3-20-2508 Vahur Siku (Sikk) kaebus Tartu Vangla 5. novembri 2020. a käskkirja nr 6-2/639 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks tagastada läbiotsimise käigus ära võetud palvehelmed
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebaja – Vahur Sikk
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vahur Siku kaebus rahuldamata.
2.Riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, jääb riigi kanda.
3.Ülejäänud osas jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. aprillil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla karistas 5. novembri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/639 kinnipeetavat (Vahur Sikk, edaspidi ka kaebaja) Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra punkti 7.1.4 rikkumise eest distsiplinaarkorras noomitusega. Selle sätte kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud isevalmistatud esemed. Käskkirja
3-20-2508
kohaselt võeti kinnipeetava kambrist läbiotsimise käigus ära isevalmistatud veekeetja, valged ristiga palvehelmed (ümber tehtud näpuharjutuse ripatsiks) ja 14 kilekotti, mille suurus oli üle 10 liitri.
2.V. Sikk esitas 11. novembril 2020 Tartu Vanglale vaide, milles taotles Tartu Vangla 5. novembri 2020. a käskkirja nr 6-2/639 kehtetuks tunnistamist ja palvehelmeste tagastamist. Tartu Vangla jättis 10. detsembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/583-2 (tl 2-2p) vaide rahuldamata. Tartu Vangla leidis vaideotsuses, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõttes õiguspärane ja puudub alus seda kehtetuks tunnistada. Vaidlustatud käskkirjas on tuvastatud vaide esitaja süü ja seda põhjendatud. Ära võetud veekeeduseadet ja palvehelmestest valmistatud näpuripatsi taolist eset käsitatakse isevalmistatud/ümbertehtud esemetena, lähtudes esemete koostisosadest ja valmistamisviisist. Kuna isevalmistatud esemed on kodukorra p 7.1.4 kohaselt keelatud, on ka nende valmistamine, valdamine ja kasutamine distsipliinirikkumine.
3.V. Sikk esitas 14. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tartu Vangla 5. novembri 2020. a käskkiri nr 6-2/639 ning kohustada vanglat talle tagastama äravõetud palvehelmed. Kaebaja palus ka vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.
4.Kohus vabastas 28. detsembri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas 21. jaanuaril 2021 vastuse kaebusele (tl 25-26).
5.Kohus määras 25. jaanuari 2021. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Sama määrusega andis kohus menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite, sealhulgas menetluskulu taotluste ja kulude kandmist tõendavate dokumentide, ning vastuväidete esitamiseks ja kohtu küsimustele vastamiseks. Kaebaja on esitanud haldusasja kirjalikus menetluses 1. veebruaril 2021 täiendava seisukoha.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist ja äravõetud palvehelmeste tagastamist, esitades kaebuses ja täiendavates 4. jaanuari ning 1. veebruari 2021. a avaldustes järgmised seisukohad.
6.1.Kambri läbiotsimisel on kaebajalt ära võetud (varastatud) talle kuuluvad ja isiklike asjade nimekirjas olevad esemed (märgistatud palvehelmed). Kuna palvehelmeste pael oli katki läinud ja palvehelmed olid ajutise lahendusena omavahel lühemalt kokku põimitud, ei anna see vanglale õigust palvehelmeid ümber nimetada ja ära võtta. Palvehelmed on märgistatud ja neile ei saa panna teist nimetust, olgu nad siis ühes reas või kolmes reas kokku aheldatud. Palvehelmeid ei saa ümber nimetada menetleja teistsugusest arusaamast lähtudes. Palvehelmed kujutavad endast 33 helmest, millest igaühega käib kaasas palve ning pole oluline, millises järjekorras ning mil moel seotuna nad on. Kuna palvehelmeste nöör läks katki, aga kaebaja oli kambris üksinda, ei olnud tal võimalik parandamiseks niidist nööri keerutada. Seega pidi ta kasutama nõrka nööri ja siduma palvehelmed võimalikult tihedalt üksteise vastu, arvestades ka ilu. Lahtiselt jättes oleks võinud kaebaja helmed kaotada ja ametnikul olnuks põhjus need kui katkine ese ära võtta. Ka vangla pastor on selliselt kokku seotud helmeid nimetanud palvehelmesteks.
2(9)
3-20-2508
6.2.Veekeeduseadmest ja selle imelikult kirjeldatud asukohast ei tea kaebaja midagi Kuna vangla ei ole suutnud tõendada, et veekeeduseade kuulus just kaebajale, on käskkiri ja kaebajale määratud karistus põhjendamatu. Kaebajale jääb mõistetamatuks veekeeduseadme asukoha kirjeldus (paiknemine käterätiku vahel).
6.3.Ebaõige on vastustaja väide nagu süüdistaks kaebaja, et valvurid toovad keelatud esemeid tema kambrisse, vaid see on loogiline järeldus. Kaebaja oli 28. juunist 2020 paigutatud lukustatud kambrisse, kus toimusid 1-2 korda kuus läbiotsimised ja käisid ainult vanglaametnikud ning kaebajal puudus vähimgi kontakt teiste isikutega. Varasematel läbiotsimistel aga keelatud esemeid ei tuvastatud.
6.4.Menetleja on suulise vestluse käigus väitnud, et kuna kaebajat ei saa seostada veekeeduseadmega, karistati teda isevalmistatud palvehelmeste eest. Käskkirja punkti 3 teise lõigu 3. lauses on vastustaja andnud esemele siiski palvehelmeste tähenduse ja need on kirjas ka kaebaja isiklike asjade kaardil.
6.5.Kuigi kaebajale on kirik väljastanud uued palvehelmed, soovib kaebaja just talle väljastpoolt vanglat saadetud ning registreeritud palvehelmeste tagastamist, kuna neil on kaebaja jaoks emotsionaalne tähendus.
7.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning jääb kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde, märkides vastuseks kaebusele järgmist.
7.1.Kodukorra punkti 7.1.4 kohaselt on kinnipeetavale keelatud isevalmistatud esemed. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 6. oktoobril 2020 kaebaja kambris nr 1058 toimunud läbiotsimise käigus võeti kambrist ära isevalmistatud veekeetja ning palvehelmestest ese.
7.2.Palvehelmed ei olnud enam oma originaalkujul, vaid olid põimitud kolme võrdse pikkusega ritta. Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega, et palvehelmed ei muutunud nende ümbertegemisel isevalmistatud esemeks. Kaebaja on märgatavalt muutnud eseme kuju, valmistades eseme, mille kuju ei vasta enam originaalile. Esemest tehtud pildilt nähtub, et tegemist ei ole ajutise palvehelmeste lühema lahendusena kokku põimimisega, mida kaebaja püüab väita. Kaebaja on andnud palvehelmestele oma tegevuse tulemusena näpuharjutusripatsi kuju, s.t valminud eseme näol on tegemist isevalmistatud esemega, mille omamine on vanglas keelatud.
7.3.Vaidlust ei ole selles, et 6. oktoobril 2020. a kambrist ära võetud kaheksast žiletiterast ja kahest ca 20 cm pikkusest juhtmejupist valmistatud veekeeduseade on isevalmistatud. Samas on poolte vahel vaidlus, kas veekeeduseade kuulus kaebajale või mitte. Tartu Vangla ei pea usutavaks kaebaja väidet, et ta ei teadnud veekeeduseadmest ega selle olemasolust midagi. Kaebaja paiknes kambris nr 1058 alates 20. juulist 2020, kui tema suhtes oli kohaldatud Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu andmete kohaselt oli kaebajal kambrikaaslane ajavahemikus 20. juulist 2020 kuni 29. septembrini 2020 ning pärast toimunud läbiotsimist sai ta endale uuesti kambrikaaslase 18. oktoobril 2020. Kaebaja väide, et veekeeduseadme on kambrisse toonud ametnikud, ei ole eluliselt usutav. Vanglale ei ole äratuntav ükski usutav põhjus, miks valvurid peaksid tahtma sellist eset kinnipeetavale kambrisse viia, riskides ise seejuures distsiplinaarvastutusega ja võimaliku ametist vabastamisega. Veendumust ei lisa asukoht, kust veekeeduseade leiti – tualettruumi riiuli küljes rippuva käteräti vahelt, mida kaebaja kasutas igapäevaselt.
3(9)
3-20-2508
7.4.Vangla on karistanud kaebajat noomitusega, mis on vangistusseaduse (VangS) §-s 63 sätestatud karistustest leebeim. Toime pandud distsiplinaarsüüteol on negatiivne mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Distsiplinaarmenetluse käigus on nõuetekohaselt analüüsitud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võetud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Leebeima karistuse rakendamine on süüteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendatud.
7.5.Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega puudub alus nimetatud käskkirja tühistamiseks.
7.6.Kohustamisnõude rahuldamine ei ole võimalik. Isevalmistatud eseme kambrisse lubamist keelab kodukorra p 7.1.4. Piirang eseme kambrisse andmisel tuleneb vangla direktori antud üldkorraldusest. Tartu Vangla kodukord ja selle punkt 7.1.4 on kehtiv haldusakt (HMS § 61 lg 2), mille täitmine on kohustuslik igaühele (HMS § 60 lg 2). Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja piirangu aluseks olevat kodukorra punkti 7.1.4 vaidlustanud. Kaebaja ei saaks kaebust selle nõudega ka täiendada, kuna selles osas pole kaebajal läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Asjas on vaidlus kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse üle. Lisaks karistuse määramise käskkirja tühistamise nõudele on kaebaja esitanud ka nõude temalt äravõetud palvehelmeste tagastamiseks. Kohtueelselt esitatud vaides esitas kaebaja samuti nõuded nii käskkirja kehtetuks tunnistamiseks kui ka palvehelmeste tagastamiseks (vaie nr 1-11/583-1; tl 11-11p). Asjaolu, et vaide lahendamisel ei ole vastustaja vaideotsuses (tl 2-2p) kohustamisnõuet käsitlenud eraldi, vaid koos kehtetuks tunnistamise nõudega, ei välista kohustamisnõude lahendamist kohtumenetluses. Kehtivast õigusest (VangS § 11 lg 5) ning kohtupraktikast (nt Riigikohtu 28. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-17-1503, p 17) tuleneb, et kohustuslik kohtueelne menetlus tuleks lugeda läbituks isegi juhul, kui vaie (või ka selle mõni nõue) on jäänud kohtueelses menetluses ebaõigesti läbi vaatamata. Seega lahendab kohus käesolevas asjas nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuet.
9.VangS § 63 lg 1 ls 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Vaidlustatud käskkirjaga (tl 9-10) on kaebajat distsiplinaarkaristusega karistatud Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra1 p 7.1.4 süülise rikkumise eest. Selle sätte kohaselt on kinnipeetavatele keelatud isevalmistatud esemed. Lisaks võeti kaebajalt läbiotsimisel ära ka kilekotid, mille kohta on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud, et need on olmeprügi ning selles osas menetlust läbi ei viida (käskkirja punkt 2, teine lõik, viimane lause).
10.Rikkumisena käsitatav tegu seisnes selles, et läbiotsimisel leiti kaebaja kambrist isevalmistatud veekeetja ning valged ristiga palvehelmed, mis vastustaja hinnangul olid ümber tehtud näpuharjutuse ripatsi taoliseks esemeks ning kujutas seetõttu endast samuti isevalmistatud eset. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et äravõetud esemeid käsitleti isevalmistatutena tulenevalt nende koostisosadest ja valmistamisviisist.
11.VangS § 15 lg-s 2 on sätestatud, mida mõistetakse kinnipeetavale keelatud ainete ja esemetena. Seejuures on nimetatud esemeid ja aineid, mis võivad ohustada inimese julgeolekut (p 1) ning vangla julgeolekut või korda (p 3). VangS § 15 lg 3 alusel on vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 641 kehtestatud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu. VangS § 15 lg 4 alusel võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lgs 2 sätestatud tingimustele. Selliseid keeldusid võib vanglateenistus sätestada vangla kodukorras. VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt võib vangla, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Riigikohus on tunnustanud vangla ulatuslikku kaalumisruumi esemete keelamisel ja neist lähtuva võimaliku ohu hindamisel, sh arvestades vanglaolustiku eripära. Samuti vangla kogemust ohtude äratundmisel ja hindamisel ning kohaste abinõudega reageerimisel (nt Riigikohtu 25. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14 ning seal viidatud lahendid).
12.Distsiplinaarkaristus on praegusel juhul määratud vanglas keelatud esemete omamise eest, mis on vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse kohaselt kodukorra punkti 7.1.4 rikkumine. Kohtupraktika kohaselt peab vangla distsiplinaarmenetluses tuvastama, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, ning tuvastades leitud eseme omadused, andma hinnangu selle ohtlikule mõjule (Riigikohtu 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 12).
13.Tartu Vangla kodukorra seletuskirjas2 on punkti 7.1.4 põhjendusena märgitud, et isevalmistatud esemed võivad olla vangla julgeolekule ohuks erinevatel põhjustel. Muuhulgas, et esemete valmistamisel on võimalik nendesse peita keelatud esemeid ja aineid, mida ei ole võimalik ilma eset lõhkumata avastada. Samas on märgitud, et kinnipeetava õigused ei saa kõnealuse piiranguga rikutud, sest kõik vajamineva saavad kinnipeetavad osta kas poest või lasta saata maskikirjaga. Neile kinnipeetavatele, kellel puuduvad rahalised vahendid, tagab vangla kõik inimväärseks eluks vajaliku. Seletuskirja kohaselt tuleb keelatud esemetest lähtuva ohu kontekstis vangla julgeolekut mõista kõige laiemas tähenduses, sh kui ohtu kinnipeetavate ja vangla personali elule ja tervisele, vanglas kehtestatud korrale ning vangla inventarile (seletuskirja p 7 kolmas lõik).
14.Läbiotsimisel leitud veekeeduseade on kirjelduste kohaselt tehtud kasutades kaheksat žiletti ning kaht umbes 20 cm pikkust juhet. Kaebaja ei ole vaidluse alla seadnud, et see on isevalmistatud seade, kuid ei nõustu vastustajaga, et see ese kuulub talle.
14.1.Kodukorra p 7.1.4 seletuskirjas on isevalmistatud elektriseadmete kohta eraldi märgitud, et nende puhul ei saa olla kindel nende töökvaliteedis ning ebakvaliteetsete elektriseadmete ühendamine vangla vooluvõrku võib kaasa tuua lühised ja elektrikatkestused, mis on ohuks vangla julgeolekule. Lisaks käskkirja andmise aluseks olnud keelule (kodukorra p 7.1.4) tuleneb kodukorra p-st 7.1.26, et vanglas on keelatud elektriseadmed, v.a vanglateenistuse vahendusel soetatud või isikul vanglasse saabumisel kaasas olnud seadmed ning p 7.1.29 kohaselt ka nt iseparandatud või ümberehitamise tunnustega elektriseadmed. Vangla on läbiotsimisel leitud veekeeduseadmega seoses käskkirjas (p 2, esimene lõik) märkinud, et kinnipeetaval on õigus vanglas kasutada vaid neid elektriseadmeid, mis on tehases toodetud, töökorras ning mis vastavad Eesti Vabariigis kehtestatud standarditele. Samuti elektriseadmed, mis on väljastatud vanglateenistuse loal ja vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas.
14.2.Vaidlust pole, et veekeeduseade leiti kaebaja kambri läbiotsimisel ning 6. oktoobri 2020. a ettekande nr 2-20-5503 kohaselt oli see WC-s riiuli küljes rippuva käterätiku vahel (tl 28). Lisaks ettekande koostanud ametnikule on sündmuse juures tunnistajatena olnud kaks vanglaametnikku – valvur ja vanemvalvur. Kaebaja väidab esmalt, et kuna ta viibis kambris pikemat aega üksinda ning kambris toimetati 1-2 korda nädalas läbiotsimisi, mille käigus seadet varem ei leitud, ei ole tõendatud selle seadme temale kuulumine. Kaebaja peab ka ebausutavaks ettekandes kirjeldatud seadme asumist „rippuva käterätiku vahel“ ning arutleb seejuures, miks selline ese maakülgetõmbejõu mõjul maha ei kukkunud (4. jaanuari 2021. a avaldus, tl 22-23). Ettekande teksti sõnastuslik ebatäpsus või mitmetimõistetavus ei väära praegusel juhul siiski asjaolu, et kolme vanglaametniku osavõtul selline ese avastati ning kaebaja ei ole sellele ka vastu vaielnud.
14.3.Sarnaselt vastustajaga ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et tema kambris üksinda viibimist arvestades (vaidlust selle üle ei ole) on ainus loogiline järeldus, et isevalmistatud elektriseadme tõid kambrisse vanglaametnikud. Kohus nõustub vastustajaga, et pole ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks mõni vanglaametnik selliselt käituma, arvestades pealegi võimalust, et tema enda suhtes võidaks sel juhul kohaldada distsiplinaarvastutust.
14.4.Kohtu hinnangul on tõendatud, et elektriseade (veekeetja) leiti kaebaja juurest kambrist ning ei vaielda, et see oli isevalmistatud. Varasemas kohtupraktikas3 on leitud, et olukorras, kus eseme omanikku pole võimalik kindlaks teha, on määrav, kelle juurest selline ese leiti ning ka kaebaja ise ei vaidle vastu, et see tema kambrist leiti. VSkE §-s 641 kasutatakse sõnastust „kinnipeetavale on vanglas keelatud“. Riigikohus on viidatud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-2410 (p 11) leidnud, et VSkE § 641 ei keela mitte ainult selles sättes nimetatud eseme omamist vaid ka “enda juures hoidmist“. Ka Tartu Vangla kodukorra p-st 1.7.17 tuleneb keeld hoida esemeid, mille omamine on VSkE ja kodukorra järgi keelatud. Eelnev kinnitab, et distsiplinaarkorras ei saa karistada üksnes keelatud eseme omanikku, vaid ka kinnipeetavat, kelle juurest see leiti.
14.5.Eelnevat arvestades on kohus arvamusel, et isevalmistatud veekeeduseadme osas on distsiplinaarvastutuse kohaldamise eeldused täidetud. Vastustaja on kodukorra p 7.1.4. seletuskirjas esitanud ka veenva põhjenduse, miks isevalmistatud elektriseade endast vangla julgeoleku seisukohast ohtu kujutab (vt eelpool otsuse põhjenduste p 14.1). Kahtlust pole, et selline seade on potentsiaalseks ohuks nii kasutajale või teistele inimestele, aga ka vangla elektrisüsteemide töökindlusele.
15.Karistus on samas määratud ka teise keelatud eseme – palvehelmestest moodustatud väidetavalt isevalmistatud ese – omamise eest. Pooled on erineval seisukohal selles, kas palvehelmestest moodustatud eset (foto tl 29p), mida vastustaja on nimetanud näpuharjutuse ripatsiks, on põhjendatud pidada isevalmistatud esemeks, mis on kodukorra p-st 7.1.4. tulenevalt keelatud.
15.1.Kaebaja ei vaidle vastu, et ese kuulub temale ning pole vaidlust, et ta on ise palvehelmestest selle eseme valmistanud (moodustanud). Kaebaja on arvamusel, et hoolimata palvehelmeste nööri purunemise järel nende teistsugusest paigutusest, on olemuslikult tegemist ikka palvehelmestega, mida ei saa pidada isevalmistatud ja seega keelatud esemeks. Vastustaja on seisukohal, et tegemist on isevalmistatud (seega keelatud) esemega, mis ei sarnane oma kujult palvehelmestega.
nt Riigikohtu 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 11; Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-15-1840, p 18.
6(9)
3-20-2508
15.2.Eesti keele seletava sõnaraamatu4 järgi on palvehelmed helmestega nöör loetud palvete loendamiseks (roosikrants) ning sarnaselt kajastavad palvehelmeid rohked erinevad avalikult kättesaadavad allikad5.
15.3.Kaebaja märgib kohtumenetluses, et tema palvehelmed koosnesid 33-st märgistatud helmest. Kohtule esitatud fotol (tl 29p) olev ese koosneb kolme ritta koondatud 57-st helmest. Kaebaja ei ole väitnud, et fotol kujutatud ese poleks sama, mis temalt ära võeti. Kaebaja selgitus palvehelmeste taolise ümberpaigutamise kohta ning selle tegevuse eesmärk jääb kohtule ebaselgeks. Fotolt näha olev helmeid ühendav niit või nöör ei näi ka palvehelmeste parandamiseks (nöörile lükkimiseks) ja koos hoidmiseks ebamõistlikult peenike. Kohtule teadaolevalt on kinnipeetavad ka varem palvehelmestest taolisi esemeid moodustanud. Seega puudub kohtul veendumus, et sellise eseme valmistamise esmane eesmärk oleks usuliste vajaduste rahuldamine ja et palvehelmeste parandamiseks muud võimalused puudusid. Kohtu arvates väärib ka tähelepanu ettekandes palvehelmeste (ehk siis neist moodustatud eseme) äravõtmisel tehtud märkus, et need leiti nari alumiselt asemelt padja seest. Kuigi vastustaja ei ole seda asjaolu oma seisukohta põhjendades eraldi välja toonud, viib see järeldusele, et kaebaja on soovinud helmestest moodustatud eset peita ega olnud ka ise veendumusel, et tegemist on endistviisi palvehelmestega, st vanglas lubatava esemega.
16.Erialakirjanduse kohaselt ei saa konkreetse asja keelatuse üle otsustamisel lähtuda kitsalt asja sihtotstarbest, kuna ka kinnipeetavale vanglas vaieldamatult lubatud asi võib teatud viisil käsitsetuna osutuda VangS § 28 lg-s 2 toodud alustele vastavaks (nt kujutades ohtu inimese tervisele, kui seda kasutada ründerelvana)6. Teisalt on kohtupraktikas leitud VSkE § 641 p 1 kohaldamisel, et vanglal tuleb distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 12). Tartu Vangla kodukorra p 7.1.4 keelab mistahes isevalmistatud esemed. Kodukorra seletuskirjas märgitud põhjenduste kohaselt on need keelatud ka seetõttu, et esemete valmistamisel on võimalik nendesse peita keelatud esemeid ja aineid, mida ei ole võimalik ilma eset lõhkumata avastada (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 13).
17.Kuigi pole vaidlust, et isevalmistatud esemed on Tartu Vanglas keelatud, ei pruugi nad igal juhul kätkeda endas ohtu. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas veekeeduseadme osas märkinud (kaalutluste teine lõik), et sellise eseme valmistamine, kasutamine ja valdamine vanglas on raske rikkumine, kuna kujutab endast ohtu isikute elule, tervisele ja vangla julgeolekule tervikuna (puudub kindlus seadme töökindluses, mistõttu selle kasutamine vangla vooluvõrgus võib kaasa tuua lühised ja elektrikatkestused, mis võivad ohtu seada isikute elu ja tervise). Palvehelmestest tehtud eseme ohtlikkusele ei ole vastustaja praegusel juhul hinnangut andnud, vaid märgib hoopis sõnaselgelt, et need ei ole otseselt ohtlikud esemed. Sarnaselt Riigikohtu seisukohaga viidatud asjas nr 3-3-1-24-10 leiab kohus, et pelgalt isevalmistatud eseme omamine, mille puhul vangla pole tuvastanud ohtlikkust, ei pruugi kaasa
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 63.
7(9)
3-20-2508
tuua veel distsiplinaarkorras karistamist. Vanglal on pädevus sellised esemed ära võtta (VSkE § 65 lg 1), kuid vääramatuks tagajärjeks ei saaks olla distsiplinaarvastutus.
18.Kuna vastustaja on nii vaidlustatud käskkirjas kui ka Tartu Vangla kodukorra p 7.1.4 seletuskirjas põhjendanud, miks peetakse isevalmistatud elektriseadmeid keelatud esemeteks ja ohtlikeks, ning on käskkirjas seda nimetanud ka raskeks rikkumiseks, on kohus veendunud, et distsiplinaarvastutuse kohaldamine ja karistuse määramine on kokkuvõttes põhjendatud ja õiguspärane. Kohtu hinnangul on ka praegusel juhul kohaldatav kohtupraktika, mis on välja kujunenud ametnike distsiplinaarvastutuse asjades (Riigikohtu 7. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2221, p-d 11-13). Viidatud lahendist tuleneb, et mõne karistuse määramise käskkirjas märgitud teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa etteheidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi seejuures tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse. Ka praegusel juhul ei kahtle kohus, et vastustaja on määranud karistuse õiguspäraselt rikkumise eest, mida ta on määratlenud raske rikkumisena, ning lõpptulemust ei mõjuta, kas karistamine oleks põhjendatud ka palvehelmestest moodustatud eseme omamise eest või kas tegemist oli üldse isevalmistatud (keelatud) esemega. Seega ei ole määrav, kas seda eset käsitleda palvehelmeste modifikatsioonina või vastustaja poolt nimetatud näpuharjutuse ripatsina. Eelnevat arvestades pole ka määrav, mida üldse mõista näpuharjutuse ripatsina või selletaolise esemena.
19.Kaebajale on määratud leebeim võimalikest karistustest (noomitus). Kohtu hinnangul on, arvestades eeltoodud põhjendusi raske rikkumise toimepanemisest, tegemist proportsionaalse karistusega. Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi, miks on vajalik distsiplinaarkaristusega reageerida raskele rikkumisele. Kohtu hinnangul ei ilmne ka menetluslikke rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise. Vastustaja on viinud läbi nõuetekohase distsiplinaarmenetluse ning seejuures on kaebajale olnud tagatud võimalus olla menetluses ära kuulatud ( 19. oktoobri 2020. a selgitus (tl 28p-29); distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel on ära näidatud võimalus esitada lisaselgitusi (tl 27p)). Karistus on määratud ka VangS § 64 lg 41 ls-s 1 sätestatud tähtaega järgides. Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Praegusel juhul on vanglateenistus juhtumist teada saanud 6. oktoobril 2020 ning vaidlustatud käskkiri on antud 5. novembril 2020.
20.Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude, millega taotleb temalt ära võetud palvehelmeste tagastamiseks kohustamist. Kohus nõustub eelnevat arvesse võttes vastustajaga, et kaebajalt võeti ära isevalmistatud ese, mille omamise keeld tuleneb Tartu Vangla kodukorra p-st 7.1.4 (vt otsuse põhjenduste p 15 ja alapunktid). Tegemist on kehtiva haldusaktiga, milles sätestatud keeld on järgimiseks kohustuslik igaühele (HMS § 60 lg 2). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et RVastS § 6 lg-st 1 tulenevalt ei saa haldusorganit kohustada sooritama toimingut, kui kohustus selleks ei tulene seadusest (nt Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus haldusasjas nr 33-1-5-09). Praegusel juhul tuleneb kehtivast õigusest (vangla kodukorra p 7.1.4) keeld omada 8(9)
3-20-2508
kambris isevalmistatud eset, mistõttu puudub vastustajal kohustus ja isegi õigus sellist eset kaebajale kambrisse lubada. Kaebaja selgitustest (1.veebruari 2021. a avaldus) ilmneb, et vangla (kirik) on võimaldanud talle uued palvehelmed. Kaebaja väide, et ta soovib tagasi endisi, talle väljastpoolt vanglat saadetud palvehelmeid nende emotsionaalse tähenduse tõttu, on kohtu jaoks mõistetav. Samas on kohus eelnevalt selgitanud, miks kohustamisnõude rahuldamine ei ole võimalik. Kaebaja õiguste riive ei kujune seeläbi ka ülemääraseks, kuna tema usuliste vajaduste rahuldamiseks on tal palvehelmed olemas.
Kaebus jääb eelnevat arvestades tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kohus vabastas menetlusabi korras kaebaja riigilõivu (15 eurot) tasumisest. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3 ls 1). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kui need on pooltel siiski tekkinud, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel ning vastustaja kulud tema kanda vastavalt HKMS § 109 lg 1 ls-le 4. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.