APL Fresh Food OÜ, APL Restoranid Ülemiste OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 17.07.2020 otsuste ja Rahandusministeeriumi 01.09.2020 vaideotsuste tühistamiseks ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – APL Fresh Food OÜ, volitatud esindaja Toomas Pikamäe Kaebaja II - APL Restoranid Ülemiste OÜ, volitatud esindaja Toomas Pikamäe Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, volitatud esindaja Anneli Laurits Vastustaja II – Rahandusministeerium, volitatud esindaja Virge Aasa
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta APL Fresh Food OÜ ja APL Restoranid Ülemiste OÜ kaebused rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 22.02.2021. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
APL Fresh Food OÜ ja APL Restoranid Ülemiste OÜ (edaspidi ühiselt ka taotlejad) esitasid 18.06.2020 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (edaspidi EAS) eraldiseisvad taotlused
registreerimisnumbritega EU60095 ja EU60096 (edaspidi ühiselt taotlused). Taotluste eesmärgiks oli rendimakse toetuse saamine ning taotluste esitamise aluseks oli rahandusministri 13.05.2020 määrus nr 18 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud kaubandus- ja teenindusettevõtjate rendimaksete toetus“ (edaspidi määrus nr 18).
2.EAS-i 17.07.2020 otsustega jäeti rahuldamata APL Fresh Food OÜ taotlus ning APL Restoranid Ülemiste OÜ taotlus toetuse saamiseks (edaspidi ühiselt otsused). Otsuste põhjendused on kattuvad ning kokkuvõetult on need järgmised: Taotlejad ei vasta määruse nr 18 § 8 punktis 2 sätestatud nõuetele, mille kohaselt ei tohi taotleja olla raskustes ettevõtja Euroopa Komisjoni 17.06.2014 määruse (EL) nr 651/2014, ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (edaspidi üldise grupierandi määrus), artikli 2 punkti 18 mõistes 31.12.2019 seisuga. Üle 3 aasta vana ettevõtja puhul kontrollitakse äriregistris 2019. aasta majandusaasta aruande või koos taotlusega esitatud 31.12.2019 seisuga bilansi ja kasumiaruande alusel, et ettevõtja omakapital oleks vähemalt pool osa- või aktsiakapitalist. Raskustes ettevõtjaid hinnatakse kontsernipõhiselt, st kui taotleja on alla 3 aasta vana, kuid seotud enamusosalustega (üle 50%) ettevõtjaga, kes on üle 3 aasta vana, siis kohaldatakse ka taotlejale üle 3 aastase ettevõtja raskuste kontrolli. Taotlejate omakapital on negatiivne, mistõttu on nad raskustes olevad ettevõtjad ning ei vasta määruse tingimustele.
3.Taotlejad esitasid EAS-i otsustele eraldiseisvalt vaided, kus palusid otsused tühistada. Rahandusministeeriumi 01.09.2020 käskkirjaga nr 150 jäeti rahuldamata APL Fresh Food OÜ vaie ning käskkirjaga nr 148 APL Restoranid Ülemiste OÜ vaie (edaspidi ühiselt vaideotsused). Vaideotsuste põhjendused on kattuvad ning kokkuvõetult on need järgmised: Üldise grupierandi määruse artikli 2 punkt 18 alapunktide a)–d) kriteeriumitele vastavust tuleb kontrollida kõikide ettevõtete korral, suurettevõtjate korral lisaks ka alapunktis e) toodud kriteeriume. Raskustes olemise hindamisel tuleb ettevõtete puhul kontrollida kõiki üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunktides a)–e) toodud kriteeriumite täidetust/mittetäidetust ning kui kasvõi üks toodud kriteeriumitest on täidetud, tuleb lugeda, et tegemist on raskustes oleva ettevõtjaga. Kui ettevõte kuulub kontserni, tuleb kontrollida nii taotluse esitanud ettevõtte raskustes olemist, kui ka kogu kontserni majanduslikku olukorda. Euroopa Komisjon on samuti selgitanud täiendavalt raksustes olemise kontrollimisega seonduvat, kui ettevõtja kuulub mõnesse gruppi. Kui abi taotlev ettevõtja on raskustes, aga grupp kuhu ettevõtja kuulub mitte, siis üldiselt samuti grupierandi määruse alusel abi andmine ei ole võimalik v.a juhul kui näiteks kontsern toetaks abisaajat, nii et teda ei loetaks enam raskustes olevaks ettevõtjaks. Viimati nimetatud erand aga vaide esitaja puhul ei tuleks kõne alla, kuivõrd määruse nr 18 § 8 lg 22 punkti 1 kohaselt hinnatakse taotluse menetlemisel ettevõtja raskustes olemist seisuga 31.12.2019. Kui on tuvastatud, et seisuga 31.12.2019 oli ettevõtja raskustes, ei vasta taotleja eelnimetatud määruses toodud nõuetele. Vaide esitaja leiab ekslikult, et kui kontsern kuhu ettevõtja kuulub ei ole raskustes, aga ettevõtja ise kes taotluse esitab on, siis ei käsitleta sellist ettevõtjat automaatselt raskustes oleva ettevõtjana.
4.APL Fresh Food OÜ ja APL Restoranid Ülemiste OÜ (edaspidi ühiselt kaebajad) esitasid 02.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebused EAS-i 17.07.2020 otsuste tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks vaadata kaebajate taotlused uuesti läbi. Samuti taotlevad kaebajad Rahandusministri vaideotsuste tühistamist.
2 (8)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebajate seisukoht
5.1.Kaebuses märkis kaebaja, et raskustes ettevõtja tuvastamisel tuleb eristada mikro-, väikeseja keskmise suurusega ettevõtjaid (edaspidi VKE) ning teisi ettevõtjaid. Kuna kaebajad ei ole VKE-d, siis oleks EAS pidanud lähtuma üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunktist e), mitte alapunktist a). Vastustaja kaebuse vastusele vastates ning lõplike seisukohtade esitamisel tõi aga kaebaja välja, et alapunkt a) kohaldub ettevõtjatele kes on VKE-d ja kes on eksisteerinud alla kolme aasta. Kaebaja I ja kaebaja II on kantud äriregistrisse vastavalt 17.04.2019 ja 21.03.2018. Seega on kaebajad eksisteerinud vähem kui kolm aastat. Eeldades, et kaebajad eraldi võetuna on VKE-d, ei ole üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunkt a) kaebajate suhtes kohaldatav. Seda põhjusel, et kaebajad on eksisteerinud vähem kui kolm aastat.
5.2.Väär on Rahandusministeeriumi seisukoht, et raskustes olemise hindamisel tuleb kontrollida kõiki üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunktides a) – e) toodud kriteeriumide täidetust/mittetäidetust ning kui kasvõi üks toodud kriteeriumidest on täidetud, tuleb lugeda, et tegemist on raskustes oleva ettevõtjaga. Lisaks väidab Rahandusministeerium ka seda, et mitte VKE puhul tuleb algselt kontrollida üldise grupierandi määruse artikli 2 punti 18 alapunktide a) – d) nõuete ja seejärel ka alapunkti e) nõude täitmist. Alapunkt e) kehtib ainult mitte VKE-de suhtes. Üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 erinevad alapunktid kehtivad erinevate ettevõtjate kohta: alapunkt a) kehtib piiratud vastutusega äriühingu suhtes; alapunkt b) kehtib piiramatu vastutusega äriühingu suhtes; alapunkt c) kehtib maksejõuetuses või vastava menetluse objektiks oleva ettevõtja suhtes; alapunkt d) kehtib päästmisabi saanud ettevõtja suhtes; ning alapunkt e) kehtib mitte VKE suhtes. Järelikult, mitte VKE suhtes ei ole võimalik üheaegselt kohaldada kõiki üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunktide a)–e) nõudeid. Seejuures on ka VKE puhul alapunktide a)–d) üheaegne kohaldamine raskendatud. Rahandusministeeriumi seisukohta ei toeta ka Euroopa Komisjoni veebilehel olev üldise grupierandi määruse sageli esitatavad küsimused ja vastused küsimus 15. Kaebajad kuuluvad Apollo Grupp OÜ kontserni, kes omakorda kuulub UP Invest OÜ kontserni, kes omakorda kuulub MM Grupp OÜ kontserni. MM Grupp OÜ konsolideeritud bilansist nähtub, et kontserni varad kokku ehk aastabilansi kogumaht 31.12.2019 seisuga oli 565 712 000 eurot ja et kontserni müügitulud 31.12.2019 seisuga olid 693 598 000 eurot. Seega, kuna MM Grupp OÜ kontserni teiste ettevõtjate andmed töötajate, aastakäibe ja aastabilansi kohta liidetakse Kaebajate vastavatele andmetele, siis kaebajad ei ole VKE-d. Ettevõtja puhul, mis ei ole VKE, loetakse raskustes olevaks ettevõtjaks, kui viimase kahe aasta jooksul: 1) ettevõtja arvestuslik finantsvõimendus on olnud suurem kui 7,5% ja 2 ettevõtte EBITDA suhe intressimaksete kattevarasse on olnud alla 1,0. Kaebajate (MM Grupp OÜ kontserni andmete alusel) puhul ei ole kumbki viidatud tingimus täidetud, mistõttu kaebajad ei ole raskustes ettevõtjad üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunkti e) mõttes.
5.3.Et VKE-de puhul hinnatakse raskustes olemist kontserni tasandil kinnitavad Euroopa Kohtu otsused (27.02.2014 kohtuotsus HaTeFo, C-110/13, punktid 34, 35 ja 39 ning 22.09.2020 otsus NMI Technologietransfer, C-516/19, punkt 63), Euroopa Komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta punkt 11 ning küsimused ja vastused küsimus 5.
5.4.Vastustajad tuginevad väitele, et vastavalt Euroopa Komisjoni käsitlusele hinnatakse raskustes olevaid ettevõtjaid kontsernipõhiselt. See tähendab, et juhul kui taotleja on alla 3 aasta 3 (8)
vana, kuid seotud enamusosalusega (üle 50%) ettevõtjaga, kes on üle 3 aasta vana, siis kohaldatakse ka taotlejale üle 3 aastase ettevõtja raskuste kontrolli. Samas ei esitata ühtegi viidet, millel seisukoht tugineb. Ent isegi kui nõustuda selle seisukohaga, siis tõlgendavad vastustajad üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunkti a) valikuliselt kaebaja kahjuks. Ühelt poolt – kaebajatele kohaldatakse üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunkti a) kriteeriumi tulenevalt sellest, et kaebajate kontsern on vanem kui kolm aastat. Teiselt poolt – kaebajate majandusliku seisukorra hindamisel lähtutakse ainult Kaebajate majanduslikust olukorrast, mitte kaebajate kontserni majanduslikest näitajatest. Ehk – kaebajad allutatakse üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunkt a) kontrollile tulenevalt nende kontserni vanusest, kuid majandusliku olukorra hindamisel jäetakse kontserni olukord kõrvale.
5.5.Vastustajad annavad määruse nr 18 § 8 lg 2 punktile 1 ebaehtsa tagasiulatuva jõu ning jätavad tähelepanuta, et kaebajate kontsern saab neid aidata ka pärast 31.12.2019. Määrus nr 18 võeti vastu 13.05.2020 ning avaldati Riigi Teatajas 22.05.2020. Seega kehtestas rahandusminister 22.05.2020 reeglid, millele kaebajad pidid selleks, et taotleda määruse nr 18 alusel antavat toetust, vastama juba 31.12.2019. Kaebajad ei saanud 2019. aastal majandustegevust teostades teada, et nad peavad määruse nr 18 alusel antavale toetusele kvalifitseerumiseks lõpetama 2019. aasta majandusaasta kasumlikult. Rahandusministeeriumi tõlgendus annab määruse nr 18 § 2 lg 2 p-le 1 ebaehtsa tagasiulatuva jõu, mistõttu ei saa määruse nr 18 § 8 lg 2 punkti 1 tõlgendada Rahandusministeeriumi näidatud viisil.
6.Vastustaja I seisukoht
6.1.EAS palub kaebuse rahuldamata jätta. Raskustes mitteolemise nõue on Euroopa Komisjoni kehtestatud riigiabi tingimus. Määruse nr 18 alusel riigiabi andmise aluseks on Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis” (edaspidi COVID-19 raamistik) osa 3.1 ja selle alusel välja antud riigiabi loa nr SA.57403 alusel. Nii COVID-19 raamistiku punkti 22 alapunktis c kui ka riigiabi loa nr SA 57403 punktis 21 on sätestatud, et abi ei tohi anda ettevõtjale, kes oli raskustes olev ettevõtja üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 mõttes 31.12.2019 seisuga. Seega on antud tingimuse näol tegemist riigiabi tingimusega, mis on kehtestatud Euroopa Komisjoni poolt ning mida abi andja peab järgima. Juhul, kui abi antakse riigiabi tingimusega vastuolus, on tegemist ebaseadusliku riigiabi andmisega.
6.2.Kaebajad on üldise grupierandi määruse kohaselt raskustes ettevõtjad. Vastavalt Euroopa Komisjoni käsitlusele hinnatakse raskustes olevaid ettevõtjaid kontsernipõhiselt. See tähendab, et juhul kui taotleja on alla 3 aasta vana, kuid seotud enamusosalusega (üle 50%) ettevõtjaga, kes on üle 3 aasta vana, siis kohaldatakse ka taotlejale üle 3 aastase ettevõtja raskuste kontrolli. Vaidlustatud otsustes mõlema kaebaja puhul tuvastati, et omakapital on negatiivne 31.12.2019 seisuga, seega on taotleja raskustes ettevõtja ning ei vasta määruse tingimustele.
6.3.Väär on kaebajate väide, et üldise grupierandi määruse kohaselt tuleks raskustes olev ettevõtja tuvastada kontserni tasandil, mitte individuaalselt. Üldise grupierandi määruse artikli 2 punkt 18 sätestab viis tingimust ning need nõuded kehtivad kõigile ettevõtjatele, suurusest olenemata. Suurettevõtjate puhul tuleb lisaks punktidele a–d kontrollida ka punkti e vastavust (ehk punkt e kohaldub täiendavalt üksnes suurettevõtjatele). Alapunkti a) välistus on tehtud üksnes alla kolme aastaste VKE-de suhtes ning seda ei ole kehtestatud suurettevõtjatele. Alla 3 aastaseks VKE-ks saab lugeda üksnes sellist äriühingut, kes ise ja kellega ühte kontserni kuuluvad kõik ettevõtted on alla kolme aasta vanad. Ehk siis ettevõtja määratlus on kontsernipõhine, nii suuruse, vanuse kui ka raskustes olemise osas vaadatakse kogu kontserni. Antud juhul on kaebajad suurettevõtjad, kes peavad vastama kõigile punktides a–e tingimustele. Euroopa Komisjon on oma vastustes (e4 (8)
state aid wiki portaali kaudu) märkinud, et punkti e tuleb kontrollida kontserni andmete alusel, kuid punkte a-d tuleb kontrollida esmalt taotleva äriühingu ning seejärel kontserni tasandil.
6.4.Liikmesriik on kohustatud järgima Euroopa Komisjoni õigusakte ning lähtuma nende suunistest. Kaebajad ei vastanud üldise grupierandi artikli 2 punkti 18 alapunti a) tingimusele ning mõlema omakapital oli negatiivne.
7.Vastustaja II seisukoht
7.1.Rahandusministeerium palub kaebuse jätta rahuldamata. Kaebaja väide, et VKE-de suhtes kehtib üksnes üldise grupierandi määruse artikli 2 punkt 18 alapunkt e) on väär. Nimetatud punkt kohaldub ettevõtjatele, mis ei ole VKE-d, kuid see ei välista muude artikli 2 punktis 18 toodud kriteeriumide kontrollimist. Raskustes oleva ettevõtja mõiste tuleneb üldise grupierandi artikli 2 punktist 18 ning selle alapunkti a) kohaselt on raskustes olev ettevõtja, kes vastab järgmisele kriteeriumile: kui on tegemist piiratud vastutusega äriühinguga (v.a VKE, mis on eksisteerinud vähem kui kolm aastat, või riskifinantseerimisabi puhul VKE, millel on kulunud vähem kui 7 aastat esmamüügist, mis kvalifitseerub riskifinantseerimisinvesteeringu saamiseks pärast valitud finantsvahendaja hoolsuskohustuse menetlust), kes on akumuleeritud kahjumi tõttu kaotanud üle poole oma märgitud osa- või aktsiakapitalist. Nii on see juhul, kui akumuleeritud kahjumi mahaarvamine reservidest (ning kõikidest muudest elementidest, mida üldiselt peetakse äriühingu omavahendite osaks) annab negatiivse kogusumma, mis ületab poolt märgitud aktsiakapitalist. Käesoleva sätte tähenduses osutab „piiratud vastutusega äriühing” eelkõige sellistele äriühingu liikidele, mida on nimetatud direktiivi 2013/34/EL I lisas, ning „aktsiakapital“ hõlmab vajaduse korral mis tahes ülekurssi. Direktiivi 2013/34/EL I lisas on toodud Eesti osas selliste ettevõtjate liikidena aktsiaselts ja osaühing. Eelviidatud sätte sõnastuses ei viita miski sellele, et see kriteerium ei kuulu kohaldamisele kui ettevõte kuulub mõnda kontserni. Erisus VKE-de osas on toodud üksnes kõnealuse sätte sulgudes – VKE, mis on eksisteerinud vähem kui kolm aastat, või riskifinantseerimisabi puhul VKE, millel on kulunud vähem kui 7 aastat esmamüügist, mis kvalifitseerub riskifinantseerimisinvesteeringu saamiseks pärast valitud finantsvahendaja hoolsuskohustuse menetlust.
7.2.Praegusel juhul ei olnud taotluse esitajaks kontsern ise, vaid kontserni kuuluvad ettevõtjad ning sellisel juhul kontrollitakse nii taotleja enda kui ka kontserni raskustes olemist. Seda kinnitab ka kaebaja viidatud üldise grupierandi sagedased küsimused ja nende vastused, sh küsimus 5, mille kohaselt üldise grupierandi määruse alusel abi andmisel võetakse arvesse grupi kõigi juriidiliste isikute majanduslikku olukorda. Eeltoodust saab samuti üheselt järeldada, et ettevõtja raskustes olemise kontrollimisel ei ole oluline mitte ainult kontserni, vaid kõigi kontserni kuuluvate juriidiliste isikute majanduslik olukord. Seda, et raskustes olemise kontrollimisel ei ole võimalik valida üksnes ühte kriteeriumit üldise grupierandi määruse artikli 2 punktis 18 sätestatust kinnitab üheselt ka eelviidatud küsimustes ja vastustes toodud küsimuse number 15 vastus, milles Euroopa Komisjon on selgitanud, et üldise grupierandi määruse 1 artikli 2 lõike 18 kohaselt tähendab "raskustes olev ettevõtja" ettevõtjat, kelle puhul esineb vähemalt üks punktides a – e kirjeldatud asjaoludest. Seetõttu pole hindamiskriteeriumi võimalik valida. Eeltoodu kinnitab samuti, et kontrollida tuleb siiski kõiki kriteeriume.
7.3.Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsused, Euroopa Komisjoni teatis ning üldise grupierandi määruse küsimused ja vastused ei kinnita kaebaja väidet, et mitte VKE-de puhul hinnatakse raskustes olemist ainult kontserni tasandil. Ükski kaebuses viidatud Euroopa Kohtu lahend ega ka Euroopa Komisjoni Teatise punktis 11 sätestatu kaebajate eeltoodud seisukohta ei kinnita, kuivõrd viidatud lahendites ja Euroopa Komisjoni teatise viidatud punktis ei ole käsitletud ettevõtte raskustes olemise kontrollimisega seonduvat. Samuti ei ole sellist kinnitust võimalik 5 (8)
leida üldise grupierandi määruse kohta sageli esitatavatest küsimustest ja vastustest. Üldise grupierandi määrusele antud selgitustest ja Euroopa Komisjoni seisukohtadest tuleneb, et üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 kohaselt ei tule kontserni kuuluva ettevõtte puhul arvestada üksnes raskustes olemist kontserni tasandil, vaid kontrollida ja arvestada tuleb igakordselt ka konkreetse taotleja majanduslikku olukorda kontrollides artikli 2 punktis 18 toodud kriteeriumite täidetust/mittetäidetust. EAS kontrollis kaebajate taotluste menetlemisel üldise grupierandi määruse artikli 2 punktis 18 sätestatud kriteeriumite täidetust/mittetäidetust ning leidis, et taotlejad vastavad artikli 2 punkti 18 alapunkti a määratlusele, mistõttu tuli kaebajaid lugeda raskustes olevateks ettevõtjateks ning nende taotlused jäid rahuldamata. Seejuures ei omanud tähendust antud juhul, et kontsern kuhu taotlejad kuulusid raskustes ei ole, kuivõrd nagu kaebusele lisatud Euroopa Komisjoni kirjast nähtub, kui abi taotlev ettevõtja on raskustes, aga grupp kuhu ettevõtja kuulub mitte, siis üldiselt samuti grupierandi määruse alusel abi andmine ei ole võimalik v.a juhul kui näiteks kontsern toetaks abisaajat, nii et teda ei loetaks enam raskustes olevaks ettevõtjaks. Viimati nimetatud erand aga vaide esitajate puhul ei tulnud kõne alla nagunii, kuivõrd rahandusministri 13.05.2020 määruse nr 18 § 8 lõike 2 punkti 1 kohaselt hinnatakse taotluse menetlemisel ettevõtja raskustes olemist seisuga 31.12.2019. Kui on tuvastatud, et seisuga 31.12.2019 oli ettevõtja raskustes, ei vasta taotleja eelnimetatud määruses toodud nõuetele.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebajate ühine kaebus on põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja I on 17.07.2020 otsuste tegemisel õigesti kohaldanud üldise grupierandi määrust ja määrust nr 18 ning otsused on õiguspärased. Kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg-ga 2 märgib kohus, et nõustub vaidlustatud otsuste ja Rahandusministeeriumi vaidotsuste põhjendustega, mistõttu ei pea kohus vajalikus põhjendusi siinkohal korrata. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.
9.Nii kaebuse esitamisel kui ka vaide esitamisel oli kaebaja seisukohal, et ta ei ole VKE1, mistõttu ei ole nende suhtes üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunkt a) kohaldatav. Täiendavates seisukohtades asusid aga kaebajad väitma, et eraldivõetuna on nad VKE-d2, mistõttu ei ole nende suhtes samuti üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunkt a) kohaldatav. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebajad kuuluvad Apollo Grupp OÜ kontserni ning äriregistri andmetel on kaebaja I ainuosanikuks Leedu äriühing UAB APL Fast Food ja kaebaja II ainuosanikuks OÜ APL Restoranid. Kohus nõustub kaebajate vaiete3 punktides 4.3– 4.5 ning kaebuse punktis 9.4–9.6 toodud seisukohaga, mille kohaselt ei ole kaebajad VKE-d, st kaebajat I ja II ei saa pidada autonoomseteks ettevõteteks, samuti ei ole nad partnerettevõtted. Kaebaja I ja II on Apollo Group OÜ kontserni kuuludes seotud ettevõtted, mistõttu tuleb VKE staatuse määramisel lisada kaebaja I ja II andmetele 100% ulatuse seotud ettevõtte töötajate arv ja finantsandmed. Seega lähtusid vastustajad vaidlustatud otsustes ning vaideotsustes põhjendatult, et kaebajad ei ole VKE-d ning seda lähenemist toetab ka kaebaja viidatud Euroopa Kohtu 24.09.2020 otsus nr C-516/19, punktid 35–39.
10.Üldise grupierandi määruse artikli 2 punkt 18 kehtestab alapunktides a)–e) raskustes oleva ettevõtja tunnused ning kohus nõustub vastustajatega, et alapunktides a)–d) sätestatud nõuded kehtivad kõigile ettevõtjatele, suurusest olenemata. Suurettevõtjate puhul tuleb lisaks punktidele a)–d) kontrollida ka punkti e) vastavust (ehk punkt e) kohaldub täiendavalt üksnes suurettevõtjatele). Punktides a)–b) on toodud erand VKE-dele, mis on eksisteerinud vähem kui
Kaebuse punkt 9.1 ja 9.4–9.6. Kaebaja 07.12.2020 täiendavate seisukohtade punkt 4.2.
Kaebuse lisad 3 ja 4.
6 (8)
kolm aastat, või riskifinantseerimisabi puhul VKE, millel on kulunud vähem kui 7 aastat esmamüügist, mis kvalifitseerub riskifinantseerimisinvesteeringu saamiseks pärast valitud finantsvahendaja hoolsuskohustuse menetlust. Nimetatud punktides ei ole tehtud erandit suurettevõtjatele või äriühingule, kes kuulub kontserni ning keda sel põhjusel VKE-ks ei loeta. Seega nõustub kohus vastustajatega, et kuna kaebaja ei ole VKE, siis tuli EAS-il taotluse hindamisel analüüsida kõiki üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunktides a)–e) kehtestatud nõudeid. Ka kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsustest C-110/13 ja C-516/19 ning Euroopa Komisjoni Teatisest riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ei tulene, et mitte suurettevõtete (st mitte VKE-d) puhul tuleb lähtuda vaid üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 alapunktist e). Kohus nõustub Rahandusministeeriumiga, et kaebaja viidatud kohtupraktika ning teatise punkt 11 ei käsita raskustes oleva ettevõtte tuvastamist. Kohtuasjas C-110/13 analüüsiti muu hulgas küsimust ettevõtete seotusest ning asjas C-516/19 analüüsiti olukorda, millal saab pidada ettevõtet autonoomseks. Teatise punktis 11 selgitatakse aga olukorda, millisel juhul võidakse mitut eraldiseisvat juriidilist isikut lugeda üht majandusüksust moodustavaks.
11.Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebajate omakapital on miinuses ning nad on raskustes olevad ettevõtted. Vaidlus on aga selles, et kas EAS võttis raskuste hindamisel aluseks õiguspäraselt kaebajate majandusnäitajad või oleks tulnud lähtuda kontserni kui terviku majanduslikust seistust. Võttes aluseks Euroopa Komisjoni selgitused ja suunised4, siis nõustub kohus vastustajatega, et kas ettevõtja on raskustes või ei ole, hinnatakse üldise grupierandi määruse artikli 2 lõikes 18 sätestatud kriteeriumitest tulenevalt nii abi taotleva juriidilise isiku tasandil kui ka grupi tasemel ning kui abi taotlev juriidiline isik on raskustes olev, siis loetakse taotleja raskustes olevaks ettevõtjaks, kellele võib abi anda alles siis, kui mõni kontserni liige on taotlejat rahastanud, pärast mida taotleja ei ole enam raskustes5. Seejuures ei nõustu kohus kaebajaga, et Euroopa Komisjoni suunistega ei tuleks arvestada. Kohus nõustub EAS-iga, et asja lahendamisel tuli arvestada Euroopa Komisjoni antud suuniseid. Et Euroopa Komisjoni suunised on liikmesriigile siduvad liidu õiguse kohaldamisel nähtub ka Euroopa Kohtu 03.09.2014 otsuse nr C-410/13 punktist 64, kus kohus möönab, et ehkki komisjoni suuniste eesmärk ei ole kohustuslike tagajärgede tekitamine, on siseriiklikud kohtud kohustatud nende menetluses olevate asjade lahendamisel neid arvesse võtma, eriti kui suunised toovad selgust nende rakendamiseks vastu võetud siseriiklike sätete tõlgendamisel või kui nende eesmärk on täiendada siduvaid liidu õigusnorme. Seega saab kohus asja lahendamisel lähtuda ka Euroopa Komisjoni asjakohastest suunistest, kust nähtub üheselt, et hindamaks, kas ettevõte on raskustes või mitte üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 tähenduses, tuleb hinnata nii konkreetse taotleja kui ka kontserni majanduslikku seisu – üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 e) tuleb kontrollida kontserni andmete alusel, kuid punkte a)–d) esmalt taotletava äriühingu ning seejärel kontserni tasandil6. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebajate omakapital oli seisuga 31.12.2020 miinuses ning kontsern, kuhu kaebajad kuuluvad, ei olnud neid täiendavalt rahastanud. Seega võttis EAS kaebajate nõuetele vastavuse hindamisel õiguspäraselt aluseks kaebajate majanduslikud näitajad ning EAS-i otsus ning Rahandusministeeriumi vaideotsused on õiguspärased.
12.Määruse nr 18 aluseks on Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatis „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis” ja riigiabi luba nr SA.57403 (2020/N). Riigiabi loa kohaselt on abi nimetus COVID-19: Support for rent payments for trade and service operators negatively affected by coronavirus outbreak ning selle punkti 21 kohaselt
https://ec.europa.eu/competition/state_aid/legislation/practical_guide_gber_en.pdf, samuti vastustaja I kaebuse vastuse lisad 1–3; vastustaja II kaebuse vastuse lisa 1 ja selle 17.11.2020 esitatud tõlge .
Ibid., ning Euroopa Kohtu 24.09.2020 otsuse C-516/19, punkt 33.
Vastustaja I kaebuse vastuse lisad 1–3. 7 (8)
ei ole lubatud abi anda ettevõtjale, kes oli raskustes olev ettevõtja üldise grupierandi määruse artikli 2 punkti 18 mõttes 31.12.2019 seisuga. Et abi ei või anda ettevõttele, kes oli seisuga 31.12.2019 raskustes üldise grupierandi määruse tähenduses nähtub ka 19.03.2020 teatise punktist 22 alapunktist c. Seega tuli siseriiklikult riigiabi andmisel lähtuda Euroopa Komisjoni riigiabi andmise tingimustest ning määrus nr 18 on sellega kooskõlas. Sel põhjusel ei ole asjakohased ka kaebaja väited ebaehtsa tagasiulatuva jõu kohaldamise keelust. Kaebajat ei ole sel põhjusel ka ebaõiglaselt koheldud, kuivõrd toetuse tingimused kehtisid kõigile taotlejatele ühte moodi.
13.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.