Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Allikvere hagi Ricus Corporation ́i vastu tehingu tagasivõitmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.05.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
92 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ricus Corporation apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Allikvere, lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres, Kostja: Ricus Corporation (registrikood 63260, Trust Company Complex, Ajeltake Road, Ajeltake Island, Majuro, MH 96960, Marshalli Saarte Vabariik), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Muuta Harju maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 2 ja 3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.
2.Ricus Corporation ́i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Otsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:
Rahuldada Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Allikvere hagi Ricus Corporation vastu tehingu tagasivõitmise nõudes.
2.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 28.10.2013 kinnistu ostu-müügileping, millega Art Turbo OÜ (pankrotis) võõrandas Ricus Corporationile Harjumaal, Kungla põik 1 asuva
1(9)
kinnistu registriosa nr 11846802 ja kohustada kostjat tagastama kinnistu registriosa nr 11846802 Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotivarasse.
3.Kohustada Ricus Corporation ́i andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega Ricus Corporation annab kinnisasja registriosaga nr 11846802 omandi üle Art Turbo OÜ-le (pankrotis). Kohustada Ricus Corporation ́i andma nõusolek kinnistusraamatu seaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatu registriosa nr 11846802 teise jao omanikukande, mille kohaselt on omanikuks Ricus Corporation, kustutamiseks ja omanikuna Art Turbo OÜ (pankrotis) sissekandamiseks. Käesoleval kohustamisel on TsÜS § 68 lg-s 5 sätestatud toime.
4.Jätta hageja Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Allikvere menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses kostja Ricus Corporation ́i kanda.
5.Välja mõista kostjalt Ricus Corporation hageja Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Allikvere kasuks maakohtu menetluskulud summas 5345,76 eurot. Seoses hüvitatavate menetluskulude puudumisega apellatsioonimenetluses ringkonnakohus Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Allikvere menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal hageja kasuks tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Art Turbo OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Allikvere (hageja) esitas 01.07.2015 Harju Maakohtule hagi Ricus Corporation (kostja) vastu tehingu tagasivõitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt võõrandas Art Turbo OÜ (võlgnik) 28.10.2013 Marshalli Saarte Vabariigis asuvale kostjast off-shore firmale kinnistu asukohaga Kungla põik 1, Peetri alevik, Rae vald, Harjumaa. Hageja on seisukohal, et pankrotivõlgniku poolt vähem kui aasta enne pankroti väljakuulutamist teostatud tehing kahjustab võlausaldajate huve. Tehing on toimunud tavapärasest erinevatel tingimustel ja pangakontolt ei nähtu raha laekumist.
2.Tagasivõitmise eeldusi kinnitavad asjaolud on järgmised: 1) tehing on tehtud vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist; 2) kinnistu on tasuta võõrandatud; 3) tehing on tehtud vältimaks hagi tagamisega kohtuliku hüpoteegi seadmist (29.10.2013 rahuldati Danske Bank A/S avaldus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks); 4) kinnistu on võõrandatud off-shore firmale; 5) teine pool teadis kahjustamisest või pidi teadma, saades kinnistu tasuta; 6) vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu.
3.Tehingu tegemisel esindas ostjat AA ning müüjat juhatuse ainuliige AI, kes ilmselgelt oli paar päeva varem teada saanud võlgniku vastu esitatud hagiavaldusest. Vahetult enne hagi esitamist oli
2(9)
võlgniku seaduslik esindaja pangkontodelt välja võtnud üle 200 000 euro. Ostu-müügilepingus sätestati, et ostuhind 92 000 eurot on tasutud enne lepingu sõlmimist. Tegelikkuses anti kinnistu ära tasuta. Kostja esitatud 24.10.2013 e-kirjast notarile nähtub, et veel samal päeval ei olnud kostja teadlik, kes varitehingus osalevat isikut esindab. Tehingu tegemise ajal oli võlgnik muutunud juba maksejõuetuks, ning muu vara ja kinnistud puuduvad.
4.Alternatiivselt tugines hageja asjaolule, et tegemist oli võlausaldajate huve kahjustava kinke iseloomuga tehinguga. Kostjate vastused hagile ja menetluse edasine käik
5.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et, kui müügihinda ei ole tasutud, on hagejal müügilepingust tulenev täitmise nõue. Kostja on seisukohal, et tagasivõidetava müügilepinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud, puuduvad eeldused PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks, muuhulgas on tõendamata, et kostja teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostjale teadaolevalt on hageja pankrotihalduri käes kõik sularaha üleandmist tõendavad kassadokumendid. Hageja on ise märkinud, et kogu sularaha oli juhatuse liige AI ettevõttest vahetult enne 25.10.2013 alanud kohtumenetlust välja viinud. Müügilepingu punkt 3.3 on käsitletav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohtu 18.05.2016 otsusega hagi rahuldati ja tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks 28.10.2013 kinnistu ostu-müügileping ja asjaõigusleping, millega võlgnik võõrandas kostjale Harjumaal, Kungla põik 1 asuva kinnistu (registriosa nr 11846802) ja kohustati kostjat tagastama kinnistu võlgniku pankrotivarasse. Kohus otsustas, et kostja poolt vara tagastamata jätmise korral tuleb asendada tema tahteavaldus kohtuotsusega. Menetluskulud jäeti kostja kanda ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulud 5345,76 eurot ning viivis menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Hageja on tõendanud eelnimetatud tagasivõitmise vajalike eelduste olemasolu, mis on aluseks ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamisele.
8.Raha laekumist kinnistu eest võlgniku arvele ega kassasse ei ole pankrotihaldur olemasolevate raamatupidamisdokumentide alusel kindlaks teinud. Seetõttu ei ole kostja esindaja viited müügihinna tasumisele, vaid lepingu punktile 3.3. osundades, piisavad. Müügihinda saab pidada tasutuks siis, kui müüjale on raha tegelikult laekunud ja see on dokumentaalselt tuvastatav. Kohus märkis, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kokkulepitud ostuhind on võlgnikule tasutud ja see on kajastatud tema raamatupidamises. Kohus leidis ka, et seda asjaolu ei saa hageja tõendada, mis iseenesest põhjustaski hagi esitamise. Tegemist on negatiivse asjaoluga, kuivõrd võlgniku pankrotimenetluses haldurile ostuhinna tasumist tõendavaid dokumente ei esitatud. Seega lükkub tõendamiskoormis ümber ja kostja on kohustatud tõendama seda, et ostuhind tasuti ega piisa lepingus märgitust, et see oli tasutud.
9.Kostja ei ole kinnistu eest tasunud. Kostja on pärast kohtu selgitusi korraldaval istungil ja ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid, esitanud sularaha kviitungid. Nimetatud tõendid 12.06.2013 kassa sissetuleku order nr 0023, 15.07.2013 kassa sissetuleku order nr 0028 ja 07.08.2013 kassa sissetuleku order nr 0034 ei tõenda sularaha 92 000 euro üleandmist Art Turbo OÜ (pankrotis) kassasse (kd II tl 69,70,71). Kassa sissetuleku orderilt nähtuvalt tasuti ID poolt ettemaksu 30 000 eurot, 12.06.2013, 32 000 eurot 07.08.2013 ja 30 000 eurot 15.07.2016 AI-le. Kohus leidis, et võlgniku raamatupidamine peaks kajastama, et ostuhinna summana sularaha üldse võlgnikule laekus.
3(9)
Art Turbo OÜ (pankrotis) raamatupidamise eest vastutas juhatuse liikmena AI, kes sularaha väidetavalt vastu võttis. Tulenevalt ajutise halduri aruandest nimetatud kassaordereid raamatupidamises ei olnud ja muid dokumente, millest nähtuks ostuhinna laekumine võlgnikule, ei ole kohtule esitatud. Kohus leidis, et on ebatõenäoline, et kostjaga mitteseotud isik, kes elab Peterburis, nii suure summa sularaha tasub just võlgniku seaduslikule esindajale. TsMS § 238 lg 5 kohaselt võib kohus jätta tõendi arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Seega oli müügitehingul kinke iseloom, mistõttu kohaldas kohus kinkelepingu kohta käivaid sätteid PankrS § 111 lg 3 alusel.
10.PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Vastavalt PankrS § 111 lg 1 p 1 tunnistab kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Harju Maakohtu 09.10.2014 määrusest tsiviilasjas nr 2-14-58090 nähtub, et võlgnikule nimetati ajutine pankrotihaldur 10.10.2014. Vaidlustatav tehing tehti 28.10.2013, seega vähem kui 1 aasta enne ajutise halduri nimetamist. Kuivõrd võlgnik võõrandas kogu oma vara tasuta, on sellega kahjustatud võlausaldajate huve, sest vara väljaviimisega pankrotipesast on võlausaldajate nõuete rahuldamine raskendatud. Seetõttu tuleb kinnistu müügitehing PankrS § 111 lg 1 p 1 järgi kehtetuks tunnistada.
11.Kohus märkis, et alternatiivselt saaks tehinguid kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel, sest ümber ei ole lükatud eeldust, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 2).
12.Teise nõudena palus hageja kohustada andma kostjal kinnistu omandi üleandmiseks võlgnikule tahteavaldus. Hageja nõue on suunatud omandi saamisele ning see nõue on kohtu hinnangul põhjendatud ja kuulub rahuldamisel. Apellatsioonkaebus
13.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes tühistada otsus tervikuna ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et müügilepingu järgi müüghinna tasumata jätmine ei muuda müügilepingut pankrotivõlgniku võlausaldajate huve kahjustavaks. Kui müügihinda tegelikult ei tasutud, on müüjal ostja vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue (vt nt RKTKo nr 3-2-1-39-08 p 15, nr 3-2-1-113-09 p 9). Kuna müügilepingu väidetava täitmata jätmisega ei saanud sisustada võlausaldajate huvide kahjustamist, siis puudus hagejal õigus nõuda tagasivõitmise korras müügilepingu kehtetuks tunnistamist.
15.Kuna müügilepinguga võõrandati kinnistu tasu eest, siis ei saa kohaldada PankrS § 111 lg 1 p 1. Lisaks on 18.09.2013 kinnistu müügilepingu punkti 3.2 kohaselt võlgnik soetanud vaidlusaluse kinnistu SPS Arendus OÜ-lt 89 000 euro eest, seega vastas 28.10.2013 müügilepingus kokkulepitud müügihind kinnistu turuväärtusele, mistõttu ei kuulu kohaldamisele PankrS § 111 lg 3. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole kinnistu eest tasunud. Lähtuda tuleb poolte lepinguga võetud kohustustest, mitte lepingu täitmisest või täitmata jätmisest. Müüleping ei muutu müügihinna tasumata jätmise tõttu kinkelepinguks või kinkeiseloomuga lepinguks. Sellest tulenevalt ei ole maakohtu tuginemine müügilepingu väidetavale täitmata jätmisele PankrS § 111 kohaldamise seisukohalt asjakohane.
4(9)
16.Asjas esitatud asjaolude pinnalt pole võimalik teha järeldust, et kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Seega puudus maakohtul alus PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks. Kuna ajutine pankrotihaldur oli määratud 11,5 kuud pärast müügilepingu sõlmimist, siis PankrS § 110 lg-le 2 kohaldamiseks puudub alus.
17.Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 6 lg 3 ja lg 4 ning PankrS §-s 119 lg 1. Maakohus ei ole täpsustanud, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt on tagasitäitmise sätted erinevad. Kinnistu omandiõiguse üleandmiseks tuleb sõlmida uus asjaõigusleping, mistõttu asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamine on põhjendamatu. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, kas ja kuidas õiguslikult neutraalse asjaõiguslepingu sõlmimisega võlgniku võlausaldajate huve kahjustati.
18.Maakohus on ka ebaõigesti jaganud tõendamiskoormuse. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale (RKTKo 3-2-1-39-08, p 15). Hageja ei ole raha mittesaamist maakohtu menetluses tõendanud. Põhjendamatu oli nõuda apellandilt esitada tõendeid raha laekumise kajastamise kohta hageja raamatupidamises. Võlgnik on iseseisev majandussubjekt, mistõttu kostjal puudus mistahes võimalus esitada hageja raamatupidamist kajastavaid tõendeid.
19.Maakohus ka ebaõigesti hinnanud tõendeid, ei ole asjas kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks kostja poolt märgitud asjaolud ei ole esitatud tõenditega tõendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks müügilepingu punkt 3.3 ei tõenda raha tasumist müügilepingu järgi. Hoolimata tõendamiskoormuse ebaõigest jagamisest esitas kostja maakohtule sularaha tasumise kviitungid. Maakohus ei selgitanud otsuses, mida kohus peab silmas kostjaga seose all, milline on rahasummade suuruse kriteerium ja miks just Peterburi elaniku poolt toimingu sooritamine tekitab kahtlust toimingu tegemises. Apellant selgitab, et müügilepingueelsel perioodil aitas ID kostjale otsida kinnisvara investeeringute võimalusi Eesti Vabariigis. Sel põhjusel ei olnud ID müügilepingueelsel perioodil kostjaga mitteseotud isik, nagu on kohus mistahes tõendile viitamata kohtuotsuses väitnud. Apellandi hinnangul on täiesti tavapärane müügihinna tasumine sularahas. Sularaha üleandmine oli nõuetekohaselt dokumenteeritud. Jääb arusaamatuks, mis tähendust omistas maakohus asjaolule, et ID olevat Peterburi elanik. Kostjale teadaolevalt omas ID vähemalt müügilepingueelsel perioodil Euroopa Liidu alalist elamisluba.
20.Kostja poolt oli sularaha üleandmine nõuetekohaselt dokumenteeritud. Kostjal puudub seos võlgnikuga, mistõttu ei saa kostja kontrollida sularaha üleandmise kajastamist Art Turbo OÜ (pankrotis) raamatupidamises. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et sularaha üleandmine ei oleks Art Turbo OÜ (pankrotis) raamatupidamises kajastatud. Ajutise pankrotihalduri aruandest tuleneb, et võlgniku seletuse kohaselt tasus ostja (AI hea tuttav Peterburi elanik ID) ostuhinna sularahas, mille kohta vormistati kassadokument, mida aga väidetavalt pole võimalik esitada ajutisele haldurile, kuna see dokument on koos teistega üle antud ülalviidatud kolmandale isikule. Sellest tuleneb, et võlgniku esindaja kinnitas nii sularaha üleandmist kui ka sularaha üleandmise dokumenteerimist.
21.Maakohus jättis käsitlemata esimese astme kohtumenetluses apellandi poolt esitatud järgmised olulised väited: 1) müügilepingu väidetava täitmata jätmisega ei saa sisustada võlausaldajate huvide kahjustamist, mistõttu puudus hagejal õigus nõuda tagasivõitmise korras müügilepingu kehtetuks tunnistamist, teistest väidetest hoolimata; 2) 28.10.2013 müügilepingu punkt 3.3 on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi; 3) hageja ei ole esitanud asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldust, et kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest.
5(9)
22.Lisaks on apellant seisukohal, et maakohus mõistis põhjendamatult kostjalt välja menetluskuludena tõlkekulu 1980 eurot. Apellant on korraldaval istungil juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et enamik hageja tõenditest (mis olid esitatud tõlkega koos) ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased. Kohtuotsusest tulenevalt ei ole maakohus tuginenud ühelegi tõendile, millega seoses kandis hageja tõlkekulu. Apellant on seisukohal, et asjakohatute tõendite tõlkekulu väljamõistmiseks vastaspoolelt puudub alus. Menetluse edasine käik ja vastus apellatsioonkaebusele
23.Hageja vaidles kostja esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalide ja apellatsioonkaebusega leiab, et maakohtu otsust tuleb täpsustada selle resolutsiooni punktis kolm määratletud nõude osas. Muus osas jääb otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.
25.Lähtudes PankrS § 109 lg-st 1, § 111 lg 1 p-st 1 ja lg-test 2 ja 3, peavad lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel olema täidetud järgmised eeldused: - lepingu näol on tegemist kinkelepinguga või poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et lepingul kas või osaliselt kinke iseloom; - leping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankrotihalduri väljakuulutamiseni; - lepingu teine pool (kingisaaja) ei tõenda, et kinkelepinguga ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve.
26.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled peamiselt selle üle, kas 28.10.2013 tehingujärgne ostuhinna tasumine on tõendatud või mitte. Maakohus ei selgitanud ebaõigesti tõendamiskoormust. Õige on apellandi väide, et müügilepingu punkt 3.3 on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Tegemist on dokumendiga, millega võlgnik saab tõendada oma kohustuse täitmist ja mis muudab tavalist tõendamiskohustust võlasuhtes. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale. Hageja tõendas raha mittesaamist hageja pangakontode väljavõtetega, millest nähtuvalt ei kajastu hageja pangakontodel kostjalt saadud raha sissemaksed (I kd, tl 39-172) ja ajutise halduri arvamusega hageja maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta, millest nähtuvalt muud tõendid raha laekumise kohta hageja raamatupidamises puuduvad (II kd, tl 31-34). Nii on ajutise halduri arvamuse II osas kirjeldatud, et ajutise halduri nõudel koostas võlgnik 2012 majandusaasta aruande, teatades samas, et majandusaasta aruande täpsuse ja adekvaatsuse suhtes pole kindel. Ajutise halduri päringutele vastates teatas võlgniku juhatuse liige, et kõik raamatupidamise algdokumendid ja elektroonilised andmebaasid andis ta 2013 oktoobris üle kindla elukohata ja narkomaanais kahtlustatavale VŠ-le, kelle asukohta ta ei tea. Dokumentide ja andmebaaside üleandmist kolmandale isikule ei osanud juhatuse liige mõistlikult seletada. Esialgses seletuses ajutisele haldurile selgitas juhatuse liige, et osa dokumente on üle antud politseiprefektuuri uurijale seoses tema suhtes toimuva kriminaalmenetlusega, viimane teatas aga, et pole AI-lt ühtki dokumenti saanud. Haldur on veel järeldanud arvamuses, et hageja raamatupidamist on peetud viisil, millega on rikutud kõiki raamatupidamisseaduse ja hea raamatupidamistava nõudeid ning millel on raamatupidamisdokumentide hävitamise kuriteo tunnuseid.
6(9)
Kostja esitas menetluse jooksul tõendid selle kohta, et kolmas isik, ID, tasus hagejale kolme osamaksega müügihinna. Samuti soovis kostja tõendada ajutise halduri arvamusega, et kinnistu müüdi. Nimelt kajastub ajutise halduri arvamuses hageja seadusliku esindaja seisukoht, et ostja (AI hea tuttav Peterburi elanik ID) tasus ostuhinna sularahas, mille kohta vormistati kassadokument, mida aga väidetavalt pole võimalik esitada ajutisele haldurile, kuna see dokument on koos teistega üle antud VŠ-le.
27.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kostja mõju all ei ole hageja raamatupidamiskohustuse täitmine. Hageja esitatud väidete ümberlükkamiseks tulnuks kostjal täiendavalt põhistada ja tõendada raha üleandmist, mida maakohus on kostjale selgitanud 03.03.2016 ja 19.04.2016 kohtuistungitel. 28.10.2013 võõrandamistehingus kajastatud täitmise kviitung ja kostja esitatud kassa sissetuleku orderid ei ole kõiki eelpool toodud asjaolusid ja tõendeid nende koosmõjus hinnates usaldusväärsed tõendid ostuhinna tasumise kohta. Raamatupidamisdokumentide väidetav üleandmine kahtlasele isikule, kassa sissetuleku orderite väljailmumine ja kostja poolt esitamine alles kohtumenetluse käigus 13.01.2015, hageja juhatuse liikme AI vassimised raamatupidamisdokumentide üleandmise teemal võimaldasid kohtul kahelda kassa sissetuleku orderite usaldusväärsuses. Maakohtu sedastus, et on ebatõenäoline, et kostjaga mitteseotud isik, kes elab Peterburis, nii suure summa sularaha võlgniku seaduslikule esindajale tasub, näitab maakohtu siseveendumuse kujunemist ja ei muuda otsust ebaõigeks. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, millal, kellele ja kuidas väidetav sularaha üleandmine toimus, milline oli üleandja seos kostjaga. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus kokkuvõttes põhjendatult, et tõendatud ei ole ostuhinna tasumine. Seega järeldas kohus õigesti, et tehingul oli kinke iseloom. Hageja on nimetanud müügilepingut varitehinguks, pidades ilmselt silmas tehingu näilikkust (vt hageja 28.03.2016 menetlusdokumendi p 15). Tähendust ei oma see, kuidas on võõrandamistehing pealkirjastatud, sest näilik tehing on tühine ja sellel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 89 lg 1 I lause). Kuivõrd tuvastamist ei leidnud kinnistu eest tasumine, oli tegemist vara tasuta võõrandamisega ja tehingu suhtes tuleb kohaldada kinkelepingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3).
28.Kuivõrd maakohus tuvastas, et võõrandamistehing oli oma olemuselt kinke iseloomuga, ei ole hagejal kostja vastu müügilepingust tulenevat täitmisnõuet ja hagejal on käesoleva vaidluse asjaoludest tulenevalt kostja vastu tehingu kehtetuks tunnistamise nõue pankrotiseaduse alusel.
29.Pooled ei vaidle selle üle, et müügileping sõlmiti aasta jooksul enne hageja pankrotimenetluse algatamist. Müügileping sõlmiti 28. oktoobril 2013. Ajutine haldur määrati 10.10.2014 .
30.Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd võlgnik võõrandas vaidlusaluse tehinguga kogu oma vara tasuta, kahjustati sellega võlausaldajate huve, sest hageja poolt vara tasuta võõrandamisega kostjale on võlausaldajate nõuete rahuldamine raskendatud. Kas kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest, ei oma asja lahendamisel tähendust. Nimetatu omab tähendust vaid juhul, kui vastastikuse lepingu puhul oleks kostjal tehingu alusel saadu tagastamise vastunõue hageja vastu (PankrS § 119 lg 4 ja 5). Võlausaldajate huvide kahjustamist käesoleval juhul kinke iseloomuga lepingu sõlmimisel eeldatakse, kui tehing on tehtud üks aasta enne ajutise halduri nimetamist. Kuna PankrS § 109 lg 1 järgi saab kohus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks üksnes tehingu, millega kahjustatakse võlausaldajate huve, kehtib see ka kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel PankrS § 111 alusel. PankrS § 111 lg-st 2 tulenevalt pidi kostja tehingu kehtetuks tunnistamise vältimiseks tõendama, et tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Kostja ei ole nimetatut esile toonud ega tõendanud.
7(9)
31.Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole eristanud võõrandamis- ja käsutustehingut, kuid nimetatu ei muuda otsust ebaõigeks. Kinkeleping (VÕS § 259 lg 1 mõttes) on võõrandamiseks kohustav leping. Käsutustehingu esemeks on õiguse ülekandmine. Tehingu mõiste TsÜS § 67 lg-s 1 on katusmõiste nii kohustus- kui käsutustehingule. TsÜS § 6 lg 3 kohaselt antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Sama sätte lg 4 kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (abstraktsiooniprintsiip). Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool PankrS § 119 lg 1 järgi tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. PankrS § 119 lg-te 4-6 alusel tuleb pankrotivarast (vastastikuse tehingu puhul) tagastada ka tehingu alusel saadu. Seega on põhimõtteliselt tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted (vt selle kohta RKTKo 3-2-1-163-11 p 45).
32.Vastavalt VÕS § 1028 lg 1, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Asjaõigusseaduse § 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seetõttu võimaldavad alusetu rikastumise sätted tagasi nõuda ka kehtetu tehingu järgi üleantut, kuna omandamise õiguslik alus (kohustus) on ära langenud. Tegemist on võlaõigusliku nõudega, mis iseenesest käsutusõiguslikku olukorda ei muuda. Hagejal on võlaõigusliku tehingu kehtetuse tõttu pankrotiseadusest tulenev võlaõiguslik nõue ülekantud asjade omandiõiguse taastamiseks. Tagasikandmise õiguslikuks aluseks on alusetu rikastumise suhe. Selleks, et omandiõigus isikule tagasi kanda, on vaja kehtivat käsutust kostjalt, st esmajoones käsutustehingu omandi tagasikandmiseks. Kuna kostja seda vabatahtlikult ei ole teinud, võis hageja nõuda nende tahteavaldust omandi tagasikandmiseks (TsÜS 68 lg 5 ja AÕS 641). Maakohus on asendanud selle tahteavalduse kohtuotsusega ning seega saab üleandja kohtulahendi alusel omandi ülekantud varale tagasi. Seetõttu tuleb omand anda tagasi ka siis, kui asjaõigusleping neutraalse tehinguna ei ole kehtetu. Tahteavalduse sisu on hageja täpsustanud apellatsioonimenetluses 24.11.2016 ja kotja on täpsustusele esitanud oma vastuväited 29.11.2016. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et hageja ei ole apellatsioonimenetluses oma nõuet täpsustanud. Hageja on selgitanud, et kostja peaks tegema tahteavalduse kinnistu registriosaga 11846802 omandi üleandmiseks Art Turbo OÜ-le (pankrotis) ning andma nõusoleku enda kustutamiseks ning Art Turbo OÜ (pankrotis) omanikuna sissekandmiseks. Hageja taotluse sisu on ringkonnakohtule arusaadav. Eeltoodule tuginedes tuleb kohustada kostjat andma tahteavaldus, millega vaidlusaluse kinnistu registriosast kustutatakse kostja omanikukanne ning omanikena kantakse sisse taas hageja. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täpsustada tahteavalduse sisu osas selliselt, et kostjat kohustatakse andma nõusolek vaidlusaluse kinnistu registriosa 11846802 kostja omanikukande kustutamiseks ning hageja omanikuna sissekandmiseks.
8(9)
33.Kostja on vaidlustanud väljamõistetud tõlkekulude suuruse 1980 eurot tulenevalt asjaolust, et tõlgitavad tõendid olid asjakohatud. Maakohtu menetluses on kostja tuginenud asjaolule, et tõlkekulud on liiga suured. Tõlkekulud on hagejale tekkinud seoses sellega, et kostja ei ole Eesti äriühing ning maakohus kohustas kostjat esitama hagiavalduse ja selle lisade tõlked, et menetlusdokumendid kostjale edastada. Kostja on vaielnud 19.04.2016 toimunud kohtuistungil (II kd, tl 107-108) nimetatud tõlkekulude suurusele vastu, täpsustamata, kui suured peaksid tõlkekulud olema. Õige on iseenesest apellandi seisukoht, et maakohtu diskretsioon ei ole tõlkekulude osas otsusest jälgitav. Kohtu 02.09.2015 korralduse kohaselt (II kd, tl 13) tuli hagejal tõlkida kõik seni esitatud menetlusdokumendid inglise keelde. Tõlkimist vajavad hagimaterjalid sisalduvad 200-l leheküljel, neist vähemalt 50 lehekülge on võõrkeelne n.ö dokumenditõlge (hagiavaldus, kohtu määrus asja menetlusse võtmise kohta), kontoväljavõtete osas on osaliselt kirjed inglise, osaliselt eesti keeles. Arvestades tõlkebüroode hinnakirju, nt - Multilingua Tõlkebüroo http://multilingua.ee/tolkeburoo/hinnakiri-2/eesti-keelest-2/ , - Atos Tõlkebüroo https://www.atos.ee/hinnakiri/ - Kesklinna tõlkebüroo http://keeled.ee/hinnakiri/ eristatakse kirjalikku tõlget, mille hind on 12,70-14 eurot ilma käibemaksuta ja dokumenditõlget, mis on kallim. Üldiselt on tõlketöö individuaalne ja tõlkebüroode kodulehekülgedelt nähtuvalt on võimalik saada soodustusi suuremahuliste tõlgete puhul, oluline on aga ka tõlke valmimise tähtaeg. Arvestades, et tõlgitavate dokumentide hulgas oli keerukamaid juriidilisi tekste, tõlge valmis umbes kuu aja jooksul ja tegemist oli suuremahulise tõlkega, samas osasid kirjeid ei olnud vaja tõlkida, ei ole võimalik väita, et hageja tõlkekulud on ülepaisutatud. Seetõttu jääb maakohtu otsus ka selles osas muutmata. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et hageja ei pidanud tõlkima üksnes tõendeid, vaid ka hagiavalduse ja kohtu menetlusse võtmise määruse. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et hageja poolt esitatud tõendid ei olnud asjakohased. Nagu nähtub toimiku materjalidest, ei olnud pooltel vaidlust paljude asjaolude üle, millele hageja hagis tugines ja mida esitatud tõenditega tõendada soovis. Suures osas koosnevad tõendid võlgniku konto väljavõtetest, millega hageja soovis tõendada, et võõrandamistehingus märgitud summad võlgniku raamatupidamises ei kajastu. Kui pooltel selles osas vaidlus puudus, ei pidanud maakohus nimetatud tõendeid hindama, mis ei muuda neid asjakohatuteks.
34.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 tuleb ringkonnakohtul kindlaks määrata väljamõistetavad menetluskulud.
35.Hageja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitanud ei ole. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu andmeid hageja poolt apellatsioonimenetluses riigilõivu maksmise või tema lepingulise esindaja kulude kohta, siis ringkonnakohus hageja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.