Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.05.2020 lahkumisettekirjutuse nr 1051220898 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindajad Erika Scholler ja Valeria Titova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.12.2020. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi Xile 20.05.2020 ettekirjutuse nr 1051220898 Eestist lahkumiseks ja kohaldas sissesõidukeeldu 3 aastaks. Ettekirjutuse kohaselt saabus isik Eestisse 30.09.1999 viisa alusel Venemaa Föderatsioonist, kuid ei lahkunud Eestist ja viibib alates 28.12.1999 Eestis ilma seadusliku aluseta. Isikul puudub kindel elukoht ja tema ainsad sissetulekud on mitteametlikud juhutööd. Seega on isik seadusliku aluseta Eestis viibimise ajal töötanud, millega ta on rikkunud VMS §i 303. Isik ei oska Eesti keelt ja tema seos Eesti riigiga on olematu. Xil elab Eestis täiskasvanud tütar, kes on samuti Venemaa kodanik. X vanem elab Venemaal. KMA tegi Xile juba 17.06.1999 ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mille isik täitis 25.06.1999. Ettekirjutusele lisatud väljavõtte kohaselt ei kuulu X seadustamisettekirjutuse subjektide hulka. Isik viibib Eestis ebaseaduslikult viimased 20 aastat. PPA arvestab, et isik on viibinud Eestis varem ebaseaduslikult, varem täitnud lahkumisettekirjutuse ja seejärel jätkanud Eestis ebaseaduslikult viibimist. Isik on teadlik, et Eestisse tulekuks ja siin viibimiseks on vajalik seaduslik alus, sest ta taotles Eestisse 30.09.1999 tulekul viisat. Isik ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ei kõnele Eesti keelt ja töötab ebaseaduslikult. Isiku täiskasvanud tütart ei loeta tema pereliikmeks. Kuna tütar on Vene Föderatsiooni kodanik, saab ta piiranguteta oma isa külastada. Isik kõneleb vene keelt ja tal elab Venemaal 1(5)
vanem, kes saab olla talle abiks enda Venemaale sisse seadmisel. Asjast ei nähtu humaanseid kaalutlusi, mille tõttu tuleks sissesõidukeelu aega lühendada.
2.X esitas 27.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Vastustaja ei võtnud arvesse, et kaebaja on asunud elama Eestisse juba 1989. aastal ja on jätkuvalt viibinud Eestis seniajani. Kaebaja lahkus Eestist vaid ühe korra endale kehtivate dokumentide taotlemiseks. Kaebaja viibis Venemaal vaid kolm kuud. Seega ei ole tegemist Venemaale elama asumisega. Sama kinnitab ka tulumaksuseaduses sätestatud residentsuse põhimõte. Kaebaja suhtes tuleks analoogia korras kohaldada Euroopa Liidu direktiivi nr 2004/38, mille art 28 lg 3 punkti a kohaselt võib vastuvõtvas riigis eelnevad kümme aastat viibinud liidu kodanikku välja saata vaid siis, kui see on avaliku julgeoleku huvides hädavajalik. Enne isiku väljasaatmist tuleb teha kindlaks, kas isiku, kuigi ilma seadusliku aluseta, riigis viibimine seondub mõne põhiõigusega ja kas seetõttu võib olla vajalik anda isikule võimalus Eestis viibimise seadustamiseks.
2.Ettekirjutuse tegemisel on jäetud oluliste asjaolude arvestamata ja kaebaja huvid kaalumata. Kaebajal ei ole seost Venemaaga, ta elab Eestis üle 30 aasta ja peab Eestit koduriigiks; kaebajal elab Eestis tema pere, sh Eesti kodanikust lapselaps, kes ei külasta Venemaad ega soovi sinna elama asuda. Kaebaja on õiguskuulekas ega ohusta Eesti julgeolekut. Kaebaja ei nõustu, et ta ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ta on elanud Eestis 30 aastat, omandanud hariduse Tallinna Merekoolis ja tema perekond elab siin. PPA ei pikendanud tähtaega Eestist lahkumiseks, et kaebaja võiks oma dokumendid korda saada. Samuti ei kaalunud PPA, kas kaebaja ajutine viibimine on põhjendatud humaansetel kaalutlustel või vääramatu jõu tõttu, kuna Venemaal on eriolukord ja riigisisene liikumine on piiratud.
3.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus käsitleb esmalt lahkumisettekirjutuse tegemist (p-d 5-10) ja seejärel sissesõidukeelu seadmist (p 11 jj).
5.Kaebaja leiab, et VSS § 9 tulnuks kaebajale teha lahkumisettekirjutuse asemel seadustamisettekirjutus. VSS § 9 lg 1 p 3 sätestab, et ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks (edaspidi seadustamisettekirjutus) tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Asjas ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle, et kaebaja saabus Eestisse enne 01.07.1990, kaebajale tehti 17.06.1999 lahkumisettekirjutus, ta lahkus vabatahtlikult Eestist ning ta saabus uuesti Eestisse 30.09.1999 viisa alusel. Pärast seda ei ole kaebaja uuesti Eestist lahkunud ega ka pärast viisa kehtivuse lõppu 28.12.1999 oma siinviibimist seadustanud.
6.Vaidlus on selle üle, kas kaebaja lahkus vahepeal elama teise riiki või on ta jätkuvalt Eestis viibinud. Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.01.2015 otsuses nr 3-13-70023, et juba ainuüksi asjaolu, et isik saabus 1993. aastal Eestisse viisa alusel, kinnitab üheselt, et teda ei saanud hiljemalt sellel ajal enam lugeda Eestis elavaks välismaalaseks, sest muidu poleks tal olnud vajalik taotleda viisat Eestisse sisenemiseks. Seega isegi juhul, kui isik oli asunud Eestisse elama enne 01.07.1990, oli ta pärast seda asunud elama mõnda teise riiki, mistõttu on täitmata sätte kohaldamiseks nõutav teine tingimus. Tähtsust ei oma, millisel eesmärgil oli isik Eestist lahkunud (nt ajutiselt ema hooldamiseks) ja millisel alusel isikule 1993. 2(5)
aastal viisa väljastati, sest see ei mõjuta hinnangut, et apellanti ei saanud viisa andmise ajal enam pidada Eestis elavaks välismaalaseks (p 11). Kohus leiab, et eeltoodud seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas. 17.06.1999 lahkumisettekirjutuse täitmisel ja Eestist lahkumisel ei olnud kaebaja elukohaks enam Eesti. Isiku elukoht muutus kohe, kui ta lahkumisettekirjutuse täitis. Kaebaja ei viibinud väljapool Eestit ajutiselt turistina, hariduse, töö või ravi saamise eesmärgil. Kaebajal ei saanud olla mistahes õigust või õigustatud ootust, et Eesti Vabariik talle uuesti Eestisse tulekuks mistahes loa annab. Kohus ei pea põhjendatuks lähtuda maksuseadustes sätestatud residentsuse põhimõttest. Tegemist on kahe erineva õigusinstituudiga. Kaebaja seisukoha järgi muutunuks kaebaja elukohaks Venemaa Föderatsioon alles 6 kuu möödumisel Eestist lahkumisel. Kohus leiab, et pärast lahkumisettekirjutuse täitmist ei saa välismaalase elukohaks lugeda jätkuvalt Eestit. Samuti ei saa elukoha määratlus sõltuda sellest, kas Eesti Vabariik andis isikule viisa või mitte. Viisa antakse Eestis ajutiselt viibimiseks, ilma Eesti elamisloata või Eestis elamise õiguseta (VMS §-d 7 ja 43). Viisa eesmärgiks ei ole Eestisse elama asumine. Eesti Vabariik ei pidanud ka kaebajale viisa andmisel eeldama, et kaebajal on viisa saamisel mõni muu, sh alaliselt Eestisse asumise eesmärk ning see oleks olnud ka viibimisaluse ennetähtaegse lõpetamise aluseks (VMS § 52 lg 2). Püsivalt Eestisse elama asumiseks on küll isikul võimalik esitada elamisloa taotlus, kuid vaidlus puudub selle üle, et kaebaja vaatamata oma selgitustele dokumentide korda ajamise kohta ei asunud enne 2020. aastat elamisluba taotlema.
7.Vastustaja kaalutlusõigus seadustamisettekirjutuse tegemisel on piiratud. Vastustaja ei saa seda ilma seadusliku aluseta laiendada ega arvestada ka isiku muid põhiõiguseid seadustamise alusena. Haldusorganil on küll kohustus kohaldada Eesti õigust kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, kuid eelduseks on, et Eesti õigus ei ole Euroopa õigusega kooskõlas ja tegemist on otsekohaldatava normiga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ1, 29. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, reguleerib liidu kodanike, st isikute, kellel on mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus, vaba liikumise ja elamise õigust. Seega ei ole direktiiv käesolevas asjas kohaldatav, sest kaebaja ei ole liidu kodanik. Samuti ei ole kaebaja suhtes kohaldatav Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta2, kuna kaebaja ei ole Eesti territooriumil elanud seaduslikult (art 4 lg 1). Vastustaja ei saanud ka ilma seadusandja tahteavalduseta direktiivist tulenevat kaebajale laiendada. Tegemist oleks kaalutlusõiguse piiridest väljumisega.
8.Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja suhtes võimalik teha seadustamisettekirjutust. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajal puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus) (VSS § 7 lg 1). Eesti Vabariik ei pea reeglina lubama oma territooriumil viibida isikutel, kellel puudub siin viibimise alus. Asjast ei nähtu, et puuduks vastuvõttev riik või väljasaatmine võiks kaasa tuua piinamise ning muud julmad, ebainimlikud või inimväärikust alandavad kohtlemisviisid või surmanuhtluse (VSS § 171). Ettekirjutuses on ka kajastatud seda, et kaebaja tütar on täiskasvanud, mistõttu ei saa tegemist olla kaaluka perekonnaelu riivega. Kuna tütar on samuti Venemaa Föderatsiooni kodanik, on tal võimalik oma isa külastada. Arvestades tehnoloogia arengut ei ole välistatud ka suhtlemine interneti teel, sh videokõnedega.
9.VSS § 67 näeb, ette, et vastustaja on kohustatud menetluse läbiviimisel arvestama alaealiste, saatjata alaealiste, puuetega inimeste, eakate, rasedate, alaealiste lastega üksikvanemate ning piinamise,
vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute erivajadusi. Kaebaja ei väida, et ta kuuluks ühtegi sellisesse gruppi. VSS § 14 lg 5 p 4 sätestab, et väljasaatmine peatatakse Politsei- ja Piirivalveameti otsusel, kui välismaalase Eestis ajutine viibimine on põhjendatud humaansete kaalutluste või vääramatu jõu tõttu. Kohus kohaldas kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset enne lahkumistähtaja saabumist. Tallinna Ringkonnakohus on 22.05.2020 ehk kaks päeva pärast ettekirjutuse tegemist leidnud haldusasjas nr 3-20808, et Venemaa võtab oma kodanikke vastu. COVID-19 viiruse levik iseenesest ei ole esialgse õiguskaitse andmist õigustavaks asjaoluks. Lahkumisettekirjutuse täitmisega ei kaasne otsest ohtu kaebaja elule ja tervisele. Vajaduse korral saab kaebaja oma kodakondsusjärgses riigis arstiabi samadel tingimustel, mis teised elanikud. Sõltuvalt kohtumenetluse lõpptulemusest ja koroonaviiruse levikust sel ajal on kaebajal võimalik siis taotleda siis väljasaatmise peatamist või lahkumise tähtaja pikendamist humaansetel kaalutlustel või vääramatu jõu tõttu. Kohus selgitab, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasust tuleb käsitleda väljasaatmise toimingust eraldi. Lahkumisettekirjutus võib olla õiguspärane ka siis, kui konkreetsel ajahetkel isiku väljasaatmine võimalik ei ole.
10.Kaebaja Eestis viibimise seadustamine ka humaansetel kaalutlustel ajutiselt nõuab siiski kaebaja enda tegevust ja vastavat taotlust (vt nt VMS § 126). Sellised võimalikud taotlused ja haldusaktid ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Eestis viibimisaja pikendamine eeldab seda, et isikule on seaduslik alus siin viibimiseks antud.
11.VSS § 74 alusel kohaldatakse reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kuid seda võib kohaldada lühemaks ajaks või jätta üldse kohaldamata. Riigikohus selgitas 23.09.2019 lahendis nr 3-16/2088 ka VSS sissesõidukeelu regulatsiooni ülesehitust: VSS-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (VSS 2. peatükk (§ 7 lg 2, §-d 74 ja 75)) ja eraldiseisvalt (VSS 5. peatükk). VSS 2. ja 5. ptk vahelisi suhteid käsitleva VSS § 27 esimese lause järgi kohaldatakse 5. ptk-s sätestatut ulatuses, mis ei ole vastuolus 2. ptk-s sätestatuga. Teine lause lisab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. ptk-s sätestatut. (p 11) VSS 2. ptk võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. VSS 2. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34, ja otsus nr 317-1927/37, p 13). (p 12) Eeltoodust tuleneb, et vastustajale on siinkohal antud lai kaalutlusõigus. Viidatud direktiivi art 11 lg 1 näeb ette kohustuslikud sisenemiskeelu alused, lisades, et teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sisenemiskeelu. Sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat (lg 2). Liikmesriigid võivad muude kaalutluste korral üksikjuhtudel või teatavat liiki juhtudel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada (lg 3).
12.Vastustaja on kaalunud kõiki kaebaja väljatoodud asjaolusid ning kõrvutanud neid faktiga, et kaebaja on viibinud Eestis üle 20 aasta ilma seadusliku aluseta ning talle on ka enne seda juba tehtud ebaseadusliku viibimise tõttu lahkumisettekirjutus. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja perekonnaeluks, mis takistaks sissesõidukeelu määramist, ei saa lugeda täiskasvanud tütre ja lapselapse olemasolu. VSS § 29 lg 4 sätestab, et välismaalase pere4(5)
konnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Ka lapse või lapselapse soovimatus asuda Venemaale elama ei välista sissesõidukeelu kohaldamist, kuna kaebaja ei pea oma last ülal pidama ning isiklikku suhet on võimalik hoida ka tehnoloogiliste vahendite kaudu. Arvestades kaebaja kodakondsust, keeleoskust ja ka vanema elamist Venemaal, ei ole kaebajal enda Venemaal sisseseadmine ülemäära keerukas. Erinevalt kaebaja poolt avaldatust ei nähtu kohtule, et kaebaja oleks Eesti ühiskonda integreerunud. Kaebaja ei oska eesti keelt ning ta ei ole 20 aasta jooksul proovinud Eestis viibimist seadustada. Eestis seadusliku aluse puudumine pidi kaebajale meenuma iga kord, kui ta otsis omale uut juhutööd. Arvestades kaebaja tütre sünniaega (1993. aastal) ei saanud ainuüksi lapse ja ka naise eest hoolitsemine olla alates 1999. aastast 20 aasta jooksul sedavõrd koormav, et kaebajal ei olnud võimalik siinviibimist seadustada. Kaebaja on küll väitnud, et algse lahkumise eesmärk oli dokumendid korda ajada, kuid Eestis ta seda menetlust väga pika aja jooksul siiski ei jätkanud. Hirm väljasaatmise ees on ebaseadusliku viibimise korral inimlik ja loogiline, sest tegemist on seadusest tuleneva tagajärjega. Kaebaja on jätkuvalt rikkunud Eesti õiguskorda 20 aasta jooksul ega ole teinud ühtegi tõendatavat pingutust enne lahkumisettekirjutuse menetluse alustamist enda viibimise seadustamiseks. Pikka aega ebaseaduslik Eestis viibimine ei anna isikule õigustatud ootust, et ta saab seda tegevust jätkata, vaid pigem näitab, et isik ei ole õiguskuulekas, ning õigustab sissesõidukeelu kohaldamist. Kohtule ei nähtu erakorralisi asjaolusid, miks oleks pidanud humaansetel kaalutlustel jätma sissesõidukeelu kohaldamata. Kohus märgib kaebajale teadmiseks, et VSS § 32 lg 1 alusel võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus tunnistada kehtetuks või lühendada sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul või Schengeni konventsiooniga ühinenud riigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Samuti võib sama haldusorgan tunnistada sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul (§ 32 lg 12).
13.Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kohus jätab poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.