Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.02.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1588
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2020 otsuse nr E06171-1 ja 31.07.2020 vaideotsuse nr 8-3/16624-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.11.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 16.02.2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.11.2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-1588 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XXl tekkis 05.08.2013 õigus riiklikule vanaduspensionile (riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7).
2.XX esitas 04.06.2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) RPKS § 8 alusel avalduse edasilükatud vanaduspensioni määramiseks. SKA määras 20.06.2018 otsusega nr 1 edasilükatud vanaduspensioni alates 04.06.2018. SKA 28.06.2018 otsuse nr 2 kohaselt suurendati alates 01.07.2018 XXi vanaduspensioni 393,4708 euro võrra kuus.
3.XX esitas 26.06.2018 SKA-le avalduse, milles palus määrata vanaduspension tagasiulatuvalt alates 05.08.2013. SKA otsustas 12.07.2018 otsusega nr 3007346 mitte määrata vanaduspensioni tagasiulatuvalt. XXi algatatud kohtuvaidlus selle otsuse tühistamiseks ei olnud edukas (haldusasi nr 3-18-1600).
4.XX vabastati 05.08.2018 Harju Maakohtu kohtuniku ametikohalt ja tal tekkis õigus kohtuniku vanaduspensionile (kohtute seaduse (KS) § 1322), mille SKA määras talle 06.08.2018 otsusega nr 06171 eluaegselt alates 05.08.2018.
5.XX esitas SKA-le 06.05.2020 avalduse maksta välja edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, mis tal jäi saamata ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018.
SKA jättis 29.05.2020 otsusega nr E06171-1 avalduse rahuldamata.
XXil tekkis õigus vanaduspensionile 63-aastaselt alates 05.08.2013, kuid ta ei esitanud avaldust vanaduspensioni määramiseks. XX esitas 04.06.2018 avalduse edasilükatud vanaduspensioni määramiseks, mille SKA rahuldas, suurendades XXi vanaduspensioni 51,3%. Selle maksmine lõpetati, kui XX soovis jääda kohtuniku vanaduspensionile. Vanaduspensioniea edasilükkamise eest edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa 393,4708 eurot maksti XXile ajal, kui talle maksti edasilükatud vanaduspensioni. Üheaegselt ei saa maksta vanaduspensioni RPKS alusel ja kohtuniku vanaduspensioni KS alusel. Kohtuniku vanaduspensioni ei saa suurendada RPKS alusel edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa võrra.
7.XX esitas vaide, mille SKA jättis 31.07.2020 vaideotsusega nr 8-3/16624-2 rahuldamata. Edasilükatud vanaduspension on vanaduspensioni liik, mis määratakse RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensionieast hilisemas vanuses. Selle suuruse arvestamine toimub RPKS § 11 alusel, sarnaselt vanaduspensioni arvestamisega, kuid seda suurendatakse 0,9% võrra iga kuu eest, mis on möödunud isiku vanaduspensioniikka jõudmisest. RPKS § 6 alusel määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks riiklik pension tema valikul. Kui XXil tekkis pärast RPKS alusel vanaduspensioni määramist õigus vanaduspensionile KS alusel, valis XX kohtuniku vanaduspensioni. Alates 05.08.2018 lõpetati talle edasilükatud vanaduspensioni maksmine RPKS alusel ja talle makstakse KS § 1322 alusel kohtuniku vanaduspensioni. KS ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni suurendamist ja sellele täiendava pensionilisa maksmist ei tulene ka RPKS-st.
2(6)
3-20-1588 Pensioni määramine ja maksmine toimub üksnes seaduses sätestatud tingimustel. Üheaegselt ei maksta edasilükatud vanaduspensioni RPKS alusel ja kohtuniku vanaduspensioni KS alusel. Samuti ei saa neid pensione liita. Edasilükatud vanaduspensioni suurendus on RPKS alusel määratud vanaduspensioni osa, mitte täiendavalt makstav pensionilisa, mis määratakse ja makstakse vanaduspensionist eraldi. Edasilükatud vanaduspensioni osa (XXi puhul 393,4708 eurot) ei ole konstantne summa, vaid selle suurus muutub koos vanaduspensioniga. Seega puudub alus lisada eluaegselt igaks kuuks XXi kohtuniku vanaduspensionile ajavahemiku eest, kui XXile ei olnud määratud RPKS alusel vanaduspensioni, saamata jäänud pensioni arvelt edasilükatud vanaduspensioni osa 393,4708 eurot.
8.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada SKA 29.05.2020 otsus ja 31.07.2020 vaideotsus ning kohustada SKA-d maksma igakuiselt alates 05.08.2018 edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, s.o 393,4708 eurot, või alternatiivselt kohustada SKA-d välja arvutama kaebaja edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa ajavahemiku 05.08.2013–01.07.2018 eest ja maksta see välja ühekordse summana. RPKS § 6 järgi ei saa määrata isikule samaaegselt mitut riiklikku pensioni, kuid RPKS alusel määratud vanaduspensioni saamata jäänud osa (393,4708 eurot) ei ole teine riiklik pension, vaid ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018 saamata jäänud pensioni alusel arvestatav hüvitis. Kui kaebajale makstakse varem saamata jäänud pensioni arvelt igakuiselt kohtuniku vanaduspensionile lisaks 393,4708 eurot, saab ta ainult ühte liiki pensioni – kohtuniku vanaduspensioni. Igakuine lisahüvitis on võrreldav II pensionisamba osakutega, mida kaebajale makstakse. Ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018 välja võtmata pension on kaebaja vara, mille SKA on omastanud. Kaebajat diskrimineeritakse, sest tal ei lubata suurendada oma vanaduspensioni edasilükatud vanaduspensioni arvelt, nagu teistel vanaduspensioni saavatel isikutel on võimalik teha. KS ei näe küll säärast normistikku ette, kuid tegemist on seaduse lüngaga, mille ületamiseks tuleb analoogia korras kohaldada RPKS asjakohaseid sätteid. Alternatiivselt – arvestades sellise sätte puudumist, millega oleks tagatud, et ka kohtunik saaks kätte edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa – on SKA-l võimalik välja arvutada saamata jäänud pensioni summa ajavahemiku 05.08.2013–01.07.2018 eest.
9.Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.
10.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 09.11.2020 otsusega rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus vaidlustatud haldusaktide põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2) ja lisas järgmist. KS alusel makstav kohtuniku vanaduspension ja RPKS alusel makstav vanaduspension on eri liiki riiklikud pensionid. Kaebaja esitas SKA-le avalduse maksta alates 05.08.2018 riikliku edasilükatud vanaduspensioni asemel kohtuniku vanaduspensioni. Ta pidi RPKS § 6 põhjal mõistma, et kohtuniku vanaduspensioni valimise korral ei saa talle enam maksta edasilükatud vanaduspensioni. Pensioni maksmine toimub üksnes seaduses sätestatud tingimustel. RPKS ega KS ei näe ette võimalust maksta kaebajale lisaks kohtuniku vanaduspensionile eluaegselt või ühekordse maksega edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, mille kaebaja on arvutanud ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018 saamata jäänud pensioni põhjal. KS ei sätesta kohtunikupensioni suurendamist pensionile mineku edasilükkamise kaudu ja RPKS edasilükatud vanaduspensioni sätted ei ole selles osas kohaldatavad. Tegemist ei ole seaduse 3(6)
3-20-1588 lüngaga, vaid see on olnud seadusandja selge tahe. Kohtuniku vanaduspension on RPKS-s reguleeritud vanaduspensionist niigi oluliselt suurem ja selle suurendamine pensionile mineku edasilükkamise teel oleks vastuolus nii eripensionite mõtte kui ka ühiskonna õiglustundega. Põhiseaduses (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud ja riik ei ole kaebajale kuuluvat edasilükatud pensioni osa omastanud. Puuduvad tõendid, et mõnele teisele kohtunikule oleks makstud lisaks kohtuniku vanaduspensionile ka edasilükatud vanaduspensioni. Kaebajat ei saa võrrelda isikutega, kes saavad vanaduspensioni RPKS alusel. Kaebajal on jätkuvalt võimalus loobuda kohtuniku vanaduspensionist ja esitada avaldus riikliku vanaduspensioni saamiseks koos sellest tuleneva edasilükatud vanaduspensioni osaga, sarnaselt teistele RPKS alusel vanaduspensioni saavatele isikutele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
11.XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista SKA-lt välja kaebaja menetluskulud. Apellant jääb varasemate seisukohtade juurde ja lisab järgmist. Vaidlus taandub sellele, kas kohtunikupension on erinev riiklik pension RPKS mõttes. Halduskohus jättis sellekohase analüüsi tegemata. Riikliku pensioni liigid on ammendavalt sätestatud RPKS §-s 5 – need on vanadus-, toitjakaotus- ja rahvapension. Selles sättes ei ole silmas peetud muude seaduste alusel kehtestatud riiklikke pensione. Kohtunikupensioni liigid on sätestatud KS §-s 1321 ning sellest normist ega ka seaduse seletuskirjast ei tulene, et kohtunikupension oleks riikliku pensioni alaliik. KS § 1327 järgi kohaldatakse kohtunikupensionile RPKS sätteid, arvestades KS erisusi. Seega ei kohaldu praegusel juhul RPKS § 6, mille järgi isikule, kellel on õigus mitmetele riiklikule pensionile, määratake üks riiklik pension tema valikul.
12.Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.
nõustudes
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaebajal tekkis RPKS § 7 järgi õigus riiklikule vanaduspensionile 05.08.2013 ja talle maksti ajavahemikul 04.05.2018–04.08.2018 kooskõlas RPKS §-ga 8 edasilükatud vanaduspensioni. Alates 05.08.2018 makstakse kaebajale selle asemel kohtuniku vanaduspensioni KS § 1322 lg 1 alusel. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajale peaks maksma kohtuniku vanaduspensionile lisaks igakuist (või alternatiivselt ühekordset) hüvitist selle eest, et ta on vanaduspensioni saamist edasi lükanud.
14.Kohtuniku vanaduspension on riigi kui avalik-õigusliku tööandja makstav pension ehk ametipension, mida makstakse RPKS §-s 57 nimetatud vahenditest ning täiendavalt riigieelarvest Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu eelarve kaudu (vrd Riigikohtu 22.10.2015 otsus nr 3-4-1-21-15, p-d 35, 44; 19.12.2017 otsus nr 5-17-13, p-d 33–36; KS § 1327 lg 3). Kohtuniku vanaduspensioni saamiseks õigustatud isikute ringi, kohtunikupensioni suuruse ning selle määramise ja maksmise tingimused sätestab eeskätt KS (§-d 1321–133). KS-s reguleerimata küsimustes kohaldub täiendavalt RPKS (KS § 1327 lg 1).
15.Kohtuniku vanaduspensioni suurus on KS § 1326 lg-s 1 sätestatud üldreegli järgi 75% tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse. Kohtuniku vanaduspensioni on võimalik suurendada iga-aastase indekseerimise kaudu kooskõlas KS § 1327 lg-ga 2. KS ei näe ette muid kohtuniku vanaduspensioni suurendamise aluseid ega sellele riigieelarvest mingite lisade maksmist, sh vanaduspensioni 4(6)
3-20-1588 edasilükkamise eest. KS § 1327 keelab selgesõnaliselt kohtunikupensioni suurendamise avaliku teenistuse seaduses (ATS) sätestatud alustel (s.o teenistusstaažist lähtuvalt, vt ATS § 113). KS § 1327 lg 4 teise lause järgi määratakse juhul, kui isikul on õigus saada mitut liiki riiklikku pensioni, üks pension tema valikul.
16.Ringkonnakohus leiab, samamoodi nagu halduskohus, et KS §-de 1321–133 mõte on reguleerida ammendavalt kohtuniku vanaduspensioni suurust ning välistada kohtuniku vanaduspensioni suurendamine või sellele täiendavate lisade maksmine RPKS-s sätestatud üldistel alusel, sh vanaduspensioni edasilükkamise eest. Samuti on seadusandja soovinud välistada kohtunikule samaaegselt kohtuniku vanaduspensioni ja RPKS-s sätestatud vanaduspensioni maksmine – vastasel korral puuduks KS § 1327 lg 4 teisel lausel mõte. Riigikohus on selgitanud, et õigus ametipensionile, ka kohtuniku vanaduspensionile, oli seadusandja poolt kohtunikule antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua (19.12.2017 otsus nr 5-17-13, p 36). Seega oli seadusandjal kohtuniku vanaduspensioni tingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning KS-s sätestatud vanaduspensioni suurust puudutavaid norme ei saa kaebaja suhtes tõlgendada laiendavalt.
17.Eeltoodud tõlgendus on ka sisuliselt õigustatud. Riigi makstavate pensionide süsteem hõlmab nii RPKS alusel makstavat riiklikku vanaduspensioni kui ka kohtuniku ametipensionina makstavat vanaduspensioni. RPKS § 2 kohaselt on riiklik pension solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis mh vanaduse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. Riiklik vanaduspension on seega riigi hüvitis vanaduse korral inimestele, kes on oma töise panuse andnud ning kelle töötasult on üldjuhul vähemalt 15 aasta jooksul makse makstud, sh isikustatud sotsiaalmaksu riikliku pensionikindlustuse osa, millest sõltub vanaduspensioni suurus (RPKS § 11 lõige 1, § 12 lõige 2; vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-12-10, p 55). RPKS §-s 8 sätestatud edasilükatud vanaduspensioni korral suurendatakse RPKS § 11 alusel arvutatud vanaduspensioni selle kompenseerimiseks, et isik on jäänud vanaduspensionile hiljem, kui tal oli selleks õigus RPKS § 7 alusel. Ka kohtuniku vanaduspension kindlustab vanaduse riski, kuid sisaldab täiendavalt riigieelarvest makstavat osa selle eest, et isik on andnud oma töise panuse kohtunikuna, olles üksiti üheks kohtuniku sõltumatuse garantiiks ja kohtunikule kohalduvate piirangute kompensatsiooniks (Riigikohtu 29.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14, p-d 93, 96, 97). Kohtuniku vanaduspension määratakse KS § 1326 lg-s 1 sätestatud suuruses. Seega on RPKS alusel makstava vanaduspensioni ja KS alusel makstava kohtuniku vanaduspensioni eesmärgid osaliselt kattuvad, sest mõlemad kindlustavad vanaduse riski – see õigustab tõlgendust, et neid vanaduspensione ei saa maksta isikule samaaegselt. Kuna kohtuniku vanaduspension on reeglina RPKS alusel määratavast pensionist suurem, sõltudes pensioni määramise ajal kohtuniku ametikohale vastavast ametipalgast, ei ole ebaõiglane, kui seda ei suurendata täiendavalt RPKS-s sätestatud alustel – seda eriti arvestades, et kohtunikul on õigus saada enne kohtuniku vanaduspensionile jäämist vanaduspensioni RPKS alusel sarnaselt kõigi teiste isikutega, kui RPKS §-s 7 sätestatud tingimused on täidetud.
18.Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud täiendavaid vastuväiteid seoses võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, vaid viidanud oma varasematele seisukohtadele. Ringkonnakohus märgib sellega seoses järgmist. Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu 27.12.2011 otsus nr 34-1-23-11, p 42). Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (Riigikohtu 22.04.2014 otsus nr 3-3-1-51-13, p 69). Kaebaja ei ole välja toonud ja ringkonnakohtule ei ole 5(6)
3-20-1588 ka mujalt teada, et mõne kohtuniku vanaduspensioni saava isiku puhul oleks vaidlusaluseid KS sätteid tõlgendatud laiendavalt ja neid kohaldatud kaebaja soovitud viisil. Seega puudub alus järelduseks, et kaebajat koheldakse põhjendamatult halvemini kui teisi kohtuniku vanaduspensioni saavaid isikuid. Kohtuotsuse p-s 17 toodud põhjustel ei ole kaebaja sarnases olukorras isikutega, kes saavad üksnes RPKS-s sätestatud pensioni (sh edasilükatud vanaduspensioni). Ja isegi kui vastustaja on varem tõlgendatud KS vaidlusaluseid sätteid koostoimes RPKS-ga laiendavalt, kaebaja soovitud viisil, ei ole kaebajal võrdse kohtlemise argumendile tuginedes õigust nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist (vrd Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12).
19.Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.