Rahvastik › Välismaalased

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1017 Ettekirjutuse kohaselt saabus isik Eestisse 30.09.1999 viisa alusel Venemaa Föderatsioonist (VF), kuid ei lahkunud Eestist ja viibib alates 28.12.1999 Eestis ilma seadusliku aluseta. Isikul puudub kindel elukoht ja tema ainsad sissetulekud on mitteametlikud juhutööd. Seega on isik seadusliku aluseta Eestis viibimise ajal ebaseaduslikult töötanud. Isik ei oska eesti keelt ja tema seos Eesti riigiga on olematu. XX-l elab Eestis täiskasvanud tütar, kes on samuti VF kodanik. XX vanem elab Venemaal. XX-le tehti juba 17.06.1999 ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks, mille isik täitis 25.06.1999. Sissesõidukeeldu põhjendas PPA järgmiselt. XX ei kuulu seadustamisettekirjutuse subjektide hulka. Isik viibib Eestis ebaseaduslikult viimased 20 aastat. PPA arvestab, et isik on viibinud Eestis varem ebaseaduslikult, varem täitnud lahkumisettekirjutuse ja seejärel jätkanud Eestis ebaseaduslikult viibimist. Isik on teadlik, et Eestisse tulekuks ja siin viibimiseks on vajalik seaduslik alus, sest ta taotles Eestisse 30.09.1999 tulekul viisat. Isik ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ta ei kõnele eesti keelt ja töötab ebaseaduslikult. Isiku täiskasvanud tütart ei loeta tema pereliikmeks. Kuna tütar on VF kodanik, saab ta piiranguteta oma isa külastada. Isik kõneleb vene keelt ja tal elab VF-s vanem, kes saab olla talle abiks enda VF-i sisse seadmisel. Asjast ei nähtu humaanseid kaalutlusi, mille tõttu tuleks sissesõidukeelu aega lühendada.

3-20-1017 hooldamiseks) ja millisel alusel isikule 1993. aastal viisa väljastati, sest see ei mõjuta hinnangut, et apellanti ei saanud viisa andmise ajal enam pidada Eestis elavaks välismaalaseks (p 11). Ringkonnakohtu see seisukoht on asjakohane ka siinses asjas. 17.06.1999 lahkumisettekirjutuse täitmisel ja Eestist lahkumisel ei olnud kaebaja elukohaks enam Eesti. Isiku elukoht muutus kohe, kui ta lahkumisettekirjutuse täitis. Kaebaja ei viibinud väljaspool Eestit ajutiselt turistina, hariduse, töö või ravi saamise eesmärgil. Kaebajal ei saanud olla mistahes õigust või õigustatud ootust, et Eesti Vabariik talle uuesti Eestisse tulekuks mistahes loa annab. Põhjendatud pole lähtuda maksuseadustes sätestatud residentsuse põhimõttest. Tegemist on kahe erineva õigusinstituudiga. Pärast lahkumisettekirjutuse täitmist ei saa välismaalase elukohaks lugeda enam Eestit. Viisa antakse Eestis ajutiselt viibimiseks, ilma Eesti elamisloata või Eestis elamise õiguseta (välismaalaste seaduse (VMS) §-d 7 ja 43). Viisa eesmärgiks ei ole Eestisse elama asumine. Eesti Vabariik ei pidanud ka kaebajale viisa andmisel eeldama, et kaebajal on viisa saamisel mõni muu, sh alaliselt Eestisse asumise eesmärk ning see oleks olnud ka viibimisaluse ennetähtaegse lõpetamise aluseks (VMS § 52 lg 2). Püsivalt Eestisse elama asumiseks on küll isikul võimalik esitada elamisloa taotlus, kuid vaidlus puudub selle üle, et vaatamata oma selgitustele dokumentide korda ajamise kohta ei asunud kaebaja enne 2020. aastat elamisluba taotlema. PPA kaalutlusõigus seadustamisettekirjutuse tegemisel on piiratud. PPA ei saa seda ilma seadusliku aluseta laiendada ega arvestada ka isiku muid põhiõiguseid seadustamise alusena. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, reguleerib liidu kodanike, st isikute, kellel on mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus, vaba liikumise ja elamise õigust. Seega ei ole direktiiv praeguses asjas kohaldatav, sest kaebaja ei ole liidu kodanik. Samuti ei ole kaebaja suhtes kohaldatav nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, kuna kaebaja ei ole Eesti territooriumil elanud seaduslikult (art 4 lg 1). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajal puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks VSS § 7 lõike 1 alusel. Eesti Vabariik ei pea reeglina lubama oma territooriumil viibida isikutel, kellel puudub siin viibimise alus. Asjast ei nähtu, et puuduks vastuvõttev riik või väljasaatmine võiks kaasa tuua piinamise ning muud julmad, ebainimlikud või inimväärikust alandavad kohtlemisviisid või surmanuhtluse (VSS § 171). Kaebaja tütar on täisealine, mistõttu ei saa tegemist olla kaaluka perekonnaelu riivega. Kuna tütar on samuti VF kodanik, on tal võimalik oma isa külastada. Arvestades tehnoloogia arengut ei ole välistatud ka suhtlemine interneti teel, sh videokõnedega. Venemaa võtab oma kodanikke vastu. Lahkumisettekirjutuse täitmisega ei kaasne otsest ohtu kaebaja elule ja tervisele. Vajaduse korral saab kaebaja oma kodakondsusjärgses riigis arstiabi samadel tingimustel, mis teised elanikud. Sõltuvalt kohtumenetluse lõpptulemusest ja koroonaviiruse levikust sel ajal on kaebajal võimalik siis taotleda väljasaatmise peatamist või lahkumise tähtaja pikendamist humaansetel kaalutlustel või vääramatu jõu tõttu. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasust tuleb käsitleda väljasaatmise toimingust eraldi. Sissesõidukeeld ja selle kestus kehtestatakse kaalutlusõiguse alusel ning need peavad olema proportsionaalsed (Riigikohtu otsus nr 3-17-1545/81, p 34, otsus nr 3-17-1927/37, p 13). PPA on kaalunud kõiki kaebaja väljatoodud asjaolusid ning kõrvutanud neid faktiga, et kaebaja on viibinud Eestis üle 20 aasta ilma seadusliku aluseta ning talle on enne seda juba tehtud ebaseadusliku viibimise tõttu lahkumisettekirjutus. Sissesõidukeelu määramist ei takista täiskasvanud tütre ja lapselapse Eestis elamine. Ka lapse või lapselapse soovimatus asuda Venemaale elama ei välista sissesõidukeelu kohaldamist, kuna kaebaja ei pea oma last ülal 3(6)

3-20-1017 pidama ning isiklikku suhet on võimalik hoida ka tehnoloogiliste vahendite kaudu. Arvestades kaebaja kodakondsust, keeleoskust ja ka vanema elamist Venemaal, ei ole kaebajal enda Venemaal sisseseadmine ülemäära keerukas. Kaebaja pole Eesti ühiskonda integreerunud. Kaebaja ei oska eesti keelt ning ta ei ole 20 aasta jooksul proovinud Eestis viibimist seadustada. Kaebaja küll väidab, et algse lahkumise eesmärk oli dokumendid korda ajada, kuid Eestis ta seda menetlust väga pika aja jooksul siiski ei jätkanud. Pikka aega ebaseaduslik Eestis viibimine ei anna isikule õigustatud ootust, et ta saab seda tegevust jätkata, vaid pigem näitab, et isik ei ole õiguskuulekas, ning õigustab sissesõidukeelu kohaldamist. Kohtule ei nähtu erakorralisi asjaolusid, miks annaks alust jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Kaebaja saab pärast Eestist lahkumist taotleda sissesõidukeelu lühendamist või kehtetuks tunnistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1017 Kuna kaebaja saabus Eestisse 1999. aastal uuesti seaduslikul alusel, siis pidi ta olema teadlik, et pikem Eestis viibimine tuleb tal seadustada. Seda eriti arvestades fakti, et kaebaja saadeti juba kord Eestist välja, kuna tal puudus seaduslik alus riigis viibimiseks. Kuna apellant ei olnud seadustamisettekirjutuse subjektiks, siis tuli talle koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA-l ei ole kaalutlusõigust, kas teha ebaseaduslikult viibivale isikule ettekirjutus või mitte. PPA ettekirjutuses sisalduvad ammendavad põhjendused, miks kehtestati apellandile just 3aastane sissesõidukeeld. Kaalutlusõiguse teostamist saab jaatada ka olukorras, kus küll on rakendatud maksimaalses määras sissesõidukeeldu, kuid seda on haldusaktis põhjendatud ning kohtul on võimalik kaalutlusi kontrollida. Asjaolu, et apellant ei nõustu PPA kaalutlustega, ei tähenda, et kaalutlusõigust pole teostatud. See, et apellant jättis aastakümnete jooksul enda Eestis viibimise seadustamata, näitab selgesti apellandi väärtushinnangut Eesti ühiskonnale ja õiguskorrale. Apellandil on ilmselge seos oma kodakondsusjärgse riigiga. Apellandi käitumisele jätta enda Eestis viibimine seadustamata ei ole õigustust. Kuigi apellandi väljasaatmisega tema kodakondsusjärgsesse riiki tekitatakse mõningane eraelu riive, on see proportsionaalne. PPA ettekirjutuses on õiguspäraselt leitud, et apellant ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ning humaansed alused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks puuduvad. Ka ei esine tähtsust omavaid asjaolusid, millega tulnuks arvestada ning sissesõidukeelu pikkust lühendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(6)

3-20-1017 ongi mõeldud olemuslikult n-ö üleminekusätteks, mistõttu on mõistetav, et selle kohaldamisala aja jooksul järjest väheneb.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.