X OÜ kaebus Y 03.10.2019 otsuse nr 3-3.1/269-1 ja 03.12.2019 vaideotsuse nr 3-3.1/13042-1 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – X OÜ (registrikood XXXXXXXX), volitatud esindaja vandeadvokaat Siret Siilbek Vastustaja – Z, volitatud esindajad Kerli Brandt ja Kathy Tätte
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Muud selgitused
Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
RESOLUTSIOON
Jätta X OÜ kaebus rahuldamata.
Tagastada Z tunnistajatasu 6,96 eurot.
Mõista X OÜ-lt Z kasuks välja tõlkekulu summas 82,91 eurot.
Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Avaldatavas otsuses asendada füüsiliste isikute ning eraõiguslike juriidiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.05.2021 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1).
3-20-6 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
1.X OÜ esitas 18.05.2018 toetuse taotluse projekti „Lapsehoiuteenus erivajadustega lastele“ elluviimiseks. Taotlus esitati meetme „Lapsehoiukohtade loomine ja teenusepakkumise toetamine 0-7 aastastele lastele“ raames.
2.Sihtasutuse (edaspidi SA) Y (edaspidi ka rakendusüksus) 22.06.2018 otsusega nr 33.1/269 „Meetme „Lapsehoiukohtade loomine ja teenusepakkumise toetamine 0-7 aastastele lastele“ ühikuhinna alusel toetuse taotluse rahuldamine“ (edaspidi TRO) rahuldati X OÜ esitatud toetuse taotlus projekti „Lapsehoiuteenus erivajadustega lastele“ nr 20142020.2.01.180099 elluviimiseks (punkt 1). Projekti eesmärgiks on vastavalt sotsiaalkaitseministri 30.01.2018 määruse nr 2 „Meetme „Lapsehoiukohtade loomine ja teenusepakkumise toetamine 0-7-aastastele lastele“ ühikuhinna alusel toetuse andmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 2) § 5 lg-le 1 suurendada lapsevanemate osalemist tööturul (p 1.5); projekti toetatavateks tegevusteks on vastavalt määruse nr 2 § 6 lg-le 2 uue eriilmelise lapsehoiukoha loomine 0-7 aastasele lapsele ning projekti raames loodud kohal lapsehoiuteenuse osutamine või alushariduse andmine (p 1.6). TRO punktis 1.6 nimetatud toetatava tegevuse väljundnäitaja ja tulemusnäitaja on uute lapsehoiukohtade arv sihttasemega 12 (TRO punkt 1.8.). Projekti kogumaksumus on 49 980 eurot, millest projekti abikõlblikud kulud on 49 980 eurot (TRO punkt 1.1.); struktuuritoetust anti kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest, kuid mitte rohkem kui 37 485 eurot (TRO punkt 1.2.).
3.SA Y 03.10.2019 otsusega nr 3-3.1/269-1 tehti finantskorrektsiooni otsus ja nõuti tagasi maksetaotlustes (edaspidi MT) nr 51658, nr 54102 ning nr 54103 väljamakstud toetus summas 6615 eurot ja tunnistati kehtetuks projekti nr 2014-2020.2.01.18-0099 „Lapsehoiuteenus erivajadustega lastele“ 22.06.2018 toetuse taotluse rahuldamise otsus nr 33.1/269, kuna toetuse saaja ei olnud täitnud talle perioodi 2014-2020 struktuuritoetuste seadusega (STS) pandud kohustust täita projekti elluviimisel STS-s ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Finantskorrektsiooni otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Rakendusüksusele 18.03.2019 esitatud MT nr 51658 kohaselt sõlmiti lepingud 8 vanemaga oktoobris 2018 ning lapsehoiuteenuse osutamist alustati 01.10.2019. MT-de nr 54102 (rakendusüksusele esitatud 20.03.2019) ja 54103 (rakendusüksusele esitatud 20.03.2019) kohaselt osutati teenust samadele isikutele novembris ja detsembris 2019. Rakendusüksus
2(17)
3-20-6 teostas 13.06.2019 etteteatamata kohapealse kontrolli tegevuste toimumiskohas Rävala 8-c, Tallinn, ruumides c-510 ja c-511. Projekti tegevust (lapsehoidu) kontrolli hetkel ei toimunud ja uksed olid suletud. Uksel puudus informatsioon, kellele ruumid kuuluvad ja mis teenust seal osutatakse. Rakendusüksus palus kohapealse kontrolliaktiga selgitust järgmistele küsimustele: 1) millise graafiku alusel lapsehoid toimub ja kuidas lapsevanemaga kokkulepe saavutatakse? 2) miks olid sel päeval (13.06 kell 10.00) lapsehoiu ruumid suletud? Lisaks paluti saata perioodil 01.01.2019 kuni 31.05.2019 lapsehoiuteenust saanud isikute graafikud. Toetuse saaja ei ole kohapealse kontrolli akti küsimustele vastanud ja graafikuid saatnud.
Maksetaotluse nr 51658 raames esitas toetuse saaja lastevanematega sõlmitud avaldused, mis olid allkirjastatud käsitsi ja avalduste kuu on oktoober 2018 (allkirja juures kuupäeva käsitsi kirjutatult ei olnud). Täiendavalt helistas rakendusüksus 13.06.2019 projektis lapsehoiuteenuse saamiseks avalduse esitanud 8-le lapsevanemale, et teada saada, kui suures mahus ja kas nad on teenust kasutanud ning kuidas nad on teenusega rahul. Telefonivestlus viidi läbi 6 lapsevanemaga, kahte lapsevanemat ei õnnestunud telefoni teel kätte saada. Lapsevanema X sõnul on ta teadlik, et lapsehoidu pakub Q OÜ ja mõned korrad kasutas seda eelmisel (2018) aastal. Lapsevanem X oli arvamusel, et lepingu sõlmis Q OÜ-ga 2019. a ja sõnas, et Q OÜ ja X OÜ on omavahel seotud. Lapsevanem X sõnul on see Q keskus, kus tema laps käib logopeedi juures. Märtsis (2019) oli talle helistatud ja räägitud, et algab uus projekt ja lepingu oli sõlminud märtsikuus 2019. Lapsevanem X väitel sõlmis lepingu 2019 märtsikuus. Kuuest lapsevanemast üks lapsevanem vastas, et on teenust kasutanud, kuid ei soovinud rohkem rääkida, kaks lapsevanemat väitsid, et kasutas teenust 2018. aastal vist ühel korral (aega ei mäletanud). 2019. aastal ei ole kuuest lapsevanemast 5 lapsehoiuteenust kasutanud. Rakendusüksus kohtus 23.07.2019 X OÜ juhatuse liikme X-ga, et saada ülevaade projekti tegevuste elluviimise osas. Kohtumisel selgus, et X OÜ ostis projekti tegevuste elluviimiseks teenust Q OÜ-lt ja projekti juhtis sisuliselt Q OÜ juhatuse liige X Toetuse saaja projekti alusel loodi 12 uut lapsehoiukohta ja sõlmiti 8 lapsevanemaga (ühel lapsevanemal oli 2 last) lepingud lapsehoiuteenuse saamiseks. Määruse nr 2 § 9 lg-test 4 ja 5 ning §-st 24 tuleneva toetuse maksmise loogika kohaselt makstakse toetus välja ühikuhinnana ja vaid piisava arvu täidetud uute lapsehoiukohtade alusel. Seega saab toetust välja maksta üksnes määrusele nr 2 vastava osutatud lapsehoiuteenuse eest. Toetuse rahuldamise otsuse punkti 1.15. alusel peab toetuse saaja viivitamatult teavitama rakendusüksust kõigist esitatud andmete muudatustest ja asjaoludest, mis võivad mõjutada projekti elluviimist, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuna lastevanematega peetud telefonivestlustes selgus, et enamus lapsehoiuteenuse osutamise lepingustest sõlmiti alles kevadel 2019, aga maksetaotlustes näidati, et lepingud sõlmiti oktoobris 2018 ja nende lepingute alusel osutati 2018 aastal ka teenust, siis on rakendusüksus seisukohal, et projekti elluviimisel on rakendusüksusele esitatud valeandmeid ja maksetaotlustes näidatud X OÜ projekti tegevused ei ole tõendatud. Toetuse saaja andis rakendusüksusega eelnevalt kooskõlastamata projekti elluviimise ja haldamise edasi Q OÜ-le, kes on toetuse saaja sama vooru projektis nr 20142020.2.01.18-0096 „Q OÜ laste päevahoid“. Kuivõrd mõlemad toetuse saajad pidid taotluste kohaselt tegutsema samal aadressil ning ka lapsevanemad viitasid sellele, et teenust osutas neile Q OÜ, siis on rakendusüksuse hinnangul tõendamata, kas ja kui palju osutas tegelikkuses teenust X OÜ. X OÜ on projekti osas teadlikult esitanud valeandmeid ja ei ole informeerinud rakendusüksust, et lapsehoiuteenust ostetakse sisse Q OÜ-lt. Toetuse saaja ei ole täitnud STS § 24 punktidest 1, 5, 8 ja 18 ning määruse nr 2 § 25 lg-st 1 tulenevat kohustusi ning kuna kohustuste täitmata 3(17)
3-20-6 jätmise tõttu ei ole toetatava tegevuse elluviimist võimalik kontrollida ega tõendada, siis on kohustuste rikkumine mõjutanud kulude abikõlblikkust. Eeltoodust lähtuvalt loeb rakendusüksus MT-des nr 51658, 54102 ja 54103 mitteabikõlblikuks kuluks ühikuhinna alusel kajastatud kulud kokku summas 8820 eurot (sh EL toetus summas 6615 eurot ja omafinantseering 2205 eurot).
4.X OÜ esitas vaide SA Y 03.10.2019 otsusele nr 3-3.1/269-1, mis jäeti SA Y 03.12.2019 vaideotsusega nr 3-3.1/13042-1 rahuldamata.
5.X OÜ esitas 02.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse SA Y 03.10.2019 otsuse nr 33.1/269-1 ja 03.12.2019 vaideotsuse nr 3-3.1/13042-1 tühistamise nõudes.
KAEBAJA SEISUKOHAD
6.SA Y 03.10.2019 otsus nr 3-3.1/269-1 ja 03.12.2019 vaideotsus nr 3-3.1/13042-1 on õigusvastased. Vaidlustatavad rakendusüksuse otsused kahjustavad kaebaja finantsvõimekust ja majandustegevust, takistades seeläbi kaebaja põhiseaduslikku õigust ettevõtlusvabadusele. 7. Vaideotsuses on kaebajale ette heidetud STS § 24 punkti 1 rikkumist, mille kohaselt on toetuse saaja kohustatud tagama ettenähtud tingimustel projekti elluviimise ja kavandatud tulemuse saavutamise. Kaebaja on esitanud haldusmenetluses tõendid, mis tõendavad, et projekti kavandatav tulemus on saavutatav (kaebuse lisad 3-16). Vastustaja on õigusvastaselt jätnud tõenditega arvestamata.
8.Toetuse meetmele vastavus on täidetud lapsehoiuteenuse lepingu sõlmimisega. Seda asjaolu on kaebaja tõendanud X OÜ ja lapsevanemate vahel sõlmitud kirjalike lapsehoiuteenuse lepingutega. Lapsevanemad peavad saama kasutada lapsehoidu neile vajalikul ajal ning tunnistajate X ja X ütlustest nähtuvalt on lapsevanemad seda teinud. Ka projekti raames loodud kohal lapsehoiuteenuse osutamise all tuleb mõista taotleja valmisolekut lapsehoiuteenust osutada, sest teenuse osutajale ei ole võimalik panna kohustust tagada laste reaalne kohalolek hoius – see on lapsevanemate otsus kas, millal, kui kaua jne ta oma lapse hoidu toob (vt määrus nr 2 § 9 lg 4 punktid 1 ja 2). Graafikute pidamise kohustust ei toodud välja projekti alguses tehtud infopäeval ega ka aruandeid esitades. Ka vastustaja möönab vaideotsuse p-s 13, et määruse nr 2 § 9 lg 4 punktid 1 ja 2 räägivad lapsehoiukohtade hõivatusest, märkides küll samas, et toetuse saaja kohustused on laiemad, kuid jättes märkimata, milliseid konkreetseid kohustusi ta silmas peab.
9.Lapsehoiu kasutamine vastavalt vajadusele tagab meetme eesmärgi täitmise – lapsevanemate koormuse vähendamise ja tööturule naasmise võimaldamise. Kui lapsevanemal oli võimalik ühildada lapsehoid ja logopeediline vm vajalik abi lapsele, siis säästis see vaid lapsevanema aega ning võimaldas tal kiiremini tööle naasta. Samas on kõik vastustaja väited meetme eesmärgi väidetava mittetäitmise osas meelevaldsed ning täielikult tõendamata. Kaebaja on osutanud lapsehoiuteenust kõigile temaga lepingud sõlminud lastevanemate lastele vastavalt lastevanemate poolt soovitule, st sellel ajal ja ulatuses, millel lapsevanem lapse lastehoidu tõi. Tunnistaja X andis ütlused osas, et kasutas OÜ X lapsehoiuteenust kaks korda nädalas. X tõi enda mäletamist mööda lapsed hoidu kord nädalas. Sellega on tõendatud, et nii X kui X lapsed kasutasid lapsehoiuteenust ka tegelikult. Meelevaldne on vastustaja väide justkui viitaks tunnistaja X poolt pärast logopeedilist õpiabi sulgudesse lapsehoiuteenuse lisamine asjaolule, et X ei ole OÜ-lt X lapsehoiuteenust saanud. Seetõttu on ebaõige ja tõendamata vastustaja väide, justkui ei oleks kuuest lapsevanemast 5 lapsevanemat, sh X 2019. a kordagi lapsehoiuteenust kasutanud.
4(17)
3-20-6
10.X ütluste kohaselt sai tema laps Q OÜ-lt logopeedilist õpiabi. Samas väidab tunnistaja, et sõlmis X OÜ-ga lepingu, kuid mitte lastehoiuteenuse, vaid kõnearengu edendamiseks. See väide ei ole ega saa ka tunnistaja enda ütlusi arvestades olla õige. Esimesele küsimusele on tunnistaja vastanud, et logopeedi teenuseid osutas Q OÜ, kuid kolmandale küsimusele vastab tunnistaja, et sõlmis lepingu OÜ-ga X. Kaebaja ei osutanud logopeedilise õigusabi teenust. Tunnistaja on ilmselt segamini ajanud Q OÜ ja X OÜ ega mäleta selgelt kõiki asjaolusid. Seda enam, et lapsehoid peaks tagama lapse arengule vastavad tegevused, et toetada tema arengut. X OÜ lapsehoiuteenus arendas aktiivselt lapse kooliks ette valmistumist, see ei ole logopeedi teenuse töö osa. Asjaolu, et X ei mäleta ilmselt õigesti antud kaasusega seotud asjaolusid ilmneb selgelt ka tema vastusest küsimusele, millistes ruumides talle lapsehoiuteenust osutati. Antud küsimusele vastas X, et tema laps käis Rävala 8 (ehk oli teine korrus) saamas logopeedi teenust. Tegelikkuses asusid kaebaja poolt osutatava lapsehoiu ruumid viiendal korrusel ning Q OÜ ruumid, milles osutati ka tunnistaja logopeedilist teenust, asusid esimesel korrusel. On selge, et tunnistaja ei mäleta enam selgelt kõiki asjaolusid. Kaebaja on esitanud X OÜ ja X vahel sõlmitud lapsehoiu kliendilepingu nr 009. Seega on X ütlused vastuolus asjas esitatud kirjalike tõenditega.
11.Lisaks kinnitavad lastehoiu teenuse kasutamist/osutamist kaebaja poolt 23.07.2020 menetlusdokumendiga esitatud X, X, X ja X allkirjastatud graafikud lapsehoiuteenuse kasutamise kohta.
12.Vastustaja on 03.10.2019 otsuse tegemisel lähtunud 13.06.2019 lastevanemate poolt telefoni teel antud väidetavatest selgitustest. Ühtegi tõendit kõnede toimumise ega nende sisu kohta haldusmenetluses esitatud ei ole ning selles ulatuses tunnistajaid (viite lapsevanemat) antud kohtumenetluses üle kuulatud ei ole. Kaebajale ei ole teada konkreetselt milliseid lapsevanemaid vastustaja silmas peab, kuid kuna kirjalikest lepingutest nähtuvalt on need sõlmitud 2018. a, siis on võimalik, et need isikud on saanud teenust 2018. a või ei ole teenust kasutanud nende enda riisikol. Lapsehoiuteenuse väidetav mittekasutamine 2019. a ei tähenda, et kaebaja ei oleks neile teenust osutanud. Käesolevas menetluses üle kuulatud tunnistaja X ei mäletanud, kas ta kasutas 2019. a lapsehoiu teenust (seega ei ole ta väitnud, et ta ei ole kasutanud) ning X antud ütlustest nähtub, et ta kasutas 2019. a lapsehoiuteenust.
13.Lepingud on sõlmitud nendest nähtuvatel kuupäevadel. Mitte ükski kohtumenetluses üle kuulatud tunnistaja ei ole andnud ütlusi selle kohta, mis kuupäeval/millal ta lepingu sõlmis/allkirjastas.
14.Kaebaja ei ole valeandmeid esitanud – kõik lepingud on sõlmitud nendest nähtuvatel kuupäevadel ning vastustaja ei ole tõendanud, et kolm lepingut on väidetavalt sõlmitud 2019. Vastustaja esitatud SA Y ja Q OÜ 27.06.2019 kohtumiste protokoll kinnitab, et kaebaja ei andnud Q OÜ-le lapsehoiuteenuse osutamist üle, vaid tegemist oli kahe eraldi teenusega.
15.Vastustaja ei ole 03.10.2019 otsust nõuetekohaselt põhistanud (HMS § 54, § 56 lg-d 1 ja 2). Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Vastuoluline on vastustaja seisukoht kaebaja poolt tõendite esitamise/tõendite esitamata jätmise osas. Üheltpoolt jätab vastustaja kaebaja esitatud tõendid hindamata, kuid teisalt heidab ette nt lapsehoiuteenust saanud graafiku esitamata jätmist. Vastava nõude esitas vastustaja kaebajale suuliselt alles haldusmenetluses. Kaebaja on esitanud rakendusüksusele nõuetekohased osalemise registreeringud ning kogunud teenusel osalenud isikute kohta isikuandmeid (vt vaide punktid 2.3.4-2.3.8). Samuti on kaebaja esitanud lapsehoiuteenuse kohtade täitmist tõendavad kirjalikus vormis sõlmitud lepingud. 5(17)
3-20-6 Ühegi õigusaktiga kooskõlas ei ole jätta kirjalikud lepingud arvestamata või nende tõendusjõus kahelda allkirja juures kuupäeva märkimata jätmise tõttu.
16.Tõenditel ei rajane vastustaja järeldus, nagu oleks teenuse osutamine üle antud Q OÜle. Lepingutest nähtud üheselt, et lepingud on lapsevanematega sõlminud kaebaja. X OÜ endise juhatuse liikme X ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd ütlusi andes oli ta juhatuse liikme kohalt juba tagasi kutsutud. Kaebaja uue juhtkonnaga vastustaja kohtuda ei soovinud.
17.Kaebaja osutas teenust mitmetele isikutele, kes ise või kelle vanemad käisid samaaegselt teenusel ka Q OÜ-s. Nende hulka kuulusid ka X laps ja X. Seega tunnistajate kokkupuutumine Q OÜ-ga on objektiivselt õige, kuid sellest faktist ei saa järeldada, nagu oleks lapsehoiuteenust osutanud Q OÜ. Tunnistajad X ja X ei ole vastu vaielnud asjaolule, et lapsehoiuteenuse leping oli sõlmitud kaebajaga.
18.Tunnistaja X ütluste kohaselt käis tema laps lapsehoiuteenusel 5. korrusel, teistel teenustel
1.korrusel. See kattub kaebaja selgitustega sellest, et X OÜ lapsehoiuteenuse osutamise ruumid asuvad viiendal korrusel (ruumid C510 ja C511). X on märkinud, et tema viis lapsed aadressile Rävala 8-c110. Tunnistaja on ilmselgelt segi ajanud lapse teenuse saamise asukohad. Nimetatu on ka mõistetav, sest tunnistaja ütlustest ei mäleta mitmete asjaolude kohta ütlusi anda (kellega lepingu sõlmis, kui tihti lapsed käisid, kas ta lapsi kohtu küsitud perioodil lastehoidu viis). Laps käis Q OÜ-s sotsiaalse rehabilitatsiooniteenustel (1. korrusel) ning kui teenused lõppesid, viidi lapsed 5. korrusele lapsehoidu X OÜ-sse või enne teenuste algust viis lapsed X OÜ-sse lapsehoiuteenusele. Tunnistaja X andis ütlused selle kohta, et kasutas OÜ X lapsehoiuteenust kaks korda nädalas. X ei mäleta, kellega lapsehoiuteenuse lepingu sõlmis, kuid tõi enda mäletamist mööda lapsed kord nädalas. Sellega on tõendatud, et mõlemad tunnistaja lapsed kasutasid lapsehoiuteenust ka tegelikult. X ei mäleta, kas perioodil 01.01.2019-13.06.2019 lapsehoiuteenust kasutas. X väidab, et ta ei mäleta täpset kuupäeva, aga pöördus märtsis 2019 ja viis last sinna juuni keskpaigani. Tunnistaja seejuures tõenäoliselt mäletas kirjalike ütluste andmisel ebaõigesti. Kaebaja on tunnistajaga ka nimetatud teemal pärast kirjalike ütluste saamist ühendust võtnud ning tunnistaja on selgitanud, et ta tegelikult ei ole leidnud oma lepingut üles. Tunnistaja on valmis tulema ka vastavaid ütlusi suulises menetluses andma, et kõrvaldada vastuolu allkirjastatud lepingu ja kirjalikult antud ütluste vahel.
19.Vastustaja on kinnitanud, et ühekordse kontrolli tulemusena ei ole võimalik otsustada selle üle, kas lapsehoiuteenust ka tegelikult osutatakse või mitte. Küll aga on antud asjas esitatud tõenditega (sh vastustaja esitatud tunnistajate X ja X ütlustega) tõendatud, et lapsehoiuteenust nad said ja kasutasid. Vastustaja poolt kirjeldatud olukorda, kus väidetavalt kuust-kuusse lapsi hoidu ei toodud, ei ole esinenud ning vastustaja ei ole seda millegagi tõendanud. Ka kohapealsele vaatlusele vastustaja töötajad ei naasnud, kuigi neid informeeriti, et 1 tund hiljem on teenusel reaalselt ka laps.
20.Kaebuse lisalt 16 (video) nähtuv laps ühines teenusega hiljem ning on kajastatud lisatud tabeli real 27 (X laps). Sama tabeli real 26 olev laps on samuti teenusel viibinud. Seda tõendab X (lapse ema) kinnituskiri. Seejuures on laps olnud hoius ligi alates 1kuuseks saamisest, sest tema ema on käinud OÜ-s Q teenusel. Koostöö lapse emaga osutus niivõrd meeldivaks, et kaebaja soovis lapse ema lapsehoidjana tööle võtta. Lisaks tõendab teenuse osutamist kaebuse lisana 6 esitatud üürileping. Samuti esitab kaebaja maja administratiivjuhi kirjaliku kinnituse selle kohta, et administratiivjuht on näinud lapsi X OÜ ruumidesse liikumas ja sealt tulemas.
6(17)
3-20-6
21.SA Y 03.10.2019 otsus ei sisalda ühtki dokumenti ega tõendit, mis viitaks ebaõigele, mittetäielikule või teadlikult esitamata jäetud teabele kaebaja poolt. Lapsevanemate ning toetuse saaja endise seadusliku esindaja antud ütluste väidetava sisu refereerimine otsuses ei ole käsitletav tõendina. Vastavasisulise dokumendi puudumise tõttu ei oleks rakendusüksus saanud teha sellise sisuga otsust (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-62-14, p 19).
22.STS § 45 lg 1 punkti 3 eeldused ei ole täidetud, kuivõrd väidetav rikkumine ei ole mõjutanud kulu abikõlbulikkust. Projekti eesmärgi saavutamine on võimalik ning kulud abikõlbulikud, seda hoolimata asjaolust, kas kaebaja on esitanud väidetavaid valeandmeid (millise väitega kaebaja ei nõustu) või mitte. Vaidlusaluste otsuste ebaselguse tõttu jääb kaebajale mõnevõrra arusaamatuks, konkreetselt mida (kas teenuse osutamata jätmist või andmete esitamata jätmist või mõlemat) rakendusüksus talle ette heidab, kuid on seisukohal, et mõlemad väidetavad puudused oleks saanud kõrvaldada ka tema suhtes leebema haldusaktiga – nt dokumente esitama kohustava ettekirjutusega.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
23.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
24.Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust, et tema suhtes toetuse tagasinõudmise aluste tuvastamisel hilisema järelevalve käigus finantskorrektsiooniotsust ei tehta (vt Euroopa Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C-383/06—C-385/06). Toetuse andmisega on lahutamatult seotud toetuse kasutamise tingimused ja tagasinõudmise võimalused, mis tagavad, et toetust kasutatakse toetuse andja Euroopa Liidu soovi kohaselt. Toetust taotledes nõustus kaebaja ka toetuse kasutamise tingimustega, sh toetuse tagasinõudmise aluste, ulatuse ja korraga.
25.Kaebaja esitatud tõendid (nimetatud kaebuse punktides 1.3.1-1.3.4) tõendavad kõigest kaebaja valmisolekut lapsehoiuteenuse pakkumiseks, kuid ei tõenda, et lapsehoiuteenust on ka reaalselt osutatud. Kuigi kaebuse punktis 1.3.5. nimetatud tõend tõendab lapsehoiuteenuse osutamist ühele lapsele, ei tõenda see lapsehoiuteenuse osutamist ka teistele lastele. Samuti ei lükka eelpool nimetatud tõendid ümber otsuses ja vaideotsuses toodud rakendusüksuse seisukohta, et kaebaja on esitanud rakendusüksusele teadlikult valeandmeid ning jätnud teavitamata lapsehoiuteenuse sisse ostmisest. Seetõttu on vastustaja hinnangul vaideotsuses õigesti järeldatud, et eelpool nimetatud tõendid olid vaide lahendamisel mitteasjakohased.
26.STS § 24 punkti 1 rikkumise hindamisel on oluliseks asjaoluks lapsehoiuteenuse osutamine. Samas on ekslik kaebaja seisukoht, et vastustaja on jätnud selles osas tõendid ebaõigesti arvestamata. Lisaks kaebaja poolt esitatud tõenditele, sh lepingud lapsevanematega, on vastustaja tõendina hinnanud ka lapsevanemate poolt telefoni teel antud ütlusi, millest nähtub, et kaheksast lapsevanemast kolm lapsevanemat (X, X, X) on sõlminud lapsehoiuteenuse lepingu 2019. a, mitte 2018. a, nagu seda väidab kaebaja. Seetõttu ei saanud nad 2018. aastal lapsehoiuteenust kasutada, ning 6 lapsevanemast 5 lapsevanemat (X, X, X, X, X) ei olnud 2019. a kordagi lapsehoiuteenust kasutanud. Seega jõudis vastustaja tõendeid kogumina hinnates õigele järeldusele, et lapsehoiuteenust ei ole osutatud kõigile lapsehoiuteenuse lepingud sõlminud lapsevanematele. Kuivõrd kaheksast lapsevanemast kolm lapsevanemat sõlmisid lepingu alles 2019. a, siis tõendasid 2018.a kohta 1. maksetaotlusega esitatud lepingud lapsehoiukoha täitumist vaid osaliselt ning
7(17)
3-20-6 hilisema kuupäevaga (st 2019. a) sõlmitud lepinguid tuli käsitleda kui kaebaja poolt valeandmete esitamisena STS § 24 punkti 5 mõttes.
27.Väär on kaebaja seisukoht, et lapsehoiuteenus on taotleja poolt osutatud, kui tal on olemas igakülgne valmisolek kokkulepitud teenuse osutamiseks (vt määrus nr 2 § 6 lg 2). Määruse nr 2 alusel antakse toetust tingimusel, et loodud lapsehoiukohal ka tegelikult teenust osutatakse (vt ka määruse nr 2 seletuskiri1). Kaebaja seisukoht, et lapsehoiuteenus on osutatud üksnes valmisolekuga teenust pakkuda, ei saa vastustaja hinnangul tuleneda kaebaja viidatud määruse nr 2 § 9 lg 4 punktidest 1 ja 2. Nimetatud sätetega kehtestatakse üksnes abikõlblike kulude ühikuhinnad, mida arvestatakse lapsevanematega sõlmitud lepingute mahu pealt, kuid need ei ava eelpool kirjeldatud määrusest nr 2 tulenevat toetuse andmise eesmärki ega toetatava tegevuse sisu. Määruse nr 2 § 5 lõike 1 järgi on toetuse andmise eesmärk suurendada lapsevanemate osalemist tööturul. Vastustaja möönab, et kaebaja ei saa ega ei peagi kohustama last või lapsevanemat osalema lapsehoius mingil kindlal ajal või määral, et toetuse saamise tingimused oleks täidetud, mistõttu ei saagi mõjutada teenuse osutamise ebaregulaarsus kulude abikõlblikkust, küll aga mõjutab seda teenuse mitteosutamine. Vastustaja ei ole heitnud kaebajale ette lapsele hoiu- ja muu teenuse osutamise ühildamist, vaid seda, et kui lapsevanem kasutab lapsehoidu eesmärgiga kasutada ise samal ajal Q OÜ poolt osutatavaid teenuseid, siis ei saa see lapsevanem samal ajal osaleda tööturul (vt määrus nr 2 seletuskirja p 1.3.).
28.STS § 24 punkti 6 kohaselt on kulude abikõlblikkuse tõendamise koormus toetuse saajal. Vaidlusalusest otsusest nähtub, et vastustaja hinnangul oli võimalik tõendada lapsehoiuteenuse tegelikku osutamist läbi lapsehoius osalenud isikute graafikute, mistõttu seda ka kaebajalt küsiti. Seega ei olnud kaebaja teenuse osutamise tõendamisel piiratud ainult vastustaja poolt nõutud tõenditega, vaid võis esitada omal valikul tõendeid, mis annaksid vastustajale piisava veenvuse, et teenust on tegelikult osutatud.
29.Lapsevanemate ütlused on tõendid, millele võis vastustaja otsuses tugineda (HMS § 38 lg 2). Menetlusosalise seletused on samuti HMS § 38 lõike 2 mõttes tõendid ning ebausaldusväärseks ei saa menetlusosalise (endise juhatuse liikme X) seletust muuta puhtalt asjaolu, et tema suhtes on juhatuse liikme volitused lõppenud. Vastustaja on õigesti järeldanud, et teenuse osutamine on üle antud Q OÜ-le. Seda asjaolu tõendavad lisaks ka osade lapsevanemate (X, X ja X) 13.06.2019. a ütlused telefonivestluse käigus vastustajaga, väites, et lapsehoiuteenust osutab Q OÜ. Vastustaja ei soovinud uue juhatuse liikmega kohtumist seetõttu, et ta ei osalenud projektis ajal kui kaebaja teenuse osutamise Q OÜ-le üle andis. Finantskorrektsiooniotsuses on inimliku eksituse tõttu X initsiaalides asendunud „P“ täht „O“ga. Tegemist on ilmse kirjaveaga, mis ei mõjuta otsuse kui haldusakti sisu.
30.Koos tunnistajate kohtule antud ütlustega ning tunnistajate poolt 13.06.2019 telefoni teel vastustajale antud ütlustega on tõendatud, et 3 lapsehoiuteenuse lepingut on sõlmitud 2019.
31.Vaidlust ei ole selle üle, et X ei oleks kasutanud 2018. a lapsehoiuteenust ega selle üle, et X ei ole sõlminud X OÜ-ga lapsehoiuteenuse lepingut. Küll aga tõendavad X ütlused, et lapsehoiuteenust osutas tegelikult talle Q OÜ (X on saanud lapsehoiuteenust Q OÜ ruumides 2 ). Seega on tõendatud ka asjaolu, et kaebaja andis projekti elluviimise ja haldamise edasi Q OÜ-le. Samuti tõendavad projekti elluviimise ja haldamise edasi andmist Q OÜ-le X ütlused3, kuivõrd X ütlustest on võimalik vaid üheselt järeldada, et ka
https://www.innove.ee/wp-content/uploads/2017/10/Seletuskri_lapsehoid-vbr2018.pdf , lk 6. X 12.11.2020 kohtule esitatud vastused p 2.2.
X 23.11.2020 kohtule esitatud vastused p 2.1.
8(17)
3-20-6 tema on pidanud lapsehoiuteenuse osutajaks Q OÜ-d. Samas möönab vastustaja, et kuivõrd X on pidanud lapsehoiuteenuse tegelikuks osutajaks Q OÜ-d ning on seetõttu andnud vastustajale järelevalvemenetluse käigus mõista, et ta ei ole X OÜ-lt lapsehoiuteenust saanud, siis ei saa sellist ütlust korrektseks pidada. Seetõttu nõustub vastustaja, et X hilisemate ütlustega on tõendatud, et X on kasutanud lapsehoiuteenust 2019. a. Pelgalt asjaolu, et X on kasutanud lapsehoiuteenust, ei muuda otsust alusetuks, kuivõrd muid õiguslikke asjaolusid, mis on tinginud finantskorrektsiooni ja taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise, ei ole kaebaja vastustaja hinnangul ümber lükanud.
32.X 04.01.2021 kohtule esitatud ütlused kinnitavad tema poolt järelevalvemenetluse käigus 13.06.2019 telefoni teel antud ütlusi. Seetõttu on tõendatud, et X ei ole lapsehoiuteenust kasutanud. Veelgi enam, kirjeldatud ütlustest nähtub, et X keeldus lapsehoiuteenusest ning ei ole mõistnud, et on sõlminud X OÜ-ga lepingu lapsehoiuteenuse saamiseks, kuid sellest teadmisest hoolimata on kaebaja antud lepingu esitanud kuludokumendina toetuse saamiseks rakendusüksusele. Seega on kinnitust leidnud ka asjaolu, et X sõlmitud leping ei täida määruse nr 2 eesmärki suurendada lapsevanemate osalemist tööturul. Seetõttu on kaebaja rikkunud STS § 24 punktis 1 toodud kohustust tagada projekti elluviimine ettenähtud tingimustel ja kavandatud tulemuse saavutamine. Samuti on kaebaja esitanud rakendusüksusele valeandmeid, rikkudes STS § 24 punktis 5 toodud kohustust esitada õiget ja täielikku teavet.
33.STS § 24 punktis 5 nimetatud kohustuse rikkumisel st vastustajale valeandmete esitamisel on mõju kulude abikõlblikkusele otsene. Vastavalt STS § 24 lg 7 punktile 3 pidi kaebaja esitama esimese maksetaotluse esitamise ajaks vastustajale dokumendi, mis kinnitab igal maksetaotlusega hõlmatud kalendrikuul täidetud lapsehoiukohtade arvu. Kaebaja poolt esitatud taotluse (kaebuse lisa nr 1) järgi luuakse 12 uut lapsehoiukohta. Kaebaja esitas I maksetaotluse (kaebuse lisa nr 7) 2018. a oktoobrikuus osutatud lapsehoiuteenuse eest, lisades maksetaotlusele 9 lepingut, mis kinnitasid vastavalt määruse nr 2 § 9 lg 4 punkti 1 kohast lapsehoiukohtade täituvust 75% ulatuses ning nimetatud kulude abikõlblikkust ühikuhinna 245 euro alusel. Vastustaja on tuvastanud lapsevanemate ütluste alusel, et 9 lepingust 3 lepingut sõlmiti 2019.a., mistõttu on kaebaja esitanud vastustajale I maksetaotluses valeandmeid. Kui kaebaja oleks esitanud andmed korrektselt st 6 lepingut, siis oleks olnud lapsehoiukohtade täituvus 50% ning nimetatud kulud oleks loetud abikõlblikuks vastavalt määruse nr 2 § 9 lg 4 punktile 2 ühikuhinna 172 euro alusel. Seega on otseselt kaebaja poolt valeandmete esitamine mõjutanud kulude abikõlblikkust, kuivõrd kaebajale on hüvitatud kulud kõrgema ühikuhinna alusel kui määrus nr 2 seda ette nägi. Sõlmitud lepingute alusel arvestatakse ja makstakse toetust ühikutasuna, kuid iga lepinguga seotud kulu abikõlblikkuse eelduseks on siiski see, et selle lepingu alusel ka tegelikult teenust osutatakse. Vastasel juhul ei saa selle lepingu alusel osutatava lapsehoiuteenuse osas pidada projekti eesmärki täidetuks.
34.Vastustaja nõustub kaebajaga, et ühekordse kontrolli tulemusena ei ole võimalik otsustada selle üle, kas lapsehoiuteenust ka tegelikult osutatakse või mitte. Vastustaja ei ole oma otsust teinud vaid paikvaatluse alusel tuvastatud üksikust korrast lähtudes, vaid on täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks pöördunud telefoni teel lapsehoiuteenuse lepingu sõlminud lapsevanemate poole. Kuivõrd toetust makstakse ühikuhinna alusel iga sõlmitud lapsehoiuteenuse lepingu kohta, siis on kulude abikõlblikkuse küsimuses oluline mitte see, kas kaebaja on üldiselt lapsehoiuteenust osutanud, vaid see kas lapsehoiuteenust on osutatud kõigile lapsehoiuteenuse lepingu sõlminud lapsevanematele, kelle lepingu osas on kaebaja toetust taotlenud. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja 10.03.2021 seisukohtade punktidega 2.8-2.10 seotud tõendid viitavad lapsehoiuteenuse osutamisele üldiselt, kuid ei lükka ümber asjaolusid, mille alusel on vastustaja otsuse teinud. 9(17)
3-20-6
35.Vaidlusaluses otsuses on märgitud vastavalt HMS § 56 lõikele 2 nii faktilised kui ka õiguslikud alused ning arvestatud kogumis kõigi kaebaja poolt esitatud ning vastustaja poolt iseseisvalt kogutud tõenditega. Otsuse eelnõu saadeti kaebajale tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks. Kaebaja eelnõu osas arvamust ei avaldanud. Vastustaja leiab, et on piisavalt selgelt otsuse punktis 3 ning vaideotsuse põhjendustes toonud välja need õiguslikud asjaolud, millele on tuginetud otsuse ja vaideotsuse tegemisel, on oma otsust piisavalt põhjendanud ning on õigesti jõudnud järeldusele, et kaebaja on rikkunud STS § 24 punktides 1, 5, 8 ja 18 ning määruse nr 2 § 25 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
36.Põhjendatud on vastustaja poolt otsuse kehtetuks tunnistamine STS § 22 lg 3 punkti 2 alusel, kuivõrd kaebaja poolt teadlikult esitatud ebaõige teave ja ka teabe teadlikult esitamata jätmine seab kahtluse alla ka edasise projekti elluviimise ette nähtud tingimusel ning kavandatud tulemuse saavutamise.
37.Valeandmete esitamisega seoses ei saanud vastustaja mitteabikõlblike kulude osas finantskorrektsiooni otsust STS § 45 lg 3 punkti 1 alusel tegemata jätta, kuivõrd seda puudust ei olnud võimalik ettekirjutusega kõrvaldada. Eelpool nimetatud sätte alusel oleks saanud ettekirjutusega kohustada kaebajat esitama lapsehoiuteenuse tegelikku osutamist tõendavaid dokumente või ka dokumente, mis tõendaksid seda, et teenuse osutamist ei ole kolmandale isikule üle antud, vaid juhul, kui vastustajale oleks olnud teada, et kaebajal sellised dokumendid on ning et kaebaja keeldub põhjendamatult nende väljastamisest. Selline info aga vastustajal puudus.
KOHTU PÕHJENDUSED
38.Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
39.Käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud SA Y 03.10.2019 finantskorrektsiooniotsuse, millega otsustati nõuda tagasi maksetaotlustes nr 51658, 54102 ning 54103 väljamakstud toetus summas 6615 eurot ja tunnistada kehtetuks projekti nr 20142020.2.01.18-0099 „Lapsehoiuteenus erivajadustega lastele“ 22.06.2018 toetuse taotluse rahuldamise otsus nr 33.1/269. Finantskorrektsiooni otsuse õiguslikeks alusteks on märgitud STS § 8 lg 2 p 6, § 22 lg 3 p 2, § 23 lg 2, § 45 lg 1 p 3, § 47 lg 3 ning määruse nr 2 § 22 lg 1. Vaidlusaluse otsuse kohaselt on finantskorrektsiooni otsus tehtud, kuivõrd kaebaja on rikkunud STS § 24 punktides 1, 5, 8, 18 ning määruse nr 2 § 25 lg-s 1 sätestatud kohustusi (vaidlusaluse otsuse lk 3; kaebuse lisa 18).
40.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebaja on rikkunud projekti elluviimisel STS § 24 punktides 1, 5, 8 ja 18 ning määruse nr 2 § 25 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Täpsemalt on vaidlus selles, kas kaebaja on esitanud vastustajale valeandmeid koos MT-ga osas, kellega oli lapsehoiuteenuse osutamiseks kaebajal leping sõlmitud ning kas kaebaja on jätnud rakendusüksust teavitamata asjaolust, et projekti tegevusi ei vii läbi toetuse saaja isiklikult. Samuti on menetlusosalised eri meelt, kas vastustaja on viinud haldusmenetlused korrektselt läbi, järgides nõuetekohaselt uurimispõhimõtet ja põhjendamiskohustust.
41.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
10(17)
3-20-6
42.Asjaoludest nähtuvalt viis kaebaja perioodil 01.09.2018-31.01.2020 ellu projekti nr 20142020.2.01.18-0099 „Lapsehoiuteenus erivajadustega lastele“, mille eesmärgiks oli eriilmelise lapsehoiukoha loomine kaheteistkümnele 0-7-aastasele lapsele, mis töötaks kl 7-20 ja projekti põhieesmärk oli hooldaja hoolduskoormuse vähendamine tööturul osalemise säilitamiseks või tööturule suundumiseks/naasmiseks (SA Y 22.06.2018 otsus, p-d 1.5.-1.7.). Taotluse kohaselt oli projekti elluviijaks toetuse saaja ise (X OÜ taotlus, kaebuse lisa 1). Projekti elluviimiseks antud toetus oli vähese tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 352, 24.12.2013, lk 1-8), tähenduses (SA Y 22.06.2018 otsuse p 1.3.).
43.Struktuuritoetuse andmist reguleerib STS, kuivõrd toetust anti „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020“ elluviimisel (STS § 1 lg 1 p 1). STS alusel on kehtestatud täpsemad toetuse andmise tingimused määrusega nr 2. Määruse nr 2 § 1 kohaselt kehtestatakse määrusega „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020“ prioriteetse suuna “Sotsiaalse kaasatuse suurendamine“ meetme „Lapsehoiu ja puudega laste hoolekandeteenuste arendamine hoolduskoormuse vähendamiseks“ tegevuse „Lapsehoiukohtade loomine ja teenusepakkumise toetamine 0-7-aastastele lastele“ ühikuhinna alusel toetuse andmise tingimused. Nimetatud rakenduskava on Vabariigi Valitsuse 04.12.2014 otsusega heaks kiidetud3 ja Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud4.
44.Finantskorrektsiooni otsuse kohaselt on rakendusüksus seisukohal, et projekti elluviimisel on rakendusüksusele esitatud valeandmeid ja maksetaotlustes näidatud X OÜ projekti tegevused ei ole tõendatud, kuna lastevanematega peetud telefonivestlustes selgus, et enamus lapsehoiuteenuse osutamise lepingutest sõlmiti alles kevadel 2019, aga maksetaotlustes näidati, et lepingud sõlmiti oktoobris 2018 ja nende lepingute alusel osutati 2018. a ka teenust (SA Y 03.10.2019 otsus, lk 3; kaebuse lisa 18).
45.Tulenevalt STS § 22 lg 3 punktist 2 tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks, kui taotlemisel või projekti elluviimisel on teadlikult esitatud ebaõiget või mittetäielikku teavet või teave on jäetud teadlikult esitamata.
46.Vastavalt STS § 24 punktile 1 on toetuse saaja kohustatud tagama projekti elluviimise ettenähtud tingimustel ja kavandatud tulemuse saavutamise. Sama paragrahvi punkti 5 kohaselt on toetuse saaja kohustuseks esitada õige ja täielik teave, korrektne dokument ja aruanne projekti teostamise kohta tähtaegselt ja nõutud viisil. Toetuse saaja on kohustatud teavitama rakendusüksust viivitamata kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis taotluses esitatud või projektiga seotud andmete muutumisest, projekti elluviimist takistavast asjaolust, sealhulgas pankrotimenetlusest, likvideerimismenetlusest, projekti odavnemisest või kallinemisest ning projektiga seotud vara üleandmisest teisele isikule või asutusele (STS § 24 p 8). Toetuse saaja on kohustatud täitma muid talle STS-st, selle alusel antud õigusaktidest ja STS-s nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi (STS § 24 p 18).
47.Kohus nõustub vastustajaga, et toetuse andmisega on lahutamatult seotud toetuse kasutamise tingimused ja tagasinõudmise võimalused, mis tagavad, et toetust kasutatakse toetuse andja, s.o Euroopa Liidu soovi kohaselt (vrd HMS § 66 lg 2 punktid 1 ja 3). Toetust taotledes nõustus kaebaja ka toetuse kasutamise tingimustega, sh toetuse tagasinõudmise aluste, ulatuse ja korraga. Seejuures puudub kaebajal subjektiivne õigus rakenduskava raames toetuse saamiseks ja selle kasutamiseks, kui toetuse kasutamise tingimused täidetud ei ole. Küll aga
3-20-6 tooks kaebajalt toetuse õigusvastane tagasinõudmine kaasa kaebaja ettevõtlusvabaduse rikkumise.
48.Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, kas kaebaja on lapsehoiuteenust üldse osutanud ning kas vastava teenuse osutamiseks oli kaebajal valmisolek olemas. Nimetatud asjaolu ei ole vaidlustanud ka vastustaja. Seetõttu ei ole vaidlust ka asjaoludes, et kaebaja on üürinud ruumid Rävala pst 8 hoones (ruumid C510 ja C511 (kaebuse lisa 6)), kaebajale on väljastatud tegevusluba SLH000857 (kaebuse lisa 3), kaebaja oli palganud töötajad (kaebuse lisad 4 ja 5), lapsehoiuteenust on osutatud kaebuse lisaks 16 oleval videol olevale lapsele (kaebuse lisa 16), X on kinnitanud teenuse kasutamist 2019 (kaebaja 10.03.2019 menetlusdokumendi lisa 2) ning hoone administratiivjuht on näinud lapsi X OÜ ruumidesse liikumas (kaebaja 10.03.2021 menetlusdokumendi lisa 6). Küsimus on selles, kas lapsehoiuteenust on alates 01.10.2018 osutatud kõigile lapsevanematele, kellega sõlmitud lepingutele on viidatud rakendusüksusele esitatud maksetaotlustes. Sellest sõltub ka vastus küsimusele, kas kaebaja on esitanud rakendusüksusele valeandmeid. Tõstatatud küsimusele ei anna vastust kaebaja 10.03.2021 esitatud menetlusdokumendi lisad 2 ja 6 ega ka kaebaja 23.07.2020 esitatud menetlusdokumendi lisad, mis ei tõenda teenuse osutamist perioodil 01.10.2018-31.12.2018 mh lapsevanematele X, X ja X.
49.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas 18.03.2019 vastustajale koos maksetaotlusega nr 51658 kaheksa (8) lapsevanemaga oktoobris 2018 sõlmitud lepingud ning nimetatud taotluse kohaselt alustati lapsehoiuteenuse osutamist 01.10.2018 (kaebuse lisa 7). Samas mahus lapsehoiuteenuse osutamist kajastati ka maksetaotlustel nr 54102 ja nr 54103 (vastustaja 26.02.2021 menetlusdokumendi lisad). Nii on kaebajaga lapsehoiuteenuse osutamiseks lepingu sõlminud mh X (kaebuse lisa 11), X (kaebuse lisa 13) ja X (kaebuse lisa 9).
50.Samas on vaidlustatud 03.10.2019 otsuse kohaselt vastustaja viinud 13.06.2019 läbi telefonivestluse 6 lapsevanemaga, et teada saada, kui suures mahus ja kas nad on teenust kasutanud ning kuidas nad on teenusega rahul (03.10.2019 otsuse lk 4). HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. HMS § 18 lg 1 p 3 näeb ette kohustuse menetlustoiming protokollida, kui toimingu sisu on ütluse, arvamuse või seletuse andmine haldusorganile. Käesoleval juhul ei ole vastustaja telefonivestlusi lastevanematega protokollinud. Seletuste protokollimata jätmine on menetlusnõuete rikkumine, kuid HMS §-st 58 lähtudes ei tingi mitte iga menetlusnormi rikkumine haldusakti tühistamist. Menetlusnormi rikkumine peab olema sedavõrd oluline, et võis mõjutada asja sisulist lahendamist. Käesoleval juhul on kohtumenetluses kuulatud tunnistajatena üle mh lapsevanemad, kellega vastustaja 13.06.2019 telefonivestluse läbi viis.
51.Tunnistaja X on 16.11.2020 vastuses märkinud, et sõlmis lepingu X OÜ-ga ning kasutas hoiuteenust 2 korda nädalas (vastus küsimusele nr 2.3); täpset kuupäeva ei mäleta, aga pöördus X OÜ-sse märtsikuul 2019. a ja käis seal juuni keskpaigani (vastus küsimusele nr 2.4). Ka vaidlusaluses otsuses on X (vastustaja selgituste kohaselt ekslikult märgitud O.T.5) väitnud, et kasutas teenust 2019. Seega tõendavad tunnistaja X ütlused, et ta on X OÜ-ga lepingu sõlminud ning kasutanud lapsehoiuteenust 2019. a märtsikuust alates. Küll aga ei tõenda tunnistaja X ütlused, et ta lapsehoiuteenust 2018. a ei kasutanud või leping X OÜ-ga oleks sõlmitud hilisemal kuupäeval, kui lepingul on märgitud.
Vastustaja 25.03.2021 menetlusdokument, lk 4.
12(17)
3-20-6
52.Tunnistaja X 12.11.2020 esitatud kirjalikest vastustest nähtub, et tunnistaja ei mäleta, kellega ta lapsehoiuteenuse lepingu on sõlminud (vastus küsimusele nr 2.3.), kuid lapsehoiuteenuse osutamise ruumina on tunnistaja märkinud Rävala pst 8-c110 (vastus küsimusele nr 2.2.). Kaebuse kohaselt on X OÜ lapsehoiuteenuse osutamiseks üüritud ruumid asukohaga Rävala pst 8, ruumid C510 ja C511 (kaebuse punkt 1.3.3.). Seega on tunnistaja ütlustega tõendatud, et tunnistaja X ei kasutanud X OÜ ruumides lapsehoiuteenust. Veelgi enam, kaebaja on selgitanud, et Q OÜ osutas teenust 1. korrusel (kaebaja 27.11.2020 menetlusdokument, p 1.2.2.). Seega nähtub tunnistaja X ütlustest, et tunnistaja ei ole X OÜ-s lapsehoiuteenust kasutanud. Seejuures ei ole kaebaja esitanud muid tõendeid, v.a sõlmitud leping, mis kinnitaksid lapsehoiuteenuse osutamist X. Nii näiteks on kaebaja esitanud osade lastevanemate allkirjastatud lapse graafikud, aga mitte tunnistajate X, X või X allkirjastatud graafikud. Puudub mõistlik selgitus, miks osaliselt on kaebaja esitanud lapsehoiuteenuse osutamist tõendavad graafikud (vt kaebaja 23.07.2020 menetlusdokumendi lisad), kuid osade laste osas mitte, kuigi maksetaotlustel on kajastatud teenuse osutamine kõigile lepingud sõlminud vanematele.
53.Tunnistaja X on selgitanud, et kokkupuude Q OÜ-ga oli siis, kui laps käis seal logopeedi teenust saamas (04.01.2021 vastused, punkt A)). Tunnistaja X lisab, et tema laps käis Rävala 8 (ehk oli teine korrus) saamas logopeedi teenust; lapsehoid käis korra jutust läbi ning tunnistaja sai jutust aru, et lapsehoid on samal aadressil, kuid teisel korrusel (04.01.2021 vastuse punkt B)). Punktis C) on tunnistaja märkinud, et sõlmis nendega lepingu, kuid mitte lastehoiuteenuse asjus; leping sõlmiti eesmärgiga alustada 3-5 lapsega kõnearengu edendamist; tunnistajale pakuti ka lastehoiuteenust, kuid ta ei olnud nõus. Viimases lõigus on tunnistaja X märkinud, et kuna tal ei olnud nendega sõlmitud lastehoiu teenust, siis kahjuks ei ole ta ka oma last neile hoida viinud; sellel põhjusel ei oska tunnistaja vastata viiele viimasele küsimusele; oli sõlmitud ainult leping lapse kõnearendamisele ning seal lepingus keeldus tunnistaja lastehoiuteenusest; jäi kokkulepe, et tunnistaja toob lapse teatud päevadel teatud kellaajaks kõnearengusse. Kuivõrd viimased viis küsimust puudutasid X OÜ-d, siis on tunnistaja X vastustest selge, et tunnistaja on silmas pidanud asjaolu, et X OÜ-ga ta lapsehoiuteenuse lepingut sõlminud ei ole ning lapsehoiuteenust kasutanud ei ole.
54.Järelikult on tunnistaja X ütlustega tõendatud, et tema X OÜ lapsehoiuteenust ei kasutanud ega nendega lepingut teenuse kasutamiseks sõlmida ei ole soovinud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Käesoleval juhul on tunnistaja X selgitanud, et ei soovinud lepingut sõlmida lapsehoiuteenuse osutamiseks ning oli sellest teavitanud ka teist lepingupoolt. Seega pidi kaebaja mõistma, millistel tingimustel ja millise teenuse osutamiseks soovib tunnistaja lepingu sõlmida. Seetõttu leiab kohus, et tunnistaja ütlused tõendavad, et tunnistaja X ei ole X OÜ-ga lapsehoiuteenuse osutamiseks lepingut sõlminud ega seda teenust ka kasutanud.
55.Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et lapsevanem X sõnul on ta teadlik, et lapsehoidu pakub Q OÜ ja mõned korrad kasutas seda eelmisel (2018) aastal. Asjaolule, et tunnistaja arvas, et teenust pakub Q OÜ, viitavad lisaks eelnevale ka tunnistaja X järgmised ütlused. Nii näiteks on tunnistaja X vastanud küsimusele nr 2.8. „Kas Teid on teavitatud, et lapsehoid on ajutiselt suletud (v.a kui tegemist on riigipühaga?) Kui jah, siis mis põhjusel?“, et „Teatati, kuid ei mäleta, mis põhjusel“. Kaebaja on selgitanud tunnistaja X vastuse osas oma 27.11.2020 menetlusdokumendi punktis 1.2.8. järgmist: „Tõenäoliselt on siinkohal sasi aetud sotsiaalse rehabilitatsiooniteenusega kuna spetsialisti näiteks vene keelse logopeedi või loovterapeudi, 13(17)
3-20-6 füsioterapeudi haigestumisel on esinenud olukordi, kus on teavitatud, et spetsialist on haigestunud ning vastuvõttu ei toimu. X OÜs lapsehoiuteenuses ei ole seda esinenud.“ Ka küsimusele nr 2.9. „Kas olete kunagi oma lapse hoidu toonud, aga kohale jõudes avastanud, et lapsehoid on ilma ette teatamata suletud?“ on tunnistaja X vastanud, et on ette tulnud. Samas on kaebaja märkinud oma 27.11.2020 menetlusdokumendi punktis 1.2.9., et kaebaja ei ole teadlik, et selliseid juhtumeid oleks kaebaja töötajatega esinenud; uks võib olla suletud vaid juhul, kui hoidja on lühiajaliselt ära, eelkõige lapsi Q OÜ-sse viimas või sealt teenuselt toomas. Lisaks nähtub 13.06.2019 kontrollaktist nr 3-3.1/161, et ruumid nr c-511 ja c510 olid lukus ning uste kõrval ei olnud mitte mingisugust infot (ei OÜ X kohta ega lapsehoiu ruumide kohta); Rävala 8 majajuhi seinal esimesel korrusel puudus viide, et nendes ruumides tegutseb X OÜ; teavitus välisukse juures puudus (vastusaja 26.02.2021 menetlusdokumendi lisa 6).
56.Eeltoodud tunnistaja X ütlused, kaebaja selgitused ning vastustaja 13.06.2019 kontrollakt annavad alust kahtluseks, et X OÜ on andnud teenuse üle kolmandale isikule Q OÜle.
57.Veelgi enam, vastustaja esitatud 26.08.2019 kohtumiste protokollist Q OÜ juhatuse liikme X nähtub, et viimane on kinnitanud vastustajale, et tegelikult on Q OÜ-s lapsehoiuteenus; on erinevad lepingud ja lapsevanematel on väga raske aru saada, mis teenus on mis (26.08.2019 protokoll, lk 2; vastustaja 19.02.2021 menetlusdokumendi lisa 1). X lisas, et projektiga on seos selline, et Q OÜ-s on kõik spetsialistid lapsehoidjad, kaasa arvatud tema ise; lapsevanematel on väga raske aru saada, millist teenust ta saab (26.08.2019 protokoll, lk 2; vastustaja 19.02.2021 menetlusdokumendi lisa 1). Seega on Q OÜ kinnitanud, et nad osutavad ka lapsehoiuteenust, mistõttu on alusetu kaebaja järeldus, et ilmselt tunnistaja X mäletab valesti.
58.Eeltoodust lähtuvalt on tunnistajate X ja X ütlustega tõendatud, et nimetatud tunnistajad X OÜ poolt pakutavat lapsehoiuteenust ei kasutanud, vaid teenuse osutajaks oli Q OÜ. Seetõttu ei vastanud maksetaotlustes nr 51658, nr 54102 ja nr 54103 esitatud andmed tegelikkusele, kuigi kaebaja pidi sellest olema teadlik (nt tunnistaja X ütlustest ilmneb, et tal oli kaebajaga kokkulepe, et leping sõlmitakse üksnes kõnearendamiseks, mitte lapsehoiuteenuseks).
59.Asjaolu, et X OÜ taotletud projekti elluviimine on osaliselt üle antud Q OÜ-le, on kinnitanud ka X OÜ endine juhatuse liige X 23.07.2019 kohtumisel vastustajaga (vastustaja 12.02.2020 menetlusdokumendi lisa 3). Kohus ei pea endise juhatuse liikme ütlusi ebausaldusväärseks, kuivõrd nähtuvalt X ütlustest müüs ta firma uuele omanikule. Sellest tulenevalt muutus ka juhatus, mistõttu puudub endisel juhatuse liikmel X mõistlik põhjus valeväidete esitamiseks. Seda enam, et juhatuse liikme vastutus säilib ka pärast juhatuse liikme volituste lõppemist perioodi osas, mil isik oli juhatuse liige (vt maksukorralduse seadus § 96; äriseadustik § 187).
60.X OÜ endine juhatuse liige X on selgitanud, et ostis teenust Q OÜ-lt, kuivõrd ei jaganud sellest asjast midagi (23.07.2019 kohtumise protokoll, lk 1; vastustaja 12.02.2020 menetlusdokumendi lisa 3). Vastuseks küsimusele, kui teile kanti peale maksetaotluse esitamist toetusraha kontole, kas teie kandsite selle Q OÜ-le edasi, vastas X, et kandis ainult need arved, mis ta [Q OÜ projektijuht] esitas; raha kandis selle projekti eest (23.07.2019 kohtumise protokoll, lk 2; vastustaja 12.02.2020 menetlusdokumendi lisa 3). Eeltoodust lähtuvalt on finantskorrektsiooni otsuses õigesti leitud, et X OÜ ei ole informeerinud rakendusüksust, et lapsehoiuteenust ostetakse sisse Q OÜ-lt (vaidlusaluse otsuse lk 3). Toetuse taotluse andmetel oli projekti elluviija taotleja ise (X OÜ taotlus, kaebuse lisa 1) ning ka TRO punktis 1.6. on sätestatud, et toetuse saaja on kohustatud projekti elluviimisel järgima STS-s, selle alusel antud õigusaktides, määruses nr 2 ja taotluse rahuldamise otsuses sätestatut.
14(17)
3-20-6
61.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on rikkunud STS § 24 punktides 5 ja 18 ning 22.06.2018 otsuse punktides 1.16 ja 1.17 sätestatud kohustusi7, kui esitas teadlikult maksetaotlustes ebaõigeid andmeid (kahele lapsevanemale ei olnud X OÜ lapsehoiuteenust osutanud maksetaotlustes näidatud perioodil). Kohus nõustub vastustajaga ka
TRO punktides 1.16 ja 1.17 on sätestatud järgmist: 1.16. toetuse saaja on kohustatud projekti elluviimisel järgima perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduses, selle alusel antud õigusaktides, TAT määruses ja taotluse rahuldamise otsuses sätestatut;
1.17.toetuse saaja on kohustatud täitma kõiki perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse §-s 24 ja TAT määruse §-s 25 sätestatud toetuse saaja kohustusi, sh kohustub toetuse saaja (kaebuse lisa 2).
osas, et seetõttu on kaebajale makstud toetussummad suuremad, kui selleks õiguslik alus oli (STS § 28 lg 1; määrus nr 2 § 9). Lisaks on kaebuse esitaja rikkunud kohustust viia projekt ellu ise, kui jättis rakendusüksusele teatamata projekti elluviimisega seotud muudatustest (STS § 24 p 8; TRO punkt 1.15(6)).
62.Kohtu hinnangul ei ole finantskorrektsiooni otsuses heidetud kaebajale ette seda, et projekti elluviimine ja kavandatud tulemuse saavutamine võimalik ei ole. Kohus mõistab vaidlusalust 03.10.2019 otsust viisil, et STS § 24 punktile 1 on viidatud lähtudes asjaolust, et TRO kohaselt oli pidi toetuse saaja isiklikult projekti tegevused sooritama, aga kontrolli käigus ilmnes, et kaebaja on projekti haldamise sisse ostnud Q OÜ-lt. Lisaks ei ole finantskorrektsiooni otsuses analüüsitud, kas projektiga kavandatud tulemuste saavutamine on võimalik, mistõttu ei peatu kohus küsimusel, kas oli täidetud toetuse andmise eesmärk (määruse nr 2 § 5 lõike 1 järgi on toetuse andmise eesmärk suurendada lapsevanemate osalemist tööturul). Vaidlusalustes otsustes ei ole vastustaja kaebajale ette heitnud asjaolu, et lepingud on sõlmitud lapsevanematega, kes ei soovi osaleda tööturul.
63.Tulenevalt STS § 45 lg 1 punktist 3 tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks või tühistamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 143 alusel ja sellega kooskõlas kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on mõjutanud kulu abikõlblikkust. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud maksetaotlustes ebaõigeid andmeid, mis on mõjutanud kulu abikõlblikkust (määrus nr 2 § 9 lg 4). Kui kaebaja oleks esitanud maksetaotlustes andmed 7 lepingu osas, siis oleks loodavatest lapsehoiukohtadest täidetud 50-69 protsenti, mil ühikuhind on 172 eurot (määrus nr 2 § 9 lg 4 p 2). Erinevalt olukorrast, kus maksetaotlustes oli käesoleval juhul näidatud kohtade täituvus 75%, mil ühikuhind on 245 eurot (määrus nr 2 § 9 lg 4 p 1). Seega esines õiguslik alus finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks.
64.Vastavalt STS § 22 lg 3 punktile 2 tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks, kui taotlemisel või projekti elluviimisel on teadlikult esitatud ebaõiget või mittetäielikku teavet või teave on jäetud teadlikult esitamata. Käesoleval juhul on asjas leidnud tõendamist, et kaebaja on esitanud valeandmeid maksetaotlustes (taotluses on kajastatud teenuse osutamine lapsevanematele, kes ei ole lapsehoiuteenust OÜ-st X kasutanud) ning jätnud projekti elluviimisega seonduva teabe (projekti ostetakse sisse Q OÜ-lt) rakendusüksusele edastamata. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-62-14 asjakohane ei ole, kuivõrd see puudutas isikule võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi alusel väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamist. Praeguses asjas ei ole küsimuse all valeandmete alusel väljastatud isikut tõendava dokumendi kehtetuks
TRO punkti 1.15 viimase lause kohaselt peab toetuse saaja viivitamatult teavitama rakendusüksust kõigist esitatud andmete muudatustest ja asjaoludest, mis võivad mõjutada projekti elluviimist, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
15(17)
3-20-6 tunnistamine. Eeltoodust lähtuvalt on 22.06.2018 otsuse kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud.
65.Kaebaja hinnangul pole 03.10.2019 otsus proportsionaalne, kui tunnistatakse toetuse andmise otsus täies ulatuses kehtetuks, vaid vastustaja oleks võinud kaebajalt tagasi nõuda toetuse üksnes osas, mis puudutas väidetavalt valeandmete esitamist.
66.Euroopa Kohus on kohtuasjas C-240/03 selgitanud, et Euroopa Kohus on vastuseks järkjärguliste meetmete põhimõttest tulenevale argumendile juba teinud otsuse, et määruse nr 4253/88 artikli 24 lõige 2 lubab komisjonil nõuda ühenduse finantsabi tagastamist täies ulatuses ja et juhul, kui piirata komisjoni võimalusi nimetatud abi vähendamiseks vaid proportsionaalselt summaga, millega tuvastatud eeskirjade eiramised seonduvad, tähendaks see finantsabi taotlejate pettuste soodustamist, kuna nad riskiksid siis vaid alusetult makstud summade kaotusega (vt selle kohta 24.01.2002. a otsus kohtuasjas C500/99 P: Conserve Italia vs. Komisjon, EKL 2002, lk 1867, punktid 74, 88 ja 89). Toodud seisukoht on analoogia korras kohaldatav ka praegusel juhul, mistõttu ei pea kohus vaidlusalust 03.10.2019 otsust ebaproportsionaalseks.
67.Kohus nõustub uurimispõhimõtte järgimises osa vaideotsuses märgituga ega pea vajalikuks seda üle korrata (vaideotsuse punktid 18-19; HKMS § 165 lg 2). Seoses tõendite hindamisega selgitab kohus, et vastustaja ei ole finantskorrektsiooni otsust teinud põhjusel, et projekti kavandatav tulemus ei ole saavutatav, vaid STS § 24 punktis 1 nimetatud kohustuse rikkumine seisneb selles, et toetuse taotleja ei ole projekti ise ellu viinud, vaid seda sisse ostnud Q OÜ-lt. Taotluse kohaselt oli projekti elluviija taotleja ise ning nendest andmetest lähtudes ka taotlus rahuldati, mistõttu oli toetuse saaja kohustus ise projekt ellu viia (vt TRO p 1.16.). Kohtu hinnangul on põhjendatud vastustaja seisukoht, et vastustaja ei soovinud uue juhatuse liikmega kohtumist seetõttu, et ta ei osalenud projektis ajal kui kaebaja teenuse osutamise Q OÜ-le üle andis. Asja materjalist nähtuvalt leidsid rikkumised aset ajal, mil juhatuse liikmeks oli X (kaebuse lisa 18; vastustaja 12.02.2020 menetlusdokumendi lisa 3). Samas oli kaebajal (sh uuel juhatuse liikmel) võimalus haldusmenetluses oma seisukohtade avaldamiseks (vt 03.10.2019 otsuse punkt 2; STS § 23 lg 2 p 3). Nimelt saadeti kaebajale 17.09.2019 finantskorrektsiooni otsuse eelnõu arvamuse avaldamiseks hiljemalt 30.09.2019, kuid tähtajaks täiendavaid seisukohti ega dokumente ei esitatud.
68.Samuti ei esine vaidlusaluses otsuses põhjendamispuudusi määral, mis viiksid otsuse tühistamiseni. Kuigi asjas ei ole leidnud tõendamist, et X 2018 lapsehoiuteenust ei kasutanud, ei mõjuta see lõpptulemust (vt käesoleva otsuse põhjenduste punktid 51-56). Arvestades, et kaebus finantskorrektsiooni otsuse tühistamise nõudes jääb rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõue, kuivõrd vaideotsust ei ole vaidlustatud eraldiseisvalt vaide esemest.
69.Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta X OÜ kaebus tervikuna rahuldamata.
70.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja on palunud kaebajalt välja mõiste tõlkekulu summas 82,91 eurot ning tunnistajatasu 6,96 eurot. Tunnistajatasu 6,96 eurot tuleb vastustajale tagastada (HKMS § 105 lg 7). Tõlkekulud summas 82,91 eurot kuuluvad kaebajalt väljamõistmisele (HKMS §102 p 1). Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus kaebajalt vastustaja kasuks välja tõlkekulud summas 82,91 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
16(17)
3-20-6
(allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.