Haridus ja kultuur › Muu haridus ja kultuur

Lepingu sõlmimise ajal kehtivund redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/12808161, seadus tunnistati tervikuna kehtetuks 01.01.2010.

Lepingu sõlmimise ajal kehtivund redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/22815, määrus seadus tunnistati tervikuna kehtetuks 01.01.2010.

1(3)

hinnangul oma olemuselt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. Kohustus hüvitada koolituskulud juhul, kui isik ei tööta teatavat aega politseiteenistuses, on avalik-õiguslik kohustus, mis tuleneb otse seadusest, ning koolituskulude tagasinõudmisel tegutseb riik võimupositsioonilt. Seega asub kolleegium seisukohale, et politseiteenistusest vabastatud isiku koolituskulude tagasinõudmine toimub avalik-õiguslikus suhtes. Kohus leiab, et ka käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, mis võiks olla halduskohtu pädevuses. HKMS § 260 lg 1 p 1 kohaselt võib halduslepingu pooleks olev või teda esindav haldusorgan füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku vastu esitatud kaebuses eelkõige nõuda halduslepingust tuleneva kohustuse täitmist. Käesolevas asjas on pooled sõlminud omavahel halduslepingu koolituskulude hüvitamise kohta. Kohus leiab, et tegemist on halduslepinguga HMS 98 lg 1 mõttes, et tegemist on halduslepingu andmise asemel sõlmitud lepinguga, kuivõrd seadus ega määrus ei näe ette üksnes haldusakti andmist. Politseiteenistuse seadus ega siseministri määrus nr 58 ei näinud ette kohustuslikult koolituskulude hüvitamise osas haldusakti andmist. Halduslepingu sõlmimine võimaldab pooltel ka tõhusamalt kokku leppida tasumise graafikus ja võib tagada eraisiku suurema koostöövalmiduse.

puhul peaks tähtaja ennistamise eelduseks olevate asjaolude ilmnemist pidama erandlikuks (§ 262, osa III). Kohtule ei nähtu käesolevas asjas mistahes objektiivseid või subjektiivseid asjaolusid, mis võiksid õigustada kaebetähtaja ennistamist. Riigi ja haldusorganite korral ei olegi subjektiivsete asjaolude möönmine võimalik, kuivõrd haldusorganil peab organisatoorselt olema nii arusaamisvõime võlgnevuse tekke kohta; teadmised, millal ja kuidas tuleb võlgnevust sisse nõuda, ning ka tehniline võimekus erinevate tähtaegade jälgimiseks ja järgimiseks. Riik tervikuna ei saa tugineda ka segasele õiguslikule olustikule, kuivõrd õigusselguse tagamine on riigi ülesanne. Erandina võiks tulla kõne alla eksitus, pettus või konkreetse ametniku ähvardamine, kuid sellele ei ole kaebuses tuginetud ja kohus ei pea seda esitatud dokumente arvestades ka võimalikuks. Eelviidatud Riigikohtu lahendis on mööndud, et riigi kantud koolituskulude arvestamise ja sissenõudmise menetlus oli puudulikult reguleeritud. Puudulik reguleerimine võib olla teatud juhtudel objektiivne asjaolu, mis võib takistada kaebuse tähtaegset esitamist. Siinkohal tuleb taaskord arvestada, et riigil on õiguskorra kujundamise pädevus, sh ka siis, kui PPA-l haldusorganina selline pädevus puudus. Õiguskorra ebaselguse korral võiks teoreetiliselt möönda ennistamisel vähemalt kaalumise kohustust. Küll aga on tänaseks möödunud ka sellest Riigikohtu lahendist üle viie aasta, mille jooksul on olnud olemas HKMS § 260 jj regulatsioon võlgnevuste sissenõudmiseks, mistõttu ei ole võimalik lähtuda ka HKMS § 262 lg-s 2 nimetatud maksimaalsest kolmest aastast Riigikohtu lahendist. Kokkuvõttes, kuivõrd kohtule ei nähtu mistahes mõistlikke ja kaalutavaid asjaolusid, mis võiksid õigustada riigi poolt kaebetähtaja ületamist ja seejärel ennistamist, lõpetab kohus kaebuse menetluse HKMS § 262 lg 2 ning § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 ning § 124 lg 2 alusel kaebust menetlusse võtmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.