X kaebus Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu temale tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja – Õnneli Matt Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Eneli Kivi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.04.2021 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 21.03.2017 Pärnu Maakohtule avalduse Y vastu lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Menetluse kestel kohtus kaebaja lastega 10.09.2017 sotsiaalnõuniku Ireen Kangro juuresolekul. Pärnu Maakohus kinnitas 31.01.2018 tsiviilasjas nr 2-17-4438 kaebaja ja Yi kompromissilepingu, millega määrati kindlaks kaebaja lastega suhtlemise kord.
Y esitas 20.06.2019 Pärnu Maakohtule avalduse hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ja suhtlusõiguse teostamise lõpetamiseks (tsiviilasi nr 2-19-9434). Kaebaja esitas 05.08.2019 Pärnu Maakohtule taotluse lepitusmenetluse läbiviimiseks (tsiviilasi nr 2-19-11682). Kohus liitis asjad ühte menetlusse ning jätkas menetlust tsiviilasjana nr 2-19-9434. Kaebaja esitas 28.08.2019 vastuse Y avaldusele, milles palub osaliselt lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda ainuhooldusõigus kaebajale laste hariduse osas. 11.09.2019 rahuldas kohus Yi taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, peatades kaebaja suhtlusõiguse oma laste suhtes kuni asja lahendava kohtulahendi jõustumiseni, sh peatades kohtumenetluse ajaks tsiviilasjas nr 2-17-4438 kompromissimääruse täitmise. 26.02.2020 võttis kohus menetlusse Yi alternatiivse nõude laste ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja laste ainuhooldusõiguse emale andmiseks.
3.Tsiviilasjas nr 2-19-9434 ei ole veel jõustunud kohtulahendit. 1(8)
4.Kaebaja esitas 18.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks kohtu õiglasel äranägemisel.
5.Tallinna Halduskohus võttis 30.11.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
6.Kaebaja nõuab Eesti Vabariigilt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu poolt õiglaseks peetavas suuruses. Kaebaja põhjendab nõuet kokkuvõtvalt järgnevalt. 6.1 Riigil on kohustus tagada vanema ja lapse suhtlemine ka siis, kui vanemate omavahelised suhted on konfliktsed. Kohtulahendite täitmise tagamine on riigi põhiseaduslik kohustus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Siseriikliku õiguse ülesandeks on muu hulgas ka vanema ja lapse koos olemist kaitsta. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaraline kahju, kuivõrd Eesti Vabariik on jätnud kohase ja efektiivse õigusloomega tagamata lapse ja tema vanema suhtluskorra määramist ja kohtulahendite täitmist puudutavad menetluste pikkuseid. Rikkumise tulemusel ei ole kaebajal õnnestunud oma lastega kehtiva suhtluskorra lahendi kohaselt kohtuda pea nelja aasta jooksul. Selline tegevusetus riivab intensiivselt kaebaja EIÕK art-s 6 ja PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna ja eraelu puutumatusele. 6.2 Kui vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks alustatud lepitusmenetluses ilmneb, et lapsega suhtlemise korda ei asuta tõenäoliselt vabatahtlikult täitma, tuleb kohtul lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise korral võtta tarvitusele kõik meetmed, et tagada suhtlemist reguleeriva kohtumääruse efektiivne täitmine, mh otsustada täitemenetluses jõu kasutamise võimaluse üle. Kui vanem on oma tahte vastaselt olnud sunnitud lapsest eemal olema peaaegu neli aastat, tekitab see vanemale eelduslikult mittevaralist kahju, mille tõendatust pikemalt analüüsima ei pea (kaebajale on kahju tekkinud). 6.3 Eesti seadusandlusega ei ole ette nähtud konkreetseid ajalisi piire kohtumenetluse läbiviimiseks, seega sõltub asja lahendamine kohtu koormusest ja asja keerukusest. Menetlus võib kesta mitu aastat. Kohtumäärus on efektiivne vaid siis, kui see on täidetav. Seadusandlus ei ole võimeline tagama suhtluskorra täitmist ning ajaliste piirangute puudus suhtluskorra määramist puudutavates kohtumenetlustes kahjustab oluliselt lastest lahus elavate vanemate õigusi. Puudub võimalus kohaldada vastutust vanemate suhtes, kes kasutavad menetluses asjakohatuid meetmeid. 6.4 Kui lepitusmenetlus oleks efektiivne ja lastega seotud, oleksid isa ja laste suhted taastunud (põhjuslik seos). On toimunud aastaid kestnud kohtu ja menetlusosaliste ressursse asjatult kulutav ilma resultaadita kohtumenetlus ning kaebaja probleem on lahendamata. 6.5 Riik on kehtestanud regulatsiooni, mis oma võimalustelt ei taga suhtluskorra kindlaksmääramise lahendi täitmist ning last puudutavate kohtumenetluste ajalisi piire. Selle tulemusel ei ole kaebajal olnud võimalik lastega suhelda ligi neli aastat. Seda on võimalik lugeda riigipoolseks rikkumiseks (tegevusetus). 6.6 Oma ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust järgides oleks riik saanud kahju vältida. EIK on rõhutanud üldist vajadust, et hooldusõiguse asju tuleb lahendada kiiresti (nt 23.09.1994. a otsus). Eesti Vabariigi vastutust piiravaid asjaolusid käesolevas asjas ei esine. 6.7 Rikkumine algas 2019. a oktoobri lõpust, mil kohus tegi viimase menetlustoimingu. Kohus ei ole käesoleva ajani lahendanud tsiviilasjas nr 2-19-9434 laste isa 07.11.2019. a esitatud taotlust, mis esitati kohtumenetluse kiirendamise eesmärgil. Määratud pole ka ühtegi istungi aega. Kohus ei ole teinud midagi selleks, et asjas võiks tulla lõpplahend, st rikkumist ei ole kõrvaldatud. Kohus ei ole täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevat ülesannet. 2(8)
6.8.Kaebaja tervis on aastatega saanud oluliselt kahjustada ja seda suuresti avaliku võimu kandja tegevuse läbi. Kaebaja läheb ravile, kuna kohtuvaidlused on tema jaoks kurnavad. Avaliku võimu kandja tegevusetuse läbi on saanud oluliselt kannatada ka kaebaja ja tema laste suhted, või on need isegi pöördumatult kahjustunud. Riigil on positiivne kohustus hüvitada kohtumenetluse venimise, ehk riigi tegevusetuse tõttu, st vanema ja lapse suhte katkemisega tekitatud mittevaraline kahju. Kohtu tööd ei saa pidada efektiivseks ja tõhusaks. Avaliku võimu kandja on rikkunud efektiivse ja tõhusa kohtupidamise põhimõtet, mille läbi on kannatanud kaebaja hingeliste läbielamiste all ja on tekkinud moraalne kahju. Kui kohtumenetlus oleks efektiivne ja õigusloome tõhus, siis ei oleks kaebajale kahju tekkinud. 6.9 Varem lepitusmenetlusse minek ei oleks olukorda kuidagi parandanud. Menetlus ei ole ka olnud kiire ja efektiivne. Tsiviilasja kohtumenetlus on hakanud liikuma alles peale kaebuse esitamist halduskohtusse. Varem ei pakutud võimalusi istungi läbi viimiseks virtuaalselt. Kaebaja ei esitanud määruskaebust esialgse õiguskaitse taotlusele, kuna see oleks olnud perspektiivitu. Kaebaja eesmärgiks on viia läbi kohtupsühhiaatriline ekspertiis, et teha kindlaks, kas esinesid episoodid, millest lapsed räägivad. 6.10 Kaebaja nõustub, et riik ei pea olema võimeline tagama iga suhtluskorra täitmist ja määrama lastega seotud menetlustele konkreetsed tähtajad, kuid oluline on hinnata asja tervikuna. Oluline on lahendada asja kiiresti lähtuvalt asjaoludest. Kaebajale ei võimaldatud käia lastega teraapias Tallinnas. Riigi poolt loodud meetmed vanema ja lapse suhtlemise toetamiseks võivad küll olla olemas, kuid antud juhul on selgelt nähtav, et neid ei ole olnud võimalik mõistliku aja jooksul rakendada. Kaebajal ei ole kasu õiguslikest meetmetest, kui kohtumenetlus ei ole piisavalt efektiivne ja kiire. Kaebaja ei süüdista kohtunikku, vaid olukorda, milles kaebaja peab olema aeglase ja koormatud kohtumenetluse ja ebapiisavate ja ebatõhusate suhtluskorra tagamise meetodite tõttu. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 7.1 Kogu lapsega suhtlemise korra süsteem on üles ehitatud eeldusel, et lapse huvides toimub rahumeelne ja jätkusuutlik suhtlemise korraldamine. Lapsevanematel on vastutustundlike täiskasvanutena nii moraalne kui ka seadusest tulenev kohustus kaitsta oma lapse parimaid huve ja nad peaksid sellele kaasa aitama (Lastekaitse seadus (LasteKS § 7 lg 1). Seadusandja eesmärk ei ole selliste menetluste puhul osapoolte sundimine, vaid rahumeelsete lahenduste otsimine igas menetlusetapis. Seetõttu on seadusandja näinud esmalt vanematele ette võimaluse saavutada kohtuväline kokkulepe, mis toimub lepitusmenetluse kaudu. Alles juhul, kui vanemad ei suuda kohtuväliselt kokkulepet saavutada, on seadusandja näinud ette suhtluskorra abinõud kohtus. Seega on riik taganud kohtusse pöördumise võimaluse vanematele erimeelsuste lahendamiseks seoses suhtlemiskorra kokkuleppimisega. 7.2 Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja pöördunud PKS § 143 lg 21 alusel kohtusse ning saavutanud laste emaga kokkuleppe suhtlemiskorra osas, mille kohus 31.01.2018 kinnitas. See tähendab, et PKS § 143 lg 21 täidab eesmärki. Suhtluskorda reguleeriva lahendi saamisel on pooltel võimalik asuda seda vabatahtlikult täitma. Juhul, kui seda ei täideta, tuleb liikuda järgnevate meetmete juurde ning alustada lepitusmenetlusega, mille eesmärgiks ongi säästa lapsi täitemenetlusega kaasnevast kahjulikust mõjust ning lahendada vanemate ja laste suhtlemise küsimused kiiresti ja efektiivselt. Kohus peab leidma tasakaalu laste ja vanemate huvide vahel. 7.3 Kaebaja on kasutanud 05.08.2019 võimalust TsMS § 563 lg 1 alusel kohtule lepitusmenetluse avalduse esitamiseks. Seadus ei sätesta, mis aja jooksul peale rikkumise ilmnemist või kui suure intensiivsusega peab rikkumine olema, et vanem võiks sellest TsMS § 563 lg 1 alusel teada anda. Vastustaja hinnangul oli kabeajal juba hiljemalt veebruaris 2018 võimalik pöörduda kohtusse lepitusmenetluse läbiviimise taotlusega, kui ta leidis, et Y rikub suhtlemiskorda, st kaebaja ootas ise 1,5 aastat. Kui kaebaja oleks pöördunud kohtusse veebruaris 2018, siis oleks kohus eelduslikult 3(8)
teinud lahendi juba 2019. aasta aprilli lõpuks. Kaebaja avalduse esitamise ajaks oli Y esitanud juba taotluse kaebajalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ja suhtlusõiguse teostamise lõpetamiseks. 7.4 Suhtlemiskorra täitmise tagamisel omab olulist tähtsust, et Y esitas 29.08.2019 kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles palus peatada kaebaja suhtlusõigus lastega kohtuvaidluse ajaks. Kohus rahuldas taotluse 11.09.2019. Kui lastega suhtlemise korda on reguleeritud kohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras kohtumenetluse ajaks, siis lepitusmenetlust ei toimu. Seega puudub kaebajal alates 11.09.2019 õigus lastega koosolemiseks ja lastega suhtlemiseks ning nõuda ka suhtlemiskorra täitmist. Kaebaja ei esitanud määruskaebust maakohtu 11.09.2019 kohtumäärusele ega taotlenud kohtult ka esialgse õiguskaitse korras lastega suhtlemise taastamist. 7.5 Tunnistades lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, on kohtul võimalik määrata sunnimeetmed. Selle lahendiga saab õigustatud vanem pöörduda kohtutäituri poole kohtulahendi täitmiseks TMSis sätestatud korras. Kohtutäituril on õigus määrata sunniraha jms. Samuti on seadus näinud ette võimaluse lahendi täitmist takistavat vanemat kriminaalkorras karistada. Viimaseks meetmeks on võimalus piirata hooldusõigust lapse suhtes. Suhelda soovival vanemal on võimalik kohtusse pöörduda hooldusõiguse muutmise taotlusega (PKS § 137 lg 1). Vastustaja on seisukohal, et tsiviilkohtumenetluses ja täitemenetluses rakendatav süsteem vanema ja lapse suhtlemise tagamiseks on mitmekülgne, tõhus ning täidab täies ulatuses ettenähtud toetavat rolli. 7.6 Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja mõttele, et lastega seotud vaidlused vajavad tavapäraselt kiiremaid lahendusi ning eeldavad ametkondade tihedamat koostööd. Samas tuleb igat juhtumit vaadelda eraldi. Niivõrd komplitseeritud vaidluse puhul, millel on muuhulgas piiriülene puutumus, ei ole võimalik lahendini jõuda paari kuuga. Lisaks eeldaks kiirem menetlus kõigi menetlusosaliste mõtestatud koostööd kohtuga. Erinevate taotluste esitamine ning seejärel nende muutmine nõuab tahes-tahtmata kohtult palju ajalist ressurssi. Kindlasti omab suurt rolli ka menetlusosaliste ärakuulamiseks sobiva aja leidmine. 7.7 Vastustaja hinnangul on tsiviilasja nr 2-19-9434 puhul tegemist keskmisest keerukama ja mahukama kohtuasjaga. Seda näitab ka kohtutoimikusse võetud tõendite hulk ja toimiku maht. Kohtumenetluse piiriülene puutumus ja asjaolu, et elame jätkuvalt Covid-19 tõttu pandeemia tingimustes, ei muuda kohtuasja lahendamist lihtsamaks. Kohus on 04.05.2020 kohtuistungi edasi lükanud menetlusosaliste taotlusel. Kohtutoimikus on kaebaja 16.01.2020, 14.02.2020 ja 9.07.2020 päringud, millal on oodata järgmisi menetlustoiminguid. Vastustaja hinnangul ei tähenda menetluse näiliselt paarikuune seiskumine seda, et kohus asja ei menetle. TsMS § 3331 lg 1 näeb ette võimaluse taotleda kohtumenetluse kiiremaks lõpuleviimiseks sobiva abinõu tarvituselevõtmist. Sellist avaldust kaebaja esitanud ei ole. 7.8 Vastustaja ei saa nõustuda, et riik on olnud õigusloomes tegevusetu ning ka sellega, et riik peab olema võimeline tagama iga suhtluskorra täitmist ja määrama lastega seotud menetlustele konkreetsed tähtajad. Õigusloome eesmärgiks ei saa olla seaduse kohandamine igale konkreetsele juhtumile reageerimiseks. Riigi eesmärgiks on luua üldine paindlik raamistik, mille sees saaksid pooled, vajadusel kohtu ja asjatundjate kaasabil, lahenduseni jõuda. Vastustaja on seisukohal, et kehtiv süsteem vastab sellele eesmärgile. Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on põhiõiguse või õigustloovas aktis sätestatud muu subjektiivse õiguse oluline rikkumine. Lisaks peab tuvastama põhjusliku seose kaebaja subjektiivsete õiguste olulise rikkumise ja seadusandja tegevusetuse vahel. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui kaebaja õigusi on võimalik tagada kehtivate normide põhiseaduspärasel tõlgendamisel või kui kaebaja õigusi on rikkunud seadusandja tasemel mõni teine avaliku võimu kandja (RKHKo nr 3-16-1191, p 9.1). Eesti riik on taganud küllaldase õigusliku raamistiku lastega suhtlemise õiguse tagamiseks nii kohtueelselt kui täitemenetluses. Seega puudub avaliku võimu kandja kohustuste oluline rikkumine kui RVastS § 14 kg 1 kohustuslik vastutuseeldus. Samuti ei ole alust käsitleda kaebajat eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluvana RVastS § 14 lg 1 4(8)
tähenduses, kuna kaebaja suhtlusõigus on peatatud 31.01.2018 kohtumääruse alusel. Ei ole täidetud vastutuse alused ka RVastS § 7 lg 2 järgi. 7.9 Puudub ka põhjuslik seos riigi tegevuse ja väidetava kahju vahel. Riigi roll vanema ja lapse suhtluskorra rakendamisel on pigem abistav. Riik on loonud terve rea meetmeid, mis sihipärasel kasutamisel võimaldavad tulemuse saavutada. Kaebaja ei ole ka ammendavalt kasutanud ära kõiki võimalusi oma õiguste kaitseks. 7.10 Kui kohus peaks ikkagi lugema riigivastutuse kohaldamise eeldused täidetuks, on praegusel juhul alus vastustaja vastutuse piiramiseks RVastS § 13 lg 1 p 1 kohaselt.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on kohtule esitatud RVastS § 14 lg 1 alusel, mis sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja leiab, et talle on tekitanud mittevaralist kahju Eesti Vabariik, jättes kohase ja efektiivse õigusloomega tagamata lapse ja tema vanema suhtluskorra määramist ja kohtulahendtite täitmist puudutavate menetluste pikkused. Samuti leiab kaebaja, et riigil on kohustus hüvitada kohtumenetluse venimise tõttu tekkinud kahju, kuna kaebajal ei ole kasu õiguslikest meetmetest, kui kohtumenetlus ei ole piisavalt kiire ja efektiivne. Rikkumise tulemusel ei ole kaebajal õnnestunud oma kuue lapsega tsiviilasjas nr 2-17-4488 tehtud suhtluskorra lahendi kohaselt kohtuda pea nelja aasta jooksul. Selline Eesti Vabariigi tegevusetus riivab kaebaja seisukohast intensiivselt tema EIÕK art-s 8 sätestatud õigust perekonna ja eraelu puutumatusele ja art-s 13 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
9.Riigikohus on korduvalt selgitanud, millised on RVastS § 14 lg 1 järgi õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 13). RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised eeldused: 1) on antud õigusloov akt või on jäetud andmata; 2) isikule on tekitatud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja isikule tekitatud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigusloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.
10.Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel ei ole kontrolli järjekord oluline, mistõttu võib kohus alustada enim kahtlusi tekitanust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-162267/45, p 17; sama nr 3-3-1-84-12, p 41). Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd Eesti Vabariigi tegevus õigusloome kehtestamisel ei ole praeguse vaidluse asjaoludel põhjuslikus seoses kaebajal väidetavalt tekkinud kahjuga. Kohus põhjendab seisukohta alljärgnevalt.
11.Tallinna Ringkonnakohus on 05.12.2019 otsuses nr 3-18-1636 hinnanud suhtluskorra sundtäitmise regulatsiooni efektiivsuse olulisust, leides järgmist. „EIK on olnud järjepidev oma EIÕK art 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel kohustus efektiivselt ja tõhusalt tagada sobivate meetmetega vanemale lapse külastusõiguse täitmine. Suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki mõistlikke võimalusi külastusõiguse tagamiseks. Võimudele ei saa siiski panna absoluutset kohustust külastusõiguse tagamiseks, kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Oluline on, kas riigi poolt tagatud meetmed on konkreetsel juhul osutunud asjakohasteks ja piisavateks. Kiire tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanema suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli. Aja möödumine võib omada pöördumatut mõju lapse ja temaga mitte koos elava vanema suhetele. Kui lapsevanemate vahelt on kadunud omavaheline kiindumus, ei ole realistlik oodata, et riik suudaks sundida ühte vanemat omaks võtma positiivset meelestatust teise vanema suhtes. Suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on oma olemuselt äärmiselt tundlikud kõigile osapooltele ja siseriiklikel ametiasutustel ei
5(8)
ole kerge ülesanne tagada kohtulahendite täitmist olukorras, kus ühe või mõlema vanema käitumine ei ole konstruktiivne. Kuid vanemate vahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Pigem paneb see ametivõimudele kohustuse võtta kasutusele meetmeid, mis lepitaks konfliktsete osapoolte huvisid, pidades kõige olulisemana silmas lapse huvisid. Meetme asjakohasuse hindamisel on kõige olulisem meetme rakendamise kiirus. Oluline on ka, kas vanemate vaheline konflikt iseenesest on mõjutanud täitemenetluse kiirust ja käiku või on viivituse põhjuseks menetluse madal efektiivsus tervikuna. Lapse ja vanema suhete vaidlustes lasub riigil kohustus toimida erakordse hoolsusega (expectional diligence), sest esineb risk, et aja möödumine iseenesest võib de facto määratleda vaidluse lõpptulemuse. Viivitused kohtu- ja täitemenetluses ei ole kooskõlas selliste erakordse hoolsuse meetmetega. Iga liikmesriik peab varustama end adekvaatse ja piisava õigusraamistikuga, et tagada EIÕK art-ga 8 võetud kohustuste täitmine (vt Z v Poland (34694/06), p-d 68-71 ja 75; Malec v Poland (28623/12), p-d 66-67, 72, 74 ja 76; Onodi v Hungary (38647/09), p-d 3839 ja 41-42); Pisiva v Moldova (23641/17), p-d 66 ja 73). Viidatud kohtuasjades oli avaldaja kaotanud püsiva kontakti oma lapsega ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu ning eeldades sellisel juhul isikul mittevaralise kahju tekkimist, on EIK mõistnud riigilt välja rahalise hüvitise.“.
12.Kohus leiab, et käesolev vaidlus on EIK lahendites kirjeldatust mõneti erinev, ehkki kohtulahendites kirjeldatud üldised printsiibid kehtivad ka käesoleva vaidluse puhul.
13.Seadusandja on näinud vanematele ette eeskätt võimalused saavutada kohtuväline kokkulepe (PKS § 143 lg 21), mis on vabatahtlik ning toimub lepitusmenetluse kaudu. Alles siis, kui vanemad ei suuda kohtuväliselt kokkulepet saavutada, on seadusandja näinud ette suhtlemise korraldamise abinõud kohtus (PKS § 143 lg 21 teine lause). Seega on tagatud kohtusse pöördumise võimalus lahus elavatele vanematele erimeelsuste esinemisel seonduvalt suhtlemiskorra kokku leppimisega. Seejuures saab kohus kasutada perekonnaseaduses ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud suhtlemise korraldamise abinõusid.
14.Kaebaja on pöördunud 21.03.2017 Pärnu Maakohtu poole PKS § 143 lg 21 alusel esitatud avaldusega Yi vastu lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Kohus kinnitas 31.01.2018 tsiviilasjas nr 2-17-4438 kompromissilepingu, millega määrati kindlaks kaebaja lastega suhtlemise kord. Kohus määras isa ja laste vahelise suhtlemise korraldamiseks erieestkostja. Nimetatud lahendi saamisel oli pooltel võimalik asuda seda vabatahtlikult täitma. Juhul, kui vanem rikub suhtlemiskorda, on võimalik liikuda järgmiste meetmete juurde ning alustada lepitusmenetlusega vastavalt TsMS §-le
563.Kohtu arvates on siinjuures aga oluline tähele panna, et kohus ning erinevad ametkonnad saavad tegutseda vaid juhul, kui neile teatatakse, et vajalik on võtta tarvitusele erinevaid meetmeid kohtulahendi täitmise tagamiseks. Puudub vaidlus selles, et kuivõrd laste ema ei täitnud tsiviilasjas nr 2-17-4438 kinnitatud suhtlemiskorda, siis kasutas kaebaja 05.08.2019 võimalust esitada kohtule TsMS § 563 lg 1 alusel avaldus lepitusmenetluse alustamiseks. Seega puudus kohtule enne 05.08.2019 teave ja alus lepitusmenetluse kohaldamiseks ning riigi tegevus ei ole olnud 31.01.2018 kuni 05.08.2019 põhjuslikus seoses asjaoluga, et kaebaja ei ole saanud lastega suhelda, st suhtluskorra täitmata jätmine ei olnud seotud riigi tegevusega õigusloome kujundamisel.
15.Kohtuasja materjalidest ilmneb, et 05.08.2019 avalduse esitamise ajaks oli Y 20.06.2019 esitanud Pärnu Maakohtule avalduse hooldusõiguse äravõtmiseks ja suhtlusõiguse teostamise lõpetamiseks. Kohus pidas põhjendatuks liita avaldused ühte menetlusse ja menetleb asja tsiviilasjana nr 2-19-9434.
16.29.08.2019 esitas Y kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles palus peatada kaebaja suhtlusõigus lastega kohtuvaidluse ajaks. Pärnu Maakohus tegi 11.09.2019 kohtumääruse, millega peatas kaebaja suhtlusõiguse lastega kohtuvaidluse ajaks, kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestas kohus põhivaidluse sisu ja esitatud asjaoludega, eestkosteasutuse ja laste esindaja seisukohtadega ning isikute ärakuulamisel kujunenud veendumusega. Kohus peatas kohtumenetluse ajaks tsiviilasjas nr 2-17-4438 tehtud kompromissimääruse täitmise. Nimetatu tähendab, et kaebajal puudub alates 11.09.2019 kohtulahendist tulenevalt õigus lastega koosolemiseks ja lastega suhtlemiseks. Kaebajal puudub õigus nõuda suhtlemiskorra täitmist ning õigus lastega kohtuda. Seega ei ole kaebaja ning laste vahelise suhtluse takistuseks alates 11.09.2019 mitte riigi tegevusetus, vaid 31.01.2018 kohtulahendi täitmise saavutamine on võimatu tulenevalt 11.09.2019 kohtumäärusest. Kuivõrd kaebajal puudub alates
6(8)
nimetatud kuupäevast suhtluskord, mille täitmist ta saaks nõuda, siis ei ole asjaolu, et kaebaja ei ole lastega saanud suhelda, põhjuslikus seoses riigi tegevusega õigusloome kujundamisel seonduvalt vanema ja lapse vahelise suhtluskorra määramise õigusmõistmisel ja suhtluskorra lahendi täitmisel. Kaebaja on minetanud võimaluse lastega suhelda tulenevalt esialgse õiguskaitse määrusest, mitte aga Eesti Vabariigi tegevusest. Kaebaja ei ole ka kasutanud seaduses sätestatud võimalust esitada kohtumäärusele määruskaebust. Asjaolu, et kaebaja seda ei teinud, viitab sellele, et kaebaja pidas määrust põhjendatuks ning nõustus sellega, et kohtuvaidluse ajal tsiviilasjas nr 2-19-9434 puudub tal õiguslik võimalus lastega suhelda. Samuti ei ole kaebaja esitanud taotlust esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Seega ei ole kaebaja kasutanud ära seadusest tulenevaid võimalusi suhtluskorra rakendamiseks. Olukorras, kus kaebaja oleks kohtumääruse vaidlustanud, oleks olnud võimalik määruse põhjendatuse kontrollimine apellatsioonmenetluses. Kaebaja on sellest teadlikult loobunud. Seega ei saa kaebaja nõuda sellise kahju hüvitamist, mis on väidetavalt tekkinud seoses takistustega suhtluskorda reguleeriva kohtulahendi täitmisel.
17.Eelmises alajaotuses toodust tulenevalt puudub praegusel hetkel suhtluskord, mida oleks võimalik riigi poolt kehtestatavate meetmetega sundtäita. Selline olukord kehtib 11.09.2019 kohtumäärusest tulenevalt kuni asja lahendava kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-19-9434. Kuivõrd täidetav lahend puudub, siis ei hinda kohus praegusel juhul väiteid sellest, kas riik on taganud tõhusad vahendid olukorras, kus lepitusmenetlus on tunnistatud ebaõnnestunuks ning milliseid sunnimeetmeid oleks võimalik sellises olukorras rakendada. Nimetatud meetmete kohaldamise eelduseks on kehtiv suhtluskorra kokkulepe. Selline kokkulepe hetkel aga puudub. Seega ei saa kaebaja ka heita Eesti Vabariigile ette meetmete kohaldamata jätmist selleks, et tagada suhtluskorra täitmist.
18.Kuivõrd kaebajal puudub esialgse õiguskaitse määrusest tulenevalt võimalus lastega suhelda vähemalt kuni kohtuvaidluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-19-9434, siis hindab kohus, kas riik on olnud suutmatu, et luua kohane ja efektiivne õigusloome lapse ja vanema vahelise suhtluskorra määramisega seotud kohtuasjades seeläbi, et sätestamata on jäetud menetluste pikkused.
19.Kohus nõustub vastustajaga, et iga juhtumit tuleb vaadelda eraldi ning lähtuvalt konkreetse asja eripärast. EIK on oma lahendites korduvalt selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata konkreetsete kohtuasjade valguses ning võttes arvesse kohtuasjade keerukust, kaebaja ja asjakohaste ametivõimude tegevust ning seda, mis on kaebaja jaoks kaalul. Kohus nõustub, et vaidluse puhul tsiviilasjas nr 2-19-9434 on tegemist suhteliselt komplitseeritud vaidlusega, mida näitab juba ka menetlustoimingute maht ning esitatud dokumentide hulk. Nõudeid on menetluses muudetud ning täiendatud ning esitatud erinevaid taotlusi, kohus peab ära kuulama mõlemad osapooled ning lahendama poolte taotlused kohtupsühhiaatria ja psühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks. Asja menetlemist on raskendanud ka vaidluse piiriülene puutumus ning Covid-19 pandeemia, millest tulenevalt on alates 2020 aasta märtsist olnud raskendatud kohtuistungi toimumise aja kooskõlastamine. 23.04.2020 esitasid pooled ühistaotluse 04.05.2020 kohtuistungi edasilükkamiseks. Seega ei saa kaebaja heita kohtule ette tegevusetust alates 2019 aasta lõpust. Kuivõrd menetlused on oma olemuselt erineva keerukusega, siis ei ole oma olemuselt seadusandjal võimalik kehtestada kindlaid menetlustähtaegasid, mille jooksul hooldusõigusega seotud vaidlus peab olema lahendatud. Lapse hooldusõigust puudutava vaidluse puhul ei ole tegemist mitte niivõrd juriidilise vaidlusega, mis lõpeb peale kohtulahendi tegemist, vaid tegemis on lahendiga, mis mõjutab osapoolte õigusi ning suhteid lastega aastaid. Seega on kohtul taolistes asjades märksa suurem roll kõigi asjaolude välja selgitamisel ning kõigi osapoolte õiguste ja hüvede kaalumisel lähtudes seejuures eeskätt laste huvidest.
20.TsMS § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Keerukate vaidluste puhul ongi võimalik juba kohtumenetluse ajaks reguleerida vanemate suhtlust lastega, et suhtlemiskord vastaks laste huvidele. Olukorra muutumisel on kohtul võimalus menetluse kestel suhtlemiskorda laiendada või kitsendada. Seega on seadusandja näinud selleks ette vastavad meetmed, mida kaebaja praegusel juhul ei ole kasutand. Samuti ei ole kaebaja kasutanud TsMS § 3331 sätestatud võimalust taotleda kohtult kohtumenetluse kiiremaks lõpuleviimiseks sobiva abinõu tarvituselevõtmist. Sellise taotluse esitamisel oleks (ja on) kohtul võimalus hinnata taotluse põhjendatus ning määrata taotluse
7(8)
põhjendatuse korral 30 päeva jooksul taotluse saamisest abinõu rakendamine, mis eelduslikult võimaldab kohtumenetluse mõistliku aja jooksul lõpule viia. Juhul, kui kaebaja kohtu seisukohaga ei nõustuks, oleks tal võimalik esitada kohtu määrusele määruskaebus. Seega on seadusandja näinud ette piisava õigusliku raamistiku selleks, et kohtumenetlus kulgeks võimalikult kiirelt ning efektiivselt. Samas, nii nagu kohus juba märkis, siis sõltub menetluse efektiivsus suuresti vaidluse asjaoludest ning vanemate tahtest asi võimalikult kiiresti lahendada. Seadusandjale ei saa ette heita menetlustähtaegade kehtestamata jätmist lapse hooldusõigusega seotud vaidlustes, kuivõrd kindlate tähtaegade määramine võib takistada asja lahendamist õigesti ning kõigi osapoolte huve kaaludes ja arvestades. Kaebaja on küll teinud 16.01.2020, 14.02.2020 ja 09.07.2020 kohtule päringud küsimusega, millal on oodata järgmiseid menetlustoiminguid, kuid nimetatud päringud ei ole samastatavad TsMS § 3331 sätestatud menetluse kiirendamise taotlusega.
21.Kohus leiab, eeltoodut kokku võttes, et asjaolu, et kaebaja ei ole saanud oma lastega alates 19.09.2017 suhelda, ei ole olnud tingitud Eesti Vabariigi tegevusetusest õigusloome kujundamisel. Kaebaja ei ole saanud lastega suhelda tulenevalt asjaolust, et ta pöördus kohtu poole lepitusmenetluse läbi viimiseks alles 05.08.2019, kuid peale seda, kui laste ema oli esitanud avalduse hooldusõiguse täielikuks ära võtmiseks. Alates 11.09.2019 puudub kaebajal võimalus lastega suhelda tulenevalt esialgse õiguskaitse määrusest mida kaebaja ei ole vaidlustanud ja mille tühistamist kaebaja ei ole taotlenud. Nimetatud asjaolud ei ole muutunud alates 2019 aasta lõpust, millise ajaga kaebaja seostab kahju tekkimist. Halduskohus ei saa hinnata detailselt maakohtu poolt läbi viidava kohtumenetluse efektiivsust tsiviilasjas nr 2-19-9434, kuivõrd halduskohtul puudub selleks pädevus. Konkreetse kohtuasja menetlust juhib kohtunik, kes lahendab asja vastavalt selle spetsiifikale. Halduskohus saab hinnata üksnes õigusliku raamistiku efektiivsust kaebaja poolt esile toodud asjaoludel. Maakohus ei saa eirata menetlusosaliste poolt esitatud taotlusi ning seisukohti, vaid peab need lahendama, tagades seejuures menetlusosalistele võrdsed võimalused taotlustega tutvumisel ning neile vastamisel. Vastavad printsiibid tulenevad TsMS erinevatest sätetest ning need tagavad õiglase kohtumenetluse. Kaebaja ei saa heita teistele menetlusosalistele ette oma õiguste kasutamist või vastupidi. Seega on menetluse kestvuse kujundamisel menetlusosalistel endil suur osakaal. Kohus üksnes tagab menetluse juhtimisega õiglase kohtupidamise ning õige lahendi. Eesti Vabariik on loonud õigusliku raamistiku tsiviilkohtumenetluse toimimiseks ning riik ei vastusta selle eest, et menetlus on asja mahust ning spetsiifikast tulenevalt ajamahukam. Nagu kohus eelpool välja tõi, on kaebajal õigus esitada menetluse kiirendamise taotlus. Seda kaebaja esitanud ei ole. Samuti nähtuvad tsiviilasja kronoloogiast kohtust sõltumatud põhjused, mis on tinginud istungi edasilükkamise. Nimetatu ei ole aga puutumuses Eesti Vabariigi tegevusega. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub põhjuslik seos riigi tegevuse ja kaebajal tekkinud väidetava kahju vahel. Menetluse kestvus sõltub suuresti menetlusosaliste endi käitumisest, mitte seadusandja tegevusetusest. Riigi poolt on loodud meetmed suhtlemiskorra lahendite täitmiseks ning kohtumenetlus peab toimuma mõistliku aja jooksul.
22.Isegi kui möönda kahju tekkimise alusena Eesti Vabariigi tegevusetust, siis oleks kahju hüvitamine välistatud RVastS § 7 lg 1, § 13 lg 3 ja 14 lg 1 järgi, sest kaebaja ei ole täitnud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju vältimise kohustust olukorras, kus kahju tekkimine olnuks välditav. Kahju oleks olnud välditav, kui kaebaja oleks vaidlustanud Pärnu Maakohtu 11.9.2019 määruse esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta või taotlenud hiljem selle tühistamist. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik esitada menetluse kiirendamise taotlus. Kaebaja seda ei teinud ega ole võtnud tarvitusele abinõusid väidetava kahju vältimiseks. Nimetatu on täiendav alus kaebuse rahuldamata jätmiseks.
MENETLUSKULUD
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.