X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Rahumäe tee arestimajas
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triin Randoja
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 350 eurot.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 10,50 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.02.2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 27.05.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 700 eurot seoses Tallinna Rahumäe tee arestimaja kinnipidamistingimustega (põrandapind, tualett, kambri sisustus, valgus ja ventilatsioon, kambri üldine seisukord, tegevuste pakkumine, jalutamisvõimaluse puudumine). Taotlus puudutas Tallinna Rahumäe tee arestimajas viibimist perioodidel 30.10.2017–28.11.2017 ja 12.12.2017–19.12.2017.
2.PPA tegi 27.07.2020 otsuse nr 1.2-3/31-5, millega jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.X esitas 31.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Rahumäe tee arestimajas (saabus kohtusse 03.08.2020). Kaebus puudutas perioode 17.07.2017-26.07.2017, 30.10.2017–28.11.2017 ja 12.12.2017–19.12.2017.
4.Kohus võttis kaebuse 08.09.2020 määrusega menetlusse. 1(9)
5.Kohus tegi 22.10.2020 määruse, millega tuvastas, et kaebus on esitatud perioodi 17.07.201726.07.2017 osas kaebetähtaja möödalaskmisega.
6.Kohus jättis 26.11.2020 määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse osas, mis puudutab Tallinna Rahumäe tee arestimajas viibimist perioodil 17.07.2017-26.07.2017. Kohus määras kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
7.Kaebaja nõuab vastustajalt temale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitiseks 1000 eurot.
8.Kaebajat hoiti kambris I-03 üldpinnaga 13,8 m2. Sellest tuleb maha arvestada tualett 1,5 m2, nii et kambri kasulikuks pinnaks jääb 12,3 m2. Sel perioodil viibis selles kambris koos kaebajaga kokku neli inimest. See teeb 3,075 m2 inimese kohta. Muude kaasnevate puuduste korral (jalutamine värskes õhus, loomuliku päevavalguse juurdepääs, ventilatsioon, küte, tualeti privaatsus jne) võidakse ka kambri suurust vahemikus 3-4 m2 lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks.
9.Perioodidel 30.10.2017-28.11.2017 ja 12.12.2017-19.12.2017 ei antud kaebajale üldse jalutuskäigu võimalust.
10.Kuna kaebaja polnud arestimajas üksi, rikuti kaebaja tualetis käimise privaatsust. Tualett on kambri ülejäänud pinnast eraldatud vaid ühest küljest, 1 meetri kõrguse vaheseinaga.
11.Arestimaja kambrites oli halb ventilatsioon hoolimata mehaanilise ventilatsiooni olemasolust. Eriti tugevasti oli õhupuudus tunda perioodidel 30.10.2017-28.11.2017, kui kambris I-03 oli neli inimest, ja 12.12.2017-19.12.2017, kui kambris oli kolm inimest. Niigi tuntav õhupuudus süvenes duši päevadel ja neile järgneval kahel päeval, sest ainult duši päevadel oli kõigil kambris viibijatel võimalus oma isiklikke riideid pesta, kuivatada aga sai neid ainult kambris. Tuleb arvestada, et kambris ei olnud ette nähtud pesukuivatusreste ega pesunööre. Riided tuli kuivama panna, kuhu juhtus. Selle tõttu kuivasid riided kaks päeva ja kambri sisekliima, mis niigi oli seisnud ja niiske õhuga, muutus veelgi sumbunumaks ja niiskemaks.
12.Selle tõttu, et arestimaja kambrite aknad olid mattklaasiga ja neil olid mitmed trellid (sisemised ja välimised) ja ka seetõttu, et aknaava oli väike, kuid sügav, tungis kambrisse väga vähe loomulikku päevavalgust. Kambrite kunstlik valgustus polnud lugemiseks ega kirjade kirjutamiseks piisav. Piisava valgustuse puudumine väsitas silmi, tekitades valuaistinguid.
13.Laua mõõtmed ja asukoht ei võimaldanud süüa laua ääres rohkem kui ühel inimesel korraga. Laud oli kolmest küljest piiratud. Kauss toiduga oli kuum ja söömiseks antud aeg piiratud. Ainus võimalus oli panna kauss põrandale ja süüa, istudes kausi kõrval põrandal. Isegi kui kaebaja oli kambris üksi, siis pannes kausi lauale pidi sööma põlvedel seistes, sest istekohta polnud ette nähtud. Selline söömisviis on juba iseenesest alandav.
14.Kambri üldine seisund oli kohutav. Värv oli seintelt maha tõmmatud, seinad kriibitud ja määrdunud, metallpaneelid roostes. Kambrites polnud riidenagisid üleriiete jaoks (neid tuli hoida voodi peal) ega kohta isiklike asjade hoidmiseks (riiulit, kappi). Kui 1-2 päevase viibimise puhul võivad sellised puudujäägid tunduda ebaolulised, siis pikemal viibimisel ületab see ebamugavused, mis kinnipidamistingimustega seonduda tohivad.
15.Arestimajas ei pakutud mitte mingid kambrivälist tegevust. Tuli viibida kambris peamiselt kitsastes tingimustes ja eelpool kirjeldatud kohutavates tingimustes 24 tundi ööpäevas. Samuti puudusid kambris igasugused vaba aja veetmise võimalused. Televiisorit, raadiot ja veekeetjat omada oli keelatud, kuigi sisekorraeeskirjadega see keelatud ei olnud (§ 31, punkt 15). Mitte mingit perioodikat arestimaja ei pakkunud. Samuti ei pakutud mingeid lauamänge, sudokut ega muud. 2(9)
16.Kaebaja leiab, et kinnipidamine arestimajas eelkirjeldatud tingimustes ületas kinnipidamistingimuste puhul lubatavad piirid. Kinnipidamistingimused olid ebainimlikud, inimväärikust alandavad. Vastustaja seisukohad
17.Vastustaja jääb 27.07.2020 otsuses nr 1.2-3/31-5 väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde, leides, et kaebus ei ole põhjendatud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
18.Nii 30.10.2017–28.11.2017 kui ka 12.12.2017–19.12.2017 viibis kaebaja kambris nr I-03. Kambri pindala koos WC-aluse pinnaga oli 13,8 m2. WC-alune pind moodustas kambri pindalast 1,5 m2, seega oli kambri pindala ilma WC-aluse pinnata 12,3 m2. Perioodil 30.10.2017–28.11.2017 oli kambris koos kaebajaga 4 kinnipeetut. See tähendab, et iga kinnipeetava kohta oli põrandapinda (WC-alune pind maha arvestatud) 3,075 m2. Perioodil 12.12.2017–19.12.2017 oli kambris koos kaebajaga 2 kinnipeetut. See tähendab, et iga kinnipeetava kohta oli põrandapinda (WC-alune pind maha arvestatud) 6,15 m2.
19.Kinnipeetute riiete kuivatamist arestimaja ei korralda. Arestimajas ei pea olema kinnipeetute pesu kuivatamiseks eraldi ruumi. Samuti ei ole kinnipeetud kohustatud pesema ega kuivatama enda pesu kambris. Vajadusel on võimalik pesemist vajav pesu saata lähedastega koju ning paluda endale tuua või saata pakiga puhtaid riideid. Näiteks kaebaja on Rahumäe tee arestimajas viibides saanud paki 08.11.2017, 15.11.2017, 22.11.2017 ning 13.12.2017. Lähedaste puudumisel on võimalik kinnipeetutel lasta saata oma riided puhastamiseks pesumajja. Lisaks on võimalik kanda arestimajas antavaid riideid. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lõikele 1 kannab vahistatu üldjuhul isiklikke riideid, kuid kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab arestimaja vahistatule tasuta riietuse.
20.Vaidlusalustel perioodidel võis olla arestimajas probleeme värskes õhus jalutamise korraldamisega. Tallinnas Rahumäe tee arestimajas oli üksainus jalutushoov. Arvestades, et päeva sees olid ka toidukorrad, samuti, et jalutamine oli korraldatud kamberhaaval, ei olnud arestimaja suure täituvuse tingimustes alati võimalik kõigile kinnipeetutele iga päev tunniajalist jalutamist võimaldada. Arestimaja töö oli korraldatud selliselt, et kõigi kinnipeetute võimalus õues viibida oleks regulaarne ja pausid jalutamiste vahel võimalikult väikesed (üldjuhul vähemalt ülepäeviti). Kaebaja väide, et temale ei võimaldatud ajavahemikel 30.10.2017–28.11.2017 ja 12.12.2017– 19.12.2017 üldse jalutamist, ei ole tõenäoline ega usutav. Jalutuskäiguks soovi avaldamiseks piisas suulisest pöördumisest, kirjaliku avalduse esitamine ei olnud vajalik.
21.Arestimaja sisekorraeeskirja (siseministri 27.09.2011 määrus nr 21) § 31 lõike 1 punkti 12 järgi on kinnipeetul on õigus tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit, kui nende kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. Vaidlusalustel perioodidel sellist luba Rahumäe tee arestimajas ei olnud. Veekeetja on tulenevalt arestimaja sisekorraeeskirja § 39 lõike 1 punktist 1 keelatud kui ese, millega on võimalik tekitada vigastusi (põletusvigastusi saab tekitada veekeetja enda kui küttekeha sisaldava elektriseadmega, samuti keeva veega).
22.VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Seega tuleneb VangS § 90 lõikest 3, et vahistatule peavad olema üleriigilised päevalehed kättesaadavad, mitte, et arestimaja peaks neid vahistatule pakkuma. Arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lõige 1 ei näe ette, et arestimajas kinnipeetutel on õigus nõuda üleriigilise päevalehe ja kohaliku ajalehe tellimist PPA-lt. Kuna õigusaktidest ei tulene kohustust anda kinnipeetavatele lugemiseks värskeid ajalehti, ei ole tegemist ka kaebaja õiguste rikkumisega. Rahumäe arestimajja ei olnud tellitud üleriigilisi päevalehti, kuid kinnipeetud said lehti lugeda, kui nad neid ise tellisid või lähedased pakiga saatsid. 3(9)
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada.
24.Vaidlus puudub selles, et kaebaja oli vahistatu, kes viibis perioodidel 30.10.2017–28.11.2017 ja 12.12.2017–19.12.2017 Tallinna Rahumäe tee arestimajas kambris I-03. Perioodil 30.10.201728.11.2017 oli kambris 4 kinnipeetut. Perioodil 12.12.2017–19.12.2017 oli kambris 2 kinnipeetut. Pooled vaidlevad selle üle, kas Rahumäe tee arestimaja elamistingimustega alandati kaebaja inimväärikust. Vaidlusalune arestimajas viibimise aeg on kokku 38 päeva. Kaebaja on esile toonud järgnevad tingimused, millega tema inimväärikust väidetavalt alandati: kambris oli ruumipuudus, kaebajale ei antud jalutuskäigu võimalust, tualetis käies ei olnud privaatsust, ventilatsioon oli halb, kambri valgustus oli ebapiisav, laud oli mitmekesi söömiseks liiga väike, kambri üldine seisund oli halb ja kambrivälist tegevust ei olnud.
25.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg st 1 ja § 9 lg st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju tekitatud, avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest.
26.Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks sätestab põhiseaduse (PS) § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise nõude.
27.Inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadest, kuna RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel võib hüvitamisele kuuluda ka kahju, mis on tekitatud EIÕK rikkumise tagajärjel. Ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (edaspidi PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 33-1-42-15, p 10).
28.Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) praegu kehtiv § 12 lg 3 sätestab, et kinnipeetule on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. 2017. aastal kehtinud redaktsiooni järgi oli ette nähtud 2,5 m2. Kinnipeetu on arestimajas kinnipeetav isik, sealhulgas vahistatu (ASkE § 2 lg 2, § 3 p 2).
29.EIK ja Riigikohtu praktikas on leitud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar- ja hügieeninõuetega (EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p 139; Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 14-15).
30.Eeltoodust tulenevalt pidi kaebajal mitme kinnipeetuga kambris olema isiklikku põrandapinda vähemalt 3 m2, muude tõsiste puuduste korral vähemalt 4 m2. 4(9)
31.Kaebaja viibis kambris, mille üldpindala on 13,8 m2. Seda kinnitab ka 26.11.2020 asja materjalide juurde võetud ruumide eksplikatsiooni tabel, mille kohaselt on 1. korruse 3. kambri ehk kambri nr I-03 kasulik pind 13,8. Vastustaja kinnitusel moodustas WC-alune pind kambri pindalast 1,5 m2, seega oli kambri pindala ilma WC-aluse pinnata 12,3 m2. Kohus on nõus sellega, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva sanitaarsõlme (WC) pindala. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 11; otsus nr 3-3-198-16, p 13). Kaebaja ei ole väitnud, et mööbel takistas kambris tavalisel viisil liikumist. Seega lähtub kohus vastustaja poolt kohtule esitatud kambripinna andmetest, millest on maha arvatud WC pindala ja mööblialust põrandapinda täiendavalt maha ei arva. Vastustaja on vastuses kaebusele jaganud kambri pindala ilma WC-ta kambris viibinud isikute arvuga. Sellisest arvestusest lähtudes oli ühe kinnipeetu kohta alla 4 m2 põrandapinda perioodil 30.10.2017–28.11.2017 (3,075 m2). See on kokku 30 päeva. Perioodil 12.12.2017–19.12.2017 oli ühe kinnipeetu kohta 6,15 m2 põrandapinda. Kui kaebajale oli kambris tagatud vähem kui 4 m2 isiklikku põrandapinda ja ta pidi samal ajal kannatama ka muid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi, saab arestimajas kinnipidamist pidada kohtu hinnangul inimväärikust alandavaks ja rahaliselt hüvitatavaks.
32.Kaebaja väitel ei antud talle ühelgi päeval värskes õhus jalutamise võimalust. Vahistatu puhul tuleb arvestada, et vahistatu võimalused väljaspool kambrit viibida on piiratud. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. ASkE § 31 lg 2 sätestab sarnaselt, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Vastustaja on vastuses kaebusele möönnud, et vaidlusalustel perioodidel võis olla arestimajas probleeme värskes õhus jalutamise korraldamisega. Vastustaja kinnitusel oli Tallinnas Rahumäe tee arestimajas üksainus jalutushoov. Arvestades, et päeva sees olid ka toidukorrad, samuti et jalutamine oli korraldatud kamberhaaval, ei olnud arestimaja suure täituvuse tingimustes alati võimalik kõigile kinnipeetutele iga päev tunniajalist jalutamist võimaldada. Samas ei pea vastustaja usutavaks, et kaebajale ei võimaldatud üldse jalutamist. Vastustaja kinnitusel piisas jalutuskäigule saamiseks suulisest taotlusest. Seega ei saa kohus tagantjärele kontrollida, mis päevadel kaebaja jalutuskäigule soovis ja mis päevadel ta vaatamata taotluse esitamisele jalutuskäigule ei saanud. Samuti ei saa tagantjärele tõendada võimaldatud jalutuskäikude kestust. Samas on vastustaja omaks võtnud, et arestimajas esines päevi, mil kaebaja ei saanud üldse vähemalt tund aega värskes õhus viibida, mis on õigusvastane. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja loobus vaidlusalusel perioodil iga päev värskes õhus viibimise võimalusest. Seega saab eeldada, et vaidlusalusel perioodil oli päevi, mil kaebajal ei võimaldatud viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus, kuigi ta oli selleks soovi avaldanud.
33.Kaebaja väitel ei olnud tal võimalik privaatselt tualetis käia. Tualett oli ülejäänud kambrist eraldatud umbes 1 meetri kõrguse vaheseinaga. Vastustaja on 05.10.2020 vastuse lisana esitanud kohtule esitanud fotod tüüpilisest Rahumäe tee arestimaja kambrist. Fotodelt on näha, et kaebaja väited kambri tualeti kohta vastavad tõele. Arestimaja tualett ei olnud neljast küljest varjatud ja lukustatava uksega, nagu on tavapärane. ASkE § 13 lg p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Muid nõudeid WC või sanitaarsõlme osas VangS ega ASkE ei sätesta. Sellises olukorras tuleb lähtuda VangS §-st 41, mille kohaselt tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Inimväärikust austavad arestimaja tingimused tuleb seega tagada ka juhul, kui õigusaktid kõigile tingimustele konkreetseid nõudeid ette ei näe. EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (nt EIK Kohtu 04.07.2006 otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse 5(9)
raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. Rahumäe tee arestimaja WC-sid on Eesti kohtupraktikas varasemalt käsitletud. Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-14-50078, et WC eraldamine viisil, kus WC-poti ette on ehitatud väike umbes 1,2 m kõrgune sein, võib olla õiguspärane olukorras, kus isik viibib kambris üksi. Mitmekesi kambris olles võis aga ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks (p 11). Vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebaja ei olnud vaidlusalustel perioodidel kordagi kambris üksinda. Seega loeb kohus, et WC kasutamine oli kaebaja jaoks ebameeldiv ja alandav.
34.Kaebaja väitel oli kambris halb ventilatsioon. Käesoleval hetkel ei ole võimalik tagasiulatuvalt ventilatsiooni piisavust kontrollida. Samas on olemas info, mis viitab sellele, et Rahumäe tee arestimajas oli ventialtsiooniga probleeme. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) tuvastas 27.09.2017-05.10.2017 läbi viidud külastusel1, et Tallinna arestimaja oli halvasti ventileeritud (CPT/Inf (2019) 31 raport, p 24). Külastus toimus natuke enne kaebaja arestimajas viibimise perioode, mistõttu võib eeldada, et sama hinnang kehtis ka sellel ajal, kui kaebaja arestimajas viibis. Ventilatsiooni puudulikkust on PPA avalikult möönnud ka 2019. aasta alguses pärast uue arestimaja avamist. Ajalehe Postimees veebilehel kättesaadavas 09.02.2019 artiklis on Rahumäe tee arestimajaga seoses märgitud, et peamised erinevused uue arestimajaga võrreldes on parem ventilatsioon ja pesemisvõimalused („Fotoreportaaž: tühjaks jäänud arestimaja seinad on folkloori täis“). Halb ventilatsioon ei ole eraldiseisvalt inimväärikust alandav ja kahju hüvitamise aluseks, kuid kohus arvestab seda koosmõjus teiste tingimustega. Kohus leiab, et riiete kambris kuivatamine ei ole õigusvastane, sest riiete kuivatamine eluruumides on levinud ka väljaspool arestimaja, näiteks ilma rõduta korterites. Lisaks ei ole arestimajal kohustust võimaldada riiete kuivatamist eraldi ruumis. Vastustaja on viidanud, et kaebajal oli võimalus saata pesemist vajav pesu lähedastega koju ning paluda endale tuua või saata pakiga puhtaid riideid. Teine variant oli saata riided pesumajja.
35.Kaebaja väitel olid kambrite aknad matistatud ja trellitatud ning päevavalguse pääs kambrisse piiratud. Kambrite kunstlik valgustus polnud lugemiseks ega kirjade kirjutamiseks piisav. Piisava valgustuse puudumine väsitas silmi ja tekitas valuaistinguid. Vastustaja on kohtueelses menetluses möönnud, et loomuliku valguse ligipääs kambrisse on võre või trellide tõttu mingil määral takistatud, sest arestimaja eesmärk on isikute kinnipidamine, kuid on väitnud, et loomuliku valguse ebapiisavus on kompenseeritud kunstliku valgustusega ning elutegevuseks vajalik valguse hulk on tagatud (kaebuse lisana esitatud PPA 27.07.2020 otsus nr 1.2-3/31-5, p 1.8). Tallinna Ringkonnakohus on 20.12.2016 otsuses nr 3-14-52898 leidnud, et kambrites peaks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (p 15). Arestimaja hoone omanik Riigi Kinnisvara AS on tellinud Inspecta Estonia OÜ-lt valgustuse mõõtmise endise arestimaja kambrites nr I-01, I-03, I08, I-12 ja I-19. Mõõtmine viidi läbi 17.09.2020 ja mõõtmistulemuste kohaselt oli kambris nr I-03 valgustustihedus 73,1-89,1 lx (26.11.2020 asja materjalide juurde võetud mõõtmistulemuste protokoll 146-20-201-1). Riigi Kinnisvara AS-l puuduvad andmed valgustuse võimaliku varasema mõõdistamise ning kambris I-03 kasutusel olnud või vahetatud lambipirnide kohta. Seega on teada üksnes see, et kolm aastat pärast kaebaja arestimajas viibimist oli valgustustihedus oluliselt alla nõutud määra. Nagu Riigi Kinnisvara AS on 26.11.2020 asja materjalide juurde võetud 07.10.2020 vastuses kohtunõudele viidanud, võib mõõtmistulemusi olla mõjutanud lampidele ladestunud tolm. Samas ei pea kohus usutavaks, et ilma aastate jooksul lampidele ladestunud tolmuta oleks valgustustihedus olnud vähemalt 200 lx. Ka vastustaja 05.10.2020 esitatud fotodelt on näha, et isegi päevasel ajal on kambris üsna pime. Asjaolu, et vastustaja ei ole hoone omanik, ei vabasta
Avalikult kättesaadav eesti keeles: https://rm.coe.int/168098db94
6(9)
vastustajat vastutusest tagada kinnipidamistingimuste nõuetelevastavus. Eelneva tõttu järeldab kohus, et kaebaja Rahumäe tee arestimajas viibimise ajal ei olnud tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx, mistõttu arvestab kohus seda asjaolu kahju hüvitamisel.
36.Kaebaja on välja toonud, et kambris olnud laua mõõtmed ja asukoht ei võimaldanud süüa laua ääres rohkem kui ühel inimesel korraga. Kuna söömiseks antud aeg oli piiratud, tuli leida alternatiivseid võimalusi, näiteks süüa põrandal. Kaebaja hinnangul oli selline olukord alandav. ASkE § 13 lg 1 p 2 kohaselt kuulub laud kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei ole selle olemasolu kambris kohustuslik. Kohtupraktikas on ka leitud, et söömisvõimaluse puudumine laua taga üksi ei ole piisav, et lugeda see inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks või õigusvastaseks. Küll aga saab seda väljaspool vanglat tavaelus väga harva esinevat olukorda arvestada koosmõjus teiste puudustega kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2018 otsus nr 3-17-1578, p 14). Kuna arestimajas esinesid ka muud puudused, leiab kohus, et kahjuhüvitise väljamõistmisel saab arvestada asjaolu, et kaebajal polnud võimalik tavapärasel viisil laua ääres süüa. Söömine ilma võimaluseta toidunõud lauale toetada on ilmselgelt ebamugav, eriti kuuma toidu puhul. Põrandal söömine on ebamugav ja ebahügieeniline alternatiiv laua taga söömisele.
37.Kaebaja väitel oli kambri üldine seisukord kohutav. Värv oli seintelt maha tõmmatud, seinad kriibitud ja määrdunud, metallpaneelid roostes. Kambrites polnud riidenagisid üleriiete jaoks (neid tuli hoida voodi peal) ega kohta isiklike asjade hoidmiseks (riiulit, kappi). Kaebaja väitel viibis ta arestimajas piisavalt pikalt, et need asjaolud ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi. Vastustaja 05.10.2020 esitatud fotodelt on näha, et Rahumäe tee arestimaja tüüpiline kamber vastab kaebaja kirjeldusele. Tallinna Halduskohus on 12.12.2017 otsuses haldusasjas nr 316-1930 leidnud, et pelgalt asjaolu, et kambrid ei näe kaebaja hinnangul piisavalt head välja, ei ole kaebuse rahuldamise aluseks (p 39). Küll aga on CPT tuvastanud, et Rahumäe tee arestimaja kambrid olid 2017. aasta sügisel halvas seisukorras (CPT/Inf (2019) 31, p 24). Kohtueelses menetluses on vastustaja leidnud, et kamber oli rahuldavas seisukorras ja tuleb arvestada, et kambri seisukorda mõjutab kinnipeetute enda käitumine ja elukorraldus (PPA 27.07.2020 otsus nr 1.2-3/315, p 1.9). Kohus ei ole nõus, et kamber oli heas või isegi rahuldavas seisukorras, arvestades CPT hinnangut. Kohus leiab, et arestimajja saabumise ajaks ei olnud kaebajal tõenäoliselt võimalik enda käitumise ja elukorraldusega juba halvas seisukorras oleva kambri väljanägemist parandada. See oleks eeldanud suurema mahuga hooldustööde tegemist, mida kaebaja ilmselgelt ei saanud teha. Kuigi kambrite kehv seisukord ei ole eraldiseisvalt inimväärikust alandav, saab seda kahju hüvitamisel arvestada koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega, sh halvas seisukorras olevas kambris viibimise ajalise kestusega. ASkE § 13 lg 1 p 5 ja 8 kohaselt kuuluvad riidenagi ja isiklike asjade hoiukoht kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei ole nende olemasolu kambris kohustuslik. Kohus leiab, et riiete ja muude esemete hoiukoha puudumine ei olnud selline ebamugavus, mida võiks pidada inimväärikust alandavaks. Hoiukoha puudumine iseenesest ei kahjusta kinnipeetu isiklikke esemeid ega takista nende kasutamist.
38.Kaebaja väitel puudusid arestimajas vaba aja veetmise võimalused. Vaba aja veetmise võimaluste vähenemine on arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnev asjaolu. Samas ei tohi vaba aja veetmise võimalused kogu kinnipidamise jooksul täielikult puududa. Seega ei saa nõustuda vastustaja kohtueelses menetluses väljendatud seisukohaga, et kuna ASkE-st vaba aja veetmise korraldamise kohustust ei tulene, ei pea arestimajas kinnipeetutele tegevust pakkuma, erinevalt vanglatest (PPA 27.07.2020 otsus nr 1.2-3/31-5, p 1.10). Kaebaja on välja toonud, et televiisorit, raadiot ja veekeetjat omada oli keelatud. Samuti on kaebaja vastustajale ette heitnud seda, et ei võimaldatud ajalehti ja ajakirju, sudokusid ega lauamänge. ASkE § 31 lg 1 p 12 kohaselt on kinnipeetul õigus tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit, kui nende kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et vaidlusalustel perioodidel arestimaja juhi 7(9)
vastavat luba Rahumäe tee arestimajas ei olnud. Veekeetja on tulenevalt ASkE § 39 lg 1 punktist 1 keelatud kui ese, millega on võimalik tekitada vigastusi. Nimetatud sättes ei ole veekeetjat otseselt nimetatud, kuid võib kohus nõustub sellega, et veekeetjaga saab vigastusi tekitada, sarnaselt näiteks relvadele, nõeltele, varrastele ja võtmetele. Kohus leiab ASkE § 31 lg 1 p-st 12 ja § 39 lg 1 p-st 1 lähtudes, et arestimajal oli kaebaja poolt loetletud esemete kambrisse lubamisel suur kaalutlusruum ja nimetatud esemete kasutamise piirang ei olnud õigusvastane. VangS § 93 lg 3 esimese lause kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vastustaja on vastuses kaebusele kinnitanud, et Rahumäe arestimajja ei olnud tellitud üleriigilisi päevalehti, kuid kinnipeetud said lehti lugeda, kui nad neid ise tellisid või lähedased pakiga saatsid. Kohus leiab, et see ei ole kooskõlas VangS § 93 lg-ga 3. VangS § 93 lg 3 esimese lause reguleerib ajalehtede tasuta kättesaadavust, mitte vahistatu õigust tellida neid enda kulu. VangS § 93 lg 3 teise lause kohaselt on vahistatul lubatud tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Seega peavad esimeses lauses mainitud üleriigilised päevalehed olema vahistatule tasuta kättesaadavad ja muid ajalehti saab vahistatu tellida enda kulul. Vastasel juhul ei oleks üleriigiliste päevalehtede kättesaadavaks tegemise kohustust eraldi lauses rõhutatud. Muus osas puudus kaebajal subjektiivne õigus nõuda endale meelepäraseid vaba aja veetmise võimalusi. Näiteks ei saa arestimajale etteheiteid selles osas, et kinnipeetutele ei võimaldatud arestimaja kulul lauamängude mängimist või sudokude lahendamist.
39.Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja hoidmine arestimajas, kus temale tagatud põrandapind kambris oli 30 päeva järjest alla 4 m2, ei olnud tagatud õigust viibida iga päev vähemalt tund aega värskes õhus ning puudus võimalus kasutada kambris WC-d privaatselt, oli õigusvastane ja vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega. Lisaks võtab kohus arvesse, et kaebajal ei olnud võimalik laua taga süüa, kambri ventilatsioon oli kehv, kambri valgustatus ei olnud piisav, kaebajal puudusid igasugused vaba aja veetmise võimalused ja kambri seisukord oli halb. Perioodil 12.12.2017-19.12.2017 oli kaebajale tagatud kambris rohkem kui 4 m2 isiklikku põrandapinda. Kuigi kaebaja pidi kannatama muid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi, ei ole kohtu hinnangul niivõrd lühikese aja jooksul tegemist inimväärikuse alandamisega.
40.Inimväärikuse alandamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Inimväärikuse alandamine tulenes otseselt arestimaja kinnipidamistingimustest, mistõttu on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebaja inimväärikuse alandamise vahel. Olukorras, kus on välja kujunenud pikaaegne kohtupraktika seoses piisava kambripinna ja inimväärikust austavate olmetingimustega ning seadusest tuleneb kohustus tagada vahistatule soovi korral igapäevaselt ühe tunni pikkune vabas õhus viibimise võimalus, saab vastustajat pidada mittevaralise kahju tekitamises süüdi olevaks raske hooletuse vormis (võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Kohtu hinnangul ei olnud inimväärikuse alandamise ärahoidmine või leevendamine kaebaja enda tegevusega võimalik. Vastustaja on möönnud probleeme värskes õhus viibimise võimaldamisega Rahumäe arestimajas 2017. aastal. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja oleks juba arestimajas viibimise ajal kinnipidamistingimusi vaidlustades mingeid muutusi saavutanud, sest vastustaja leidis nii kohtueelses menetluses kui vastuses kaebusele, et kinnipidamistingimused olid õiguspärased. Jalutusboksi pääsemise osas oli rikkumise tõendamine keeruline, sest arestimajas ei fikseeritud jalutuskäigu taotlemist ega selle lubamist või keelamist.
41.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Mittevaraline kahju tuleb kohtu hinnangul hüvitada rahas. Kaebaja nõuab hüvitist 1000 eurot. Riigikohus selgitas 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning 8(9)
arvestades süü vormi ja raskust. Kõiki asjaolusid arvesse võttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 350 eurot.
42.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud riigilõivu 30 eurot. Muud menetluskulud kaebajal puuduvad. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu ning selle kandmine nähtub kohtute infosüsteemist. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (väljamõistetav hüvitis on 35% kaebuses nõutud 1000-eurosest hüvitisest), mõistab kohus vastustajalt riigilõivu välja vastavalt kaebuse rahuldamise protsendile. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10,50 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.