Osaühing Seapaju 1 Arendus kaebus Keskkonnaministeeriumilt 575 811,11 euro ning viivise väljamõistmise nõudes; alternatiivselt kohustada Keskkonnaministeeriumit täiendama 07.01.2020 käskkirja nr 1-2/20/11
Menetlusosalised
Kaebaja – Osaühing Seapaju 1 Arendus, esindajad vandeadvokaadid Indrek Kukk ja Indrek Leppik Vastustaja – Keskkonnaministeerium, esindajad Eda Pärtel ja Käthlin Raudla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.06.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Osaühing Seapaju 1 Arendus apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
01.12.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Osaühing Seapaju 1 Arendus apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.06.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-234 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.02.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-234 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Seapaju 1 Arendus (edaspidi Seapaju Arendus) omandas 26.01.2009 Seapaju 1 kinnistu ning esitas 26.06.2009 Keskkonnaministeeriumile kaevandamisloa taotluse. Loamenetlus peatati 01.06.2011 käskkirjaga nr 768 seoses Jõelähtme Vallavalitsuse taotlusega võtta Liivamäe külas ja Loo alevikus kaitse alla II kategooria kaitsealuste taimede kasvukohad ja väärtuslikud kooslused. Keskkonnaministri 19.08.2015 määrusega nr 50 „Aasnelgi ja kuning-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-eeskiri“ arvati Seapaju 1 kinnistu täies ulatuses püsielupaiga koosseisu. Looduskaitseseaduse (LKS) § 30 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt on kinnistul maavara kaevandamine või muu majanduslik tegevus välistatud. Seapaju Arendus esitas 19.01.2016 Keskkonnaministeeriumile taotluse kinnistu omandamiseks, sest kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ei ole püsielupaiga määruse kehtestamise tõttu võimalik. Keskkonnaministeerium peatas 15.02.2016 kaevandamisloa taotluse menetluse, sest püsielupaiga määruse tõttu ei ole kaevandamise osas lubava otsuse tegemine võimalik. Keskkonnaminister algatas 25.04.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/373 Seapaju 1 kinnistu riigile omandamise. Keskkonnaminister otsustas 07.01.2020 käskkirjaga nr 1-2/20/11 Seapaju 1 kinnistu riigile omandada hinnaga 1 630 000 eurot. Kinnistu müügihind kujunes Seapaju Arenduse ja Keskkonnaameti poolt kaasatud ekspertide hinnangu nr 0775-19 tulemusena, mis määratles kinnistu parimaks kasutuseks ehituslubjakivi maardla ning kus kaevandamisloa menetlusele kuluvaks ajaks oli arvestatud 2 aastat ja kaevandamisperioodiks 5 aastat. Kinnistu riigile võõrandamine toimus 15.01.2020.
2.Seapaju Arendus esitas 06.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus nõuda Keskkonnaministeeriumilt välja hüvitis 575 881,11 eurot ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Alternatiivselt palus kaebaja kohustada keskkonnaministrit täiendama 07.01.2020 käskkirja nr 1-2/20/11, lisades käskkirjale viivise kaebaja kasuks. De facto võõrandati kinnistu 19.08.2015 püsielupaiga määrusega, sest looduskaitseliste piirangute tõttu ei olnud kaebajal võimalik kinnistul teostada majandustegevust. Lubatud oli vaid piiratud kujul rohu niitmine ning puu- ja põõsasrinde kujundamine. Ainsaks tuluallikaks oli maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 alusel antav toetus 411,40 eurot. Kui kaebaja oleks saanud kinnistut kasutada maavara kaevandamiseks, oleks aastane tulu olnud keskmiselt 203 874,75 eurot. Kuna faktiliselt oli tegemist omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega, ei oma tähtsust, kas menetlus kinnisasja omandamiseks viidi läbi kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) või LKS alusel. Kohese tasu maksmise kohustuse aluseks on vahetult põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 ls 2. 2(5)
3-20-234 Hiljemalt püsielupaiga määruse vastu võtmisest 19.08.2015 tekkis kaebajal õigus õiglasele ja kohesele hüvitisele, milline on kindlaks määratud 07.01.2020 käskkirjaga, kuid maksti välja alles 15.01.2020. Vastutus rahalise kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest tuleneb VÕS § 113 lg-st 2. Viivis perioodi 19.08.2015–15.01.2020 eest on 575 881,11 eurot. Müügilepingu alusel tasuti kaebajale 1 630 000 eurot. Kooskõlas VÕS § 88 lg-tega 1 ja 8 toimus 15.01.2020 müügilepingu alusel tasumine 575 881,11 euro ulatuses selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise katteks ning ülejäänud osas (1 054 118,89 eurot) põhikohustuse katteks. Põhikohustus on seega osaliselt täitmata ning selles ulatuses on kaebajal õigus nõuda viivist kuni kohase täitmiseni.
3.Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja leidis juba haldusasjas nr 3-15-2538, et kinnisasja püsielupaigana kaitse alla võtmine oli sundvõõrandamine ning talle oleks tulnud määrata hüvitis. Alternatiivselt taotles kaebaja sundvõõrandamise hüvitise 2,2 miljonit eurot ja viivise väljamõistmist. Esimese ja teise astme kohtud jätsid kaebuse rahuldamata ning leidsid, et looduskaitsepiirangute seadmine ei ole samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitselise kinnisasja riigile omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks (Riigikohtu 12.11.2018 otsus nr 3-16-812). Eksitav on kaebaja väide, et kinnisasja püsielupaigana kaitse alla võtmine vähendas kinnisasja tulusust 99,8%. Kaebaja ei ole arvestanud, et maa sihtotstarvet polnud muudetud ning tal puudus kaevandamisluba. LKS § 17 lg 1 mõistes vajaliku tegevuse tegemine ei ole maaomaniku kohustus. Ala püsielupaigana kaitse alla võtmisega ei kohustata maaomanikku rohtu niitma ega kujundama puu- ja põõsasrinnet. Vajadusel teeb seda Keskkonnaamet. Kui maaomanik soovib seda ise teha, on ette nähtud toetused. Kaebaja on oma käitumisega väljendanud selget tahet, et menetlus toimub LKS § 20 alusel. Nimetatud norm ei ole ette nähtud sundvõõrandamise tarbeks. Vastustaja ei ole menetluse läbiviimisel õigusvastaselt viivitanud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 22.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Küsimust sellest, kas kaebajale oleks tulnud hüvitis määrata juba püsielupaiga määruse vastu võtmise hetkel, käsitlesid kohtud haldusasjas nr 3-15-2538, leides, et kehtiv õigus ei näe looduskaitseliste piirangute kehtestamisega samaaegselt ette kinnisasja omandamise küsimuse otsustamist. Looduskaitseliste piirangute seadmine ei ole samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses, mille puhul ei näe PS ette kohese ja õiglase hüvitise määramise kohustust. Isikul säilib kinnisasja faktilise käsutamise õigus. Ta saab kinnisasja vabalt võõrandada või tegeleda ettevõtlusega piiratud ulatuses. Püsielupaiga moodustamisega kaebaja kinnistut faktiliselt ei sundvõõrandatud. Kinnistu kasutamine vastab senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. Seega ei tekkinud vastustajal püsielupaiga määruse vastuvõtmisel kohustust hüvitise maksmiseks ja järelikult puudus ka kohustus, mille täitmisega viivitada. LKS § 20 lg 1 regulatsioon on mõeldud olukordadeks, kus kinnistule kehtivad piirangud on küll olulised, aga mitte sedavõrd, et välistaksid omandi kasutamise. Kinnisasja omandamise ettepaneku tegemise õigus on muu hulgas ka riigil. Olukorras, kus püsielupaiga määrus oli vastu võetud 19.08.2015 ning halduskohtus toimus vaidlus selle üle, kas vastustajal oli kohustus määrata kaebajale hüvitis juba määruse vastuvõtmisel, ei saa vastustajale ette heita, 3(5)
3-20-234 et ta ei algatanud kinnisasja omandamise menetlust enne, kui vastava avalduse esitas kaebaja ise. Kaebaja 19.01.2016 ettepanek on sõnaselgelt suunatud LKS § 20 lg-s 1 sätestatud looduskaitseobjekti sisaldava kinnisasja omandamise menetluse alustamisele. Kaebaja ei ole vaidlustanud Keskkonnaministeeriumi 25.04.2016 käskkirja, millega vastav menetlus algatati. Kuna LKS § 20 lg-s 1 sätestatud menetluse algatamine oli õiguspärane, ei saa kaebaja tugineda väitele, et tal oleks olnud õigus saada hüvitist varem. Vastustajal ei tekkinud hüvitise väljamaksmise kohustust enne, kui vastav menetlus oli läbi viidud. Kaebajale pidi olema teada, et kinnisasja omandamisel on n-ö ooteaeg hüvitise saamiseks pikem. LKS § 20 lg 4 järgi lahendatakse kinnisasja riigile omandamise avaldused nende laekumise järjekorras. See, mitu kinnisasja riik aastas omandab, sõltub eelarves selleks eraldatud rahast. Haldusasjas nr 315-2538 leidis ringkonnakohus, et prognoositav 3-aastane ooteaeg ei ole ebaproportsionaalselt pikk või põhiseadusvastane. Kui vastustaja on menetluses õigusvastases viivituses, saab kaebaja taotleda talle tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja ei väida samas, et LKS § 20 lg-s 1 nimetatud menetluse läbiviimisel oleks vastustaja põhjendamatult viivitanud. Kaebaja väidab, et hüvitist oleks tulnud maksta juba 19.08.2015. See seisukoht ei ole õige. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Puudub vaidlus, et Seapaju 1 kinnisasja omandamiseks vajalik raha kanti notari deposiiti 09.01.2020 ning tehing toimus 15.01.2020. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja ees 09.01.2020 lepingu alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et müügilepingust tuleneva müügihinna tasumisel tekkis viivitusi, mistõttu on viivise nõue põhjendamatu.
5.Seapaju Arendus palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 22.06.2020 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Kohtuotsus oma formalismis eirab täielikult põhiseaduse mõtet ning on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) esimese protokolli art-ga 1 ja asjakohase Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Sundvõõrandamiseks tuleb lugeda ka olukord, kus omanikule jäänud õiguslik positsioon ei võimalda enam rahalise väärtusega asja mõistlikku kasutamist. Ka PS § 32 kommentaarides on sundvõõrandamise sisustamisel lähtutud majanduslikust määratlusest. Halduskohus ei ole selgitanud, miks oleks kinnistu formaalne sundvõõrandamine olnud võrreldamatult intensiivsem kui looduskaitseliste piirangute seadmine. Kohus oleks pidanud hindama, kas kaebajal oli võimalik kinnistut majanduslikult mõistlikult kasutada. Ei saa olla vaidlust selles, et looduskaitseliste piirangute tõttu puudus kaebajal täielik võim asja üle, omandiõigus säilis vaid formaalselt. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et kaebaja 19.01.2016 ettepanek oli sõnaselgelt suunatud LKS § 20 lg-s 1 sätestatud menetluse alustamisele. Kaebaja jaoks puudus muu õigusaktidega kehtestatud menetlus, mille alusel oleks saanud taotleda hüvitise väljamõistmist. LKS § 20 lg 1 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega, alternatiivselt vastuolu tõttu välislepinguga. LKS ei taga põhiõiguste kaitsmiseks vajalikku menetluskorda. Regulatsioon on vastuolus PS §-ga 32 ega taga puudutatud isikutele n-ö faktilise sundvõõrandamise olukorras õiglast ja kohest hüvitist. Kehtiv menetluskord on vastuolus ka 4(5)
3-20-234 EIÕK esimese protokolli art-ga 1. Looduskaitseliste piirangute kehtestamine samastus kaebaja jaoks omanikupositsiooni kaotamisega, sest kinnistu mõistlik majanduslik kasutamine ei olnud võimalik. Seejuures ei tagatud kaebajale kohest ja õiglast hüvitist.
6.Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Tegemist on korduva kaebusega, sest samad küsimused olid vaidluse all haldusasjas nr 3-15-2538.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Küsimus sellest, kas kaebajale oleks tulnud määrata kohene ja õiglane hüvitis 19.08.2015 määruse nr 50 vastuvõtmisel, leidis käsitlemist juba haldusasjas nr 3-15-2538. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud uusi asjaolusid või tõendeid, mis võiksid tingida varasemalt võetud seisukoha ümberhindamise. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et looduskaitseliste piirangute seadmine ei ole samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega, sest tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lg 2 ls 2 tähenduses, mille puhul pole kohest ja õiglast hüvitist ette nähtud. Ka peale püsielupaiga määruse vastuvõtmist oli Seapaju 1 kinnistu 100% maatulundusmaa, kaebajal ei olnud tekkinud õiguspärast ootust kinnistul kaevandamiseks. Ainuüksi loataotluse esitamisest ei tulene subjektiivset õigust luba saada. Püsielupaiga moodustamisel ja kaitse-eeskirja koostamisel kaaluti ka kaebaja ettevõtlushuvi.
9.Asjaolu, et LKS § 20 lg 1 alusel hüvitise määramisel arvestati muu hulgas kinnistu kui maardla potentsiaaliga, ei tähenda, et faktiliselt oli kinnistul sama väärtus juba 19.08.2015 seisuga, mil oli tegemist maatulundusmaaga (61% kinnistust looduslik rohumaa) ning kaevandamisloa menetlus polnud lõpule jõudnud. Seega ei saa väita, et 19.08.2015 kaotas kaebaja 99,8% kinnisasja tulususest. Kaebaja ei saanud kinnistut ka enne 19.08.2015 kasutada majanduslikult kõige tulusamal viisil. Kui püsielupaiga määrust poleks vastu võetud, ei saa sellest vahetult järeldada, et kaebajale oleks kaevandamisluba igal juhul väljastatud. Kinnisasja kasutamise otstarve 19.08.2015 määrusega ei muutunud.
10.LKS § 20 lg 1 ei ole käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades vastuolus põhiseaduse või välislepinguga. Kaebajal säilis kinnistu käsutamise ning kinnistu algsel sihtotstarbel kasutamise õigusi. Kui vastustaja tekitas kaebajale ebakohase menetlusega (nt õigusvastase viivitusega) mingit kahju, on kaebajal õigus nõuda selle hüvitamist, kuid tal puudub alus nõuda, et talle oleks hüvitis Seapaju 1 kinnistu eest välja makstud juba 19.08.2015.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.