PharmaEstica Manufacturing OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise SA kohustamiseks lugema kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa 337 473,57 eurot 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise katteks või vastustaja kohustamiseks arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber
Menetlusosalised
Kaebaja – PharmaEstica Manufacturing OÜ, volitatud esindajad vandeadvokaadid Triinu Järviste ja Vitali Šipilov Vastustaja – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindaja vandeadvokaat Kati Jakobson-Lott
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Ettevõtluse Arendamise SA taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
Jätta PharmaEstica Manufacturing OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
4.Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.05.2020 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.04.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).
1.OÜ Vitale-XD (alates 31.05.2017 ärinimega PharmaEstica Manufacturing OÜ; kaebaja) esitas 29.04.2010 Ettevõtluse Arendamise SA-le (vastustaja) taotluse majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.06.2008 määruse nr
„Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ alusel toetuse saamiseks.
2.Vastustaja rahuldas 13.07.2010 otsusega kaebaja taotluse projektile „Vitale-XD tehnoloogiainvesteering pakendamisliin” toetuse saamiseks summas 337 496,07 eurot.
3.Vastustaja tunnistas 29.09.2014 otsusega oma 13.07.2010 otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks (p 1), tunnistas projekti raames tehtud kulud mitteabikõlblikeks (p 2) ja nõudis kaebajalt ebaseaduslikult välja makstud toetuse summas 337 473,57 eurot tagastamist koos liitintressiga alates toetuse väljamakse tegemisest kuni toetuse tagasimaksmiseni (p 3). Toetus tuli tagasi maksta 90 kalendripäeva jooksul alates otsuse kehtima hakkamisest (p 4). Kui kaebaja ei tagasta toetust kogusummas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab ta tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (p 5).
4.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) jättis 19.12.2014 käskkirjaga kaebaja 24.10.2014 vaide rahuldamata, kuid peatas 29.09.2014 otsuse täitmise 30 päevaks vaideotsuse kättesaamisest kaebaja poolt.
5.Kaebaja esitas 16.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse 29.09.2014 otsuse ja 19.12.2014 vaideotsuse tühistamiseks, alternatiivselt kahju hüvitamiseks.
6.Tallinna Halduskohus peatas 23.01.2015 määrusega asjas nr 3-15-113 esialgse õiguskaitse korras 29.09.2014 otsuse kehtivuse, kuid jättis 16.11.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.06.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas 29.09.2014 otsuse intresside osas. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus jõustus, kui Riigikohus jättis 13.01.2020 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
9.Vastustaja edastas 24.01.2020 e-kirjaga kaebajale toetuse tagasimaksmiseks pangakonto ja viitenumbrid.
10.Kaebaja tasus 30.01.2020 Rahandusministeeriumi kontole 29.09.2014 otsuse alusel 337 473,57 eurot.
11.Vastustaja teavitas 26.02.2020 e-kirjas kaebajat, et kaebajal tuli 29.09.2014 otsuse järgi tasuda tähtaegselt tagastamata jäänud summalt viivist. Selline kohustus tuleb perioodi 2007– 2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) § 28 lg-st 5. Kogunenud viivise summa vastab tagasinõutava toetuse summale, mistõttu loeti 30.01.2020 laekunud summa 337 473,57 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 alusel tasutuks viiviste katteks.
12.Vastustaja tagastas 07.04.2020 otsusega kaebaja 27.03.2020 vaide, sest kaebajal puudus õigus vaiet esitada. Vastustaja 26.02.2020 kiri ei ole haldusakt, vaid teabetoiming, millega teavitati kaebajat 29.09.2014 otsuses toodud viivise nõudest ning VÕS § 88 lg-s 8 ja STS2007_2013 § 28 lg-s 8 sätestatud kohustuste täidetuks lugemise järjekorrast. Vastustaja 29.09.2014 otsus on läbinud kohtuliku kontrolli ja jäi jõusse nii toetuse tagasinõude kui ka viivise osas. Seega on selle otsuse kohta olemas jõustunud kohtuotsus, mis annab aluse vaie tagastada. 2(13)
3-20-851
13.Kaebaja esitas 07.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 26.02.2020 kirja tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja palus tuvastada, et tema poolt 30.01.2020 tehtud ülekanne summas 337 473,57 eurot on tehtud vastustaja 29.09.2014 otsusest tuleneva põhinõude katteks (toetuse tagasimaksmine). Samuti palus kaebaja kohustada vastustajat lugema kaebaja poolt tehtud ülekande tehtuks 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla katteks. Kui kohus leiab, et STS2007_2013 § 28 võimaldab nõuda kaebajalt toetuse tagasimaksmisel nii viivist kui intressi ja viivist mitte vähendada, siis tunnistada see säte Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg-ga 1 vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus vastustaja keelamiseks 29.09.2014 otsust sundtäita põhinõude ja viivisenõude osas kuni lõpplahendi jõustumiseni.
14.Halduskohus tagastas 17.05.2020 määrusega kaebuse nõuetes tühistada vastustaja 26.02.2020 kiri ja tuvastada selle õigusvastasus ning tuvastada, et kaebaja 30.01.2020 tehtud ülekanne summas 337 473,57 eurot on tehtud vastustaja 29.09.2014 otsusest tuleneva põhinõude katteks. Halduskohus jättis kaebuse kohustamisnõudes käiguta ja andis kaebajale tähtaja täiendava riigilõivu 735 eurot tasumiseks. Samuti rahuldas halduskohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas vastustajal sundtäita 29.09.2014 otsust kuni haldusasja lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
15.Kaebaja esitas 28.05.2020 määruskaebuse halduskohtu 17.05.2020 määruse peale osas, milles halduskohus tagastas osaliselt kaebuse.
16.Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.06.2020 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata 27.06.2020.
17.Kaebaja esitas 06.07.2020 halduskohtule kaebuse täpsustatud nõuded, milles taotles: 1) kohustada vastustajat lugema kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa 337 473,57 eurot 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise katteks, sh kohtul hinnata: a) millise perioodi eest on põhjendatud viivist nõuda; b) kas intressi ja viivist on arvestatud sama ajaperioodi eest ning kas selline toimimine on õiguspärane, sh kooskõlas viivise arvestamise põhimõtete ja hea usu põhimõttega; c) kas STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord on kooskõlas PS-iga ja Euroopa Liidu (EL) õigusega; 2) alternatiivselt kohustada vastustajat arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber ja selle käigus kohtul hinnata: a) millise perioodi eest on põhjendatud viivist nõuda; b) kas intressi ja viivist on arvestatud sama ajaperioodi eest ning kas selline toimimine on õiguspärane, sh kooskõlas viivise arvestamise põhimõtete ja hea usu põhimõttega; c) kas STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord on kooskõlas PS-iga ja EL-i õigusega; 3) kui kohus leiab, et kehtiv regulatsioon, eelkõige STS2007_2013 § 28 võimaldab nõuda kaebajalt toetuse tagasinõudmisel nii viivist kui ka intressi ning mitte vähendada viivist nullini, jätta kõnealune regulatsioon PS § 32 lg-ga 1 vastuolu tõttu kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
3(13)
3-20-851
18.Halduskohus võttis 05.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes kohustada vastustajat lugema kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa 337 473,57 eurot 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise katteks või kohustada vastustajat arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber. Halduskohus selgitas, et teised kaebaja taotlused on menetluslikud taotlused ja õiguslikud väited, mitte nõuded.
19.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 07.09.2020, paludes jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.
20.Kaebaja esitas 20.11.2020 täiendavad seisukohad ja taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks viivise nõudmise õiguspärasuse kohta.
21.Vastustaja esitas 22.01.2021 seisukoha eelotsuse taotluse osas ja 19.02.2021 täiendavad seisukohad.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
22.Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised:
22.1.Asja nr 3-15-113 tulemusena on vastustajal võimalus teha uus intressinõue, kuid seda takistab aegumine. Vastustaja soovib nimetada intressi ümber viiviseks, et kalduda kõrvale aegumise regulatsioonist. Sama perioodi osas ei saa tekkida nii intressi- kui ka viivisenõuet, isegi kui üks neist on aegunud. See riivab õiguskindlust ja -rahu. Kuna intressinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue.
22.2.Viivisenõue on üllatuslik ja kaebaja soovib selle tervikuna kaotamist. 29.09.2014 otsuses ei ole viivisenõuet, vaid abstraktne ja informatiivne viide õigusele nõuda viivist. Otsuses puuduvad viivisega seotud põhjendused ja arvestus. Viivisenõuet ei konkretiseeritud enne 26.02.2020, seega ei saanud kaebaja enne seda viivisenõude kujunemist vaidlustada. Nt on Tartu Ringkonnakohus 07.09.2017 määruses asjas nr 3-16-1305 leidnud, et viivisenõue tuleb seadusest, mitte tagasinõudeotsusest, kus on viivisele vaid informatiivselt viidatud. Kohtud ei ole asjas nr 3-15-113 viivisenõuet ega selle kooskõla EL-i õigusega kontrollinud, kuigi kaebaja taotles 29.09.2014 otsuse tervikuna tühistamist. Ka vastustaja on 24.01.2020 kirjas viidanud toetuse tagasimaksmiseks edastatud pangarekvisiitidele. Viivisenõue esitati üllatuslikult alles 26.02.2020, seega vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2).
22.3.Kui 29.09.2014 otsus sisaldas viivisenõuet, tuleb kontrollida vastustaja 26.02.2020 kirjas esitatud viivisenõude õiguspärasust. Vastustaja ei saa toetuse tagasinõudmisel viivist nõuda, sest see oleks vastuolus EL-i riigiabi reeglitega, PS-ist tuleneva omandipõhiõigusega (§ 32 lg 1) ja hea usu põhimõttega. Viivisenõue (erinevalt intressist) on karistuslik meede. EL-i õiguse kohaselt ei ole riigiabi tagasinõudmise eesmärgiks riigile kahju hüvitamine ega abisaaja karistamine, vaid abisaaja asetamine konkurentsiolukorda, milles ta oleks, kui ta poleks riigiabi saanud. Seda eesmärki täidavad abi tagasinõudmine ja intressi nõudmine. Seega ei ole võimalik viivist nõuda. Viivise nõudmine asetaks liikmesriigid erinevasse olukorda. Viivise nõudmine on vastuolus Euroopa Kohtu otsusega asjas nr C-349/17 ja Riigikohtu otsusega asjas nr 3-15-241 ning Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995 määrusega nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (määrus nr 2988/95). Eesti riigiabi reeglistik ei tohi kehtestada EL-i õigusest rangemaid reegleid.
22.4.Kuna viivise nõudmine on EL-i õigusega vastuolus, on samadel põhjendustel EL-i õigusega vastuolus ka STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord. EL-i õigusega vastuolus olev õigusnorm ja haldusakt tuleb jätta kohaldamata (Euroopa Kohtu lahend asjas nr C-224/97, p-d 30-34). 4(13)
3-20-851
22.5.Viivist ei saa nõuda aja eest, mil 29.09.2014 otsuse kehtivus oli peatatud. Kehtivuse peatamise ajal ei olnud nõue sissenõutav ja kaebajal ei olnud kohustust seda täita, seega ei olnud ta viivituses. Tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse raames teenib eesmärki tagada kohtumenetluse ajaks õigusrahu ja õigusselgus, et vaidlustatavat haldusakti ei ole õiguslikult olemas. Kaebajal tekib õiguspärane ootus, et ta ei ole sellel ajal rikkumises, kuna olematust haldusaktist ei saa talle kohustusi tulla. Haldusakti täitmise ja kehtivuse peatamine on erinevad esialgse õiguskaitse abinõud. Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-21-08 ei ole asjakohane, sest selles asjas analüüsiti haldusakti täitmise peatamist haldusmenetluse raames. Maksukohustus tekib vahetult seadusest ja intressi arvestatakse päevast, mil maksu tuli seaduse järgi tasuda, samas kui toetus tuleb tagasi maksta tagasinõudeotsuse alusel ja viivist hakatakse arvestama sellest, kui toetust ei tagastata otsuses ettenähtud tähtpäevaks. Lisaks saab maksuasjades intress omada karistuslikku iseloomu.
22.6.Viivist oleks võimalik nõuda vaid 5 päeva eest summas 1687,37 eurot. Tagasinõudeotsus hakkas kehtima alates selle kättetoimetamisest kaebajale ehk 30.09.2014 ja otsuse täitmise tähtaeg oli 90 päeva, seega ei saanud viivise arvestamine alata enne 29.12.2014. MKM peatas 19.12.2014 vaideotsusega tagasinõudeotsuse 30 päevaks, st kuni 18.01.2015, mis oli pühapäev, seega sai viivis muutuda sissenõutavaks alates 19.01.2015. Halduskohus peatas 23.01.2015 määrusega tagasinõudeotsuse kehtivuse esialgse õiguskaitse korras 30 päevaks. Kuna määrust ei vaidlustatud, kehtis esialgne õiguskaitse kuni lõpliku lahendi jõustumiseni ehk 13.01.2020. Kohe pärast Riigikohtu lahendi jõustumist küsis kaebaja vastustajalt toetuse tagasimaksmiseks pangakonto numbrit, mille vastustaja edastas 24.01.2020. See erines tagasinõudeotsuses toodust. Järelikult oli vastustaja vastuvõtuviivituses, mis välistab viivisenõude. Perioodi 20.-22.01.2015 osas on viivisenõue aegunud ja viivist saaks arvestada vaid perioodi 25.-29.01.2020 eest.
22.7.Viivist tuleb vähendada nullini, sest vastustajal ei saanud toetuse tagasimaksmisega viivitamisel ilmselgelt kahju tekkida, kuna võimalikku kahju katab juba intress. Viivisenõude esitamata jätmine mõistliku aja jooksul on samuti aluseks viivise vähendamiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-66-05, p 23).
22.8.Vastustaja viited kaebaja võimalusele esitada täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi on asjakohatud. Vastustaja nõue on avalik-õiguslik, mille vaidlustamiseks on ette nähtud eriregulatsioon. Samuti ei ole vastustaja kaebaja vastu täitemenetlust alustanud. STS2007_2013 ei tulene, et tagasinõudeotsus oleks täitedokument.
22.9.Viivisemäär 0,1% päevas ehk 36,5% aastas ületab EL-i õigusega lubatud intressimäära ja on ebamõistlikult suur. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-15-241 lugenud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 108 lg-ga 3 vastuolus olevaks intressimäära Euribor + 5% aastas. Turult laenamise intress oleks ligi 3% aastas.
23.Vastustaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised:
23.1.Kaebajal puudub kaebeõigus. Viivisenõue sisaldus 29.09.2014 otsuse p-s 5 ja viivise maksmise kohustus on sätestatud imperatiivselt STS2007_2013 § 28 lg-s 5. Kaebaja vaidlustas 29.09.2014 otsuse asjas nr 3-15-113, kus tal oli võimalik esitada kõik vastuväited. Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsus on jõustunud ja 29.09.2014 otsus on viivisenõude osas kehtiv. Kuna kaebajat esindasid nii vaide- kui kohtumenetluses vandeadvokaadid, ei saa viivisenõue olla kaebajale teadmata. 29.09.2014 otsus on STS2007_2013 § 26 lg 4 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 21 kohaselt täitedokument ning täitedokumendi toimet on võimalik kõrvaldada vaid täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kuigi vastustaja ei ole alustanud kaebaja vastu täitemenetlust, on TMS § 221 järgset hagi võimalik esitada ka enne täitemenetluse alustamist. Toetuse tagasimaksete järjekord on 5(13)
3-20-851
kehtestatud STS2007_2013 § 28 lg-s 8, seega ei sõltu tagasimaksete sooritatuks lugemise järjekord haldusaktist või -toimingust. Kuna kaebaja on viivisenõude vabatahtlikult täitnud, ei saa seda vaidlustada ka TMS § 221 alusel. Igal juhul ei kuulu TMS § 221 alusel hagi lahendamine halduskohtu pädevusse. STS2007_2013 § 26 lg 4 võimaldab tagasinõudeotsuseid täitemenetluses täita ja senini on kohtutäiturid tagasinõudeotsuseid ilma vastuväideteta sundtäitnud.
23.2.Riigikohtu 16.06.2008 otsusest asjas nr 3-3-1-21-08 nähtuvalt ei võta haldusakti täitmise peatamine haldusakti adressaadilt kohustust selle abinõu kehtivuse lõppemisel maksta intresse ja viiviseid, mida arvestatakse juhul, kui haldusakt jääb kehtima, tagasiulatuvalt. Seega ei välista MKM-i vaideotsusega kehtestatud tagasinõudeotsuse täitmise peatamine selle perioodi eest viivise arvestamist. Sarnaselt jääb ka haldusakti kehtivuse peatamise lõppemisel haldusakt kehtima ja viiviseid arvestatakse tagasiulatuvalt.
23.3.Kaebajalt tagasinõutav toetus on ebaseaduslik riigiabi. Euroopa Kohtu otsusest asjas nr C-349/17 järelduvalt peab liikmesriik kohustama abisaajat maksma intressi kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai ebaseaduslikku riigiabi kasutada. Esialgse õiguskaitsena kohaldatud tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine ei saa peatada viivisearvestust, kuna see ei kõrvaldaks konkurentsimoonutust, mille on põhjustanud ebaseadusliku riigiabi tõttu saadud konkurentsieelis, mis on aga ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise peamine eesmärk. Kui kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja õigusi pole kahjustatud ja talle pandud kohustus on õiguspärane, ei ole põhjendatud olukord, kus kehtivuse kaotanud esialgne õiguskaitsevahend võimaldab vaidluse kaotanud isikul oma kohustuste täitmisest vabaneda.
23.4.Tartu Ringkonnakohus on 02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes asjas nr 3-16-1305 leidnud, et viivise maksmise kohustus tuleb seadusest, mitte haldusaktist ja haldusakti peatamine ei peata viivise kulgemist. Haldusaktis viidatakse viivisele vaid informatiivselt.
23.5.Kui viivise maksmise puhul on tegemist seadusest tuleneva kohustusega, siis ei eelda selle tekkimine vastustaja poolt nõude esitamist. Sellisel juhul ei ole võimalik rääkida ka nõude aegumisest. Kui tegemist ei ole seadusest tuleneva kohustusega, on vastustaja esitanud viivise nõude tagasinõudeotsuses. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei ole varem viivisenõuet esitanud ega sellele viidanud. Igal juhul ei ole toetuse andmise puhul tegemist tehinguga ja sellele ei kehti tehingulised aegumistähtajad.
23.6.Ringkonnakohus tühistas vastustaja tagasinõude otsuse kasutusintressi osas ja vastustaja ei ole kasutusintressi osas veel uut otsust teinud. Seega puudub alus väita, et viivise maksmine viib võlausaldaja alusetu rikastumiseni. Kasutusintressi kehtestamine toimub haldusaktiga, mida kaebajal on võimalik vaidlustada. Viivist ei saa vähendada nullini tulenevalt kaebaja poolt vastustajale omistatavast hüpoteetilisest võimalikust tegevusest tulevikus. Vastustaja kinnitab, et kui ta teeb kasutusintressi osas uue otsuse, on see kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguspõhimõtetega. Kaebaja viited hea usu põhimõtte rikkumisele on alusetud. Kaebaja ja vastustaja ei nimetanud omavahelises kirjavahetuses toetuse tagasimaksmist, vaid tagasimakset, mille tegemiseks kaebaja küsis pangarekvisiite.
23.7.Viivist (viivitusintressi) ja intressi (kasutusintressi) ei maksta sama perioodi eest. Periood, mil kaebaja sai toetust kasutada, jaguneb kolmeks: 1) abi andmisest kuni tagasinõudeotsuse kehtima hakkamiseni – intressi arvestamise kohustus selle perioodi eest tuleb ELTL art 108 lg-st 3; 2) tagasinõudeotsuse teatavaks tegemisest kuni abi tagastamise tähtpäevani (90 kalendripäeva) – STS2007_2013 kohaselt intress Euribor + 5% aastas; 3) abi tagastamise tähtpäevast kuni abi täies ulatuses tagastamiseni – STS2007_2013 järgi viivis 0,1% päevas. See kord ei ole vastuolus Euroopa Kohtu otsusega asjas nr C-349/17, EL-i õigusega, PS-iga ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohus ei ole viivise nõude keeldu kehtestanud. Puudub 6(13)
3-20-851
vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Viivisenõude kooskõla PS-iga ja EL-i õigusega oli kaebajal võimalik käsitleda asja nr 3-15-113 raames. Praeguseks on selles asjas olemas jõustunud kohtuotsus ja kaebajal ei ole võimalik tagasinõudeotsust selle punkti osas uuesti vaidlustada.
23.8.Kaebaja ei ole millegagi põhjendanud väidet, et nõuete täitmise järjekord ei ole kooskõlas PS-iga. Analoogne nõuete täitmise järjekord on sätestatud ka VÕS § 88 lg-s 8, mida on käsitletud lugematutes kohtuotsustes ja mille osas pole kohtutel kunagi tekkinud kahtlust, et see järjekord võib olla vastuolus PS-i või EL-i õigusega. Seega ei saa seda olla ka STS2007_2013 § 28 lg 5. Kuna nõuete täitmise järjekord on sätestatud seaduses, ei saa kohus rahuldada kaebaja nõuet lugeda kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa tervikuna makstuks tagasinõudeotsusest tuleneva põhivõla katteks. Kuna kaebajalt nõutava viivisesumma arvestus on peatunud, sest viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse suurus, siis ei mõjuta kohustuste täitmise järjekord kuidagi kaebaja kohustuste suurust.
23.9.Viivisenõude esitamine on kooskõlas EL-i õigusega ja puudub vajadus Euroopa Kohtult eelotsust küsida. ELTL art-test 107 ja 108 ning Euroopa Kohtu otsusest asjas nr C-349/17 ei tulene keeldu ebaseadusliku riigiabi tagasinõudelt arvestada viiviseid tagasimaksega viivitamise korral. Euroopa Kohus käsitles selles otsuses kitsamalt intressiarvestuse perioodi olukorras, kus tagasinõudele kohalduvad siseriiklikud normid ei võimaldanud intressi arvestada alates toetuse väljamaksmisest, ja leidis, et selliseid normid ei olnud ELTL art 108 lg-ga 3 kooskõlas. Euroopa Kohus ei viidanud kuidagi sellele, et riigiabilt või toetuse tagasinõudelt ei tohiks arvestada muid kõrvalnõudeid, mis on kehtestatud siseriiklikus õiguses. Euroopa Kohus viitas vastupidi üldpõhimõttele, et reeglina nõutakse ebaseaduslik riigiabi tagasi liikmesriigi õiguse kohaselt. Kaebaja ei esitanud asja nr 3-15-113 raames mingeid vastuväiteid STS2007_2013 § 28 lg 5 kohaldamisele. Ka Riigikohus käsitles asjas nr 3-15-241 STS2007_2013 § 28 lg 2 vastuolu ELTL art 108 lg-ga 3 osas, mille alusel arvestada ja nõuda intressi abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest. Muus osas on Riigikohus lahendanud sarnaseid asju (3-15-113, 3-15-241, 3-14-387) siseriiklike normide alusel. Ka asjas nr 3-15-241 vaidlustatud haldusakt sisaldas viivisenõuet, mille õigusvastasust kohtud ei tuvastanud.
23.10.Vastustaja ei ole asendanud intressinõuet viivisenõudega. Viivisenõue esitati juba tagasinõudeotsuses. Kuna kaebajat esindasid eelmises menetluses õigusvaldkonna eriteadmistega esindajad, ei saanud viivisenõue tulla kaebajale üllatuslikult. Asjaolu, et kaebaja asja nr 3-15-113 menetluse raames tagasinõudeotsuse p 5 õigusvastasuse küsimust ei tõstatatud, oli tema enda riisiko.
23.11.Viivisenõude esitamine ei ole karistuslikuks meetmeks ja puudub vastuolu määrusega nr 2988/95. Viivisenõue on käsitletav määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 alusel kohaldatava meetmena ja on sellega kooskõlas. Euroopa Kohus on asjas nr C-564/10 (p-d 46, 47) pidanud lubatavaks nii tasandusintressi kui viivitusintressi nõudmist ning selgitanud, et põhjendamatult saadud summade tagasinõudega seotud intressi sissenõudmisele kohaldatav kord ja tingimused tuleb ette näha liikmesriigi õigusnormidega. Euroopa Kohus on asjas nr C-584/15 (p-d 29, 30) pidanud põhjendamatult saadud toetuse tagasimaksmisel nõutavat intressi, mida tuleb maksta toetuse saamise ja tagasimaksmise vahelise aja eest, määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 kohaseks haldusmeetmeks, mille eesmärk on võtta toetuse saajalt ära põhjendamatult saadud soodustus. Seega ei ole tegemist karistusliku meetmega. Lisaks on Euroopa Kohtu otsuste pinnalt võimalik järeldada, et intressi- või viivisenõue ei pea olema ühtse määrana määratud kindlaks liidu õiguses selleks, et langeda määruse nr 2988/95 art 4 lg 2 kohaldamisalasse. Kõrvalnõuete kehtestamise eesmärk, milleks on tasandada õigustamatult saadud vahendite kasutamisest tulenev kahju ja motiveerida toetuse saajat tagasimakset õigeaegselt teostama, on kooskõlas määruse nr 2988/95 art 2 lg-ga 1. Ka Euroopa Liidu Nõukogu 11.07.2006 määruses 7(13)
3-20-851
nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (määrus nr 1083/2006), nähakse sõnaselgelt ette tagasinõutavatele summadele siseriikliku intressi- või viivitusintressi nõude kehtestamise kohustus. Seda määrust kohaldatakse ühetaoliselt kõikidele struktuurifondidest rahastatud toetustele, sh määruse tasandil ei tehta erisusi riigiabi tagasinõuete suhtes. Määruse nr 1083/2006 art 70 lg 1 p b järgi tuleb põhjendamatult makstud summad tagasi nõuda võimaluse korral koos viivisega hilinenud maksetelt. Seega on kõrvalnõuete kehtestamine jäetud liikmesriikide otsustada. Eesti seadusandja on kõrvalnõudeid reguleerinud STS2007_2013 § 28 lg-tes 1 ja 5. Seejuures on normide eesmärgiks tasandada õigustamata saadud vahendite kasutamisest tekkivat kahju. Viivisenõude täiendavaks eesmärgiks on motiveerida toetuse saajat toetuse tagasimakset õigeaegselt teostama ning kaitsta EL-i ja riigi varalisi huve. Maksuasjades nõutava intressi eesmärk on sarnane, seega on maksuasjades tehtud otsustes toodud järeldused kohaldatavad ka praeguses asjas. Viivisenõude kehtestamises mingit erakordset või lubamatut pole ning see on ka teisi siseriiklikke ja valdkondlikke õigusakte arvestades tavapärane. Samasuguses määras viivis on sätestatud ka teistes seadustes. Madal viivisemäär ei pruugi keskmist toetuse saajat motiveerida makset õigeaegselt teostama. Kaebajal oli võimalik viivist vältida toetuse õigeaegse tagasimaksmisega.
KOHTU PÕHJENDUSED
24.Vastustaja leiab, et 29.09.2014 otsus on täitedokument ja täitemenetluse vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohus nõustub vastustajaga selles, et toetuse tagasinõudmise otsus on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 21 ja STS2007_2013 § 26 lg 4 järgi. Seega on vastustajal võimalik esitada see täitmata jätmise korral kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks. TMS § 23 lg 1 järgi viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Järelikult algab täitemenetlus kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisega. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vastustaja ei ole kaebaja vastu täitemenetlust alustanud. Kuna kaebaja osas ei toimu täitemenetlust, siis ei saa ta kasutada täitemenetluses kehtivaid õiguskaitsevahendeid. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221) on täitemenetluses kasutatav õiguskaitsevahend. Seda kinnitab juba seda reguleeriva paragrahvi asukoht TMS-is – 7. osa „Kaebused ja hagid täitemenetluses“. Erinevalt vastustaja väidetust ei ole Riigikohus 17.11.2020 otsuses asjas nr 3-2-1-104-10 (p 11) leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka enne täitemenetluse alustamist, vaid selgitanud, millal peab olema tasaarvestus tehtud, et sellele saaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineda. TMS § 11 lg 1 p-st 5 nähtuvalt on täitemenetlusega seotud hagide lahendamine maakohtu pädevuses. Praegusel juhul ei toimu kaebaja suhtes täitemenetlust, seega ei ole praegust vaidlust pädev lahendama maakohus, vaid halduskohus, sest tegemist on avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega, mille lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Järelikult puudub HKMS § 151 lg 1 p-s 1 ja § 121 lg 1 p-s 1 sätestatud alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
25.Vastustaja leidis, et kaebajal puudub kaebeõigus, sest 29.09.2014 otsus on läbinud kohtuliku kontrolli ja jäänud muus osas peale intresside kehtima.
25.1.29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-s 5 on välja toodud: „Kui Toetuse saaja ei tagasta Projekti toetust kogusummas käesolevas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab Toetuse saaja tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt, iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.“. Selle tuginedes jääb kohus oma 17.05.2020 ja 02.07.2020 määrustes toodud seisukoha juurde, et viivise tasumise kohustuse juhuks, kui kaebaja ei tagasta toetust tagasinõudeotsuses toodud tähtpäevaks, pani kaebajale juba 8(13)
3-20-851
29.09.2014 otsus, mitte ei esitanud vastustaja viivise nõuet 26.02.2020 e-kirjaga. Sama on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 11.06.2020 määruses. Tõepoolest tuleb viivise maksmise kohustus STS2007_2013 § 28 lg-st 5, kuid kaebaja osas on viivise maksmise kohustus muudetud siduvaks 29.09.2014 otsusega.
25.2.Tegemist oli selge nõudega. Sellest nähtub arusaadavalt vastustaja eesmärk rakendada kaebaja suhtes viivist juhuks, kui kaebaja toetust tähtaegselt ei tagasta. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks see nõue jäi talle erinevalt intressinõudest arusaamatuks, kuigi teda esindasid kaks vandeadvokaati. Asjaolu, et viivise nõuet ei toodud selles otsuses välja konkreetse summana, ei muuda viivise nõuet ebaselgeks. Sellisel kujul viivise nõude esitamine on põhjendatud ja tavapärane, sest viivise nõude suurus sõltub põhinõude tasumisega viivitatud päevade arvust. Enne põhinõude tasumist ei ole võimalik viivise suurust välja arvutada. See tulnuks kaebajal endal välja arvutada. Arvestades toetuse tagasimaksmise tähtpäeva ja viivise määra, ei saanud maksmisele kuuluva viivise väljaarvutamine olla kaebaja jaoks keeruline. Samamoodi ei esitatud intressi nõuet 29.09.2014 otsuses kindla summana, ometigi sai kaebaja intressi nõudest aru ja vaidlustas selle. Seega puudub alus väita, et just viivise nõue jäi kaebajale arusaamatuks. Samuti nagu oli intressi nõue haldusakti osa, oli seda ka viivise nõue. Kuna viivise maksmise nägi selgelt ette ka seadus, siis ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et talle oli viivise nõue üllatuslik. Viivist oli võimalik vältida toetuse tähtaegse tagastamisega.
25.3.Asjaoludest nähtuvalt on kaebaja vaidlustanud 29.09.2014 otsust asjas nr 3-15-113. Kaebaja vaidlustas otsust tervikuna, kuid viivise nõudele vastuväiteid ei esitanud. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.06.2019 otsusega kaebuse üksnes intresside osas, muus osas jäi kaebus rahuldamata. Seega on 29.09.2014 otsus viiviste osas kehtiv haldusakt, mis on täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse § 60). Kaebajale pidi viivise nõue olema arusaadav. Samuti pidi ta aru saama, et kui tema hinnangul on viivise nõue või viivise määr õigusvastane, tuleb 29.09.2014 otsust selles osas vaidlustada. Kaebaja jättis viivise nõude vaidlustamata. Kohtud olid asja läbivaatamisel seotud kaebuse ulatusega (HKMS § 2 lg 3 esimene lause) ega saanud omal algatusel viivise nõude õiguspärasust hinnata ja seepärast viiviseid asjas nr 3-15-113 tehtud kohtuotsustes ei käsitletud. Kaebaja ei ole ka praeguses asjas taotlenud kaebetähtaja ennistamist ja 29.09.2014 otsuse tühistamist viivise nõude osas.
25.4.Seega tuleb kaebajale viivise maksmise kohustus 29.09.2014 otsusest, mis on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik haldusakt. Kaebaja ei ole seda otsust viivise nõude osas vaidlustanud. Järelikult puudub kohtul võimalus kaebaja soovile vastavalt viivise nõuet tervikuna kaotada. Selleks tulnuks 29.09.2014 otsust viivise nõude osas vaidlustada. Kuna 29.09.2014 otsus ei ole praeguse vaidluse esemeks, siis ei saa praeguses asjas vaielda selle üle, kas kaebajal on viivise tasumise kohustus, kas see kohustus on PS-iga või EL-i õigusega kooskõlas ja kas viivise määr on õiguspärane. Kaebaja sellekohased väited on praeguses asjas asjakohatud ja kohus jätab need asja lahendamisel tähelepanuta. Vaielda saab selle üle, millise perioodi eest on kaebaja kohustatud viivist maksma, st kas haldusakti täitmise või kehtivuse peatamise periood peatas ka viiviste arvestuse ja kas viivist tuleb maksta aja eest, mil vastustaja viivitas kaebajale tagasimakse teostamiseks pangarekvisiitide edastamisega. Kuna 29.09.2014 otsus ei näinud ette nõuete täitmise järjekorda, siis saab vaidluse esemeks olla ka nõuete täitmise järjekord (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 määrus, p 22).
25.5.Seega ei jäta kohus kaebust läbi vaatamata, vaid vaatab läbi ulatuses, mis saab olla praeguse vaidluse esemeks. Muud kaebaja väited jäävad tähelepanuta. Vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata.
26.Kaebaja leiab, et vastustaja nõuab temalt intressi ja viivist sama aja eest ehk kõrvalnõudeid on rakendatud või soovitakse rakendada tema suhtes topelt.
9(13)
3-20-851
26.1.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks viivise nõue ümberformuleeritud intressi nõue. Intress ja viivis on eraldiseisvad õiguskaitsevahendid, millel on erinevad eesmärgid. Intress (kasutusintress) on tasu võõra raha kasutamise eest. Viivise (viivitusintress) eesmärk on ühelt poolt motiveerida toetuse saajat tagasinõutavat toetust kiiresti tagastama ja teiselt poolt hüvitada toetuse tagastamisega viivitamisest põhjustatud eelduslik kahju. Intressi ja viivist nõutakse erinevate perioodide eest. Intressi nõutakse STS2007_2013 § 28 lg-test 2 ja 3 ning Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsuse asjas nr 3-15-113 p-dest 18-19 nähtuvalt alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmise päevani, kuid mitte kauem kui toetuse tagasimaksmise tähtpäevani, ajatamise korral lõpliku tagasimaksmise tähtpäevani. Viivist nõutakse alates toetuse tagasimaksmise tähtpäevale järgnevast päevast kuni toetuse tagasimaksmiseni, kuid mitte rohkem kui tagasinõutava toetuse suuruses summas (STS2007_2013 § 28 lg 5). 29.09.2014 otsuses oli olemas nii intressi kui ka viivise nõue, seega oli kaebajal sellest otsusest tulenevalt kohustus maksta nii toetuse kasutamise aja eest intressi kui ka toetuse tähtajast hilisemal tagastamisel viivist. Vastustaja ei ole asendatud üht nõuet teisega.
26.2.Kohus möönab, et 29.09.2014 otsus oli ebaselge selles osas, millise perioodi eest tuleb intressi maksta. Nii otsuse resolutsiooni p-s 3 kui ka p-s 3.2 toodi välja, et intressi tuleb maksta kuni toetuse tagasimaksmiseni. Seega võis sellest otsusest jääda mulje, et intressi tuleb maksta ka selle aja eest, mil toetuse maksmise tähtpäev on möödas ja kehtib viivise tasumise kohustus. Samas näeb STS2007_2013 § 28 lg 3 selgelt ette, et intressi ei arvestata kauem kui toetuse tagasimaksmise tähtpäevani. Pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva hakkas STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi kulgema viivise arvestus. Seega koos seaduses sätestatuga on piisavalt selge, et intressi ja viivist makstakse erinevate ajaperioodide eest.
26.3.Seejuures tuleb tähele panna, et Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.06.2019 otsusega asjas nr 3-15-113 vastustaja 29.09.2014 otsuse intresside osas. Vastustaja selgitas kaebajale, et kaalub uue intressinõude tegemist. Asjaoludest nähtuvalt ei ole vastustaja veel uut intressinõuet teinud. Kuna intressinõue ei ole praeguse vaidluse esemeks, siis ei hinda kohus seda, kas intressinõude esitamine oleks põhjendatud, millises määras ja millise perioodi osas see oleks põhjendatud ning kas see võiks olla aegunud. Vajadusel saab kaebaja esitada vastustaja intressinõude peale kohtule uue kaebuse, mh põhjusel, et intressi nõutakse sama perioodi eest, mille eest nõutakse viivist. Igal juhul ei mõjuta vastustaja poolt tulevikus esitatav intressinõue viivise nõude õiguspärasust.
27.Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et viivise nõue on aegunud. Kuna viivist saab hakata arvestama alates toetuse tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest, siis ei saa viivise nõue olla aegunud enne seda, kui toetuse tagasimaksmise tähtpäev on möödunud. Vastustaja esitas viivise nõude juba 29.09.2014 otsuses, toetuse tagasinõudmise tähtpäevaks oli 90 kalendripäeva 29.09.2014 otsuse kehtima hakkamise päevast ehk kättetoimetamisest arvates, seega ei ole viivise nõue aegunud.
28.Kaebaja vaidlustab nõuete täitmise järjekorda.
28.1.STS2007_2013 § 28 lg 8 kohaselt loetakse toetuse tagasimaksmisel tehtavad maksed sooritatuks järgmises järjekorras: esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis, teises järjekorras intressid vastavalt nende ajalisele tekkele, alustades varaseimast, ning viimases järjekorras tagastatav toetus või selle osad, alates varaseimast võlgnevusest. Sarnaselt sätestab ka VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Selles sättes nimetatud intressi all peetakse silmas ka viivist (vt Riigikohtu 14.02.2012 määrus asjas nr 3-2-1-174-11, 10(13)
3-20-851
p 12). VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sama paragrahvi lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda.
28.2.Eelviidatust nähtub, et tegemist on tavapärase ja sarnaselt ka eraõiguslikes suhetes kehtiva nõuete täimise järjekorraga. Selle eesmärk on tagada, et võlgnik täidaks ka temal lasuvad kõrvalkohustused. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhivõla, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalkohustusi täita. Samuti täidab selline nõuete täitmise järjekord eesmärki, et võlgnik ei viivitaks võla tasumisega liiga kaua. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhinõude, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalnõuete tasumisega kiirustada, sest nendelt enam viivist ei arvestata. Seega teenib nõuete täitmise järjekord võlausaldaja huve ja motiveerib võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt või võimalikult kiiresti täitma.
28.3.Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas selline nõuete täitmise järjekord tema õigusi rikub või mis põhjusel on see õigusvastane. Kaebajal puudub õigus nõuda, et tema suhtes rakendataks teistsugust nõuete täitmise järjekorda või et tal oleks võimalik oma kohustuste täitmisega talle sobiva ajani viivitada. Pealegi ei muudaks nõuete täitmise järjekorra muutmine kaebaja osas midagi, sest vastustaja arvestuse kohaselt on põhinõudelt arvestatud viivis jõudnud sama summani põhinõudega, seega on viivise arvestus STS2007_2013 § 28 lg 5 teise lause kohaselt lõppenud ja kaebaja jaoks ei oma tähtsust, millises järjekorras ta nõuded täidab. Mõlemad nõuded (nii põhinõue kui ka viivisenõue) tuleb tal täita. Järelikult puudub põhjus praegusel juhul põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada, sest selle menetluse tulemusest ei sõltu praeguse asja lahendus.
29.Kaebaja leiab, et kuna MKM vaideotsusega oli tagastusnõude täitmine peatatud ja halduskohtu määrusega oli tagastusnõude kehtivus esialgse õiguskaitse korras peatatud, siis ei tule tal selle aja eest viivist tasuda, sest tal ei olnud sel aja kohustust toetust tagastada ja järelikult ei olnud ta toetuse tagastamisega viivituses.
29.1.HKMS § 249 lg 4 esimese lause järgi kehtivad esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni. HKMS § 254 lg 2 esimese lause järgi tuleb esialgse õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel saadu vastavas osas kaebuse rahuldamata jätmisel tagastada, samuti kõrvaldada muud esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed.
29.2.Eeltoodud sätetest nähtuvalt kehtib esialgse õiguskaitse abinõu ainult menetluse ajal kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui kaebus jääb rahuldamata, tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed kõrvaldada, st et toetuse saajal tuleb maksta viivist tagasiulatuvalt alates ajast, millal möödus toetuse tagasinõudmise tähtpäev (vt Tallinna Halduskohtu 16.07.2018 otsus asjas nr 3-15-44, p 53 ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019 otsus asjas nr 3-15-44, p 30). Kaebajal on õigus selles, et haldusakti täitmise peatamine ja haldusakti kehtivuse peatamine on sisuliselt erinevad õiguskaitsevahendid. Nende sisuline erinevus avaldub esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. See erinevus ei oma tähtsust pärast esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse lõppemist, kui kaebus on jäetud rahuldamata. Kuna kaebaja kaebus asjas 3-15-113 jäi tagasinõudeotsuse tühistamise nõudes (v.a intresside osas) rahuldamata, sh ei muudetud tagasinõudeotsuse täitmise tähtpäeva, siis kehtib 29.09.2014 otsus sellisena, nagu see vastu võeti (v.a intresside osas), sh kehtib 29.09.2014 otsusega määratud toetuse tagastamise tähtpäev. Kaebajal tuleb tagastada tagasinõutav toetus viivisega sõltumata sellest, kas tagasinõudeotsuse kehtivus või täitmine oli kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras peatunud või mitte. Pärast kohtumenetluse lõppu on esialgne õiguskaitse kaotanud oma
11(13)
3-20-851
regulatiivsuse ega mõjuta enam poolte vahelisi suhteid. Viivise arvestuse aluseks on kehtivas haldusaktis kindlaksmääratud toetuse tagastamise tähtpäev, mitte asjas nr 3-15-113 tehtud kohtuotsuse jõustumise või mõni muu kuupäev. Kuna kaebaja ei tagastanud toetust 29.09.2014 otsusega määratud tähtajaks, siis tuleb tal maksta viivis selle aja eest, mil ta viivitas toetuse tagastamisega. Kaebajal oli võimalik vältida sellise tagajärje saabumist toetuse tähtaegse tagastamisega.
29.3.Samasugune seisukoht kehtib sarnastel põhjendustel ka vaideotsusega haldusakti täitmise peatamise korral (vt sarnaselt Riigikohtu 16.06.2008 otsus asjas nr 3-3-1-21-08, p 8).
30.Kaebaja leiab, et ta ei pea maksma viivist aja eest, mil vastustaja viivitas talle pangarekvisiitide edastamisega, sest sel ajal oli vastustaja vastuvõtuviivituses. Kohtu hinnangul on kaebaja sellekohased põhjendused praeguses asjas asjakohatud. Asjas nr 3-15-113 esitatud kaebusest nähtub, et kaebaja sai vastustaja 29.09.2014 otsuse kätte 30.09.2014. Otsuse täitmise tähtpäevaks oli 90 kalendripäeva, seega tuli toetus tagastada hiljemalt 29.12.2014. Kuna kaebaja selleks ajaks toetust ei tagastanud, hakkas alates 30.12.2014 kulgema viivise arvestus. STS2007_2013 § 28 lg 5 teisest lausest tulenevalt lõppes viivise arvestus 1000 päeva möödudes ehk 25.09.2017, jõudes tagasinõutava toetusega samasse suurusesse. Asjaoludest nähtuvalt küsis kaebaja vastustajalt pangarekvisiite 13.01.2020 ja vastustaja edastas need 24.01.2020. Kuna kaebaja osas lõppes viivisearvestus juba oluliselt varem, siis ei mõjuta need 11 päeva enam kuidagi kaebaja poolt tasumisele kuuluva viivise summat.
31.Kohus leiab, et praeguse asja lahendamiseks ei ole vaja Euroopa Kohtult eelotsust küsida. Viivise nõue esitati juba 29.09.2014 otsuses ja see otsus ei ole praeguse vaidluse esemeks. Seega ei saa praeguses asjas lahendada küsimust selle kohta, kas viivise nõudmine toetuse tagasinõudmisel ja kehtiv viivise määr on EL-i õigusega kooskõlas. Sellekohased küsimused tuli lahendada asja nr 3-15-113 raames või taotledes viivise osas 29.09.2014 otsuse tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist. Samuti on kaebaja lähtunud ebaõigetest eeldustest, et vastustaja nõuab viivist intressi asemel ja et viivist nõutakse intressiga sama perioodi eest.
32.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja nõuet kohustada vastustajat lugema kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise katteks, ei saa rahuldada. See oleks vastuolus STS2007_2013 § 28 lg-st 8 tuleneva nõuete täitmise järjekorraga. Selline nõuete täitmise järjekord ei riku praegusel juhul kaebaja õigusi. Rahuldada ei saa ka kaebaja alternatiivset nõuet kohustada vastustajat arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber, sest vastustaja on õiguspäraselt arvestanud viivist alates toetuse tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest ning vahepealne tagasinõudeotsuse täitmise ja kehtivuse peatamine ei oma kaebaja suhtes tagasiulatuvat mõju. Seega tuleb kaebus jätta terves ulatuses rahuldamata.
33.Kohus rahuldas 17.05.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas vastustajal sundtäita 29.09.2014 otsust kuni praegust haldusasja lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb esialgne õiguskaitse tühistada. HKMS § 253 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega.
34.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 1620 eurot (sisaldab käibemaksuga) koos viivisega. Vastustaja põhjendas menetluskulude väljamõistmise taotlust sellega, et tema põhiülesannete hulka, sh tema töötajate põhiülesannete hulka ei kuulu esindamine kohtuvaidlustes ning tema töötajad ei ole kohtuvaidlustele spetsialiseerunud. Kohtu hinnangul ei ole selline põhjendus asjakohane. Vaidluse all on vastustaja tegevuse õiguspärasus. Haldusorgan peab suutma oma tegevust kohtus ise põhjendada. Tegemist ei olnud 12(13)
3-20-851
vastustaja põhitegevuse raamidest väljuva vaidlusega, milles vastustaja vajanuks haldusvälist õigusabi. Seni on vastustaja suutnud mitmetes kohtuasjades end ise oma töötajate abiga esindada. Praegune vaidlus on oluliselt vähem keeruline kui vaidlus asjas nr 3-15-113, milles ringkonnakohus jättis samuti vastustaja menetluskulud tema enda kanda, sest tegemist on haldusorgani põhitegevust puudutava vaidlusega. Seega ei ole ka praeguses asjas põhjendatud vastustaja menetluskulusid kaebajalt välja mõista ja kohus jätab vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6).
/allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.