VESI MTÜ kaebus Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus 19.12.2019 otsuse nr 125/2103 ja 20.03.2020 vaideotsuse nr 1-16/44 tühistamise nõudes ning Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus kohustamiseks vaadata 25.11.2019 taotlus läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja: UNDLA VESI MTÜ, seaduslik esindaja Tarmo Kalde Vastustaja: Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus, volitatud esindajad Kaido Floren, Silver Nittim
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus 19.12.2019 otsus nr 125/2103 ja 20.03.2020 vaideotsus nr 1-16/44.
3.Kohustada Sihtasutust Keskkonnainvesteeringute Keskus 25.11.2019 taotlus uuesti läbi.
vaadata
kaebaja
4.Mõista Sihtasutuselt Keskkonnainvesteeringute Keskus UNDLA VESI MTÜ kasuks menetluskuludena välja kokku 4620 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.04.2021. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.UNDLA VESI MTÜ esitas 18.06.2018 Sihtasutusele Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi ka STS) § 5 lõike 2 alusel kinnitatud rakenduskava prioriteetse suuna „Roheline infrastruktuur ja hädaolukordadeks valmisoleku suurendamine” meetme „Kaitsealuste liikide ja elupaikade säilimine ning taastamine” tegevuse „Vooluveekogude tervendamine” eesmärkide ja tulemuste saavutamiseks toetuse andmise taotlusvooru raames taotluse projekti „Undla kalapääs“ (edaspidi ka projekt) rahastamiseks Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Projekti kogumaksumus on taotluse kohaselt 501 798,00 eurot. Taotluse lisaks on Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ koostatud eelprojekt "Undla kalapääs" Töö nr 2018026. Taotluse kohaselt on projekti eesmärk ja tulemused kirjeldatud järgmiselt: „Projekti eesmärk on kaladele rändetingimuste võimaldamise läbi parandada kaitstavate liikide ja elupaikade seisundit. Selleks rajatakse Undla veskihoone juures olevast sillast ülesvoolu Loobu jõele 1,4 % languga 140 m pikkune tehiskärestik. Kalapääsu põhja horisontaalne osa on 0,8m laiune ja kalapääsu kanal kindlustatakse voolava vee osas kivide ja kiviklibuga geotekstiilil ning kindlustusse paigaldatakse hajusalt voolurahustusrahnud. Paisjärv eraldatakse kärestikust liigveelasuga mis on 35 m pikkune ülevool.“.
2.KIK rahuldas 16.08.2018 otsusega nr 1-25/1525 (edaspidi ka TRO) UNDLA VESI MTÜ 18.06.2020 taotluse. Vastavalt otsusele on projekti eesmärk parandada kaitstavate liikide ja elupaikade seisundit Loobu jõel, mis saavutatakse sellega, et rajatakse tehiskärestik. Projekti abikõlblikkuse perioodi alguseks on otsuse tegemise päev ning lõpp 30.11.2019. Otsuse kohaselt on keskkonnaministri 10.07.2015 määruse nr 44 „Toetuse andmise tingimused meetme „Kaitsealuste liikide ja elupaikade säilimine ning taastamine“ tegevuse „Vooluveekogude tervendamine“ jaoks avatud taotlemise korral“ (edaspidi ka TAT) § 9 lg 2 alusel asendatud projekti omafinantseering summas 75 269,70 riikliku kaasfinantseeringuga. 19.10.2018 sõlmisid UNDLA VESI MTÜ ja KIK kaasrahastamise lepingu, mille p 1.3 kohaselt rahastas KIK projekti omafinantseeringus 75 269,70 eurot.
3.Kalapääsu projekteerimise-ehituse läbiviimiseks viis UNDLA VESI MTÜ koostöös Maanteeametiga läbi riigihanke nr 202534, mille esemeks oli uue 7 meetri laiuse silla ja kalapääsu projekteerimine vastavalt riigihanke alusdokumentides sätestatud tingimustele (edaspidi ka riigihange). Riigihanke alusdokumendi hulka kuuluva dokumendi „HD III 2 Lähteülesanne (kalapääs)“ (edaspidi ka lähteülesanne) p-de 1.1 ja 5 kohaselt on projekteerija kohustatud lähtuma Undla kalapääsu projekteerimisel Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt koostatud eelprojektist (töö nr 2018026; edaspidi ka eelprojekt). Lähteülesande p 4.1 kohaselt on eelprojektiga välja valitud ja rahastuse saanud eelprojekti alternatiiv 2, mille tehnilise lahenduse kirjeldus on lähteülesande p-s 4.
4.23.01.2019 sõlmisid UNDLA VESI MTÜ ning Osaühing Tilts Eesti filiaal riigihanke tulemusena töövõtulepingu nr 1-9/19/0129-1 (edaspidi ka töövõtuleping), mille esemeks on Undla kalapääsu projekti koostamine vastavalt töövõtulepingus ja selle lisades toodud tingimustele. Töövõtulepingu lisaks 1 oleva lähteülesande p-de 1.1, 4 ja 5 kohaselt kohustus töövõtja lähtuma projekteerimisel eelprojekti alternatiivist 2. Projekteerimistöid alustades võttis Osaühing Tilts Eesti filiaal projekteerimisel aluseks Piiber Projekt OÜ poolt 2015. aastal Keskkonnaagentuurile koostatud projekti, mis erines eelprojektist oluliselt. UNDLA VESI MTÜ esitas Osaühingule Tilts Eesti filiaal korduvalt korraldusi eelprojekti alusel projekteerimistööde alustamiseks, kuid tulutult. Viivituste ja töövõtulepingule mittevastava töö tõttu esitas UNDLA VESI MTÜ 17.04.2019 leppetrahvinõude. 03.05.2019 edastas UNDLA VESI MTÜ Osaühingule Tilts Eesti filiaal avalduse töövõtulepingust taganemiseks seoses ebaõige ja riigihanke alusdokumentidele mittevastava eelprojekti aluseks võtmisega ja sellega riigihanke lähteülesande järgimata jätmisega. 19.08.2019 esitas Osaühing Tilts Eesti filiaal Viru Maakohtule UNDLA VESI MTÜ suhtes pankrotiavalduse. 4.10.2019 määrusega jättis Viru Maakohus 2(21)
3-20-295 pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamata ning lõpetas menetluse. Osaühing Tilts Eesti filiaal esitas määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2019 määrusega rahuldamata.
5.UNDLA VESI MTÜ esitas 02.05.2019 KIKile läbi e-toetuse keskkonna väljamaksetaotluse nr 54609, mis sisaldas projekteerija arvet nr 23 (31.03.2019) ja teostatud tööde akti nr 1/8-2019, millega on akteeritud geodeetilised uuringud ja geotehnilised pinnaseuuringud põhiprojekti mahus. KIK 08.05.2019 kirjaga nr 4-17/1525-22 „Maksetaotluse nr 54609 menetluse peatamine“ teavitati UNDLA VESI MTÜ-d, et KIK peatab maksetaotluse menetlemise kuni on selgunud, kas toetuse saaja suudab ettenähtud ajaks projekti ellu viia või saavutada kavandatud tulemust.
6.11.06.2019 kirjaga nr 4-17/1525-24 palus KIK esitada UNDLA VESI MTÜ-l hiljemalt 17.06.2019 detailne kava projekti elluviimiseks või leppida kokku projektikoordinaatoriga kohtumine KIK-s, kus on võimalik oma plaane tutvustada ka Keskkonnaministeeriumile ja Maanteeametile. UNDLA VESI MTÜ vastas 17.06.2019 KIK kirjale ning andis ülevaate edasise projekti tegevusplaanist. 26.06.2019 toimus KIK-s kohtumine UNDLA VESI MTÜ, Keskkonnaministeeriumi ja Maanteeameti vahel.
7.KIK-i 14.11.2019 kirjaga nr 4-17/4855-1 teavitati UNDLA VESI MTÜ-d kavatsusest tunnistada TRO kehtetuks ning esitada finantskorrektsioon juba välja makstud toetuse tagasimaksmiseks. KIK palus UNDLA VESI MTÜ-l esitada seisukohad hiljemalt 25.11.2019.
8.UNDLA VESI MTÜ esitas 25.11.2019 KIK-le selgitused projekteerimise viibimise ja uue projekteerimis-ehituse hanke vajaduse kohta. Samuti teavitas UNDLA VESI MTÜ, et Keskkonnaametile on esitatud 06.11.2019 taotlus tähtajatu vee erikasutusloa (edaspidi veeloa) L.VV/331308 ehitusperioodi pikendamiseks kuni 31.12.2020. Keskkonnaameti 17.01.2020 korraldusega nr DM.107561-2 muudeti UNDLA VESI MTÜ-le antud keskkonnaluba nr L.VV/331308 Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas Kadapiku külas Veskijärve kinnistul (registriosa nr 995231, katastritunnus 27202:001:0373) Undla paisul Loobu jõe paisutamiseks ning tehiskärestiku/kalapääsu rajamiseks antud tähtaega, määrates uueks tähtajaks 31.12.2020.
9.UNDLA VESI MTÜ esitas 25.11.2019 KIK-le taotluse projekti abikõlblikkuse perioodi pikendamiseks kuni 31.12.2020.
10.KIK juhatuse 19.12.2019 otsusega nr 1-25/2103 tunnistati KIK juhatuse 16.08.2018 otsus nr 1-25/1525 kehtetuks ning nõuti toetuse saajalt tagasi väljamakstud toetus summas 15 184,74 eurot, mis tuli tasuda Rahandusministeeriumi pangakontole 30 kalendripäeva jooksul otsuse kätte saamisest. Lisaks kohustati UNDLA VESI MTÜ-d tasuma KIK-i keskkonnaprogrammi toetusest rahastatud kaasrahastamise lepingu omafinantseering summas 2679,66 eurot ühe kuu jooksul otsuse kätte saamisest.
11.UNDLA VESI MTÜ esitas 20.01.2020 KIK juhatuse 19.12.2019 otsusele nr 1-25/2103 vaide, milles taotles KIK 19.12.2019 otsuse nr 1-25/2103 kehtetuks tunnistamist, alternatiivselt selle kehtetuks tunnistamist osas, millega otsustati nõuda UNDLA VESI MTÜ-lt tagasi väljamakstud toetus summas 15 184,74 eurot ja KIK keskkonnaprogrammi toetusest rahastatud kaasrahastamise lepingu omafinantseering summas 2679,66 eurot. Samuti palus UNDLA VESI MTÜ hüvitada UNDLA VESI MTÜ-le ÜF projekti „Undla kalapääs“ elluviimiseks tehtud seni hüvitamata abikõlblikud kulud summas 5847,11 eurot ning vaadata läbi ja rahuldada UNDLA VESI MTÜ 25.11.2019 taotlus ÜF projekti „Undla kalapääs” abikõlblikkuse perioodi pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2020.
12.17.02.2020 määrusega peatas Tallinna Halduskohus KIK 19.12.2019 juhatuse otsuse nr 125/2103 kehtivuse kuni 18.03.2020. 11.03.2020 määrusega tühistas Tallinna Halduskohus 17.02.2020 määruse resolutsiooni punktiga 1 kohaldatud esialgne õiguskaitse ja jättis UNDLA VESI MTÜ esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 3(21)
3-20-295
13.20.03.2020 vaideotsusega nr nr 1-16/44 jättis KIK UNDLA VESI MTÜ poolt KIK juhatuse 19.12.2019 otsusele nr 1-25/2103 esitatud vaide rahuldamata.
14.Tallinna Halduskohtusse saabus 20.04.2020 UNDLA VESI MTÜ (edaspidi ka kaebaja) kaebus KIK (edapidi ka vastustaja) 19.12.2019 otsuse nr 1-25/2103 ja 20.03.2020 vaideotsuse nr 1-16/44 tühistamise nõudes ning KIK kohustamiseks vaadata 25.11.2019 taotlus läbi. Kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus KIK 19.12.2019 otsuse nr 1-25/2103 kehtivuse, alternatiivselt täitmise, peatamiseks
15.Tallinna Halduskohus võttis 21.04.2020 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks KIK-i ning peatas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse alusel KIK 19.12.2019 otsuse nr 1-25/2103 täitmise kuni 21.05.2020. Tallinna Halduskohus peatas esialgse õiguskaitse korras 21.05.2020 määrusega KIK 19.12.2019 otsuse nr 1-25/2103 täitmise kuni käesolevas asjas tehtud kohtulahendi lõpliku jõustumiseni.
16.26.01.2021 määrusega määras Tallinna Haldukohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse, teatas kohtuotsuse teatavaks tegemise aja ning andis võimalike täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega kuni 15.02.2021.
17.MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja nõue ja seisukohad
18.Kaebaja nõuab KIK 19.12.2019 otsuse nr 1-25/2103 ja 20.03.2020 vaideotsuse nr 1-16/44 tühistamist ning KIK kohustamist vaadata 25.11.2019 taotlus läbi. Kõik menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.
19.Vastustaja on vääralt kohaldanud STS § 22 lg 3 punkte 1 ja 4 ja § 45 lg 1 punkti 1. Vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses toodud põhjused TRO kehtetuks tunnistamiseks põhinevad ebaõigetel asjaoludel ega ole põhjendatud. Vaideotsus on vastuoluline, puudulikult põhjendatud ja arvesse pole võetud tegelikke faktilisi asjaolusid. Kaebaja ei saanud projektis planeeritavaid tegevusi täies mahus ellu viia temast mitteolenevatel põhjustel. Vastavatest asjaoludest on teadlik olnud ka vastustaja. Kaebaja oli kohustatud projekteerijaga töövõtulepingu ennetähtaegselt lõpetama, et tagada projekti nõuetekohane täitmine. Kaebaja on väljendanud korduvalt uue hanke korraldamise vajadust projekti õigeaegseks elluviimiseks. Uue riigihanke menetluse korraldamise viibimine ei ole põhjustatud kaebajast. Kaebajal esines mõjuv põhjus projektis planeeritud tegevuste ellu viimata jätmiseks. Kalapääsu rajamine on viibinud seoses projekteerijaga erimeelsuste tekkimisega, kohtuvaidlusega ning uue projekteerija leidmisega.
19.1.Projekti elluviimiseks on alustatud faktilisi tegevusi, nt on paisjärvest eemaldatud osa settest, mis on eelprojekti kohaselt vajalik tegevus enne esialgse veevoolu sängi rajamist (eelprojekti seletuskirja lk 17). Projekti kogumahus elluviimine on viibinud kaebajast mitteolenevatel põhjustel. Kaebaja on teinud kõik pingutused, et projekti elluviimine oleks võimalik selle tähtaega silmas pidades. Koostöös Maanteeametiga viidi 2018. aasta lõpus läbi riigihange Undla kalapääsu ja silla projekteerimiseks, mille tulemusel sõlmiti töövõtuleping töövõtjaga. Pärast töövõtulepingu sõlmimist ei teinud töövõtja mis tahes töid riigihanke alusdokumentides toodud eelprojekti edasiarendamiseks, vaid võttis projekteerimise aluseks 2015. a Piiber projekti, mis on tehtud kasutades erinevaid lähtetingimusi nii veetaseme kui ka Q1 vooluhulga mõistes ning on seetõttu kasutamiseks arvutuslikult ebasobiv. Koheselt töövõtulepingu täitmisele asumise järgselt tekkisid pooltel eeltoodust tulenevalt erimeelsused. Töövõtja üritas kaebajale presenteerida sisu ja tehnilise kontseptsiooni poolest erinevat projekti kui töövõtulepingu alusel tehtud „tööd“. Kaebaja nõudis vastavalt riigihanke alusdokumentidele ja töövõtulepingule lähtumist 2018. aastal koostatud uuest eelprojektist. 4(21)
3-20-295
19.2.Riigihanke alusdokumentide ja töövõtulepingu kohaselt tuli koostada Undla kalapääsu ja silla projekt vastavalt Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt koostatud eelprojekti alternatiivile
2.Kohustus lähtuda Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt koostatud eelprojektist (töö nr 2018026)“ tuleneb riigihanke alusdokumentide lähteülesande punktidest 1.1 ja 5. Riigihanke alusdokumentide p-s 4.1 on esile toodud, et eelprojektiga on välja valitud ja rahastuse saanud eelprojekti alternatiiv 2. Sama sätestavad töövõtulepingu lisas 1 oleva lähteülesande punktid. Ka vaidlustatud otsuse p-st 12 lähtuvalt peab vastustaja oluliseks kaebaja poolt eelprojektist kinnipidamist. Kaebaja ei saanud lubada projekti koostamist vastuolus riigihanke alusdokumentides sätestatuga ja riskida võimalusega kohustuda hiljem toetuse summa tagasi maksma. Maanteeameti ja vastustaja poolt oli kooskõlastuse ning rahastuse saanud just see eelprojekt, mistõttu oleks töövõtja poolt projekteerimise jätkamisel rikutud projekti nõudeid.
20.Kaebaja ei nõustu vaideotsuse p-s 5 toodud seisukohaga, et kaebaja ei ole põhjendanud riigihangete seaduse (RHS) rikkumist. HMS §-s 6 ja § 15 lg-tes 1 ja 2 kehtiva uurimispõhimõtte järgi ei ole mitte kaebajal, vaid vastustajal kohustus välja selgitada menetlevas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguda selleks vajalikud tõendid omal algatusel. Sellele on viidanud ka Tallinna Halduskohus EÕK määruse I p-s 16, lisades, et STS § 1 lg 2 järgi kohaldub uurimispõhimõte ka STS-is ettenähtud menetlustele.
20.1.Haldusmenetluse käigus tekkinud küsitavustele või puuduolevale infole on kohatu viidata alles vaideotsuses. Vastustajale olid kaebaja ja töövõtja vahelised probleemid eelnevalt teada. Juhul, kui vastustaja pidas talle kättesaadavat infot puudulikuks, tulnuks vastustajal teha kõik, et enne vaidlustatud otsuse (või äärmisel juhul enne vaideotsuse) tegemist välja selgitada olulise tähendusega asjaolud. Riigihangete alusdokumendid on riigihangete registris vabalt kättesaadavad. Vastustajal kui kontrollasutusel on ka täiendavad õigused riigihangete registris. Vastustaja seisukoht, et ta ei pidanudki riigihanke materjalidega tutvuma, on selgelt vastuolus haldusorgani uurimispõhimõttega.
20.2.Kuivõrd töövõtja keeldus töövõtulepingu nõuetekohasest täitmisest ka pärast korduvaid korraldusi lähtuda projekteerimisel eelprojektist, oli kaebaja sunnitud 03.05.2019 töövõtulepingu lõpetama, et leida projekteerija, kes koostab projekti vastavalt riigihanke alusdokumentidele. Selliselt soovis kaebaja vältida olukorda, kus vastustaja teeb talle etteheiteid projekti elluviimise TRO tingimustele mittevastavuse kohta. Selle vältimiseks soovis kaebaja uue projekteerimisehituse hanke läbiviimist, et alustada kalapääsu ehitusega vastavalt Keskkonnaameti poolt väljastatud vee-erikasutusloas etteantud ehitusperioodile.
21.Vaideotsuse p-s 6 on vastustaja heitnud ette, et kaebaja ei küsinud vastustaja seisukohta võimalike RHS-i rikkumiste kohta ja seetõttu puudub kaebajal alust karta RHS-i rikkumisel vastustajapoolseid „etteheiteid“. See ei muuda asjaolu, et nii TAT § 21 lg 1 kui ka STS § 26 järgi on kaebajal kohustus järgida RHS-is sätestatud nõudeid.
21.1.Kui projekti tegevuse elluviimisel rikutakse RHS-ist tulenevaid nõudeid, võib ja enamikul juhtudel tuleb vastustajal teha toetuse saajale finantskorrektsioon. Vastustaja kui toetuse andja ei saa RHS-i rikkumise kohta võtta eelnevalt õiguslikult siduvat seisukohta ega saa anda kaebajale ka RHS-i rikkumisega seonduvalt juriidilist nõu. Vastustajal on hilisema haldusmenetluse käigus õigus rikkumise tuvastamisel kaebajat sanktsioneerida, kuid lõppastmes vastutab rikkumise toimumise või mittetoimumise eest kaebaja. Vastasel juhul tekiks olukord, kus vastustaja nõustab juriidiliselt küsimust, mille korrektsust tal hiljem kontrollida tuleb.
21.2.Kaebaja hinnangul oli seega tegemist olukorraga, millele reageerimata jätmine oleks viinud RHS-i rikkumiseni. Riigihanke tulemusel sõlmiti töövõtjaga töövõtuleping, mille üheks osaks on ka riigihanke alusdokumentides sisaldunud lähteülesanne. Kaebaja ei vaidle vastu, et põhiprojekti koostades ei saa alati eelprojektist „kramplikult“ kinni hoida. Samas ei ole mitte kuskil riigihanke 5(21)
3-20-295 alusdokumentides ette nähtud võimalust asendada hankelepingu täitmise ajal põhiprojekti koostamiseks ettenähtud eelprojekt mõne teise projektiga. Pärast hankelepingu sõlmimist on selline asendamine käsitletav kui hankelepingu muutmine, mis peab toimuma kooskõlas RHS §ga 123. Kaebaja hinnangul ei saanud sellise muudatusega mitte mingil juhul olla tegemist muudatusega, mis oleks vastanud RHS-is sätestatud muudatuse lubatavuse alustele. Hankelepingu lubamatu muutmise eest on Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 143) § 22 järgi nähtud ette maksimaalselt 25%-line finantskorrektsioon. Seega oli kaebaja soov pidada kinni RHS-is sätestatud nõuetest igati õigustatud.
22.Kaebaja tegevusi pidurdas ka töövõtja poolt 19.08.2019 esitatud pankrotiavaldus. Avalduse menetlemise ajal ega pärast seda ei ole töövõtja teinud mistahes koostööd. Samuti ei olnud võimalik projektiga edasi minna (sh leida riigihanke teel uut töövõtjat) seni, kuni oli selge kas kaebaja suhtes kuulutatakse välja pankrot või mitte. Pankrotiavalduse osas tegi kohus 04.10.2019 määruse pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamata jätmise kohta ning lõpetas menetluse töövõtja pankroti väljakuulutamise nõudes. Töövõtja esitas nimetatud määruse peale kaebuse, ning lõplik otsus pankrotimenetluse osas tehti Tartu Ringkonnakohtu poolt alles 28.11.2019, mil kohus jättis töövõtja määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja oli teadlik nii töövõtja poolt lepingu rikkumisest, kaebaja poolt töövõtulepingust taganemisest kui ka töövõtja esitatud pankrotiavaldusest. Vaideotsuse tegemise hetkel oli vastustajal teada, et pankrotimenetlusest tulenev vaidlus töövõtjaga lõppes kaebaja jaoks alles 28.11.2019. Seega on põhjendamatu vastustaja hinnang, et kaebaja esitas abikõlblikkuse perioodi pikendamise kaks kuud pärast pankrotivaidluse lõppemist. Abikõlblikkuse perioodi pikendamise taotluse esitas kaebaja hoopis kolm päeva enne, kui pankrotivaidlus tema jaoks lõppes.
23.Vastustaja on tuginenud ebaõigelt veeloa kehtetuks tunnistamisele. Kuigi vastustaja üritab vaideotsuses jätta teistsugust muljet, on vastustaja esitanud vaidlustatud otsuses Keskkonnaameti poolt veeloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise fakti vaidlustatud otsuse ühe põhilise põhjusena, olenemata sellest, et kaebaja teavitas vaidlustatud otsuse tegemisele eelnevalt vastustajat veeloa pikendamise taotluse esitamisest.
24.Vastustaja on vaidlustatud otsuses toonud esile, et projektile lisatud eelprojekti kohaselt on Undla paisule kalapääsu rajamise käigus vajalik rekonstrueerida Undla sild. Vaidlustatud otsuse p 11 kohaselt on Maanteeamet teavitanud, et tulenevalt Undla kalapääsu viivitusest on Maanteeamet planeerinud Undla silla renoveerimise aastasse 2021. Vastav asjaolu Undla silla renoveerimise edasilükkamise kohta tuli kaebajale üllatusena.
24.1.Kaebaja leiab, et Maanteeametiga tegevusi koordineerides ei oleks välistatud ühiselt kahe projekti elluviimine juba 2020. aasta lõpuks. Kalapääs jääb sillast eraldi kinnistule ega pole Undla sillaga ehituslikult seotud. Maanteeamet on 12.03.2020 seisukohas selgelt öelnud, et kalapääsu rajamine eraldiseisvalt on võimalik. Maanteeameti hinnangul on „kalapääsu on võimalik rajada enne sillaehituslike tööde algust ja rajamata jääb teemaa ulatuses madalvee säng ja selle põhja kujundamine, kuid muus osas on võimalik töö realiseerida edukalt. Need tööd teostab Maanteeamet silla rekonstrueerimise käigus“.
24.2.Vaideotsuses viitab vastustaja Maanteeameti 12.03.2020 täiendavatele seisukohtadele, mille alusel on justkui ilmselge, et Maanteeamet ei saa alustada sillaehituslike töödega enne kui aastal 2021. Vastustaja on vaideotsuses jätnud tähelepanuta Maanteeameti seisukoha, et välistatud ei ole ka võimalus, et Maanteeamet saab alustada silla renoveerimisega juba 2020. aastal. Seetõttu on asjakohatu ka vastustaja väide, mille kohaselt ei ole projekti abikõlbulikkuse perioodi pikendamisel projekti elluviimine 31.12.2020 võimalik. Seda enam, et Keskkonnaamet on väljastanud 17.01.2020 veeloa muutmise korralduse kalapääsu rajamise tähtaja pikendamiseks kuni 31.12.2020. Isegi kui peaks realiseeruma halvim stsenaarium ning Maanteeamet saab silla 6(21)
3-20-295 rekonstrueerimisega alustada alles 2021. aastal, on kaebajal võimalik taotleda veeloa ning projekti abikõlbulikkuse perioodi pikendamist vastava perioodi võrra. Sellisel juhul saab Undla kalapääsu ehitamist alustada 2021. aasta saabudes koos Undla silla renoveerimisega ning on võimalik jätkata selleks ettevalmistavate tegevustega (viia läbi uus hange jm).
25.Arvesse tuleb võtta, et kalapääsu rajamine on keskkonna parendamise jaoks äärmiselt oluline. Vastavalt Keskkonnaameti selgitustele on veekogumi seisund 2017. aasta seisuga hinnatud koondhindega „kesine“, mida põhjustavad paisud kalade rändetingimuste takistajatena ning pikaajaline reostuskoormus. Undla paisul kalade läbipääsu tagamine aitaks saavutada vooluveekogumil hea seisundi. Seetõttu ei ole STS § 22 lg 3 p 1 eeldused täidetud, mistõttu puudub alus TRO kehtetuks tunnistamiseks.
26.Kaebaja on jaganud vastustajale pidevalt igakülgset informatsiooni projekti kulgemise osas. Vastustaja projektikoordinaator olnud terve 2019. aasta vältel kaebajaga ühenduses ning kursis kõigi projekti elluviimise asjaoludega. Samuti on kaebaja arutanud projekti läbiviimisega seotud asjaolusid kohtumistel vastustaja juhatajaga ja edastanud vastustajale kirjalikke selgitusi, mh pankrotimenetlusega seotud asjaolude kohta. Vaidlustatud otsuses on jäetud ekslikult mulje, et kaebaja ei ole vastustaja päringutele ega kirjadele reageerinud. Vastavat asjaolu ilmestab vaidlustatud otsuse p-s 5 esitatud väide, et kaebaja on jätnud vastustaja 11.06.2019 kirjale vastamata. Kaebaja esitas 17.06.2019 kirjaga ülevaate edasise projekti tegevusplaani osas ning samuti toimus 26.06.2019 vastustaja juures kohtumine kaebaja, Keskkonnaministeeriumi ja Maanteeameti esindajatega.
27.Käesoleval juhul ei ole STS § 22 lg 1 p 4 kohaldamise eeldused täidetud.
27.1.STS § 22 lg 1 p 4 kohaldamise eelduseks on toetuse saaja TRO muutmiseks esitatud avalduse rahuldamata jätmine. Käesoleval juhul puudub otsus kaebaja TRO muutmise taotluse rahuldamata jätmise osas. Vaidlustatud otsuse resolutiivosast ei nähtu, et vastustaja juhatus oleks otsustanud jätta kaebaja 25.11.2019 taotluse projekti abikõlbulikkuse perioodi pikendamiseks rahuldamata. STS § 22 lg 1 p 2 sätestab, et kui taotlus ja taotluse rahuldamise otsuse muutmise taotlus ei vasta toetuse andmise tingimuste määrusele, tehakse vastavalt taotluse rahuldamata jätmise või taotluse rahuldamise otsuse muutmata jätmise otsus. Sellest tulenevalt on kaebaja 25.11.2019 taotlus projekti abikõlbulikkuse perioodi pikendamiseks võimalik jätta rahuldamata üksnes vastava otsusega, mis vastab õigusaktides sätestatud tingimustele ning kaebajal peab olema võimalus vastavat otsust vaidlustada.
27.2.Kuigi vaideotsuse p-s 15 on vastustaja üritanud väita vastupidist, ei oma üksnes kirjeldavas osas kaebaja taotluse kohta seisukoha avaldamine iseseisvat õiguslikku tähendust ega ole täitmiseks kohustuslik. TRO muutmise taotlus tuleb lahendada vastavalt STS § 22 lg 1 p-le 2 otsusega, sh peab vastustaja otsustus nähtuma otsuse resolutiivosast. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis puudub otsus kaebaja taotluse rahuldamata jätmise osas. Seetõttu puudub alus STS § 22 lg 3 p-le 4 tuginedes vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamiseks.
27.3.Kaebaja jääb enda 25.11.2019 esitatud TRO muutmise taotluse juurde ning leiab, et vastustaja on kohustatud taotluse läbi vaatama. Vastustaja oleks pidanud abikõlbulikkuse perioodi pikendamise taotluse lahendama hiljemalt 20.03.2020 vaideotsuses, kuid ei ole seda teinud. Abikõlbulikkuse perioodi taotluse rahuldamise korral plaanib kaebaja viia viivitamatult läbi uue hankemenetluse koos ehitushankega või vastustaja nõusolekul teha pakkumuse riigihankes järgmise koha saavutanud projekteerijale, eesmärgiga jätkata projekti elluviimisega.
28.Puudub alus määruse nr 143 ja STS § 41 lg 1 p 1 kohaldamiseks. Olukorras, kus TRO kehtetuks tunnistamise otsus tuleb tühistada, jätkatakse projekti plaanipärast elluviimist. Sellisel juhul ei ole projektis tehtud kulutuste näol tegemist mitteabikõlbulike kuludega määruse nr 143 § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Seejuures esineb alus finantskorrektsiooni otsuse tühistamiseks olenemata TRO kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivusest. Tõele ei vasta vaidlustatud otsuse p-s 15 märgitu, 7(21)
3-20-295 et kõik projektis tehtud kulud on mitteabikõlbulikud määruse nr 143 kohaselt, kuna projekt jääb täies mahus ellu viimata. Projekti elluviimisega on alusatud ning projekti raames on tehtud kulutusi, mis vastavad Määruse nr 143 § 2 lg 2 kohaselt abikõlbulike kulude tingimustele. Nimelt näeb eelprojekt ühe vajaliku tegevusena ette settinud pinnase eemaldamise paisjärvest, mille kulud on hüvitatavad. Projekti elluviimise käigus on suur osa settest paisjärvest eemaldatud. Eelprojekti kohaselt on setete eemaldamine paisjärvest vajalik, kuna ehitusaegne veemööda juhtimine toimub kord vasakkalda äärest ja kord paremkalda äärest. Kui setteid ei eemaldata, on suur setete alla kandumise oht. Kaebaja kulud setete eemaldamiseks on vaieldamatult abikõlblikud. Kulu setete eemaldamiseks on sobiv, vajalik ja tõhus TRO-s ettenähtud eesmärkide ja tulemuste saavutamiseks ning kulu tekkis projekti elluviimiseks ettenähtud toetavate tegevuste käigus. Olukorras, kus osa kaebaja tehtud kuludest projekti elluviimiseks on abikõlbulikud, ei ole vastavate kulude suhtes STS § 41 lg 1 p 1 kohaldamine igal juhul põhjendatud ning seda olenemata TRO kehtetuks tunnistamisest. STS § 41 lg 1 p 1 kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks või tühistamiseks üksnes juhul, kui kulu ei ole abikõlbulik. Lisaks on kaebaja selgitanud, et ta suudab ettenähtud ajaks projekti ellu viia ja saavutada kavandatud tulemuse. Vastustaja seisukohad
29.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu.
30.Kaebaja rikkus toetuse kasutamisega seotud kohustusi ning taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamine STS § 22 lõike 3 punkti 1 alusel oli õiguspärane. KIK ei saanud vaidlustatud otsuses arvesse võtta asjaolusid ja seisukohti, millest ta teadlik ei olnud ega pidanudki olema ning sellest ei saa tuleneda ka vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Nagu KIK on ka vaideotsuses välja toonud, ei esitanud kaebaja haldusmenetluse kestel selgeid põhjendusi ega selgitusi selle kohta, miks tema arvates oli lepingu lõpetamine vajalik, kuigi KIK oli seda juba oma 11.06.2019 kirjasja 26.06.2019 kohtumisel selgesõnaliselt palunud. Väide, et projekteerija rikkus hankelepingut, on nii vaides kui kaebuses põhjendamata ja tõendamata. Teatavasti olid täpsustused ja modifikatsioonid võrreldes eelprojektiga projekteerimisel lubatud, see on projekteerimisel tavapärane ja isegi vajalik. Seega peaks asjaolu, et antud juhul oli tegemist nö lubamatu kõrvalekaldega eelprojektist, ammendavalt õiguslikult põhjendatud olema. Mingit vastavat analüüsi ega õiguslikku argumentatsiooni kaebaja vaides ei esitanud. Seega ei saa ka eeldada, et KIK oleks pidanud või peaks vastavat väidet faktina arvesse võtma.
31.Veel on eksitav väide justkui soovinuks kaebaja projekteerimislepingust taganedes vältida olukorda, kus KIK teeb talle etteheiteid projekti elluviimise TRO tingimustele mittevastavuse kohta.
31.1.Kaebaja ei ole kordagi küsinud KIK-i seisukohta vastavate võimalike rikkumiste kohta, ei enne ega pärast lepingust taganemist 03.05.2019. Kaebajal puudus igasugune alus arvata nagu saaks sellise tegevuse vajadus tuleneda KIK-i võimalikest „etteheidetest“. Ilmselgelt on tegemist otsitud ettekäändega, kuna kaebaja pole püüdnudki küsida hankelepingu rikkumise küsimuses KIK-i seisukohta.
31.2.Kaebaja väidab küll kohtumenetluses, et talle „üritati presenteerida“ mingeid mittenõuetekohaseid töid või „esitati versioone“ mis ei vastanud lepingu lähteülesandele, kuid mingeid käegakatsutavaid tõendeid selle kohta, mida ja millal projekteerija talle esitas, pole kaebusele lisatud. Samuti on täiesti tõendamata väited selle kohta, et projekteerija „keeldus töövõtulepingu nõuetekohasest täitmisest“. Mitte mingeid tõendeid suhtluse kohta projekteerijaga kaebaja ei esita. Kaebuse lisas 7 on esitatud küll 24–26.04.2019 kirjavahetus projektijuht M. T. (haldusmenetluses ei esitanud kaebaja ka seda mitte). Sellest ei tule välja aga kuidagi see, mida kaebaja väidab – kirjavahetus ei ütle midagi konkreetset selle kohta, milles seisnevad 8(21)
3-20-295 projekteerija ja projektijuhi poolsed rikkumised (välja tuleb vaid kaebaja seisukoht, et rikkumised on toimunud), veelgi vähem nähtub sealt „nõuete täitmisest keeldumine“.
31.3.KIKi arvates jääb kirjavahetusest pigem mulje, et projektijuht on koostööle ja kokkulepetele orienteeritud, kuid ei saa aru kaebaja konkreetsetest soovidest ja etteheidetest. Seega ei saa ka käesolevas kohtumenetluses mitte mingeid väiteid töövõtja poolse tegevuse või tegevusetuse kohta võtta tõendatud faktina ning need väited tuleb kõrvale jätta. Lisaks, isegi kui mingid töövõtjapoolsed kõrvalekalded oleks tõendatud, peaks ka kaebuses olema väide, et tegemist oli lubamatu kõrvalekaldega lähteülesandest ehk hankelepingu lubamatu muutmisega RHS § 123 mõttes, olema ammendavalt õiguslikult põhjendatud. Vastav väide on aga ka kaebuses jäänud täiesti paljasõnaliseks, mingit sellekohast analüüsi ega õiguslikku argumentatsiooni pole jätkuvalt esitatud.
32.KIK ei pidanud ise kursis olema, et projekteerimislepingu lõpetamine oli vajalik. Esiteks on tegemist olukorraga, kus toetuse saaja soovis põhjendada haldusmenetluses toimunud kohustuste mittetäitmist (aga projekti ajakava rikkumine kui faktiline asjaolu ei saa antud juhul olla vaidluse all) talle teadaolevate faktiliste asjaoludega ning sisuliselt taotles rikkumise aktsepteerimist ja kohustuste muutmist. Sellises olukorras on tõendamiskoormus selgelt haldussubjektil kui taotlejal.
32.1.Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda kaebaja väitega, et KIK oleks lähtuvalt uurimispõhimõttest pidanud omal initsiatiivil analüüsima talle kättesaadavaid riigihanke alusdokumente ja sõlmitud projekteerimislepingut selleks, et tuvastada projekteerimislepingu lõpetamise vajalikkus, poleks see nende materjalide põhjal mingil juhul võimalik olnud. Nimelt põhinevad kaebaja väited lepingu lõpetamise vajalikkusest väga selgelt väitele projekteerija poolsest rikkumisest hankelepingu täitmisel ja selle rikkumise lõpetamisest keeldumisele. Neid asjaolusid ei saa KIK tuvastada riigihangete registri põhjal. Neid asjaolusid saab tuvastada vaid kaebaja poolt esitatud informatsiooni ja tõendite põhjal.
32.2.Kuigi KIK palus kaebajalt juba 26.06.2019 konkreetset infot selle kohta, siis kaebaja seda haldusmenetluse kestel ei esitanud. Seega ei olnud KIK–l võimalik lähtuda eeldusest, et projekteerija rikkus lepingut või oli kõrvale kaldunud riigihangete tingimustest, sest mitte mingeid sellekohaseid põhjendusi ja tõendeid kaebaja ei esitanud
32.3.Isegi kui kaebaja oleks haldusmenetluses selgelt tõendanud ja ära näidanud, et projekteerija töö ja eelprojekti vahel esinesid vastuolud või erisused ning projekteerija keeldus kaebaja soove selles osas arvesse võtmast, ei tõendaks ka see veel iseenesest, et selline projekt oleks RHS ja hankelepinguga vastuolus olnud. Eelprojekti edasiarendamine ning teatud piirini ka kõrvalekalded on põhiprojekti puhul lubatud, isegi selle koostamise normaalne osa. Kui kaebaja väidab, et sellised muudatused olid lepinguga vastuolus, tuleks selle põhjendamiseks esitada ammendav õiguslik argumentatsioon/analüüs. Midagi sellist kaebaja haldusmenetluses ei esitanud – väited rikkumise kohta olid täiesti paljasõnalised.
33.Oluline on silmas pidada, et isegi kui projekteerimislepingust taganemine oleks kuidagi „vabandavaks“ asjaoluks tegevuste elluviimisega viivitamisel, saaks see puudutada vaid ajaperioodi kuni 03.05.2019 kui lepingust taganeti. Otsus tehti aga 19.12.2019 ehk ligi 8 kuud hiljem. Tegemist on projekti elluviimise kontekstis olulise mahuga ajaperioodiga, mille jooksul kaebaja jätkuvalt mingeid tegevusi ei teinud. Vastustaja ei nõustu, et projekti tegevuste elluviimise viibimine tulenes kaebaja pankrotimenetlusest. Vaidlustatud otsuses on õigesti märgitud, et: „Pankrotimenetluse algatamise fakt, iseäranis olukorras, kus see 1 kuu jooksul lõpetati, ei ole mitte mingil moel põhjenduseks sellele, et hankedokumente pole ka enam kui 6 kuud lubatust hiljem esitatud.“ Isegi abikõlblikkuse perioodi pikendamise taotluse esitas vaide esitaja alles 25.11.2019 ehk ligi 2 kuud pärast pankrotimenetluse lõppemist ning sedagi alles pärast seda, kui KIK oli saatnud ärakuulamiskirja TRO kehtetuks tunnistamise kohta. Tuleb 9(21)
3-20-295 rõhutada, et vastustaja ei olnud teadlik, et Viru Maakohtu 04.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2– 19–12408 kaevati edasi ja sai lahenduse alles 28.11.2019. Kaebaja teavitas KIKi pankrotimenetlusest oma 25.11.2019 kirjaga (kaebuse lisa 14), milles mainitakse vaid, et pankrotimenetlus 04.10.2019 lõpetatud. Kaebaja jättis kirjas ütlemata, et määrus on edasi kaevatud ja jättis mulje, et pankrotivaidlus on läbi. Teiseks ei saa KIK aru, kuidas takistas pankrotiavalduse esitamine ja selle rahuldamata jätmise edasi kaebamine tegelikult projekti tegevustega jätkamist. Nagu näitab ka kaebaja 25.11.2019 kiri oli kaebaja veel vaidluse kestel üheselt veendunud oma tegevustega jätkamises. Mingeid juriidilisi takistusi polnud.
34.Vaides viidati projekti viibimise osas kaebaja 17.06.2019 e–kirjale, kus on öeldud: „Kuna kalapääsu rajamiseks vajalik Veskijärve kinnistu kasutus on hetkel küsimärgi all, seoses Undla silla ehitusega seonduvaga, siis hetke Undla kalapääsu rajamise plaan on takerdunud Maanteeameti ja kinnistuomaniku vaidluse taha.“ KIKile tundub, et just eeltoodud asjaoluski peitubki projekti elluviimise takerdumise tegelik põhjus – nii 03.05–19.08.2019., kui ka pärast (ja ilmselt ka enne) seda. Nagu nähtub Tarmo Kalde avaldusest 19.02.2019 nõupidamise protokollis oli see erimeelsus Maanteeameti poolt ühelt poolt ning maaomaniku ja kaebaja poolt teiselt poolt selleks kuupäevaks juba tekkinud. Maanteeameti 12.03.2020 kirjast nähtuvalt ei olnud see erimeelsus lahenenud ka selleks hetkeks ning KIKile ei ole teada, et selles osas oleks muudatusi ka praegu. See faktiline asjaolu pole aga kindlasti kaebajast sõltumatu või „mitteolenev“. Veskijärve kinnistu (kinnistusraamatu nr 995231) omanik on OÜ Metalldetail (registrikood 10562940), kelle juhatuse liikmed on äriregistri andmetel vennad Tarmo Kalde ja Bruno Kalde ning ainuosanik on Bruno Kalde. MTÜ Undla Vesi asutajateks on samad isikud, juhatuse liikmeks on Tarmo Kalde, endiseks liikmeks ka Bruno Kalde. Seega on projektialuse maa omanikul ja kaebajal kattuvad juhatuse liikmed ning kattuvad osanikud/asutajad. Seega tuleb asuda seisukohale, et kinnistu omaniku erimeelsus Maanteeametiga on ühtlasi ka kaebaja erimeelsus Maanteeametiga ning viimasest otseselt põhjustatud.
35.Kaebaja taotlus abikõlblikkuse perioodi pikendamiseks tuli jätta rahuldamata ning taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamine STS § 22 lõike 3 punkti 4 alusel oli õiguspärane. Projekti elluviimine 31.12.2020. tähtajaks, mida kaebaja oma 25.11.2019 kirjaga taotles, ei ole võimalik. Selle järelduse peamiseks aluseks oli asjaolu, et kehtinud ja kehtivas olukorras ei saa Maanteeamet silda renoveerida kindlasti enne aastat 2021 ning ilma silla lahti võtmiseta ei ole võimalik ka projekti ellu viia ja selle eesmärke saavutada. Seetõttu tuli otsus STS § 22 lõike 3 punkti 4 alusel kehtetuks tunnistada.
35.1.Vastustaja ei nõustu, et Undla kalapääsu rajamine on võimalik Undla silla renoveerimiseta. KIK viitab siinkohal vaideotsuse punktidele 8–13 ja vaide lisaks olevale Maanteeameti 12.03.2020 kirjale, mida ei ole otstarbekas täismahus üle korrata. Kokkuvõtlikult – projekti eesmärk on täidetav ainult juhul, kui süvendatakse ka Undla silla alust maad, seda saab teha aga ainult Maanteeameti kooskõlastusel. Maanteeamet on öelnud eelviidatud kirjas, et süvendamine saaks toimuda ainult silla renoveerimise ajal (kui see on lahti võetud) või pärast seda. Maanteeamet on öelnud ka, et tulenevalt asjaolust, et maaomanikuga pole saavutatud kokkulepet silla kuju osas, venivad selleks vajalikud menetlused ning renoveerimine on realistlik alles aastal 2021. Seega on enne seda välistatud ka projekti tegevuste elluviimine ja eesmärkide täitmine.
35.2.Seega oli põhjendatud, et KIK jättis rahuldamata kaebaja 25.11.2019 taotluse abikõlblikkuse perioodi pikendamiseks kuni 31.12.2020 ning tunnistas taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks § 22 lõike 3 punkti 4 alusel. Kaebaja on leidnud läbivalt, et projekti elluviimine 31.12.2020 tähtajaks on võimalik. Arusaamatul kombel väidab kaebaja seda ka pärast Maanteeameti 12.03.2020 selget seisukohta. Kaebuse punktides 2.4.4. – 2.4.5. väidetakse põhjendamatult, et seda peab võimalikuks ka Maanteeamet, kasutades selleks ühte kontekstist väljarebitud tsitaati Maanteeameti kirjast. Tegelikkuses peab Maanteeamet seda teoreetiliselt võimalikuks (või õigemini pidas veel 12.03.2020) selgelt vaid juhul, kui erimeelsus silla 10(21)
3-20-295 renoveerimise osas koheselt lahendatud oleks. Sellisest hüpoteetilisest ja ülimalt teoreetilisest olukorrast ei saa ei Maanteeamet ega KIK otsuste tegemisel lähtuda.
36.Kindlasti on eksitav ka kaebuse väide, nagu ei saanuks KIK teha otsust STS § 22 lõike 3 punkti 4 alusel kuna KIK ei ole senini lahendanud kaebaja 25.11.2019 taotlust abikõlblikkuse perioodi pikendamiseks. Asjaolu, et otsuse resolutiivosast puudus viide abikõlblikkuse perioodi pikendamise taotluse rahuldamata jätmise kohta ei tähenda, et otsusega ei oleks lahendatud kaebaja taotlust. Vaidlustatud otsuses oli selgelt öeldud, et KIK ei pea pikendamist võimalikuks. Tegemist oli KIKi kaalutlusotsusega, ka kaalutlused olid toodud. Kaebajale olid ilmselgelt selged nii otsuse sisu kui selle faktilised ja õiguslikud alused. Isegi kui nõustuda, et vastavat punkti oleks olnud korrektsem ka resolutiivosas käsitleda, ei muudaks see fakti, et otsus oli vastavas osas sisuliselt põhjendatud ja õiguspärane. Tegemist oleks vaid formaalse menetlusveaga, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist.
37.Otsuses sisalduv finantskorrektsioon oli korrektne ja õiguspärane. Kui TRO tunnistatakse kehtetuks ilma, et projekti eesmärgid oleks täidetud, ei saa ükski projektis tehtud kulu olla määruse nr 143 § 2 lõike 1 mõttes „sobiv, vajalik ja tõhus taotluse rahuldamise otsuses või toetuse andmise tingimuste õigusaktis ette nähtud eesmärkide ja tulemuste saavutamiseks“. See kehtib kõikide projektis seni tehtud kulude kohta, ka setete eemaldamise kulude kohta. Kui taotluse rahuldamise otsus tunnistatakse kehtetuks ei ole enam projekti ega ole võimalik täita selle eesmärke ning ei saa olla ka kulusid, mis on vajalikud projekti eesmärkide ja tulemuste saavutamiseks. Seega ei saa ka olla kahtlust, et taotluse rahuldamise otsuse täies mahus kehtetuks tunnistamisel tuleb lugeda kõik projekti käigus tekkinud kulud abikõlbmatuks. Vastavalt on ka välja maksmata kulude mitte välja maksmine ning välja makstud kulude finantskorrektsiooni alusel tagasinõudmine õiguspärane.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
38.Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb rahuldada. Põhjendan seda järgmiselt.
39.Vaidlustatud otsuse kohaselt tunnistati TRO kehtetuks põhjusel, et kaebaja kui toetuse saaja jättis põhjendusteta projektis planeeritavad tegevused ellu viimata, mistõttu projekti tähtaegne elluviimine on muutnud võimatuks. Otsuse kohaselt ei tõendanud kaebaja töövõtulepingust taganemise põhjust, st et projekteerimise käigus muudeti TRO-ga heakskiidetud lahendust. Vastustaja tugineb seejuures STS § 22 lg 3 p-le 1 ja p-le 4. Lisaks kaebaja tegevusetusele on vastustaja otsuse tegemisel võtnud arvesse ka Keskkonnaameti ja Maanteeameti poolseid samme ning on seisukohal, et projekti elluviimine pole sellest tulenevalt võimalik ka kaebaja poolt soovitud ajaks 31.12.2020. Otsuses on välja toodud, et Keskkonnaameti 24.10.2019 teavituse kohaselt on algatatud toetuse saaja veeloa kehetuks tunnistamise menetlus, sest kalapääsu rajamist pole veeloa tähtaja jooksul alustatud. Otsuse kohaselt oleks veeloa kehtetuks tunnistamisel projekti elluviimine võimatu. Otsuses viidatakse ka Maanteeameti seisukohale, mille kohaselt on Maanteeamet planeerinud Undla silla renoveerimise aastasse 2021, kuna Undla paisule ei valminud kalapääsu 2019. aastal.
40.STS § 22 lg 3 p 1 kohaselt tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud või taotlus oleks rahuldatud osaliselt. Sama §-i lg 3 p 4 kohaselt tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks, kui toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata ja toetuse saajal ei ole toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel võimalik jätkata. 16.08.2018 antud TRO kohaselt on projekti eesmärk parandada kaitstavate liikide ja elupaikade seisundit Loobu jõel ning selleks rajatakse tehiskärestik (TRO p 10). TRO kohaselt on projekti abikõlbulikkuse periood 16.08.2018-30.11.2019 (TRO p 11) ning toetatavate tegevuste väljundnäitajateks kalapääsu rajamine, paisuvare likvideerimine ja sette eemaldamine (TRO p 12). TRO p 16 11(21)
3-20-295 kohaselt oli kaebaja kohustatud järgima kõiki STS § 26 ja TAT § 21 hankimisega seotud kohustusi.
41.Pooled ei vaidle kaebuses esitatud menetluse käigu ja asjaolude üle, sh et selle üle, et kaebaja ja vastustaja sõlmisid ca kaks kuud peale TRO andmist 19.10.2018 kaasrahastamise lepingu, mille p 1.3 kohaselt rahastas vastustaja projekti 75 269,70 euro ulatuses. Ka pole vaidlust selles, et kaebaja viis peale TRO andmist koostöös Maanteaametiga Undla kalapääsu ja silla projekteerimiseks läbi riigihanke menetluse (ühishange, hanke nr 202534, hange avaldatud riigihangete registris 21.11.2018), mille tulemusena sõlmisid kaebaja ning Osaühingu Tilts Eesti filiaal 23.01.2019 töövõtulepingu nr 1-9/19/0129-1, mille esemeks oli Undla kalapääsu projekti koostamine vastavalt töövõtulepingus ja selle lisades toodud tingimustele. Ka ei ole vaidlust selles, et kaebaja nimetatud töölepingu ühepoolselt 03.05.2019 lõpetas. Kaebaja väidab, et ta on soovinud tagada projekti nõuetekohase täitmise, mistõttu oli kaebaja kohustatud Osaühinguga Tilts Eesti filiaal töövõtulepingu ennetähtaegselt lõpetama, sest projekteerija võttis projekteerimisel aluseks hanke alusdokumentides viidatud eelprojektis toodud tehnilise kontseptsiooni poolest erineva projekti. Samuti on kaebaja väitnud, et projekti teostamine seetõttu ka peatus ning kaebajal ei ole vahendeid uue projekteerimishanke väljakuulutamiseks (kaebaja ei saaks sõlmida lepingut ja nõuda projekteerijalt selle täitmist, kui projekteerijale tasu maksmine ei ole kindel – vt kaebaja 04.05.2020 menetlusdokumendi p 2.2).
42.Vastustaja tugineb vaidlustatud otsuses ennekõike asjaolule, et kaebaja jättis ilma põhjendusteta projektis planeeritavad tegevused elluviimata, mistõttu on projekti tähtaegne täitmine muutunud võimatuks. Seega tugineb vastustaja mh asjaolule, et kaebaja rikkus projekti elluviimisel ettenähtud kohustusi. Olen seisukohal, et vastustaja tuginemine vaidlusaluses haldusaktis STS § 22 lg 3 p-le 1 ei ole põhjendatud olukorras, kus kaebajale heidetakse ette projekti tegevuste elluviimata jätmist või elluviimisega mitte alustamist ettenähtud tähtaja jooksul. Nimetatud sättes toodud alus on ette nähtud juhtudeks, kus pärast taotluse rahuldamist ilmnevad asjaolud, mille täitmine oli toetuse andmise eelduseks, ning nende asjaolude teatavakssaamisel selgub, et taotleja või taotlus ei vastanud tegelikult toetuse andmise tingimustele ja vastustajal olnuks sellistest asjaoludest teadlikuna õigus keelduda toetuse määramisest. Juhul, kui taotleja ja taotlus vastasid esitatud tingimustele ja toetus määrati sel hetkel õiguspäraselt, kuid toetuse saaja rikub hiljem talle pandud kohustust ega kasuta toetust eesmärgipäraselt, on õigeteks alusteks toetuse tagasinõudmisel vastavalt konkreetsetele asjaoludele finantskorrektsiooni alused ehk STS § 45 sätted ning puudus alus otsuse kehtetuks tunnistamiseks STS § 22 lg 3 p 1 alusel. Haldusakti ebaõige õigusliku aluse märkimine ei too aga kaasa iseseisvat alust selle tühistamiseks, sest tegemist on vormi-, mitte sisulise veaga (HMS § 58).
43.STS § 45 lg 1 p 1 kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks või tühistamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 143 alusel ja sellega kooskõlas mh järgmisel juhtul: kulu ei ole abikõlblik, sealhulgas kui STS § 30 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud maksetaotluse menetluse peatamise aluseks olev asjaolu ei ole tähtaja jooksul selgunud või kõrvaldatud või kohustus täidetud. STS § 30 lg 1 p 4 kohaselt võib rakendusüksus peatada maksetaotluse või ettemakse kasutamise aruande menetlemise osaliselt või täielikult või peatada edasiste maksetaotluste menetlemise, kui ilmnenud asjaolude põhjal on kahtlus, et toetuse saaja ei suuda viia ettenähtud ajaks projekti ellu või saavutada kavandatud tulemust. Vaidlust ei ole antud juhul selles, et kaebaja esitas 02.05.2019 vastustajale väljamaksetaotluse projekteerija tehtud tööde tasu kohta. Vaidlus puudub ka selles, et vastustaja peatas 08.05.2019 kirjaga nr 4-17/1525-22 „Maksetaotluse nr 54609 menetluse peatamine“ maksetaotluse menetlemise kuni on selgunud, kas toetuse saaja suudab ettenähtud ajaks projekti ellu viia või saavutada kavandatud tulemust. Vastustaja tugineb vaidlustatud otsuses mh asjaolule, et kaebaja jättis vastamata vastustaja kirjale, milles paluti esitada detailne kava projekti 12(21)
3-20-295 elluviimiseks hiljemalt projekti abikõlbulikkuse perioodi lõpuks 30.11.2019. Minu hinnangul olnuks eeltoodud asjoludel korrektne viidatata toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise õiguslike alustena seega STS § 45 lg 1 p-le 1 koosmõjus STS § 30 lg 1 p-le 4.
44.STS § 45 lg 1 p 1 ja § 30 lg 1 p 4 kohaselt on finatskorrektsiooni otsuse tegemise ja toetuse tagasinõudmise eelduseks asjaolu, et tähtajaks ei selgunud või ei kõrvaldatud asjaolu, mis viitas kahtlusele, et kaebaja ei suuda projekti ettenähtud ajaks ellu viia. Maksetaotluse menetlemise peatamise kohta 08.05.2019 tehtud kirjas (kaebuse lisa 11) kaebajale sellist tähtaega ei määratud. Tähtaja on vastustaja määranud 11.06.2019 kirjas (kaebuse lisa 12), milles palus esitada kaebajal hiljemalt 17.06.2019 detailne kava projekti elluviimiseks või kokku leppida projektikoordinaatoriga kohtumine KIKis, kus on võimalik oma plaane tutvustada ka Keskkonnaministeeriumi ja Maanteeameti esindajatele. Seega andis vastustaja kaebajale nimetatud kirjaga kaks alternatiivset valikut – esitada projekti eeluviimise kava hiljemalt 17.06.2019 või leppida kokku kohtumine, kus oma edasisi plaane tutvustada. Mõlemas kirjas viitas vastustaja, et on teadlik hankemenetluse tulemusel sõlmitud töövõtulepingu lõpetamisest. Kuigi vastustaja on vaidlustatud otsuses märkinud, et kaebaja vastustajale ei vastanud (otsuse p 5), nähtub asja materjalidest, et kaebaja vastas 11.06.2019 kirjale 17.06.2019 (kaebuse lisa 13), märkides mh järgmist: „ /..../ Edasine plaan kalapääsuga seoses on teha avaldus Keskkonnametile seoses vee erikasutusloa pikendamisega ja teha taotlus KIK-ile toetustähtaja pikendamise sooviga. Kohtumise ajaks KIK-is Maanteeameti ja Keskkonnaministeeriumi esindajatega, on loodetavasti lisandunud infot edasiste plaanide kohta. Seega kaebaja on tegelikult vastustaja nimetatud kirjale vastanud ja teavitanud vastustajat edasistest kavatsustest ning vaidlustatud otsuse viide on selles osas ebaõige. Lisaks ei ole vaidlust, et 26.06.2019 toimus vastustaja juures kohtumine kaebaja, Keskkonnaministeeriumi ja Maanteeameti esindajatega. Selle kohtumise protokolli ei ole kohtule esitatud. 15.02.2021 esitas vastustaja kohtule memorandumi kohtumise kohta, tegemist on vastustaja poolt koostatud dokumendiga, mis ei saa üheselt asendada kohtumise protokolli (vt ka kaebaja 15.02.2021 vastuväiteid protokollile). Samas pidi vastustajale olema juba kaebaja 17.06.2019 kirja sisu põhjal selge, et kaebaja ei jõua projekti abikõlbulikkuse perioodil ehk hiljemalt 30.11.2019 kavandatud tegevusi ellu viia ning kavandab vastava perioodi pikendamise taotluse esitamist. Seejuures pidi projekti tähtaegse elluviimise võimatus olema vastustajale tegelikult selge ainuüksi lähtuvalt asjaolust, et kaebaja oli hankemenetluse tulemusel sõlmitud töövõtulepingu üles öelnud. Sama nähtub tegelikult ka vastustaja poolt kohtule esitatud memorandumist, kus on viidatud ka sellele, et kaebaja kavatseb korraldada uue hanke ja esitab vastustajale uue hanke dokumendid kooskõlastamiseks. Eelnevast tulenevalt on aga asjakohatud vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused selle kohta, et kaebaja vastustajat edasistest tegevustest ei teavitanud.
45.Asja materjalidest ei nähtu,et sellele järgnevalt oleks vastustaja kaebajalt küsinud mistahes täiendavaid põhjendusi, sh põhjendusi töövõtulepingu lõpetamise kohta ja tõendeid projekteerija poolt TRO lahenduse muutmise kohta. Selliseid põhjendusi ega ka dokumente ei ole vastustaja küsinud kaebajalt ei maksetaotluse menetlemise peatamisel ega ka 11.06.2019 kirjas, olles seejuures teadlik töövõtulepingu lõpetamisest. Esitatud asjaolude kohaselt teavitas vastustaja mitu kuud hiljem, so 14.11.2019 kirjas kavatsusest TRO kehtetuks tunnistada ja toetus tagasi nõuda ning alles selles kirjas viitas vastustaja vajadusele põhjendada töövõtulepingu lõpetamist. Kaebaja esitas sellele vastuseks 25.11.2019 kirjas (kaebuse lisa 14) selgituse, et ütles töövõtulepingu üles põjusel, et projekteerimist ei alustatud hankes olnud eelprojekti alusel, vaid lähtuvalt 2015 a. Keskkonnaagentuurile koostatud projektist, mis erines kontseptsiooni poolest oluliselt hankes olnud eelprojektist. Samas kirjas selgitas kaebaja ka uue hanke läbiviimise vajadust ning teavitas,et on 06.11.2019 esitanud taoltuse vee erikasutusloa pikendamiseks kuni 21.12.2020.
13(21)
3-20-295
46.Vaidlustatud otsuses heidetakse kaebajale seega põhjendamatult ette projekti tegevuste elluviimata jätmist põhjendusteta (otsuse p 9) ning projekteerija poolt TRO lahenduse muutmise tõendamata jätmist (6). Leian, et vastustajal lasus nende põhjuste selgitamiseks uurimiskohustus, mida vastustaja on antud juhul rikkunud. Seejuures olen ka arvamusel, et vastustaja pidi tal juba teadaoleva teabe põhjal olema teadlik töövõtulepingu lõpetamise põhjustest ning ka uue hankemenetluse läbiviimise vajadusest. Samuti pidi vastusajal esinema vähemalt kahtlus selles, et TRO lisaks olevast eelprojektist võeti projekteerimisel aluseks hoopis teistsugune eelprojekt, mis viitas omakorda vajadusele neid asjaolusid täpsustada, samuti vajadusele viia läbi uus hankemenetlus. Põhjendan neid asjaolusid järgnevalt.
46.1.Kaebaja on 24.04.2019 e-kirjas (kaebuse lisa 7) projektijuht M. T.le teatanud järgmist: Undla Vesi MTÜ seisukoht on endine, projekt tuleb koostada vastavalt hankes olnud eelprojektile. Siiani sellist varianti esitatud ei ole. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja esitas 17.04.2019 Osaühingule Tilts Eesti filiaal viivituste ja töövõtulepingule mittevastava töö tõttu leppetrahvinõude (kaebuse lisa 8), mille on märgitud mh järgmist: „vaatamata korduvatele korraldustele alustada tööd lähtuvalt projekteerimise hankelepingus olevast eelprojektist, ei ole Tilts Eesti filiaal OÜ seda teinud ja esitab jätkuvalt versioone, mis ei vasta eelprojektile“. Ka on kaebaja esitanud kohtule kaebaja poolt 3.05.2019 Osaühingule Tilts Eesti filiaal esitatud avalduse töövõtulepingust taganemiseks (kaebuse lisa 9). Nimetatud avalduses on märgitud mh järgmist: „Projekteerija Tilts Eesti Filiaal OÜ ei ole alustanud projekteerimist vastavalt riigihankes nr. 202534 olnud eelprojekti edasi arendades, vaid on üritanud tellijat eksitades vahetada eelprojekti ilma mõjuvaid põhjuseid esitamata. Vaatamata korduvatele korraldustele alustada projekteerimist vastavalt hankes olnud lähteülesandele, ei ole projekteerija seda teinud. Sellega on projekteerija rikkunud lepingu punkti 3.1.“ Seega on asja materjaldide juures dokumendid, millest nähtub hankemenetluse tulemusel sõlmitud kalapääsu projekteerimise lepingu, mille täitmine ja sellega ka projekti valmimine ja kaebajale üleandmine oli eelduseks toetuse saanud projekti tähtaegseks täitmiseks, lõpetamisega seotud asjaolud.
46.2.Vaidlustatud otsusest võib aru saada, et vastustaja hinnangul teavitas kaebaja vastustajat kalapääsu projekteerimise töövõtulepingust taganemisest alles 25.11.2019 kirjaga (vt otsuse p 6). Kuigi kaebaja edastas lepingust taganemise avalduse vastustajale 25.11.2019 kirjaga (kaebuse lisa 14), nähtub, et vastustaja oli teadlik lepingust taganemisest juba vähemalt 08.05.2019, mil vastustaja edastas kaebajale kirja nr 4-17/1525-22 „Maksetaotluse nr 54609 menetlemise peatamine“ (kaebuse lisa 11), milles vastustaja teavitas kaebajat, et peatab maksetaotluse menetlemise, kuni on selgunud, kas kaebaja suudab ettenähtud ajaks projekti ellu viia või saavutada kavandatud tulemust. Nimetatud kirjas on vastustaja selgelt välja toonud, et on teadlik kaebaja poolt OÜ-le Tilts Eesti filiaal esitatud kalapääsu projekteerimise töövõtulepingust taganemise avaldusest, samuti kaebaja ja projektijuhi M. T. kokkuleppel lõpetatud töölepingust nr 5. Seega on ilmne, et KIK oli tegelikult teadlik hankemenetluse tulemusel sõlmitud lepingu lõpetamisest juba 08.05.2019. Seejuures on vastustaja kinnitanud neist asjaoludest teadlikkust ka 11.06.2019 kaebajale saadetud kirjas (kaebuse lisa 12), milles on vastustaja omakorda viidanud ka Osaühingu Tilts Eesti filiaali poolt 29.05.2019 töövõtulepingust taganemisest töö eest tasumata jätmise tõttu. Seega järeldan eeltoodu alusel, et vastustajale oli hiljemalt 08.05.2019 tegelikult teada, et kaebaja oli 03.05.2019 lõpetanud lepingu, mille täitmine ja sellega ka kalapääsu projekti valmimine ja kaebajale üleandmine oli eelduseks toetuse saanud projekti tähtaegseks täitmiseks. Ka nähtub lepingu lõpetamine 26.06.2019 kohtumise memorandumist. Olen arvamusel, et vastustajale pidi seega olema selleks hetkeks selge, et toetuse saanud projekti tähtaegne täitmine (so täitmine abikõlbulikkuse perioodi lõpuks 30.11.2019) ei ole võimalik. Seejuures pidi vastustajale olema ka üheselt selge, et projekti jätkamise eelduseks on TRO muutmine, samuti uue hankelepingu sõlmimine. Need järeldused saanuks vastustaja teha ainuüksi arvestades TROs kehtestatud nõudeid (sh kaebaja kohustusest järgida hankimisega seotud kohustusi, mh kohustust viia läbi hankemenetlus) ning lähtuvalt sellest kui pikk oli töövõtulepingu sõlmimiseni 14(21)
3-20-295 viinud hankemenetluse protsess (hange avaldati 21.11.2018 ja töövõtuleping sõlmiti 23.01.2019) ja ka sellest, kui pikk oli hankemenetluse tulemusel sõlmitud lepingu täitmise aeg. Osundan, et tööde pikim üleandmise tähtaeg on töövõtulepingu lisas 4 toodud tööde üleandmise graafiku kohaselt 150 päeva lepingu sõlmimisest (vt kaebuse lisa 5).
46.3.Isegi kui vastustaja saanuks lähtuda sellest, et senise töövõtja poolt olid tehtud vajalikud geodeetilised uuringud ja geotehnilised uuringud (nähtub vastustaja 11.06.2019 kirjast kaebajale – kaebuse lisa 12), ei oleks tõenäoliselt toetuse saanud projekti täielik täitmine olnud siiski võimalik 2019. aasta sees. Eelnevast tulenevalt on asjakohatud vaidlustatud otsuses esitatud väited justkui poleks esinenud põhjendusi projekti tähtaegseks elluviimata jätmiseks.
47.Kaebaja väitel on ta väljendanud korduvalt uue hanke korraldamise vajadust projekti õigeaegseks elluviimiseks ning uue riigihanke menetluse korraldamise viibimine ei ole põhjustatud kaebajast. Arvestades vastustaja vastuväiteid, sh vaidlustatud otsuse põhjendusi, tugineb vastustaja pigem sellele, et töövõtulepingu lõpetamine kaebaja väidetud põhjusel on tõendamata ja vastustaja ei saanud olla teadlik sellest, et tegemist on kaebajast mitteoleneva põhjusega ning kaebaja väidetud hanketingimuste ja TRO tingimuste rikkumisega.
47.1.Nõustun siinkohal kaebajaga, et vastustajal lasub toetuste andmisega seotud menetlustes uurimispõhimõttest tulenev kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning koguda selleks vajalikke tõendeid omal algatusel (STS § 1 lg 2; HMS § 6, § 15 lõiked 1 ja 2). Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks võtnud samme selgitamaks töövõtulepingu lõpetamise põhjuseid. Olen seejuures arvamusel, et ka töövõtulepingu lõpetamise põhjusest oli vastustaja tegelikult teadlik, samuti sellest, et kaebaja väitel rikuti TRO tingimusi ning et ka selline rikkumine tõenäoliselt esines (vähemalt pidi rikkumise osas tekkima põhjendatud kahtlus ja sellest johtuv vajadus asjaolude täiendavaks selgitamiseks).
47.2.Vaidlust ei saa olla selles, et hankedokumentide lähteülesanne (dokument „HD III-2 Lähteülesanne (Kalapääs)“) p 1.1 kolmandas lauses on sätestatud järgmist: „Projekteerimisel on vaja lähtuda Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt koostatud lisa 1 eelprojektist (töö nr 2018026)“ (vt kaebuse lisa 5). Vastav kohustus on projekteerijale kehtestatud ka riigihanke alusdokumentide lähteülesande p-s 5. Riigihanke alusdokumentide p-s 4.1 on sõnaselgelt esile toodud, et eelprojektiga on välja valitud ja rahastuse saanud eelprojekti alternatiiv 2. Samasugused nõuded on sätestatud töövõtulepingu lisas 1 olevad lähteülesande punktid. Seega olid hanke alusdokumentides kehtestatud nõuded siduvad nii kaebajale kui töövõtjale. Lisaks on ka kaebaja vastustajale esitatud projekti rahastuse taotluses (kaebuse lisa 1) viidanud Urmas Nugini poolt valitud eelprojektile (kaebuse lisa 4) ja selle alternatiivile ja esitanud selle eelprojekti taotluse lahutamatu lisana. Seega tulenes kaebajale vaieldamatult kohustus lähtuda projekteerimisel taotluses viidatud eelprojektist, ennekõike selle tehnilisest lahendusest. Arvestades kaebaja esitatud ja eelnevalt viidatud tõendeid (leppetrahvi nõue, lepingu ülesütlemise avaldus, kirjavahetus töövõtjaga), ütles kaebaja lepingu töövõtjaga üles põhjusel, et projekteerimisel võeti aluseks teistsugune ning hankedokumentidele mittevastav ja tehniliselt teistsugune eelprojekt.
47.3.Kuigi vastustaja väidab, et kaebaja pole tõendanud väidet, et teistsuguse eelprojekti aluseks võtmisega on rikutud hanke alusdokumente ja TRO tingimusi (vaidlustatud otsuse punkt 6), osundan siinkohal, et nii kaebaja kui vastustaja Maanteeameti, Keskkonnaministeeriumi, omavalitsuse ja Osaühingu Tilts Eesti filiaal esindajate osalusel 19.02.2019 toimunud nõupidamisel selgus kõigile osapooltele üheselt teise, 2015. aasta eelprojekti aluseks võtmine (kaebuse lisa 25) nähtuvalt on Osaühingu Tilts Eesti filiaal projekteerija Enn Kulp märkinud järgmist: „Kalapääsu projekteerimise leping oli sõlmitud kalapääsu eelprojekti alusel, mis koosneb kahest alternatiivist. Projekteerija eelistab 2015 aastal tehtud alternatiivi (esimene variant). Põhjendused: liigvee juhtimine paralleelselt kalapääsuga tingib kõrvuti asetsevatel veejuhtmetel erinevad veetasemed mis tähendab seda, et tuleb tehniliselt keeruline lahendus anda 15(21)
3-20-295 vee filtratsiooni vältimiseks ja kalapääsu paremnõlva püsivuse tagamiseks . Teiseks , on loogiline ja õige juhtida vesi läbi paisjärve mis on esimese lahendi aluseks. Teise (2018 a) lahendi realiseerimisel vesi paisjärve praktiliselt ei läbi ja see tingib veevahetuse puudumise paisjärves. Kolmandaks, majanduslikult on oluliselt odavam esimene variant (2015 a). Vastustaja esindaja ja projektikoordinaator Ö. J. on seejuures märkinud samal koosolekul järgmist: „Kalapääsu projekteerimisel kavatsetakse lähtuda vanast paisude inventeerimisega seotud eelprojekti kontseptsioonist, kus tööd ulatuvad osaliselt ka riigimaale. Nii KIK-i , KKM esindaja kui ka projekteerijad lubasid uurida riigimaale ehitamise teemat ja projekteerija küsib eelneva põhimõttelise kooskõlastuse. Põhjenduseks, miks ei kasutata viimases eelprojektis toodud lahendust oli, et selle lahenduse korral ei toimu paisjärvest vee läbivoolu ja tekib seisva veega ala, kus hakkab taimestik kiiresti kasvama. Samuti on varasema eelprojekti eeliseks, et paisjärve sissevoolulu kanal toimib sette kogumise eelbasseinina ja sete paisjärve ei jõua.“. Kaebaja esitatud Urmas Nugini eelprojekti seletuskirja punktis 7.1 „Lähtetingimused alternatiivide väljatöötamiseks“ (kaebuse lisa 4) on projekti koostaja märkinud, et kokkuvõttes jõuti seisukohale, et parim lahendus on projekteerida paisjärvest eraldi seisev kalapääs. Seega on rahastuse saanud (ehk TRO aluseks olev) U. Nugini eelprojektis lähtutud kalapääsu alternatiivide väljatöötamisel paisjärvest eraldiseisva ja seda mitte läbiva kalapääsu tehnilisest lahendusest. Eelnevast nähtub, et töövõtja poolt eelistati aga hoopis teistsuguse tehnilise lahendusega projekti – ehk kalapääsu, mille puhul juhitakse vesi paisjärve. Seejuures on ilmne, et vastustaja esindaja on sellist töövõtja lähenemist ja valitud uut lahendust ka peale hankemenetluse läbiviimist samal koosolekul toetanud.
47.4.Nõustun kaebajaga, et teistsuguse tehnilise lahendusega ja hoopis teise eelprojekti aluseks võtmisega on projekteerimisel mindud vastuollu hanke alusdokumentides sätestatuga või vähemalt muudetud algset hanke alusdokumentides kirjeldatud lahendust. Tuleb märkida, et hankelepingu ese on hankija poolt määratletud väga täpselt ning tehniline lahendus on piiratud eelprojekti U. Nugini 2018. aasta kontseptsiooniga. Seejuures alternatiivseid lahendusi ei ole hanke alusdokumenditega määratletud.
47.5.Leian, et kalapääsu projekteerimine hoopis teistsuguse, sh hankedokumentatsioonis viidatud eelprojektist erineva tehnilise lahendusega ning teise eelprojekti alusel, ei saa olla käsitletav lahenduse parendamisena või töömahtude ja maakasutuse optimeerimisena. Vähemalt pidanuks vastustajal tekkima selles osas küsitavused ja kahtlused, mida pidanuks täiendavalt selgitama. Projekteerija poolt eelistatud 2015. aasta eelprojekti aluseks võtmisel on vastuollu mindud TRO-ga, arvestades, et toetus anti kaebaja taotluses viidatud eelprojekti lahendusele. Seejuures on ilmne, et vastustaja esindaja, olles 2015. aasta lahendust nõupidamisel toetanud, oli ja pidi olema nii hanke alusdokumentide kui TRO tingimuste võimalikust rikkumisest teadlik. Seega ei ole asjakohased vastustaja väited selle kohta, et kaebaja pole oma väiteid tõendanud või esitanud selle kohta nö käega katsutavaid tõendeid. Kujunenud olukorras ja soovides ka ise toetada teistsugust lahendust, pidanuks vastustaja ka ise võtma samme asjaolude selgitamiseks ja selgitama kaebajale, milliseid tõendeid ta täiendavalt soovib.
47.6.Lisan, et kuigi hankelepingu puhul tuleb hankijal arvestada, et ta tegutseb avalikes huvides ning kergekäeline lepingu ülesütlemine ei saa olla lubatav, ei saa siiski käesoleval juhul olemasoleva teabe põhjal järeldada kaebaja kergekäelist või põhjendamatut tegutsemist. Kaebaja on vaides välja toonud, et konsulteeris enne töövõtulepingu lõpetamist ka Rahandusministeeriumiga (vt kaebuse lisas 18 oleva vaide p 2.2.8). Ka kaebaja esitatud 25.04.2019 kirjavahetusest projektijuhi M. T. (kaebuse lisa 7) nähtub, et kaebaja viitab Rahandusministeeriumiga konsulteerimisele ning saadud teabele, mille kohaselt pole lähteülesande muutmine lubatud. Vastustaja ei ole neid asjaolusid arvesse võtnud, kuigi hiljemalt vaidemenetluses pidi vastustaja olema neist teadlik. 16(21)
3-20-295
48.Leian, et kalapääsu tehnilisel lahendusel teise eelprojekti aluseks võtmisel esines vajadus mitte üksnes uue hankemenetluse läbiviimiseks vaid ka TRO tingimuste muutmiseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 21.08.2014 määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks” § 8 lg 6 kohaselt on taotlus ja selle kohta täiendavalt esitatud teave taotluse kohta tehtud otsuse lahutamatu lisa. Sama määruse § 10 lg 2 p 1 kohaselt vormistatakse taotluse rahuldamise otsuse muutmine otsusena juhul, kui taotluse rahuldamise otsuses nimetatud projekti eesmärk ja projekti tulemusnäitaja ei muutu, kuid muudetakse toetatavat tegevust või selle ulatust või jäetakse tegevus ära või lisatakse täiendav tegevus. Arvestades, et toetuse taotlus on TRO lahutamatu osa ning toetus anti tegevusele konkreetse eelprojekti alusel, pidanuks teise eelprojekti aluseks võtmise korral kaaluma TRO muutmist ning seda hiljemalt siis, kui kaebaja oli esitanud 25.11.2019 TRO muutmise taotluse abikõlbulikkuse perioodi pikendamiseks. Samas oli vastustajal võimalik võtta samme ja otsustada TRO muutmine oluliselt varem, arvestades, et 2019. aasta veebruaris oli vastustaja esindaja teadlik teise eelprojekti aluseks võtmisest.
49.Kaebaja poolt töövõtulepingu lõpetamise järgselt on vastustaja hoopis maksetaotluse menetluse peatanud, millest lähtuvalt polnud kaebajal ilmselt vahendeid vastu võetud tööde eest tasumiseks ja millest omakorda oli tõenäoliselt ajendatud ka sellele järgnenud ja kaebuses viidatud pankrotimenetlus kaebaja suhtes, mille algatas töövõtja saamaks kätte teostatud tööde tasu (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.11.2019 määrus kaebuse lisas 10). Kaebaja viidatud pankrotimenetlus on asjaolu, mis võis objektiivselt takistada projekti tegevustega jätkamist. Pole vaidlust, et kaebaja teavitas vastustajat 25.11.2019 kirjas ka tema suhtes algatatud pankrotimenetlusest ning seega oli vastustaja enne otsuse tegemist nimetatud asjaolust teadlikuks saanud. Kaebaja väitel oli vastustaja pankrotimenetlusest teadlik ka varem. Vastustaja nimetatud asjaolu ei vaidlusta, kuid väidab, et järeldas 25.11.2019 kirja põhjal, et vastav vaidlus lõppes oktoobris. Minu hinnangul ei oma projekti tegevuste tähtaegse elluviimise võimalikkuse osas mingit tähtsust see, kas vastav pankrotimenetlus lõppes oktoobris või novembris. Ühelgi juhul poleks projekti tähtaegne elluviimine olnud nii või teisti võimalik. Juhin tähelepanu seejuures ka STS § 24 p-le 8, milles on pankrotimenetlust käsitletud projekti elluviimist takistava asjaoluna. Ka nimetatud asajolust tulenevalt on asjakohatud vaidlustatud otsuses esitatud väited justkui poleks kaebaja esitanud põhjendusi projekti elluviimata jätmiseks.
50.TAT § 20 lg 1 alusel oli vastustajal võimalik muuta TRO tingimusi nii omal algatusel kui kaebaja kirjaliku taotluse alusel. Vastustaja pidanuks kujunenud olukorras, toetades ka ise 2015. aasta eelprojekti lahenduse aluseks võtmist, võtma samme ja selgitama välja TRO tingimuste muutmise võimalikkuse. Selle asemal asus vastustaja peale maksetaotluse menetlemise peatamist nõudma kaebajalt kava projekti elluviimist TRO-s määratud abikõlbulikkuse perioodil, olles ise teadlik, et sellises olukorras ei ole see enam võimalik. Seejuures on TRO kehtetuks tunnistamisel heidetud toetuse saajale ette projekti tegevuste ellu viimata jätmise põhjendamatust, kuigi vastustajale pidid eelnevalt tuvastatud asjaolud olema teada. Juhul kui vastustajal jäi olemasoleva teabe põhjal küsitavusi, pidanuks vastustaja küsima täiendavaid tõendeid ning selgitama, mis osas ei ole talle asjaolud arusaadavad.
51.Ainuüksi eeltoodu tõttu kuulub vaidlustatud otsus tühistamisele. Eelpooltoodust nähtub, et vastustaja on lähtunud vaidlustatud otsuse tegemisel, sh kaebaja väidetud tegevusetuse hindamisel ebaõigetest asjaoludest, sh asjaolust, et planeeritavad tegevused on põhjenduseta teostamata. Seejuures on eelneva põhjal ilmne, et vastustajale pidi olema oluliselt rohkem teada tegevuste elluviimise viibimise asjaolusid ja põhjendusi, kui on kajastatud vaidlustatud otsuses. Nagu öeldud, olukorras, kus põhjendused ei olnud vastustaja jaoks piisavad, pidanuks vastustaja asjaolusid täpsustama, rakendades selleks uurimispõhimõtet.
52.Lisaks märgin, et nõustun kaebajaga, et vastustaja on ebaõigesti tuginenud oma otsuses ka veeloa puudumisele. Vaidlustatud otsuse punktis 10 on vastustaja viidanud Keskkonnaameti 17(21)
3-20-295 kirjale, milles on vastustajat teavitatud kaebaja vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest. Vastustaja on samas punktis järeldanud, et veeloa kehtetuks tunnistamisel oleks projekti elluviimine võimatu. Samas ei ole vaidlust, et vaidlustatud otsuse andmise ajal oli veeluba kehtiv ning see polnud kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on esitanud kohtule tõendi, millelt nähtub et Keskkonnaameti 17.01.2020 korraldusega nr DM.107561-2 muudeti UNDLA VESI MTÜ-le antud keskkonnaluba nr L.VV/331308 (kaebuse lisas 15; uus tähtaeg 31.12.2020). Seejuures on kaebaja 25.11.2019 kirjas (kaebuse lisa 14) vastustajat teavitanud veeloa pikendamise taotluse esitamisest 06.11.2019. Seega ei ole vastustaja arvestanud kaebaja tegevuse (otsuses viidatud tegevusetuse) hindamisel kaebaja poolt tegelikult võetud samme. Vastustaja ei saanud vaidlustatud otsuse andmisel tugineda veeloa puudumisele ega ka kehtetuks tunnistamisele.
53.Antud juhul pole vaidlust ka selles, et kaebaja esitas 25.11.2019 vastustajale taotluse projekti abikõlbulikkuse perioodi pikendamiseks kuni 31.12.2020. Vaidlustatud otsus on tehtud peale vastava taotluse esitamist. Vastustaja tugineb seejuures ka STS § 22 lg 1 p-le 4. Olen seisukohal, et TRO kehtetuks tunnistamisel nimetatud alusel on korrektseks viiteks toetuse tagasi nõudmisel STS § 22 lg 5, mis kohustab otsuse kehtetuks tunnistamise korral toetuse saajat juba saadud toetuse tagasi maksma. Samas olukorras, kus toetuse saaja on esitanud taotluse TRO muutmiseks, tuleb toetuse tagasinõudmise eeldusena lahendada enne vastav taotlus TRO muutmiseks. STS § 22 lg 1 p 4 kohaselt tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus täielikult või osaliselt kehtetuks kui toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata ja toetuse saajal ei ole toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel võimalik jätkata. Arvestades, vaidlustatud otsuse asjaolusid, sh seda, et kaebaja oli esitanud TRO muutmise taotluse, olnuks selles olukorras TRO kehtetuks tunnistamise ja toetuse tagasinõudmise korrektsed õiguslikud alused STS § 22 lg 1 p 4 ja STS § 22 lg 5.
53.1.Vaidlustatud otsuse resolutsioonist ei nähtu, et vastustaja oleks selle otsusega lahendanud kaebaja taotlust TRO muutmiseks. Resolutsioonis on tunnistatud TRO kehtetuks ning nõutud kaebajalt tagasi talle väljamakstud toetus ja kaasrahastamise lepingu omafinatseering. Vastustaja küll viitab, et on selles osas seisukoha võtnud otsuse põhjendustes, kus on välja toodud, et abikõlbulikkuse perioodi niivõrd mahukas pikendamine ilma sisuliste põhjendusteta ei ole võimalik (otsuse p 9). Ka otsuse punktis 13 on vastustaja avaldanud seisukohta, et projekti elluviimine pole võimalik ka toetuse saaja soovitud ajaks, arvestades toetuse saaja tegevusetust projekti elluviimisel, ning Keskkonnaameti ja Maanteaameti poolseid samme.
53.2.HMS § 60 lg 2 kohaselt on kohustuslik kehtiva haldusakti resolutiivosa, mitte selle põhjendused või põhjendustes viidatud muud dokumendid. TAT § 20 lg 1 kohaselt muudetakse taotluse rahuldamise otsust rakendusüksuse algatusel või toetuse saaja kirjaliku taotluse alusel taotluste menetlemise määruse §-des 10 ja 11 sätestatud tingimustel ja korras. TAT § 11 lg 2 kohaselt käsitletakse taotluste menetlemise määrusena Vabariigi Valitsuse 21.08.2014 määrust nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks”. Viimati nimetatud määruse § 10 lg 2 p kohaselt vormistatakse taotluse rahuldamine otsuse muutmine otsusena mh juhul, kui muudetakse projekti abikõlblikkuse perioodi. Seega pidi ka vastava perioodi muutmise taotluse rahuldamata jätmine olema vormistatud vastustaja otsusena. Seega ei ole vastustaja kaebaja 25.11.2019 taotlust tegelikult lahendatud. Sel põhjusel puudus alus TRO kehtetuks tunnistamiseks STS § 22 lg 1 p 4 alusel ning seega ka alus juba saadud toetuse tagasi nõudmiseks.
53.3.Isegi kui vaidlustatud otsus oleks käsitletav ka 25.11.2019 taotluse lahendamise kohta tehtud otsusena, tuleks otsus nii või teisiti ka selles osas tühistada, sest arvestades eeltoodut, on vastustaja ebaõigesti tuginenud kaebaja tegevusetusele ning viidanud ebaõigesti ka veeloa kehtetuks tunnistamisele. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja teavitusega veeloa pikendamise taotluse esitamisest ning ei ole uurinud, selle taotluse edasist menetlust. 18(21)
3-20-295
54.Poolte vahel pole seejuures vaidlust, et abikõlbulikkuse perioodi pikendamise otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Nimetatu eeldab, et esitatud kaalutlused on korrektsed ja asjakohased. See on asjakohane ka TRO muutmise taotluse lahendamisel esitatud kaalutluste juures. Vastustaja on järeldanud projekti elluviimise võimatust 31.12.2020 tähtajaks peamiselt asjaolust, et Maanteeamet ei saa silda renoveerida kindlasti enne aastat 2021 ning ilma silla lahti võtmiseta ei ole võimalik ka projekti ellu viia ja selle eesmärke saavutada. Seetõttu asus vastustaja seisukohale, et TRO tuli STS § 22 lõike 3 punkti 4 alusel kehtetuks tunnistada. Vastustaja tugineb seejuures Maanteeameti 05.03.2018 kirjas avaldatud seisukohale, et kaebaja projekti elluviimiseks on vajalik silla lahti võtmine ning vaidemenetluses esitatud täpsustatud seisukohale, mille kohaselt on enne sillaehituslike tööde algust võimalik kalapääs rajada vaid nii, et rajamata jääks madalvee säng ja selle põhja kujundamine. Vastustaja hinnangul on ilmselge, et ilma madalvee sängi ja süvenduseta ei saa kalapääsu toimimisest ja projekti eesmärkide täitmisest rääkida.
54.1.Leian, et Maanteeameti kirjast ei saanud vastustaja veenvalt järeldada projekti elluviimise võimatust kaebaja taotletud perioodil. Kaebaja on esitanud kohtule ka Maanteeameti 20.03.2020 kirja (kaebuse lisa 24). Nimetatud kirjast nähtub üheselt, et Maanteeamet nõustus, et silla ja kalapääsu rajamine on faktiliselt võimalik teostada eraldi. Maanteaamet on seejuures rõhutanud vajadust arvestada, et kalapääs ja sild asuvad kõrvuti ning on seetõttu on ehituslikult seotud. Nende rajatiste konstruktsioonid tuleb lahendada selliselt, et need töötaksid lõppkokkuvõttes koos ja oleks tagatud nii ohutus kui ka kalapääsu toimivus ja paisu veepidavus. Sellest ei järeldu, et kaebaja ei saanuks kalapääsu rajada taotletud tähtaja jooksul.
54.2.Maanteeamet on küll välja toonud ka järgmist: „Kalapääsu rajamine on eraldiseisvalt võimalik, kuid kuna alternatiiv 2 lõplikuks tööle hakkamiseks on vaja rajada ka madalvee säng silla alusesse ristlõikesse. Nende töödega kaasneb projekti kirjelduste järgi ka olemasoleva jõepõhja süvendamine, mis võib ohtu seada silla kasutamise. Ehk siis kalapääsu on võimalik rajada enne sillaehituslike tööde algust ja rajamata jääb teemaa ulatuses madalvee säng ja selle põhja kujundamine, kuid muus osas on võimalik töö realiseerida edukalt. Need tööd teostab Maanteeamet silla rekonstrueerimise käigus.“. Seejuures on Maanteeamet samas kirjas nentinud, et hetke olukorras, kus kalapääsu rajaja ei ole nõustunud projektlahenduses toodud silla lahendusega, on realistlik ehitustöid läbi viia 2021 aastal. Nimetatust ei saanud vastustaja aga järeldada, et selline olukord kalapääsu rajaja ja Maanteeameti vahel jääb püsima, liiatigi olukorras, kus nii kaebaja kui Maanteeameti huvi on projekt ellu viia. Osundan, et Maanteeamet on samas kirjas välja toonud ka järgmise: „Maanteeamet on planeerinud käesoleval aastal läbi viia menetlused ehitusõiguse saamiseks ja arvestanud seejuures varuks aega võimalikele vaidlustele. Kui projekteerimistingimuste ja ehitusloa menetluses vaidlustuse risk kaob, saab Maanteeamet kaaluda oma plaanide korrigeerimist ja alustada silla renoveerimist juba 2020 aastal, kui ei teki veekaitselisi piiranguid.“.
54.3.Seega ei saanud vastustaja üheselt järeldada projekti elluviimise võimatust ja välistada projekti tegevuste elluviimise ning eesmärkide täitmise. Vastustaja saanuks ka selles küsimuses kaaluda tegelikult TRO muutmist ja vajadusel kaebajale vajalike kõrvaltingimuste seadmist või pikendada abikõlbulikkuse perioodi nende tegevuste osas, milles vastustaja pidas projekti realiseerimist realistlikuks. Vastustaja ei ole väitnud tegevuse vajaduse äralangemist ning nagu nähtub, oleks Maanteeamet viinud vajadusel 2021. aastal ise ellu selle osa kaebaja projektist, mida kaebaja ise poleks vastustaja arvates realiseerinud (so madalvee sängi rajamine ja põhja kujundamine teemaa ulatuses). Käesoleval juhul ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud erinevaid võimalusi projekti elluviimise võimalikkuse osas.
55.Eeltoodu põhjal leian, et isegi juhul, kui vaidlustatud otsus oleks käsitletav ka kaebaja poolt esitatud abikõlbulikkuse perioodi pikendamise taotluse lahendamise kohta tehtud haldusaktina, on vastustaja võtnud arvesse ebaõigeid asjaolusid, mistõttu kuuluks otsus ka selles osas 19(21)
3-20-295 tühistamisele. Seega tuleb igal juhul rahuldada ka kohustamiskaebus ning vastustajal tuleb kaebaja 25.11.2019 taotlus uuesti lahendada. Seejuures tuleb arvestada ka antud kohtumenetluse kestust ning asjaolu, et ka pikendamiseks taotletud periood on käesoleva otsuse tegemise ajaks möödunud. Vajadusel tuleb vastustajal paluda kaebajal esitatud taotlust täiendada. Juhin seejuures tähelepanu, et TAT § 7 lg-st 2 tulenevalt ei või projekti abikõlblikkuse perioodi algus olla varasem kui käesoleva määruse jõustumise aeg ning lõpp ei või olla hilisem kui 31.12.2023. Seega ei ole ka edaspidi välistatud projekti tegevuste elluviimine.
56.Kokkuvõtlikult rahuldan kaebuse tervikuna. Vaidlusalune haldusakt tuleb tühistada, sest vastustaja on otsuse tegemisel võtnud arvesse ebaõigeid asjaolusid ning jätnud arvestamata talle teadaoleva teabe ja tõenditega. Heites kabejale ette tegevusetust, ei ole vastustaja arvestanud tegelikult kaebaja selgitustega, sh kaebaja viidatud pankrotimenetlusega, aga ka hankemenetluse tulemusel sõlmitud töövõtulepingu üleütlemise põhjendustega, mis olid vastustajale teada. Seejuures on vastustaja täielikult jätnud tähelepanuta asjaolu, et TRO-s ja hanke alusdokumentides aluseks võetud eelprojekt oli ka tegelikult teistsuguse lahendusega ning see asjaolu pidi vastustajale olema teada (arvestades, et vastustaja ise teistsuguse lahenduse aluseks võtmist toetas). Avaldades ka ise toetust TRO juurde kuulunud eelprojektist erinevale lahendusele, on jätnud vastustaja samas käsitlemata ja hindamata vajaduse TRO muutmiseks. Seejuures pidi ka vastustajale olema selge, et sellest tulenevalt esineb vajadus uue hankemenetluse läbiviimiseks või vähemalt pidi esinema selles kahtlus, mis vajanuks kõrvaldamiseks täiendavat uurimist. Heites aga kaebajale ette tõendite puudumist, ei ole vastustaja enne haldusakti andmist teostanud piisavalt uurimist ning neid tõendeid kaebajalt küsinud. Vastustajal tuleb viia läbi uus haldusmenetlus, uurida vajadusel täiendavalt asjaolusid ja teha uus otsus. Kuivõrd vaidlustatud haldusakt kuulub tühistamisele, tuleb tühistada ka vaidlustatud vaideotsus. Samuti tuleb rahuldada kohustamisnõue ja kohustada vastustajat lahendama kaebaja 25.11.2019 taotlust. Menetluskulud
57.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse, tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 109 lg 6).
58.Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav.
59.Kaebaja on esitanud menetluskulude dokumendid millest nähtub, et kaebaja menetluskulud, koosnevad riigilõivust summas 30 eurot (15 eurot kaebuselt 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt) ja esindaja kulust summas 11 170,36 eurot (koos käibemaksuga). Asja juurde on esitatud arved, millest nähtub, et 07.02.2020 ja 09.03.2020 arvete (summades vastavalt 4078,8 eurot ja 2474,56 eurot) sisuks on vaidlemenetlusega seotud õigusabikulud, mis kohtupraktikast tulenevalt kohtumenetluses väljamõistmisele ei kuulu (vt RKHKo asjas nr 3-3-1-76-15 p 12-13 ja seal viidatud lahendid). Kohtumenetlusega seotud kuluks on seega õigusabikulud kokku 25h töötunni ulatuses (18.05.2020; 08.06.2020 ja 13.07.2020 arved) kokku summas 4617 eurot koos käibemaksuga, sisaldades asja materjalidega tuvumist, suhtlust kliendiga, kaebuse ja seisukohtade koostamist ja bürookulu. Bürookulu (kokku 27 eurot) ei ole menetluskuluna väljamõistetav (vt RKHKo asjas nr 3-3-1-51-15 p 15). Asja sisu ja mahtu arvestades saab kulusid õigusabiteenusele 25,5 tunni ulatuses kokku 4590 eurot pidada mõistlikuks ning need tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Samuti kuulub vastustajalt väljamõistmisele kaebuselt 20(21)
3-20-295 ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 30 eurot. Kokku on vastustajalt väljamõistevate menetluskulude suurus seega 4620 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.