Riigihanked › Muud riigihanked

3-20-2324 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(9)

3-20-2324 hankija asusid koheselt pärast vaidlustuse esitamist pidama kompromissiläbirääkimisi (millest informeerisid koheselt ka VAKO-t) ning jõudsid läbirääkimiste tulemusena kokkuleppele, et hankija muudab ise osasid kaebaja vaidlustatud riigihanke alusdokumentide tingimusi ja kaebaja võtab vaidlustused tagasi. Vaidlustusmenetluse lõpetamisel sellistel asjaoludel tuleb vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõiv RLS § 15 lg 1 p 4 alusel tagastada, kuivõrd kaebaja ei ole sisuliselt saanud seda teenust, mille eest tuli riigilõivu tasuda (vaidlustuse sisuline lahendamine VAKO poolt). 3) VAKO on riigilõivude tagastamata jätmisel tuginenud RHS § 198 lg 3 teisele lausele. See säte reguleerib üksnes menetluskulude jaotamist vaidlustaja ja hankija vahel ega piira (välista) riigilõivu tagastamist RLS-s sätestatud alustel. Eeltoodud käsitlust kinnitab ka RHS § 198 lg 7 regulatsioon, mille kohaselt ei kuulu tasutud riigilõiv RLS-i alusel tagastamisele, kui VAKO vaatab vaidlustuse läbi kas või ühe vaidlustuses sisalduva nõude osas. Viidatud säte kinnitab jällegi, et RHS § 198 reguleerib eelkõige vaidlustusmenetluse kulude jaotamist menetlusosaliste vahel ning piirab riigilõivu tagastamist RLS-i järgi üksnes niivõrd, kuivõrd see on RHS-s otseselt sätestatud (s.o RHS § 198 lg 7 sätestatud olukorras). RHS kommenteeritud väljaandes on RHS § 198 lg 7 kohta selgitatud, et vastav regulatsioon on põhjendatav nii vajadusega katta vaidlustajale riigi poolt osutatava teenusega seotud kulusid (vähemalt ühe nõude osas viiakse läbi sisuline vaidlustusmenetlus) kui ka ennetada pahatahtlikke vaidlustusi. See kinnitab kaebaja käsitlust, et seaduse mõtte kohaselt tuleb vaidlustuselt tasutud riigilõiv tagastada täies ulatuses, kui ühtegi vaidlustuses esitatud nõuet vaidlustusmenetluses sisuliselt läbi ei vaadata. Ka Tallinna Ringkonnakohus on haldusasja nr 3-20-1995 p-s 18 selgitanud, et RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata. 4) Puudub alus kaebajaid erinevalt kohelda sõltuvalt sellest, kas hankija kõrvaldab õigusrikkumise ise ilma kaebajaga vastavasisulist kokkulepet sõlmimata või teeb seda kokkuleppel kaebajaga. VAKO praktikas on korduvalt siis, kui hankija õigusrikkumise kõrvaldab (RHS § 192 lg 3 p 5 ja § 197 lg 8), riigilõiv RLS § 15 lg 1 p 4 alusel tagastatud (nt 18.12.2020 otsus vaidlustusasjas nr 275-20/230145). Erisuste tegemine ei ole õiglane ega õige. 5) Tallinna Halduskohus on asja nr 3-18-2263 tehtud lahendi p-s 9 selgitanud, et RLS § 15 lg 1 p 4 tuleb tõlgendada koos riigilõivu eesmärgiga. Vastavas kaasuses oli tegemist relvaloa taotlusega. Kohus osundas, et RLS-i järgi tasutakse riigilõiv relvaloa väljastamise eest. Kohus märkis, et riigilõivu tasutakse relvaloa väljastamise (või selle väljastamisest keeldumise otsuse, st sisulise otsuse tegemise) eest, mitte pelgalt taotluse menetlemise eest. Kohus leidis, et kuivõrd kaebaja võttis taotluse enne loa väljastamist tagasi, siis ei ole lõivustatud toimingut tehtud ja kaebajal on õigus taotleda selle eest tasutud riigilõivu tagastamist. Vastav tõlgendus on kohaldatav ka praegu. Hankeasjades tasutakse riigilõivu RLS §-s 258 sätestatud korras. RLS § 258 pealkiri ütleb sõnaselgelt „vaidlustuse läbivaatamine“. Selle pinnalt on selge, et hankevaidluses on lõivustatavaks toiminguks vaidlustuse (sisuline) läbivaatamine, mitte üksnes nt vaidlustuse menetlusse võtmine ja vastaspoolele edastamine ning pooltevahelise kokkuleppe tõttu menetluse lõpetamine. 6) Käsitlus, mille kohaselt ei kuulu VAKO-le esitatud vaidlustuselt tasutud riigilõiv tagastamisele (isegi osaliselt), kui vaidlustus jäetakse läbi vaatamata või vaidlustaja sellest loobub, ei harmoneeru ka halduskohtu- ja tsiviilkohtumenetlustes kehtiva regulatsiooniga. Nii kaebusest kui hagist loobumise korral tagastatakse üldjuhul vähemalt pool tasutud riigilõivust (HKMS § 104 lg 6, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 150 lg 2). Kaebuse või hagi läbi vaatamata jätmisel tagastatakse kaebuselt või hagilt tasutud riigilõiv reeglina täies ulatuses (HKMS § 104 lg 5 p 3, TsMS § 150 lg 1 p 3). Selline regulatsioon lähtub jällegi riigilõivu regulatsiooni läbivast põhimõttest, mille kohaselt tuleb tasutud riigilõiv isikule tagastada, kui lõivustatud toiming jäi 3(9)

3-20-2324 tegemata. Ei ole mingit mõistlikku põhjust asuda seisukohale, et erinevalt haldus- ja tsiviilkohtumenetlusest ei kuulu vaidlustusmenetluses tasutud riigilõiv isegi osaliselt tagastamisele, kui vaidlustus jääb läbi vaatamata või vaidlustaja sellest loobub. Sellisel regulatsioonil ei oleks ka legitiimset eesmärki. 7) Kaebaja ei nõustu VAKO arvamusega, et kaebaja pidanuks vaidlustama mh konkreetsetes vaidlustusmenetlustes menetluste lõpetamise kohta tehtud otsused, kuna vastavates otsustes sisaldusid samuti VAKO seisukohad riigilõivude osas. VAKO seisukoht sisaldus vastavate otsuste põhjendavas osas, mitte resolutsioonis. Seega kaebaja ei pidanud ja tõenäoliselt ei olekski saanud VAKO otsuste põhjendavale osale kaebust esitada ilma resolutsiooni vaidlustamata. VAKO seisukoht on ka arusaamatu arvestades, et kaebaja riigilõivude tagastamise taotluse lahendas VAKO eraldi vaidlusaluse otsusega.

Riigihangete vaidlustuskomisjon esitas 17.12.2020 arvamuse.

1) Korra, mille kohaselt vaidlustusest loobumisel jäävad kõik menetluskulud vaidlustaja kanda, sätestab kehtiv, 01.09.2017 jõustunud RHS (täpsemalt § 198 lg 3). Seisukohta, et RHS ei võimalda vaidlustajale vaidlustusest loobumisel tagastada riigilõivu (loobutagu vaidlustusest mistahes ajahetkel) on VAKO väljendatud lisaks vaidlustatud otsustele ka mitmetes teistes otsustes (nt 50-19/206162, 14-19/204210). 2) Kuni 31.08.2017 juhindus VAKO vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel 2007. a RHS § 126 lg-st 6. Viidatud paragrahvi kolmas lause sätestas, et vaidlustusmenetluse lõppemisel seoses vaidlustusest loobumisega (2007. a RHS § 126 lg 1 p 2) mõistab VAKO oma otsusega vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Seega nägi 2007. a RHS ette, et vaidlustusest loobumise korral peab vaidlustaja kandma teiste menetlusosaliste eksperdikulud (lepingulise esindaja kulude väljamõistmist seadus sel ajal ette ei näinud), aga ei öelnud vaidlustaja menetluskulude, eeskätt riigilõivu kohta midagi. See võimaldas kuni 31.08.2017 vaidlustusest loobumise korral tagastada vaidlustajale riigilõivu RLS alusel, sõltumata vaidlustusest loobumise ajahetkest. Kehtivas RHS-is on seadusandja varasemat korda muutnud ning otsesõnu välistanud vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamise. Esialgu, kuni 31.12.2018, tuli vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS §-st 222 (rakendussättest), sest praegune vaidlustusmenetluse kulude jaotamise regulatsioon (RHS §-d 198 ja 199) jõustus täisulatuses alles 01.01.2019. RHS § 222 lg 4 nägi selgesõnaliselt ette, et vaidlustusest loobumise korral (RHS § 197 lg 1 p 2) ei jää mitte üksnes vastaspoole eksperdikulud vaidlustaja kanda, vaid ka tema enda menetluskulud. Selline põhimõtteline erinevus võrreldes varasema regulatsiooniga ei saa olla juhuslik. 01.01.2019 muutus olukord võrreldes RHS § 222 lg-s 4 sätestatuga üksnes selles osas, et vaidlustaja peab vaidlustusest loobumise korral kandma ka vastaspoole põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud. RHS § 198 lg-s 3 on vaidlustaja enda menetluskulude puhul kululiigi kaupa eraldi toonitatud, et need kõik jäävad vaidlustaja kanda. 3) VAKO ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RHS § 198 lg 3 teine lause reguleerib üksnes menetluskulude jaotamist vaidlustaja ja hankija vahel ega välista riigilõivu tagastamist RLS sätestatud alustel. RHS § 198 lg 3 teine lause sätestab sõnaselgelt, et vaidlustusest loobumisel jääb ka tasutud riigilõiv vaidlustaja kanda ning puuduvad igasugused piirangud, mis seoksid seda üksnes menetluskulude jaotamisega vaidlustaja ja hankija vahel. 4) Kaebaja soovib, et RHS § 198 lg-t 3 tõlgendataks koostoimes RLS § 15 lg 1 p-ga 4, kuid seadus sellist lähenemist ei toeta. RHS § 198 lg 3 sätestab ühemõtteliselt, et juhul, kui

4(9)

3-20-2324 vaidlustusmenetlus lõpeb RHS § 197 lg 1 p 2 alusel ehk vaidlustusest loobumisega, siis vaidlustaja tasutud riigilõiv ja muud kulud jäävad vaidlustaja kanda. Sealjuures ei omista RHS tähendust vaidlustusest loobumise ajahetkele. Kas see on sisuliselt põhjendatud ja õige (õiglane), on õiguspoliitiline küsimus, mis tuleks lahendada seadusandjal. Tegemist ei ole kehtiva õiguse kohaldamise küsimusega, mida saaks lahendada VAKO. 5) VAKO ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema käsitlust RHS § 198 lg 3 kohaldamisest kinnitab ka RHS § 198 lg 7 regulatsioon. RHS § 198 lg 7 käsitleb olukorda, mille puhul vaidlustus vähemalt ühe nõude osas läbi vaadatakse, mitte olukorda, kus vaidlustusmenetlus lõpeb vaidlustaja loobumise tõttu vaidlustusest. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus vaidlustuse osalisel läbivaatamisel on vaidlustaja soovinud riigilõivu osalist tagastamist vaidlustuse läbivaatamata jäetud osas ning RHS § 198 lg 7 on kehtestatud selliste olukordade ennetamiseks. Ka RHS-i seletuskirjas on seadusandja sõnaselgelt öelnud, et RHS § 198 lg 7 reguleerib üksnes olukorda, kus vaidlustuses on mitu nõuet ja vähemalt ühe nõude osas on vaidlustus läbi vaadatud. 6) Asjakohane ei ole väide, et riigilõivu tagastamata jätmine vaidlustusest loobumise korral riigihangete vaidlustusmenetluses ei harmoneeru halduskohtu- ja tsiviilkohtumenetlustes kehtiva regulatsiooniga. RHS-i regulatsioon on kohtumenetluse seadustikest põhimõtteliselt erinev, mistõttu see ei saagi kohtumenetlustes kehtestatud regulatsiooniga harmoneeruda. HKMS § 104 lg 6 p-ga 2 ja TsMS § 150 lg 2 p-ga 2 võrreldavat regulatsiooni RHS-is kehtestatud ei ole. See on aga seadusandja otsus, millest VAKO peab lähtuma. 7) VAKO võimalused õigusaktide tõlgendamisel on piiratud. Õigusnormile ei saa anda tõlgendust, millega sisuliselt mõeldakse normile meelevaldselt juurde täiendavaid tingimusi või võimalusi. Kaebaja tõlgenduse eelistamine tähendaks vastuollu minekut seadusandja selgelt äratuntava tahtega õiguslikku regulatsiooni muuta ja mitte võimaldada vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamist. Tegemist on eriregulatsiooniga RLS-i suhtes. 8) Kaebaja taotleb kohtult üksnes otsuse kehtetuks tunnistamist, samas sisalduvad VAKO seisukohad AS-i Medita Baltics tasutud riigilõivu tagastamata jätmise kohta konkreetsetes vaidlustusmenetlustes ka VAKO 11.11.2020 otsustes 1-5, millega lõpetati vaidlustusmenetlused nendes vaidlustusasjades. VAKO 11.11.2020 otsused 1-5 on jõustunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et AS Medita Baltics kaebus tuleb jätta rahuldamata.

vt käesoleva otsuse p 1

5(9)

3-20-2324

3-20-2324 et vaidlustusest loobumise korral (RHS § 197 lg 1 p 2) jäävad vaidlustaja kantud menetluskulud tema enda kanda. Riigilõiv on alati olnud vaidlustaja poolt tasumisele kuulunud menetluskulu. 01.01.2019 muutus olukord võrreldes RHS § 222 lg-s 4 sätestatuga üksnes selles osas, et vaidlustaja peab vaidlustusest loobumise korral kandma ka vastaspoole põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud. Eeltoodust nähtub kohtu arvates selgelt seadusandja tahe muuta õiguslikku regulatsiooni selliselt, et enam ei võimaldataks vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamist.

7(9)

3-20-2324 1) ning kui VAKO leiab, et vaidlustuses on kõrvaldatavaid puudusi, annab ta vaidlustajale puuduste kõrvaldamiseks kahe tööpäeva pikkuse tähtaja (RHS § 192 lg 2). Seega teeb VAKO juba enne asja sisulist läbivaatamist lõivustatud toiminguid. Ka näiteks olukorras, kus vaidlustaja ei ilmu istungile või kui ta ilmub istungile ilma tõlgita ja seetõttu jätab VAKO vaidlustuse läbi vaatamata, ei tagastata vaidlustajale riigilõivu (RHS § 198 lg 5). Seda põhjusel, et VAKO on teinud toiminguid vaidlustuse läbi vaatamiseks ja seega ei ole õigustatud talle riigilõivu tagastamine ning vaidlustusmenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda3. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu otsuse 3-18-2263 p 9 ja RLS § 258 pealkiri „vaidlustuse läbivaatamine“. Viidatud haldusasjas seisnes vaidlus selles, kas kaebajale tuleb tagastada relvaloa taotluse eest tasutud riigilõiv olukorras, kus kaebaja võttis relvaloataotluse enne relvaloa väljastamist tagasi. Kohus viitas selles lahendis RLS § 15 lg 1 p-le 4, §-le 2 ning § 263 lg-le 1 (s.o riigilõiv tasutakse mh relvaloa väljastamise eest) ning tegi neist sätetest järelduse, et riigilõivu tasutakse relvaloa väljastamise (või selle väljastamisest keeldumise otsuse, st sisulise otsuse tegemise) eest, mitte pelgalt taotluse menetlemise eest. Eelnevast lähtuvalt tugines kohus RLS sätetele ja seda muu hulgas ka põhjusel, et muud erisätted vastavat küsimust ei reguleerinud. Praegusel juhul on olukord erinev - VAKO ei saanud lähtuda üksnes RLS sätestatust, kuivõrd RHS § 198 lg 3 teises lauses on otsesõnu reguleeritud vaidlustuselt tasutud riigilõivu tagastamise küsimus. Ühtlasi ei saa kohtu hinnangul RLS §-st 2584 järeldada, et lõivustatud toiminguks tuleb pidada ainuüksi vaidluse sisulist läbivaatamist. Kohus rõhutab siinkohal, et ei saa õigusnormile anda tõlgendust, mis läheks vastuollu seadusandja tahtega (vt ka otsuse p 10). Kui seadusandja on sätestanud RHS-s regulatsiooni, mille järgi ei võimaldata vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamist, siis tuleb kohtul sellega asja lahendamisel arvestada.

Seletuskiri riigihangete seaduse eelnõu juurde, lk 131, kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d8709d7d-cf5c-45c6-85761b7e86c80a8a/Riigihangete%20seadus

RLS § 258 lg 1 sätestab, et riigihanke vaidlustuse esitamisel tasutakse riigilõivu: 1) 640 eurot, kui riigihanke eeldatav maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast väiksem; 2) 1280 eurot, kui riigihanke eeldatav maksumus on võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda. Sama §-i lg 2 järgi tasuvad ühispakkujad ja ühistaotlejad riigilõivu RLS lg-s 1 nimetatud riigilõivumääras ning lg 3 järgi tasutakse kahju hüvitamise taotluse esitamisel riigilõivu RLS § 60 lg-s 2 sätestatud määras.

8(9)

3-20-2324 ettenähtud tähtajaks esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.