Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.02.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-20-289 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

3-20-289 hirmutavaid tegusid. Kaebaja selgitas 05.08.2020 kohtuistungil, et elab hetkel seal, kus võimalus on, vajadusel ka hotellis, vahel üürikorteris Nõmmel.

Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja tegi kõik endast sõltuva, et kaebaja ei kaotaks oma kohta eluruumi taotlejate nimekirjas. Rahvastikuregistris peavad kajastuma inimeste kehtivad ja korrektsed elukohaandmed, et riik ja omavalitsused, sh vastustaja, saaksid täita elanike ees oma kohustusi (RRS § 68). Inimesed (sh kaebaja) peavad hoolitsema registrisse kantud andmete õigsuse eest. Kaebajale selgitati 10.10.2019 kirjas, et YYY eluruumi omaniku 07.10.2019 taotlust kaebaja elukoha aadressi muutmiseks rahvastikuregistris ei rahuldata, kui kaebaja tõestab ühe kuu jooksul dokumentaalselt õigust seda eluruumi kasutada. Kaebajale selgitati tagajärgi, mis tekivad, kui elukoha andmeid ei esitata. Kaebaja ei reageerinud vastustaja kirjale ega tõendanud õigust kasutada YYY eluruumi oma elukohana, samuti ei esitanud ta andmeid oma tegeliku elukoha kohta. Seetõttu rahuldas vastustaja 12.11.2019 eluruumi omaniku 07.10.2019 avalduse XX elukoha aadressi muutmiseks rahvastikuregistris. Eluruumi taotlejate nimekirja kontrollimisel 2020. a jaanuaris selgus, et kaebaja ei vasta määruse nr 56 tingimustele. Kaebajal paluti puudus kõrvaldada ning hiljemalt 17.01.2020 registreerida enda elukoha andmed rahvastikuregistris aadressile, kus ta tegelikult elab. Kaebaja kinnitas telefoni teel, et selgitused olid talle arusaadavad. Vaatamata sellele ei registreerinud ta määratud ajaks elukoha andmeid rahvastikuregistris ega esitanud ühtegi põhjendust, millest oleks nähtunud, et tema aadressi andmed tuleks kanda registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega (Tallinnas linnaosa täpsusega). Määruse nr 56 lisa 3 p 2 alusel võivad eluruumi üürimist taotleda isikud, kelle elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse Tallinnas, s.t kelle isikuandmed on või olid kantud viimati rahvastikuregistrisse Tallinna vastavas linnaosas. Kuna rahvastikuregistri andmete kohaselt ei ole kaebaja elukoha andmed kantud rahvastikuregistrisse Tallinnas, siis ei vasta kaebaja määruses nr 56 sätestatud tingimustele ja ta ei ole õigustatud taotlema eluruumi üürimist Kristiine linnaosas. Vastustaja otsustas 21.01.2020 protokollilise otsusega arvata kaebaja eluruumi taotlejate nimekirjast välja.

3-20-289 Kaebaja leidis 05.08.2020 istungil kokkuvõtvalt, et tal ei olnud võimalik ennast registreerida, kuna tal puudub püsiv ja konkreetne elukoht. Kaebaja seletused oma elukohta puutuvalt on laialivalguvad ja ebatäpsed. See on ka mõistetav olukorras, kus isikul sisuliselt püsiv elukoht puudub. See ei mõjuta aga vastustaja otsuse õiguspärasust, sest kaebajal puudusid takistused enda elukoha registreerimise taotlemiseks kohaliku omavalitsuse abil linnaosa täpsusega (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Vastustaja kinnitas istungil, et kaebajale on seda selgitatud ja kaebaja sellele vastu ei vaielnud. Asjakohased on vastustaja selgitused, et vastustaja ei saanud ka enda algatusel elukoha registreerimise menetlust alustada (RRS § 70 lg 1 p 2, §-d 85–87), kuna tal puudusid kaebaja selgitused, mis põhistaksid tema elamist Kristiine linnaosas, s.t seda, et tegemist on kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil püsivalt viibiva rahvastikuregistri subjektiks oleva isikuga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 36 reguleerib haldusorgani selgitamiskohustust. Asjas esitatud tõendite pinnalt (vastustaja 26.02.2020 vastus kohtunõudele, lisa 5, 10.10.2019 e-kiri) nähtub, et vastustaja on korduvalt püüdnud kaebajale selgitada elukoha Tallinnas registreerimise vajadust ja selle kohustuse täitmata jätmise tagajärgi. Seega oli kaebajale arusaadav enda elukoha registreerimise vajadus ja vaidlusalune otsus ei saanud olla talle üllatuslik. Ka kohtuistungil ei osanud kaebaja täpsemalt selgitada, miks ta ei ole enda elukohta registreerinud, kuigi selle vajalikkust on talle selgitatud. Kaebaja selgitas üksnes seda, et keegi ei ole nõus teda sisse kirjutama. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kaebaja saab oma elukoha kohaliku omavalitsuse kaasabil registreerida rahvastikuregistris linnaosa täpsusega (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Sellisel juhul saab linnaosa kanda kaebaja eluruumi taotlejate nimekirja. Nimekirja kandmise puhul ei ole oluline see, millistel asjaoludel ei ole kolmandad isikud nõus kaebajat mõnesse korterisse sisse kirjutama või millistel asjaoludel puudub kaebajal täpne elukoha aadress. Eluruumi taotlejate nimekirja kandmiseks peab kohalik omavalitsus tuvastama, et isiku elukohana on kirjas vastava kohaliku omavalitsuse territoorium – praegusel juhul Tallinna Kristiine linnaosa. Istungi järgselt esitas kaebaja kohtule elukohateate elukoha registreerimiseks Kristiine linnaosa täpsusega, samuti avalduse taastada tema koht eluruumi taotlejate nimekirjas. Kohus edastas avaldused menetlemiseks vastustajale. Vastustaja teavitas 12.08.2020 kohut, et kaebaja elukoha andmed on alates 11.08.2020 registreeritud rahvastikuregistris Kristiine linnaosa täpsusega ning kaebajat on palutud esitada avaldus eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks, mille läbivaatamine on plaanis Kristiine linnaosa eluasemekomisjoni 25.08.2020 istungil. Seega on kaebaja juba kohtumenetluse käigus astunud samme soovitava eesmärgi saavutamiseks. Kaebus jääb rahuldamata. Vastustaja otsused on õiguspärased ning alused nende tühistamiseks puuduvad. Kui kaebaja ei peaks mingil põhjusel nõustuma Kristiine linnaosa eluasemekomisjoni uue otsusega, mis tehakse tema avalduse kohta eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise avalduse kohta, on kaebajal võimalik ka seda otsust vaidlusta. Taotluse rahuldamise eelduseks on aga vastav avaldus. Seega peab kaebaja ka ise olema hoolas ning vajalikud dokumendid õigeaegselt esitama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-289 kaebus või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-d 41–43 ja mille eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1). Omavalitsusüksus võib valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid asudes teenuse osutamist reguleerima, tuleb tagada teenuse kättesaadavus abivajajatele. Isikul on õigus saada seaduses sätestatud hüve kohe või mõistliku aja jooksul, kui hüve saamise eeldused on täidetud ja seadus ei sätesta teisiti. Õigusvastane viivitus nõude rahuldamisel võib kujutada endast sama intensiivset õiguste piirangut kui nõude rahuldamata jätmine. SHS §-s 41 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse eluruumi taotlejana – eluruumi taotleja avalduse esitaja tahteks on ilmselgelt eluruumi saamine, mitte pelgalt tema kui taotleja üle arvestuse pidamine. SHS § 41 lg 1 kohustab linna andma eluruumi vajajale reaalse võimaluse eluruumi kasutamiseks ning kohustab kohalikku omavalitsust tagama, et eluruume jätkuks kõikidele isikutele, kellel on õigus linnalt eluruum saada. Vastustaja ei ole keeldunud eluruumi andmisest, kuid ei ole kaebaja nõuet munitsipaaleluruumi eraldamiseks rahuldanud ehk nõudeõiguse rahuldamine oli viibinud peaaegu kaks aastat selleks ajaks, kui linn arvas 21.01.2020 protokollilise otsusega kaebaja eluruumi taotlejate nimekirjast välja. Vastustaja oli teadlik, et kaebajal puudub kindel elukoht, kuna oli ise YYY eluruumi omaniku taotlusel kaebaja tema viimasest elukohast välja kirjutanud, mille tõttu tekkis olukord, kus kaebajal puudus rahvastikuregistris kanne elukoha kohta. Määruse nr 56 lisa 3 p 2 järgi võivad eluruumi üürimist taotleda isikud, kelle elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse Tallinnas, s.t kelle isikuandmed on või olid kantud viimati rahvastikuregistrisse Tallinna vastavas linnaosas. Kuna kaebaja oli kuni 12.11.2019 kantud rahvastikuregistrisse Tallinna linna Kristiine linnaossa, siis ei olnud õigust arvata kaebajat eluruumi taotlejate nimekirjast välja. Eluasemekomisjon on 25.08.2020 toimunud koosolekul taas keeldunud rahuldamast kaebaja avaldust taastada tema järjekord eluruumi taotlejate nimekirjas, viidates praeguses asjas tehtud halduskohtu otsusele. Eluruumi üürimist taotleva inimesena uuesti arvele võtmine tähendab, et kaebaja asetub järjekorra lõppu. Kaebaja on 73-aastane ja raske puudega. Halduskohtu arusaam ja tõlgendus kohustuste täitmisest viib olukorrani, kus kaebaja on sunnitud määramata ajaks jääma eluruumita (st sisuliselt elama tänaval). Haldusorganil ja halduskohtul on selgitamiskohustus. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selgitanud kaebajale rahvastikuregistris elukoha puudumise tagajärgi. Ei saa eeldada, et isikud teavad ise, et neil on õigus ja võimalus esitada rahvastikuregistrile avaldus kande tegemiseks linnaosa täpsusega. Ka halduskohus oleks pidanud hiljemalt kaebaja 07.07.2020 pöördumise saamisel või 05.08.2020 kohtuistungil mõistma, et kaebaja mõttemaailm ja võibolla ka arusaamisvõime on keskmisest inimesest erinev. Samuti ei taganud halduskohus isikule kaitseõigust, jättes riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kaebaja ei ole võimeline ise oma õigusi kaitsma. Sotsiaalkorteri vastuvõtmisel kaotab kaebaja töökoha, sest turvamehena töötades on kaebaja tööaeg selline, mis ei sobi kokku sotsiaalkorteri kodukorraga.

3-20-289 Apellatsioonkaebus tuleb jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Isegi kui kohus tühistaks eluasemekomisjoni 21.01.2020 protokollilise otsuse ja 23.01.2020 otsusest teavitamise kirja, ei saaks vastustaja ennistada kaebajat eluruumi järjekorda, s.o lugeda, et kaebaja on Tallinna linna Kristiine linnaosas olnud munitsipaaleluruumi üüri järjekorras alates 12.04.2018, kuna eluasemekomisjoni 25.08.2020 koosoleku protokolliga nr 3-6-2/7 ja Kristiine LOV 03.09.2020 eluasemekomisjoni otsusest teavitamise kirjaga nr 3-6-10/41-3 rahuldati kaebaja 13.08.2020 avaldus ja võeti ta arvele eluruumi üürimist taotleva isikuna. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tuleb see jätta rahuldamata. Kaebajale on korduvalt selgitatud sotsiaal- ja munitsipaaleluruumi erinevust ning talle on pakutud võimalust lahendada oma elukoha probleem sotsiaaleluruumi või sotsiaalmajutusüksuse baasil. Kaebaja ei ole vastustaja ettepanekule reageerinud, millega kinnitas sisuliselt, et ta ei soovi lahendada oma elukohaga seotud küsimust sotsiaaleluruumi ega sotsiaalmajutusüksuse teenuse saamise võimalusega. Vastustaja on võimaldanud kaebajale perioodil 22.05.2018–21.01.2020 esitada taotlusi munitsipaaleluruumi saamiseks. Kaebaja esitas taotlused 08.10.2018 ja 11.04.2019, seega umbes 1 aasta enne eluruumi taotlejate nimekirjast välja arvamist. Rohkem taotlusi ei ole esitatud. Sellest nähtub üheselt, et kaebajal puudus SHS §-s 15 sätestatud abivajadus vähemalt alates 11.04.2019. Riigikohtu määruses nr 3-3-1-91-13 on selgitatud, et isik, kes ei vasta sotsiaaleluruumi üürimise tingimustele, ei saa nõuda, et linn talle tingimata eluruumi annaks. Nende isikute taotlused võib linn lahendada selle järgi, kui palju on tema käsutuses vabu eluruume. Kaebaja eluasemeküsimus oleks tõenäoliselt juba lahendatud, kui ta oleks nõus esitama avalduse sotsiaaleluruumi taotlejate nimekirja võtmiseks. Kaebaja käitumisest nähtub, et tal puudub tahe sotsiaalteenuste saamiseks – kaebaja ei ole esitanud alates 11.04.2019 ühtegi taotlust, ei ole vastustajale avaldanud, et jäi eluruumist ilma ning on sunnitud elama tänaval. Samuti on kaebaja keeldunud talle pakutavatest sotsiaaleluruumi ja –majutusüksuse teenustest. Juhul, kui kaebaja on sunnitud elama tänaval, peab ta pöörduma Kristiine LOV sotsiaalhoolekande osakonda vastava avaldusega või tulema spetsialisti vastuvõtule. Kaebajale on võimalus pakkuda kooskõlas SHS §-dega 41–43 majutusteenuseid varjupaigas, sotsiaalmajutusüksuses või ühiselamus. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei ole täitnud SHS-s sätestatud kohustust. Väär on kaebaja väide, et linnaosavalitsus ei ole selgitanud talle rahvastikuregistris elukoha aadressi muutmise tagajärgi. Vastustaja pöördus 10.10.2019 kaebaja poole kirjaga, milles selgitas, et eluruumi omaniku taotlust ei rahuldada, kui kaebaja tõestab ühe kuu jooksul dokumentaalselt õigust kasutada YYY eluruumi oma elukohana. Vastustaja juhtis tähelepanu asjaolule, et alates 01.01.2019 kaotavad omaniku õigustatud nõudmisel tekkinud kohaliku omavalitsuse täpsusega elukoha andmed kehtivuse, mille tulemusel võib kaebaja kaotada riigi ja omavalitsuse poolt pakutavad toetused ja teenused. Kaebajal paluti esitada elukohateade kehtivate elukoha andmetega. Ühtlasi helistas eluasemekomisjoni sekretär kaebajale puuduste kõrvaldamiseks ja palus hiljemalt 17.01.2020 registreerida oma elukoha andmed rahvastikuregistris aadressile, kus ta tegelikult elab. Kaebajale selgitati, et puuduste kõrvaldamata jätmisel otsustab eluasemekomisjon kaebaja väljaarvamise eluruumi taotlejate nimekirjast. Kaebaja kinnitas telefoni teel, et selgitused on temale arusaadavad. Vaatamata sellele ei registreerinud ta määratud ajaks oma elukoha andmeid rahvastikuregistris ega esitanud ühtegi põhjendust, et tema aadressi andmed tuleks kanda registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Kaebaja ei ole vastustajale teada andnud, et ta on jäänud ilma eluruumist ja sunnitud elama tänaval.

6(9)

3-20-289 Vastustaja ei ole uurimispõhimõtet, hea haldustava ega selgitamiskohustust rikkunud. Kaebaja 05.08.2020 kohtuistungil antud selgitustest jääb mulje, et ta ei soovinud avaldada linnaosavalitsusele ega kohtule oma tegeliku elukoha andmeid (isegi linnaosa täpsusega) ning andis vasturääkivat teavet. Isegi kui haldusmenetluses leidsid aset võimalikud menetluslikud rikkumised, ei ole need nii olulised, et saaksid mõjutada asja sisulist otsustamist. Vastustaja ei ole olnud tegevusetu, vaid on püüdnud kaebajat igati aidata. Tallinna Linnavaraameti 20.10.2020 ettepanekul pakkus Kristiine LOV kaebajale munitsipaalkorterit aadressil Maleva tn 2a-45, mis eraldati konkreetselt kaebaja elamispinna küsimuse lahendamiseks. Kaebaja keeldus 22.10.2020 vastuvõtul temale pakutud korterist. Kaebaja käitumine näitab, et tal puudub tahe sotsiaalteenuste saamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-289 sündmustest või XX avaldustest, mis on toimunud või tehtud pärast 21.01.2020 otsuse vastuvõtmist.

3-20-289

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.