X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 22.02.2021 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks taotluse uuesti läbivaatamiseks.
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – X, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aldo Vassar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindaja Grete Raidma
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 29.04.2021
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Avaldada kohtuotsus ilma isiku nimedeta, kaebaja vanuseta, päritoluriigi ja linna nimeta, joonealuse viiteta (viide 1, lk 6) ning jätta põhjendavast osast välja alt 5.lõik leheküljel 6. Asendada nimed tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 02.06.2021 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X kodanik X lahkus päritoluriigist 11.09.2016 ja saabus Eesti viisaga 15.09.2016 õppimise eesmärgil Eestisse. Isik sai omale elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 162 lg 1 p 1 alusel kehtivusega kuni 23.11.2017. Seejärel pikendati tema elamisluba samal alusel kuni 15.07.2019. 1(8)
Alates 16.07.2019 viibis isik Eestis pikaajalise D-liiki viisa alusel kehtivusega kuni 10.04.2020. Isik esitas 27.03.2020 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 p 9 alusel, kuid 27.05.2020 sai keelduva otsuse. Kuna isik viibis alates 27.05.2020 Eestis ebaseaduslikult koostati talle 05.06.2020 vabatahtlik lahkumisettekirjutus 30-päevase lahkumistähtajaga. X esitas 27.11.2020 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA tegi 22.02.2021 otsuse nr 7002010143-1 millega lükkas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 2 alusel, lugedes taotluse selgelt põhjendamatuks (VRKS § 201 p 6 ja 7).
3.Kaebaja esitas 17.03.2021 kaebuse PPA otsuse nr 7002010143-1 tühistamiseks ning kohustamaks PPA-d vaatama uuesti sisuliselt läbi rahvusvahelise kaitse taotlus. Kohus võttis 30.03.2021 kaebuse menetlusse ja andis kaebajale menetlusabi tõlkekuludest vabastamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
4.Kaebaja palub PPA otsuse tühistada ja kohustada tema rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. 1) Kaebaja leiab, et PPA on otsuse tegemisel rikkunud nii põhjendamiskohustust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1), uurimiskohustust (HMS § 6) kui ka menetlusosalise ärakuulamiskohustust (HMS § 40). Kuigi PPA on andnud võimaluse kaebajale arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, siis ei ole PPA tegelikkuses kaebaja poolt esitatud vastuväidetega arvestanud. 2) Kaebaja ei nõustu PPA seisukohaga, et kuna kaebaja ei suhtle pereliikmetega, siis ei ole tuvastatav kaebaja tagakiusukartus oma kasuema perekonna ees ning seos pagulasena tunnustamise alustega. PPA ei küsinud piisavalt küsimusi, selgitamaks välja, kas härra Y või kasuema pere võib tulevikus kaebajat rünnata. Kaebaja hinnangul ei ole ka PPA piisavalt analüüsinud võimalust, et kaebaja koduriiki naasmisel, otsib kasuema perekond ta üles ning on ohuks tema elule ja tervisele. Küsitluste kvaliteet oli äärmiselt halb ja pealiskaudne. Kui PPA hinnangul on haldusmenetluses osaleva isiku ütlused puudulikud, vastuolulised või ebausaldusväärsed, peab PPA kõik enda küsimused ja kahtlused vestluse käigus välja tooma, et haldusmenetluses osaleval isikul oleks võimalik anda täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid tõendeid. 3) PPA on puudulikult hinnanud kaebajale tulenevat ohtu seoses sotsiaalmeediaga, kus kaebaja kritiseeris teravalt majanduse madalat ja korruptsiooni kõrget taset Xs, sidudes need erinevate uskude levikuga Xs. Tegemist on negatiivsete märkustega, mis kohalikule kogukonnale ei meeldinud ning seega on need tõsiseks ohuks kaebaja elule ja tervisele. 4) Kaebaja ei nõustu PPA seisukohaga, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja vältida lahkumiskohustuse täitmist. Kaebaja möönab, et ta ei taotlenud koheselt rahvusvahelist kaitset, kuid ta ei teinud seda sellepärast, et pidas seda viimaseks võimaluseks ning lootis rajada Eestisse uue elu teistel seaduslikel alustel. Nüüd, kus on selgunud, et kaebaja saadetakse tema tahte vastaselt tagasi kodumaale, tekkis vajadus taotleda rahvusvahelist kaitset, kuivõrd kodumaale tagasi saatmine oleks kaebajale eluohtlik. 5) Kaebaja on seisukohal, et kui ta ei kvalifitseeru pagulaseks, kvalifitseerub ta täiendava kaitse saajaks. Kaebaja selgitab, et kui PPA oleks välja selgitanud veritasuga seotud traditsioonid ning küsinud kaebajalt lisanduvaid küsimusi ebaselgeks jäänud asjaolude osas, oleks PPA jõudnud seisukohale, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb rahuldada. 2(8)
Vastustaja seisukohad
5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 1) Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu ja kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks. Haldusmenetluses antud vastuses kaebaja selgitas 19.02.2021 kirjaga, et tal on tõenäosus psühholoogilisele ohule; Xs toimunu on mõjutanud tema õpinguid ja hindeid; enne isa surma kukkus isa tänavale ning arvas, et on madu. PPA on nimetatud punktis asunud seisukohale, et tegemist ei ole selliste ütlustega, mis lükkaks ümber PPA hinnangu, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu. 2) Ka kaebuses ei ole selgitatud, millise asjaolu täpsemalt jättis PPA arvestamata ja kuidas see mõjutab otsuse õigsust. Seega ei nõustu vastustaja kaebaja põhjendamata jäetud etteheitega, et PPA ei ole tegelikkuses kaebaja poolt esitatud vastuväidetega arvestanud ja sellest tulenevalt on rikutud HMS § 6, § 40, § 54 ja § 56. 3) PPA on vaidlustatava otsuse p-s 2.1. asunud seisukohale, et kaebaja subjektiivne kartus oma kasuema perekonna ja isa kolleegi Y ees ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Kaebaja antud väidete põhjal kolis kaebaja 2002. aastal isa ja kasuema juurest jäädavalt minema ning tüli isa ja kasuema vahel tekkis 2010. Kaebaja isa rünnati tüli tulemusel, mis mõjutas kaebajat vaimselt. Kaebaja selgitas, et keegi pereliikmetest ei suhtle temaga ja ta pole nendega üldse kontaktis olnud. Seega on vastustaja hinnangul PPA õigesti tuvastanud, et puudub alus arvata, et kaebaja kasuema, kellega kaebaja viimati elas koos 2002. aastal ehk 8 aastat enne väidetavat tüli kaebaja isaga; kes pole kunagi kaebajat rünnanud ega temaga kontakti otsinud, soovib kaebajat koduriiki naasmisel rünnata. Nagu PPA otsuse p-s 2.1 põhjendab, siis ka kaebaja selgitustest seoses tema isa kolleegi Y’ga, kellel olevat kunagi olnud tüli kaebaja isaga, millest Y väljus võitjana, ei näe PPA põhjendatud kartust saada tagakiusatud. Kaebaja ei ole väitnud, et Y oleks teda kunagi isiklikult rünnanud või temaga kontakti otsinud. Kaebaja poolt välja toodud probleemid on kõik seotud üksnes kaebaja isaga, kelle juurest kaebaja lahkus juba 2002. aastal. Seega leiab vastustaja, et PPA on õigesti tuvastanud, et kaebaja subjektiivne tagakiusu oht ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Samuti puudub vastustaja hinnangul põhjus pidada kaebaja kasuema ja isa vana kolleegi, kes mõlemad on eraisikud, tagakiusajateks VRKS § 19 lg 5 mõistes. 4) Kaebaja tagakiusuhirmu olemasolu seab kahtluse alla ka kaebaja kuu ajaline külastus koduriiki 2019. aasta suvel. Tegemist on ajaperioodiga, millal kaebaja oleks tema antud väidete kohaselt pidanud juba tagakiusu hirmu tundma. Mõistlik on eeldada, et inimene, kes tunneb ohtu oma elule ja tervisele ei lähe vabatahtlikult ilma veenva põhjuseta riiki, kus ta tunneb ohtu. Samuti, võttis kaebaja vahetult enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, 13.11.2020, ühendust IOM-ga väljendades konkreetselt soovi Eestist lahkuda detsember 2020 jooksul koduriiki Xsse. Detsembris muutis ta aga meelt. 5) Kaebaja sotsiaalmeedia postituste osas oli tema enda sõnul tagajärjeks see, et talle peegeldati vastu viha ja pahameelt. See pole piisav asjaolu rahvusvahelise kaitse saamiseks. 6) Vastustaja hinnangul on PPA piisavalt küsitlenud kaebajat, et tuvastada, kas kaebajal on võimalik tagakiusu oht koduriigis. 16.12.2020 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokollist nähtub, et PPA on vestluse käigus esitanud kaebajale mitmeid täpsustavaid ja suunavaid küsimusi seoses väidetavate tagakiusajate ja tagakiusu põhjustega (küsimus 7). PPA on ka küsinud vastuolude tekkimisel täpsustavaid küsimusi (küsimus 37). PPA andis 11.202.2021 kaebajale võimaluse esitada arvamusi ja vastuväiteid PPA seisukohtade osas, millele kaebaja ka vastas 19.02.2021 kirjas. Kaebajal on olnud võimalik terve haldusmenetluse aja saata PPA-le tõendeid ning selgitusi. PPA on võtnud arvesse kõik kaebaja poolt emaili teel edastatud väited. Vastustaja
3(8)
leiab, et PPA on käesolevas menetluses andnud piisavalt kaebajale võimalusi anda selgitusi oma rahvusvahelise kaitse vajaduse osas ning seega on kaebaja etteheide alusetu. 7) Vaidlus puudub, et kaebaja saabus Eestisse õppimise eesmärgil 2016. aastal ning tema viimane elamisluba kaotas kehtivuse 15.07.2019. Alates 16.07.2019 viibis kaebaja Eestis viisa alusel. Kaebajale keelduti 27.05.2020 tähtajalise elamisloa andmisest ning alates 27.05.2020 viibis kaebaja Eestis ilma seadusliku aluseta. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 27.11.2020 ehk peale vabatahtliku lahkumistähtaja möödumist. Kuna PPA on leidnud, et kaebajal puudub tegelik vajadus rahvusvaheliseks kaitseks, siis on PPA-l põhjendatud alus pidada kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamiseks. Kaebaja usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et kaebaja on teadlikult PPA-le valetanud oma Euroopa Liidust lahkumise osas rahvusvahelise kaitse menetluse ajal. 8) PPA on hinnanud kaebaja ütluseid ja päritoluriigi informatsiooni ning leidnud, et kaebaja isiklik olukord ei ole selline, mis vastaks VRKS § 4 lg 2 sätestatud täiendava kaitse saaja definitsioonile ning ka objektiivne olukord ei ole Xs selline, mis tõstataks rahvusvahelise kaitse vajaduse. PPA selgitab, et kaebaja on noor, 33-aastane, meesterahvas, kellel on magistrikraad. Xs kaebaja elas ja töötas Xes, mis on päritoluriigi informatsiooni järgi megalinn. Kaebajat ei ole koduriigis keegi rünnanud ning tal puuduvad terviseprobleemid. PPA ei tuvastanud päritoluriigi informatsiooni põhjal, et Xs toimuks sellist relvakonflikti, mis võiks seada kaebaja Xs naasmisel ohtu ainuüksi X territooriumil viibimise tõttu.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebus rahvusvahelisest kaitsest keeldumise osas on põhjendamatu ja jääb rahuldamata. HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega. HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
7.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Euroopa Kohus on pagulasena tunnustamise osas märkinud, et isik peab tema päritoluriigis esinevate asjaolude tõttu põhjendatult kartma enda tagakiusamist vähemalt ühel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL (edaspidi direktiiv 2011/95) ja 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsioonis (edaspidi Genfi konventsioon) nimetatud viiest põhjusest (kohtuotsus Salahadin Abdulla jt, C-175/08, C-176/08, C-178/08 ja C-179/08, punktid 56 ja 57). VRKS § 19 lg 1 kohaselt peab VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tagakiusamine olema lisaks tõsine või korduv, millega rikutakse inimõigusi, välja arvatud EIÕK art 15 p-s 2 sätestatud juhul. Ka direktiivi 2011/95 art 9 lg 1 sätestab: „selleks et tegu peetaks tagakiusamiseks Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, peab tegu: a) olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha EIÕK artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või b) olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis a.“ 4(8)
Kui tagakiusukartus ei ole põhjendatud, siis tuleb kontrollida täiendava kaitse saamise eeldusi (VRKS § 4 lg 3). VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse ohuga (kohtuotsused Elgafaji, C-465/07, punkt 31, Diakité, C-285/12, punkt 18, Mohamed M’Bodj, C-542/13, punkt 30), milleks on surmanuhtlus või hukkamine; või isiku piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis; või tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul. Seega peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne, mitte hüpoteetiline.
8.Kohus leiab, et kaebaja poolt väljatoodud enamus asjaolusid ei seondu Genfi konventsioonis ja VRKS § 4 lg-s 1 toodud alustega. Seega ei nõustu kohus kaebuses toodud väitega, et PPA oleks pidanud kohaldama intensiivsemalt uurimisprintsiipi. Kohtu hinnangul pole täiendavate küsimuste esitamine põhjendatud olukorras, kus on ilmne, et puuduvad pagulasena tunnustamist võimaldavad asjaolud. Sellises olukorras puudub vajadus ka taotleja ütlustes esinevate võimalike ebatäpsuste või vastuolude põhjalikuks selgitamiseks täiendava küsitlemisega. Samuti puudus ilmselgelt alus anda kaebajale täiendavat kaitset tema väljatoodud põhjustel, kuna Xsse naasmine ei too talle kaasa reaalset ohtu elule või tervisele - sellist ohtu polnud tema suhtes enne lahkumist ega ole objektiivset põhjust arvata, et see tekiks pärast päritoluriiki naasmist. Kaebaja soov realiseerida ennast erialaselt ning elada majanduslikult arenenud ja madala korruptsioonitasemega riigis ei ole aluseks täiendava kaitse andmisele ning sellise soovi realiseerimiseks on muud õiguslikud võimalused (nt töötamise eesmärgil elamisloa taotlemine). Kaebaja ebaadekvaatne tõlgendus asjaoludest ja ettekujutatav hirm (isegi kui see on tegelik) ei saa viia järelduseni, et tal reaalne kaitsevajadus esineb. Pelgalt subjektiivse hirmu ja väidetavate hüpoteetiliste riskide alusel kehtiv õigus taotlust rahuldada ei võimalda.
9.Asja materjalidest nähtub, et kaebajal on ettekujutus sellest, et ta võiks Xs olla poliitik ning kuna ta on korruptsiooni vastu, võib see mitte meeldida praegustele korrumpeerunud poliitikutele ning tema elu ja tervis võivad seeläbi ohtu sattuda (hüpoteetiline risk). Puudub vaidlus, et kaebaja pole kunagi kuulunud ühessegi poliitilisse liikumisse ning tal puudus ja puudub praegu poliitiline tegevus. Kaebaja on väidetavalt teinud sotsiaalmeedias mõned poliitilise sisuga kommentaarid, kuid tema enda selgituste kohaselt pole need saanud tähelepanu ning tema algsed jälgijad on temast eemaldunud. Kaebaja ei väida, et ta oma kommentaaridega oleks sattunud riigi võimuorganite huviorbiiti, rääkimata võimude poolsest kaebajat kahjustavast tegevusest. (16.12.2020 vestlus taotlejaga) Kaebaja on saanud oma poliitilise sisuga arvamusi/kommentaare avaldada. Seega on ilmselge, et puuduvad poliitilisest meelsusest ajendatud põhjused rahvusvahelise kaitse andmiseks. PPA-le pole selles osas asjaolude väljaselgitamise osas midagi ette heita. Kaebaja kartus, et tema religioonikriitilised kommentaarid sotsiaalmeedias võivad talle kaasa tuua usklike poolt tagakiusu on samuti selgelt põhjendamatu. Kaebaja kuulub 27.11.2020 5(8)
rahvusvahelise kaitse taotleja ankeedi kohaselt kristlaste hulka. Kaebaja ei väida kristlaste tagakiusamist Xs piirkonnas, kus ta on elanud. Isegi kui eeldada, et kaebaja tegi kriitilisi kommentaare ja sai selle eest mõne usuliikumise või uskliku indiviidi pahameele osaliseks ei ole tegemist tagakiusu või reaalse ohuga kaebaja elule ja tervisele. Rahvusvahelise kaitse andmise eesmärk ei ole võimaldada elukeskkonda, kus kõik kaebaja kommentaarid on aktsepteeritud ja heakskiidetud. Seega ei saa kaebaja arvamuste mittemeeldimine osadele ühiskonna liikmetele kaebaja päritoluriigis olla aluseks, et väita rahvusvahelise kaitse vajaduse olemasolu. Nendele kommentaaridele pole kaebaja enda seletuste põhjal järgnenud reaktsiooni, mis küüniks isegi lähedale ohutasemele, mis õigustab kaitse andmist. Täiendava kaitse võib saada üksnes inimene, kelle elu päritoluriigis reaalselt ähvardab tõsine oht (surmanuhtlus või hukkamine; või isiku piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis; või tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul). Kaebaja pole päritoluriigis mingil moel saanud füüsilise vägivalla osaliseks (27.11.2020 küsitluse protokoll, 3.lehekülg) ning puudub objektiivne põhjus arvata sellise ohu saabumist Xsse naasmisel. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kaebaja isa tülist töökaaslasega (Y) tõusetuv oht kaebaja elule ja tervisele (väidetav meesliini pidi kulgev kättemaks) on sama ebausutav kui eelnevad kaebaja põhjendused rahvusvahelise kaitse taotlemisel. Kaebaja isal oli väidatavalt tüli töökaaslasega ning töökaaslasele sellest mingeid negatiivseid tagajärgi ei tekkinud, vaid ta sai tööl edutatud. Kaebajal mingit kontakti Y pole ning nimetatud isik pole teda kunagi rünnanud. Kaebaja ettekujutus sellest, et nimetatud Y ja isa naine on mestis ning kõige tema ja tema lähedaste elus juhtunud negatiivsete sündmuste põhjustajaks, mürgitades inimeste mõistust, ässitades neid üles ja hüpnotiseerides, võib küll olla tema enda jaoks kultuuriruumi eripärasid arvestades usutav aga ei saa olla objektiivselt tõsise ohu tõendatuks või usutavaks pidamise aluseks. Seejuures on PPA küsitlenud kaebajat haldusmenetluses, et tuvastada, kas tegemist võib olla psüühilise seisundi tõttu haavatava isikuga ning kohus esitas sellega seoses täpsustavaid küsimusi ka istungil, kuid kaebaja vastustest ei nähtunud, et tal võiks praegu olla tõsiseid probleeme vaimse tervisega. Kaebaja isa ja kasuema vahelisest tülist tekkinud kartus kasuema perekonna ees, kellega kaebajal pole olnud kontakti alates tüli tekkimise ajast (2002. a), kui ta alatiselt asus elama vanaema juurde, ei anna samuti alust rahvusvaheliseks kaitseks. Täiendavat kaitset mitteriikliku osapoole eest ei anta perekondlike erimeelsuste tõttu, vaid nagu kohus eelnevalt märkis peab selleks esinema reaalne oht inimese elule ja tervisele ning ka puuduma kaitse kättesaadavus päritoluriigis. Kaebaja on 33-aastane kõrgharidusega mees. Tal on võimalik naasta oma endisesse elukohta X pealinnas Xes, mille elanike arv on üle 14 miljoni1 ning isegi kui uskuda, et kaebajal on probleeme mitteriiklike osapooltega minevikus aset leidnud tülide tõttu (mis ei tähenda kaitsevajaduse olemasolu), saab ta hoida piisavat distantsi inimestega, kellega ta suhelda ei soovi. Nagu asja materjalidest nähtub on kaebaja pöördunud IOM-i poole, et naasta Xsse ning siis ümber mõelnud ning seejärel uuesti pöördunud koju naasmise sooviga ning siis jälle ümber mõelnud (27.11.2020 L.P. e-kiri). Seega tagasipöördumine pole jäänud ära IOM-i võimetuse tõttu abi pakkuda, vaid kaebaja käitumisest tulenevalt.
xxxxxxxxxxxx
6(8)
Kaebaja on vaatamata väidetavale ohule elule ja tervisele (kohtuistungil väidetu kohaselt tuli kaebaja Eestisse õppima aga ka kaitset saama, ehk oht esines väidetavalt juba Eestisse tulles) pidanud võimalikuks käia päritoluriigis 2019. aastal, et külastada ema ja abielluda. Pidanud seal kodukülas kihlustseremoonia (6.aprill), kuhu olid kõik kutsutud ja sõlminud seejärel tsiviilabielu (11.aprill) Xes. Kohtuistungil väidetu kohaselt toimus pulmas ka rünnak, mis ei olnud füüsiline (PPA-le haldusmenetluses selliseid väiteid üldse ei esitatud). Rünnak seisnes selles, et esmalt kaebaja abikaasa rasedus katkes ning pärast abiellumist abikaasa küsis, mis kaebaja elus toimub ega käitunud temaga kui abikaasa. Kaebaja kaotas pärast abiellumist oma individuaalsuse. Kaebaja tundis intuitiivselt, et mõned perekonnad ründavad teda läbi abikaasa. Nende eesmärgiks oli, et kaebaja ei naaseks jätkama Eestisse oma karjääri. Kaebaja seletused selle kohta, kas ta üldse on abielus on ebajärjekindlad - 27.11.2020 küsitlusel, väidab, et on abielus; 16.12.2020 vestlusel, et soovib eelnevalt öeldut parandada, kuna pole abielus; kohtuistungil on jälle väide abielus olemise kohta. Kaebaja kohtuistungil esitatud väide, et ta tuli Eestisse õppima ja soovis samal ajal kaitset, on paljasõnaline ja kaebaja vähest usaldusväärsust arvestades mitteusutav. Kui kaebajal oleks esinenud reaalne ohtu elule ja tervisele, siis poleks ta naasnud oma päritoluriiki 2019. aastal (viibinud seal kuu aega ja korraldanud avalikku pulmatseremooniat) ning võib ka eluliselt usutavaks pidada, et kaebaja oleks esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse koheselt või hiljemalt viimase elamisloa (õppimiseks) kehtivuse lõppemisel, mitte esitanud taotlust alles siis, kui tehti lahkumisettekirjutus. Samuti ei saa reaalse ohu esinemise korral pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja oleks pöördunud IOM-i poole, et talle antaks abi päritoluriiki tagasipöördumiseks. Kohtu hinnangul on PPA kohaldanud taotluse selgelt põhjendamatuks lugemisel seadust (VRKS § 201 p 6 ja 7) õigesti. Kaebaja pole ka väitnud ega tõendanud, et Xs oleks vägivalla tase (nt rahvusvaheline või riigisisese relvakonflikt) selline, mis ei võimaldaks naasta.
10.COVID viirusega seotud olukord on leevenemas ega saa välistada tagasisaatmist. Igaljuhul tuleb PPA-l järgida Euroopa Komisjoni 16.04.2020 teatises toodut suuniseid pandeemia olukorras väljasaatmisel.2
11.PPA ei ole otsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus ei nõustu ka kaebaja esindaja istungil esitatud käsitlusega, et haldusakti põhjendusi ei saa varjupaiga asjades täiendada kohtumenetluses lähtuvalt muudes haldusasjades väljakujunenud kohtupraktikast. Põhjenduste täiendamine kohtumenetluses on võimalik ja vahel ka vältimatult vajalik arvestades HKMS § 158 lg-s 31 sätestatut. Kohtupraktika kohaselt on määrav see, kas kohtul on võimalik veenduda, et sellised tagantjärele esitatud põhjendused esinesid tegelikult haldusakti andmise ajal. Esindajal tasuks ehk teada, et rahvusvahelise kaitse andmise otsus ei ole kaalutlusotsus. Samuti pole PPA rikkunud uurimiskohustust. Haldusorganile ei saa ette heita, et ta pole laskunud asjaolude täpsustamisel ebaolulistesse detailidesse, kui see ilmselgelt ei saa mõjutada asja otsustamist. Kaebaja on saanud esitada kirjalikke seisukohti ja olla suuliselt ära kuulatud (sh 11.02.2021 arvamuse ja vastuväidete küsimise kirjas on toodud haldusorgani seisukoht taotluse mitterahuldamise osas ja selle põhjendused). PPA esindaja kinnitas istungil, et kaebajale nagu kõigile taotlejatele saadetakse vastav kiri tõlgituna taotlejale arusaadavasse keelde (antud juhul inglise). Kohtule on esitatud kiri eesti keeles, kuna kohtumenetluse keel on eesti keel. PPA-le ei tulene seadusest kohustust taotleja vastuväidetega nõustuda.
12.PPA esindaja selgitas istungil ka seda, et kaebajal oli võimalik pöörduda varjupaigataotlejate majutuskeskuses õigusnõustaja poole, kui ta vajas selgitusi selle kohta, milliseid tõendeid esitada või mida peaks veel menetluses tegema. HMS § 36 näeb ette ka menetlejale kohustuse anda selgitusi, kui neid küsitakse. Ei nähtu, et kaebaja oleks mingeid spetsiifilisi selgitusi soovinud, sh temaga läbiviidud küsitlusel ja vestlustel. 16.12.2020 vestluse alguses on kaebajale selgitatud taotleja õigusi ja kohustusi sh, et tal on kaasaaitamiskohustus. Antud taotleja puhul pole tegemist isikuga, kelle puhul võiks kahtluse alla seada, kas sellise õigusabi regulatsiooniga tagatakse liikmesriigi kohustus, mis tuleneb EL varjupaigaõigusest.
13.Kaebuse rahuldamiseks ja PPA kaevatava otsuse tühistamiseks alus puudub, samuti pole sellest tulenevalt alust rahuldada kohustamiskaebust.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja said menetlusabi (tõlkekulude kandmisel), kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
15.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.