Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

3-20-851 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

„Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ alusel. EAS rahuldas taotluse 13.07.2010 otsusega ja maksis kaebajale 337 473,57 eurot pakendamisliini soetamiseks.

3-20-851 kooskõlas viivise arvestamise põhimõtete ja hea usu põhimõttega; kas perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) kohane nõuete täitmise järjekord on kooskõlas põhiseaduse (PS) ja Euroopa Liidu (EL) õigusega. Alternatiivselt palus kaebaja kohustada EAS-i arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber, sh palus kaebaja kohtul hinnata, mis perioodi eest on põhjendatud viivist nõuda; kas intressi ja viivist on arvestatud sama ajaperioodi eest ja kas selline toimimine on õiguspärane, sh kooskõlas viivise arvestamise põhimõtete ja hea usu põhimõttega; kas STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord on kooskõlas PS ja EL õigusega. Kaebaja palus tunnistada STS2007_2013 § 28 PS § 32 lg-ga 1 vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, kui säte võimaldab nõuda toetuse tagasimaksmisel nii viivist kui intressi ja viivist mitte vähendada. Kaebaja taotles ka Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist EL õiguse tõlgendamise osas. 1) Haldusasja nr 3-15-113 tulemusena on vastustajal võimalus teha uus intressinõue, kuid seda takistab aegumine. Vastustaja soovib nimetada intressi ümber viiviseks, et kalduda kõrvale aegumise regulatsioonist. Sama perioodi osas ei saa tekkida nii intressi- kui ka viivisenõuet, isegi kui üks neist on aegunud. See riivab õiguskindlust ja -rahu. Kuna intressinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. 2) Viivisenõue on üllatuslik. EAS-i 29.09.2014 otsuses ei ole viivisenõuet, vaid abstraktne ja informatiivne viide õigusele nõuda viivist (vrd Tartu Ringkonnakohtu 07.09.2017 määrus nr 316-1305). Otsuses puuduvad viivisega seotud põhjendused ja arvestus. Viivisenõuet ei konkretiseeritud enne 26.02.2020 e-kirja, seega ei saanud kaebaja enne seda viivisenõude kujunemist vaidlustada. Kohtud ei kontrollinud asjas nr 3-15-113 viivisenõuet ega selle kooskõla EL-i õigusega, kuigi kaebaja taotles 29.09.2014 otsuse tervikuna tühistamist. Ka vastustaja on 24.01.2020 kirjas viidanud toetuse tagasimaksmiseks edastatud pangarekvisiitidele. Viivisenõue esitati üllatuslikult alles 26.02.2020. See on vastuolus hea usu põhimõttega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2). 3) Vastustaja ei saa toetuse tagasinõudmisel viivist nõuda, sest see oleks vastuolus EL riigiabi reeglite, PS-st tuleneva omandipõhiõiguse ja hea usu põhimõttega. Viivisenõue (erinevalt intressist) on karistuslik meede. EL õiguse kohaselt ei ole riigiabi tagasinõudmise eesmärgiks riigile tekkinud kahju hüvitamine ega abisaaja karistamine, vaid abisaaja asetamine konkurentsiolukorda, milles ta oleks, kui ta poleks riigiabi saanud. Seda eesmärki täidavad abi tagasinõudmine ja intressi nõudmine. Seega ei ole praegusel juhul võimalik viivist nõuda. Viivise nõudmine asetaks liikmesriigid erinevasse olukorda. Viivise nõudmine on vastuolus Euroopa Kohtu otsusega C-349/17 ja Riigikohtu otsusega nr 3-15-241 ning Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995 määrusega nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (määrus nr 2988/95). Eesti riigiabi reeglistik ei tohi kehtestada EL õigusest rangemaid reegleid. 4) Kuna viivise nõudmine on EL õigusega vastuolus, on samadel põhjendustel EL õigusega vastuolus ka STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord. EL õigusega vastuolus olev õigusnorm ja haldusakt tuleb jätta kohaldamata (Euroopa Kohtu otsus C-224/97, p-d 30–34). 5) Viivist ei saa nõuda aja eest, mil 29.09.2014 otsuse kehtivus oli peatatud. Kehtivuse peatamise ajal ei olnud nõue sissenõutav ja kaebajal ei olnud kohustust seda täita. Seega ei olnud ta viivituses. Tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse raames teenib eesmärki tagada kohtumenetluse ajaks õigusrahu ja õigusselgus, et vaidlustatavat haldusakti ei ole õiguslikult olemas. Kaebajal tekib õiguspärane ootus, et ta ei ole sellel ajal rikkumises, kuna olematust haldusaktist ei saa talle kohustusi tulla. Haldusakti täitmise ja kehtivuse peatamine on erinevad esialgse õiguskaitse abinõud. Riigikohtu 16.06.2008 otsus nr 3-3-1-21-08 ei ole asjakohane, sest selles asjas analüüsiti haldusakti täitmise peatamist haldusmenetluse raames. Maksukohustus tekib vahetult seadusest ja intressi arvestatakse päevast, mil maksu tuli seaduse 3(15)

3-20-851 järgi tasuda, samas toetus tuleb tagasi maksta tagasinõudeotsuse alusel ja viivist hakatakse arvestama sellest, kui toetust ei tagastata otsuses ettenähtud tähtpäevaks. Lisaks saab maksuasjades intress omada karistuslikku iseloomu. 6) Viivist oleks võimalik nõuda vaid 5 päeva eest (1687,37 eurot). Tagasinõudeotsus hakkas kehtima alates selle kättetoimetamisest kaebajale ehk 30.09.2014 ja otsuse täitmise tähtaeg oli 90 päeva. Seega ei saanud viivise arvestamine alata enne 29.12.2014. MKM peatas 19.12.2014 vaideotsusega tagasinõudeotsuse 30 päevaks, st kuni 18.01.2015, mis oli pühapäev. Seega sai viivis muutuda sissenõutavaks alates 19.01.2015. Halduskohus peatas 23.01.2015 määrusega tagasinõudeotsuse kehtivuse esialgse õiguskaitse korras 30 päevaks. Kuna määrust ei vaidlustatud, kehtis esialgne õiguskaitse kuni lõpliku lahendi jõustumiseni ehk kuni 13.01.2020. Kohe pärast Riigikohtu lahendi jõustumist küsis kaebaja vastustajalt toetuse tagasimaksmiseks pangakonto numbrit, mille vastustaja edastas 24.01.2020. See erines tagasinõudeotsuses toodust. Seega oli vastustaja vastuvõtuviivituses, mis välistab viivisenõude. Ajavahemiku 20.–22.01.2015 osas on viivisenõue aegunud ja viivist saaks arvestada vaid 25.– 29.01.2020 eest. 7) Viivist tuleb vähendada nullini, sest vastustajal ei saanud toetuse tagasimaksmisega viivitamisel kahju tekkida, kuna võimalikku kahju katab intress. Ka viivisenõude esitamata jätmine mõistliku aja jooksul on viivise vähendamise alus (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05, p 23). 8) Vastustaja viited kaebaja võimalusele esitada täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi ei ole asjakohased. Vastustaja nõue on avalik-õiguslik ja selle vaidlustamiseks on ette nähtud eriregulatsioon. Samuti ei ole vastustaja kaebaja vastu täitemenetlust alustanud. STS2007_2013 kohaselt ei ole tagasinõudeotsus täitedokument. 9) Viivisemäär 0,1% päevas ehk 36,5% aastas ületab EL õigusega lubatud intressimäära ja on ebamõistlikult suur. Riigikohus on otsuses nr 3-15-241 lugenud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 108 lg-ga 3 vastuolus olevaks intressimäära Euribor + 5% aastas. Turult laenamise intress oleks ligi 3% aastas.

4(15)

3-20-851 2) Riigikohtu 16.06.2008 otsuse nr 3-3-1-21-08 kohaselt ei võta haldusakti täitmise peatamine haldusakti adressaadilt kohustust maksta selle abinõu kehtivuse lõppemisel intresse ja viiviseid, mida arvestatakse tagasiulatuvalt juhul, kui haldusakt jääb kehtima. Seega ei välista MKM-i vaideotsusega kehtestatud tagasinõudeotsuse täitmise peatamine selle perioodi eest viivise arvestamist. Sarnaselt jääb haldusakti kehtivuse peatamise lõppemisel haldusakt kehtima ja viiviseid arvestatakse tagasiulatuvalt. 3) Kaebajalt tagasinõutav toetus on ebaseaduslik riigiabi. Euroopa Kohtu otsusest C-349/17 järelduvalt peab liikmesriik kohustama abisaajat maksma intressi kogu ajavahemiku eest, mille vältel ta sai ebaseaduslikku riigiabi kasutada. Esialgse õiguskaitsena kohaldatud tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine ei saa viivise arvestust peatada, kuna see ei kõrvaldaks konkurentsimoonutust, mille on põhjustanud ebaseadusliku riigiabi tõttu saadud konkurentsieelis, mis on aga ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise peamine eesmärk. Kui kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja õigusi pole kahjustatud ja talle pandud kohustus on õiguspärane, ei ole põhjendatud, et kehtivuse kaotanud esialgne õiguskaitsevahend võimaldaks vaidluse kaotanud isikul oma kohustuste täitmisest vabaneda. 4) Tartu Ringkonnakohus on 02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes nr 3-16-1305 leidnud, et viivise maksmise kohustus tuleb seadusest, mitte haldusaktist ja haldusakti peatamine ei peata viivise kulgemist. Kui viivis on seadusest tulenev kohustus, siis ei eelda selle tekkimine vastustaja poolt nõude esitamist. Sellisel juhul ei ole võimalik rääkida ka nõude aegumisest. Kui tegemist ei ole seadusest tuleneva kohustusega, on vastustaja esitanud viivise nõude tagasinõudeotsuses. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei ole varem viivisenõuet esitanud ega sellele viidanud. Igal juhul ei ole toetuse andmine tehing ja sellele ei kehti tehingulised aegumistähtajad. 5) Ringkonnakohus tühistas vastustaja tagasinõudeotsuse kasutusintressi osas ja vastustaja ei ole selles osas uut otsust teinud. Seega ei saa väita, et viivise maksmine viib võlausaldaja alusetu rikastumiseni. Kasutusintressi nõudmine toimub haldusaktiga, mida kaebajal on võimalik vaidlustada. Viivist ei saa vähendada nullini tulenevalt kaebaja poolt vastustajale omistatavast hüpoteetilisest tegevusest tulevikus. Kaebaja viited hea usu põhimõtte rikkumisele on alusetud. Kaebaja ja vastustaja ei nimetanud omavahelises kirjavahetuses toetuse tagasimaksmist, vaid tagasimakset, mille tegemiseks kaebaja küsis pangarekvisiite. 6) Viivist (viivitusintressi) ja intressi (kasutusintressi) ei maksta sama perioodi eest. Periood, mil kaebaja sai toetust kasutada, jaguneb kolmeks: 1) abi andmisest tagasinõudeotsuse kehtima hakkamiseni – intressi arvestamise kohustus selle perioodi eest tuleb ELTL art 108 lg-st 3; 2) tagasinõudeotsuse teatavakstegemisest abi tagastamise tähtpäevani (90 päeva) – STS2007_2013 kohaselt on intress Euribor + 5% aastas; 3) abi tagastamise tähtpäevast abi täies ulatuses tagastamiseni – STS2007_2013 järgi on viivis 0,1% päevas. See kord ei ole vastuolus Euroopa Kohtu otsusega C-349/17, EL õigusega, PS-ga ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohus ei ole kehtestanud viivise nõudmise keeldu. Puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Viivisenõude kooskõla PS ja EL õigusega oli kaebajal võimalik käsitleda asja nr 3-15-113 raames. Selles asjas on olemas jõustunud kohtuotsus ja kaebajal ei ole võimalik tagasinõudeotsust selle punkti osas uuesti vaidlustada. 7) Kaebaja ei ole põhjendanud väidet, et nõuete täitmise järjekord ei ole kooskõlas PS-ga. Analoogne nõuete täitmise järjekord on sätestatud VÕS § 88 lg-s 8, mille osas pole kohtutel kunagi tekkinud kahtlust, et see võib olla vastuolus PS või EL õigusega. Seega ei saa seda olla ka STS2007_2013 § 28 lg 5. Kuna nõuete täitmise järjekord on sätestatud seaduses, ei saa kohus rahuldada kaebaja nõuet ja lugeda kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa tervikuna makstuks tagasinõudeotsusest tuleneva põhivõla katteks. Kaebajalt nõutava viivisesumma 5(15)

3-20-851 arvestus on peatunud, sest viivisesumma ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse suurust. Seega ei mõjuta kohustuste täitmise järjekord kaebaja kohustuste suurust. 8) Viivisenõude esitamine on kooskõlas EL õigusega ja puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. ELTL art-test 107 ja 108 ning Euroopa Kohtu otsusest C-349/17 ei tulene keeldu arvestada ebaseadusliku riigiabi tagasinõudelt tagasimaksega viivitamise korral viiviseid. Euroopa Kohus käsitles selles otsuses kitsamalt intressiarvestuse perioodi olukorras, kus tagasinõudele kohalduvad riigisisesed normid ei võimaldanud intressi arvestada alates toetuse väljamaksmisest, ja leidis, et selliseid normid ei olnud kooskõlas ELTL art 108 lg-ga 3. Euroopa Kohus ei viidanud sellele, et riigiabilt või toetuse tagasinõudelt ei tohiks arvestada muid kõrvalnõudeid, mis on kehtestatud riigisiseses õiguses. Euroopa Kohus viitas hoopis üldpõhimõttele, et reeglina nõutakse ebaseaduslik riigiabi tagasi liikmesriigi õiguse kohaselt. Kaebaja ei esitanud asja nr 3-15-113 raames vastuväiteid STS2007_2013 § 28 lg 5 kohaldamisele. Ka Riigikohus käsitles asjas nr 3-15-241 STS2007_2013 § 28 lg 2 vastuolu ELTL art 108 lg-ga 3 osas, mille alusel arvestada ja nõuda intressi abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest. Muus osas on Riigikohus lahendanud sarnaseid asju (nr 3-15113, 3-15-241, 3-14-387) riigisiseste normide alusel. 9) Vastustaja ei asendanud intressinõuet viivisenõudega. Viivisenõue esitati tagasinõudeotsuses. Kuna kaebajat esindasid õigusvaldkonna eriteadmistega esindajad, ei saanud viivisenõue tulla kaebajale üllatuslikult. Asjaolu, et kaebaja ei tõstatanud asja nr 3-15113 menetluse raames tagasinõudeotsuse p 5 õigusvastasuse küsimust, oli tema enda riisiko. 10) Viivisenõude esitamine ei ole karistuslik meede ja puudub vastuolu määrusega nr 2988/95. Viivisenõue on käsitatav määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 alusel kohaldatava meetmena ja on sellega kooskõlas. Euroopa Kohus on otsuses C-564/10 (p-d 46, 47) pidanud lubatavaks nii tasandus- kui viivitusintressi nõudmist ning selgitanud, et põhjendamatult saadud summade tagasinõudega seotud intressi sissenõudmisele kohaldatav kord ja tingimused tuleb ette näha liikmesriigi õigusnormidega. Euroopa Kohus on otsuses C-584/15 (p-d 29, 30) pidanud põhjendamatult saadud toetuse tagasimaksmisel nõutavat intressi, mida tuleb maksta toetuse saamise ja tagasimaksmise vahelise aja eest, määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 kohaseks haldusmeetmeks, mille eesmärk on võtta toetuse saajalt ära põhjendamatult saadud soodustus. Seega ei ole tegemist karistusliku meetmega. Lisaks on Euroopa Kohtu otsuste pinnalt võimalik järeldada, et intressi- või viivisenõue ei pea olema ühtse määrana määratud kindlaks liidu õiguses selleks, et langeda määruse nr 2988/95 art 4 lg 2 kohaldamisalasse. Kõrvalnõuete kehtestamise eesmärk, milleks on tasandada õigustamatult saadud vahendite kasutamisest tulenev kahju ja motiveerida toetuse saajat tagasimakset õigeaegselt teostama, on kooskõlas määruse nr 2988/95 art 2 lg-ga 1. Ka Euroopa Liidu Nõukogu 11.07.2006 määruses nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (määrus nr 1083/2006), nähakse sõnaselgelt ette tagasinõutavatele summadele riigisisese intressi- või viivitusintressi nõude kehtestamise kohustus. Seda määrust kohaldatakse ühetaoliselt kõikidele struktuurifondidest rahastatud toetustele. Määruse nr 1083/2006 art 70 lg 1 p b järgi tuleb põhjendamatult makstud summad tagasi nõuda võimaluse korral koos viivisega hilinenud maksetelt. Seega on kõrvalnõuete kehtestamine jäetud liikmesriikide otsustada. Eesti seadusandja on kõrvalnõudeid reguleerinud STS2007_2013 § 28 lg-tes 1 ja 5. Seejuures on normide eesmärgiks tasandada põhjendamatult saadud vahendite kasutamisest tekkivat kahju. Viivisenõude täiendavaks eesmärgiks on motiveerida toetuse saajat toetust õigeaegselt tagasi maksma ning kaitsta EL-i ja riigi varalisi huve. Maksuasjades nõutava intressi eesmärk on sarnane. Seega on maksuasjades tehtud otsustes toodud järeldused kohaldatavad ka praeguses asjas. Viivisenõude kehtestamises pole midagi erakordset või lubamatut. Samasuguses määras viivis on sätestatud ka teistes seadustes. Madal viivisemäär ei 6(15)

3-20-851 pruugi keskmist toetuse saajat motiveerida makset õigeaegselt teostama. Kaebajal oli võimalik viivist vältida toetuse õigeaegse tagasimaksmisega.

3-20-851 nõuet teisega. EAS-i 29.09.2014 otsus oli ebaselge selles osas, millise perioodi eest tuleb intressi maksta. Nii otsuse resolutsiooni p-s 3 kui ka p-s 3.2 toodi välja, et intressi tuleb maksta kuni toetuse tagasimaksmiseni. Seega võis sellest otsusest jääda mulje, et intressi tuleb maksta ka selle aja eest, mil toetuse maksmise tähtpäev on möödas ja kehtib viivise tasumise kohustus. Samas näeb STS2007_2013 § 28 lg 3 selgelt ette, et intressi ei arvestata kauem kui toetuse tagasimaksmise tähtpäevani. Pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva hakkas STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi kulgema viivise arvestus. Seega koos seaduses sätestatuga on piisavalt selge, et intressi ja viivist makstakse erinevate ajaperioodide eest. Ringkonnakohus tühistas 27.06.2019 otsusega asjas nr 3-15-113 vastustaja 29.09.2014 otsuse intresside osas, kuid vastustaja ei ole veel uut intressinõuet teinud. Võimalik tulevikus esitatav intressinõue ei mõjuta viivise nõude õiguspärasust. 4) Viivise nõue ei ole aegunud. Kuna viivist saab hakata arvestama toetuse tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest, siis ei saa viivise nõue olla aegunud enne seda tähtpäeva. Vastustaja esitas viivise nõude 29.09.2014 otsuses ja toetuse tagasinõudmise tähtpäevaks oli 90 kalendripäeva 29.09.2014 otsuse kättetoimetamisest arvates. 5) STS2007_2013 § 28 lg 8 kohaselt loetakse toetuse tagasimaksmisel tehtavad maksed sooritatuks järgmiselt: esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis, siis intressid vastavalt nende ajalisele tekkele, alustades varaseimast, ning viimases järjekorras tagastatav toetus või selle osad, alates varaseimast võlgnevusest. Sarnaselt sätestab VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Selles sättes nimetatud intressi all peetakse silmas ka viivist (vt Riigikohtu 14.02.2012 määrus nr 3-2-1-174-11, p 12). VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sama paragrahvi lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega on tegemist tavapärase ja ka eraõiguslikes suhetes kehtiva nõuete täimise järjekorraga. Selle eesmärk on tagada, et võlgnik täidaks ka temal lasuvad kõrvalkohustused. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhivõla, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalkohustusi täita. Samuti tagab selline nõuete täitmise järjekord, et võlgnik ei viivitaks võla tasumisega liiga kaua. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhinõude, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalnõuete tasumisega kiirustada, sest nendelt enam viivist ei arvestata. Seega teenib nõuete täitmise järjekord võlausaldaja huve ja motiveerib võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt täitma. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas selline nõuete täitmise järjekord tema õigusi rikub või mis põhjusel on see õigusvastane. Kaebajal puudub õigus nõuda, et tema suhtes rakendataks teistsugust nõuete täitmise järjekorda või et tal oleks võimalik oma kohustuste täitmisega talle sobiva ajani viivitada. Pealegi ei muudaks nõuete täitmise järjekorra muutmine kaebaja osas midagi, sest vastustaja arvestuse kohaselt on põhinõudelt arvestatud viivis jõudnud sama summani põhinõudega. Seega on viivise arvestus STS2007_2013 § 28 lg 5 teise lause kohaselt lõppenud ja kaebaja jaoks ei ole tähtsust, millises järjekorras ta nõuded täidab. Mõlemad nõuded (nii põhinõue kui ka viivisenõue) tuleb täita. Järelikult puudub põhjus praegusel juhul põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada, sest praeguse asja lahendus ei sõltu selle menetluse tulemusest. 6) Kaebajal on kohustus tasuda viivist mh aja eest, mil tagasinõude täitmine oli MKM vaideotsusega peatatud ja tagasinõude kehtivus oli halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras peatatud. HKMS § 249 lg-st 4 ja § 254 lg-st 2 tulenevalt kehtib esialgse õiguskaitse abinõu ainult menetluse ajal kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui kaebus jääb rahuldamata, tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed kõrvaldada, st toetuse saajal tuleb maksta viivist tagasiulatuvalt alates ajast, millal möödus toetuse tagasinõudmise tähtpäev (vt Tallinna Halduskohtu 16.07.2018 otsus nr 3-15-44, p 53 ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019 otsus nr 3-15-44, p 30). Haldusakti täitmise ja kehtivuse 8(15)

3-20-851 peatamine on küll erinevad õiguskaitsevahendid, kuid see erinevus avaldub esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal ega oma tähtsust pärast esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse lõppemist, kui kaebus on jäetud rahuldamata. Kuna kaebaja kaebus asjas nr 3-15-113 jäi tagasinõudeotsuse tühistamise nõudes (v.a intresside osas) rahuldamata, sh ei muudetud tagasinõudeotsuse täitmise tähtpäeva, siis kehtib 29.09.2014 otsus sellisena, nagu see vastu võeti (v.a intresside osas), sh kehtib 29.09.2014 otsusega määratud toetuse tagastamise tähtpäev. Kaebajal tuleb tagastada tagasinõutav toetus viivisega sõltumata sellest, kas tagasinõudeotsuse kehtivus või täitmine oli kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras peatunud või mitte. Pärast kohtumenetluse lõppu on esialgne õiguskaitse kaotanud oma regulatiivsuse ega mõjuta enam pooltevahelisi suhteid. Viivise arvestuse aluseks on kehtivas haldusaktis kindlaksmääratud toetuse tagastamise tähtpäev, mitte asjas nr 3-15-113 tehtud kohtuotsuse jõustumise või mõni muu kuupäev. Kuna kaebaja ei tagastanud toetust 29.09.2014 otsusega määratud tähtajaks, siis tuleb tal maksta viivist selle aja eest, mil ta viivitas toetuse tagastamisega. Kaebajal oli võimalik vältida sellise tagajärje saabumist toetuse tähtaegse tagastamisega. Sama seisukoht kehtib sarnastel põhjendustel ka vaideotsusega haldusakti täitmise peatamise korral (vrd Riigikohtu 16.06.2008 otsus nr 3-3-1-21-08, p 8). 7) Õige pole kaebaja arusaam, et ta ei pea maksma viivist aja eest, mil vastustaja viivitas talle pangarekvisiitide edastamisega, sest sel ajal oli vastustaja vastuvõtuviivituses. Kaebaja sai 29.09.2014 otsuse kätte 30.09.2014. Kuna otsuse täitmise tähtpäevaks oli 90 kalendripäeva, tuli toetus tagastada hiljemalt 29.12.2014. Kuna kaebaja selleks ajaks toetust ei tagastanud, hakkas alates 30.12.2014 kulgema viivise arvestus. STS2007_2013 § 28 lg-st 5 tulenevalt lõppes viivise arvestus 1000 päeva möödudes ehk 25.09.2017, kui jõudis tagasinõutava toetusega samasse suurusesse. Kaebaja küsis vastustajalt pangarekvisiite 13.01.2020 ja vastustaja edastas need 24.01.2020. Kuna kaebaja osas lõppes viivisearvestus juba varem, ei mõjuta need 11 päeva kaebaja poolt tasumisele kuuluva viivise summat. 8) Asja lahendamiseks ei ole vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Viivise nõue esitati juba 29.09.2014 otsuses ja see otsus ei ole vaidluse esemeks. Seega ei saa praeguses asjas lahendada küsimust sellest, kas viivise nõudmine toetuse tagasinõudmisel ja kehtiv viivise määr on EL õigusega kooskõlas. Need küsimused tuli lahendada asja nr 3-15-113 raames või taotledes viivise osas 29.09.2014 otsuse tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist. Samuti on kaebaja lähtunud ebaõigetest eeldustest, et vastustaja nõuab viivist intressi asemel ja et viivist nõutakse intressiga sama perioodi eest. 9) Eeltoodud põhjendustel ei saa rahuldada nõuet kohustada vastustajat lugema kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla täitmise katteks. See oleks vastuolus STS2007_2013 § 28 lg-st 8 tuleneva nõuete täitmise järjekorraga. Rahuldada ei saa ka alternatiivset nõuet kohustada vastustajat arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber, sest vastustaja on õiguspäraselt arvestanud viivist alates toetuse tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest ning vahepealne tagasinõudeotsuse täitmise ja kehtivuse peatamine ei oma kaebaja suhtes tagasiulatuvat mõju. Seega jääb kaebus rahuldamata. 10) Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tühistada esialgne õiguskaitse. HKMS § 253 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9(15)

3-20-851 1) Halduskohtu otsus ei ole kooskõlas ringkonnakohtu 11.06.2020 määruses avaldatud seisukohaga, mille järgi tuleb sisuliselt analüüsida viivise nõude kooskõla EL õiguse ja PS-ga. Halduskohus on jätnud kaebaja viivise osas õigusliku kaitseta, sest ei ole eristanud viivise nõuet ja viivise arvestust (sisulist õiguspärasust). EAS-i 29.09.2014 otsuses ei esitatud viivise nõuet. See otsus on viivise nõude osas ebaselge ning seda on möönnud ka halduskohus. Halduskohus jättis tähelepanuta kohtupraktika, mis kinnitab, et viivisenõue ei sisaldunud 29.09.2014 otsuses (Tartu Ringkonnakohtu 07.09.2017 ja 02.08.2016 määrused asjas nr 3-16-1305; vrd ka Riigikohtu 29.03.2021 otsus nr 3-15-241). Viivise üle ei ole varem toimunud kohtuvaidlust, sest asjas nr 3-15-113 ei oleks saanud vaielda nende asjaolude üle, millele kaebaja praeguses asjas tugineb (nt polnud teada, millise perioodi eest ja millises summas vastustaja viivist nõuab). Kui selle üle vaieldi, oleks kohus pidanud omal algatusel kohaldama EL õigust, mille kohaselt peab ka kehtiva haldusakti EL õigusega vastuolu korral kohaldamata jätma (vt Riigikohtu 24.10.2019 määrus nr 5-19-29, p 43; Euroopa Kohtu otsused C-378/17, p 50, C224/97, p 30–34). Seega ei saa 29.09.2014 otsust kohaldada isegi siis, kui see sisaldaks viivise nõuet. 2) Viivise nõue on vastuolus EL õigusega. Erinevalt intressi nõudest on viivise nõudmine karistuslik meede (vrd Euroopa Kohtu otsus C-349/17, p 131). Selliselt on viivise nõudmine vastuolus EL riigiabi reeglitega. Euroopa Kohus selgitas otsuse C-349/17 p-s 142, et intressi tuleb nõuda vastavalt kohaldatavatele riigisisestele õigusnormidele ja ajavahemiku eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ning määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud toetussumma selleks ajavahemikuks turult laenama. Vaidlusalune viivise nõue ei vasta neile tingimustele. Viivise määr on ka ebamõistlikult suur. Praegu on viivise määr 0,1% päevas (ehk 36,5% aastas), mis on Euroopa Kohtu lubatud intressimäärast üle 10 korra kõrgem. Sellise viivise nõudmine on vastuolus ka PS ja hea usu põhimõttega. 3) EAS 29.09.2014 otsuse kehtivus oli valdavalt peatatud, sh kogu kohtumenetluse ajaks asjas nr 3-15-113, mistõttu oleks EAS potentsiaalselt saanud viivist arvestada vaid 5 päeva eest. Riigikohus on 08.04.2004 otsuses nr 3-3-1-13-04 leidnud, et õigusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamisega. Seega ajal, mil 29.09.2014 otsus oli peatatud, ei olnud seda õiguslikult olemas; igal juhul ei olnud toetus sissenõutav ja kaebajal ei olnud kohustust toetust tagasi maksta. Halduskohus on 29.09.2014 otsuse kehtivuse peatamise õiguslikule tähendusele kohaldanud pärast selle otsuse kehtivuse peatamist tehtud kohtulahendeid ning ka selles osas eelistanud Tallinna Ringkonnakohtu lahendit asjas nr 3-15-44 vastupidise sisuga Tartu Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 3-161305, mille järgi riigiabi asjades pole asjakohane lähtuda analoogiast maksuintresside peatamisega. 4) Viivise nõue on vastuolus õiguskindluse ja hea usu põhimõtetega, rikub keeldu kohaldada viivise määrale analoogiat ning läheb vastuollu aegumise regulatsiooniga.

3-20-851 STS2007_2013 § 28 lg-t 5 tõlgendada sel viisil, siis peaks kaebaja viivisenõude täitma sõltumata 29.09.2014 otsusest. Viivise- ja intressinõue ei olnud 29.09.2014 otsuses esitatud kattuvate ajavahemike eest (vt STS2007_2013 § 28 lg-d 1 ja 5). 2) Viivisenõue on kooskõlas EL õigusega, sh riigiabi reeglite ja finantshuvide kaitse määrusega. Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Euroopa Kohtu otsusest C-349/17 ei tulene keeldu arvestada ebaseadusliku riigiabi tagasinõudelt tagasimaksmisega viivitamise korral viivist. Selles osas tuleb lähtuda riigisisesest õigusest (STS2007_2013 § 28) ja vastavad väited oleks pidanud esitama haldusasjas nr 3-15-113 (vrd haldusasjad nr 3-15-241, 3-14-387, 3-15247). Viivise nõue on käsitatav finantshuvide kaitse määruse nr 2988/1995 art 4 lg-te 1 ja 2 alusel kohaldatava meetmena ning seda ei saa lugeda karistuslikuks (vrd Euroopa Kohtu otsus C-564/10, p-d 46, 47). Viivise nõue on eesmärgipärane ja sarnastes asjades ka tavapärane ning kaebajal oli võimalik seda vältida toetuse õigeaegse tagasimaksmisega. 3) Viivise arvestus ei saanud peatuda ajal, mil haldusakti kehtivus oli peatatud. STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivitusintress sarnaneb maksuintressiga, mistõttu saab lähtuda maksuasju puudutavast kohtupraktikast. Viivise nõude vähendamiseks puudub alus. Vastustaja ei pea STS2007_2013 § 28 lg 5 alusel viivise nõude esitamiseks tõendama kahju tekkimist. Pole tavapäratu, et viivitusintressi määr on kõrgem kui intressimäär. Ka siin saab lähtuda maksuvaidluste kohtupraktikast (vt Riigikohtu 29.04.2017 otsus nr 3-4-1-15-16, p 121; 30.04.2013 otsus nr 3-2-1-5-13, p-d 48, 49). Kaebajalt ei nõuta viivist põhivõlast suuremas summas. 4) Viivise nõue on kooskõlas hea usu põhimõttega ega olnud kaebaja professionaalseid esindajaid arvestades üllatuslik. Viivisenõue ei ole ka aegunud, sest see esitati kaebajale juba 29.09.2014 otsuses. Nõuete täitmise järjekorra osas on samuti halduskohtu seisukohad õiged.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-851 kohustuse täitmist seoses konkreetse toetuse tagasinõudmisega. Kõnealuse otsuse resolutsiooni p 5 tekitas kaebajale siduva viivise maksmise kohustuse juhuks, kui kaebaja ei maksa temale 13.07.2010 antud, kuid 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-s 3 tagasi nõutud toetust tagasi 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-s 4 nimetatud tähtajaks ehk 90 päeva jooksul 29.09.2014 otsuse kättesaamisest. Kaebaja vaidlustas 29.09.2014 otsuse täies ulatuses ja selle kohta tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsus nr 3-15-113 on toetuse tagasinõudmist ja viivist puudutavas osas jõustunud. Seega ei saa kaebaja enam avada vaidlust nende asjaolude üle, millele ta oleks saanud vastuväited esitada haldusasjas nr 3-15-113.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/683d935b-81ab-395a-95c67668ceb8ba1d/Tsiviilkohtumenetluse%20seadustiku%20ja%20t%C3%A4itemenetluse%20seadustiku%20raken damise%20seadus

12(15)

3-20-851 isikut ettekirjutusega nõutud tegu tegema või keelatud teost hoiduma (ATSS § 2 lg-d 1 ja 2, § 3 lg 3, § 4 lg 1, § 5 lg 1). Seadus sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära (ATSS § 10 lg 2), sunniraha hoiatuses määratakse selle alusel konkreetne summa, mida adressaadil tuleb ettekirjutuse täitmata jätmise korral tasuda (ATSS § 10 lg 1) ning sunniraha rakendamise korral peab haldusorgan veelkord kaaluma, kas sunniraha nõudmise eeldused on täidetud ning sunniraha nõudmine hoiatuses märgitud summas on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt nt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p-d 14, 16, 27). Kui haldusakti sisuks on kohustus maksta raha (nt tagastada õigusvastaselt saadud toetus), saab mõjutada adressaati ettekirjutust tähtaegselt täitma mh viivise maksmise kohustuse abil. STS2007_2013 § 28 lg 5 ei anna samas haldusorganile kaalutlusõigust, kas ja millises määras ning millistel tingimustel viivist nõuda, kui tagasi nõutud toetus jääb tähtaegselt tagastamata. Eeltoodut arvestades ei anna ka võrdlus sunnirahaga kaebajale võimalust avada uuesti vaidlust temalt viivise nõudmise sisulise õiguspärasuse üle.

13(15)

3-20-851 hindas 11.03.2019 otsuses nr 3-15-44 STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivise määra PSga kooskõlas olevaks.

14(15)

3-20-851

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.