Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Madis Ernits 29.04.2021, Tartu 3-19-1583 Mi kaebus Tartu Vanglalt tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsus Mi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja M Vastustaja Tartu Vangla
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsus muutmata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga M ja Ki nimi tähemärgiga K.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 31.05.2021 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 18.10.2018. a ettekande nr 2-18-4576 (tl 27) kohaselt helistas kaebaja 18.10.2018 kella 9:51 paiku valveruumi ning teatas, et kambri nr 162 aknast lendas sisse kajakas ja ründas teda. Kambris nr 162 paiknesid kaebaja ja kinnipeetav K. Kinnipeetavatega käidi meditsiiniosakonnas, et fikseerida vigastused.
Tartu Vangla kohaldas 18.10.2018. a käskkirjaga nr 6-1/1167 (tl 19-20) kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirja kohaselt toimus 18.10.2018 kambris nr 162 füüsiline konflikt kinnipeetavate vahel. Vangla hinnangul oli ründajaks kaebaja.
3.Kaebaja palus 13.06.2019. a kahju hüvitamise taotluses (tl 18-18p) mõista vastustajalt välja hüvitisena 20 000 eurot. Kaebaja väitel paigutati ta ühte kambrisse teise kinnipeetavaga, kes põhjustas kaebajale füüsilise konflikti tulemusena tervisekahjustuse. Vangla oli teadlik kaebaja ja teise kinnipeetava negatiivsest läbisaamisest ja konflikti ohust. Kaebaja andis sellest ka vanglaametnikele paigutamise ajal teada. Vangla ei taganud kaebaja turvalisust nõutaval viisil.
4.Tartu Vangla jättis 09.08.2019. a otsusega nr 1-13/132-2 (tl 4-4p) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei olnud vanglal teavet selle kohta, et kaebaja ja Ki omavahelised suhted olid sedavõrd halvad, et nende ühes kambris hoidmine ka lühiajaliselt oli välistatud. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida endale kambrit või kambrikaaslast. Vangla tegevust paigutada kaebaja ja K lühiajaliselt ühte kambrisse ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebus
5.Kaebaja esitas 15.08.2019. a kuupäevaga Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3p; 38-41p). Kaebaja palus Tartu Vanglalt välja mõista tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 200 000 eurot.
6.Kaebaja selgitas, et 18.10.2018 paigutati temaga ühte kambrisse kinnipeetav, kellega tal on varem olnud konflikte, millest vangla oli teadlik. Kaebaja teavitas koheselt valvurit, et neid ei tohiks ühte kambrisse paigutada, sest on oht kaebaja julgeolekule ja turvalisusele. Pärast valvuri lahkumist tekitas teine kinnipeetav kaebajale hulgaliselt vigastusi. Vangla ei taganud tema turvalisust.
7.Väär on vangla seisukoht, et puudus teave võimaliku ohu kohta, sest kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja pidi kambrist olema enne Ki sisenemist lahkunud. Sellega vangla kinnitab, et tal oli piisav teave kinnipeetavate omavaheliste negatiivsete suhete kohta.
8.Vangla üritab asjassepuutumatute käskkirjade esitamisega kaebajat põhjendamatult mustata. Kriminaalmenetlus lõpetati aluse puudumise tõttu. Kaebaja suhtes kasutati ka täiendavaid julgeolekuabinõusid, samas kui tervisekahjustuse tekitajale neid ei kohaldatud. 18.10.2018. a intsidendis oli kaebaja kannataja, mitte ründaja. Ka teine konfliktis osalenud isik keeldus algselt kaebajaga ühte kambrisse minemast. Vastus kaebusele
9.Vastustaja palus hiljem täiendatud vastustes kaebusele (tl 16-17; 47-47p) jätta kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus
10.Tartu Halduskohus jättis 21.02.2020. a otsusega (tl 60-62) kaebuse rahuldamata.
11.Halduskohtu hinnangul ei olnud vaidlust selles, et kaebaja ja teise kinnipeetava vahel tekkis kambris füüsiline konflikt, mille raames sai kaebaja kehavigastusi. Kaebajal tuvastati ninaluumurd ning näo piirkonnas turse ja hematoom (tl 6). Esitatud dokumendid ei kinnitanud üheselt, et ründe algatajaks oli kaebaja. Asjaolu, et kaebaja oli ka varem ja hiljem väidetavalt kaaskinnipeetavaid füüsiliselt rünnanud, ei kinnitanud vastustaja seisukohta, et ründe algatajaks 18.10.2018 oli just kaebaja. Seetõttu ei olnud vangla 01.03.2018. a käskkiri nr 6-2/178 ja
28.02.2019. a käskkiri nr 6-1/266 (tl 22-25) asja lahendamisel asjakohased ning kohus jättis need tähelepanuta. Ka kinnipeetavate ütlused olid vasturääkivad ning nendest ei selgunud, kes konflikti alustas. Seega ei saanud asja lahendamisel lähtuda asjaolust, et kaebaja algatas füüsilise konflikti.
12.Kahjunõude lahendamiseks ei olnud halduskohtu arvates ründe algataja kindlakstegemine määrava tähtsusega. Kahjunõude lahendamisel pidas halduskohus oluliseks, kas vangla tegutses kinnipeetavate turvalisuse tagamisel vajaliku hoolsusega ning kas vangla vastutab kaebajale tekitatud tervisekahjustuste eest.
13.Halduskohus leidis, et vangla ei vastuta kaebajale tekitatud tervisekahju eest. Kaebaja vigastused põhjustas teine kinnipeetav. Vangla saab vastutada kaebajale tervisekahju tekitamise eest, kui vanglaametnikud olid julgeoleku tagamise kohustuse täitmisel hooletud ja paigutasid teadlikult ühte kambrisse kinnipeetavad, kelle puhul oli piisav alus eeldada füüsilise kontakti toimumist.
14.Vangla positsioon kinnipeetavate omavaheliste suhete kohta oli menetluses vastuoluline. Kahju hüvitamise nõude kohta tehtud otsuses märkis vastustaja, et puudus teave selle kohta, et kinnipeetavate omavahelised suhted on halvad ning neid tulnuks hoida eraldi. 04.03.2019. a vastuses märkis vastustaja, et omas teavet selle kohta, et kinnipeetavate omavaheline läbisaamine ei ole kõige parem (vrd tl 4p ja 7). Vangla põhimõtteliselt möönis vastuses kohtunõudele, et neil oli teave selle kohta, et kinnipeetavate omavaheline läbisaamine ei olnud hea. Vangla tugines peaasjalikult sellele, et neile teadaolev info ei viidanud, et kinnipeetavate omavaheline läbisaamine oli sedavõrd halb, et ohustatud oli kinnipeetava elu ja tervis ning et sellest tulenevalt oleks tulnud vältida isikute lühiajalist paigutamist ühte kambrisse (tl 47). Halduskohus nõustus selle seisukohaga.
15.Halduskohtule esitatud materjalid (s.h konfliktis osalenud kinnipeetavate kriminaalmenetluses antud ütlused) ei kinnitanud, et kaebaja või konflikti teine pool oleks varasemalt andnud vanglale piisavalt asjakohast teavet selle kohta, et nende ühte kambrisse paigutamine võib päädida füüsilise konfliktiga. Asjaolu, et kinnipeetavate vahel võib olla antipaatia, ei ole isikute eraldamise aluseks ega ajutiselt ühte kambrisse paigutamist välistavaks asjaoluks. Kohtule esitatud dokumendid ei kinnitanud kaebaja ütlusi, et ta teavitas vanglat korduvalt negatiivsest läbisaamisest Kiga ja võimalikust ohust tervisele.
16.Kriminaalmenetluses kannatanu ja süüdistatava ütlused olid konflikti algataja osas vasturääkivad. Ütluste protokollidest ei nähtunud, et enne intsidendi toimumise päeva oleks kinnipeetavad avaldanud vanglale teavet, mis oleks kinnitanud füüsilise konflikti ohtu kinnipeetavate vahel. Isikute omavaheline negatiivne suhtlus ei tähenda veel, et füüsilise konflikti tõenäosus on sedavõrd kõrge, et nende ühte kambrisse ajutine paigutamine on lubamatu. Asjaolu, et kaebaja võis Ki kambrisse paigutamise ajal märkida, et ta ei soovi nimetatud isikuga ühes kambris olla (tl 55), ei ole isikute eraldamise vajaduse tuvastamiseks piisav.
17.Seega ei olnud vanglal teavet, mis võimaldanuks eeldada, et nende kahe kinnipeetava ühte kambrisse ajutiselt paigutamine võis päädida füüsilise konfliktiga. Vangla ei loonud hooletult olukorda, kus kaebajat oli võimalik rünnata. Samuti ei nähtunud materjalidest, et pärast intsidendist teada saamist oleks vangla olnud tegevusetu. Seega puudus vangla õigusvastane tegevus ning vangla tegevuse ja kahju tekkimise vahel ei olnud põhjuslikku seost.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Apellatsioonkaebus
18.Kaebaja palub hiljem täiendatud apellatsioonkaebuses (tl 65-67, 75-76p) tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.
19.Kaebaja väitel jättis vangla märkimata, et K helistas enne ümberpaigutust, teatades, et ta ei saa kaebajaga ühes sektoris olla. Vangla saab esitada Ki paigutuseelsed kõned. Kaebaja ei ole valinud meelepärast kambrikaaslast. Kaebaja üritas vältida neid, keda kardab. Vangla oleks hoolsama käitumisega saanud peksmist vältida. Vanglal oli teada, et neil oli konflikt. Vangla on ka hiljem tõenditeta kaebajat kohelnud vägivaldsena ja lukustanud eraldatud kambrisse. Vangla eirab Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-t 48. Kaebajale tegi kõige rohkem haiget see, et peksja jäeti täielikult karistamata.
20.Kaebaja leiab, et vastustaja peaks tunnistama enda eksimust kaebaja ja Ki ühte kambrisse paigutamisel ning hüvitama kahju. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 71-71p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
22.Asjaolu, et K helistas 18.10.2018 enne ümberpaigutamist vanglaametnikule, ei tõenda, et kaebaja oleks teavitanud vanglat, et tema ja Ki vahel on mingi konflikt. Ka halduskohus seda ei tuvastanud.
23.Halduskohtus ei leidnud tõendamist, et kaebaja oleks teavitanud vanglat, et tema ja Ki omavaheliste suhete tõttu võiks nende lühiajaline kokkupuude seada ohtu kinnipeetavate elu ja tervise. Üksnes kinnipeetavate vaheline võimalik antipaatia ja isikute omavaheline negatiivne suhtlus ei ole isikute eraldamise aluseks ega ajutiselt ühte kambrisse paigutamist välistavaks asjaoluks.
24.Ki kõnede väljavõtte väljanõudmine ei ole vajalik, sest vastustaja esitas halduskohtule kannatanu ülekuulamise protokolli, millega halduskohus arvestas asja otsustamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
26.Kaebaja kahju hüvitamise nõue on esitatud RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Eeltoodud sätetest tulenevalt peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et haldusorgan on süüliselt põhjustanud kaebaja mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamise. Kohtupraktikas on sedastatud, et õigusnormid jätavad vanglale kaalutlusõiguse, otsustamaks, millisesse kambrisse ja kinnipeetavatega koos isik vanglas paigutatakse (RKHKo 19.01.2012, 3-3-1-76-11, p 11). Halduskohus sedastas, et vastustaja ei vastuta kaebajale tekitatud tervisekahju eest. Kaebaja vigastused põhjustas kinnipeetav K. Halduskohtu hinnangul ei olnud vanglal teavet, mis võimaldanuks eeldada, et nende kahe kinnipeetava ühte kambrisse ajutiselt paigutamine võib päädida füüsilise konfliktiga. Vangla ei ole hooletult loonud olukorda, mil kaebajat oli võimalik rünnata. Halduskohus asus kokkuvõttes seisukohale, et puudub vangla õigusvastane tegevus ning samuti ei ole vangla tegevuse ja kahju tekkimise
vahel põhjuslikku seost. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud otsuses omapoolse seisukoha ja uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid. Apellatsioonkaebuses on esitatud suuresti samad väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
27.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et vastustaja saab esitada Ki paigutuseelsed kõned. Eeltoodut käsitleb ringkonnakohus tõendi – Ki kõnede väljavõtte – kogumise taotlusena. HKMS § 62 lg 2 kohaselt korraldab kohus selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Käesolevas haldusasjas esitas vastustaja halduskohtule kannatanu Ki ülekuulamise protokolli (tl 52-53p), milles viimane räägib helistamisest. Seega sisaldab kannatanu ülekuulamise protokoll infot Ki poolt helistamise kohta. Halduskohus on eelviidatut ka otsuse tegemisel arvestanud. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja tõendi kogumise taotluse rahuldamata.
28.Sarnaselt halduskohtus väidetule märgib kaebaja ka apellatsioonkaebuses, et vanglal oli teada, et neil Kiga oli konflikt. Halduskohus sedastas kohtule esitatud materjalide pinnalt, et need ei kinnita, et vastustajal oli piisav teave, mis oleks viidanud kaebaja ja Ki vahel füüsilise konflikti tekkimise ohule. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses eeltoodud osas uusi asjaolusid välja toonud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks hakata halduskohtu põhjendusi (halduskohtu otsuse p 16-18) üle kordama. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eeltoodud väide põhjendamatu ega lükka ümber halduskohtu seisukohta.
29.Kaebaja väitel tegi talle kõige rohkem haiget see, et peksja jäeti täielikult karistamata. Halduskohtuga sarnaselt selgitab ringkonnakohus kaebajale veelkord, et kui kaebaja hinnangul ründas K teda ning kaebaja oli füüsilises konfliktis ainult passiivne kannataja, siis võib kaebaja vajadusel esitada Ki vastu kahjunõude tsiviilkorras.
30.Kaebaja väited seonduvalt tema kohtlemisega vägivaldsena ja paigutamisega lukustatud kambrisse ning viide Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 48 (süütuse presumptsioon ja kaitseõigus) ei ole käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuvad, mistõttu ringkonnakohus jätab need väited tähelepanuta.
31.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsuse muutmata.
apellatsioonkaebuse
32.Kuna kaebaja ei pidanud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivu tasuma ning tema apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsiooniastmes menetluskulusid jagada.
33.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja ja Ki nimed vastavalt tähemärkidega M ja K. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.