Andrei Gantjohhini kaebus Tartu Vangla 22. juuni 2020. a otsuse nr 6-24/3093-2 ja 12. augusti 2020. a vaideotsuse nr 111/389-2 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks algatada avavanglasse ümberpaigutamise menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Andrei Gantjohhin Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Andrei Gantjohhini kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. märtsil 2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Andrei Gantjohhin (kaebaja) esitas Tartu Vanglale 20. mail 2020 taotluse tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Tartu Vangla jättis 22. juuni 2020. a otsusega nr 624/3093-2 kaebaja taotluse rahuldamata.
3-20-1546
2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 8. juulil 2020 eelnimetatud otsuse peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 12. augusti 2020. a vaideotsusega nr 1-11/389-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 18. augustil 2020 kaebuse, milles väljendab rahulolematust Tartu Vangla 22. juuni 2020. a otsusega nr 6-24/3093-2 ning palub kohustada vanglat paigutama ta ümber avavanglasse.
4.Tartu Halduskohus jättis 25. augusti 2020. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. Ühtlasi tõlgendas kohus kaebust ning sai aru, et kaebaja nõuab Tartu Vangla 22. juuni 2020. a otsuse nr 6-24/3093-2 ja 12. augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/389-2 tühistamist ning vangla kohustamist algatada kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlus.
5.Tartu Halduskohus võttis 9. septembri 2020. a määrusega menetlusse Andrei Gantjohhini kaebuse Tartu Vangla 22. juuni 2020. a otsuse nr 6-24/3093-2 ja 12. augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/389-2 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks algatada kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlus. Ühtlasi andis kohus vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
6.Vastustaja esitas kohtule 9. oktoobril 2020 vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata.
7.Kohus otsustas 19. novembri 2020. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja palub kaebuse rahuldada. Kaebuse kohaselt jättis vangla põhjendamatult rahuldamata tema taotluse paigutada ta karistust kandma avavanglasse. Individuaalses täitmiskavas märgitud kuupäeva saabumise järgselt ei olnud tema avavanglasse paigutamiseks takistust, sest täitmiskavas ettenähtud tegevused ja nõudmised on täidetud, samuti ei ole kaebajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Vangistusseaduse (VangS) § 20 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Viide täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 4. veebruari 2020. a käskkirjale on asjakohatu, sest kaebajat ei karistatud käskkirjas kajastatud teo eest distsiplinaarkorras. Vangla viited õigusrikkumistele on paljasõnalised ega välista kaebaja paigutamist avavanglasse. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda täitmiskavas ette nähtud avavanglasse paigutamist. Kui vangla ei täida individuaalses täitmiskavas (ITK) märgitut, siis puudub selle dokumendi koostamisel ja järgimisel üldse mõte.
9.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Vangistusseaduse sätteid koosmõjus arvestades prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täideviimise ees. Kinnipeetavatel on üksnes subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ja tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse. ITK-s avavanglasse ümberpaigutamise andmete ja orienteeruva tähtaja märkimisega ei teki kaebajal avavavanglasse paigutamise õigust. Tegemist on üksnes haldusesisese prognoosotsusega. ITK-s märgitud kuupäeva saabumine ei tähenda, et vangla peab alustama kinnipeetava ümberpaigutamise menetlust ja kinnipeetava avavanglasse ümber paigutama. Selle kuupäeva saabumisel asub vangla hindama kaebaja sobivust avavanglasse
3-20-1546
paigutamiseks. Selle kohustuse on vangla nõuetekohaselt täitnud. Seetõttu ei anna kaebaja viited ITK-s märgitud kuupäevale alust kaebuse rahuldamiseks.
9.2.VangS § 20 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Kinnipeetava varasemat käitumist arvestades ei ole vangla veendunud kaebaja õiguskuulekas käitumises ning seetõttu ei ole tema avavanglasse ümberpaigutamise tingimused täidetud. Kaebajale koostatud ITK järgi on kaebajat kriminaalkorras karistatud üheksal korral ning reaalset vanglakaristust kannab ta kolmandat korda. Kaebajat on korduvalt karistatud kehalise väärkohtlemise, ähvardamise, vägivalla kasutamise eest võimuesindaja suhtes, avaliku korra rikkumise eest vägivallaga ning varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kõik kuriteod on toime pandud alkoholi joobeseisundis olles ning kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi kuritarvitamine, impulsiivsus ja puudulik probleemide lahendamise oskus. Kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Varasema kriminaalhoolduse ajal tarvitas isik katseajal alkoholi ja pani toime uue kuriteo. Kaebaja varasemad korduvalt toimepandud kuriteod viitavad impulsiivsele käitumisele ja kuritegelikele hoiakutele, samuti sellele, et kaebaja ei mõtle toimepandud tegude tagajärgedele. Katseajal viibides tuli kaebajal järgida temale seatud tingimusi, kuid ta ei suutnud neid siiski järgida. Kaebaja enne tähtaega vabastamise menetluse raames koostatud iseloomustusest nähtub, et kaebaja suhtlusringi kuuluvad peamiselt kriminaalse taustaga isikud ning kaebaja on tunnistanud enda mõjutatavust. Toimepandud kuriteod viitavad ükskõiksele suhtumisele teistesse isikutesse. Iseloomustusest nähtuvalt ei ole toetav perekond ega töökoht hoidnud ära uue kuriteo toimepanemist. Individuaalse täitmiskava menetluses avaldas kaebaja, et läbis vanglas erinevaid programme ning käitus korrektselt ainult seetõttu, et soovib pääseda avavanglasse. Arvestades kaebaja isikut, tema varasemat käitumist, isikuomadusi ja kuritegude toimepanemise soodustegureid on jätkuvate õigusrikkumise oht suur.
9.3.Vangistuse ajal on kaebajale kohaldatud ka täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses asjaoluga, et kaebaja keelas subkultuurilistest tõekspidamistest lähtuvalt osadel teistel kaaskinnipeetavatel kasutada eluosakonna köögiruumis asuvaid söögitegemiseks vajalikke vahendeid. Lisaks avaldas kaebaja kaaskinnipeetavatele survet ja üks surve alla sattunud kinnipeetav oli visanud ametnikku veega. Nimetatud asjaolud viitavad samuti sellele, et kaebaja ei pruugi järgida kehtestatud korda ega arvesta teistega, mis seab samuti kahtluse alla, kas kaebaja on võimeline õiguskuulekalt käituma ka avavanglasse ümberpaigutamisel. Nende asjaolude arvestamine oli vajalik ja põhjendatud. See, et kaebajat ei karistatud eeltoodu eest distsiplinaarkaristusega ei muuda kaebaja käitumist õiguskuulekaks. Õiguskuulekat käitumist ei saa vangla hinnata ainult kehtivate distsiplinaar-või kriminaalkaristuste alusel, vaid arvesse tuleb võtta kõiki isiku kohta olevaid andmeid ja asjaolusid. Olukorras, kus kaebaja asus eluosakonnas omaalgatuslikult looma astmelist süsteemi ja sundima teisi kinnipeetavaid neid reegleid järgima, ei saa pidada kaebaja käitumist õiguskorda järgivaks. Kaebaja senine käitumine ei kinnita, et ta suudab avavanglas käituda õiguskorda rikkumata. Vastustaja ei ole ka veendunud, et avavanglas viibides suudaks kaebaja vastu panna väljaspool vanglat liikumisega kaasnevatele ahvatlustele ja käituda õiguskuulekalt.
9.4.Üksnes sotsiaalprogrammide läbimine ei maanda ohutegureid määral, mis võimaldaks veenduda kaebaja õiguskuulekuses. Samuti nähtub sotsiaaltöötaja hinnangutest sotsiaalprogrammide täitmise kohta, et kaebaja puhul ei saa olla kindel, et ta oleks programmis õpitu ka omandanud. Kaebajale oli ette nähtud ka riigikeele õpe, kuid ta katkestas õppe. Õpetaja hinnangul puudus kaebajal õpimotivatsioon. Seega on kaebajale pakutud võimalusi enese arendamiseks ja paremaks toimetulekuks tulevikus, kuid ta ei ole pidanud vajalikuks sellist võimalust kasutada. Seega ei nõustu vangla kaebajaga, et tal on kõik ITK-s ettenähtud tegevused täidetud ja et ta vastab avavanglasse paigutamise tingimustele.
9.5.Tartu Maakohus asus 6. veebruari 2020. a määruses asjas nr 1-15-9694 seisukohale, et kaebajat ei ole võimalik vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohus ei
3-20-1546
olnud veendunud, et kaebaja suudaks tingimisi vabastamise korral hoiduda õigusrikkumiste toimepanemisest ja käituda edaspidi õiguskuulekalt. Samale järeldusele jõudis ka vangla, mistõttu ei ole alust pidada vangla järeldusi põhjendamatuteks või meelevaldseteks.
9.6.Vaidlustatud otsuses on tuginetud ka usalduse kaotusele, kuid kaebaja riskihindamises ei ole usalduse kaotust turvalisusriskina välja toodud ning sellele alusele tuginemine ei olnud põhjendatud. Nimetatud eksimus ei mõjutanud siiski vangla järelduse õiguspärasust.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidluse all on vangla otsustuse õiguspärasus, milles leiti, et kaebaja puhul ei ole täidetud avavanglasse ümberpaigutamise eeldused ning keelduti avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest. Kaebaja hinnangul on tal subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist avavanglasse, sest individuaalses täitmiskavas märgitud avavanglasse ümberpaigutamise tähtaeg on saabunud, tal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning ei esine ka muid aluseid avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumiseks. Vangla on seisukohal, et otsus on õiguspärane, kuna kaebaja puhul ei ole piisavalt alust eeldada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning seetõttu ei ole VangS § 20 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud.
11.VangS § 20 lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 (määrus nr 9) § 172 lg 1 alusel algab kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus vangla initsiatiivil, mis eeldab kinnipeetava kirjalikku teavitamist menetluse alustamise kohta. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VangS § 20 lg-st 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Vangistusseadus ega määrus nr 9 ei keela kinnipeetaval aga esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Kinnipeetaval on seetõttu subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt ka RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Ka ITK-s kajastatust, sh avavanglasse ümberpaigutamise andmetest, ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust kuupäeva saabumisel saada avavanglasse paigutatud. VangS § 16 lg 1 ps 2 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta (RKHK määrus asjas nr 318-111, p 20). Seega on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele, kuid puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse.
12.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul on täidetud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium. Siiski ei ole karistuse ärakandmise aeg ning täitmiskavas märgitud avavanglasse ümberpaigutamise kaalumise tähtaja saabumine ainsad asjaolud, mida ümberpaigutamise lubatavuse puhul kontrollida tuleb. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamist otsustades tuleb arvesse võtta VangS §-s 20 lg-s 1 sätestatud tingimusi kogumis, sh tuleb hinnata, kas on kinnipeetava suhtes piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-18-111, p 19). Ka määruse nr 9 § 17 lg 2 p 1 näeb ette, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete
3-20-1546
rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Seega on avavanglasse ümberpaigutamise üheks oluliseks eeltingimuseks, et on alust eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk ta peab olema usaldusväärne.
13.Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et vangistuse kinnine täideviimine prevaleerib avavanglas karistuse kandmise ees (vt nt Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-20-144, p 11). Vangla on põhjendatult sellest lähtunud. Isiku kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile ning avavanglas ei teostata kinnipeetavate üle nii tugevat järelevalvet nagu kinnises vanglas. Avavanglas viibivad kinnipeetavad saavad vanglateenistuse loal liikuda iseseisvalt väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või tervishoiuteenuse osutamisega, samuti perekondlikel või muudel põhjustel (vt VangS §-d 10 ja 22). Seega on avavangla kinnipidamisrežiim kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem ning vangla peab kaebaja käitumist arvestades olema veendunud, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on sedavõrd madal, et kinnipeetava võib paigutada leebema kinnipidamisrežiimiga avavanglasse.
14.Vangla on selles asjas kontrollinud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmist ning asunud seisukohale, et kuna kinnipeetava suhtes ei ole piisavalt alust eeldada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis ei ole avavanglasse paigutamise eeldused täidetud ning avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ei olnud alust. Kohus nõustub selle järeldusega.
15.Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et vangla on asunud alles kohtumenetluses tuginema kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluse raames koostatud iseloomustusele ning Tartu Maakohtu 6. veebruari 2020. a määruse asjas nr 1-15-9694 seisukohtadele, millele ei ole 22. juuni 2020. a vastuses ja 12. augusti 2020. a vaideotsuses viidatud. Kohtu hinnangul on nimetatud materjalid siiski asjakohased ning arvestades, et vangla esitatud iseloomustus ja Tartu Maakohtu 6. veebruari 2020. a määrus kaebaja tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamisest keeldumise kohta olid tehtud enne kaebaja avavanglasse paigutamise taotluse lahendamist, siis sai vastustaja nendes kajastatud infot taotluse lahendamisel arvestada. Küll aga on vangla rikkunud põhjendamiskohustust, sest ei ole eeltoodud materjalidele vaidlusaluses otsustuses ega vaideotsuses otseselt viidanud ning on asunud seda materjali esile tooma alles kohtumenetluses. Nende dokumentide koostamise aega arvestades ei ole siiski alus arvata, et vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemisel vangla nendest ei lähtunud, sest need seonduvad otseselt kaebaja karistatuse ja käitumise analüüsiga, mis on vangla otsustuse põhiteljeks.
16.Vangla on asunud alles kohtumenetluse raames kaebusele esitatud vastuses põhjendama avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldumist ka sotsiaalprogrammide läbimise asjaoludega. Taotlusele esitatud vastuses ega vaideotsuses ei ole vangla sellele tuginenud. Kohtule esitatud materjal ei kinnita, et vangla oleks sotsiaalprogrammide läbimise asjaolusid kaebuse vastuses viidatud viisil kasutanud ja analüüsinud. Sellisel viisil otsustuse tagantjärgi põhjendamine ei ole aktsepteeritav ning kohus ei arvesta neid põhjendusi seetõttu asja lahendamisel, sest kohus pole veendunud, et vangla on neile vaidlustatud otsustuse ja vaideotsuse tegemisel üldse tuginenud.
3-20-1546
17.Avavanglasse ümberpaigutamise eelduste kontrollimisel ei oma kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ainumääravat tähendust. Vangla pidi arvestama kinnipeetava käitumist iseloomustavaid andmeid laiemalt, sh kaebaja retsidiivsust. Kaebajat on karistatud üheksa korda ning ta kannab kolmandat reaalset karistust. Teda on korduvalt karistatud väärkohtlemise ja teiste vägivallakuritegude eest, samuti grupilise väljapressimise eest. Kaebaja toimepandud kuritegudest nähtub tema negatiivne suhtumine õiguskorda ning teistesse inimestesse, samuti on oluline asjaolu, et aja jooksul on muutunud isiku kuriteod raskemaks. Kaebaja varasem elukäik ei kinnita, et uute õigusrikkumiste toimepanemise oht oleks avavanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamise ajal olnud madal. Tartu Maakohus on kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse lahendamisel asunud 6. veebruari 2020. a määruses asjas nr 1-15-9694 samuti seisukohale, et uute õigusrikkumiste toimepanemise risk on kõrge. Samuti kinnitab vangla koostatud täitmiskava (tl-d 2-3) ja iseloomustus (tl-d 19-20) kaebaja ohtlikkuse säilimist.
18.Vangla on põhjendatult arvestanud kaebaja avanglasse ümberpaigutamise eelduste kontrollimisel asjaoluga, et kaebaja suhtes kohaldati 4. veebruari 2020. a käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid (tl-d 25-26). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli reaktsioon kaebaja käitumisele ning seotud temast lähtuva ohuga. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ennetavalt edasiste õigushüvede kahjustamise vältimise eesmärgil ning seega iseloomustab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja käitumist kinnises vanglas ning tegemist on asjakohase asjaoluga, millele vangla võis otsustuse tegemisel tugineda. Kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus kinnitab kaebaja vähest probleemide lahendamise oskust ning tema tahet kehtestada vanglas vajadusel enda tõekspidamistest lähtuvat elukorraldust. Nimetatud asjaolu ei tugevda veendumust, et kaebaja suudaks leebemal kinnipidamisrežiimil olles hoiduda edasistest õigusrikkumistest. Kui isik ei suuda järgida kinnise vangla korda ja asub subkultuurilistest tõekspidamistest lähtudes ise reegleid kehtestama, millest tulenevalt on tema suhtes kohaldatud edasiste õigusrikkumiste ennetamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis ei ole alust eelduseks, et kaebaja saab hakkama leebemal kinnipidamisrežiimil olles õigusrikkumistest hoidumisega. Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja selles asjas vaidluse all oleva taotluse lahendamise vahelist suhtelist lühikest aega ei ole alust ka väiteks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise faktil ei olnud tähtsust.
19.Seega on kohus seisukohal, et kuigi kaebajal ei olnud taotluse esitamisel kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei anna tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning selle põhjustanud käitumine põhjust eeldada, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on sedavõrd madal, et tema avavanglasse ümberpaigutamine oleks põhjendatud.
20.Kohus juhib siiski vangla tähelepanu sellele, et ta on vastuses kaebusele omistanud liiga suure kaalu kaebaja alkoholiprobleemidele, sest praegusel juhul hinnati kaebaja avavanglasse paigutamise eelduste täitmist, mitte iseseisvalt väljaspool vangla territooriumi liikumiseks loa andmist. Kaebaja alkoholiprobleemidega kaasneda võivad raskused võivad ilmneda eelkõige iseseisvalt väljaspool vangla territooriumi viibimise ajal ning selle asjaoluga on põhjendatud arvestada just selle loa andmise otsustamisel. Avavanglasse paigutamine ei anna iseseisvalt isikule õigust viibida lühiajaliselt väljaspool vangla territooriumi. Seega ei oma kaebaja alkoholiprobleemid avavanglasse ümberpaigutamise eelduste kontrollimisel määravat tähtsust. Samuti on ebakohane vangla otsustuse põhjendustes tehtud viide usalduse kaotusele, sest vastustaja ei ole seda millegagi sisustanud. Vangla on ka ise vastuses kaebusele möönnud, et nimetatud viide ei olnud asjakohane.
3-20-1546
21.Eeltoodu ei mõjuta siiski vangla lõppjärelduse, et VangS § 20 lg 1 eeldused kaebaja avavanglasse ümberpaigutamiseks ei olnud täidetud, õigsust. Kaebaja käitumine enne avavanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamist ei andnud piisavat alust veendumuseks, et uute õigusrikkumiste toimepanemise oht on sedavõrd madal, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamine oleks põhjendatud. Kuna vangla on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise eeldused ei ole täidetud, siis oli avavanglasse paigutamise menetluse alustamisest keeldumine samuti õigustatud. Kui on selge, et kinnipeetavat ei saa avavanglasse ümber paigutada, siis oleks avavanglasse ümberpaigutamise menetluse edasine läbiviimine asjatu ressursi raiskamine (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2020. a otsus asjas nr 3-19-1233, p 7).
22.Eelnevast tulenevalt jätab kohus Andrei Gantjohhini kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.