Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-20-46 15. veebruar 2021 Maria Lõbus TRC Viru Osaühingu kaebus Lüganuse Vallavalitsuse
5.detsembri 2019. a korralduse nr 740 tühistamiseks ning ehitisregistris muudatuskannete tegemiseks kohustamiseks Kaebaja – TRC Viru Osaühing (endine TRC Tubaka IdaVirumaa Osaühing), esindaja Argo Pungas Vastustaja – Lüganuse vald, esindaja Andrea Eiche Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 17. märts 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-46 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ehitisregistris olid enne 5. jaanuari 2017 registreeritud TRC Viru Osaühingu (endine TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühing; edaspidi kaebaja) nimele järgmised vallasasjaks olevad ehitised asukohas Pargi tn 7, Lüganuse alevik, Lüganuse vald, Ida-Virumaa: - laut-kuur (ehitisregistri kood 102014008); - varemed/põlenud (ehitisregistri kood 220435594); - kaev (ehitisregistri kood 220440775).
2.Lüganuse Vallavalitsus tegi 5. jaanuaril 2017 ehitisregistris kanded, millega märkis ehitise laut-kuur (ehitisregistri kood 102014008) seisundiks „kustutatud“ ning ehitiste varemed/põlenud (ehitisregistri kood 220435594) ja kaev (ehitisregistri kood 220440775) seisundiks „kasutusest maas“.
3.Kaebaja esitas Lüganuse Vallavalitsuse registritoimingute peale vaide, mille Lüganuse Vallavalitsus jättis 5. detsembri 2019. a korraldusega nr 740 rahuldamata (korralduses ekslikult märgitud koostamise aastaks 2018).
4.Kaebaja esitas 8. jaanuaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Lüganuse Vallavalitsuse
5.detsembri 2019. a korralduse nr 740 tühistamiseks ning ehitisregistris muudatuskannete tegemiseks kohustamiseks. Kaebaja eesmärk on, et ehitisregistris taastataks 5. jaanuari 2017. a toimingute tegemise eelne olukord.
Vastustaja palus 4. jaanuaril 2021 esitatud vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 5. jaanuari 2017. a registritoimingud ei ole õiguspärased ning tuleb ehitisregistris taastada nende toimingute tegemise eelne olukord. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1)
Kaebaja omandas nimetatud ehitised 18. novembril 1998 sõlmitud ostu-müügilepinguga.
2) Vastustaja 5. jaanuari 2017. a registritoimingud rikuvad kaebaja omandiõigust. Takistatud on ehitiste aluse maa ostueesõigusega erastamise või maale hoonestusõiguse seadmise ja selle omandamise taotlemine, samuti muul viisil ehitiste kasutamine. 3) Ehitist laut-kuur (ehitisregistri kood 102014008) ei nähtu vastustaja tegevuse tulemusena enam üldse ehitisregistrist. Vastustajal ei ole õigust võtta ehitisregistri kandega ära kaebajalt tema omandiõigust. 4) Vastustaja pole 5. detsembri 2019. a korralduses viidatud 6. novembri 2019. a paikvaatluse kohta koostanud protokolli, pole kaebajat kui ehitiste omanikku teavitanud paikvaatluse toimumisest ega võimaldanud tal viibida paikvaatluse juures. Samuti pole kaebajale tutvustatud paikvaatluse protokolli.
3-20-46 5) Vastustaja pole tõendanud, et esines 5. jaanuari 2017. a seisuga põhjendatud alus vastavate registritoimingute tegemiseks. Hilisema perioodi kohta esitatud andmed ei saa olla kande tegemise aluseks 5. jaanuari 2017. a seisuga. 6)
Vastustaja 6. novembri 2019. a paikvaatluse tulemused ei vasta tegelikkusele.
7) Ehitisregistris kannete tegemine peab toimuma seaduses sätestatule vastavalt. Ühtlasi peab olema arusaadav, millised tagajärjed on kandel. Ehitusseadustik (EhS) ega Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2015. a määrusega nr 69 vastu võetud „Ehitisregistri põhimäärus“ ei reguleeri märke „kasutusest maas“ või „kustutatud“ mõistet. Kuna ühegi õigusnormiga ei ole reguleeritud nende mõistete õiguslikku tähendust, siis ei ole ka seadusega kooskõlas selliste märgete kohaldamine kaebaja vara suhtes. Kaebaja ei tea, millist õiguslikku tähendust need sõnad omavad tema õigustele, näiteks õigusele võtta ehitised kasutusele tulevikus. Ei ole välistatud, et kaebajalt võidakse nõuda kasutusteatise esitamist või kasutusloa taotlemist nende ehitiste kasutusse võtmiseks. Samuti võib see mõjutada tema võimalusi ehitiste alusele maale hoonestusõiguse seadmiseks ja hoonestusõiguse käigus maa erastamiseks, sest maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lõike 31 teises lauses sätestatud mõistet „kasutusest väljalangenud“ võidakse sisustada ainuüksi ehitisregistri märke „kasutusest maas“ kaudu. 8) Ehitise kaev (ehitisregistri kood 220440775) juures märge „kasutusest maas“ tähendab, et seda rajatist ei kasutata hetkel selleks, milleks see rajatis on mõeldud ehk maapinnast põhjavee ammutamiseks. Vaidlust ei ole, et hetkel ei kasutata seda ehitist igapäevaselt põhjavee ammutamiseks, kuid kaevu olemasolu (tehniliselt salvkaev) võimaldab selle puhastamisel ka igapäevaselt asuda ammutama põhjavett. Ehitise varemed/põlenud (ehitisregistri kood 220435594), mis on muinsuskaitse kinnismälestis nimetusega „13951 Püssi mõisa sepikoda,
19.saj“, juures märge „kasutusest maas“ tähendab, et antud rajatist ei kasutata hetkel selleks, milleks see ehitis on mõeldud ehk sepatööde tegemiseks. Vaidlust ei ole, et hetkel ei kasutata seda ehitist sepatööde tegemiseks.
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebaja on kaotanud maa ostueesõigusega erastamise õiguse 2000. aastal. Seega ei saanud 5. jaanuari 2017. a registritoimingud kahjustada kaebaja õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Samuti ei ole kaebaja esitanud vastustajale avaldust hoonestusõiguse seadmiseks riigimaale aadressiga Ida-Virumaa, Lüganuse vald, Lüganuse alevik, Pargi tn 7. 2) Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 26 lõige 1 kohustas ehitisregistri andmeid korrastama 2020. aasta 1. jaanuariks. Kohalikule omavalitsusele antud pädevus ja pandud ülesanded tulenevad ehitisregistri põhimäärusest. Nimetatud põhimääruse § 32 lõige 1 sätestab, et andmete esitamise ning esitatud andmete muutumisel uute andmete esitamise kohustus on füüsilistel ja juriidilistel isikutel, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ja teistel põhimääruses nimetatud isikutel õigusaktides sätestatud korras. Põhimääruse § 34 lõike 1 esimene lause ja § 35 lõige 1 sedastavad, et andmeandja on kohustatud esitama registrile ainult õigeid ja täielikke andmeid. Registrisse kantavate andmete õigsuse eest vastutab andmeandja ning ebaõigete või puudulike registriandmete korral esitab andmeandja registrile õiged andmed. Põhimääruse § 35 lõige 2 sätestab, et registriparanduskandega parandatakse andmed juhul, kui andmete parandamise eelduseks ei ole ehitusseadustikus nimetatud pädeva asutuse läbi viidavad menetlused ja
3-20-46 tehtavad toimingud. Ehitisregistri kanne on haldustoiming, mitte haldusakt, mistõttu vastustaja ei pidanud ehitiste andmete muutmist põhjendama või ehitiste omanikku ära kuulama. 3)
5.jaanuari 2017. a registritoimingute eesmärgiks oli ehitisregistris ehitiste andmete korrastamine ja tegelikkusele vastavate andmete kajastamine, sealhulgas adekvaatselt kajastada ehitiste seisundit. Vastavalt EhS § 58 lõikele 1 on ehitisregistri eesmärk hoida, anda ja avalikustada teavet kavandatavate, ehitatavate ja olemasolevate ehitiste ning nendega seotud menetluste kohta. Registritoimingule kohalduvad haldusmenetluse seaduse (HMS) 8. peatüki sätted. Nii sätestab HMS § 107 lõige 2, et toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Lüganuse Vallavalitsuse 5. jaanuari 2017. a registritoimingud ei olnud suunatud õigussuhte loomisele, vaid ehitiste andmete korrastamisele tegelikele asjaoludele vastavalt. Toimingud olid kooskõlas kehtiva õigusega ning ei piiranud kaebaja õigusi ega vabadusi. 4) Ehitise laut-kuur (ehitisregistri kood 102014008) seisundi „kustutatud“ põhjus on seotud sellega, et ehitist ei eksisteerinud looduses 5. jaanuaril 2017 ega ka praegu. Varemed/põlenud ja kaev ei olnud 5. jaanuaril 2017 ega ole ka praegu sihtotstarbelises kasutuses. Vastustaja on teinud 6. novembril 2019 paikvaatluse, lisaks on tehtud fotod ka 3. detsembril 2020. 5) Ehitis, mille kohta on omanik esitanud täieliku lammutamise teatise, saab teatise registrisse kandmisel staatuse „lammutatud“. Ehitise, mida ei ole looduses olemas või mis ei ole sihtotstarbelises kasutuses, seisundiks tuleb märkida „kustutatud“ või „kasutusest maas“, kusjuures ehitise seisund ei tulene omavalitsuse või ametniku suvast, vaid ehitise omaniku tegevusest/tegevusetusest põhjustatud ehitise faktilisest seisundist. Ehitiste ehitisregistri koodidega 220435594 ja 220440775 staatuse muutmiseks on ehitiste omanikul võimalik esitada vastustajale ehitiste korrastamiseks ehitusteatis või taotleda ehitusluba. 6)
Ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8.Kaebaja kohtule esitatud nõuete eesmärgiks on saavutada, et ehitisregistris taastataks vaidlusaluse kolme ehitise osas 5. jaanuari 2017. a registritoimingute tegemise eelne olukord. Kaebaja selgitas, et enne 5. jaanuari 2017 olid kõik kolm ehitist ehitisregistrist leitavad ning nende juures polnud märget „kustutatud“ ega „kasutusest maas“. Kaebaja sai Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) 1. novembri 2019. a kirjast teada, et vastustaja on
5.jaanuaril 2017 märkinud laut-kuuri seisundiks „kustutatud“ ning varemete/põlenud ja kaevu seisundiks „kasutusest maas“. Kaebuse esitamise hetkel ei olnud need ehitised aadressi Pargi tn 7, Lüganuse alevik, Lüganuse vald järgi otsides ehitisregistrist leitavad. Laut-kuur (ehitisregistri kood 102014008) ei olnud ka ehitisregistri koodi järgi otsides ehitisregistrist leitav. Varemed/põlenud (ehitisregistri kood 220435594) ja kaev (ehitisregistri kood 220440775) olid kaebuse esitamise hetkel leitavad ainult ehitisregistri koodi järgi. Kaebaja andis 20. jaanuaril 2021 kohtule teada, et nüüd on varemed/põlenud ja kaev ehitisregistrist leitavad ka aadressi Pargi tn 7, Lüganuse alevik, Lüganuse vald järgi otsides, kuid endiselt pole leitav laut-kuur.
3-20-46 Kaebaja 20. jaanuari 2021. a selgitust, et kuna nüüd on varemed/põlenud ja kaev ehitisregistrist leitavad ka aadressi Pargi tn 7, Lüganuse alevik, Lüganuse vald järgi otsides, loobub ta vastavas osas kustutatud andmete uuesti ehitisregistrisse kandmise nõudmisest, ei tõlgenda kohus kaebusest osalise loobumisena, vaid kohtule esitatud nõuete täpsustamisena. Kaebaja on endiselt jäänud tühistamis- ja kohustamisnõude juurde, kuid on täpsustanud, mida ta nendega oma eesmärgi saavutamiseks kohtult lõplikult nõuab.
9.Kaebaja leiab, et tal on selles asjas kaebeõigus. Kaebaja märkis, et vastustaja 5. jaanuari 2017. a registritoimingud rikuvad tema omandiõigust: takistatud on ehitiste aluse maa ostueesõigusega erastamise või maale hoonestusõiguse seadmise ja selle omandamise taotlemine, samuti muul viisil ehitiste kasutamine. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on kaotanud maa ostueesõigusega erastamise õiguse 2000. aastal, mistõttu ei saanud 5. jaanuari 2017. a registritoimingud kahjustada kaebaja õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Vastustaja osutas ka sellele, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale avaldust hoonestusõiguse seadmiseks riigimaale aadressiga Ida-Virumaa, Lüganuse vald, Lüganuse alevik, Pargi tn 7. Kohus nõustub kaebajaga, et tema kaebeõigust tuleb selles asjas jaatada. Kaebaja on väitnud, et vastustaja on ebaõigesti märkinud laut-kuuri seisundiks „kustutatud“ ning varemete/põlenud ja kaevu seisundiks „kasutusest maas“. Ehkki ehitisregistri andmetel on EhS § 61 lõike 1 ja ehitisregistri põhimääruse § 3 lõike 4 järgi informatiivne ja statistiline tähendus, võivad ehitisregistri valeandmed kaudselt tuua kaasa ehitise omanikule ebasoodsaid tagajärgi ning välistada ei saa ebaõigete kannete mõju asja kasutamisele või käsutamisele (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 25. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-15 ja 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-69-15, punkt 14). Seetõttu pole määrav, kas kaebajal on veel võimalik kasutada maa ostueesõigusega erastamise võimalust. Ebaõiged kanded võivad ka muudes aspektides kaebaja õigusi mõjutada. Kaebeõiguse tunnustamise aluseks on õiguste riivamine, mitte rikkumine. Kuna praegusel juhul ei saa kaebaja õiguste riivet välistada, tuleb kaebeõiguse olemasolu jaatada.
10.Vastustaja pole vaidemenetluses ega kohtumenetluses selgesõnaliselt kahtluse alla seadnud kaebaja omandiõigust nimetatud kolmele ehitisele. Kaebaja selgitas, et ostis kõnealused ehitised 18. novembril 1998 notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu alusel ning tema ja müüja tahe oli suunatud sellele, et kaebaja omandab kõik kolm ehitist. Kaebaja esitas vastava lepingu ka kohtule. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud üksnes seda, et lepingust nähtuvalt on kaebaja ostnud ühe ühekorruselise laut-kuuri varemed, teisi ehitisi ostumüügileping ei sisalda.
18.novembri 1998. a notariaalselt tõestatud lepingu punktis 3.1.1 on märgitud, et lepingu objektiks on ehitised ja rajatised koosseisus: üks ühekorruselise laut-kuuri varemed. Lepingu punkti 3.1.2 järgi on lepingu objekti asukohaks Ida-Virumaa Lüganuse vald Lüganuse alevik Pargi tn 7. Lepingu punktis 3.3 on märgitud, et lepingu objekt on registreeritud müüja nimele vastavalt Ida-Viru Maakonna Hooneregistri 13. novembri 1998. a õiendile nr 14732/283. Vastustaja esitas selle õiendi ka kohtule. Õiendil on märgitud hoonestuse asukohaks Lüganuse vald Lüganuse alevik Pargi 7 ning maatükil asuvateks hooneteks ja rajatisteks: „03 laut-kuur; varemed“ (seejuures on laut-kuur ja varemed kirjutatud erinevatele ridadele). Ehkki
18.novembri 1998. a lepingust võib jääda mulje, et kaebaja ostis ainult ühe ehitise, st laut-kuuri varemed, siis 13. novembri 1998. a õiendit võib mõista ka nii, et seal on märgitud kaks erinevat ehitist: laut-kuur ja varemed (ka praeguses asjas on vaidluse all kaks erinevat ehitist: laut-kuur
3-20-46 ja varemed/põlenud). Vastustaja ei ole osutanud sellele, et mõni muu isik väidaks, et praeguses asjas vaidluse all olevad kolm ehitist kuuluvad hoopis talle. Kui keegi teine pole nõudnud omandiõiguse tunnustamist nendele ehitistele ning kaebaja kinnitusel oli tema ja müüja tegelik tahe suunatud kõigi kolme ehitise võõrandamisele ja omandamisele, siis pole kohtul mõistlikku põhjust kahelda, et laut-kuur, varemed/põlenud ja kaev olid 18. novembri 1998. a lepingu objektiks ning kuuluvad kaebajale (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-19-05). Dokumentide vormistamise täpsus ja põhjalikkus ei pruukinud 1998. aastal vastata tänastele arusaamistele ning 1998. aastal sõlmitud lepingu võimalikud vormistuslikud puudused ei tohiks kaasa tuua lepingupoolte tegeliku tahte eiramist.
11.Kohtupraktikas on selgitatud, et andmete registrisse kandmine ja registriandmetes muudatuste tegemine on käsitatav haldusaktina juhul, kui andmete registreerimise eesmärk on seaduse kohaselt õiguste või kohustuste tekkimine, muutmine või lõppemine (Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2012. a otsus asjas nr 3-07-2565, punkt 26). Ehitisregistris ehitisele seisundi „kustutatud“ või „kasutusest maas“ märkimine ei tekita, muuda ega lõpeta ühegi õigusakti kohaselt õigusi ega kohustusi. Kohus viitas juba eespool sellele, et EhS § 61 lõike 1 ja ehitisregistri põhimääruse § 3 lõike 4 järgi on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et ehitisregistris andmete muutmisega või kustutamisega ei ole võimalik muuta tegelikke omandisuhteid, sh kelleltki omandiõigust ära võtta (Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-05-1164, punkt 13; Tallinna Halduskohtu 14. mai 2013. a otsus asjas nr 3-13-223, punkt 17; Riigikohtu halduskolleegiumi 26. märtsi 2019. a otsus asjas nr 3-14-52261, punkt 12). Seetõttu on alusetu kaebaja kartus, et vastustaja 5. jaanuari 2017. a registritoimingutega on temalt ära võetud ehitiste omandiõigus. Kuna vastustaja registritoimingud ei omanud regulatiivset toimet, ei ole need käsitatavad haldusaktina, vaid toiminguna. Toimingu tegemisele ei kehti nii ranged nõuded kui haldusakti andmisele, nt ei näe HMS ette kohustust kuulata menetlusosalise arvamus ära enne toimingu sooritamist või põhjendada toimingut kirjalikult samaaegselt toimingu sooritamisega. HMS § 107 lõike 2 kohaselt määrab haldusorgan toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Toimingut põhjendatakse kirjalikult tagantjärele üksnes siis, kui puudutatud isik seda nõuab (HMS § 108).
12.Vastustaja selgitas, et 5. jaanuari 2017. a registritoimingute tegemine oli tingitud EhSRS § 26 lõikes 1 sätestatud kohustusest korrastada ehitisregistri andmed 2020. aasta 1. jaanuariks. Kohalikul omavalitsusel on õigus omal algatusel ehitisregistri andmeid täpsustada ehitisregistri põhimääruse §-st 35 tulenevalt (Riigikohtu otsus asjas 3-14-52261, punkt 12). Kohtupraktikas on rõhutatud, et ehitisregistri kui riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (Riigikohtu otsus asjas nr 3-14-52261, punkt 12). Teisisõnu peab ehitisregister kajastama ehitiste kohta praegusele tegelikule faktilisele olukorrale vastavat teavet. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et ehitisregistris kajastataks enne 5. jaanuari 2017 nähtunud andmeid, kui need andmed ei vasta enam praegusele tegelikule olukorrale. Seetõttu tuleb kaebust lahendades lähtuda vaidlusaluste ehitiste praegusest tegelikust olukorrast ning määrav ei ole, milline oli 5. jaanuaril 2017 registriandmete muutmisel esinenud faktiline olukord.
13.Vastustaja on selgitanud, et ehitise laut-kuur seisundi „kustutatud“ põhjus on seotud sellega, et ehitist ei eksisteerinud looduses 5. jaanuaril 2017 ega ka praegu, ning ehitiste varemed/põlenud ja kaev seisundiks märgiti „kasutusest maas“, sest need ei olnud 5. jaanuaril 2017 ega ole ka praegu sihtotstarbelises kasutuses. Vastustaja on oma väidete kinnituseks
3-20-46 esitanud kohtule 6. novembril 2019 läbi viidud paikvaatluse protokolli koos selle lisadeks olevate fotodega. Samuti on vastustaja kohtule esitanud fotod 3. detsembri 2020. a seisuga.
14.Vastustaja 6. novembri 2019. a paikvaatluse protokollist nähtuvalt oli paikvaatluse eesmärk fikseerida kaebaja 4. novembri 2019. a vaides märgitud aadressil Lüganuse alevikus Pargi tn 7 asuvate ehitiste ja nende lähiümbruse olukord. Vastustajal oli uurimispõhimõttest tulenevalt õigus vaide lahendamiseks läbi viia paikvaatlus (HMS § 82 punkt 2). Kuna vastustaja on paikvaatluse kohta protokolli koostanud ja selle ka kohtule esitanud, ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja pole vaideotsuses viidatud 6. novembril 2019 läbi viidud paikvaatluse kohta koostanud protokolli. Samuti ei tulenenud vastustajale HMS-ist ega ka ühestki muust õigusaktist kohustust teavitada kaebajat paikvaatluse läbiviimisest ja võimaldada tal viibida selle juures. Kui vastustaja ei esitanud kaebajale vaideotsuses viidatud paikvaatluse protokolli koos vaideotsusega, oli kaebajal võimalik protokoll välja nõuda. Lisaks oli vaideotsuses kajastatud paikvaatluse tulemusi. Samuti on kaebajal olnud võimalik selle protokolliga tutvuda praeguses kohtumenetluses. Seega ei ole vastustaja poolt protokolli tutvustamata jätmine kaebaja õigusi olulisel määral mõjutanud.
15.Vastustaja 6. novembri 2019. a paikvaatluse protokolli lisadeks olevatel fotodel 2 ja 3 on jäädvustatud laut-kuuri oletatav asukoht. Samuti on vastustaja 3. detsembril 2020 teinud kaks fotot laut-kuuri endisest asukohast. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja fotod kajastaksid lautkuuri osas valet asukohta. Vastustaja fotodelt on näha, et laut-kuuri asukoht on täielikult rohtu kasvanud ja kohati võsastunud. Samuti on fotodelt näha sammaldunud kivihunnikut, mille kohta on vastustaja fotode juurde selgituseks märkinud, et tegemist on laut-kuuri jäänustega/varemetega. Kivid paiknevad hunnikus niimoodi, et puudub hoonele omane tavapärane välisilme (näiteks puuduvad seinad). Kivihunnikut ei ole välisilme poolest kuidagi võimalik samastada hoonega, samuti ei ole seda sellisel kujul võimalik hoonena kasutada. Vastustaja 6. novembri 2019. a paikvaatluse protokolli lisaks oleval fotol 1 ja 3. detsembril 2020 tehtud fotol on näha varemeid, millel on säilinud hoonele omane välisilme (püsti on seinad, akna- ja ukseavad on säilinud). Samas puudub ehitisel katus, akna- ja ukseavadele pole ette pandud aknaid ega uksi, hoone sisemus ja ümbrus on rohtunud ja osaliselt võsastunud. Ehitis ei ole ilmselgelt hoonena kasutuses. Kaevust on vastustaja esitanud kaks 3. detsembril 2020 tehtud fotot. Fotodelt on näha, et kaev on täitunud kuivanud lehtedega ning on ümberringi rohtunud ja võsastunud. Ilmselgelt ei ole kaev sihtotstarbeliselt kasutuses. Kaebaja on 20. jaanuari 2021. a menetlusdokumendis ka ise kinnitanud, et kaevu ei kasutata praegu põhjavee ammutamiseks.
16.Kaebaja on kohtule esitanud 7. septembril 2020 tema ja R. Laanemäe poolt koostatud paikvaatluse protokolli, milles on laut-kuuri ja varemete/põlenud kohta märgitud, et need on saanud kannatada tules. Samuti on protokollis tehtud viited asendiplaanile ning 1995. aastast pärinevale majavalduse hoonete pindade ja mahtude arvutamise lehele. Kaebaja esitatud paikvaatluse protokolli juurde ei ole tehtud fotosid. Kohus leiab, et kõnealuste ehitiste tegeliku olukorra kohta annavad kõige adekvaatsemat teavet fotod. 7. septembril 2020 koostatud paikvaatluse protokoll ei lükka ümber vastustaja esitatud fotodelt nähtuvat tegelikku faktilist olukorda. Kaebaja ei ole esitanud ka muid tõendeid, mis lükkaksid vastustaja esitatud fotodelt nähtuvat ümber.
17.Vastustaja on kohtule esitanud MKM 23. märtsi 2018. a kirja valla- ja linnavalitsustele, kus on juhitud tähelepanu ehitisregistri andmete korrastamise vajadusele ning selgitatud, et kui
3-20-46 hoonet reaalselt ei eksisteeri, siis tuleb registri paranduskandega märkida hoone seisundiks „kustutatud“ või „kasutusest maas“. MKM on ehitisregistri vastutav töötleja, kellel on üldine korraldusõigus ja -kohustus andmekogu pidamisel (EhS § 59 lõige 1 ning ehitisregistri põhimääruse § 4). Tõsi on kaebaja viide sellele, et ükski õigusakt ei reguleeri ehitisregistris kasutatavaid termineid „kustutatud“ ja „kasutusest maas“. Samas ei olegi võimalik ega vajalik, et õigusaktidega reguleeritakse kõik ehitisregistris tehtavad toimingud ja kasutatavad terminid. Õigusaktides sätestatakse ehitisregistri pidamise üldised põhimõtted ja registrisse kantavad üldandmed. Konkreetsete toimingute, andmete ja terminite kohta saab täiendavaid selgitusi anda MKM kui registri vastutav töötleja või andmed registrisse kandnud isik (näiteks kohalik omavalitsus). Võttes arvesse MKM 23. märtsi 2018. a kirjas antud juhist ja vastustaja esitatud selgitusi terminite „kustutatud“ ja „kasutusest maas“ kasutamise kohta ning praeguse otsuse punktis 15 kirjeldatud kaebaja ehitiste tegelikku faktilist seisukorda, siis puudub alus asuda seisukohale, et ehitise laut-kuur (ehitisregistri kood 102014008) osas oleks põhjendamatult märgitud seisundiks „kustutatud“ ning ehitiste varemed/põlenud (ehitisregistri kood 220435594) ja kaev (ehitisregistri kood 220440775) osas oleks põhjendamatult märgitud seisundiks „kasutusest maas“.
18.Kaebaja märkis, et ta ei tea, millist õiguslikku tähendust need sõnad omavad tema õigustele, näiteks õigusele võtta ehitised kasutusele tulevikus. Kaebaja hinnangul ei ole välistatud, et temalt võidakse nõuda kasutusteatise esitamist või kasutusloa taotlemist nende ehitiste kasutusse võtmiseks. Samuti võib see kaebaja arvates mõjutada tema võimalusi ehitiste alusele maale hoonestusõiguse seadmiseks ja hoonestusõiguse käigus maa erastamiseks, sest MaaRS § 6 lõike 31 teises lauses sätestatud mõistet „kasutusest väljalangenud“ võidakse sisustada ainuüksi ehitisregistri märke „kasutusest maas“ kaudu. Kohus on eespool juba selgitanud, et ehitisregistris ehitistele seisundi „kustutatud“ või „kasutusest maas“ märkimine ei tekita ega lõpeta kaebaja õigusi. Õigustloovat tähendust nendel andmetel pole. Tegemist on üksnes informatiivsete märgetega. Kasutusteatise ja -loa nõudmine saab toimuda ainult seaduses sätestatud juhtudel (EhS 5. peatükk, EhSRS), mitte ainuüksi ehitisregistri informatiivse märke alusel. Seda, kas ehitis on MaaRS § 6 lõike 31 teise lause tähenduses kasutusest väljalangenud, tuleb hinnata kõiki vastavas menetluses esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates. Õige on see, et üheks tõendiks võib olla ka ehitisregistri väljavõte, kuid sellel tõendil ei saa olla ette kindlaksmääratud jõudu ning kaebajal on võimalik vajaduse korral see tõend ümber lükata teiste tõenditega.
19.Kaebaja on soovinud ka seda, et ta märgitaks ehitisregistris laut-kuuri omanikuks. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et kaebaja on juba ehitisregistris märgitud lautkuuri omanikuks. Vastustaja esitas selle kohta ka tõendi (vastuse kaebusele lisa 7; vastustaja kinnitusel on andmed laut-kuuri kohta kättesaadavad ehitisregistri ajaloo andmetest).
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.