Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. veebruar 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1513
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. augusti 2020. a otsuse nr 7002010024-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks anda talle rahvusvaheline kaitse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Markus Hallang Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-201513 lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada XX kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 4. augusti 2020. a otsuse nr 7002010024-1 resolutsiooni punktid 2 ja 3.
Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Tõlkida käesoleva otsuse sissejuhatus, resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused inglise keelde.
XXle esimese ja teise astme kohtus antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-20-1513 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. märtsil 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keenia Vabariigi kodanik XX (sünd. xxx) lahkus 2014. a jaanuaris ühekuulise viisa alusel Keeniast Araabia Ühendemiraatidesse Dubaisse, kust liikus 2018. a detsembris omakorda Keenia kaudu Tansaania Ühendvabariiki. Seejärel saabus XX 18.08.2019 ühekordse lühiajalise viisa (kehtivusega 16.08.2019–30.09.2019) alusel Keenia ja Türgi kaudu Eestisse. XX lahkus 01.09.2019 Eestist Rootsi Kuningriiki, kus esitas 23.10.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Rootsi Migratsiooniamet esitas 31.10.2019 palve XX tagasivõtmiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrusele (EL) nr 604/2013, mille Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 28.11.2019 rahuldas. XX saabus Eestisse 04.02.2020 ja esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohaselt vajab taotleja kaitset, kuna Keenias ähvardab tema abikaasa teda naissuguorganite moonutamisega (female genital mutilation, edaspidi ka FGM) ning tema elu on seal ohus. Taotleja vanemad sundisid teda kaasavara eest 13-aastaselt abielluma J.M nimelise mehega, kes on oma kodukandis jõukas põllumajandusettevõtja. Taotleja on abikaasa eest korduvalt põgenenud, kuid abikaasa on ta alati üles leidnud, seda nii Keeniast kui ka välismaalt.
2.Politsei- ja Piirivalveamet luges 04.08.2020 otsusega nr 7002010024-1 XX rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, sest taotlus on VRKS § 201 p-de 2, 4 ja 7 alusel selgelt põhjendamatu. Ühtlasi tegi PPA väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel XXle sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Keenia Vabariiki ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Taotleja subjektiivne tagakiusukartus seostub hirmuga oma Keenias elava masai etnilisest rahvusrühmast pärit abikaasa ees (taotleja ise on kikuyu rahvusrühmast), kes on ähvardanud teda naissuguorganite moonutamisega ning on teda seksuaalselt ja füüsiliselt väärkohelnud. Seega tuleb taotleja subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust hinnata sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse alusel (suguorganite ümberlõikamise ohus olev naisterahvas Keenias). Kuivõrd 2(14)
3-20-1513 väidetav tagakiusaja on mitteriiklik osapool, saab seda isikut tagakiusajana määratleda ainult juhul, kui on tõendatud, et taotleja hirm on põhjendatud ning riik ei suuda või ei taha talle selle isiku eest kaitset pakkuda (VRKS § 19 lg 5 p 3). Taotleja ütlustes esineb ebatäpsusi ja vastuolusid, kuid sündmuste toimumise aega ja taotleja selleaegset vanust arvestades jätab PPA need tähelepanuta. Psühholoogi hinnangu põhjal ei ole taotleja vaimse tervise seisundi tõttu vajalik rakendada rahvusvahelise kaitse menetluses erimeetmeid VRKS § 151 tähenduses. Päritoluriigi informatsiooni kohaselt praktiseeritakse Keenias (sh masai kultuuris) jätkuvalt FGM-d ning esineb ka traditsioonilisi (laps)abielusid, kuid samas on Keenias võetud vastu mitmeid naiste õigusi kaitsvaid (sh FGM-i keelustavaid) seadusi ning riigis tegutseb arvukalt mitteriiklike organisatsioone, kes pakuvad naistele kaitset. Taotleja puhul ei ole leidnud kinnitust tema abiellumine 13-aastaselt J.M nimelise mehega ning taotlejal ei ole väidetava abielu kohta ühtegi tõendit, samuti ei tea ta oma abikaasa vanust (umbes 40ndates eluaastates) ega sünnipäeva. Ei ole usutav, et olukorras, kus FGM on taotleja sõnul Keenias laialt levinud, suutis taotleja 7 aasta jooksul koos J.Mga elades vältida enda ümberlõikamist, kuigi see oli abikaasal väidetavalt kogu aeg plaanis. Taotleja väitis, et talle tehti Keenias umbes 7 aborti ja ta põgenes abikaasa juurest korduvalt, kuid abikaasa sai ta alati kätte. Keenia ametivõimude ja organisatsioonide poole ei pöördunud taotleja väidetavalt seetõttu, et abikaasa oli jõukas ja riik väga korrumpeerunud. Selle asemel taotleja lihtsalt põgenes kas mõnda Keenia linna või vahel kaugemale (Ugandasse). Pole usutav, et kui taotleja väidetavalt rääkis igal pool oma lugu, siis mitte keegi teda ei aidanud ega suunanud asjaomaste ametiasutuste või abiorganisatsioonide poole. Olukorras, kus taotleja isegi ei üritanud politsei ega ühegi organisatsiooni poole pöörduda, ei saa väita, et ta ei oleks sealt abi saanud. J.M on parimal juhul ärimees, mitte riigi kõrge ametnik ning temast lähtuv võimalik oht ei saa varitseda terves riigis. Praeguseks on taotleja juba 30-aastane iseseisev naisterahvas, kes ei ole ametlikult abielus ning elas väidetava abikaasaga viimati koos 2010. a-l ega ole hiljem mehega kokku puutunud. Seega ei saa keegi teda J.M nimelise meesterahvaga seostada ja see tagab taotlejale juba iseenesest Keenias teatud anonüümsuse. Taotleja on Dubais ja Tansaanias töötades omandanud eluks ja tööks vajalikud kogemused ning saab neid Keeniasse naastes rakendada. Taotleja on endale korduvalt edukalt taotlenud passi (vähemalt kaks korda) ning reisinud Keeniast välja ja sinna tagasi, mis annab tunnistust, et tal ei ole riigivõimuga probleeme. Kui keegi peaks taotlejat Keeniasse naasmisel soovima ümber lõigata, on tal võimalik pöörduda abi saamiseks nii politsei kui ka arvukate organisatsioonide poole. Taotleja ütlused abikaasa poolt Dubaisse 2018. a-l ähvardava sõnumi saatmisest ei ole usutavad ning on tõenäoline, et Dubaist lahkumine oli taotleja enda valik, mitte sunnitud käik. Kokkuvõttes ei ole taotleja oma sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu sellises ohus, mis annaks VRKS § 4 lg 1 järgi alust tunnustada teda pagulasena. Päritoluriigi informatsioon kinnitab, et riik pakub oma perekonna või kogukonna poolt naissuguorganite moonutamise ohus naisterahvastele piisavat kaitset nii riiklikul tasandil kui ka mitteriiklike organisatsioonide kaudu. Taotleja ei vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3), sest taotlejaga seotud isiklikud asjaolud ei anna alust arvata, et tal oleks Keeniasse naasmisel reaalne oht sattuda tõsisesse ohtu ning Keenias ei toimu ka relvakonflikti, mis võiks taotlejat ohustada. Järelevalve politsei üle on viimastel aastatel paranenud ning taotlejal on võimalik 580 367 km2 pindalaga ja rohkem kui 47 miljoni elanikuga riigis vajaduse korral ümber paikneda. Taotluse eesmärk on selgelt olnud kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Kuna taotlus on selgelt põhjendamatu ja taotleja on esitanud rahvusvahelise kaitse menetluses valeandmeid, siis on VSS § 72 lg 2 p-dest 2 ja 3 tulenevalt põhjendatud koostada talle koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis hõlmab kohustuse lahkuda Schengeni alalt. Taotleja ütlused abikaasa poolt tagakiusamise ohu kohta ei ole leidnud kinnitust või on vastuolulised ning päritolumaa informatsioon lükkab ümber tema väited, et FGM on laialdaselt levinud ning riik selle probleemiga ei tegele ja ei 3(14)
3-20-1513 paku vajalikku abi. Taotleja tervislik seisund ei takistaks tal Eestist lahkuda ning tal on olemas sotsiaalsed sidemed sihtriigiga, kus elavad tema sõbrad ja perekond (Eestis ja Euroopa Liidus tal sugulased puuduvad). Taotleja suhtes VSS § 74 lg 2 alusel viieks aastaks sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalne, arvestades tema katset varjupaigasüsteemi kuritarvitada (mh ei esitanud isik taotlust kohe esimesse turvalisse riiki jõudes, vaid elas üle aasta Ugandas, neli aastat Dubais ja 8 kuud Tansaanias ning lahkus kahenädalase viibimise järel ka Eestist ja taotles rahvusvahelist kaitset alles pärast Rootsis aset leidnud läbielamisi) ja kaitsmist väärivate suhete puudumist Eestis. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmist ei tingi ka humaansed kaalutlused.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 13.08.2020 kaebuse PPA 04.08.2020 otsuse nr 7002010024-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks anda talle rahvusvaheline kaitse. PPA ei ole arvestanud kaebaja esitatud tõendite ja argumentidega ega arvestanud kaebajaga seotud olulisi asjaolusid. PPA on jätnud kõrval inimkaubanduse aspekti, st asjaolu, et J.M ostis tollal 13-aastase kaebaja endale raha eest kaebaja vanematelt ning on teda korduvalt peksnud ja vägistanud. Ka Eestisse saabudes sattus kaebaja inimkaubanduse ohvriks R. M ja B-nimelise mehe (PPA poolt tuvastatud kui B.W) poolt. Keeniasse naasmisel ohustaksid kaebajat inimkaubandusega seotud isikud ja saadud trauma muudab kaebaja päritoluriiki naasmise talumatuks. Rootsis kriminaalmenetluse lõpetamine isiku tuvastamatuse tõttu ei tähenda, et kaebaja ei oleks inimkaubanduse ohver. PPA väited kaebaja ütluste ebausutavusest on põhjendamatud. Kaebaja on andnud Eestis ja Rootsis ütlusi kokku 8 korral ning tema ütlustes ei esine faktilisi vastuolusid. Päritoluriigi teabe kohaselt on 80% masai naistest läbinud FGM-i. Seaduste vastuvõtmine ei tähenda alati nende rakendamist ning kogukonnavanemad sekkuvad ka valitsusväliste organisatsioonide töösse. Ümberlõikamata naised võivad sattuda nii verbaalse kui ka füüsilise väärkohtlemise ohvriteks ning neid võidakse ühiskondlikult tõrjuda. Masai kultuuris on tütardega kauplemine levinud ja juba alla 12-aastaseid tüdrukuid sunnitakse abielluma täiskasvanud meestega. Kuna kaebaja abikaasa on jõukas ärimees, leiab ta kaebaja Keeniasse naasmisel tõenäoliselt üles. Kaebajale ei saa heita ette Keenia ametivõimude poole pöördumata jätmist, sest PPA ei ole arvestanud kaebaja toonast vanust, haridust, elukogemust ja traumat ning asjaolu, et Keenia politsei ei ole usaldusväärne. Kaebaja pöördus lõpuks Busias viibides ühe naise poole, kellelt ta sai ka abi ja kes aitas tal riigist põgeneda. PPA ei ole selgitanud, kuidas valitsusvälised organisatsioonid saanuks kaebajat aidata. Asjaolu, et J.M ei leidnud kaebajat Busiast üles, ei tähenda, et ta ei oleks selleks tulevikus võimeline. Kaebajalt ei saa nõuda pidevat hirmus elamist ja oma identiteedi varjamist. PPA on psühholoogi hinnangu põhjal alusetult leidnud, et kaebaja kui mh inimkaubanduse ja vägistamise ohver ei ole erivajadustega isik VRKS § 151 lg 1 tähenduses. Sundtäidetavat lahkumisettekirjutust on PPA põhjendanud kaebaja soovimatusega riigist lahkuda, kuid kaebaja ei ole keeldunud põhjendamatult, vaid selgitas, et tagasipöördumine võrduks tema hukkumisega. Kaebaja sai rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalusest teada alles Rootsis ja seega ei saa talle ette heita taotluse esitamisega hilinemist, seda eriti Araabia Ühendemiraatides, mis ei ole Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooni liige. Ugandas viibides oli kaebaja alles 17-aastane ja Tansaania oli tema jaoks transiitriigiks. Kaebajalt ei saa eeldada, et ta peaks hakkama uuesti suhtlema vanematega, kes ta 13-aastaselt maha müüsid. Ka viieks aastaks kohaldatud sissesõidukeeld on põhjendamatu, sest kaebaja ei ole esitanud valeandmeid ja tema ütlustes ei esine vastuolusid. Sissesõidukeelu kohaldamist ei saa tingida üksnes asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei ole võimeline oma väiteid tõendama.
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus 25.08.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Eluliselt ei ole usutav, et J.M omaks mõjuvõimu kogu Keenia territooriumil. Kaebaja on suutnud Keenias elada J.Mst lahus ja taotleda riigilt endale vajalikke dokumente. Väidetav 20 aastat 4(14)
3-20-1513 tagasi toimunud lapspruudi ostmine ei kujuta inimkaubanduse seisukohast enam kaebajale ohtu. PPA ei ole sellist ohtu tuvastanud ka R. M poolt, sest nimetatud isik ei ole püüdnud kaebajaga ühendust võtta ja seetõttu ei ole usutav, et ta peaks soovima tuttava keenialase Bi kaudu kaebajat Keeniast üles otsida. Kaebaja ei langeks seega Keeniasse naasmisel uuesti inimkaubanduse ohvriks. PPA ei hinnanud kaebaja väidete usutavust üksnes vastuolude, vaid ka ütluste elulise usutavuse pinnalt. Isegi kui päritoluriigi informatsioon kinnitab lapsabielude toimumist Keenias, ei kinnita ainuüksi see asjaolu kaebaja ja J.M abiellumist. PPA pidas oluliseks vastuolusid kaebaja ütlustes oma elukoha kohta, kus ta elas väidetavalt seitse aastat. Kaebaja väitis esmalt, et elas koos abikaasaga Lenana linnas, kuid hiljem selgitas, et J.M viis ta elama Mau Naroki külasse ning asus ise elama Lenana linna, mis on külast jalutuskäigu kaugusel. Veelgi hiljem selgitas aga, et Mau Narok on Lenanast nii kaugel, et sinna tuleb sõita autoga. Kaardirakenduse Google Maps järgi asub Mau Narok Lenanast 4-tunnise autosõidu kaugusel. Esmasel vestlusel väitis kaebaja, et tema läbikäimine oma vanematega ei olnud hea ning ta pidi koolist pidevalt puuduma, et neid kodutöödega abistada. Hiljem on ta aga väitnud, et vanematekodus elades käis ta peamiselt koolis ning vanemad maksid ka erakooli eest, et ta saaks sooritada eksameid, millele ta jäi registreerimisega hiljaks. Rootsi migratsiooniametile väitis kaebaja, et pärast J.M juurest põgenemist vägistasid teda neli poissi ning ta kohtas seejärel üht poissi, kes aitas tal politseisse pöörduda, kuid ta ei saanud politseilt mingit abi. PPA-le väitis kaebaja aga, et kohtas üht meest, kes soovitas tal politseisse pöörduda, kuid ta ei teinud seda, sest politsei on korrumpeerunud. PPA on päritoluriigi informatsiooni põhjal tuvastanud, et lisaks seadusandlikele muudatustele on Keenias FGM-i levik vähenenud ka tegelikkuses ning riigis tegutsevad FGM-i vastased organisatsioonid. Keenia president lubas 2019. a-l toimunud konverentsil lõpetada Keenias FGM-i tava aastaks 2022. Kaebaja väitis, et rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalusest rääkis talle Dubaist pärit sõber tema Rootsis viibimise ajal. Eluliselt ei ole usutav, et kui kaebaja sõber oli rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalusest teadlik, ei rääkinud ta sellest kaebajale juba varem, kui kaebaja elas Dubais. Väidetavalt ähvardava sõnumi saabumise ajaks oli kaebaja täisealine ja elanud juba vähemalt kolm aastat iseseisvalt Dubais, kus tal oli sõpru ja tuttavaid. Usutavaks ei saa pidada, et pärast sõnumi saamist pöördus kaebaja oma murega võhivõõra isiku poole ja lahkus koheselt Keeniasse dokumente korraldama, et tal oleks võimalik põgeneda Euroopasse. Kuigi Araabia Ühendemiraadid ei ole allkirjastanud Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooni, pakub riik siiski asüüli võimalust ja teeb koostööd ÜRO Pagulasametiga (UNHCR). PPA ei ole jätnud kaebaja võimalike erivajadustega arvestamata, vaid järeldas psühholoogi hinnangu põhjal, et kaebaja ei ole VRKS § 151 mõistes haavatav isik. PPA on valmis osutama Rootsi ametivõimudele igakülgset kaasabi inimkaubanduse juhtumi uurimisel, kuid Rootsi on kinnitanud, et kaebaja juhtumi uurimine lõpetati.
5.Tallinna Halduskohus jättis 29.09.2020 otsusega XX kaebuse rahuldamata, nõustudes PPA 04.08.2020 otsuse põhjendustega ja pidamata vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja ja tema väidetava abikaasa J.M keeruliste suhete kohta puuduvad igasugused tõendid ning kaebaja jutt on kohati vastuoluline. Samuti ei ole Rootsis toimunud kriminaalmenetluses tuvastatud, et kaebaja oleks inimkaubanduse ohver. Väidetav inimkaubandus ei kujutaks kaebajale Keeniasse naasmisel ka ohtu, sest väidetavad kuriteod toimusid Rootsis ja nende toimepanijal puudub Keeniaga seos. Valeandmete esitamist järeldas PPA kaebaja ütlustest, mis puudutasid tema elukohta ja kooliskäimist. Samuti on üllatavalt üldsõnalised kaebaja kirjeldused väidetavast abikaasast ja keerulistest suhetest perekonnaga, mis annab põhjust kahelda ütluste õigsuses. Loogiliseks ei saa pidada, et kaebaja suutis 7–8 aasta jooksul (vanuses 13–20) vältida enda ümberlõikamist, kui tal puudus võimalus osutada abikaasa tahtele vastupanu. Seega väidetavat sundi kas ei esinenud või siis ei olnud see piisavalt intensiivne, et kujutada endast ohtu. Usutav ei ole seegi, et kaebaja põlluharijast abikaasa tuli 5(14)
3-20-1513 talle Ugandasse järele ja viis ta sealt kaasa, sest otsinguteks vajalik pingutus olnuks liialt suur ja õnnestumise tõenäosus ülimalt väike, kuna J.Ml ei olnud mingit informatsiooni kaebaja asukoha kohta rohkem kui 42 miljoni elanikuga riigis. Usutavaks ei saa pidada ka Dubaisse ähvardava sõnumi saatmist ja igal juhul on kaebaja olnud oma abikaasast praeguseks piisavalt kaua lahus, et tal oleks võimalik Keenia suuruses riigis edaspidi elada tavapärast elu. Pelgalt majanduslikud raskused uue elu alustamisel ei tingi rahvusvahelise kaitse andmist. Usutav ei ole seegi, et J.M tunneks pärast sedavõrd pikka lahusolekut kaebaja vastu huvi sel määral, et asuks teda taga otsima ning riskiks riigi poolse karistusega, et kaebajale kätte maksta või teda tahte vastaselt koju viia (sh kaebaja ümberlõikamise eesmärgil). Kaebaja sõnul on abikaasa temast tunduvalt vanem ning puudub igasugune info selle kohta, kas J.M on üldse elus ja terve. Kaebaja on kinnitanud, et pärast telefoninumbri vahetust ei ole J.M temaga uuesti ühendust võtnud ja abikaasal ei ole tema kontaktandmeid. Sotsiaalmeedias (nt Facebook, Instagram) esineb kaebaja teise nime all ning enda andmete avalikult kättesaadavaks tegemine on kaebaja enda valik. J.M ei takistanud kaebajal Dubais ligi 5 aastat töötamast ning isegi kui abikaasa on rikas, siis ei ole reaalne, et tal oleks mõjuvõimu üle kogu Keenia ja tema tõttu ei oleks kaebajal võimalik saada korrakaitseorganitelt kaitset. Päritoluriigi teave ei kinnita, et 30-aastane pere ja sugulasteta üksik naine ärataks soovimatut tähelepanu, mistõttu ei kujuta sellised naised endast haavatavat sotsiaalset gruppi. PPA käsitas kaebajat kui eelduslikku inimkaubanduse ohvrit, kaasas 20.02.2020 ja 29.06.2020 vestlustele ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna peaspetsialisti ning laskis psühholoogil anda hinnangu kaebaja vaimsele tervisele VRKS § 151 lg 1 kontekstis. Kaebaja väitis algselt, et käis Rootsis psühholoogi juures, et saada üle kodumaal juhtunust, kuid ei maininud inimkaubandust Rootsis. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et käis psühholoogi juures ka Dubais, kuid pole seda PPA-le varem maininud. Kuna inimkaubandusega seotud kriminaalmenetlus on Rootsis kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu lõpetatud, siis puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajat oleks Rootsi meelitatud ja seal seksuaalselt ära kasutatud. Kaebaja kirjeldused R.M ja Bist ning tema värbamisest, elust Rootsis ja sealt põgenemisest on lisaks märkimisväärselt vähedetailsed ja umbmäärased, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Kui kaebaja ka tegelikult R.Mt kardaks, ei sooviks ta jääda Eestisse, kuna väidetvalt oskab R.M eesti keelt ja omab siin kinnisvara. Keeniaga ei ole R.Ml aga mingit seost. Kaebaja muutis kohtuistungil oma seisukohta väite osas, et kardab mehi üldiselt ja kartis neile Dubais töö juures läheneda, kinnitades, et meeste kartmine ei tähenda, et ta ei suudaks nendega rääkida. Ilmselgelt tähendas töö ettekandja ja administraatorina Dubai hotellis kokkupuudet nii meeste kui ka naistega. Samuti ei ole loogiline, et kaebaja oleks sel juhul usaldanud R.Mt kui juhuslikku hotellikülastajat. Kaebaja seletuste kohaselt rääkis ta pärast R.Mle kohvi peale ajamist tollele oma loo, misjärel lubas R.M hankida talle Eesti viisa. Usutav ei ole seegi, et kuigi R.Ml puudus Keeniaga side ja ta kohtus kaebajaga Dubais, siis andis ta kaebajale just keenialase B kontaktid. Lisaks märkis kaebaja algsel vestlusel, et rääkis oma loo hoopis ühele mehele, kellega ta koos töötas, ning korrigeeris alles hiljem, et tegemist oli hoopis hotelli kliendi R.Mga. Kuigi B-nimeline isik näib reaalselt eksisteerivat, sest ta organiseeris kaebajale Eesti viisa, on tegemist siiski kaebaja jaoks neutraalse isikuga, kelle poolt ei ole kaebajal Keenias kättemaksu karta. Kaebaja sõnul teab B temast kõike, kuid pole mingit selgitust, et B teaks kaebajast rohkem kui viisa hankimiseks vajalik. Samuti ei ole B kaebaja vastu mingit huvi üles näidanud. PPA-ga tuleb nõustuda, et alaealiselt abielluma sundimine ja pruudi eest kaasavara andmine ei ole inimkaubandus. Isik, kes on oma kultuuri eripäradest sunnitud tahtevastaselt alaealisena abielluma, ei ole inimkaubanduse ohver. PPA on põhjendanud lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ning kohus ei hakka neid üle kordama. PPA-l on õigus, et kaebaja on üritanud 6(14)
3-20-1513 valeväiteid esitades kuritarvitada Euroopa varjupaigasüsteemi. Kaebaja tegelik soov on olnud asuda Euroopasse elama ning varjupaigataotlus on esitatud sellel eesmärgil ja mitte tagakiusust ajendatuna. Kaebaja on ka väljendanud, et negatiivse otsuse korral ta vabatahtlikult Keeniasse ei lähe. VSS § 74 lg 2 ei anna sissesõidukeelu kohaldamisel PPA-le palju kaalutlusruumi. Kuna PPA ei pidanud andma kaebajale vabatahtliku lahkumise tähtaega ja kuna PPA on arvestanud VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaoludega, siis on sissesõidukeelu kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne ning selle kohaldamata jätmiseks ei esine humaanseid kaalutlusi. Kui kaebajal ei ole võimalik Keenias elu alustada, ei ole Euroopa Liit ainus koht, kuhu Keeniast lahkuda.
6.Tallinna Halduskohus peatas 29.09.2020 määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA 04.08.2020 otsuse kehtivuse ja lubas XXl viibida Eestis kuni kohtumenetluse lõpuni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub 29.10.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 30.12.2020) tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on põhjendamatult kahelnud apellandi ütlustes nii tema abikaasast tuleneva ohu kui ka Euroopas inimkaubanduse ohvriks langemise kohta. Kooliskäimise ajaks luges apellant ka lasteaias käidud 2 aastat ning alg- ja põhikoolis käidud 8 aastat. Apellant käis küll koolis, kuid ei saanud seda teha igapäevaselt. Kooliskäimine ei tõenda apellandi häid suhteid oma vanematega. Abikaasa täpset vanust ei teadnud apellant kunagi, sest abikaasa ei näidanud talle oma dokumente. Ka ei registreerita masai kultuuris sünde ja inimestel ei ole sünnitunnistusi, mistõttu ei olegi nende täpne vanus teada. Täiendavalt tuleb arvestada apellandi toonase vanuse ja läbielatud traumaatiliste sündmustega. Apellant on põhjendanud, kuidas tal õnnestus vältida enda ümberlõikamist (st kas abortide tõttu, millest taastumise ajal ei saanud FGM protseduuri teha, või abikaasa eest põgenemisega). Asjaolust, et apellant suutis FGM protseduuri vältida, on meelevaldne järeldada abikaasa poolse sunni puudumist. Halduskohtu oletused, et abikaasa ei pruugi olla enam apellandist huvitatud ja apellandil on võimalik anonüümsuse tagamiseks kolida mõnda suuremasse linna, on spekulatiivsed. Abikaasa viimasest ähvardavast sõnumist on praeguseks möödas alles kaks aastat ja seega on abikaasa apellandist jätkuvalt huvitatud. Halduskohtu hinnang, et abikaasa ei hakkaks riiklike sanktsioonide kartuses apellandi suhtes midagi ette võtma, ei arvesta sellega, et Keenias on naine abikaasa de facto omand ja tegelikku karistust ei järgneks. Telefoninumbrite vahetamine ja sotsiaalmeedia mittekasutamine ei taga seda, et abikaasa ei leiaks apellanti uuesti üles. Väär on ka järeldus, et abikaasa ähvardavad sõnumid ei takistanud apellandil Dubais elamist, sest apellant lahkus koheselt pärast sõnumi saamist töölt ja asus otsima viise riigist lahkumiseks. Asjaolu, et naiste õigused Keenias on suurenenud ja FGM-i levimus vähenenud, ei tähenda, et apellandil oleks võimalik saada Keenia politseilt abi. Veel 2017. a-l koostatud aruande järgi on politsei Keenia riigiasutustest kõige korrumpeerunum, mistõttu on meelevaldne eeldada sealt abi saamist. J.M ähvarduste tõsidust kinnitab ka apellandi ülesotsimine Ugandas. Kohus ei saa eeldada, et eri rahvusest ja kultuurist ning erineva elukogemusega isikud käituksid viisil, nagu ta oleks ise käitunud või nagu käituks mõistlik isik. Samuti tuleb arvesta, et üksik 30-aastane naine ärataks Keenias keskmisest rohkem tähelepanu. Halduskohtu viidatud vastuolud apellandi ütlustes seoses psühholoogi juures käimisega ei arvesta, et traumaatilisi sündmusi läbi elanud isik võib jääda napisõnaliseks, kuid sellest ei saa järeldada tema valetamist. 20.02.2020 vestluse helisalvestis kinnitab, et apellant rääkis kohe hotelli püsikliendist R.M (mitte töökaaslasest), kes aitas tal Eestisse tulekuks viisat hankida. PPA protokoll on seega ekslik. Samuti tulenes elukohaga seotud vastuolu tõlkeveast. Inimkaubanduse ohvriks langemise
7(14)
3-20-1513 küsimuses on halduskohus võtnud üldise seisukoha ja nõustunud vastustajaga, et see ei ole leidnud tõendamist. Samas kvalifitseerub apellandiga juhtunu selgelt inimkaubanduseks.
8.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb 30.11.2020 vastuses (täiendatud 27.01.2021) apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Varjupaigataotlejal on kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Tõendite puudumise korral saab arvestada isiku ütlustega juhul, kui need on loogilised ja usutavad ning ei ole vastuolus juhtumi asjaolude ja üldise teabega ning tuvastatud on taotleja üldine usaldusväärsus (nt Euroopa Kohtu 25.01.2018 otsus kohtuasjas C-473/16, F, p 33). Apellant ei ole tagakiusuohu kohta esitanud ainsatki tõendit ning PPA ja halduskohus on toonud välja tema ütlustes esinevad vastuolud mitmetes erinevates küsimustes. Isegi kui pidada õigeks apellandi selgitust 10 aastat koolis käimisest, ei ole apellant kõrvaldanud muid PPA viidatud vastuolusid. Apellandi kirjeldus oma abikaasast on jäänud üldsõnaliseks ja ebamääraseks. Rahvusvahelise kaitse menetluses arvestatakse mh sellega, et taotleja läbielatud traumaatilised sündmused võivad raskendada neist rääkimist, kuid napisõnalisus võib viidata ka valetamisele. Praegusel juhul ei olnud apellandi seletused üksnes napid, vaid neis esinesid lisaks vastuolud ja ebausutavused, mistõttu on põhjust kahelda apellandi usaldusväärsuses. Eluliselt ei ole usutav, et kui apellandi abikaasa oli sedavõrd mõjukas, et suutis ta üles leida nii Ugandast kui ka Dubaist, ei suutnud ta nende 7–8 aastat väldanud kooselu jooksul korraldada apellandile FGM-i protseduuri. Mõistlik oleks eeldada, et pärast esimest põgenemist ja aborti võtnuks abikaasa kasutusele meetmed, et need asjaolud enam FGM-i ei takistaks. Seda eriti päritoluriigi teabe valguses, mille kohaselt on FGM-i protseduur masai kultuuris äärmiselt oluline, sest sümboliseerib tüdruku naiseks saamist. Kui apellandil oli võimalik saada ravimeid raseduse katkestamiseks, võib eeldada, et ta oleks saanud vahendeid ka raseduse vältimiseks. Apellandil kui 30-aastasel iseseiseval vallalisel naisel, kes elas väidetava tagakiusajaga viimati koos 10 aastat tagasi, on võimalik Keeniasse tagasi pöörduda. Puuduvad igasugused tõendid, et J.M oleks apellandist endiselt huvitatud. Naiste õigused on Keenias kaitstud varasemast paremini ja pole usutav, et apellandil puuduks võimalus saada korrakaitseorganitelt kaitset oma abikaasa eest. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et 30-aastane vallaline naine ärataks Keenias tähelepanu ja see takistaks tema päritoluriiki naasmist. Inimkaubanduse väite osas jääb PPA seniste seisukohtade juurde. Lapsabielu ei käsitata inimkaubanduse alaliigina, kuigi ei ole välistatud, et need nähtused võivad teatud määral kattuda. Praegusel juhul on apellandi tagakiusukartust hinnatud J.Mst lähtuva ohu põhjal ning seega ei ole määrav, kas väidetavat lapsabielu saab lugeda inimkaubanduseks. Kuigi linnade vaheline distants oli tõesti märgitud protokollis valesti, on apellant siiski muutnud oma versiooni varasemast elukohast. PPA ei ole võtnud seisukohta, kas apellandil oli oma vanematega hea läbisaamine, vaid tõi välja üksnes vastuolud vanemate suhtumises apellanti ja tema haridusse. J.M puhul ei ole määrav see, et apellant ei tea tema vanust, vaid apellandi kirjeldus oma abikaasast on tervikuna jäänud ebamääraseks. Apellandil on võimalik ohutult Keeniasse naasta ja seal vajaduse korral ümber paikneda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad
8(14)
3-20-1513 puuduma VRKS § 22 lg-s 1 nimetatud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (nt Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990, p 12; 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 12–13).
10.Apellant on põhjendanud tagakiusukartust asjaoluga, et tema Keenias elav abikaasa on ähvardanud teda naissuguorganite ümberlõikamisega ja Keenia ametivõimud ei saa või ei taha pakkuda talle selle eest kaitset. PPA on seega asjakohaselt hinnanud kaebaja tagakiusukartust sotsiaalsesse gruppi – naissuguorganite moonutamise ohus olevad naised Keenias – kuulumise kontekstis (vt ka direktiivi 2011/95/EL põhjendus 30). VRKS § 19 lg 5 p 3 ja direktiivi 2011/95/EL art 6 punkti c kohaselt võib tagakiusajaks olla ka mitteriiklik osapool, kelle eest riik ei saa või ei taha kaitset pakkuda.
11.PPA leidis 04.08.2020 otsuses nr 7002010024-1, et XX rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p-des 2, 4 ja 7 märgitud alustel. VRKS § 201 järgi on rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatu, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lg-s 1 nimetatud asjaoludega või taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb mõni järgmistest alustest: taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel olulised, või on teadvalt esitanud valedokumente (p 2); taotleja on teinud selgelt valesid või selgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega ja see muudab selgelt ebausutavaks tema väited seoses sellega, kas ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele (p 4); taotleja on saabunud Eestisse ebaseaduslikult või viibinud ebaseaduslikult Eesti territooriumil või ei ole esimesel võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust (p 7). Konkreetselt on PPA heitnud apellandile ette rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist ning menetluse käigus oluliste valeandmete esitamist nii isiklike kui ka üldiste asjaolude kohta, samuti rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega viivitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA etteheited põhjendatud üksnes osaliselt.
12.Rahvusvahelise kaitse menetluses tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse taotlejal ei pruugi olla võimalik oma väiteid tõendada ning tihti saab ta oma taotlust põhjendada üksnes ütluste andmisega. Direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 5 kohaselt juhul, kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused: a) taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks; b) kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta; c) taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega; d) taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud; e) taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud (vt ka Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990, p-d 16–17). Taotleja ütluste hindamisel tuleb arvestada mh tema kultuurilise ja haridusliku taustaga, elukogemusega ning erivajadustega VRKS § 151 lg 1 tähenduses. Olukorras, kus ei esine selliseid vastuolusid või ebakõlasid, mille kohta taotleja ei ole suutnud anda rahuldavat selgitust, lahendatakse kõrvaldamata kahtlused taotleja kasuks (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23.08.2016 otsus nr 59166/12, J.K. jt vs. Rootsi, p-d 91–98; UNHCR-i käsiraamat „Handbook and Guidelines on Procedures and Criteria for Determining Refugee Status“, 2019, p-d 203–204).
13.Praegusel juhul on apellant 04.02.2020 täidetud haavatavuse ankeedis märkinud, et tema tervis ei ole päris korras ning vastanud jaatavalt küsimusele, kes tal esineb või on esinenud psüühikahäireid, stressi või depressiooni. Kuigi PPA järeldas psühholoogi 13.07.2020 vastusest 9(14)
3-20-1513 PPA 29.06.2020 päringule, et apellant ei ole VRKS § 151 tähenduses haavatav isik, ei saa väita, et vastustaja oleks jätnud apellandi võimalike erivajadustega menetluse käigus arvestamata. Apellant avaldas Rootsis 23.10.2019 toimunud vestlusel soovi, et menetleja, tõlk ja esindaja oleksid naisterahvad. PPA kaasas 20.02.2020 ja 29.06.2020 vestlustele Sotsiaalkindlustusameti esindajad ning kõik vestluste juures viibinud isikud on olnud naissoost. Vestluste protokollidest nähtuvalt on apellandilt uuritud, kas ta on võimeline küsimustele vastama, ja selgitatud, et kui esineb raskeid küsimusi või taotleja vajab pausi, siis tuleb sellest märku anda ning vajaduse korral saadetakse rasked küsimused kirjalikuks vastamiseks esindajale (20.02.2020 protokolli p 8; 29.06.2020 protokoll p 6). Vestluste protokollidest ei nähtu, et apellant ei oleks minevikus väidetavalt toimunud traumaatiliste sündmuste tõttu suutnud esitatud küsimustele vastata või olnuks see tema jaoks äärmiselt raske või vastumeelne. Olukorras, kus apellant on eeltoodule vaatamata saanud psühholoogilist abi vähemasti Rootsis ja Eestis, tuleb seda asjaolu siiski arvestada apellandi ütluste usutavuse hindamisel. Isiku puhul, kes on pidanud alaealisena pika aja vältel taluma füüsilist, vaimset ja seksuaalset vägivalda, ei saa eeldada suutlikkust anda oma mineviku kohta väga üksikasjalikke või väiksemategi kõrvalekalleteta ütlusi (nt EASO 2018. a analüüs „Evidence and credibility assessment in the context of the Common European Asylum System“, lk 33). Täiendavalt on ütluste üksikasjalikkuse seisukohalt oluline silmas pidada, et kõik vestlused toimusid inglise keeles, mitte apellandi emakeeles. Kuigi apellant valdab inglise keelt piisavalt, et küsimustest aru saada ja neile vastata, on tõenäoline, et tema võimekus ennast võõrkeeles väljendada on siiski mõnevõrra piiratud (nt UNHCR käsiraamat, p 190).
14.PPA märkis vaidlustatud otsuses (p 1.4), et jätab sündmustest möödunud aega ja apellandi tolleaegset vanust arvestades tähelepanuta väiksemad ebatäpsused ja vastuolud tema ütlustes, mis ei ole otsuse seisukohast määrava tähtsusega. PPA täpsustas 25.08.2020 vastuses kaebusele (p-d 3.9–3.10), et ebaolulisteks hinnati vastuolud seoses küsimustega, kus apellant Keenias elas ja millised olid tema suhted oma perega. Olulisteks ebakõladeks on PPA pidanud seda, et apellant ei ole osanud öelda midagi täpsemat oma abielu ja abikaasa kohta ning apellandil õnnestus 7–8 aasta jooksul vältida ümberlõikamist, kuigi naisterahvaste ümberlõikamine on Keenias väidetavalt laialdane. Kuigi halduskohus on otsuse põhjenduste p-s 29 hinnanud apellandi jutu ebausaldusväärseks muu hulgas tema kooliskäimist ja vanematega suhtlemist puudutavates väidetes esinevate ebakõlade põhjal, millele PPA ei ole vaidlustatud otsuse jaotises „Taotleja põhjendatud tagakiusu kartus sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel“ (lk 17– 18) tuginenud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neil aspektidel pikemalt peatuda, sest need ei ole tinginud vaidlustatud haldusakti andmist. Samal põhjusel ei tule analüüsida PPA 25.08.2020 vastuse p-s 3.11 täiendavalt esile toodud vastuolu apellandi 23.10.2019 Rootsis ja 20.02.2020 Eestis antud seletustes, kas pärast J.M juurest 2010. a-l põgenemist pöördus taotleja politseisse, kuid abi ei saanud, või ei pöördunud ta politseisse, kuna ei oleks sealt abi saanud (vt PPA otsuse p-d 4.10 ja 6.1.4). Ringkonnakohus märgib siiski, et tõlkeviga ei saa välistada.
15.PPA ei ole pidanud usutavaks, et vanemad oleksid apellandi pannud 13-aastaselt naiseks J.M nimelisele mehele, sest apellandi ütlused oma abielu ja abikaasa kohta on olnud väga napid, samuti on apellant kinnitanud, et tegemist ei olnud abieluga õiguslikus tähenduses, sest kuigi J.M andis tema eest suure kaasavara, ei ole nende abielu kusagil registreeritud ja selle sõlmimisel ei korraldatud ühtegi tseremooniat. Viimati nimetatud asjaolust ei saa siiski teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest lapsabielud on Keenias ametlikult keelatud (mh ratifitseeriti 2000. a-l Aafrika laste õiguste ja heaolu harta, mille art 21 lg 2 näeb ette, et lapsabielud tuleb keelustada ning sätestada abiellumisel miinimumvanuseks 18 aastat ja muuta kohustuslikuks kõigi abielude ametlik registreerimine) ning traditsioonilisest tseremooniast võidi hoiduda ka põhjusel, et apellant ei olnud läbinud FGM-i protseduuri, mida mh masai kultuuris käsitatakse abieluks valmisoleku märgina (vt lisaks https://www.girlsnotbrides.org/child-marriage/kenya/). Iseenesest tuleb nõustuda, et apellandi kirjeldused oma abikaasast (umbes 40-aastane masai 10(14)
3-20-1513 rahvusrühma kuuluv jõukas põllumajandusega tegelev ärimees) ja nende abielust on jäänud väga üldisteks. Samas on oluline silmas pidada, et tegemist ei olnud võrdse partnerlusega (sh oli J.Ml teine abikaasa) ja apellandil ei pruukinudki olla võimalust ega isegi soovi oma abikaasat lähemalt tundma õppida. Samuti ei nähtu vestluste protokollidest, et apellandilt oleks üldse küsitud abielu kohta oluliselt täpsustavaid küsimusi. ÜRO Lastefondi (UNICEF) 2017. a raportist „Baseline Study Report. Female Genital Mutilation/Cutting and Child Marriage among the Rendille, Maasai, Pokot, Samburu and Somali Communities in Kenya“ (millele on ulatuslikult tuginetud ka PPA otsuses) nähtuvalt on masai kultuuris lapsabielude sõlmimine olnud väga levinud. Raport põhineb 2016. a detsembrist kuni 2017. a märtsini tehtud uuringutel, mille kohaselt oli 25–49-aastaste (s.o apellandiga samas vanuserühmas) masai naiste seast 43,3% abiellunud enne 18-aastaseks saamist (vt p 3.3.1, tabel 33, lk 91). Kuigi apellant ise ei kuulu masai rahvusrühma, võib abikaasa etnilist päritolu arvestades neid andmeid laiendada ka tema olukorrale.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita apellandi ütluste ebausaldusväärsust ka asjaolu, et kuigi väidetavalt nõudis J.M algusest peale, et apellant läbiks FGM-i protseduuri, õnnestus apellandil koos elatud ca 7–8 aasta vältel siiski ümberlõikamist vältida. Apellant on selgitanud seda enda korduvate põgenemistega ning asjaoluga, et FGM-i protseduuri ei ole võimalik teha paari kuu jooksul pärast aborti ja apellant tegi abielu ajal aborti 7 korda. PPA ei ole ümber lükanud apellandi väidet, et mõnda aega pärast aborti FGM-i protseduuri ei tehta. UNICEF-i raport (vt p 3.2.1.1, tabel 10, lk 33) kinnitab, et FGM-i levimus uuringu tegemise ajal apellandiga samas vanuserühmas olevate (s.o 25–29-aastaste) masai naiste hulgas oli 85,9%. Seega on usutav, et abikaasa nõudis järjekindlalt apellandi ümberlõikamist. Samas ei olnud apellant J.M ainus naine ning nad ei elanud pidevalt koos, mistõttu ei pruukinud surve protseduuri läbimiseks olla kogu aeg ühtviisi tungiv. Apellandi versiooni sellest, kuidas tal õnnestus FGM-i vältida, ei ole alust pidada ilmselgelt võimatuks. Kuna apellandi ütlused oma abielu ja abikaasa esitatavate nõudmiste kohta on kooskõlas Keeniat ja masai rahvusrühma puudutava üldise teabega ning apellandi ütlused päritoluriigis toimunust on olulistes asjaoludes olnud järjepidevad, siis ei ole alust pidada neid ebausaldusväärseteks. See ei tingi siiski veel kaebuse rahuldamist, sest kuigi PPA järeldas otsuses, et apellandil puudub üldse abikaasa, kes võiks teda ohustada, analüüsis PPA siiski ka võimalust, kas apellanti võiks Keeniasse naastes ähvardada oht juhul, kui pidada tema väiteid usutavateks.
17.PPA hinnangul ei kujutaks J.M apellandile Keeniasse tagasipöördumisel sellist ohtu, mis võiks tingida temale rahvusvahelise kaitse andmise. Ringkonnakohus nõustub järeldusega, et olukorras, kus J.M on väidetavalt üksnes jõukas kohalik ettevõtja, mitte kõrge ametiisik, ning apellant on praeguseks 31-aastane iseseisev naisterahvas, kes ei ole abikaasaga reaalselt kokku puutunud üle 10 aasta (s.o alates apellandi põgenemisest 2010. a-l) ja nende abielu ei ole kusagil registreeritud, ei ole põhjust arvata, et apellanti võiks abikaasa poolt ähvardada mingi tõsine oht, mille vastu ei oleks tal võimalik saada kodakondsusjärgselt riigilt kaitset. Seejuures ei ole määrav, kas J.M sooviks apellanti üles otsida või oleks suuteline ta üles leidma, sest tuleb arvestada ka muutunud olukorda Keenias. Eelkõige on naiste suguelundite moonutamine alates 2011. a-st kriminaliseeritud ning UNICEF-i raport kinnitab, et FGM-i levimuse määr on masai rahvusrühmas ka praktikas selgelt languses (vt p 3.2.1.1, tabel 10, lk 33). Seega juhul, kui J.M peaks apellandi üles leidma ja soovib jätkuvalt allutada teda FGM-i protseduurile, oleks apellandil võimalik pöörduda abi saamiseks politseisse või Keenias tegutsevate FGM-i vastaste valitsusväliste organisatsioonide poole. Kuigi korruptsioon on politseis väga levinud, püüab riik sellega üha jõulisemalt võidelda. Apellant ei ole väitnud, et tal oleks olnud probleeme Keenia ametivõimudega (mh on ta korduvalt taotlenud reisidokumente) ning kuigi UNHCR 07.04.2006 juhendi HCR/GIP/06/07 p 16 (vt UNHCR käsiraamatu lk 137) kohaselt võib olla alust tunnustada inimkaubanduse ohvrit pagulasena ka siis, kui tegemist oli üksnes ühekordse 11(14)
3-20-1513 minevikukogemusega, mis tõenäoliselt ei kordu, ei järeldu apellandi käitumisest, et läbielatu oleks tema jaoks sedavõrd traumaatiline, et sellest tingitud psühholoogiline mõju muudaks päritoluriiki naasmise täiesti talumatuks. Apellant on käinud mitmel korral Keenias ka pärast Dubaist lahkumist. Lisaks võib nõustuda, et apellandi elukogemust ja iseseisvust arvestades on tal Keenia suuruses riigis võimalik vajaduse korral ümber paikneda ning vältida kokkupuuteid J.M ja oma perekonnaga.
18.Eeltoodust tulenevalt on apellandi rahvusvahelise kaitse taotlus loetud VRKS § 20 lg 1 alusel õigesti põhjendamatuks, kuid ringkonnakohus ei nõustu PPA ja halduskohtu hinnanguga, et XX rahvusvahelise kaitse taotlust oleks alust pidada selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 pde 2 ja 4 järgi.
19.Apellant ei ole esitanud menetluse käigus ebaõigeid või selgelt ebatõenäolisi avaldusi FGM-i leviku ja selle probleemiga tegelemise kohta Keenias. Rahvusvahelise kaitse taotlejalt ei saa eeldada päritoluriigi informatsiooni põhjalikku analüüsi, vaid isikliku kogemuse põhjal kujunenud hinnangut. Lisaks ei ole apellandi väited PPA kogutud päritolumaa informatsiooniga vastuolus, vaid olukord Keenias on pärast apellandi sealt lahkumist lihtsalt oluliselt paranenud ning sunduslik FGM-i protseduurile allutamine ei ole uuemate õigusloomeliste ja ühiskondlike muutuste valguses enam tõenäoline. Ebapiisavat informeeritust ei ole alust samastada valeteabe esitamisega. Teadvalt ebaõigete andmete esitamiseks ei saa pidada sedagi, et apellandi sõnul leidis J.M ta pärast põgenemist alati üles ning seda isegi siis, kui ta viibis Uganda suurimas linnas Kampalas (üle 1,5 miljoni elaniku). Apellant elas enda kinnitusel Ugandas vähemalt aasta ja mõned kuud, enne kui J.M ta sealt üles leidis. Apellant ei ole seejuures väitnud, et J.M oleks korraldanud tema leidmiseks suuremahulist otsingut ning see ei oleks saanud talle ilmselt olla ka teada. Samas on täiesti võimalik, et tuttavate ja teiste hõimuliikmete kaudu sõna levitades võis ajapikku jõuda J.Mni informatsioon apellandi viibimisest naaberriigi pealinnas ning seega ei pruukinud tema otsimisele kuluda sellist ressurssi, mida kulutamist on vastustaja ja halduskohus pidanud ebatõenäoliseks. Sarnasel viisil (st Keenias elavate tuttavate kaudu) võis J.M saada teada ka apellandi Dubais kasutatud telefoninumbri, kuhu ta väidetavalt saatis ähvardava sisuga sõnumi ja mis ajendas apellanti Euroopasse põgenema.
20.Ringkonnakohus nõustub, et apellandi seletused Dubaist lahkumise organiseerimise ning temaga Rootsis aset leidnud sündmuste kohta äratavad kahtlust. Eelkõige tekitab küsimusi, et pärast abikaasalt väidetavalt ähvardava sõnumi saamist oli apellant koheselt valmis tema jaoks üksnes põgusalt tuttava R.M pakkumise peale reisima Eestisse, kasutades selleks tundmatu keenialase abi ja teadmata, mis temast siin edasi saab. Seejuures oli apellant elanud selleks ajaks Dubais enam kui neli aastat ja omandanud inglise keele oskuse ning väidetavalt oli tal Dubais palju sõpru, mistõttu olnuks loogilisem, et ta pöördub vajaduse korral nõu või abi saamiseks mõne usaldusväärse sõbra või töökaaslase poole (nagu apellant väidetavalt tegutses siis, kui R.M teda Rootsis kinni hoidis – vt 20.02.2020 vestluse protokoll, p 29). Samuti ei näi usutav, et olukorras, kus apellant pidas pärast abikaasalt sõnumi saamist vajalikuks kiirkorras Dubaist lahkuda ja liikuda R.M abiga edasi Euroopasse, elas ta seejärel 2018. a detsembrist kuni 2019. a augustini hoopis Tansaanias, kuni saabus 18.08.2019 Eestisse. Olukorras, kus apellant on selgitanud, et tema ja J.M abielu kohta puuduvad igasugused ametlikud dokumendid või registrikanded (mh märkis apellant passi ja viisat taotledes, et ta on vallaline – vt 29.06.2020 vestluse protokoll, p 63), samuti ei ole apellant väitnud, et ta oleks Araabia Ühendemiraatides viibinud ja töötanud ebaseaduslikult, jääb tegelikult arusaamatuks, miks apellant leidis, et tal on Dubais viibides jätkuvalt põhjust karta abikaasat või tema mõjuvõimu korrakaitseorganite üle. Kuivõrd apellandil oli võimalik Dubais seaduslikult elada ja töötada, ei oma määravat tähtsust seegi, et Araabia Ühendemiraadid ei ole ühinenud Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooniga. 12(14)
3-20-1513
21.Kuigi apellandile ei ole alust heita ette, et ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset alaealisena Ugandas viibides, ei saa Tansaaniat siiski pidada pelgalt transiitriigiks, sest apellant viibis seal kaheksa kuud ja tal polnuks mingit takistust elada ka pikemalt (vt 20.02.2020 vestluse protokoll, p 75). Usutav ei ole väide, et apellant sai alles Rootsis viibimise ajal oma Dubai sõbralt teada, et tal on võimalik paluda Euroopas varjupaika. Kuna apellant teadis, et tal on Euroopas viibimiseks tarvis seaduslikku alust ning ta valdab ka inglise keelt ja omas juurdepääsu avalikult kättesaadavale teabele, siis on vähetõenäoline, et tal puudus varem igasugune teadmine sellisest võimalusest. Pigem on alust järeldada, et kuigi apellant võis karta J.M poolset tagakiusu, oli tema Euroopasse tulek siiski valik, mitte sunnitud käik. Sellele viitab ka asjaolu, et apellant asus rahvusvahelist kaitset taotlema alles pärast Rootsis aset leidnud väärkohtlemist, kui selgus, et R.M eesmärk oli teda üksnes ära kasutada. Kokkuvõtlikult tuleb PPA-ga nõustuda, et apellant ei ole esitanud usutavat põhjendust selle kohta, miks ta viivitas rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega, mistõttu on alust arvata, et apellant on püüdnud rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja taotlust võib pidada VRKS § 201 p 7 alusel selgelt põhjendamatuks.
22.Seoses Rootsis väidetavalt toimunud sündmustega märgib ringkonnakohus täiendavalt, et nagu PPA ja halduskohus on asjakohaselt selgitanud, ei mõjuta need asja lahendamist, kuna apellant ei ole väitnud, et tal oleks põhjust Keeniasse naasmisel karta tagakiusu R.M või Bi poolt ning nimetatud isikud ei ole pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist enam apellandi vastu huvi üles näidanud (vt 20.02.2020 vestluse protokoll, p 80).
23.Apellanti ei ole alust tunnustada ka täiendava kaitse saajana, sest teda ei ähvarda päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Apellandil on võimalik Keeniasse tagasi pöörduda ning kuigi ta ei pruugi arusaadavalt soovida võtta ühendust oma perekonnaga, on tal võimalik asuda elama neist kaugemale ning saada probleemide korral tuge oma Keenias elavatelt sõpradelt, kes on teda varem aidanud.
24.PPA tegi apellandile lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p-d 2 ja 3 alusel vabatahtliku täitmise tähtaega määramata ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 33–34; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). Vaidlust ei ole selles, et PPA on apellandi enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulanud, kuigi 23.07.2020 vestluse protokolli ei ole kohtule esitatud. Küll nähtuvad apellandi ütlused PPA 04.08.2020 otsuse II osa p-st 1.1 (lk 25– 26). PPA on lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist põhjendanud sellega, et apellandi rahvusvahelise kaitse taotlus oli VRKS § 201 p-de 2, 4 ja 7 kohaselt selgelt põhjendamatu. Täiendavalt on PPA toonud esile, et apellant väljendas 23.07.2020 vestlusel, et ta ei ole nõus keelduva otsuse korral vabatahtlikult lahkuma (vt PPA otsuse II osa p 1.1.8).
25.Kuna ringkonnakohus leidis eelnevalt, et PPA-l ei olnud alust lugeda apellandi taotlust VRKS § 201 p-de 2 ja 4 alusel selgelt põhjendamatuks (st apellandile on põhjendamatult ette heidetud valeandmete esitamist rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuste kohta), siis võib see olla mõjutanud ka VSS § 72 lg 2 p-de 2 ja 3 kohaldamist. Ringkonnakohus rõhutab, et üldjuhul tuleb isikule määrata tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks (VSS § 72 lg 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 1) ja sellest reeglist kõrvale kaldumiseks peab esinema direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-ga 4 kooskõlas olev mõjuv põhjus. Kuigi PPA on viidanud apellandi soovimatusele Eestist vabatahtlikult lahkuda, ei ole lahkumisettekirjutuse tegemisel siiski VSS § 72 lg 2 p-le 1 tuginetud. Apellandi seisukoht, et ta ei nõustu vabatahtlikult Keeniasse lahkuma, ei ole samastatav väitega, et ta hakkaks lahkumiskohustuse täitmisest kõrvale hoiduma, vaid see võib viidata ka üksnes kavatsusele 13(14)
3-20-1513 PPA otsus vaidlustada. Lisaks ei kinnita põgenemisohtu apellandi senine käitumine, sest ta on viibinud rahvusvahelise kaitse menetluse ajal Eestis varjupaigataotlejate majutuskeskuses ja teinud PPA-ga koostööd. Kuivõrd PPA on lähtunud lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel osaliselt ebaõigetest kaalutlustest, mis võivad olla mõjutanud lahkumisettekirjutuse tegemist ja sellega seonduvalt ka sissesõidukeelu kohaldamist, tuleb PPA 04.08.2020 otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 tühistada. PPA peab otsustama lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise uuesti.
26.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 29.09.2020 otsuse lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab XX kaebuse osaliselt ning tühistab PPA 04.08.2020 otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3. Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
28.Tallinna Halduskohus vabastas 14.08.2020 määrusega XX kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise ning kohtuistungi ja menetlust lõpetava lahendi põhjenduste ja resolutsiooni tõlkimise kulude kandmise kohustusest. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on XX olnud vabastatud ka apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest ning ringkonnakohus korraldab riigi kulul käesoleva otsuse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise inglise keelde. Menetlusosalised ei ole esitanud andmeid muude praeguse haldusasjaga seoses esimese või teise astme kohtumenetluses kantud kulude (sh esindajakulude) kohta. XXle esimese ja teise astme kohtus antud menetlusabi kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ning § 118 lg-te 2 ja 3 alusel riigi kanda. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.