AS-i Eesti Pagar kaebus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt kahju hüvitise väljamõistmiseks ning Ettevõtluse Arendamise SA kohustamiseks ja keelamiseks või avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Eesti Pagar, volitatud esindajad vandeadvokaadid Reesa Laur ja Triin Biesinger Vastustaja I – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, volitatud esindaja Gerly Lootus Vastustaja II – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindaja vandeadvokaat Kati Jakobson-Lott
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta AS-i Eesti Pagar taotlus täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata.
2.Keelduda AS-i Eesti Pagar kaebuse muutmise avalduse vastuvõtmisest Ettevõtluse Arendamise SA 08.01.2014 otsuse nr 1.1-5.1/14/50 resolutsiooni p 3 tühistamise nõude osas.
3.Jätta AS-i Eesti Pagar kaebetähtaja ennistamise taotlus Ettevõtluse Arendamise SA 08.01.2014 otsuse nr 1.1-5.1/14/50 resolutsiooni p 3 tühistamise nõudes läbi vaatamata.
Jätta AS-i Eesti Pagar kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
6.Tühistada Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.01.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).
3-17-70
Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Eesti Pagar (kaebaja) sõlmis Kauko-Telko OY-ga 28.08.2008 ostu-müügilepingu vormileiva ja röstsaia tootmisliini soetamiseks maksumusega 2 770 000 eurot. Lepingu § 6 kohaselt jõustus leping kohe pärast allkirjastamist, kui esimene 5% ettemaks oli müüja arvele teostatud. Kaebaja tegi ettemaksu seadmete ostmiseks 03.09.2008. Kaebaja sõlmis 29.09.2008 AS-iga Nordea Finance Estonia liisingulepingu, mis jõustus lepingu p 13.1 järgi selle allkirjastamisest. AS Nordea Finance Estonia, Kauko-Telko OY ja kaebaja sõlmisid 13.10.2008 ostulepingu, millega Kauko-Telko OY müüs pagaritööstuse liini AS-ile Nordea Finance Estonia, kes kohustus selle kaebajale edasi liisima. Lepingu p 8.1 järgi jõustus leping selle allkirjastamisest. Kaebaja ja AS Nordea Finance Estonia muutsid 25.10.2008 sõlmitud liisingulepingu lisas 1 esimese osamakse suurust ja leppisid kokku maksegraafiku.
2.Kaebaja esitas 24.10.2008 Ettevõtluse Arendamise SA-le (EAS) taotluse projektile „Investeering AS Eesti Pagar vormileiva ja röstsaia tootmisliini“ majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.06.2008 määruse nr
„Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ (määrus nr 44) alusel 553 474,88 euro suuruse toetuse saamiseks. Projekti kogumaksumus oli 2 767 374,38 eurot ja abikõlblikkuse periood 24.10.2008−31.07.2009. Projekti eesmärk oli uue vormileiva ja röstsaia tootmisliini soetamine ja paigaldamine Paide tehasesse. EAS rahuldas 10.03.2009 otsusega nr 1.1-5.1/09/424, mida hiljem muudeti, kaebaja taotluse. EAS maksis toetuse summas 526 300 eurot kaebajale välja.
3.EAS teavitas kaebajat 22.01.2013 kirjaga, et kaebaja ja Kauko-Telko OY vahel 28.08.2008 sõlmitud müügileping rikub Euroopa Komisjoni 06.08.2008 määruse nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (määrus nr 800/2008), art 8 lg 2 tingimusi, millest tulenevalt on kaebajale antud ebaseaduslikku riigiabi. EAS teavitas 12.07.2013 e-kirjaga kaebajat, et on mittevastavusmenetluse ja kaalub toetuse tagasinõudmist.
alustanud
rikkumise
osas
EAS nõudis 08.01.2014 otsusega nr 1.1-5.1/14/50 kaebajalt tagasi projekti raames ebaseaduslikult välja makstud toetuse summas 526 300 eurot koos liitintressiga alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni (resolutsiooni p 1). Toetus ja intress tuli kanda 90 kalendripäeva jooksul Rahandusministeeriumi pangakontole (resolutsiooni p 2). Kui kaebaja ei tagasta toetust kogusummas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab ta tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati 2012. a detsembris toimunud järelkontrolli tulemusel, et röstsaia tootmisliini ostmiseks sõlmiti leping Kauko-Telko OY-ga 28.08.2008, s.o enne taotluse esitamist EAS-ile, mistõttu ei ole tõendatud määruse nr 800/2008 art 8 lg-s 2 nõutud abi ergutav mõju. 2(25)
3-17-70
4.Kaebaja esitas EAS-i 08.01.2014 otsuse peale vaide, mille Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) 21.03.2014 vaideotsusega nr 14-0003 rahuldamata jättis.
5.Kaebaja esitas 21.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-14-387) EAS-i 08.01.2014 otsuse tühistamiseks või selle õigusvastasuse tuvastamiseks, intresside osas uue haldusakti andmise kohustamiseks, samuti MKM-i 21.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 17.11.2014 otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.09.2015 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus rahuldas 09.06.2016 otsusega asjas nr 3-3-1-8-16 kaebaja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu 25.09.2015 otsuse, rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-d 1.1 ja 1.2. Ülejäänud osas saadeti asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.06.2019 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 18.12.2019 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
6.Kaebaja esitas 09.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-17-70) EAS-ilt kahju hüvitise väljamõistmiseks koos viivisega.
Kohus võttis 17.01.2017 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks MKM-i.
Kohus peatas 01.02.2017 määrusega asja nr 3-17-70 menetluse kuni asja nr 3-14-387 menetluse lõppemiseni ning uuendas asja menetluse 18.12.2019 määrusega.
Kaebaja esitas 13.01.2020 EAS-ile toetuse tagasimaksmise ajatamise taotluse.
9.Kaebaja muutis 16.10.2020 ja 19.11.2020 kaebuse nõudeid, taotledes täiendavalt menetluses olevale hüvitamisnõudele: kohustada EAS-i rahuldama kaebaja 13.01.2020 ajatamistaotluse või kohustada EAS-i võtma vastu otsuse kaebaja ajatamistaotluse kohta; keelata EAS-il nõuda 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viiviseid või keelata EAS-il nõuda 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viiviseid aja eest, mil otsuse täitmine oli peatatud ja ajatamismenetlus oli pooleli, samuti ulatuses, mis on vastuolus Euroopa Liidu (EL) otsekohalduva õigusega ja Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS); alternatiivselt keelamisnõudele kohustada EAS-i arvestama 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viivisenõue ümber nii, et viivist sisse ei nõuta, st viivise summa on 0 eurot, või et sissenõutav viivis oleks kooskõlas EL-i õigusega ja PS-iga ning et viivist ei nõuta ajaperioodi eest, mil 08.01.2014 otsuse täitmine oli peatatud ja toetussumma tagasimaksmise ajatamistaotluse menetlus oli pooleli; alternatiivselt keelamis- ja kohustamisnõudele tuvastada, et EAS-il ei ole 08.01.2014 otsusega kaebajalt viiviseid nõudnud või et kaebajal ei ole kohustust EAS-i 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viivist maksta või et kaebaja peab viiviseid tasuma minimaalses võimalikus kohtu poolt määratud summas, mis ei ole rohkem kui 1 päeva viivise tasu.
3(25)
3-17-70
Lisaks esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, millega palus keelata EAS-il 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viiviste arvestamine või peatada viiviste arvestamine ja keelata EAS-i 08.01.2014 otsuse sundtäitmine kuni praeguse kohtuvaidluse lõpuni.
10.Kohus võttis 27.11.2020 määrusega kaebuse muutmise avalduse vastu ja tunnistas uute nõuete osas vastustajaks EAS-i. Kohus rahuldas 07.12.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja keelas EAS-il 08.01.2014 otsust viiviste osas sundtäita.
11.Kaebaja taotles 15.11.2021 avalduses EAS-i kohustamist esitama haldusmenetluse toimiku täiendavad materjalid, mida ei ole seni esitatud, sh õiguslikud analüüsid. Kui kohus peaks leidma, et kaebajale tuleb viiviste maksmise kohustus EAS-i 08.01.2014 otsusest, siis palus kaebaja ennistada kaebetähtaja ja tühistada selle otsuse resolutsiooni p 3.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:
12.1.EAS nõustas kaebajat enne toetuse taotlemist, sh kinnitas lepingute sõlmimise õigust enne toetuse taotlemist. Kaebaja esitas koos toetuse taotlusega äriplaani, millest nähtus, et 5% müügihinnast tasutakse hiljemalt 30.09.2008, st enne taotluse esitamist. Kaebaja taotlus jäeti 31.12.2008 otsusega rahuldamata, kuid teisel põhjusel. Kaebaja toetuse taotlus koos äriplaaniga vaadati läbi 05.01.2009 ja 16.01.2009. Mõlemalt kontroll-lehelt nähtub kinnitus, et projekti alguskuupäev ei ole varasem taotluse esitamise tähtajast, taotlus vastab meetme eesmärkidele ja projekti tegevusega seotud kulud on abikõlblikud. Kulude abikõlblikkust on EAS kinnitanud ka 28.07.2009 projekti aruannet kontrollides. 17.02.2010 läbi viidud EAS-i siseaudit ei tuvastanud rikkumisi ega mitteabikõlblikke kulusid. EAS rikkus väga intensiivselt kaebaja subjektiivseid õigusi, juhistades kaebajat toetuse taotlemise protsessis valesti ja eksitades kaebajat. EAS kinnitas korduvalt, et projekti kulud on abikõlblikud ja ergutav mõju on olemas. Keeruka õigusliku olukorra tõttu ei pidanud kaebaja ise aru saama, et lepingute sõlmimise tagajärjeks võib olla toetuse tagasinõudmine. Kaebaja pidi saama tugineda ametniku soovitustele ja pädevusele. Kaebajal tekkis EAS-i tegevuse tõttu õiguspärane ootus. Kaebaja usaldusega arvestamata jätmiseks puudub alus. Kaebaja on EAS-i lubadustele tuginedes astunud reaalseid samme ja soetanud tootmisliini, mida ta ei oleks ilma toetuseta teinud. Õiguslik regulatsioon ega toetuse andmise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud, muutus vaid EAS-i õiguslik käsitlus kohalduvatest normidest. EAS-i juhatuse liikmed on avalikult ajakirjanduses EAS-i poolset eksimust toetuste jagamisel kinnitanud. Samuti on kinnitatud, et viga tekkis Euroopa Komisjoni määruse ebaõigest tõlgendamisest. EAS-i poolset eksimust on kinnitanud ka endine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Riigikogu ees 17.02.2012. Kaebajal ei olnud võimalik ette näha, et EAS hiljem oma seisukohti muudab. Haldusorgani eksitav ja vastuoluline käitumine on hea halduse põhimõtte vastane. Uurimis- ja selgitamiskohustuste rikkumise tõttu peab haldusorgan isiku ees vastutama. Isegi kui toetusraha tuleb tagasi nõuda, ei vabane EAS vastutusest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. Kaebajale on tekkinud EAS-i tegevuse tõttu varaline kahju. Kui EAS ei oleks kaebajat eksitanud, ei oleks lepingut enne taotluse esitamist sõlmitud, või kui EAS oleks keeldunud toetust maksmast, ei oleks intressi- ja laenukulusid tekkinud. Riigiabi reegleid rikkudes antud abi eest ei vastuta ainult abi saaja, vaid ka abi andja. Kaebajale ei saa omistada suuremat hoolsust ja teadma pidamist kui pädevalt haldusorganile. Primaarne vastutus õiguspärase menetluse läbiviimise eest lasub toetuse andjal. Kaebaja ei pannud toime kuritegu ega eksitanud tahtlikult EAS-i, vaid toetust anti EAS-i poolse ergutava mõju väärtõlgenduse tõttu. Kaebaja 4(25)
3-17-70
vastutus seisneb selles, et ta peab toetuse tagasi maksma. Haldusorgani vastutus tähendab kaebajale kahju hüvitamist. Kohtulahendid asjades nr 3-14-387 ja C-349/17 ei välista kahjunõude rahuldamist. EL-i õigus ei välista nõude esitamist siseriikliku õiguse alusel. Kahjunõude rahuldamine ei kujuta endast riigiabi. Varaline kahju seisneb võimatuses kasutada toetuse summat, toetuselt makstavates intressides, tagasimakstava toetussumma laenamisega seotud kuludes. Kaebaja taotleb kahju hüvitise väljamõistmist kokku summas 695 497,17 eurot (millele lisandub kaebajalt nõutav viivis) või kohtu äranägemisel. Samuti taotleb kaebaja kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1).
12.2.Kuigi EAS on korduvalt kinnitanud ajatamistaotluse rahuldamise võimalust, ei ole taotlust siiani lahendatud. Tänaseks on mõistlik menetlustähtaeg möödas ja EAS peab ajatamistaotluse lõplikult vormistama. Ajatamistaotluse rahuldamine on põhjendatud ja selle osas ei ole ka vaidlust. Toetuse korraga tagasimaksmisel oleks kaebaja jaoks ettevõtte tegevust halvavad tagajärjed. Arvestades EAS-i eelnevaid selgeid lubadusi ajatamistaotlus rahuldada ja kaebaja õiguspärast ootust, on EAS-i kaalutlusõigus redutseerunud nullini. Vähemalt tuleks ajatamistaotlus lahendada, et kaebajal oleks võimalik seda vaidlustada. Ajatamistaotluse lahendamisega viivitamine võib tuua kaebaja jaoks kaasa kahjulikud tagajärjed, nt võib EAS nõuda selle aja eest viivist. Ajatamisest ei saa keelduda Euroopa Komisjoni teatise (ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise kohta, 2019/C 247/01) alusel, sest see on p 2 järgi adresseeritud liikmesriikide ametiasutustele, kes vastutavad nende otsuste rakendamise eest, millega komisjon on teinud riigile kohustuseks nõuda riigiabi tagasi. Teatis osundab mitmel juhul sellele, et primaarselt käib tagasinõudmine siseriikliku õiguse alusel ja liikmesriik saab valida sobivad viisid, milleks on ka ajatamine. Pealegi ei ole komisjoni teatis õigusakt. Ajatamist ei takista ka konkurentsiseaduse (KonkS), mille § 42 lg 7 kohustab EAS-i ajatamistaotlust rahuldama. EAS-i seisukoht muudab STS2007_2013 ja selle rakendusaktides sätestatud ajatamise regulatsiooni mõttetuks. Vajadusel tuleb ajatamise küsimuses taotleda Euroopa Kohtult eelotsust.
12.3.Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) § 28 lg 5 on vastuolus EL-i õigusega ja tuleb jätta kohaldamata (HKMS § 158 lg 4). Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995 määrus nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (määrus nr 2988/95) ei näe ette lisaks toetuse tagastamisele ja intressi maksmisele ka viiviste tasumise kohustust. Euroopa Liidu Nõukogu 11.07.2006 määruse nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, (määrus nr 1083/2006) art 70 sätestab liikmesriigi vastutuse EL-i ees ega saa olla aluseks STS2007_2013 § 28 lg-le 5. Viivise määr ei tulene ühestki EL-i õigusaktist ega vasta hoiatusfunktsioonile. Lisaks on see diferentseerimata (tahtlus, hooletus), ei arvesta eeskirjade eiramise laadi, raskust ega vastutuse astet, nagu nõuab määruse nr 2988/95 art 2 lg 3. Siseriikliku õiguse järgi saab toetuse tagasi nõuda kolmekordses ulatuses (toetussumma, intress, viivis). See on ebaproportsionaalne ja karistusliku iseloomuga. Lisaks seab selline regulatsioon erinevate liikmesriikide ettevõtted erinevasse konkurentsiolukorda ning kahjustab selliselt teenuste ja kaupade vaba liikumist siseturul. Kui STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sisalduv viivis kujutab endast intressinõuet, on see vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 108 lg-ga 3, sest Riigikohus pidas Metaprindi lahendis STS2007_2013 § 28 lg-t 2 ELTL art 108 lg-ga 3 vastuolus olevaks. STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivise määr ületab veelgi rohkem Euroopa Kohtu poolt aktsepteerivat määra. Turult laenates oleks intressimäär olnud 2%.
12.4.EL-i õigusega on vastuolus ka STS2007_2013 § 28 lg 8, mis võimaldab lugeda viivised makstuks esmajärjekorras. Põhinõude tagasimaksmisega on toetuse saaja alusetult saadud hüve tagastanud ja konkurentsieelise kõrvaldanud. Viiviste esmajärjekorras arveldamine pikendab konkurentsieelise kestvust. 5(25)
3-17-70
12.5.Asjas tuleks küsida Euroopa Kohtult eelotsust määruse nr 2988/95 ja ELTL art 108 lg 3 ning STS2007_2013 § 28 lg-te 5 ja 8 seoste kohta.
12.6.Euroopa Kohtu praktikaga ei ole kooskõlas lähenemine, et vastuolu EL-i õigusega võimaldab jätta kohaldamata vaid õigustloova akti, mitte aga haldusakti (Euroopa Kohtu lahendid asjades nr C-224/97, C-274/04, C-118/00, C-312/93, C-213/89, 34/67, 48/71, 167/73). Kuna EL-i ülimusliku õiguse kohaldamine ja sellega vastuolus olevate õigusaktide kohaldamata jätmine on kohtu kohustus (sõltumata kaebaja taotlusest), peab kohus jätma EL-i õigusega vastuolus oleva haldusakti kohaldamata igas vaidluses, kus haldusakti vastuolu EL-i õigusega tõstatub ja seda sõltumata sellest, kas haldusakti tühistamiskaebus on esitatud või mitte. Antud juhul ei ole kohtuotsust selle kohta, et viivisenõue on kooskõlas EL-i õigusega. Järelikult tuleb seda hinnata praeguses asjas.
12.7.STS2007_2013 § 28 lg 5 on vastuolus PS-iga ja tuleb jätta kohaldamata (HKMS § 158 lg 4). EAS tõlgendab STS2007_2013 § 28 lg-t 5 selliselt, et kaebaja peab viivist tagasiulatuvalt maksma ka aja eest, mil EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmine oli esialgse õiguskaitse korras peatatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu ei ole kaebaja oma kohustusi rikkunud. Kui see oleks nii, ei täidaks esialgne õiguskaitse oma eesmärki. See tõstatab küsimuse kohtumenetluse efektiivsusest ja vastava regulatsiooni põhiseaduspärasusest.
12.8.STS2007_2013 § 28 lg-le 5 viitamine 08.01.2014 otsuses ei ole kohane viivisenõue, sest otsuse tegemise ajal ei olnud viivisenõue sissenõutav ega olnud selge, kas viiviseid kavatsetakse sisse nõuda, millises summas ja millise aja eest. Viivisesumma peab välja arvutama EAS ja kaebajal peab olema võimalik sellele vastu vaielda. Sarnaselt on tehtud intressinõude puhul. Kohtutäitur ei saa otsuse sundtäitmisel viivist välja arvutada. Viidatud otsuses ei ole õiguslike aluste hulgas STS2007_2013 § 28 lg-le 5 tuginetud. Rahaline nõue kaebaja vastu sisaldub vaid otsuse resolutsiooni p-s 1, millega nõutakse toetuse tagasimaksmist ja intresse. Otsuse resolutsiooni p 4 viitab rahaliste kohustuste täitmise osas ainult põhinõudele ja intressile. EAS on ka asjas nr 3-14-387 osundanud vaid põhinõude ja intressinõude olemasolule ega märkinud kordagi, et kavatseb hakata ka viiviseid nõudma. Otsuse resolutsiooni p 3 tühistamine on põhjendatud ka KonkS § 42 lg 9 alusel, kuna viivist ja intressi ei saa nõuda sama aja eest. Tähtsust ei oma, et Riigikohus on otsuse intresside osas tühistanud.
12.9.Tartu Ringkonnakohus on 02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes asjas nr 3-16-1305 leidnud, et viide seaduses sätestatud viivise regulatsioonile on informatiivne ja viivise maksmise kohustus tuleb seadusest, mitte tagasinõude otsusest. Tallinna Ringkonnakohus on teinud 11.06.2020 määruses asjas nr 3-20-851 vastupidise järelduse, seega on ringkonnakohtud erineval seisukohal. Halduskohus ei saa juhinduda vaid Tallinna Ringkonnakohtu lahendist. Kui isegi ringkonnakohtud on seda küsimust erinevalt mõistnud, ei saa kaebajale ette heita, et ta pidi aru saama EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-st 3 tulenevast viivisenõudest. Kaebaja vaidlustas EAS-i 08.01.2014 otsuse tervikuna ja kui mõnel kohtuastmel olnuks vähimatki kahtlust, et selle otsusega on sisse nõutud ka viivised, siis ei oleks saanud STS2007_2013 § 28 lg 5 kooskõla EL-i õigusega jääda kuidagi tähelepanuta, kuna kohtul on endal kohustus jätta kohaldamata EL-i õigusega vastuolus olev siseriiklik akt. Seega olid kohtud ja menetlusosalised ühisel arusaamal, et viide viivistele ei ole haldusakti osa.
12.10.Kuna EAS ei ole tänaseni viivisenõuet esitanud, on see aegunud. Määruse nr 2988/95 art 3 järgi on aegumistähtaeg 4 aastat.
12.11.Kui kohus leiab, et kaebajal on siiski viiviste maksmise kohustus, palus kaebaja kohtul tuvastada, et kaebaja peab maksma viiviseid minimaalses võimalikus suuruses – 1 kalendripäeva eest. Samuti palus kaebaja kohtul tuvastada, mis perioodi eest ja mis summas ning millisest protsendimäärast lähtuvalt on põhjendatud kaebajalt viiviseid sisse nõuda. Ei ole 6(25)
3-17-70
põhjendanud nõuda viiviseid aja eest, mil otsuse täitmine oli esialgse õiguskaitse korras peatatud ja mil EAS menetles ajatamistaotlust. Viivisel ei saa olla karistuslikku toimet. 36,5% suuruse viivitusintressi kohaldamine on karistusliku iseloomuga.
12.12.Kaebaja taotles alternatiivselt kaebetähtaja ennistamist EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 tühistamise nõude esitamiseks. Kaebaja vaidlustas 08.01.2014 otsuse kogu ulatuses asjas nr 3-14-387. Sellele vaatamata ei lahendanud kohtud kaebust otsuse resolutsiooni p 3 osas. Kogu varasemas menetluses valitses nii menetlusosalistel kui ka kohtutel arusaam, et EAS ei esitanud otsuses viivise nõuet. Senini ei ole EAS esitanud kaebajale viivise nõuet rahalises summas ega ka selle arvestuslikku alust, samas kui intressinõue esitati summaliselt välja arvestatuna. EAS-il ei ole STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi kohustust viivist nõuda ja EAS-il on kaalumiskohustus. EAS ei ole kaalutlusele tuginevat nõuet esitanud ja täpse nõudeta ei ole kaebajal võimalik viivise nõuet täita. Otsuse resolutsiooni p 3 on sellises sõnastuses ja kujul, millest on väga raske välja lugeda kohustuslikku nõuet. Seda enam, et tegemist on enne viivisenõude sissenõutavaks muutumist esitatud nõudega. Kui isegi ringkonnakohtud on viivisenõuet erinevalt mõistnud, ei ole kaebajale ette heidetav, et ta oleks pidanud juba 2014. a mõistma otsuse resolutsiooni p 3 just nii, nagu Tallinna Ringkonnakohus on seda sisustanud. Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad asjas nr 3-20-851 ei ole kaebajale ega kohtule siduvamad ega õigemad kui Tartu Ringkonnakohtu seisukohad asjas nr 3-16-1305. Erinevalt Riigikohtu määrusest asjas nr 3-3-1-88-16 ei olnud praeguses asjas viivisenõue muutunud sissenõutavaks ja otsuses sisaldus vaid hoiatus kohustuse rikkumise puhuks. Püüd suunata isiku käitumist tema informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-22-15, p 10). Kaebaja ei pidanud otsuse vaidlustamisel ette nägema, et Tallinna Ringkonnakohtu praktika kujuneb selliseks, et veel sissenõutavaks mittemuutunud nõuet peab vaidlustama tühistamiskaebusega. Seetõttu palus kaebaja ennistada kaebetähtaja seoses ebaselgusega veel sissenõutavaks mitte muutunud nõuete vaidlustamisel ja vasturääkivusega kohtupraktikas. Samuti ei selgitanud kohtud asjas nr 3-14-387 seda, et kaebaja peab väidetavat viiviste nõuet eraldiseisva tühistamisnõudega vaidlustama ja ei piisa kogu otsuse vaidlustamisest. Kui kohtud oleksid lugenud otsuse vaidlustatavaks osaks ka viite viivisemäärale, siis oleks ka Euroopa Kohus pidanud juba selles vaidluses andma toetuse tagasinõudmise ja intressinõude kõrval hinnangu ka STS2007_2013 § 28 lg 5 kooskõla kohta EL-i õigusega. Antud juhul ei ole kehtivat haldusakti viiviste väljanõudmise kohta ega ka jõustunud kohtulahendit viiviste põhjendatuse osas. Seega ei valitse olukorda, kus kaebaja oleks viiviste nõude osas esitanud tühistamiskaebuse või see oleks rahuldamata jäetud. Kohtute poolt selgitamiskohustuse täitmata jätmine ja vastuoluline kohtupraktika on mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks vaatamata asjaolule, et kaebajat on kohtumenetluses esindanud advokaadid (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-3-13).
12.13.Kaebaja taotleb kohustada EAS-i esitama kohtule kõik haldustoimiku materjalid, sh viiviste ja/või intressidega seonduvad õiguslikud analüüsid. Kuna tegemist on haldustoimiku osaga ja need seonduvad kaebaja nõuetega, siis võib olla tegemist asja lahendamisel oluliste tõenditega. Kohus on võtnud asja juurde asja nr 3-14-387 materjalid. Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks esitada terviklik haldustoimik.
13.MKM palus jätta kaebuse, kaebetähtaja ennistamise taotluse ja tõendite kogumise taotluse rahuldamata. MKM-i seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:
13.1.Kaebaja õigusi ei ole rikutud ja EAS ei ole kaebajat toetuse taotlemise protsessis valesti juhistanud. Asjaolu, et kaebaja on sõlminud lepingud enne toetuse taotluse esitamist, selgus alles 06.07.2009 esitatud projekti lõpparuandest. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et EAS oleks lepingutest teadlik olnud enne 24.10.2008. Tallinna Ringkonnakohus ei tuvastanud 27.06.2019 otsuses EAS-i poolset väära juhendamist ega seda, et EAS oleks teadnud 7(25)
3-17-70
lepingute sõlmimisest. Asjas ülekuulatud tunnistaja kinnitas vaid ostu-müügilepingu projekti tutvustamist EAS-ile ja EAS rääkis vaid eellepingu sõlmimise lubatavusest. Kaebaja ei ole ka praeguses asjas tõendanud EAS-i õigusvastast tegu. Kuna puudub haldusorgani õigusvastane tegu, puudub ka põhjuslik seos teo ja väidetava kahju vahel.
13.2.Kaebajale ei ole kahju tekkinud. Kaebajale antud toetus oli riigiabi, millega tekitati talle konkurentsieelis potentsiaalsete konkurentide ees. Riigiabi anti reegleid rikkudes ja EAS oli kohustatud selle tagasi nõudma. Tagasinõudmise eesmärgiks on taastada abi andmisele eelnenud olukord (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-349/17). Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa tagasi nõutud ebaseaduslik riigiabi koos intressiga olla käsitatav abisaajale tekkinud kahjuna (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-672/13, p 77-78). Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-349/17 ja kohtute otsused asjas nr 3-14-387 välistavad kaebaja kahjunõude. Kahjunõude rahuldamine tähendab sisuliselt uue riigiabi andmist. Kaebaja ei ole toetuse põhisummat tagastanud ega kandnud sellega seonduvaid täiendavaid kulusid. Kaebaja eristab ekslikult EL-i ja siseriiklikku õigust. Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine ei ole siseriiklik küsimus ja lähtuda tuleb EL-i regulatsioonist. Euroopa Kohus märkis asjas nr C-349/17 (p 105), et välistatud on kaebajal õiguspärase ootuse tekkimine, et antud abi on seaduslik. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust isegi juhul, kui lugeda EAS-i tegevus õigusvastaseks.
13.3.Kaebaja vaidlustas asjas nr 3-14-387 EAS-i otsust ja MKM-i vaideotsust tagasinõutava toetuse ja intresside osas. Ükski kaebaja nõue ei seondunud viivistega ja kaebaja ei põhjendanud kaebust viiviste õigusvastasusega. Ebaõige on kaebaja arusaam, et kohtud ei käsitlenud viiviseid seetõttu, et neil valitses arusaam, et viivise tasumise nõuet ei olegi esitatud. Kohtud ei käsitlenud seda seetõttu, et kaebaja ei esitanud viiviste osas ühtegi vastuväidet. Kaebuse eseme sisustab kaebaja ise. Kohus ei saa ega peagi seda kaebaja eest tegema. Kohus ei saa kaebust laiendada ega lahendada nõudeid, mida pole esitatud.
13.4.STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi ei ole viivise otsus kaalutlusotsus, vaid imperatiivne nõue. STS2007_2013 § 28 lg 3 järgi tuleb intressi maksta toetuse tagasimaksmise päevani, kuid mitte kauem kui tagasimaksmise tähtpäevani. STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi hakatakse viivist maksma tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest. Seega ei lange intressi ja viivise perioodid kokku. EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-s 1.2 nõutakse STS2007_2013 kohast intressi ja intressi ei ole summaliselt välja arvestatud. Samamoodi ei ole toodud välja viivise arvestust rahaliselt, vaid märgiti vastavalt STS2007_2013 § 28 lg-le 5, et kui toetust ei tagastata otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab toetuse saaja tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt iga tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Ebaõige on kaebaja järeldus, et otsus on siduv toetussumma ja intressi, mitte aga viivise osas. Kaebaja loogika kohaselt peaks haldusorgan andma mitu haldusakti. Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ (määrus nr 278) § 11 lg 2 p 8 järgi on viivise määr ja arvutamise alus tagasinõudmise otsuse kohustuslik element. Otsuse resolutsiooni p-s 3 sisaldub tahteavaldus haldusakti adressaadile kohustuse tekitamiseks. Viivise arvestamise ja selle tasumise periood on selgelt määratletud. STS2007_2013 § 28 lg 5 kohaselt lõpeb viivise arvestamine, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse suuruse. Riigikohus on määruses asjas nr 3-3-1-88-16 (p 11) öelnud, et asutuse tahteavalduse õiguslikul kvalifitseerimisel ei ole määrav, kas selles sisalduv kohustus tuleneb seadusest või varasemast haldusaktist; seadust dubleeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. Nii Tartu Ringkonnakohus asjas nr 3-16-1305 kui ka Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-20-851 leidsid, et toetuse tagasinõudmise otsuse puhul tuleneb viivise tasumise kohustus seadusest. Seadus ei näe ette viivise kohta eraldi haldusakti andmist ja selleks puudub ka vajadus. Toetuse tagasimaksmise otsuse tegemise hetkel haldusorgan ei tea, kui kaua viivist arvestada. Viivis on 8(25)
3-17-70
asjas muutuv ja selle lõplik summa oleneb toetuse saajast endast. Viivise maksmise kohustus vastavalt seadusele lasub kaebajal ka siis, kui viivise maksmise kohustust ei oleks haldusaktis üldse kehtestatud.
13.5.EAS-i 08.01.2014 otsuse osas tehtud kohtulahend on jõustunud ja otsuse resolutsiooni p 3 kehtib. Kaebetähtaja ennistamise taotlus on suunatud asjas nr 3-14-387 juba lõppenud vaidluse uuesti avamisele, mis on vastuolus õigusrahu põhimõttega. Arvestades asjaoluga, et kaebajat on nii praeguses kui ka eelmises asjas esindanud pidevalt kaks vandeadvokaati, ei ole usutav, et õigusalaste teadmistega esindajad ei saanud aru, et lisaks intressile kohaldub kõrvalnõudena ka seaduses sätestatud tingimustel viivis. Toetuse tagasinõudmise otsus tehti ligi 8 aastat tagasi. Mitte kordagi ei kerkinud eelmises asjas üles küsimust viivise ebaseaduslikkuse kohta. Taotlusest ei nähtu, millal menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuv põhjus ära langes (HKMS § 71 lg 2). Kaebaja ei ole toonud välja mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebetähtaja ennistamise aluseks ei saa olla kohtute poolt selgitamiskohustuse täitmata jätmine. Kaebaja ei vaidlustanud otsust viiviste osas ja kaebuse sisustamine oli kaebaja kohustus. Euroopa Kohus pidi lähtuma eelotsusetaotluse küsimustest, mis ei puudutanud viiviseid. Viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-3-13 ei ole asjakohane, sest asjaolud erinevad. Nimetatud asjas pidigi haldusorgan lisaks ehitusloale andma ka kasutusloa, st rohkem kui ühe haldusakti. Praegusel juhul ei pidanud EAS andma välja eraldi haldusakti viivise maksmise kohustuse tekitamiseks. Arusaamatuks jääb, mida kohus pidi kaebajale selgitama. HKMS § 2 lg 3 järgi lahendab kohus asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses, avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 2 lg 4 kohaselt lähtub kohus menetlusosaliste avalduste lahendamisel nende tegelikust tahtest. Haldusasjas nr 3-14-387 ei ilmnenud kaebaja tahet vaidlustada viivise tasumise kohustust. Viivise tasumise kohustus ei ole tingimata kaasnev kõrvalnõue, põhisumma õigeaegsel tagastamisel viivist ei rakendata. Seega ei ole kohtud selgitamiskohustust rikkunud. Arusaamatuks jääb, kuidas seondub kaebetähtaja ennistamisega kaebaja etteheide, et kohtud on senises menetluses jätnud kohaldamata HKMS § 158 lg 4. Kohtud ei pidanud lahendama nõudeid, mida kaebuses ei esitatud.
13.6.Selgusetuks jääb, mis eesmärgil taotleb kaebaja haldusasja toimikusse EAS-i tellitud väliste õigusanalüüside esitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 293 lg 1 järgi on õigusküsimuses eksperdiarvamuse küsimine väga piiratud, st eksperdiarvamust võib küsida väljaspool Eestit kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks.
14.EAS palus jätta kaebuse, kaebetähtaja ennistamise taotluse ja tõendite kogumise taotluse rahuldamata. EAS-i seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:
14.1.Kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kaebaja väited on asja nr 3-14-387 raames ümber lükatud. EAS-i poolne nõustamistegevus oli õiguspärane ja kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. EAS ei ole kaebajat eksitanud ega hea halduse põhimõtteid rikkunud. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 27.06.2019 otsuses, et tõendatud pole asjaolu, et EAS oli teadlik või isegi soovitas abi taotlejatel sõlmida siduvaid lepinguid enne abitaotluse esitamist. Kaebaja ei esitanud lepinguid koos taotlusega EAS-ile. Tunnistaja on kinnitanud üksnes ostumüügilepingu projekti tutvustamist, seejuures nähtub tunnistaja ütlustest, et EAS-i poolt peeti oluliseks seda, et lepingust oleks taganemise võimalus. EAS rääkis üksnes eellepingu sõlmimise lubatavusest. EAS-i süüks ei saa panna seda, mil viisil kaebaja lepingud sõlmis ja kuidas lepingust taganemist sisustas. Euroopa Kohus ei pidanud lepingu sõlmimist õigusvastaseks, vaid rõhutas, et kokkulepe pidi olema tingimuslik, mitte õiguslikult siduv. Puuduvad tõendid, et EAS-i soovitused oleksid olnud selle seisukohaga vastuolus. Euroopa Kohus on mitmel korral kinnitanud, et ka ettevõtja peab olema hoolas ja kontrollima, kas talle antud abi on seaduslik. Õiguspärasele ootusele saaks ettevõtja tugineda ainult juhul, kui abi andmise seaduslikkuse kohta on andnud täpse, tingimusteta ja praktikaga järjepideva kinnituse selleks õigust omav 9(25)
3-17-70
usaldusväärne allikas Euroopa Liidu pädeva asutuse nimel (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C‐630/11 P–C‐633/11 P, p 132). Kaebaja on ebaõigesti eristanud EL-i õigusest ja siseriiklikust õigusest tulenevat õiguspärast ootust. Põhimõtteline kohustus nõuda tagasi ebaseaduslik riigiabi tuleneb ELTL art 108 lg-st 3 ja Euroopa Liidu Nõukogu 22.03.1999 määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks, art-st 14. Liikmesriigi kohustust nõuda tagasi ebaseaduslik riigiabi on oma praktikas kinnitanud ka Euroopa Kohus (asjas nr C-142/87, p 66), kes on korduvalt rõhutanud, et ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmine ei ole karistus (asjas nr C-75/97, p 65), vaid loogiline tagajärg järeldusele, et abi on ebaseaduslik (asjas nr C-183/91, p 16). Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise eesmärk on taastada olukord, mis valitses enne seda, kui toetust anti ebaseaduslikult, ning kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille on põhjustanud sellise abi tõttu saadud konkurentsieelis. Ebaseadusliku riigiabi tagasi maksma pidanud abisaajale RVastS-i alusel kahjuhüvitise määramine eiraks seda põhimõtet ja jätaks abisaajale ebaseaduslikult saadud eelise. Kaebaja käsitlus, et kahju tuleks hüvitada siseriikliku õiguse alusel, läheb vastuollu EL-i õiguse ülimuslikkusega. Kahju hüvitamine võimaldaks vältida ELTL art-te 107 ja 108 kohaldamist. Euroopa Kohus on keelanud kõik katsed hüvitada ettevõttele kahju seoses riigiabi keelamise või tagasinõudmisega (asjades nr C-110/02, C-129/12). Samuti on Euroopa Kohus asjas nr C-672/13 leidnud, et isikute jaoks, kellele anti ebaseaduslikku riigiabi, ei ole liidu õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendit (p-d 7778). Seega puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kuna jõustunud kohtuotsusega on leidnud kinnitust, et EAS ei ole rikkunud oma kohustusi ja tema tegevus ei olnud õigusvastane, puudub ka põhjuslik seos EAS-i tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel. Isegi kui möönda, et EAS-i poolne nõustamine oli õigusvastane ja põhjuslikus seoses kaebajale tekkinud kahjuga, tuleks määratava kahjuhüvitise suuruse hindamisel arvesse võtta EAS-i vastutust vähendavaid asjaolusid. Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et abisaajatel ei teki põhimõtteliselt õiguspärast ootust abi tagasinõudmata jätmise suhtes, kui abi on antud ebaseaduslikult. Tavapäraselt ei saa usalduse kaitsele tugineda abisaaja, kes ei kontrollinud, kas kõik menetluslikud nõuded abi õiguspäraseks andmiseks on antud juhul täidetud. Arvestades ettevõtja hoolsusstandardit, ei kuuluks kahju hüvitamisele.
14.2.Iga isik, kes vaidlustab haldusakti kohtus, peab arvestama tagajärgedega, mis avalduvad siis, kui ta peaks kaotama ja haldusakt jääb jõusse. Isik ei saa pärast kaotust väita, et talle kohalduvad negatiivsed tagajärjed on karistus selle eest, et ta oma õigusi kaitses. Kui kohtulahendiga jõutakse järeldusele, et toetus on ebaseaduslik, on nii tagasinõue kui ka seadusest tulenev viivisekohustus õiguspärane. Samale järeldusele jõudis ka Tartu Ringkonnakohus asjas nr 3-16-1305, leides, et esialgse õiguskaitse raames ei ole võimalik peatada seadusest tuleneva viivise kulgemist. Riigikohus selgitas haldusakti täitmise peatamise tagajärgi asjas nr 3-3-1-21-08. Sellest tuleneb, et kuigi haldusakti täitmise peatamise ajal ei tule isikul haldusakti täita ega ka intressi maksta, kuid kui haldusakti täitmise peatamine lõpeb ja haldusakt jääb kehtima, tekib isikul kohustus tasuda põhisumma koos intresside ja viivistega tagasiulatuvalt. Seega on viivise arvestamine põhjendatud ka aja eest, mil otsuse täitmine oli peatatud. Viivisenõude eesmärk kattub maksuasjades määratud intressi eesmärgiga, seega on viidatud Riigikohtu seisukohad kohaldatavad. Viivise on kaebaja põhjustanud ise, kuna jättis tagasinõude täitmata. Kaebaja saanuks toetuse tagasi maksta, vaatamata otsuse vaidlustamisele. Sellisel juhul ei oleks tal kaotuse korral tulnud viivist maksta, võidu korral aga oleks tal olnud intressinõue riigi vastu. Laenuintressidel ja erinevatel tasudel, mida kaebajal tuleb kanda, puudub põhjuslik seoses EAS-i tegevusega.
14.3.Euroopa Kohus asus asjas nr C-349/17 seisukohale, et liikmesriigi asutus peab ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil abisaaja sai kasutada ebaseaduslikku riigiabi. Seega ei kohaldu intressinõudele määrus nr 2988/95. Euroopa
10(25)
3-17-70
Kohus ütles viidatud asjas, et intressi nõudmine peab toimuma kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt. Selliseks siseriiklikuks õigusaktiks on STS2007_2013, mille § 28 lg 2 järgi tuleb intressi maksta toetuse tagasimaksmise tähtpäevani. STS2007_2013 § 27 lg 1 kohaselt tuleb toetus tagasi maksta 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päevast arvates. Pärast seda algab viivitusintressi arvestus, mis lõpeb STS2007_2013 § 28 lg 5 järgi alles siis, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse suuruse. Seega on olemas regulatsioon ebaseadusliku riigiabi tagasinõude intressi arvutamiseks pärast tagasinõudeotsuse tegemist. Viivise puhul on tegemist samuti intressiga. Kuid puudub regulatsioon, mille alusel arvestada intressi alates riigiabi väljamaksest kuni tagasinõudeotsuse jõustumiseni. Selle õiguslünga ületamiseks andis Euroopa Kohus juhised otsuses asjas nr C-349/17, leides, et olukorras, kus siseriiklik õigus ei võimalda nõuda intressi toetuse väljamaksmisest kuni selle tagastamiseni, on ELTL art 108 lg-l 3 vahetu õigusmõju ning selle alusel tuleb tagasinõude adressaadilt nõuda intressi määras, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama. Abi andmise ajal kehtinud määruse nr 1083/2006 art 70 lg 1 p b järgi tuleb põhjendamatult makstud summad tagasi nõuda koos viivisega hilinenud maksetelt. Viivise määr on iga liikmesriigi enda kehtestada. Seega on STS2007_2013 § 28 lg 5 kooskõlas EL-i õigusega. Kaebaja ei ole põhjendanud järeldust, et siseriikliku regulatsiooni toimel saab toetust tagasi nõuda sisuliselt kolmekordses ulatuses. Kui EAS peaks uuesti kaebajalt intressi nõudma, siis saab EAS jälgida, et intress ja viivis koosmõjus ei oleks karistusliku iseloomuga. Viivis kannab ka muid eesmärke peale konkurentsieelise kõrvaldamise. Selle eesmärgiks on motiveerida toetuse saajat toetuse tagasimakset õigeaegselt teostama ja tasandada hilinenud makse tõttu tekkinud kahju, samuti kaitsta liidu ja riigi varalisi huve. Pelgalt kõrgemast viivisemäärast ei saa järeldada selle karistuslikku iseloomu. Riigikohus ei leidnud asjas nr 3-4-1-15-16, et maksuintressi määr oleks põhiseadusevastane. Madal viivisemäär ei pruugi keskmist toetuse saajat motiveerida makset õigeaegselt teostama. Käesoleval juhul ei ole isegi viivitusintress määras 36,5% aastas motiveerinud kaebajat toetuse tagasimakset teostama.
14.4.Isegi kui määrus nr 2988/95 peaks viivisenõudele kohalduma, ei ole viivisenõude esitamine selle määrusega vastuolus. Nimetatud määrus ei välista intresside ega viiviste nõudmist koos tagasinõudega ja neid meetmeid ei loeta karistuslikuks. Euroopa Kohus on asjas nr C-564/10 leidnud, et määruse nr 2988/95 art 4 lg-ga 2 on kooskõlas, kui liikmesriik nõuab liidu eelarvest põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmisel siseriiklike õigusnormide alusel sisse intressi, mis laekub kas liidu või liikmesriigi eelarvesse. Sellise põhjendamatult saadud summade tagasinõudega seotud intressi sissenõudmisele kohaldatav kord ja tingimused tuleb sellisel juhul ette näha selle liikmesriigi õigusnormidega. Seega ei pea intressi- ja viivisenõue olema ühtse määrana määratud kindlaks liidu õiguses selleks, et langeda määruse nr 2988/95 art 4 lg 2 kohaldamisalasse. Kõrvalnõuete kehtestamise eesmärk, milleks on tasandada õigustamatult saadud vahendite kasutamisest tulenev kahju ja motiveerida toetuse saajat tagasimakset õigeaegselt teostama, on kooskõlas määruse nr 2988/95 art 2 lg-ga 1. Euroopa Kohus leidis asjas nr C-584/15, et tagasinõutavalt toetuselt nõutav intress toetuse saamise ja tagasimaksmise vahelise aja eest loetakse ettevõtja poolt põhjendamatult saadud majandusliku kasu sissenõudmiseks. Sissenõudekorraldusi nii põhinõude kui ka intressi puhul tuleb käsitleda haldusmeetmetena määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 tähenduses, kuna kõik need kujutavad endast ettevõtjalt niisuguse soodustuse äravõtmist, mille ta on saanud põhjendamatult. Seda enam ei ole karistuslik STS2007_2013 § 28 lg 5 kohane viivis, mida kaebajal oli võimalik vältida. Kuna tegemist ei ole karistusliku meetmega, ei ole vaja hinnata toetuse saaja süü raskusastet ega muid asjaolusid, millele kaebaja on viidanud.
14.5.STS2007_2013 § 28 lg 5 ei ole PS-iga vastuolus. Riigikohus on selgitanud, et kui haldusakti täitmise peatamine lõpeb ja haldusakt jääb kehtima, tuleb isikul tasuda põhisumma
11(25)
3-17-70
koos intressidega tagasiulatuvalt. Samuti on Euroopa Kohus selgitanud, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine toimub siseriikliku õiguse alusel. Viivise nõue tuleneb määruse nr 1083/2006 art 70 lg 1 p-st b ja viivise määra otsustamine on iga liikmesriigi enda otsustada. EL ei ole föderatsioon ja liikmesriikidel on suur autonoomia oma õiguskorra kujundamisel, seega trahvid, viivised, intressid jm rahalised kohustused erinevad liikmesriigiti märgatavalt. See ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine ega konkurentsimoonutuse loomine, vaid iga riigi autonoomse õiguspoliitika teostamine. Sarnase viivise on ette näinud ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus, kalandusturu korraldamise seadus, eluruumide erastamise seadus, perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadus, perioodi 2014– 2020 struktuuritoetuse seadus, riigivaraseadus ja atmosfääriõhu kaitse seadus. Arvestades Riigikohtu praktikaga maksuintresside küsimuses, võib leida, et ka STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivisemäär ei ole ülemäärane ega ole PS-iga vastuolus, seda enam, et STS2007_2013 § 28 lg-s 5 on sätestatud viivisenõudele ülemmäär. Kaebajalt nõutav viivisearvestus peatus juba 2016. a.
14.6.Tagasinõudeotsuse resolutsiooni p 3 näol on tegemist viivisenõudega. Nimetatud punkt on sõnastatud imperatiivselt ja kaebajale pidi üheselt selge olema, mis on selle regulatsiooni tagajärg. Viivisenõue ei pea olema esitatud kindla summana, vaid see võib olla esitatud protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna viivist makstakse toetuse tagasimaksmisega viivitamise eest ja selline olukord ei ole tagasinõudeotsuse tegemisel veel saabunud, ei ole viivisenõuet võimalik muul kujul esitada. Igal juhul on viivise maksmine toetuse saaja seadusest tulenev kohustus, mis ei vajagi EAS-i poolt nõude esitamist. Kaebaja väited aegumise kohta on asjassepuutumatud.
14.7.EAS ei pidanud asjas nr 3-14-387 käsitlema asjaolusid, mida kaebaja ei olnud tõstatanud. EAS sai kaebaja käitumisest järeldada vaid seda, et kaebajal ei ole viivise osas vastuväiteid ja selles osas puudub vaidlus. Kõik käesolevas vaidluses esitatud argumendid tulnuks esitada eelmises asjas. Viivisenõude käsitlemata jätmisest asjas nr 3-14-387 saab järeldada vaid seda, et kohtute hinnangul oli viivise nõue õiguspärane.
14.8.Kohustuste täitmise järjekord STS2007_2013 § 28 lg-s 8 ei ole õigusvastane. Kuna kaebajalt nõutav viivisearvestus on peatunud, ei mõjuta kohustuste täitmise järjekord kuidagi kaebaja kohustuste suurust.
14.9.Kaebajal puudub kaebeõigus ajatamistaotluse rahuldamise nõude esitamiseks. Ajatamistaotluse rahuldamine on määruse nr 278 § 13 lg 1 kohaselt kaalutlusotsus. Ajatamist ei saa võimaldada, kui ajatamine ei oleks kooskõlas valdkondliku regulatsiooniga. EAS jõudis ajatamistaotluse menetlemise käigus seisukohale, et riigiabi tagasimakse ajatamine ei ole võimalik, kuna riigiabi tagasinõude täitmist ei saa edasi lükata või vältida. Euroopa Komisjoni teatise 2019/C 247/01 p-s 73 selgitatakse ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kontekstis, et liikmesriik võib tagasinõudeotsuse rakendamiseks vabalt valida siseriikliku menetluse tingimusel, et see võimaldab tagasinõudeotsust viivitamatult ja tulemuslikult täita. See põhimõte on kohaldatav nii siseriikliku haldusorgani kui ka Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud ebaseadusliku riigiabi tagasinõudeotsuse täitmise kohta. Vastavalt teatise p-le 126 tähendaks ebaseadusliku riigiabi tagasimaksmine osade kaupa seda, et tagasinõudmise otsust ei täideta viivituseta, mistõttu ei ole ajatamine ebaseadusliku riigiabi tagasinõude osas lubatav. Sama sätestab KonkS § 42 lg 6 muudatus. Käesoleval juhul, kus kaebaja poolt ebaseadusliku riigiabi tagasimakse on viibinud juba 6 aastat, mille vältel oli kaebajal mh võimalik riigiabi tagasimaksmiseks vahendeid koguda, puudub seda enam võimalus tagasimakse edasilükkamiseks või ajatamiseks. Seega on EAS-i kaalutlusruum ajatamise otsustamisel redutseerunud nullini ja EAS on ette valmistamas ajatamisest keeldumise otsust. Kaebaja väide, et tal on tekkinud õiguspärane ootus ajatamistaotluse rahuldamise osas, on ainetu. Kaebajaga 12(25)
3-17-70
peetud teabevahetus ei loo alust õiguspärase ootuse tekkele, kuna esiteks ei andnud EAS menetluse käigus selgeid lubadusi, mis andnuks põhjust arvata, et neid ei muudeta. Samuti ei olnud kaebajal pelgalt ajatamistaotluse menetlemise pinnalt põhjust eeldada, et haldusorgan oleks jõudnud kõikidele olulistele asjaoludele hinnangu anda. Samuti ei saa kaebaja nõuda EAS-ilt ebaseadusliku haldusakti andmist olukorras, kus EAS-i kaalutlusruum on valdkondlike normide tõttu ahenenud. STS2007_2013 ega määruses nr 278 ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleb ajatamistaotlus lahendada, seega tuli see lahendada mõistliku aja jooksul. EAS ei ole ajatamistaotluse menetlemisel ületanud mõistlikku menetlusaega. Hilinenult esitatud ajatamistaotlus eeldas läbirääkimisi erinevate asutustega, kes samuti vajasid aega hindamiseks, kas tähtaega ületades esitatud ajatamistaotlus tuleks menetlusse võtta. Ajatamistaotlus vajas põhjalikumat käsitlemist riigiabi valdkondliku regulatsiooni aspektist. EAS ei ole ajatamistaotluse lahendamisel olnud tegevusetu.
14.10.Eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult puudub vajadus, sest Euroopa Kohus on mitmetes otsustes hinnanud viivisenõude kooskõla määrusega nr 2988/95 praeguses haldusasjas sarnastel asjaoludel ning pidanud viivisenõuet selle määruse art 4 lg-ga 2 kooskõlas olevaks. Samuti on Euroopa Kohus asjas nr C-349/17 lahendanud küsimuse ELTL art 108 lg 3 seoste kohta siseriiklike õigusnormidega, asudes seisukohale, et kui valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, peab üldreeglina ebaseadusliku abi tagasinõudmine toimuma kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt. Euroopa Kohus leidis, et osas, milles siseriiklik õigus ei vasta ELTL art 108 lg-le 3, tuleb see jätta kohaldamata, ent olukorras, kus sellised siseriiklikud normid on olemas, saab neid tagasinõudele kohaldada. Riigikohus leidis asjas nr 3-15-241, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda, ent muus osas on siseriiklikud õigusnormid kehtestatud.
14.11.Kaebetähtaja ennistamise taotlus ei ole põhjendatud. Kaebaja on juba saanud vaidlustada 08.01.2014 otsust, sh viivisenõude osas. Kaebajale pidi juba sellest otsusest olema ilmne, et see sisaldas viivisenõuet. Kuna kaebaja vaidlustas otsust tervikuna, siis kontrollisid kohtud asjas nr 3-14-387 haldusakti õiguspärasust tervikuna. Seega on viivisenõude osas olemas jõustunud kohtuotsus ja kaebaja taotlus on lubamatu, sest kaebaja soovib esitada korduva kaebuse. Kaebaja ei esitanud eelmises menetluses viivisenõudele eraldi vastuväiteid, pidades viivisenõuet enda huvide kaitsmise seisukohalt ebaoluliseks. Kaebaja hooletus, mis seisnes oluliste asjaolude ebapiisavas analüüsimises, ei muuda korduva kaebuse esitamist lubatavaks. Üksnes asjaolu, et kohtud jätsid viivisenõude jõusse, ei anna alust järeldada, et kohtud jätsid uurimispõhimõtte täitmata või viivisenõude kooskõla EL-i õigusega hindamata. Kohus lahendab asja sõltumatult ja erapooletult, mistõttu ei pidanud kohtud täitma kaebaja esindaja rolli ja tõstatama kõiki mõeldavaid vastuväiteid viivisenõudele kaebaja eest. Selgitamiskohustuse eesmärgiks on tagada, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Olukorras, kus kaebajat esindasid halduskohtu- ja haldusmenetlusele spetsialiseerunud esindajad, ei pidanud kohtud üksikasjalikult täitma oma selgitamiskohustust, vaid võisid õigustatult eeldada, et kaebajal on asjakohased teadmised ja piisav menetluslik võimekus enda huvide eest seista ning oma kaebeõigust otstarbekalt kasutada. Isegi kui tegemist ei oleks korduva kaebusega, puuduks alus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebetähtaja ennistamine on erandlik ja võimalik vaid juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusel rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Mida ulatuslikumalt on kaebetähtaeg mööda lastud, seda enam kaalu on õiguskindluse põhimõttel ja seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. Praegusel juhul on kaebetähtajast möödas pea 8 aastat. Arvestades tähtaja erakordselt pikaaegset möödalaskmist asjas, milles kaebajat on esindanud professionaalsed õigusnõustajad, puudub võimalus kaebetähtaega ennistada. Seejuures ei ole kaebaja isegi veenvalt põhjendanud, mis on nendeks objektiivseteks
13(25)
3-17-70
mõjuvateks põhjusteks, mis ei võimaldanud kaebajal oma õigusi seaduses sätestatud tähtaega järgides kaitsta. Tõik, et kaebaja esindajad mõistsid vääralt viivisenõuet puudutavat kohtupraktikat, ei ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist pärast 8 aasta möödumist. Samuti ei saaks käesoleval juhul olla selliseks mõjuvaks põhjuseks kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine, kui see oleks esinenud. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõiguslik keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-57-02). Protsessiõiguslikult ei saanud vaidluse algatamine olla kaebaja jaoks keeruline, kuna EAS-i otsus sisaldas selge viivisenõude ja vaidlustamisviite. Samuti ei saanud vaidluse algatamine olla kaebajale subjektiivselt keeruline, kuna teda esindasid menetluses professionaalsed õigusteadmistega esindajad. Kuigi õigusteadmistega esindaja olemasolu ei välista automaatselt kohtu selgitamiskohustust, omab selgitamiskohustuse täitmata jätmine sellises olukorras väiksemat kaalu viivituse ebamõistlikkuse üle otsustamisel.
14.12.Taotlus dokumentide väljanõudmiseks ei ole põhjendatud. Kaebaja püüab menetlust pahatahtlikult koormata asjakohatute materjalide väljanõudmisega eesmärgiga menetlust venitada. Viivisenõue esitati kaebajale juba 08.01.2014 otsuses. Selle otsuseni viinud menetlust puudutav toimik on kaebajale tervikuna kättesaadav ja võetud käesoleva asja juurde. Võimalikel hilisematel õigusarvamustel ei saa olla mõju viivisenõude esitamisele ega viivise arvutamisele ja sellised analüüsid ei ole ega saa olla 08.01.2014 otsuseni viinud haldustoimiku osaks. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas sellised dokumendid vastavad tõendi mõistele või mida ta soovib nende dokumentidega tõendada.
KOHTU PÕHJENDUSED
Tõendite taotlus
15.Kaebaja taotleb EAS-i kohustamist esitada kohtule kõik haldustoimiku materjalid, sh viiviste ja/või intressidega seonduvad õiguslikud analüüsid.
16.Kaebaja ei ole peale õiguslike analüüside täpsustanud, milliseid muid materjale oleks tema arvates vaja täiendavalt asja juurde võtta. Ka kohtule ei ole ära nähtav, et asja juurde oleks vaja koguda täiendavalt tõendeid. Õiguslikud analüüsid ei ole kindlasti sellised materjalid, mida oleks vaja juurde koguda. Õiguse tõlgendamine on kohtu pädevuses. Kohus ei ole asja lahendamisel ega õiguse tõlgendamisel seotud menetlusosaliste seisukohtade ega nende õigusnõustajate või nende tellitud õigusanalüüside seisukohtadega. Kellegi õiguslik arvamus ei ole kohtu jaoks tõend. Pelgalt kaebaja huvi vastustaja tellitud õigusanalüüsidega tutvumise vastu ei anna põhjust koguda asja juurde dokumente, millel ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Põhjendatud ei ole koormata kohtutoimikut asjakohatute materjalidega.
17.Pealegi leiab kohus, et viidatud õigusanalüüsid ei ole ka sisulistel põhjustel asjakohased materjalid. Asjaoludest nähtuvalt ei ole EAS kaebajale uut intressinõuet esitanud ja kaebaja ei ole intressidega seotult kohtule ühtegi nõuet esitanud, seega ei ole intressidega seonduv praeguse vaidluse ese ja põhjendatud ei ole koguda asja juurde materjale, mis vaidluse eset ei puuduta. Praeguses asjas ei saa vaielda ka viiviste tasumise kohustuse üle. Kaebajat kohustati viiviseid tasuma EAS-i 08.01.2014 otsusega, mille osas toimus kohtumenetlus asjas nr 3-14-387. Kuna viiviste osas jäi EAS-i otsus muutmata, on tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga, mille osas ei saa enam uut vaidlust algatada. Seega ei puuduta viiviste osas tellitud õiguslikud analüüsid praeguse vaidluse eset ega ole sel põhjusel asjakohased. 14(25)
3-17-70
18.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata. Viivis
19.Kohus nõustub EAS-i seisukohaga, et viivisenõue esitati kaebajale 08.01.2014 otsuses.
19.1.EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-s 3 on välja toodud: „Kui Toetuse saaja ei tagasta toetust kogusummas käesolevas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab Toetuse saaja tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt, iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.“. STS2007_2013 § 28 lg 5 nägi viidatud otsuse andmise ajal ette, et kui tagasinõudmise otsuses ettenähtud tähtpäevaks toetust ei tagastata, peab toetuse saaja maksma tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest toetuse väljamaksmise valuutas.
19.2.Riigikohus leidis 17.05.2017 määruses asjas nr 3-3-1-88-16 (p 11), et seadust dubleeriv või konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. Kohtu hinnangul tuleneb STS2007_2013 § 28 lg-st 5 kõigile toetuse saajatele, kellelt toetus tagasi nõutakse, üldine kohustus maksta toetuse mittetähtaegse tagastamise korral viivist. EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 ei ole pelgalt kaebaja teavitamine seaduses sätestatud kohustusest, vaid sisaldab EAS-i tahteavaldust nõuda kaebajalt STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmist seoses konkreetse toetuse tagasinõudmisega. 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 tekitas kaebajale siduva viivise maksmise kohustuse juhuks, kui kaebaja ei maksa temale antud, kuid tagasi nõutud toetust tagasi 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud tähtaja jooksul ehk 90 kalendripäeva jooksul 08.01.2014 otsuse kättesaamisest. Seega on asjakohatud kaebaja väited, et EAS ei ole talle viivisenõuet esitanud.
19.3.Viivisenõue oli selge. Sellest nähtub arusaadavalt EAS-i eesmärk rakendada kaebaja suhtes viivist juhuks, kui kaebaja toetust tähtaegselt ei tagasta. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks see nõue jäi talle erinevalt intressinõudest arusaamatuks, kuigi teda esindasid 08.01.2014 otsuse vaidlustamisel kaks vandeadvokaati. Asjaolu, et viivisenõuet ei toodud selles otsuses välja konkreetse summana, ei muuda viivisenõuet ebaselgeks. Sellisel kujul viivisenõude esitamine on põhjendatud ja tavapärane, sest viivisenõude suurus sõltub põhinõude tasumisega viivitatud päevade arvust. Enne põhinõude tasumist ei ole võimalik viivise suurust välja arvutada. See tulnuks kaebajal endal välja arvutada. Arvestades tagasinõutava toetuse suurust, toetuse tagasimaksmise tähtpäeva ja viivise määra, ei saanud maksmisele kuuluva viivise väljaarvutamine olla kaebaja jaoks keeruline. Samamoodi ei esitatud intressinõuet 08.01.2014 otsuses kindla summana, ometigi sai kaebaja intressinõudest aru ja vaidlustas selle. Seega puudub alus väita, et just viivisenõue jäi kaebajale arusaamatuks. Samuti nagu oli intressinõue haldusakti osa, oli seda ka viivisenõue. Kuna viivise maksmise nägi selgelt ette ka seadus, siis ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et talle oli viivisenõue üllatuslik.
19.4.Viivisenõuet ei muuda ebaselgeks ka asjaolu, et 08.01.2014 otsuses ei ole viivist reguleerivale STS2007_2013 § 28 lg-le 5 viidatud. Asjakohasele õigusnormile viitamata jätmine on vormiline puudus, mis ei mõjuta haldusakti kehtivust ega arusaadavust. Viivisenõue ise oli otsuses selgelt olemas. EAS-il oli viivise nõudmiseks olemas seaduslik alus (STS2007_2013 § 28 lg 5) ja viivisenõue oli toetuse tagasinõudmise otsuse kohustuslik element (määruse nr 278 § 11 lg 2 p 8).
15(25)
3-17-70
19.5.Viivisenõuet ei muuda olematuks ka asjaolu, et menetlusosalised ega kohtud ei ole asjas nr 3-14-387 viiviseid käsitlenud. Vaatamata asjaolule, et kaebaja vaidlustas EAS-i 08.01.2014 otsust tervikuna, ei ole ta viivisenõudele vastuväiteid esitanud. Kaebuse põhjendamine on kaebaja ülesanne, kelle kohustuseks on välja tuua, mis põhjusel ta peab vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks. Kohus ega teised menetlusosalised ei saa kaebaja asemel kaebuse põhjendusi välja mõelda. Kuna kaebaja viivisenõudele vastuväiteid ei esitanud, sai sellest järeldada, et ta ei pidanud seda nõuet enda õigusi rikkuvaks. Kuna kaebaja ei põhjendanud viivisenõude õigusvastasust, ei pidanud teised menetlusosalised ega kohtud põhjendama, miks on viivisenõue nende arvates õiguspärane. Põhjendamatu on seejuures heita kohtutele ette selgitamis- ja uurimiskohustuse täitmata jätmist. Kui kaebaja viiviste õigusvastasust ei väitnud, siis ei pidanud kohtud aru saama, et kaebaja soovib vaidlustada ka viivisenõuet, ja selgitama kaebajale selliste väidete ja põhjenduste esitamise vajadust. Seda enam, et kaebajat esindasid kaks vandeadvokaati, millest sai põhjendatult järeldada, et kaebajal olid piisavad õigusalased teadmised, et enda õigusi kaitsta.
19.6.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et viivisenõuet ei saanud esitada enne selle sissenõutavaks muutumist. STS2007_2013 ei näe ette, et EAS-il tulnuks pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva möödumist koostada viivise nõudmiseks uus haldusakt. Vastupidi, määruse nr 278 § 11 lg 2 p 8 järgi tuli viivisenõue esitada tagasinõude otsuses. STS2007_2013 § 28 lg 5 ei näe haldusorganile ette kaalutlusõigust, kas ja millises määras ning millistel tingimustel viivist nõuda, kui tagasinõutud toetus jääb tähtaegselt tagastamata. Seega puudus viivisenõude eraldiseisvaks esitamiseks ka vajadus. Kaebajal oli seadusest ja haldusaktist tulenev kohustus maksta tähtaegselt tagastamata jäetud toetuselt viivist ja teda teavitati sellest 08.01.2014 otsuses, seega oli kaebajal võimalik selle tagajärjega arvestada.
19.7.Kaebaja heitis ette ringkonnakohtute vastuolulist praktikat ja leidis, et halduskohtule ei ole siduvad üksnes Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad. Kohus selgitab, et ei ole asja lahendamisel seotud kummagi ringkonnakohtu õigusliku tõlgendusega. Vastavalt HKMS § 202 lg-le 2 on halduskohtule siduvad üksnes sellised ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel, mis on tehtud samas asjas. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus otsust teinud ega halduskohtule siduvat tõlgendust esitanud. Halduskohus peab asja lahendama vastavalt seadusele ja enda antud normitõlgendusele. Halduskohus ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu 02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes toodud seisukohaga, et haldusaktis toodud säte viivise kohta on pelgalt informatiivne. Seetõttu ei pea halduskohus võimalikuks sellisest tõlgendusest praeguse asja lahendamisel lähtuda. Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 määruses ja 08.10.2021 otsuses asjas nr 3-20-851 toodud seisukohtadega ning lahendab sel põhjusel ka praeguse asja sarnaselt neis toodud seisukohtadele. Lisaks juhib kohus tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohtute vastuoluline praktika ei saanud kaebajat oma õiguste kaitsmisel kuidagi eksitada, sest mõlemas asjas on ringkonnakohus teinud lahendid pärast kaebaja poolt halduskohtule kaebuse esitamist asjas nr 3-14-387.
19.8.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude tuvastada, et EAS ei ole 08.01.2014 otsusega kaebajalt viiviseid nõudnud.
20.Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist ja 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 tühistamist juhul, kui kohus peaks leidma, et viivise maksmise kohustus tuli EAS-i 08.01.2014 otsusest.
20.1.Asjaoludest nähtuvalt vaidlustas kaebaja EAS-i 08.01.2014 otsust asjas nr 3-14-387. Kaebaja vaidlustas otsust tervikuna. Riigikohus rahuldas 09.06.2016 otsusega asjas nr 3-3-1-8-16 kaebuse vaid osaliselt, tühistades EAS-i 08.01.2014 otsuse p-d 1.1 ja 1.2, st intresside osas. Muus osas jäi kaebus kohtumenetluse tulemusena rahuldamata ja EAS-i otsus
16(25)
3-17-70
muutmata. Asja nr 3-14-387 menetlus lõppes 18.12.2019, kui Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsuse peale menetlusse võtmata.
20.2.Kuna kaebaja vaidlustas asjas nr 3-14-387 EAS-i 08.01.2014 otsust tervikuna tühistamiskaebusega, siis ei ole tal võimalik selle haldusakti peale enam uut tühistamiskaebust esitada, sh resolutsiooni p 3 peale. Tegemist oleks korduva kaebusega (HKMS § 43 lg 1 p 1) ja kaebuse menetlus tuleks sellises nõudes lõpetada (HKMS § 152 lg 1 p 1). Kuna sellise nõude esitamine ei ole lubatav, siis ei luba kohus kaebajal kaebuse nõuet muuta (HKMS § 49 lg 1) ega võta kaebuse muutmise avaldust vastu.
20.3.Tühistamisnõude menetlusse võtmisest keeldumise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotlust ja kohus jätab selle läbi vaatamata.
21.Kuna viivise nõue esitati juba 08.01.2014 otsuses, mis on läbinud kohtuliku kontrolli, ja selle osas on olemas jõustunud kohtuotsus, siis ei saa praeguses asjas enam vaielda selle üle, kas kaebajal on viivise tasumise kohustus ning kas viivis ja selle määr on EL-i õigusega ja PS-iga kooskõlas. Kõik vastuväited tulnuks esitada asja nr 3-14-387 raames. Praeguses asjas ei saa neid küsimusi enam lahendada. Seega tuleb kaebaja vastavad põhjendused jätta asja lahendamisel tähelepanuta.
22.Arvestades, et EAS esitas viivise nõude juba toetuse tagasinõudmise otsuses, siis ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et viivisenõue on aegunud. Viivisenõue ei saa olla aegunud enne, kui viivis kulgema hakkas.
23.Kuna kohtud ei tühistanud 08.01.2014 otsust tagasinõutava toetuse ja viivisenõude osas, siis on tegemist kehtiva haldusaktiga, mis on täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60). Järelikult ei saa kohus rahuldada kaebaja nõuet tuvastada, et kaebajal ei ole kohustust 08.01.2014 otsuse alusel viiviseid tasuda. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele. Seega on haldusakti kehtivus siduv ka kohtu jaoks. Kohtul puudub võimalus keelata EAS-il kehtiva otsuse alusel viiviseid nõuda. Selline kohtuotsus oleks seadusega vastuolus (HKMS § 157 lg 1). Kaebus tuleb vastavas nõudes jätta rahuldamata.
24.Ebaõige on kaebaja arusaam, et kohtul tuleb jätta EAS-i 08.01.2014 otsus vastuolu tõttu PS-iga ja EL-i õigusega kohaldamata.
24.1.HKMS § 158 lg 4 järgi jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus PS-iga või EL-i õigusega. Säte reguleerib Eesti õigustloovate aktide vastuolu PS-iga ja EL-i õigusega ega reguleeri riigisisese õiguse üksikaktide (haldusaktid ja kohtuotsused) kohaldamata jätmist vastuolu korral PS-i ja EL-i õigusega. 08.01.2014 otsus on üksikakt, seega ei saa seda viidatud normi alusel asja lahendamisel kohaldamata jätta. Liikmesriigi üksikaktide puhul on teatud tingimustel Euroopa Kohus aktsepteerinud nende jõusse jäämist vaatamata ühenduse õiguse rikkumisele. Probleem kuulub liikmesriigi menetlusautonoomia valdkonda ning Eesti õiguse kohaselt tuleb haldusaktide ja kohtuotsuste resolutsioone lugeda üldjuhul siduvaks sõltumata õigusvastasusest. EL-i õiguse ülimuslikkus tagatakse üksikaktide puhul tõhusalt kohtuliku vaidlustamise ja menetluse uuendamise (teistmise) võimalusega1. Kaebajal oli võimalik EAS-i 08.01.2014 otsust kohtus vaidlustada. Samuti oli talle tagatud kohtulahendite peale edasikaebamise võimalus. Kuna EAS-i 08.01.2014 otsus jäi viiviste osas jõustunud
Vt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, lk 535 ja seal viidatud kohtupraktika.
17(25)
3-17-70
kohtuotsusega kehtima, siis on tegemist täitmiseks kohustusliku haldusaktiga vaatamata selle võimalikule õigusvastasusele või vastuolule EL-i õigusele.
24.2.Kohus ei mööna seejuures, nagu oleks EAS-i 08.01.2014 otsus viiviste osas õigusvastane või vastuolus EL-i õigusega. Selle küsimuse analüüsimiseks praeguses asjas puudub võimalus. Kohtul puudub praegusel juhul põhjus arvata, et kohtud ei analüüsinud asjas nr 3-14-387 viivisenõude õiguspärasust ega kontrollinud selle kooskõla EL-i õigusega. Kohtud on kohustatud haldusaktide kooskõla PS-iga ja EL-i õigusega kontrollima ka ilma menetlusosalise vastava taotluseta. Kuna kaebaja ei olnud asjas nr 3-14-387 viivisenõudele etteheiteid teinud, siis ei tulnud kohtutel kohtuotsuses viivisenõude õiguspärasust põhjendada.
24.3.Kuna kohus ei saa praeguses asjas viivisenõude õiguspärasust kontrollida, siis jäävad rahuldamata kaebaja keelamis- ja kohustamisnõuded eesmärgiga keelata EAS-il nõuda viiviseid ulatuses, mis on vastuolus PS-iga ja EL-i õigusega.
25.Kaebajal puudub praeguses asjas võimalus 08.01.2014 otsusega nõutavaid viiviseid vaidlustada ja kohtul puudub võimalus viivisenõude õiguspärasust analüüsida, seetõttu puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust viivisenõude kooskõla kohta EL-i õigusega. Samal põhjusel puudub vajadus algatada ka põhiseaduslikkuse järelevalvet. Euroopa Kohtu eelotsusest ega Riigikohtu lahendist ei sõltu praeguse asja lahendus.
26.Praeguses asjas saab vaielda selle üle, millise perioodi eest on kaebaja kohustatud viivist maksma, st kas haldusakti täitmise või kehtivuse peatamise periood peatas ka viiviste arvestuse, ja kas viivist tuleb maksta aja eest, mil EAS viivitas kaebaja ajatamistaotluse lahendamisega. Kuna 08.01.2014 otsus ei näinud ette nõuete täitmise järjekorda, siis saab vaidluse esemeks olla ka nõuete täitmise järjekord.
27.Kaebaja leidis, et ta ei pea maksma viiviseid aja eest, mil EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmine oli peatatud. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.04.2014 määrusega asjas nr 3-14-387 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmise kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
27.1.HKMS § 249 lg 4 esimese lause järgi kehtivad esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni. HKMS § 254 lg 2 esimese lause järgi tuleb esialgse õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel saadu vastavas osas kaebuse rahuldamata jätmisel tagastada, samuti kõrvaldada muud esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed.
27.2.Eeltoodud sätetest nähtuvalt kehtib esialgse õiguskaitse abinõu ainult kohtumenetluse ajal kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Selle eesmärk on kindlustada vaieldavad õiguspositsioonid kohtuvaidluse ajaks, tagades kohtuvaidluse ajaks õigusrahu. Kuna esialgse õiguskaitsega reguleeritakse õigussuhteid ajutiselt, siis ei saa selle tulemuseks olla seadusest tulenevast ja haldusaktiga täpsustatud kohustusest vabanemine olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata – seda eriti olukorras, kus viivise üks eesmärke oli toetuse õigeaegseks tagastamiseks motiveerimise kõrval ka toetuse tagasimaksmisega hilinemisega riigile tekkinud võimaliku kahju tasandamine. Esialgse õiguskaitse kehtimise ajal ei olnud kaebajal kohustust toetust tagasi maksta ega viiviseid tasuda. Pärast kaebuse rahuldamata jätmist kaotas aga esialgne õiguskaitse kehtivuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed tuli kõrvaldada, st et EAS-i 08.01.2014 otsuse kehtivus taastus tagasiulatuvalt osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ning kaebajal tuli tagastada nii toetus kui ka maksta viivist tagasiulatuvalt alates ajast, mil möödus toetuse tagasinõudmise tähtpäev (vt Tallinna Halduskohtu 16.07.2018 18(25)
3-17-70
otsus asjas nr 3-15-44, p 53 ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019 otsus asjas nr 3-15-44, p 30). Kaebajal on õigus selles, et haldusakti täitmise peatamine ja haldusakti kehtivuse peatamine on sisuliselt erinevad õiguskaitsevahendid. Nende sisuline erinevus avaldub esialgse õiguskaitse kehtimise ajal. See erinevus ei oma tähtsust pärast esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse lõppemist, kui kaebus on jäetud rahuldamata. Kuna kaebaja kaebus asjas nr 3-14-387 jäi tagasinõude otsuse tühistamise nõudes (v.a intresside osas) rahuldamata, sh ei muudetud tagasinõude otsuse täitmise tähtpäeva, siis kehtib 08.01.2014 otsus sellisena, nagu see vastu võeti (v.a intresside osas), sh kehtib 08.01.2014 otsusega määratud toetuse tagastamise tähtpäev ja viivise tasumise kohustus. Kaebajal tuleb tagastada tagasinõutav toetus viivisega sõltumata sellest, kas tagasinõudeotsuse kehtivus või täitmine oli kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras peatunud või mitte. Pärast kohtumenetluse lõppu on esialgne õiguskaitse kaotanud oma regulatiivsuse ega mõjuta enam poolte vahelisi suhteid. Viivise arvestuse aluseks on kehtivas haldusaktis kindlaksmääratud toetuse tagastamise tähtpäev, mitte asjas nr 3-14-387 tehtud kohtuotsuse jõustumise või mõni muu kuupäev. Kuna kaebaja ei tagastanud toetust 08.01.2014 otsusega määratud tähtajaks, siis tuleb tal maksta viivis selle aja eest, mil ta viivitas toetuse tagastamisega.
27.3.Kohus ei nõustu kaebajaga, et esialgse õiguskaitse regulatsioon on vastuolus PS-iga. Kaebajale tagati kohtumenetluse ajaks õigusrahu, kuid ta pidi arvestama asjaoluga, et kaebuse rahuldamata jätmise korral kaotab esialgne õiguskaitse oma kehtivuse ja haldusakti kehtivus taastub. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks ei ole reguleerida poolte vahelisi suhteid pärast kohtumenetluse lõppemist ja kaebaja ei saanud sellise tagajärjega kuidagi arvestada. Tegemist ei olnud ettenägematu asjaoluga. Kaebajal oli võimalik vältida viiviste tasumist toetuse tähtaegse tagastamisega. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu puudus kaebajal kohustus kohtumenetluse ajal toetust tagastada, kuid ei võtnud kaebajalt õigust seda teha. Vastustajal olnuks kaebaja kohustuse täitmine vastu võtta ja sellega oleks lõppenud ka viiviste arvestus.
28.Kuni 31.12.2018 kehtinud redaktsioonis STS2007_2013 § 28 lg 5 ei näinud viivisele ette ülemmäära. Alates 01.01.2019 kehtima hakanud redaktsiooni kohaselt lõpeb viivise arvestamine, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse suuruse. EAS-i seisukohtadest järeldub, et viivise ülemmäära regulatsiooni rakendatakse ka kaebaja suhtes ja temalt ei nõuta viivist suuremas summas kui tagasinõutav toetus. Kaebaja kinnitas MKM-ile 07.02.2014 esitatud vaides, et EAS edastas talle oma 08.01.2014 otsuse 09.01.2014. Seega hakkas toetuse tagasimaksmise tähtaeg kulgema alates 10.01.2014 ja lõppes 09.04.2014. Vaidluse all ei ole, et kaebaja ei ole toetust siiani tagastanud, seega hakkas viivise arvestus kulgema alates 10.04.2014. Kuna viivise määraks on 0,1% toetuse summa jäägilt päevas, saavutab viivis tagasinõutava toetusega sama suuruse 1000 päeva möödudes. Kaebaja puhul saabus see 04.01.2017. Kaebaja esitas EAS-ile ajatamistaotluse 13.01.2020, st pärast seda, kui viivise arvestus oli tema suhtes lõppenud. Seega ei mõjuta ajatamistaotluse lahendamisega viivitamine kaebajalt nõutava viivise suurust. Kaebajalt ei nõuta viivist aja eest, mil toetuse tagastamine viibis ajatamistaotluse lahendamise tõttu. Sel põhjusel tuleb jätta rahuldamata kaebaja keelamis- ja kohustamisnõuded eesmärgiga vältida viiviste tasumist ajatamismenetluse perioodi eest.
29.STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivis on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille vähendamises ei ole pooltel võimalik kokku leppida selliselt nagu võlaõiguslike suhete puhul. Ka kohus peab lähtuma seaduses sätestatust ega saa vastuolus seadusega vähendada kaebaja poolt tasumisele kuuluva viivise summat, kohustada EAS-i viivise nõuet vähendama või tuvastada, et kaebajal ei ole viivise tasumise kohustust või et see on seaduses sätestatust väiksemas summas. Kaebaja vastavad kohustamis- ja tuvastamisnõuded tuleb jätta rahuldamata.
19(25)
3-17-70
30.Kaebaja arvates nõutakse temalt intresse ja viiviseid sama aja eest. Esiteks ei anna see väide alust viivisenõuet vaidlustada, sest viivisenõude osas on olemas jõustunud kohtulahendid. Kaebajal tulnuks sellekohased väited esitada asja nr 3-14-387 raames. Teiseks nähtub asjaoludest, et Riigikohus tühistas 09.06.2016 otsusega asjas nr 3-3-1-8-16 EAS-i 08.01.2014 otsuse intresside osas. EAS ei ole kaebajale uut intressinõuet esitanud. Seega ei nõuta kaebajalt sama aja eest nii viiviseid kui ka intresse. Kui EAS peaks tulevikus esitama kaebajale intressinõude, saab kaebaja seda vaidlustada uue kaebusega, mh põhjusel, et intresse nõutakse sama aja eest, mille eest nõutakse temalt ka viiviseid. Praegusel juhul puudub teave, kas EAS kavatseb kunagi kaebajalt intresse nõuda ja millise aja eest. Seega puudub alus õigusvastast käitumist tuvastada.
31.1.STS2007_2013 § 28 lg 8 kohaselt loetakse toetuse tagasimaksmisel tehtavad maksed sooritatuks järgmises järjekorras: esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis, teises järjekorras intressid vastavalt nende ajalisele tekkele, alustades varaseimast, ning viimases järjekorras tagastatav toetus või selle osad, alates varaseimast võlgnevusest. Sarnaselt sätestab ka VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Selles sättes nimetatud intressi all peetakse silmas ka viivist (vt Riigikohtu 14.02.2012 määrus asjas nr 3-2-1-174-11, p 12). VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sama paragrahvi lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda.
31.2.Eelviidatust nähtub, et tegemist on tavapärase ja sarnaselt ka eraõiguslikes suhetes kehtiva nõuete täimise järjekorraga. Selle eesmärk on tagada, et võlgnik täidaks ka temal lasuvad kõrvalkohustused. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhivõla, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalkohustusi täita. Samuti täidab selline nõuete täitmise järjekord eesmärki, et võlgnik ei viivitaks võla tasumisega liiga kaua. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhinõude, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalnõuete tasumisega kiirustada, sest nendelt enam viivist ei arvestata. Seega teenib nõuete täitmise järjekord võlausaldaja huve ja motiveerib võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt või võimalikult kiiresti täitma.
31.3.Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas selline nõuete täitmise järjekord tema õigusi rikub või mis põhjusel on see õigusvastane. Kaebajal puudub õigus nõuda, et tema suhtes rakendataks teistsugust nõuete täitmise järjekorda või et tal oleks võimalik oma kohustuste täitmisega talle sobiva ajani viivitada. Pealegi ei muudaks nõuete täitmise järjekorra muutmine kaebaja osas midagi, sest kaebaja puhul on põhinõudelt arvestatud viivis jõudnud sama summani põhinõudega, seega on viivise arvestus lõppenud ja kaebaja jaoks ei oma tähtsust, millises järjekorras ta nõuded täidab. Mõlemad nõuded (nii põhinõue kui ka viivisenõue) tuleb tal täita. Järelikult puudub põhjus nõuete täitmise järjekorra osas õigusvastasust tuvastada. Ajatamine
32.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas ebaseadusliku riigiabi korral on võimalik taotleda tagasinõutava toetuse tagasimaksmise ajatamist. Kohus ei pea vajalikuks praeguse asja lahendamisel analüüsida, kas ajatamine on alati keelatud. Küll aga nõustub kohus EAS-iga, et kaebaja puhul ei ole ajatamine lubatav.
33.EL-i õiguse ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb ebaseaduslik riigiabi tagasi nõuda viivitamata ja vastavalt asjaomase liikmesriigi siseriiklikus õiguses ette nähtud menetlustele,
20(25)
3-17-70
eeldusel, et need võimaldavad komisjoni otsuste kohest ja tõhusat elluviimist (Euroopa Liidu Nõukogu 13.07.2015 määruse nr 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks, art 16 lg 3 ja preambula p 25). Seejuures ei pea ebaseaduslikku riigiabi tagasi nõudma vaid Euroopa Komisjoni otsuse alusel, vaid siseriiklik pädev asutus peab ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudma ka omal algatusel (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C‐349/17, p 95). Asjaomane liikmesriik võib vabalt valida meetmed, mille abil ta täidab siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasinõudmise kohustuse, tingimusel et valitud meetmed ei kahjusta liidu õiguse ulatust ja tõhusust (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C‐527/12, p 40). Euroopa Komisjoni teatise (ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise kohta, 2019/C 247/01)2 p-st 73 nähtuvalt võib liikmesriik tagasinõudeotsuse rakendamiseks vabalt valida siseriikliku menetluse, tingimusel et see võimaldab tagasinõudeotsust viivitamata ja tulemuslikult täita. Olenemata tagasinõudeotsuse rakendamiseks valitud menetlusest on pädev asutus või kohus kohustatud tagama Euroopa Liidu õiguse täieliku toime.
34.EAS edastas kaebajale tagasinõudeotsuse 09.01.2014, kohustades teda tagastama toetuse 90 kalendripäeva jooksul. Kaebaja esitas EAS-ile 13.01.2020 toetuse tagasimaksmise ajatamise taotluse. Selleks ajaks oli toetuse tagasinõude otsuse tegemisest möödas üle 6 aasta ja toetuse tagasimaksmise tähtpäevast möödas üle 5 aasta. Sellises olukorras kaebajale toetuse tagasimaksmise ajatamise võimaldamine läheks vastuollu EL-i õiguses esitatud nõudega, et ebaseaduslik riigiabi tuleb tagastada viivitamata. Kaebaja on viivitanud toetuse tagasimaksmisega üle 5 aasta ja selle tagasimaksmisega jätkuvalt viivitamine ei ole õiguslikult lubatav. Kaebaja pidi kaebuse esitamisele vaatamata arvestama asjaoluga, et kaebus võidakse jätta rahuldamata ja tal tuleb siiski toetus tagastada. Kaebajal on olnud teiste ebaseaduslikku riigiabi tagastama pidanud isikutega võrreldes palju rohkem aega, et toetuse tagasimaksmiseks vajalikke vahendeid koguda või vajadusel neid hankida. Seega ei ole kaebaja viited majanduslikele raskustele asjakohased ega õigusta ebaseadusliku riigiabi jätkuvat kasutamist kaebaja poolt.
35.Lähtudes eeldusest, et tagasinõude menetlus võib toimuda siseriikliku õiguse kohaselt ning STS2007_2013 § 27 lg 2 ja määruse nr 278 § 13 võimaldavad ajatamist kohaldada, leiab kohus, et kaebaja on ületanud ajatamistaotluse esitamiseks ette nähtud tähtaega. Määruse nr 278 § 13 lg 1 järgi tuleb ajatamistaotlus esitada otsustajale 30 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise otsuse kättesaamisest arvates või enne tagasinõudmise otsuse tegemist. Kaebaja sai tagasinõudmise otsuse kätte 09.01.2014, kuid esitas ajatamistaotluse 13.01.2020, st pea 6 aastat pärast ajatamistaotluse esitamise tähtaja möödumist. HMS § 34 lg 1 võimaldab haldusorganil menetlustähtaja ennistada, kui see on mööda lastud mõjuval põhjusel. HMS § 34 lg 3 järgi aga menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui 1 aasta. Praegusel juhul on kaebaja ületanud ajatamistaotluse esitamiseks ettenähtud tähtaega pea 6 aasta võrra. Eeltoodut arvestades puudub EAS-il õiguspärane võimalus kaebaja ajatamistaotluse esitamise tähtaega ennistada. Pelgalt asjaolu, et kaebaja vaidlustas tagasinõude otsuse kohtus ja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist, ei anna alust viidatud normidest kõrvale kalduda. Kaebaja pidi ka kohtumenetluse ajal arvestama asjaoluga, et tema kaebus võidakse jätta rahuldamata, ja hindama ajatamistaotluse esitamise vajadust. Tähtaja ennistamata jätmise korral tuleb taotlus läbivaatamatult tagastada (HMS § 14 lg 6 p 1).
36.Seda, et ajatamist ei saa taotleda pärast tagasinõudmise tähtpäeva möödumist, kinnitab ka eelpool viidatud Euroopa Komisjoni teatise p 126. Määruse nr 278 § 13 lg-s 1 toodud ajatamistaotluse esitamise tähtaeg on komisjoni teatises tooduga kooskõlas. Kaebaja esitas ajatamistaotluse pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva, seega liiga hilja ja seda ei ole võimalik enam rahuldada, sest see läheks vastuollu ebaseadusliku riigiabi viivitamatu tagastamise nõudega.
37.Ajatamist ei saa nõuda ka põhjendusega, et EAS on lubanud kaebajale nõude ajatamist. Vaatamata ebaõigesti antud lubadustele tuleb EAS-il järgida oma tegevuses kehtivaid õigusnorme. Kaebajal puudub õigus nõuda EAS-ilt õigusvastast käitumist või õigusvastase halduspraktika jätkamist. Haldusorgani õigusvastane käitumine ei saa tekitada kaebajas õiguspärast ootust. Pealegi ei ole näha, kuidas sellise õiguspärase ootuse rikkumine asetaks kaebaja halvemasse olukorda võrreldes sellega, kus EAS oleks kohe alguses keeldunud kaebaja ajatamistaotlust rahuldamast. Kaebaja ei ole siiani toetust tagastanud ega teinud selleks mingit varakäsutust, mis oleks osutunud asjatuks. Samuti ei nõuta kaebajalt EAS-i kinnitusel ajatamistaotluse menetlemise aja eest viivist, sest viivise summa on saavutanud tagasinõutava toetusega sama suuruse.
38.Kuigi kaebaja esitas ajatamistaotluse juba 13.01.2020, ei ole EAS menetlusosaliste seisukohtadest nähtuvalt ajatamistaotlust siiani lahendanud. EAS on seisukohal, et õigusaktid ei näe ajatamistaotluse lahendamiseks ette konkreetset tähtaega, mistõttu tuleb see lahendada mõistliku aja jooksul. Kohus ei nõustu EAS-i seisukohaga. Määruse nr 278 § 13 lg 5 järgi tuleb ajatamise taotlust rahuldav või sellest keelduv otsus teha 15 tööpäeva jooksul ajatamise taotluse kättesaamisest arvates. Praeguseks on kaebaja poolt ajatamistaotluse esitamisest möödas pea 2 aastat. Ilmselgelt on EAS ületanud ajatamistaotluse lahendamiseks ette nähtud tähtaega ja antud juhul ei saa nii pikalt tähtaja ületamist pidada kuidagi mõistlikuks. Samas ei anna ka taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja ületamine alust nõuda taotluse rahuldamist. Vaatamata tähtaja ületamisele tuleb haldusorganil järgida kehtivat õigust ja teha taotluse kohta õiguspärane otsustus.
39.Eeltoodut arvestades puudub kaebajal õigus nõuda EAS-lt toetuse tagasimaksmise ajatamist. Ajatamistaotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu puudub kaebajal õigus nõuda ajatamistaotluse kohta sisulise otsuse (lubamine, keeldumine) tegemist. Tema taotlus tuleb haldusmenetluses läbivaatamatult tagastada. Seetõttu tuleb kaebaja vastavad kohustamisnõuded jätta rahuldamata. Kahju hüvitamine
40.Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.06.2019 otsuses asjas nr 3-14-387 (p 18) järgmist: „/.../ tõendatud pole asjaolu, et EAS oli teadlik või isegi soovitas abi taotlejatel sõlmida siduvaid lepinguid enne abitaotluse esitamist. Kaebaja ei esitanud lepinguid koos taotlusega EAS-ile. Tunnistaja on kinnitanud üksnes ostu-müügilepingu projekti tutvustamist, seejuures nähtub tunnistaja ütlustest, et EAS-i poolt peeti oluliseks seda, et lepingust oleks taganemise võimalus. EAS rääkis üksnes eellepingu sõlmimise lubatavusest. EAS-i süüks ei saa panna seda, mil viisil kaebaja lepingud sõlmis ning kuidas lepingust taganemist sisustas. Euroopa Kohus ei pidanud lepingu sõlmimist õigusvastaseks tegevuseks, vaid rõhutas, et kokkulepe pidi olema tingimuslik, mitte õiguslikult siduv. Puuduvad tõendid selle kohta, et EAS-i soovitused oleksid olnud selle seisukohaga vastuolus. Kaebaja tõendid – ajaleheartiklid ja Riigikogu 17.12.2012 stenogramm /.../ – ei kinnita vastupidist. Sealt nähtub küll, et Euroopa Komisjoni audit tuvastas probleemid toetuste maksmisel, kuid järeldada ei saa, et EAS oleks taotlejaid süsteemselt valesti juhendanud. Ka Ericssoniga seotud Postimehe 28.11.2012 artiklist tuleneb, et EAS soovitas
22(25)
3-17-70
teha ära tellimused seadmete soetamiseks, kuid artiklis pole käsitletud seda, kas soovitus hõlmas ka siduvate lepingute sõlmimist.“.
41.Halduskohus nõustub ringkonnakohtu hinnanguga kaebaja esitatud tõenditele. Kaebaja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis annaks alust ringkonnakohtu poolt tuvastatust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kaebaja tunnistajad kinnitasid ringkonnakohtus 11.04.2017 toimunud kohtuistungil korduvalt, et EAS soovitas sõlmida eelkokkulepped/eellepingud. Kaebaja ja EAS-i vahelise nö eelnõustamise kohta ei ole mingeid kirjalikke dokumente. Samuti ei ole esitatud tõendeid, et EAS-ile oleks esitatud allkirjastatud lepingud. Kaebaja taotluse nõuetele vastavuse hindamise kontroll-lehed ei kinnita, et kaebaja oleks lisanud oma taotlusele ka sõlmitud lepingud. Seega puudub alus tuvastada, et EAS teadis enne toetuse määramist, et kaebaja on sõlminud siduvad lepingud. Tunnistajad andsid ütlusi oma mälu järgi ja enda hinnangutele/tõlgendustele tuginedes. Neist tunnistustest ei ole võimalik üheselt tuvastada, et EAS oli teadlik kaebaja sõlmitud siduvatest lepingutest ja soovitas sellised lepingud sõlmida või pidas nende sõlmimist enne toetuse taotlemist lubatavaks. Tunnistajate ütluste hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et tegemist oli kaebaja töötajatega, kes olid seotud toetuse taotlemise protsessiga ja kes vastutasid kaebaja poolt selle menetluse õiguspärasuse eest. Arvestades nende vastutust kaebaja ees, ei saa neid tunnistajaid pidada erapooletuteks ja pidada nende antud ütlusi usaldusväärsemateks EAS-i vastupidistest väidetest. Kaebaja väitis kaebuses, et lisas toetuse taotlusele ka äriplaani, millest nähtus, et 5% müügihinnast tasutakse hiljemalt 30.09.2008, st enne taotluse esitamist. Kohtu hinnangul ei tõenda äriplaan, et ettemaks tegelikkuses tehti ja seda äriplaanis näidatud ajal. Samuti ei tõenda ettemaksu tegemine vältimatult seda, et tegemist oli siduva lepingu sõlmimisega.
42.Kohtupraktikas (Riigikohtu 06.03.2015 otsus asjas nr 3-3-1-1-15, p-d 15 ja 16) on leitud, et toetuse andmist reguleeriva määruse adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivad õigusakte ning vajadusel peab normiadressaat kasutama asjakohast nõustamist (Riigikohtu 15.12.2005 otsus asjas nr 3-4-1-16-05, p 22) või pöörduma selgituste saamiseks toetuse määranud asutuse poole. Euroopa Kohus on hoolsuskohustuse kohta märkinud, et abi saanud ettevõtjad võivad abi seaduslikkuse suhtes õiguspärasele ootusele tugineda põhimõtteliselt vaid siis, kui abi andmisel on järgitud ELTL art-s 108 ettenähtud menetlust, ja hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti (nt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-5/89, p 14; otsus asjas nr C-81/10 P, p 59). Sama on Euroopa Kohus korranud kaebajat puudutavas kohtuasjas nr C-349/17. Seega peab ka abi taotleja ise veenduma, et ta vastab riigiabi saamiseks ette nähtud tingimustele. Ebaseaduslikult antud riigiabi eest ei vastuta üksnes abi andnud asutus. Praegusel juhul anti abi selliseid nõudeid rikkudes, millele vastavuse sai ja pidi tagama kaebaja. Kaebaja pidi olema teadlik ergutava mõju tingimusest ja sellest, et enne toetuse taotlemist ei või ta siduvat lepingut sõlmida. EAS selgitas kaebajale enne toetuse taotlemist seda asjaolu. Seega ei saa kaebaja väita, et ta ei olnud sellisest tingimusest teadlik. Kaebaja ei ole väitnud ega saagi põhjendatult väita, et ta ei saa aru eellepingu ja siduva lepingu olemuslikust erinevusest ega oska eellepingut koostada. Lepingu koostas ja sõlmis kaebaja ise, st tegemist oli kaebaja kontrolli all olevate asjaoludega. Seega saab ainult kaebaja vastutada selle eest, et leping sõlmiti siduvana, mis võttis temalt õiguse riigiabile. EAS ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega talle kahju tekitanud.
43.Samas vastutab isik ka juhul, kui ta on teavitanud toetuse andnud asutust asjaoludest, mis rikkumise kaasa tõid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-349/17, p-d 121-122). See ei välista toetuse tagasinõudmist, kuid võib välistada karistuse määramist.
44.Kaebaja väited, et ta ei ole EAS-i tahtlikult eksitanud ega kuritegu toime pannud, ei ole asjakohased. Kaebajale ei olegi selliseid etteheiteid tehtud ja teda ei ole karistatud. Kaebajalt 23(25)
3-17-70
nõuti tagasi toetus, millele tal puudub õigus. Tegemist ei ole karistusega, vaid õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamisega (määruse nr 2988/95 art 4 lg-d 1 ja 4, art 5).
45.Euroopa Kohus asjas nr C-349/17 ja Tallinna Ringkonnakohus 27.06.2019 otsuses asjas nr 3-14-387 on käsitlenud piisavalt küsimust kaebaja õiguspärase ootuse kohta ning leidnud, et kuna kaebaja pidi olema kursis toetuse saamise tingimustega, siis ei saanud tal tekkida õiguspärast ootust, et ebaseaduslikult antud riigiabi tagasi ei nõuta. EAS ei saanud kaebajale sellist õiguspärast ootust anda. Ükski EL-i organ ei olnud abi seaduslikkust kinnitanud. Seega sai ja pidi kaebaja arvestama asjaoluga, et abi võidakse tunnistada õigusvastaseks ja tagasi nõuda.
46.Kohtu hinnangul ei ole kaebajale kahju tekkinud. Kuna kaebajal puudus õigus saada riigiabi, siis ei saa selle tagasinõudmist käsitleda talle tekkinud õigusvastase kahjuna, vaid vastupidi õigusvastase konkurentsieelise kõrvaldamisena. Pealegi oleks tagasinõutava toetuse ulatuses kaebajale kahju hüvitise maksmine käsitletav uue riigiabi andmisena, mis oleks vastuolus EL-i riigiabi reeglitega ja Euroopa Kohtu praktikaga (nt otsus asjas nr C-672/13, p 78; otsus asjas nr C-110/02, p 43), sest ei kõrvaldaks ebaseadusliku riigiabi andmise tagajärgi ja õigusvastaselt saadud konkurentsieelist, vaid asetaks kaebaja samasse olukorda, kus ta oli õigusvastast abi saades.
47.Kaebajale tekkinud kahjuks ei ole koos toetusega nõutud intressid, sest Riigikohus tühistas EAS-i otsuse intresside osas ja EAS ei ole kaebajale uut intressinõuet esitanud. Isegi kui selline nõue esitatakse, ei saaks seda käsitleda kaebajale tekkinud kahjuna, vaid kaebaja asetamisena olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks ebaseaduslikku riigiabi saanud. Kaebaja sai kasutada oma ettevõtluses võõrast raha ja peab selle eest maksma tasu, nagu ta oleks pidanud tegema ka juhul, kui ta oleks selle raha mujalt laenanud.
48.Samuti ei saa hüvitamisele kuuluvaks kahjuks pidada viiviseid. Viiviste tekkimise põhjustas kaebaja ise, kuna ei tagastanud toetust otsuses ettenähtud tähtajaks. Kaebajal oli võimalik viiviste tekkimist vältida ja ta pidi olema viivise maksmise kohustusest teadlik, sest vastustaja oli sellele oma otsuses viidanud.
49.Kaebaja väidab, et talle tekkinud kahju hulka tuleb arvata ka toetuse tagasimaksmiseks võetud/võetava laenu kulud. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kaebaja poleks ilma toetuseta uusi tootmisliine ostnud. Tegemist pidi olema kaebaja ettevõtluse jaoks olulise investeeringuga, vastasel juhul ei oleks talle toetust antud. Seega oleks kaebaja vaidlusalused tootmisliinid varem või hiljem nagunii soetanud ning sellega seotud laenu- ja intressikulusid kandnud. Isegi kui kaebajal ei oleks olnud võimalik turult liinide soetamiseks vajalikku laenu saada, on ta praegusel juhul paremas olukorras, sest tal on liinid olemas ja ta on teeninud nendega töötades juba aastaid tulu. Uute tootmisliinidega teenis kaebaja eelduslikult suuremat tulu, kui ta oleks teeninud ilma nendeta (vt toetuse eesmärki määruse nr 44 §-s 2). Seda tulu ei ole kaebajalt välja nõutud. Seega ei ole kaebajale tekkinud kahju, mida peaks talle hüvitama.
51.Kuna EAS ei ole käitunud õigusvastaselt, kaebaja õigusi rikkunud ega talle kahju tekitanud, siis puudub alus kaebajale kahju hüvitist välja mõista olenemata sellest, kas kaebaja hüvitamisnõuet tuleks menetleda EL-i õiguse või siseriikliku õiguse alusel. Kaebaja hüvitamisnõue jääb rahuldamata. Otsus ja menetluskulude jaotus
52.Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.
24(25)
3-17-70
53.Kohus rahuldas 07.12.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja keelas EAS-il 08.01.2014 otsust viiviste osas sundtäita. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb esialgne õiguskaitse tühistada (HKMS § 253 lg 3 esimene lause). HKMS § 253 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega.
54.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1).
54.1.MKM ei ole tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente esitanud, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
54.2.EAS taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 7920 eurot (sisaldab käibemaksuga) koos viivisega. Vastustaja põhjendas menetluskulude väljamõistmise taotlust sellega, et tema põhiülesannete hulka, sh tema töötajate põhiülesannete hulka ei kuulu esindamine kohtuvaidlustes ning tema töötajad ei ole kohtuvaidlustele spetsialiseerunud. Kohtu hinnangul ei ole selline põhjendus asjakohane. Vaidluse all on vastustaja tegevuse õiguspärasus. Haldusorgan peab suutma oma tegevust kohtus ise põhjendada. Tegemist ei olnud vastustaja põhitegevuse raamidest väljuva vaidlusega, milles vastustaja vajanuks haldusvälist õigusabi. Seni on vastustaja suutnud mitmetes kohtuasjades end ise oma töötajate abiga esindada. Praegune vaidlus on oluliselt vähem keerukam kui vaidlus asjas nr 3-14-387, milles ringkonnakohus jättis samuti vastustaja menetluskulud tema enda kanda, sest tegemist on haldusorgani põhitegevust puudutava vaidlusega. Seega ei ole ka praeguses asjas põhjendatud EAS-i menetluskulusid kaebajalt välja mõista ja kohus jätab EAS-i menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6).
/allkirjastatud digitaalselt/
25(25)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.