igal juhul toimuda üksnes üürniku tahtel. Seega juhul, kui üürnik ei soovinud enam enda poolt üüritavas eluruumis majutada kaebajat, siis oli tal õigus esitada vastav avaldus vastustajale. Seda võimalust kolmas isik ka kasutas. 26.10.2020 esitaski kolmas isik Y avalduse Tallinna linnale välja arvata kaebaja X välja üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast (vt 18.01.2021 vastustaja vastuse lisa, KIS dok 8s).
8.5.Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirjaga nr 1.-1/310 „Xxxxxxxx üürilepingu nr lSS-822 muutmiseks nõusoleku andmine“ p 1 otsustati: muuta märtsil 2016 sõlmitud Xxxxxxxx eluruumi üürilepingut nr lSS-822 punkti 11 ja arvata X (ik xxxxxxxxxx) välja üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast. Käskkirja õiguslikuks aluseks on märgitud Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud ,,Tallinna linna omandis olevate еluruumidе kasutamise, käsutamise ja valdamise
kоrrа" punktid 9 ja 33. Muudatus on tehtud tuginedes Xxxxxxxx üürniku Y avalduse alusel. (14.12.2020 kaebuse lisa 2, KIS dok 1s.) Kohus leiab arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid kogumis, et Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkiri nr 1.-1/310 on õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu. Nagu kohus ka juba ülal märkis, siis arvestades, et kaebaja ei ole juba alates 30.10.2013 kolmanda isiku abikaasa, kaebajat ei ole üürilepingus märgitud kui muud isikut, kes võiks eluruumi kasutada ning kaebaja on loonud uue perekonna (moodustanud uue leibkonna), oli igati põhjendatud vastustaja otsus rahuldada kolmanda isiku taotlus kaebaja välja arvamiseks üürnikuga koos eluruumi kasutama õigustatud isikute hulgast. Üürnikul on õigus otsustada, keda ta soovib koos endaga majutada. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda üürilepingu eseme kasutamise õiguse jätkamist olukorras, kus ta ei ole üürilepingu pooleks ega ka üürniku abikaasaks. Asjaolu, et kaebaja on üürniku kahe lapse isaks, sellist õigust ei anna. Samuti ei tulene sellist õigust sellest, et kaebaja omandis puudub eluruum ja kaebaja on end üksnes sisse kirjutanud muudele aadressidele ja ta on esitanud taotluse Lasnamäe linnaosa valitsusele elamistingimuste parandamiseks Lasnamäel korteri üürimiseks.
8.6.Lisaks on kaebaja ekslikul arusaamal, et vastav õigus võiks tulla talle Rootsi Attunda Maakohtu 09.02.2015 kohtuotsusest (vt kolmanda isiku 23.03.2021 vastuse lisa 4, KIS dok 12s), millega otsustati kaebaja ja kolmanda isiku laste hooldusõiguse küsimus. Kaebaja poolt viidatud kohtuotsus puudutab üksnes laste hooldusõiguse küsimust ega saa kuidagi mõjutada kolmanda isiku ja vastustaja vahel sõlmitud üürilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kaebajal on oma õigustest ilmselgelt valesti aru saanud. Kohus on seisukohal, et Rootsi Attunda Maakohtu 09.02.2015 kohtuotsusest ei tulene kaebajale mitte õigust elada oma lastega pool ajast nende elukohas (ehk Xxxxxxxx), vaid kaebajal on õigus elada pool ajast koos oma lastega kaebaja elukohas. Kaebajal on väärarusaam oma subjektiivsetest õigustest ning kohtule nähtub, et kaebaja leiab, et tal on suuremad õigused kui need tal tegelikult seaduse järgi on. Kaebaja viisil kohtuotsust tõlgendades võiks asuda ka seisukohale, et kui lapsed elavad pool aega Rootsis/Eestis kaebaja elukohas, siis on laste emal õigus samuti pool aega kasutada vastavat kaebaja eluruumi Rootsis/Eestis. Ilmselgelt see nii ei ole. Kohtule jääb ka arusaamatuks, miks kaebaja leiab, et tal on õigus kasutada oma endise abikaasa poolt üüritavat eluruumi jätkuvalt peale abielu lõppemist. Kohus viitab siinkohal PS § 26 perekonna- ja eraelu puutumatusele ja § 33 esimesele lausele kodu puutumatusele ning leiab, et kui kaebaja ja kolmas isik on abielu lahutanud, siis vaatamata sellele, et kaebaja on kolmanda isiku kahe lapse isa, puudub tal õigus rikkuda kolmanda isiku kodu ja eraelu puutumatust nõudes sisuliselt seda, et kaebaja saaks jätkuvalt kasutada eluruumi, mis on vastustaja poolt üürile antud kolmandale isikule. Kohus leiab, et arvestades eeltoodut on vastustaja õiguspäraselt rahuldanud kolmanda isiku taotluse ja arvanud kaebaja välja üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast. Kohus möönab, et vastustaja oleks võinud vaidlustatud käskkirja põhjalikumalt motiveerida ning selgemalt välja tuua olukorda käsitleva õigusliku regulatsiooni. Kohus soovitab vastustajal edaspidi vastavate otsuste tegemisel selles osas olla põhjalikum. Samas tuleb käesoleval juhul kohtu hinnangul siinkohal kohaldada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58, mis sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saanud motiveerimiskohustuse rikkumine mõjutada asja otsustamist ning vaidlustatud käskkirja tühistamisel tuleks vastustajal välja anda samasisuline haldusakt, millest tulenevalt ei ole käskkirja tühistamine põhjendatud.
9.Kaebaja toob veel välja, et tema õigusi on rikutud, kuna vastustaja mitte ainult ei arvanud kaebajat korteri üürilepingust välja, vaid lisaks registreeris kaebaja sellelt aadressilt välja kaebaja nõusolekuta. See tähendab kaebaja arvates, et vähemalt käesoleva vaidluse läbivaatamise jooksul peab kaebaja olema registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas. Kohus saab kaebaja väitest aru nii, et kaebaja peab silmas rahvastikuregistri registreeringut. Kohus märgib, et talle ei nähtu, et kaebaja oleks üldse olnud rahvastikuregistri järgi registreerinud oma elukohana aadressi Xxxxxxxx Tallinn – see aadress on üksnes märgitud lisa aadressina (vt rahvastikuregistri väljavõte). Eeltoodust tulenevalt jääb kohtule kaebaja väide ebaselgeks. Kui kaebaja pidas aga silmas hoopis seda, et kaebaja üürilepingust välja arvamiseks oleks vajalik olnud kaebaja nõusolek, siis kohus ei nõustu vastava väitega juba ülalpool toodud põhjustel. Kaebaja ei ole ka õiguslikult põhjendanud, miks ta vastaval seisukohal on. Korrast ei nähtu vastava nõusoleku vajalikkust. Kaebaja ei vastanud enam tingimustele, mille alusel oleks ta pidanud jätkuvalt olema märgitud üürilepingus üürniku abikaasana, keda on üürnikul õigus majutada talle üüritud eluruumis. Kaebaja on oma abielu kolmanda isikuga juba aastaid tagasi lahutanud ja uuesti abiellunud. Seega oli selge alus kaebaja üürilepingust välja arvamiseks ja tema nõusolekut selleks vaja ei olnud. Mis puudutab aga kaebaja viidet sellele, et vähemalt käesoleva vaidluse ajal oleks kaebaja pidanud olema jätkuvalt registreeritud aadressil Xxxxxxxx Tallinnas (kui kaebaja peab selle all silmas seda, et üürilepingus ei oleks tohtinud vastavat muudatust enne vaidluse lõppemist teha), siis kaebaja ei ole kohtule esitanud esialgse õiguskaitse taotlust vaidlustatud käskkirja kehtivuse peatamiseks. Haldusakti vaidlustamine kohtus ei peata automaatselt haldusakti kehtivust. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja vastavad väited asjakohased. Kui kaebaja pidas silmas aga sissekirjutust, siis see ei ole esiteks käesoleva kaebuse esemeks ning teiseks nagu kohus juba ülal märkis, ei nähtu rahvastikuregistrist, et kaebaja oleks olnud Xxxxxxx Tallinn sisse kirjutatud. Kaebaja rahvastikuregistri järgseks elukohaks on hetkel xxxxxxxx Tallinna ja enne seda oli 15.06.2009-09.02.2020 kaebaja rahvastikuregistrisse kantud elukohaks xxxxxxxx, Tallinn (vt rahvastikuregistri väljavõte, KIS dok 16s).
10.Kaebaja viitas veel sellele, et kolmanda isiku ema ei peaks kasutama Xxxxxxxx korterit ning tema kandmine üürilepingusse ei olnud õiguspärane ning vastustaja on Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrust nr 56 tõlgendanud ebaõigesti kolmanda isiku ja tema ema kasuks. Kaebaja viitas ka sellele, et kolmas isik ei kuulu isikute ringi, kes vajaks elamistingimuste parandamist. Kohus leiab, et kuivõrd vaidlustatud 10.11.2020 vastustaja käskkirjaga nr 1.-1/310 ei ole otsustatud kolmanda isiku ema kandmist üürilepingusse, siis väljub antud küsimus käesoleva vaidluse esemest ning vastavad kaebaja väited, mis puudutavad kolmanda isiku ema, tuleb jätta tähelepanuta Kohus juhib siinkohal kaebaja tähelepanu üksnes sellele, et kui kolmas isik on üürnik, siis vastavalt tema poolt avaldatule tulebki vastustajal teha vastavad muudatused üürilepingus üürilepingu eset kasutatavate isikute osas (vastav kohustus teavitada sellest vastustajat tuleneb otseselt ka Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisa 1 p 35). Samuti on asjakohatud kaebaja väited selles, et vastustaja on tõlgendanud korda kolmanda isiku kasuks. Kaebaja ei ole ka ära näidanud, milles see ühe poole kasuks tõlgendamine seisneb. Sellest tulenevalt ei saa kohus ka vastava kaebaja väite osas võtta täpsemat seisukohta. Samuti väljuvad kaebaja väited üürilepingu õigusvastasest jätkamisest kolmanda isikuga käesoleva vaidluse esemest (kohus kontrollib käesoleva vaidluse raames üksnes vaidlustatud Tallinna Linnavaraameti 10.11.2020 käskkirja nr 1.-1/310 õiguspärasust) ning kohus ei pea vajalikuks neile vastata.
11.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
12.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ja kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.