X.i kaebus Tartu Vanglalt tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja X. Vastustaja Tartu Vangla Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel X.i ning Y.i nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. märtsil (k.a) 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X. (kaebaja) esitas 13. juunil 2019 Tartu Vanglale (vastustaja) 20 000 euro suuruse kahjunõude. Kaebaja paigutati ühte kambrisse kinnipeetavaga (Y.), kes põhjustas kaebajale füüsilise konflikti tulemusena tervisekahjustuse. Vangla oli teadlik kaebaja ja teise kinnipeetava negatiivsest läbisaamisest ning konflikti ohust. Kuigi kaebaja andis sellest ka vanglaametnikele paigutamise ajal teada, ei võtnud vanglaametnikud seda teavet nõuetekohaselt arvesse. Vangla ei taganud kaebaja turvalisust nõutaval viisil ja põhjustas kaebajale seeläbi kannatusi ja piina ning tervisekahjustuse.
2.Tartu Vangla jättis 9. augusti 2019. a otsusega nr 1-13/132-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud. Otsuse kohaselt ei olnud vanglale teada, et kaebajat ei tohtinud Y.iga lühiajaliselt ühte kambrisse paigutada. Kaebaja paigutati 18. oktoobril 2018. a süüdimõistetute eluhoone 2. osakonna kambrist ümber eluhoone 1. osakonna kambrisse 120. Kaebaja paigutati ümberpaigutamise käigus ajutiselt kambrisse nr 162 ning samasse kambrisse paigutati ka kinnipeetav Y.. Vanglaametnikelt saadud info kohaselt helistas X. 18. oktoobril 2018 kella 9.51 paiku valveruumi ja ütles, et kambri aknast lendas kajakas sisse ja ründas teda. Vanglaametnikud fikseerisid kaebaja vigastused ja talle osutati meditsiiniabi. Kaebaja paigutati eraldi lukustatud kambrisse, sest vangla hinnangul ründas kaebaja Y.i. Algatati ka kriminaalmenetlus, kuid see lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Vanglal ei ole teavet selle kohta, et kinnipeetavate omavahelised suhted olid sedavõrd halvad, et nende ühes kambris hoidmine ka lühiajaliselt oli välistatud.
3.X. esitas 15. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju 20 000 euro hüvitamiseks.
4.Tartu Halduskohus võttis 10 septembri 2019. a määrusega kahjunõude menetlusse ning otsustas 16. oktoobri 2019. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas, et teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks 21. veebruaril 2020.
5.Kaebaja esitas kohtule 17. detsembril 2019 vastuse Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a seisukohale ning taotluse tõendite kogumiseks ja tunnistajana Y.i ülekuulamiseks. Kaebaja suurendas kahjunõuet ning palus vanglalt välja mõista 200 000 euro suurune hüvitis.
6.Tartu Halduskohus jättis 9. jaanuari 2020. a määrusega kaebaja taotluse Tartu Vanglalt 24. oktoobri 2019. a vastuse nr 2-5/974-2, vastuste nr 5-2/1060-2 ja nr 2-3/3775-2, videosalvestise ning kaebajast ja Y.ist pärast 18. oktoobril 2018 toimunud konflikti tehtud fotode väljanõudmiseks rahuldamata; kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Kohus kohustas vastustajat esitama kohtule kriminaalmenetluse nr 18922900105 lõpetamise määrus, tõendid Y.i vigastuste kohta ning muud tõendid kaebaja ja Y.i läbisaamise ning konflikti asjaolude kohta.
7.Tartu Vangla esitas kohtule 22. jaanuaril 2020 nõutud dokumendid. Tartu Halduskohus tunnistas osade esitatud dokumentide osas menetluse kinniseks ning piiras kaebaja õigust nende dokumentidega tutvuda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3-19-1583
8.Kaebaja palub vanglalt välja mõista tervise kahjustamisega tekitatud mittevaraline kahju. Kahju suuruseks peab kaebaja pärast kaebuse täiendamist 200 000 eurot. Kaebaja selgitab, et
18.oktoobril 2018 paigutati temaga ühte kambrisse kinnipeetav, kellega kaebajal on varem olnud konflikte, millest vangla teadlik oli. Kaebaja teavitas sellest koheselt valvurit ja märkis, et neid ei tohiks ühte kambrisse paigutada, sest on oht kaebaja julgeolekule ja turvalisusele, kuid valvur ei reageerinud ja sulges ukse. Pärast valvuri lahkumist tekitas teine kinnipeetav kaebajale hulgaliselt vigastusi. Kaebaja on seisukohal, et vangla ei taganud tema turvalisust, mistõttu on vangla kaebajale tervisekahju tekitamises süüdi. Vangla ei võtnud ohtu kaebaja tervisele tõsiselt. Vanglas on üldine praktika, et kaebaja paigutatakse ühte kambrisse ebasoovitavate isikutega. Kaebajat on ka hiljem paigutatud ühte kambrisse vaenulike kinnipeetavatega. Vangla seisukoht, et puudus teave võimaliku ohu kohta on väär, sest kohtule esitatud dokumentidestki nähtub, et kaebaja pidi kambrist olema enne Y.i sisenemist lahkunud. Sellega vangla ise kinnitab, et tal oli piisav teave kahe kinnipeetava omavaheliste negatiivsete suhete kohta. Vangla üritab teiste selle asja lahendamisel asjasse puutumatute käskkirjade esitamisega kaebajat põhjendamatult mustata. Kriminaalmenetlus lõpetati aluse puudumise tõttu. Kaebaja suhtes kasutati ka täiendavaid julgeolekuabinõusid, samas kui tervisekahjustuse tekitajale neid ei kohaldatud. 18. oktoobri 2018. a intsidendis oli kaebaja passiivne kannataja, mitte ründaja. Seda kinnitab ka kaebaja ja ründaja tervisekahjustuste ulatuslik erinevus. Kaebajale teadaolevalt oli ka teine konfliktis osalenud isik algselt keeldunud kaebajaga ühte kambrisse minemast. Vangla esitab teadlikult valefakte ning käsitleb jätkuvalt kaebajat põhjendamatult ründajana.
9.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest vangla tegevus ei olnud õigusvastane. Vanglal ei olnud teavet selle kohta, et Y.i ja kaebaja läbisaamine on sedavõrd halb, et neid ei oleks tohtinud paigutada ühte kambrisse. Ainuüksi asjaolu, et kinnipeetavad on varasemalt omavahel sõnelenud või nende hoiakud ja arvamused teineteise kohta on negatiivsed, ei anna automaatselt alust nende eraldamiseks või isolatsiooni kohaldamiseks. Kriminaalmenetluses üle kuulatud vanglaametniku ütlused ei kinnita ka seda, et kaebaja oleks teavitanud valvurit eelnevast konfliktist Y.iga ning nende ühte kambrisse paigutamisega kaasneda võivast ohust. Vastustaja ei vastuta kaebajale tekitatud tervisekahjustuse eest. Tervisekahju põhjustajaks oli teine kinnipeetav. Üksnes kaebajale tekitatud tervisekahjustustest ei saa järeldada, et füüsilise konflikti algatajaks ei olnud kaebaja. Varasemad ja hilisemad käskkirjad kinnitavad, et kaebaja on aldis füüsilist vägivalda kasutama ning soovib valida endale meelepäraseid kambrikaaslasi. Vangla eesmärgiks ei olnud püsivalt paigutada Y. ja X. ühte elukambrisse. Y.i ütlused olid kaebaja ütlustest usaldusväärsemad ning ühtisid sündmuskohaga. Kuna kaebaja oli ründajaks, siis ei olnud teise kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamiseks alust ega vajadust.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja teise kinnipeetava vahel tekkis kambris füüsiline konflikt, mille raames sai kaebaja kehavigastusi. Kaebajal tuvastati ninaluumurd ning näo piirkonnas turse ja hematoom (tl 6).
11.Vaidluse all on, kas vastustaja on süüdi kaebajale tervisekahjustuse tekitamises. VangS § 66 lg 1 ja 2 kohaselt korraldab vangla kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vangla julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes hõlmab kõigi vanglas viibivate isikute julgeolekut. Vanglal lasub kohustus kaitsta kinnipeetavaid ka teiste kinnipeetavate rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise ülesande täitmine ei ole
3-19-1583
ametivõimudele ebamõistlikult koormav. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vanglal. Süüst vabanemiseks piisab, kui vangla tõendab, et ta ei olnud kohustuste täitmisel hooletu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-64-14, p-d 9 ja 10).
12.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud selles normis sätestatud eeldused – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel ning kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil. Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt tervise kahjustamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks ka vangla süü tuvastamine.
13.Kohtule esitatud dokumentide alusel on ebaselge, kes ründe algatas ja kuidas konflikt eskaleerus. Vangla esitatud dokumendid ei kinnita üheselt, et ründe algatajaks oli kaebaja. Sellise järelduse tegemiseks ei ole vangla esitanud seda kinnitavaid tõendeid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas ei ole märgitud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et konflikti algatajaks oli just kaebaja. Ka kohtule esitatud kriminaalmenetluse materjalid (tl-d 29, 48-55) ei võimalda sellist järeldust üheselt teha. Asjaolu, et X. on ka varem ja hiljem väidetavalt kaaskinnipeetavaid füüsiliselt rünnanud, ei kinnita vastustaja seisukohta, et ründe algatajaks
18.oktoobril 2018 oli just kaebaja. Seetõttu ei ole vangla esitatud 1. märtsi 2018. a käskkiri nr 6-2/178 ning 28. veebruari 2019. a käskkiri nr 6-1/266 (tl-d 22-25) asja lahendamisel asjakohased ning kohus jätab need dokumendid tähelepanuta. Ka konfliktis osalenud kinnipeetavate ütlused on vasturääkivad ning nendest ei selgu selgelt, kes konflikti alustas. Seega ei saa käesoleva asja lahendamisel lähtuda asjaolust, et kaebaja algatas füüsilise konflikti ise. Käesoleva kahjunõude lahendamisel ei ole ründe algataja kindlaks tegemine pealgi määrava tähtsusega. Kahjunõude lahendamisel on oluline, kas vangla tegutses kinnipeetavate turvalisuse tagamisel vajaliku hoolsusega ning kas vangla vastutab kaebajale tekitatud tervisekahjustuste eest.
14.Kohus nõustub vastustajaga, et vangla ei vastuta kaebajale tekitatud tervisekahju eest. Vangla ei ole ise otseselt osalenud kaebajale tervisekahju tekitamises. Kaebaja sai tervisekahjustuse teise kinnipeetavaga toimunud füüsilises konfliktis ehk vigastused põhjustas kinnipeetav Y.. Kaebaja ei väida, et mõni vanglaametnik oleks teda rünnanud. Kaebaja heidab vanglale ette seda, et vangla ei taganud kaebaja turvalisust nõutaval viisil ja paigutas kaebajaga ühte kambrisse temale ebasobiva isiku, kes põhjustas talle tervisekahjustuse. Seega on kaebaja seisukohal, et vangla ei tegutsenud vajaliku hoolsusega ning vastutab seeläbi kaebajale tekitatud tervisekahjustuste eest.
15.Kohtu hinnangul saab vangla vastutada kaebajale tervisekahju tekitamise eest siis, kui vanglaametnikud olid julgeoleku tagamise kohustuse täitmisel hooletud ning paigutasid teadlikult ühte kambrisse kaks kinnipeetavat, kelle puhul oli piisav alus eeldada füüsilise kontakti toimumist.
16.Vangla positsioon kinnipeetavate omavaheliste suhete kohta on olnud menetluses vastuoluline. Kui kahju hüvitamise nõude kohta tehtud otsuses märgib vangla, et tal puudus teave selle kohta, et kinnipeetavate omavahelised suhted on halvad ning neid tulnuks hoida
3-19-1583
eraldi, siis 4. märtsi 2019. a märgukirjale esitatud vastuses märgib vangla, et vanglas omas teavet selle kohta, et kinnipeetavate omavaheline läbisaamine ei ole kõige parem (vrd tl-d 4 pöördel ja 7). Vangla põhimõtteliselt möönab ka vastuses kohtunõudele, et neil oli teave selle kohta, et kinnipeetavate omavaheline läbisaamine ei ole hea. Vangla tugineb aga peaasjalikult sellele, et neile teadaolev info ei viidanud, et kinnipeetavate omavaheline läbisaamine on sedavõrd halb, et ohustatud on kinnipeetava elu ja tervis ning et sellest tulenevalt oleks tulnud vältida isikute lühiajalist paigutamist ühte kambrisse (tl 47). Kohus nõustub selle seisukohaga.
17.Kohtule esitatud materjalid (sh konfliktis osalenud kinnipeetavate kriminaalmenetluses antud ütlused) ei kinnita, et kaebaja või konflikti teine pool oleks varasemalt andnud vanglale piisavalt asjakohast teavet selle kohta, et nende ühte kambrisse paigutamine võib päädida füüsilise konfliktiga. Asjaolu, et kinnipeetavate vahel võib olla antipaatia, ei ole isikute eraldamise aluseks ega ajutiselt ühte kambrisse paigutamist välistavaks asjaoluks. Vastupidisel juhul oleks kinnipeetavatel lihtne valida meelepärane kambrikaaslane, mis ei ühtiks põhimõttega, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida kambrikaaslast. Kaebaja ütluste õiguspärasust selle kohta, et ta on korduvalt vanglat teavitanud negatiivsest läbisaamisest Y.iga ning võimalikust ohust tema tervisele, kohtule esitatud dokumendid ei kinnita. Kriminaalmenetluses kannatanu ja süüdistatava ütlused on konflikti algataja osas vasturääkivad. Kummastki ütluste protokollist aga ei nähtu, et enne intsidendi toimumise päeva oleks kinnipeetavad avaldanud vanglale sellist teavet, mis kinnitaks füüsilise konflikti ohtu kahe kinnipeetava vahel. Isikute omavaheline negatiivne suhtlus ei tähenda veel, et füüsilise konflikti tõenäosus on sedavõrd kõrge, et nende ühte kambrisse ajutine paigutamine on lubamatu. Asjaolu, et kaebaja võis Y.i kambrisse paigutamise ajal märkida, et ta ei soovi nimetatud isikuga ühes kambris olla (tl 55), ei ole isikute eraldamise vajaduse tuvastamiseks piisav. Seega ei olnud vanglal kohtu hinnangul sellist teavet, mis võimaldanuks eeldada, et nende kahe kinnipeetava ühte kambrisse ajutiselt paigutamine võib päädida füüsilise konfliktiga. Vangla ei ole hooletult loonud olukorda, mil kaebajat oli võimalik rünnata. Samuti ei nähtu materjalidest, et pärast intsidendist teada saamist oleks vangla olnud tegevusetu.
18.Kuna vastustajal puudus piisav teave, mis viitaks kaebaja ja Y.i vahel füüsilise konflikti tekkimise reaalsele ohule, siis ei olnud vangla isikuid lühiajaliselt ühte kambrisse paigutades julgeoleku tagamisel hooletu ega vastuta kaebajale tekitatud tervisekahjustuste eest. Kui kaebaja hinnangul ründas Y. teda ning tema oli füüsilise konfliktis ainult passiivne kannataja, siis võib ta vajadusel esitada Y.i vastu kahjunõude tsiviilkorras.
19.Seega puudub vangla õigusvastane tegevus ning samuti ei ole vangla tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjuslikku seost.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X.i kaebuse rahuldamata. Kaebus oli riigilõivuvaba ning muude menetluskulude kandmist pole menetlusosalised tõendanud. Menetluskulud jäävad seega poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
21.HKMS § 175 lg 3 alusel asendada kohtulahendi avaldamisel X.i ning Y.i nimi tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.