Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule
päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg 1, § 252 lg 7).
Muud selgitused
Määrus ja selle tõlge vene keelde toimetatakse taotlejale kätte. Määrus edastatakse teadmiseks Viru Vanglale.
ASJAOLUD
1.Viru Vangla I üksuse valvur koostas 19.01.2021 ettekande nr 6-20/232-1 (digitoimiku leht (dtl) 15), milles märkis, et 19.01.2021 kella 10.32 paiku viskas J.R. jalutusboksist V-maja poole liikudes erinevas suunas (sealhulgas kaamera) mitmeid lumepalle, ei allunud valvuri korraldustele ja viskas lumepalle täpselt nii kaua, kui need tal lõpuks otsa said.
2.Viru Vangla tunnistas 19.02.2021. a käskkirjaga nr 6-3/106-1 (dtl 17–20) vahistatu J.R. süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ning määras talle selle eest distsiplinaarkaristuseks lisatoitlustamise keelu kaheks järgnevaks poekorraks. Käskkirjas on märgitud järgmist: „Distsiplinaarmenetluse ajendiks on I üksuse valvuri Grete Põdra 17.01.2021 ettekanne nr 6-2/232-1, mille kohaselt ei allunud vahistatu J.R. korraldusele lõpetada lumepallidega loopimine“.
3.J.R. esitas 21.02.2021 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohtul peatada Viru Vangla 19.02.2021. a käskkirja nr 6-3/106-1 täitmine, kuna see on vastuolus VangS § 64 lg-ga 41.
4.Viru Vangla teatas 26.02.2021. a vastuses kohtunõudele, et J.R. esitas vangla 19.02.2021. a käskkirjale 22.02.2021 ja 23.02.2021 vaided. Ühtlasi selgitas vangla, et sai J.R. toime pandud rikkumisest teada 19.01.2021 ning distsiplinaarkaristus ei ole täitmisele pööratud.
5.Tartu Halduskohus jättis 26.02.2021. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse käiguta. Taotlejal tuli kohtule põhistada esialgse õiguskaitse vajadust ning täiendavalt selgitada seda, miks ta leiab, et talle määratud distsiplinaarkaristus on määratud selleks ette nähtud tähtaega rikkudes.
3-21-395
6.Taotleja selgitas 07.03.2021. a vastuses, et vangla pakutav toit ei ole talle piisav ja tekitab näljatunnet, mistõttu on lisatoitlustamine vajalik. Taotleja arvates on iga karistus piinava iseloomuga ning sellist meedet tuleb vältida. Antud juhul aitab seda vältida esialgse õiguskaitse kohaldamine. Taotleja märgib, et juhtum toimus 17.01.2021 ja ettekande koostaja sai juhtumist teada 17.01.2021. Vastasel juhul oleks vangla koostanud uue distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja selgitanud selles, et ettekandes on eksitud rikkumise toimepanemise kuupäevaga. Kuna intsident leidis aset 17.01.2021 ja karistus määrati 19.02.2021, ületati VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega.
7.Viru Vangla palus 15.03.2021. a vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Vangla leiab, et distsiplinaarkaristus määrati taotlejale VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul. Taotlejale ette heidetud tegu toimus 19.01.2021 ning karistuse määramise käskkirjas on tehtud trükiviga. Vaidlusalune juhtum nähtub ka vangla turvavideolt, millel on ajatempel. Vangla ametniku korraldusele mitte allumine on oluline rikkumine. Kui vahistatu ei saa osta endale vangla kauplusest meelepäraseid asju, võib see olla häiriv, kuid taotlejale on siiski tagatud normikohane toitlustamine. Seega ei too taotlejale määratud karistus talle kaasa olulist negatiivset tagajärge ning avalik huvi distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise vajaduse osas on olulisem. Lisatoitlustamise keeld pööratakse faktiliselt täitmisele esimesel järgmisel poekorral.
KOHTU SEISUKOHT
8.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
9.Vastavalt HKMS § 249 lg-tele 1 ja 2 võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule igas menetlusstaadiumis või vaidemenetluse ajal. Arvestades, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt on taotleja esitanud Viru Vanglale vaide käskkirja nr 6-3/106-1 kehtetuks tunnistamiseks, on kohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatav.
10.Selleks, et kohus saaks rahuldada esialgse õiguskaitse taotluse, peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel tuleb arvestada abinõu kohaldamata jätmise vahetut ning faktilist mõju isiku olukorrale (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-50441, p-d 10–11). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab eelkõige ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
11.Taotleja viitab esialgse õiguskaitse vajaduse põhistamisel üksnes sellele, et talle ei piisa vangla pakutavast toidust ning lisatoidu ostmise võimaluseta tekib tal näljatunne. Kohtu hinnangul puudub taotlejal neid selgitusi arvestades esialgse õiguskaitse vajadus ning esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega talle kaasnevaid piiranguid ei saa pidada ebamõistlikeks.
12.Viru Vangla 19.02.2021. a käskkirjas märgitust nähtub, et taotlejale on selle käskkirja alusel keelatud lisatoitlustamine ühe kuu jooksul. VangS § 48 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest osta sisekorraeeskirjades sätestatud korras muu hulgas toiduaineid. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 74 lg 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. Viru Vangla kodukorra p 16.1 täpsustab, et kinnipeetav (sh vahistatu, vt Viru Vangla kodukorra p 1.3) võib teha sisseoste graafiku alusel,
3-21-395 kuid mitte harvemini kui kord kuus. Viru Vangla kodukorra p-des 16.4.1–16.4.18 on sätestatud, milliseid toiduaineid ja millises koguses võib kinnipeetav vangla kauplusest osta. Seega seisneb taotlejale esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnev tagajärg selles, et ta ei saa ühe kuu jooksul ehk kahel poekorral osta isiklike vahendite arvelt vangla kauplusest vangla kodukorra p-des 16.4.1–16.4.18 märgitud toiduaineid.
13.Kinnipeetavatele, sh vahistatutele (VangS § 90 lg 1) tagatakse toitlustamine kolm korda päevas ja see peab vastama kehtestatud toidunormile ehk täidetud peab olema elutegevuseks vajalik toidutarve (VangS § 47 lg 1 ja sotsiaalministri 31.12.2002. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lg 2, § 3 lg 6). Kohtul puudub alus kahelda selles, et vangla peab kehtestatud toidunormidest kinni. Kuigi taotleja ei pruugi olla rahul talle väljastatavate toitudega ja/või nende kogustega, ei ole lisatoiduainete saamata jäämisel kohtu hinnangul tegemist olukorraga, mis õigustaks esialgse õiguskaitse korras talle määratud distsiplinaarkaristuse täitmise peatamise ja lisatoidu ostmise võimaluse säilitamise. Kohus leiab, et ajutiselt kauplusest lisatoidu ostmise mittevõimaldamine ei tekita taotlejale pöördumatuid tagajärgi, kuna kõik tema esmased vajadused katab vangla. Samuti ei ole taotleja viidanud sellele, et lisatoitlustamise vajadus oleks tema puhul tingitud tervislikust näidustusest ning lisatoitlustamise puudumine seaks ohtu tema tervise. Pelgalt väidetava näljatunde tundmine lisatoidu saamata jäämisel ei kujuta endast kohtu hinnangul sellist pöördumatut või kahjulikku tagajärge, mille vältimiseks oleks põhjendatud kohaldada HKMS § 249 lg 1 alusel taotleja õiguste esialgset kaitset. Taotlejal on käesoleval ajal kõik võimalused, et toituda hoolimata vangla kauplusest lisatoidu ostmise keelust selliselt, et tema igapäevane toitumisvajadus on rahuldatud. Ajutiselt lisatoitlustamise õiguse piiramine ühe kuu jooksul ei saa seega riivata taotleja õigusi ülemääraselt.
14.Isegi kui taotleja vajadus lisatoitlustamise järele peaks olema mõnest objektiivsest asjaolust tingituna siiski põhjendatud ning esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu tuleks jaatada, ei oleks taotluse rahuldamine põhjendatud. Nagu kohus eespool märkis, tuleb esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hinnata ka kaebuse perspektiive ning arvestada avalikku huvi (HKMS § 249 lg 3).
15.Kohtule esitatud materjalide pinnalt ei saa pidada Viru Vangla 19.02.2021. a käskkirja peale esitatud vaiet ning võimalikku tulevikus esitatavat kaebust küll ilmselgelt perspektiivituks, kuid nende rahuldamise tõenäosust ei saa pidada ka suureks.
16.Kohus ei nõustu taotleja väitega, et vangla rikkus karistuse määramisel VangS § 64 lg-t 41. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem, kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Kohtule on usutav, et Viru Vangla 19.02.2021. a käskkirjas sisalduvad pelgalt eksimused valvuri asjassepuutuvale ettekandele viitamisel (19.01.2021. a ettekande nr 6-20/232-1 asemel on käskkirjas märgitud „17.01.2021 ettekanne nr 6-2/232-1“) ning kõnealune sündmus leidis aset ja rikkumisest saadi teada 19.01.2021, nagu valvur on samal päeval allkirjastatud ettekandes märkinud. Viru Vangla poolt kohtule 15.03.2021 antud selgitustest saab järeldada ka seda, et vangla on rikkumise toimepanemise kuupäeva turvavideo ajatemplilt üle kontrollinud. Kohtul puudub alus arvata, et vangla oleks esitanud kohtule tõele mittevastavaid väiteid. Seega ei ole millegagi tõendatud taotleja väide, et Viru Vangla 19.02.2021. a käskkiri on koostatud hiljem kui ühe kuu jooksul kõnealuse rikkumise teadasaamise päevast arvates.
17.Vastavalt VangS § 67 p-le 1 (koosmõjus VangS § 90 lg-ga 1) on vahistatu vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktikast tulenevalt saab vanglaametniku korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti
3-21-395 tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus nr 3-15-3133, p 13). VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. (Riigikohtu 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-1-15, p 17; 01.03.2007. a otsus nr 3-3-1-103-06, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika.) Taotleja väiteid sellest, et ta ei saanud valvuri korraldusest aru eesti keele vähese oskuse või taustal muusika mängimise tõttu, tuleb hinnata vaide- ja võimaliku tulevase kohtumenetluse käigus. Nende väidete pinnalt ei saa aga pidada käskkirja vaidlustamise perspektiive sedavõrd suurteks, et see õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist.
18.Kohus nõustub vanglaga, et asjas esineb oluline avalik huvi, et kinnipidamisasutuses reageeritaks õigusrikkumistele vastavate karistustega ning et neid karistusi täidetaks. Rikkumistele kohaselt reageerimata jätmine ohustab vangla julgeolekut, kuna seab ohtu vanglas kehtiva korra järgimise (vt Tartu Ringkonnakohtu 02.11.2020. a määrus nr 3-20-1979, p 11).
19.Eeltoodule tuginedes ei pea kohus esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks ning taotlus jääb seetõttu rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.