Tartu Halduskohus Kadri Palm 15. jaanuar 2021, Tartu 3-19-935 Ara Banderi kaebus Võru Vallavalitsuse 25. septembri 2018. a korralduse nr 602 „Maa ostueesõigusega erastamine“ tühistamiseks Kaebaja – Ara Bander, volitatud esindaja Feliks Luiksaar Vastustaja – Võru vald, seaduslik esindaja Kalmer Puusepp Kolmas isik – Mati Hõimla Kohtuistungil 7. novembril 2019, menetlus jätkus kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Ara Banderi kaebus.
2.Tühistada Võru Vallavalitsuse 25. septembri 2018. a korraldus nr 602.
3.Mõista Võru vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1528 eurot. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Tagastada kaebajale koos kaebusega edastatud Võru Vallavalitsuse 18. detsembri 2018 korraldus nr 813 (dtl 9-11).
5.Võtta asja materjalide juurde kohtuasja nr 3-13-1034 Tartu Halduskohtu istungi protokoll 29. augustist 2013, Lasva valla 16. septembri 2013. a vastuskiri nr 19.37/62-7 ja OÜ Avek Maa seletuskiri Madala 60 talumaa endiste piiride looduses määramise osas. Samuti võtta asja juurde Tartu Halduskohtu 5. mai 2017. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-16-2400.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. veebruaril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-19-935 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Võru Vallavalitsus otsustas 25. septembri 2018. a korraldusega nr 602 anda nõusolek Mati Hõimlale (kolmas isik) maa ostueesõigusega erastamiseks Võru vallas Madala külas nimetusega Tuulõmäe (dtl 26-28).
2.Võru Vallavalitsus otsustas 18. detsembri 2018. a korraldusega nr 813 tagastada Ara Banderile (kaebaja) Võru vallas Madala külas Väike-Madala maaüksus suurusega 7,09 ha (dtl 303-306). Sama korraldusega otsustas vald tagastamata jäänud maa 0,95 ha kompenseerida.
3.A. Bander esitas 17. mail 2019 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Võru Vallavalitsuse 25. septembri 2018. a korralduse nr 602 tühistamiseks või alternatiivselt nimetatud korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks (dtl 4-8).
4.Tartu Halduskohus võttis 12. juuni 2019. a määrusega menetlusse A. Banderi tühistamiskaebuse ja leidis, et alternatiivne tuvastamisnõue ei ole kaebaja õiguste kaitseks asjakohane (dtl 33-35).
5.Võru Vallavalitsus esitas 26. juunil 2019 vastuse kaebusele (dtl 42-44), millele kaebaja esitas omakorda vastuse 22. juulil 2019 (dtl 50-56, 59-61).
6.Tartu Halduskohus määras 9. augusti 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kohtuistungil (dtl 181).
7.Kaebaja esitas 22. augustil 2019 esialgse õiguskaitse taotluse, milles soovis korralduse nr 602 kehtivuse ja täitmise peatamist (dtl 186-187).
8.Tartu Halduskohus jättis 29. augusti 2019. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (dtl 215-218).
9.Kaebaja esitas 19. septembril 2019 kohtule taotluse käekirja- ja materjali kohtuekspertiisi määramiseks (dtl 226-229).
10.Kohtuistung haldusasjas nr 3-19-935 toimus 7. novembril 2019 (istungiprotokoll dtl 253259).
11.Kaebaja esitas 20. novembril 2019 teesid ja täiendavad taotlused tõendite väljanõudmiseks nende valdajatelt (dtl 262-263).
12.Tartu Halduskohus kohustas 20. aprilli 2020. a määrusega kaebajat tasuma ekspertiisitasu 282 eurot ja esitama kohtule ekspertiisitasu tasumist tõendav dokument (dtl 314-315).
3-19-935
13.Tartu Halduskohus otsustas 26. novembri 2020. a määrusega kuulutada menetlus menetlusvälise isiku terviseandmeid puudutavas osas osaliselt kinniseks; jättis rahuldamata kaebaja taotlused käekirja- ja dokumendiekspertiisi määramiseks ning Olga Hõimla 2. aprilli 1997. a avalduse originaaldokumendi väljanõudmiseks; tagastada ekspertiisitasu 282 eurot. Samas määruses selgitas kohus, et asja lahendamine jätkub kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid menetlusdokumente (sh menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid) ja vastuväiteid (dtl 359-361).
14.Kaebaja esitas 3. detsembril 2020 kohtu tegevusele vastuväite (dtl 364-366).
15.Tartu Halduskohus jättis 9. detsembri 2020. a määrusega rahuldamata kaebaja vastuväite Tartu Halduskohtu 26. novembri 2020. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 kohta, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse käekirja- ja dokumendiekspertiisi määramiseks ning otsustas tagastada ekspertiisitasu (dtl 369-371).
16.Kaebaja esitas 15. detsembril 2020 menetluskulude nimekirja ning täiendavad seisukohad (dtl 375-389). Vastustaja esitas 29. detsembril 2020 seisukoha menetluskulude nimekirjale (dtl 401-403).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja palub Võru Vallavalitsuse 25. septembri 2018. a korralduse nr 602 tühistamist, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused.
17.1.Korraldus on kaebaja õigusi rikkuv, kuna eelnevalt on pikka aega kestnud piirivaidlus ostueesõigusega erastatava maa ja kaebajale tagastatava maa vahelise piiri kulgemise üle, kusjuures see vaidlus on olnud lahendamisel ka halduskohtus (haldusasi nr 3-13-1034).
17.2.Korralduses on vastustaja väitnud, et O. Hõimla on esitanud Lasva Vallavalitsusele avalduse maa erastamiseks 2. aprillil 1997. a. Lasva Vallavalitsus on saatnud kaebajale O. Hõimla avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks, millel kuupäev 1. juuni 1999.
17.3.Vastustaja on lahendanud M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise küsimuse kaebaja suhtes tagaselja. Kaebaja ei teadnud kuni 18. aprillini 2019 erastatava maa suurust ega piire.
17.4.Korraldus ei sisalda andmeid selle kohta, milliste toimingutega ja kuidas määrati kindlaks erastatava maa suurus ja piirid, mistõttu see korraldus ei ole selge ja üheselt mõistetav – korraldusest ei selgu, milline piiriprotokoll on korralduse aluseks. Korralduse lisaks olevast katastriüksuse plaanist, mille koostamise kuupäevaks on märgitud 2. veebruar 2018, nähtub lausa neli väidetavat mõõdistamise aega – 30. mai 2006, 30. oktoober 2011, 18. aprill 2017 ja 29. jaanuar 2018. Miks neid on neli, mis konkreetselt tehti nende mõõdistamiste käigus, milline neist on olnud aluseks vastustajale, see korraldusest ei selgu.
17.5.Korralduses puuduvad ka põhjendused ja kaalutlused, millest lähtuvalt ning millise mõõdistamise alusel eelnimetatud neljast mõõdistamisest piir erastatava maa ja kaebajale tagastatava maa vahel n-ö paika pandi.
17.6.Kaebaja ei tea, millal ja milliste õigusaktidega ettenähtud maa ostueesõigusega erastamise (eel)toimingud, samuti korralduse nr 602 aluseks oleva, katastriüksuse plaani aluseks jäänud, ühe katastriüksuse plaanil nimetatud neljast mõõdistamisest maamõõtja Jüri Visnapuu läbi viis. Kaebajat ei ole nende toimingute juurde kutsutud, millistes ta on õigustatud osalema ja oma seisukohti väljendama ning vajadusel tõendeid esitama –
3-19-935 sellega on M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamisel eeltoimingute staadiumis kaebaja õigusi oluliselt rikutud.
17.7.OÜ Avek Maa tegevus vastustaja poolt kohtumenetluses tellituna – piiride looduses määramine – ei olnud ei maa ostueesõigusega erastamise ega ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise eeltoiming, kuna ostueesõigusega erastamise ja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel osalesid hiljem teised maamõõtjad.
17.8.Eeltoodust tulenevalt tulnuks kõigepealt läbi viia piiri kindlaksmääramine maa ostueesõigusega erastamise käigus – oli ju selleks ka vastav maamõõtja OÜ-st ELKER RMT, nagu nähtub korraldusest nr 602. See maamõõtja ei ole kaebajat kui piirinaabrit toimingutesse kaasanud, kuigi maakatastriseadus selle ette näeb.
17.9.Kaebaja ei tea, millal koostas piiriprotokolli maa ostueesõigusega tagastamise menetluses maamõõtja J. Visnapuu ja milliseid toiminguid ta konkreetselt tegi piiri uueks määramiseks ja kas selle käigus taastati olemasolevaid piirimärke või paigaldati uusi piirimärke. Kui seda tehti, pidanuks olema kutsutud ka piirinaabrid.
18.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.
18.1.Vaidlust ei ole selles, et M. Hõimla ja kaebaja on piirinaabrid. Kahe naabri vaheline vaidlus maa küsimuse osas on alguse saanud juba õigustatud subjektide eelkäijate poolt esitatud avalduste esitamisest alates. M. Hõimla ema O. Hõimla esitas Lasva Vallavalitsusele 2. aprillil 1997. a avalduse Tuulõmäe maaüksuse erastamiseks. Kõige olulisemaks vaidlusaluseks küsimuseks on olnud M. Hõimlale kuuluva saun-aiamaja asukoht – kas nimetatud ehitis asub kaebajale tagastataval maal. Tartu Halduskohtu menetluses olnud haldusasjas nr 3-13-1034 tuvastas kohus, millised ehitised asuvad kaebajale tagastataval maal. Nimetatud kohtuasi on läbinud kõik kolm kohtuastet. Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2015. a otsusega asjas nr 3-13-1034 on kohus asunud seisukohale, et Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-13-1034 on seaduslik ja tuleb jätta muutmata. Kohus muutis ainult otsuse p-i 4, mis puudutas menetluskulusid. Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Vaatamata sellele ei nõustu kaebaja kohtuasjas nr 3-13-1034 tuvastatud asjaoludega.
18.2.Vastustaja lähtus M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise menetlemisel kohtuasjas nr 3-13-1034 tuvastatud asjaolust, et vaidlusalune M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval maal. Sellekohane viide on ära toodud Võru Vallavalitsuse
25.septembri 2018. a korralduse nr 602 lk 2 p-s 3. Kuna kohus on haldusasjas nr 3-131034 tuvastanud, et vaidlusalune M. Hõimla saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval maal, siis M. Hõimla ostueesõigusega maa erastamine ei riku kaebaja kui piirinaabri õigusi. Kaebaja poolt esitatud väide, et M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise küsimus on kaebaja suhtes lahendatud tagaselja, on alusetu ja põhjendamatu.
18.3.Lasva Vallavalitsus edastas 28. septembril 2015 kaebajale ja M. Hõimlale ühise piiriettepaneku, kaebajale tagastava Väike-Madala maaüksuse piiriettepaneku koos kaaskirjaga nr 5.1-3/9, mille kaebaja on kätte saanud ja M. Hõimlale Tuulõmäe maaüksuse piiriettepaneku koos kaaskirjaga nr 5.1-3/8. Seega on kaebaja teadlik temale õigusvastaselt võõrandatud tagastatava maa piiridest. M. Hõimlale kaebaja maa arvelt maad ostueesõigusega ei erastatud. Pigem sai M. Hõimla ostueesõigusega maad erastada vähem kui Lasva Vallavolikogu 20. mai 1994. a otsusega nr 46 soovitati. Nimetatud kehtiva korralduse kohaselt tuli kahe talu vaheline piir maha märkida 10-12 meetri kaugusele Paul Hõimlale (M. Hõimla isa) kuuluva sauna välisseinast või sauna ja maja vaheline maa mõõta pooleks, millega oleks tagatud P. Hõimlale vaba väljapääs maanteele. M. Hõimlale erastati ostueesõigusega maa mõõdetuna saun-aiamaja räästast 2 meetrit. M. Hõimla nõustus temale edastatud piiriettepanekuga.
3-19-935
18.4.Piirinaabrite kaasamise kohustus maakatastriseaduse kohaselt on maamõõtjal, aga mitte kohalikul omavalitsusel.
19.Kolmas isik on palunud kohtul jätta kaebus rahuldamata, kuna kohtuasjad on veninud ebamääraselt pikaks. Ühed ja samad asjad on kümneid kordi läbi arutatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
20.Kaebaja on esitanud tühistamisnõude Võru Vallavalitsuse 25. septembri 2018. a korralduse nr 602 „Maa ostueesõigusega erastamine“ tühistamiseks. Vaidlustatud korraldusega andis vastustaja M. Hõimlale nõusoleku maa ostueesõigusega erastamiseks Võru vallas Madala külas nimetusega Tuulõmäe, pindalaga 34,08 ha.
21.Piirinaabrite M. Hõimla ja A. Banderi vaheline vaidlus piiriküsimuses on kestnud aastaid. Kahe naabri vaheline vaidlus maa küsimuse osas on alguse saanud juba õigustatud subjektide eelkäijate poolt esitatud avalduste esitamisest. Käesolevas asjas on vaidluse põhiküsimuseks M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja (dtl 259). Kaebaja leiab, et nimetatud saun-aiamaja asub temale tagastataval maaüksusel Madala külas Madala 60 talumaadel. Pikale veninud maa erastamise ja tagastamise menetlustes on läbi mitme aastakümne olnud menetluses mitmed kohtuasjad (mh haldusasi nr 3-13-1034).
22.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue kuulub rahuldamisele.
23.Kaebaja on seisukohal, et Võru Vallavalitsuse 25. septembri 2018. a korraldus nr 602 „Maa ostueesõigusega erastamine“ on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, kuna selle andmisel on vastustaja rikkunud maa ostueesõigusega erastamist reguleerivaid õigusnorme sh kaebaja kui ostueesõigusega erastatava maaga piirneva, temale tagastamisele kuuluva maa suhtes õigustatud subjekti, piirinaabri, õigust. Kaebuse esitamise oluliseks argumendiks on asjaolu, et kaebajat ei kaasatud M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise otsustamise menetlusse. Kaebaja leiab, et eelpool nimetatud korralduses puuduvad põhjendused ja kaalutlused, millega on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-s 1 ja § 56 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud nõudeid.
24.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lõiked 1–3 sätestavad: „(1) Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. (2) Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. (3) Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.“ Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 7 ega § 23, mis täpsustavad kohaliku omavalitsuse volikogu õigusaktidele kehtestatud nõudeid, ei näe selles osas ette erisusi. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse
3-19-935 otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kaalutlusotsuste sisuline kontroll piirdub õiguse üldpõhimõtetest ja kaalutlusreeglitest kinnipidamisega (HMS §-d 4 ja 54). Mida laiem on haldusorganile antud kaalutlusõigus, seda raskemad ja selgemad vead peavad esinema kaalutlusvigade tuvastamiseks. Haldusakti tühistamist ei too kaasa sellised kaalutlusvead, mis kohtu hinnangul ei mõjuta lõpptulemust (Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-78-12, p 12;
11.novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 20).
25.Vastustaja on vaidlusaluses korralduses nr 602 (dtl 26-28) selgitanud, et võttis haldusakti andmisel aluseks maareformi seaduse (MaaRS) § 20 lg 1, § 21 lg 1, § 22 lg 1 ja § 221 lg 2, maakatastriseaduse (MaaKatS) § 18, § 181 ja § 182, KOKS § 30 lg 1 p 2, HKMS § 46, Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määruse 267 “Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine” (määrus nr 267) p 15, Vabariigi Valitsuse 8. oktoobri 2015. a määruse nr 103 „Aadressiandmete süsteem“ (määrus nr 103), Võru Vallavolikogu 13. juuni 2018. a määruse nr 39 „Võru Vallavalitsusele ülesannete delegeerimine“ (määrus nr 39). Kuigi vastustaja seda selgesõnaliselt ei märgi, on tegemist haldusakti õiguslike alustega HMS § 56 lg 2 mõttes.
26.Vastustaja ei ole vaidlusaluses korralduses täpsustanud, millist määruse nr 103 paragrahvi ta korralduse õigusliku alusena on näinud. Määrus nr 39 on kehtestatud KOKS § 22 lg 2 alusel ja näeb ette Võru Vallavalitsusele ülesannete delegeerimise. Vastustaja ei ole ka selle õigusliku aluse puhul selgitanud, millist määruse paragrahvi ta silmas peab. Samuti pole ta seda täpsustanud viidatest MaaKatS §-dele 18-182. Korrektne oleks küll kõigi õigusaktide puhul viidata õigusaktile paragrahvi, lõike või punkti täpsusega, kuid viitamata jätmine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt viidatud õiguslikud alused asja lahendamisel asjakohased. Kohus märgib täiendavalt, et olukorras, kus vastustaja leidis, et katastriüksuse moodustamise menetlusele tuli kohaldada määrust nr 264, tulnuks see õiguslik alus märkida vaidlusalusesse korraldusse.
27.Vastustaja on vaidlusaluses korralduses selgelt välja toonud Võru Vallavalitsuse poolt tuvastatud faktilised asjaolud. Korralduses nr 602 on selgitatud, et M. Hõimla poolt erastatava Tuulõmäe maaüksuse kaks lahustükki asuvad endisel Mäe nr 70 talu maal, mille kohta ei ole esitatud maa tagastamise ega kompenseerimise taotlust; Suuresaare nr 131 talu maal, mis on kompenseeritud Lasva Vallavalitsuse 15. veebruari 1996. a korralduse nr 28 alusel E. Mutsule ja H. Mutsule; Vastsetare nr 179 talu maal, mis on kompenseeritud Lasva Vallavalitsuse
25.jaanuari 1996. a korralduse nr 21 alusel A. Kübarale; Suursaare nr 132 talu maal, tagastatud Lasva Vallavalitsuse 28. veebruari 2000. a korralduse nr 36 alusel R. Võikarile ja R. Hirvele ja Naabri 71 talu maal, mille tagastamise menetlus on lõpetatud Lasva Vallavalitsuse 6. veebruari 2008. a korralduse nr 14 alusel. Nende faktiliste asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust, mistõttu kohus neil pikemalt ei peatu.
28.Küll aga on pooltel vaidlus faktiliste asjaolude üle, mis on toodud vaidlusaluse haldusakti põhjenduste punktides 2-4 ja haldusakti asjaolude alajaotuses. Vastustaja on selgitanud, et Võru vallas Madala külas Tuulõmäe maaüksusel asub elamukompleks: elamu, kuur-garaaž-küün, küün-laut, ait, saun, küün-kuur ja saun, millele on P. Hõimla 1993. a ehitanud juurdeehituse – aiamaja – mille valdajaks ja kasutajaks oli P. Hõimla. P. Hõimla suri 24. oktoobril 1994. Pärast P. Hõimla surma läbi viidud kohustusliku inventariseerimise tulemusel ja 25. aprillil 1995 Võru notari L. Kaup poolt not.reg. nr-ga 2236 tõestatud “Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse” alusel kuulusid kõik hooned O. Hõimlale, ka saun-aiamaja, mille kasutajaks ja valdajaks ta oli. O. Hõimla esitas Lasva Vallavalitsusele 2. aprillil 1997 avalduse Tuulõmäe maaüksuse erastamiseks. Võru notari L. Kaup poolt 26. aprillil 2005 koostatud ja tõestatud “Ehitise
3-19-935 kinkeleping ning kokkulepe seeselamisõiguse ning isikliku kasutusõiguse kohta”, not.reg. nr 2236, alusel kuuluvad elamu, saun, kuur-garaaž-küün, laut-küün, ait, saun-aiamaja alates
26.aprillist 2005 M. Hõimlale. Tuulõmäe maaüksuse piirinaaber Madala 60 talu maa õigustatud subjekt A. Bander vaidlustas Võru Maakohtus O. Hõimlale väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse pärandvara osas, millega O. Hõimla päris saun-aiamaja. Madala 60 tagastatava talumaa õigustatud subjekt A. Bander oli seisukohal, et nimetatud saun-aiamaja asub temale tagastataval Madala 60 talumaal. Vastustaja viitas seejärel õigesti kohtulahenditele, millega jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-136/2000 jäeti rahuldamata A. Banderi hagi O. Hõimla vastu eelnimetatud seadusjärgse pärimistunnistuse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks pärandvara osas (saun-aiamaja). Vastustaja tugines vaidlustatud haldusaktis veel teiselegi jõustunud kohtulahendile, märkides, et haldusasjas nr 3-13-1034 tuvastati, et M. Hõimlale kuuluvad eelpool nimetatud hooned, sh vaidlusalune saun-aiamaja, asuvad endisel Mäe 70 talu maal A. Banderile tagastatava Madala 60 talu maa piiri vahetus läheduses.
29.Vastustaja on kohtumenetluses omaks võtnud, et on vaidlusaluses haldusaktis eksinud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse numbri ja väljaandja osas, kuid tegemist ei ole tahtliku võltsinguga nagu väidab kaebaja, vaid inimliku eksitusega (dtl 301). Vastustaja selgitab, et õiguslikku tähendust omab korralduse nr 602 p 3 juriidiline fakt, et 25. aprillil 1995 on välja antud seadusjärgne pärimistunnistus, mis tõendab, et kõik hooned kuulusid O. Hõimlale, ka saun-aiamaja, mille kasutajaks ja valdajaks ta oli. Seadusjärgse 25. aprilli 1995. a pärimistunnistuse tõendajaks on notar Õie Peedosaar. Kohus nõustub vastustajaga selles, et korralduse p-i 3 eksimuse, 25. aprilli 1995. a seadusjärgse pärimistunnistuse numbri ja seda tõendanud notari nime parandamine ei muuda vaidlusaluse korralduse nr 602 sisu.
30.Asja materjalidest nähtub, et O. Hõimla esitas Lasva Vallavalitsusele 2. aprillil 1997. a avalduse Tuulõmäe maaüksuse erastamiseks (dtl 88). Kaebaja on kohtule selgitanud, et Lasva Vallavalitsus on saatnud kaebajale O. Hõimla avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks, millel on teine kuupäev – 1. juuni 1999, seega kaks aastat hilisem kuupäev. Vastustaja eitab kaebajale O. Hõimla 1. juuni 1999. a avalduse edastamist (dtl 247). Seejuures on vastustaja selgitanud, et Lasva Vallavalitsuses on 2. juunil 1999 registreeritud O. Hõimla 1. juuni 1999. a avaldus talumaa ostueesõigusega erastamiseks (dtl 249-250). Lasva Vallavalitsus on 15. juuni 1999. a kirjaga nr 357 edastanud O. Hõimlale vastuse 1. juuni 1999. a avaldusele, millega selgitati, et O. Hõimlal on võimalik ostueesõigusega erastada kogu „Mäe 70“ talumaad, lisaks veel piirnevaid talumaid. Kirjaga anti teada, et Eesti NSV Taluseaduse järgi O. Hõimlal õigust maad erastada ei ole. Vastuse adressaat on O. Hõimla. O. Hõimla poolt edastatud avalduse paremal ülanurgas on 2. juunil 1999 allkirjastatud juhis „Esitada antud avaldusele kirjalik selgitus“. Vastustaja selgitab, et puuduvad igasugused viited, et avaldus või vastus sellele oleks edastatud kolmandatele isikutele sh kaebajale. Kohtule on need vastustaja seisukohad usutavad, seda enam, et kaebaja ei ole tõendanud vastupidist.
31.Vastustaja selgitab, et O. Hõimla 2. aprilli 1997. a avaldust kaebajale ei edastatud, kuna määrus nr 267 ei kohusta edastama ostueesõigusega erastamise avaldust erastatava maaüksuse piirinaabritele. Kohus nõustub selle vastustaja seisukohaga.
32.Kaebaja on seisukohal, et O. Hõimla 2. aprilli 1997. a avaldusel ei ole tema allkiri, kuna see erineb oluliselt O. Hõimla allkirjast, milline on tema 1. juuni 1999. a avaldusel. Ka leiab kaebaja, et 2. aprilli 1997. a avalduse blanketti sellisel kujul sel ajal olemas veel ei olnud. Seetõttu tuleks uurida nii paberit kui ka kirja tekitanud materjali (pasta, tint vm). Samuti ei olnud 1997. aastal veel Tuulõmäe nimelist maaüksust. Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et
3-19-935 O. Hõimla poolt esitatud avaldused on võltsing ja tegelikkuses on avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks jäänud õigeaegselt esitamata.
33.Tartu Halduskohus jättis 26. novembri 2020. a määrusega käesolevas asjas rahuldamata kaebaja taotlused käekirja- ja dokumendiekspertiisi määramiseks ning O. Hõimla 2. aprilli 1997. a avalduse originaaldokumendi väljanõudmiseks. Kohus selgitas, et käekirjaekspertiisi määramise juhendi kohaselt on käekirjaekspertiisi läbiviimiseks vajalik esitada lisaks vaidlustatud dokumendile võrdluseks allkirjanäidiseid ja käekirja eksperimentaalproovid, mis nõuavad isikult pikemate tekstide kirjutamist. Kuivõrd kohtumenetluse käigus on selgunud, et O. Hõimla ei ole tulenevalt enda tervislikust seisundist võimeline selliseid tekste kirjutama, on kohus seisukohal, et käekirjaekspertiisi ei ole võimalik antud juhul enam teha ja kaebaja taotlust käekirja ekspertiisi määramiseks rahuldada. Arvestades Maa-ameti poolt 20. novembril 2020 kohtule esitatud vastust, leidis kohus, et mh ei ole vaja asjas täiendavalt koguda tõendina O. Hõimla 2. aprilli 1997. a avalduse originaali ega läbi viia kaebaja poolt taotletud materjaliekspertiisi. Et Maa-amet on kohtule selgitanud O. Hõimla 2. aprilli 1997. a avalduse väljanägemist ja kirjeldanud, millise kirjutusvahendiga on see täidetud, pole kohtul alust kahelda mainitud dokumendi originaali olemasolus ja kohtule esitatud koopia vastavuses kirjeldatud originaaliga. Seepärast pole avalduse originaali esitamine asja õigeks lahendamiseks vajalik. Samuti ei ole kohtu hinnangul vajalik enam ekspertiisiga uurida O. Hõimla 2. aprilli 1997. a avalduse materjali ja kirjavahendit. Ka on kaebaja väide tollal avalduse blanketi puudumise osas praeguseks hetkeks ümber lükatud. Nimelt on Maa-amet
20.novembril 2020 kohtule esitanud Lasva valla maakorraldaja poolt 3. juunil 1997 Võru Maavalitsuse Maa-ametile esitatud aruande maa ostueesõigusega erastamise avalduste laekumise kohta 1. juunini 1997. Kuna O. Hõimla avalduse esitamine on täiendavalt kinnitatud 3. juuni 1997. a Lasva valla maakorraldaja aruandega, on kohtu hinnangul piisavalt tõendatud O. Hõimla poolt avalduse esitamise hetk.
34.Vastustaja on seisukohal, et M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise menetluses ei oma O. Hõimla avaldused ja nende esitamise aeg õiguslikku tähendust. O. Hõimla avaldus on M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise menetluse toimikusse lisatud ja vaidlusalusesse korraldusse nr 602 märgitud põhjusel, et ära näidata Madala külas maa ostueesõigusega erastamise ajalugu enne M. Hõimla poolt avalduse esitamist. Kohus järeldab vastustaja vastusest, et vastustaja ei omista O. Hõimla avaldusele asja lahendamisel sellist tähtsust nagu kaebaja. Vastustaja leiab, et M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise menetluses omab õiguslikku tähendust, ning on ostueesõigusega erastamise seaduslikuks aluseks, M. Hõimla poolt 26. aprillil 2005. a esitatud avaldus (dtl 73) maa ostueesõigusega erastamiseks. Kohtu hinnangul oleks vastustaja pidanud vaidlusaluses korralduses selgemini formuleerima seisukoha, et O. Hõimla avaldusel ei ole M. Hõimla maa ostueesõigusega erastamise menetluses sisulist tähtsust. Korraldusest nr 602 nähtub vastupidine. M. Hõimla 26. aprilli 2005. a avaldusele korralduses viidatud ei ole, küll aga on mitmel puhul viidatud O. Hõimla
2.aprilli 1997. a avaldusele (asjaolude p 4, seisukoha p 4) ning kokkuvõttes on vastustaja selgesõnaliselt kirjutanud, et „lähtudes [---] Olga Hõimla tähtaegselt esitatud avaldusest maa ostueesõigusega erastamiseks“ (dtl 27). Seega on vastustaja korraldust andes lähtunud O. Hõimla avaldusest. Kohtumenetluses on vastustaja oma viga tunnistanud ning leidnud, et on valmis vajadusel muutma Võru Vallavalitsuse 25. septembri 2018. a korraldust nr 602 ning täiendavalt lisama õigusliku alusena M. Hõimla 26. aprilli 2005 (vastustaja ekslikult märkinud 2015) avalduse (dtl 246). Kohtule ei ole teada, et vastustaja oleks juba kohtumenetluse ajal vastava muudatuse teinud.
3-19-935
35.Määruse nr 267 p 8 sätestab mh, et maa ostueesõigusega erastamise menetlus algab avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele, p-s 10 on sätestatud, mis andmed tuleb maa ostueesõigusega erastamise avalduses märkida ja p-s 11 toodud, millised dokumendid tuleb avaldusele lisada. Seega on kahtlemata oluline, kelle avaldus on M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise menetluse aluseks. Kohalik omavalitsus peab mh võtma seisukoha avalduse tähtaegsusega seoses. Just avaldaja poolt esitatud andmete alusel avab ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna-/vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise toimiku ja määrab kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suuruse ning piirid. Seega on valele maa ostueesõigusega erastamise avaldusele viitamine ja selle aluseks võtmine haldusakti tühistamise üheks põhjuseks.
36.Vastustaja selgitas vaidlusaluses haldusaktis, et Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1034 tuvastati, et M. Hõimlale kuuluvad eelpool nimetatud hooned, sh vaidlusalune saun-aiamaja, asuvad endisel Mäe 70 talu maal A. Banderile tagastatava Madala 60 talu maa piiri vahetus läheduses. Tulenevalt kohtuasjas nr 3-13-1034 tuvastatud asjaoludest asus vastustaja seisukohale, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja ei asu A. Banderile tagastataval maal. On selge, et vastustaja ei saanud jõustunud kohtuotsust ignoreerida. Seega on igati õiguspärane, et vastustaja vaidlusaluses korralduses jõustunud kohtuotsustele viitas. Ainult viitamisest siiski ei piisa, vastustaja oleks pidanud haldusaktis põhjendama, miks ta sellise otsuse teeb. Seda enam, et vastustaja nõustub kaebajaga selles, et kuni kohtuasjas nr 3-13-1034 tehtud lahendini oli kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses seisukoht, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja võib asuda kaebajale tagastataval Madala 60 talu maal (dtl 301). Samuti oli vastustajale teada, et asjas kogutud tõendites, s.h Madala 60 talu abriss, Võru Maakohtu 17. septembri 1998 otsus asjas nr 3-47, Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 1998 otsus asjas nr II-3-142/98, Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2001 otsus asjas nr 2-2-188/2001, Maa-ameti 29. juuni 2000 kiri nr 1-6/2916, on nõustutud sellega, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja asub tagastataval maal. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 1994. a ei olnud saun-aiamaja veel olemas, st et halduskohtu otsuses asjas nr 3-13-1034 viidatud Lasva vallavolikogu 20. mail 1994 otsuse nr 46 tegemise ajal ei olnud aiamaja veel olemas ja räägitakse ainult sauna ja maja vahelisest piirist. Lasva Vallavalitsusele on tehtud ettepanek mõõta sauna ja maja vaheline piir pooleks. Asja materjalidest nähtub, et
10.mail 1994 on Võru Maavalitsus L. Banderile saatnud kirja, kus selgitatakse, et saun on P. Hõimla poolt ehitatud üle 10 aasta tagasi talle eraldatud õue-aiamaale (asub L. Banderi endisel talumaal). Sauna juurdeehitus on peatatud 4. mail 1994. a tehtud ettekirjutusega kuni talude piiride looduses mahamärkimiseni ja sauna juurdeehituse projekti kinnitamiseni (dtl 416). Lasva Vallavolikogu on L. Banderile 10. juunil 1994 selgitanud, et vallavolikogu ega vallavalitsus ei ole andnud P. Hõimalale mingitki ehitusluba ei veetrassi ega sauna juurdeehituse jaoks (dtl 439). Lasva vald selgitas 6. augustil 1996 kaebajale, et L. Banderile väljamõõdetud maa-alal asuvad P. Hõimlale kuuluvad kõrvalhooned ja kaev (dtl 432). Ka Maaamet on 29. juunil 2000 kaebajale selgitanud, et kaebajal on õigus tagasi saada endise talu Madala 60 õigusvastaselt võõrandatud maad. Sellel maal asub praegu O. Hõimlale kuuluv õigusliku aluseta püstitatud saun-aiamaja (dtl 440). Samuti pidi vastustaja arvestama toimingutega, mis tehti pärast haldusasjas nr 3-13-1034 tehtud kohtulahendite jõustumist.
37.HKMS § 61 lg 1 sätestab põhimõtte, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole halduskohtumenetluses ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Jõustunud kohtulahendi põhjendustes sisalduv osa on oma olemuselt dokumentaalne tõend. Seega ühes haldusasjas tehtud jõustunud kohtuotsused võivad olla teises asjas dokumentaalsed tõendid,
3-19-935 mida kohus hindab koos teises asjas kogutud tõenditega. Tõendite vastuolu korral hinnatakse vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustakse, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad. HKMS-i kommentaarides1 on selgitatud, et jõustunud kohtulahendi põhjenduste tõendusliku tähenduse eraldi sätestamine on tingitud HKMS § 17 kuni 1. septembrini 2006 kehtinud redaktsiooni sõnastusest, mille kohaselt asjaolud, mis olid tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil-, kriminaal- haldus- või väärteoasjas, ei vajanud tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad menetlusosalised. Alates 1. septembrist 2006 sellist tõendamisest vabastamise alust halduskohtumenetluses enam ei tunta. Vastav muudatus oli oluline väljendamaks reeglit, et siduv on ainult kohtulahendi resolutsioon (HKMS § 177 lg 1) ning muutis kohtulahendi mõju ja tähenduse seega selgemini mõistetavaks.
38.Tartu Halduskohus rahuldas 4. veebruari 2014. a otsusega asjas nr 3-13-1034 A. Banderi kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1). Halduskohus tühistas Lasva Vallavalitsuse 8. aprilli 2013. a korralduse nr 2-1.3/97 (resolutsiooni p 2) ja jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3). Kohus mõistis Lasva vallalt A. Banderi kasuks menetluskulude katteks välja 12 eurot. Ülejäänud osas jättis kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsioon 4). Halduskohtu kohtuotsuse resolutsioonis tühistatud Lasva Vallavalitsuse 8. aprilli 2013. a korraldusega nr 2-1.3/97 määrati M. Hõimlale ehitise teenindamiseks vajalik maa ja anti nõusolek M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamiseks Lasva vallas Madala külas. Kohus jättis rahuldamata kaebaja kohustamisnõude Lasva Vallavalitsuse kohustamiseks tagastada Madala 60 endine talumaa A. Banderile kogu ulatuses. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
21.aprilli 2015. a otsusega A. Banderi kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas vaid Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2014. a otsuse resolutsiooni p 4 osaliselt ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis Lasva Vallavalitsuselt välja A. Banderi kasuks 1145,40 eurot halduskohtus kantud õigusabikulude katteks (dtl 79-85). Seega muutis ringkonnakohus halduskohtu otsust vaid menetluskulude osas. Muus osas jäi otsus muutmata. Riigikohus ei võtnud 16. juuni 2015. a määrusega menetlusse A. Banderi kassatsioonkaebust Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2015. a otsusele asjas nr 3-13-1034 (dtl 78). Seega ringkonnakohtu otsus jõustus.
39.Ka asjas nr 3-13-1034 oli poolte vahel vaidlus selles, kas kaebajale tagastava endise Madala 60 talu maa ja M. Hõimlale erastatava Tuulõmäe maaüksuse piiril asuv saun-aiamaja jääb kaebajale tagastatavale maale või mitte. Samuti oli vaidlus selles, kas vaidlusaluse saun-aiamaja ning kaevu juurde maa erastamine on lubatud, kas ehitised on õiguspäraselt rajatud ja kuuluvad M. Hõimlale. Selles asjas on halduskohus otsuse p-s 24 leidnud, et vaidlustatud 8. aprilli 2013. a korraldus tugineb muu hulgas 9. juuli 2012. a piiride kulgemise ettepanekule, millest nähtuvalt asub vaidlusalune saun-aiamaja küll maaüksuste piiri lähedal, kuid jääb täies ulatuses kaebajale tagastavalt maatükilt välja. Kohtu arusaamist hoone paiknemise kohta kinnitasid kaebaja ja vastustaja esindaja kohtuistungil. Kaebaja hinnangul ei kajasta piiride kulgemise ettepanek tegelikku olukorda, kuna tegelikult asub vaidlusalune saun-aiamaja tagastaval maal. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustunud. Järgnevates otsuse punktides selgitas kohus täpsemalt, miks ta kaebajaga ei nõustu: 1) kohus ei loe tõendatuks kaebaja väidet piirikivide nihutamise kohta M. Hõimla või kolmandate isikute poolt. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 on seega vaidlusaluse saun-aiamaja tagastataval maal paiknemise tõendamiskoormus kaebajal (otsuse p 25); 2) kohtumenetluse ajal tellis vastustaja OÜ-lt Avek Maa Madala 60 talumaa endiste piiride looduses määramise ja esitas kohtule OÜ Avek Maa poolt piiride määramise kohta koostatud dokumendid. Vaidlusaluses kohas ei ole võimalik looduses täpselt määrata Madala 60 endise talumaa ja M. Hõimlale erastatava maa piiri. Kaebaja ei ole väitnud, et andmed, millele tuginedes OÜ Avek Maa piiride määramise läbi viis oleks ebatäpsed või seletuskirjas esitatud
Vt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 249.
3-19-935 järeldused sisuliselt ebaõiged (otsuse p 26); 3) L. Bander on taotlenud ja Lasva Vallavalitsus on juba 20. juunil 1994 otsustanud maa tagastamise kokku 41,19 ha ulatuses. Olukorras, kus osa Madala 60 endisest talumaast jääb riigimaanteede alla, ei luba kaebajale juba tagastatud maatüki ja piiride kulgemise ettepaneku järgi täiendavalt tagastamisele kuuluva maatüki pindalade summa võrdlus Madala 60 endise talumaa teadaoleva pindalaga teha järeldust, et käesolevas asjas vaidlustatud korraldus rikuks kaebaja õigusi. Kaevatav korraldus ja 9. juuli 2012 piiride kulgemise ettepanek ei too kaasa kaebajale tagastava maa pindala vähenemise alla tagastamistaotluses näidatud suuruse (otsuse p 27); 4) asjas kogutud tõendid, s.h Madala 60 talu abriss, Võru Maakohtu 17. septembri 1998 otsus asjas nr 3-47, Tartu Ringkonnakohtu
21.detsembri 1998 otsus asjas nr II-3-142/98, Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2001 otsus asjas nr 2-2-188/2001, Maa-ameti 29. juuni 2000 kiri nr 1-6/2916, ei lükka ümber OÜ Avek Maa poolt piiride looduses määramise käigus tehtud järeldusi piiri tegeliku määramise võimatuse kohta. Kuigi viidatud tõendites on nõustutud sellega, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja asub tagastataval maal, ei nähtu neist, kuidas sellise järelduseni jõuti või üldse oleks tegeletud vaidlusaluse piiri looduses määramisega (otsuse p 28). Eeltoodust tulenevalt tegi kohus järelduse, et vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel õiguspäraselt tuginenud asjaolule, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja ei asu Madala 60 endisel talumaal. Samas on kohus leidnud, et Võru Maavanem on põhjendatult asunud seisukohale, et saun-aiamaja aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa tagastamata jätmine (ostueesõigusega erastamine M. Hõimlale) on õiguspärane Lasva Vallavolikogu 20. mai 1994. a otsuse nr 46 alusel. Vallavolikogu otsuse kohaselt tuleb kahe talu vaheline piir maha märkida 10-12 m kaugusele P. Hõimlale kuuluva sauna väliseinast või sauna ja maja vaheline maa mõõta pooleks, millega oleks tagatud P. Hõimlale vaba väljapääs maanteele. Lasva Vallavolikogu otsust nr 46 ei ole kehtetuks tunnistatud, selle kehtivust ei ole piiratud ega otsusega antud õigust lõplikult realiseeritud või kohustust täidetud, seetõttu on otsus nr 46 käesoleva ajani kehtiv ja täitmiseks kohustuslik (otsuse p 30).
40.Eelneva kokkuvõtteks märgib kohus, et praeguse haldusasja nr 3-19-935 lahendamisel on kohtule siduvaks vaid haldusasja nr 3-13-1034 kohtuotsuse resolutsioon (ja eelkõige just halduskohtu otsuse resolutsioon ringkonnakohtu muudatustega menetluskulude jaotuse osas). Siduv on see, et tühistati haldusakt, millega Lasva Vallavalitsus määras M. Hõimlale ehitise teenindamiseks vajaliku maa ja andis nõusoleku M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamiseks. Ning siduv on see, et kohus ei kohustanud Lasva valda tagastama Madala 60 endist talumaad A. Banderile kogu ulatuses. Kohtuotsuse resolutsioonis ei ole siduvalt kindlaks tehtud, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval õigusvastaselt võõrandatud maal. Kohtulahendi põhjendused on dokumentaalne tõend, mida kohus hindab koos teiste tõenditega. Menetluskulusid puudutav kohtulahendi resolutsioon ei oma praeguses asjas tähtsust. Ka kohustamisnõude rahuldamata jätmine ei ole praeguse asja lahendamisel oluline, kuivõrd kohustamisnõue jäi rahuldamata põhjusel, et Madala 60 endise talumaa kaebajale tagastamise ulatus võis sõltuda M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastatava maa suurusest ja piiridest. Järelikult ei olnud vastustajal õigust otsustada kaebajale maa tagastamise küsimust lõplikult.
41.Kuigi kohtuotsuses haldusasjas nr 3-13-1034 on halduskohus leidnud, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval õigusvastaselt võõrandatud Madala 60 talumaal, on kaebaja esitanud vastutõendid, et saun-aiamajaks on kohtuotsuses nimetatud valet hoonet. Kaebaja väidab, et kohus oleks pidanud kindlaks tegema, et 9. juuli 2012. a piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanile (dtl 433) ei ole kantud kõiki hooneid; et sellelt piiride kulgemise ettepanekult puudub selline hoone, nagu saun-aiamaja; et sellele piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanile kantud hoone, mida Lasva vallavanem J. Juhansoo on
3-19-935 nimetanud saun-aiamajaks, on tegelikult kuur-küün; et 9. juuli 2012. a piiride kulgemise ettepanek on Lasva Vallavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud juba enne selle dokumendi kohtusse toomist. Seega ei olnud 9. juuli 2012. a piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanile kantud saun-aiamaja ning seetõttu ei saa sellele dokumendile tuginedes ka väita, et saunaiamaja ei asu Madala 60 talumaal.
42.Kaebaja väidab, et on näidanud haldusasjas nr 3-13-1034 toimunud kohtuistungil kohtunikule saun-aiamaja asukohta 9. juuli 2012. a. piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanil, milleks on tühi koht teisel pool Hõimla piirijoont, sest saun-aiamaja asukohta ei olegi sellele maaplaanile märgitud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kohtuasjas nr 3-13-1034 toimus istung
29.augustil 2013. Kohtuistungeid ei videosalvestata, seetõttu ei ole tõendeid ka selle kohta, kuhu osutas kaebaja maaplaanil, näidates saun-aiamaja asukohta. Ka kohtuistungi protokollist ei selgu täpselt, kuidas kaebaja ja vastustaja hoone paiknemist kohtule selgitasid. Küll aga nähtub istungi protokollist, et istungi lõpus on kohus kohustanud vastustajat 16. septembriks 2013 selgitama saun-aiamaja asukohta, kontrollima täiendavalt saun-aiamaja paiknemist ja esitama tõendid, kas hoone asub endisel Madala nr 60 maal. Nõutud kuupäeval on vastustaja esitanud kohtule seisukoha, milles selgitas, et „Lasva Vallavalitsus koostas 09.07.2012.a ostueesõigusega erastatava maa ja ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise piiride kulgemise ettepaneku (edaspidi piiride kulgemise ettepanek). Vastava dokumendi koostamisel oli lähteandmetena Madala 60 talumaa piiri määramiseks võimalik kasutada vaid Rahvusarhiivi ajalooarhiiviosakonna poolt 13.04.1999.a väljastatud „Madala 60” talumaa skeemilisi kaarte. Vastava skeemilise kaardi alusel kanti Madala 60 talumaa endine piir kaasaegse situatsiooniga kaardile ning vastavalt sellele koostati piiride kulgemise ettepanek. Ostueesõigusega erastatava maa katastriüksuse mõõdistamise käigus ei õnnestunud maamõõtjal leida Madala 60 talumaa ja ostueesõigusega erastava maa vahelise piiri kõiki endiseid piirikive. Seetõttu ei olnud võimalik ka looduses täpselt määratleda Madala 60 talumaa endist piiri selles osas, mis jääb talumaa ja erastatava maa vahele. Seoses käimasoleva kohtumenetlusega tellis Lasva Vallavalitsus maamõõdubüroolt OÜ Avek Maa endise Madala 60 talumaa piiride määramise looduses. Vastavate OÜ Avek Maa poolt teostatud tööde kirjeldus ja tulemus on lisatud käesolevale kirjale.“
43.Kaebaja leiab, et OÜ Avek Maa poolt teostatud piiride looduses määramine ei olnud maa ostueesõigusega erastamise ega ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise eeltoiming, kuna ostueesõigusega erastamise ja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel osalesid hiljem teised maamõõtjad. Kohus nõustub kaebajaga. OÜ Avek Maa poolt koostatud seletuskirjast Madala 60 talumaa endiste piiride looduses määramise osas nähtub, et piiride taastamiseks teostasid maamõõtjad mõõdistamist looduses, mille käigus otsiti endise Madala 60 talumaa piirikive. Õnnestus leida üks piirikivi, kuid ei olnud võimalik leida ostueesõigusega erastatava ja Madala 60 talumaa vahelise piiri teist piirikivi. OÜ Avek Maa järeldas teostatud töödest, et olemasolevate kaardimaterjalide ja looduses leitavate endiste Madala 60 talumaa piiritähiste alusel ei ole võimalik määrata täpset ostueesõigusega erastatava maa ja Madala 60 talumaa vahelist piiri. Vastava Madala 60 talumaa tagastamata osa endistes piirides tagastamisel on ainukeseks võimalikuks orientiiriks maaüksuse pindala. See tähendab, et tuleks järgida Madala 60 talumaa endist pindala. Seetõttu koostati antud töö raames plaan, millele on märgitud Madala 60 talumaa tagastatud katastriüksuste pindalad, talumaast riigiteede alla jäävate osade pindalad ja tagastamata maaüksuse orienteeruv pindala juhul, kui piir kulgeb vastavalt Lasva Vallavalitsuse poolt koostatud piiride kulgemise ettepanekule. Seega nähtub OÜ Avek Maa seletuskirjast, et nende järeldus põhineb Lasva Vallavalitsuse piiride kulgemise ettepaneku kehtivusel. Samuti nähtub seletuskirjast, et töö raames on koostatud kolm plaani, mis üksteisest erinevad: 1) väljavõte 1940. a ruutskeemist, millele on rohelise joonega näidatud
3-19-935 looduses mõõdistatud piir, mis on asetatud plaanile kasutades sidumiseks Mäe katastriüksuse mõõdistatud endisi piirikive; 2) väljavõte 1940. a ruutskeemist, millele on rohelise joonega näidatud looduses mõõdistatud piir, mis on asetatud plaanile kasutades sidumiseks Madala 60 talumaa looduses leitud kahte piirikivi; 3) skeem, millel on toodud Madala 60 talumaa tagastatud katastriüksuste pindalad, maanteede alla jäävate osade pindalad ja tagastamata osa pindala juhul, kui lähtuda Lasva Vallavalitsuse poolt koostatud piiride kulgemise ettepanekust.
44.Vastustaja on leidnud, et Lasva Vallavalitsus edastas 28. septembril 2015 A. Banderile ja M. Hõimlale ühise piiriettepaneku, A. Banderile tagastava Väike-Madala maaüksuse piiriettepaneku koos kaaskirjaga nr 5.1-3/9, mille A. Bander on kätte saanud ja M. Hõimlale Tuulõmäe maaüksuse piiriettepaneku koos kaaskirjaga nr 5.1-3/8. Seega on A. Bander teadlik temale õigusvastaselt võõrandatud tagastatava maa piiridest. Kohus ei nõustu vastustajaga.
45.Kuigi Võru Vallavalitsuse 18. detsembri 2018. a korralduses nr 813 märgiti, et
28.septembril 2015 koostas maakorraldaja Väike-Madala maaüksuse tagastamise ja Tuulõmäe maaüksuse ostueesõigusega erastamise piiride kulgemise ettepaneku (dtl 10), nähtub Kohtute infosüsteemist, et Tartu Halduskohus on 5. mai 2017. a kohtuotsuses asjas nr 3-16-2400 märkinud, et vallavalitsus on teinud A. Banderile õigusliku etteheite, et ta ei ole maakorraldaja
28.septembri 2015. a Väike-Madala ja Tuulõmäe maaüksuste piiride kulgemise ettepaneku alusel täitnud maamõõtmise tellimise kohustust ega esitanud vallale tähtaegselt seda tõendavaid dokumente. Kohus selgitas, et A. Banderile etteheidetava tegemata toimingu tegemiseks olid kohustatud kaebaja asemel kohalik omavalitsus koostöös maavanemaga või nende volitatud esindajad. Seetõttu tegi kohus Lasva vallale (endise Lasva valla õigusjärglane on Võru vald) ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, mille raames tuleb vallal koostöös maavanemaga korraldada tagastatava maa mõõdistamine (kohtuotsus on jõustunud). Seega ei saa väita, et kaebaja oli 28. septembril 2015 teadlik temale tagastatava maa piiridest. Pealegi on vastustaja ka ise tunnistanud, et katastriüksuse mõõdistamisi on tehtud neljal korral, viimati 29. jaanuaril 2018, kuna piirimärkide asukohtade tuvastamisel ilmnesid ebatäpsused. Sellisel juhul ei saanud kaebaja juba 2015. a sügisel teada täpseid piire.
46.Kaebaja hinnangul on vastustaja lahendanud M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise küsimuse kaebaja suhtes tagaselja ja kaebaja ei teadnud kuni 18. aprillini 2019 (dtl 16) erastatava maa suurust ega piire. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja ei ole teda M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingutesse kaasanud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja sai korraldusest nr 602 teada alles teises kohtumenetluses. Võru Vallavalitsus edastas kohtule 31. mail 2019 korralduse nr 602 ja selgitas, et kaebajale ei ole seda korraldust enne 18. aprilli 2019 kätte toimetatud (dtl 24).
47.Kaebaja viitab oma seisukohas MaaKatS § 17 lg-le 5, mis sätestab, et maamõõtja on kohustatud piiride kättenäitamisele kutsuma kõikide kinnisasjade omanikud, kelle kinnisasjal on mõõdistatava piiriga ühine piiripunkt. Maamõõtja koostab piiride kulgemise ja kättenäitamise kohta piiriprotokolli. Ühise piiripunktiga kinnisasjade omanikud allkirjastavad piiriprotokolli, millega nad kinnitavad oma nõustumist piiride asukoha ja piirimärkide alalhoiu kohustusega. Seega tuleneb viidatud sättest maamõõtjale (mitte kohalikule omavalitsusele või Maa-ametile) kohustus katastrimõõdistamisele piirinaabrid kutsuda. Samas tuleb lähtuda sellest, et Tuulõmäe katastriüksuse moodustamise toimikus sisalduvate dokumentide kohaselt koostati Tuulõmäe katastriüksuse piiriprotokoll 22. veebruaril 2018 (dtl 168-169). Sellel ajal kehtis MaaKatS teises sõnastuses kui märgib kaebaja. Nimelt sätestas MaaKatS § 17 lg 2, et katastrimõõdistamisi teostatakse ja kontrollitakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Seaduses peeti silmas Vabariigi Valitsuse poolt 23. oktoobril 2003 vastu võetud määrust nr 264
3-19-935 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ (määrus nr 264). Määruse nr 264 §-d 20 ja 21 sätestasid, kes on piiriprotokollile alla kirjutavad isikud ja kes on piiriprotokolli allakirjutamise juurde kutsutavad isikud. Korra § 20 kohaselt tuli piiriprotokollile alla kirjutada maamõõtjal (piiriprotokolli vahetu koostaja) ning maaomanikul või muul õigustatud isikul. Kohtu hinnangul saab ka kaebajat kui M. Hõimla piirinaabrit käsitada muu õigustatud isikuna. Seda enam, et teised M. Hõimla piirinaabrid olid kaasatud (dtl 117-118, 127-130,136-144). Eeltoodust tulenevalt rikuti kohtu hinnangul M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamise menetluses piiriprotokolli koostamisel kaebaja õigust osaleda piirinaabrina piiriprotokolli koostamisel. Piiri õige asukoht ja selle asukoha määramine on olulise tähtsusega faktilised asjaolud, mis mõjutavad oluliselt nii ostueesõigusega erastatava maa kui ka õigusvastaselt võõrandatud, tagastatava maa suurust ja paiknemist. Kaebaja õigusi riivaks olukord, kus maal, mille tagastamist taotletakse, asub teisele isikule kuuluv ehitis. Kui teisele isikule kuuluva ehitise juurde otsustatakse erastada maad õigusvastaselt, siis rikub see kaebaja õigusi.
48.Kohtu hinnangul on ka haldusasjas nr 3-13-1034 kohtute poolt osundatud piiri kindlakstegemise vajadusele ja seda tuli teha kaebaja kui õigustatud isiku osavõtul. Kaebaja kui loodava Tuulõmäe katastriüksuse piirinaaber, kellele tagastatava endise Madal 60 talumaa õigustatud subjektiks ta on, oli varasemate menetluste, sh kohtumenetluste raames piirinaabrina õigustatud osalema piiriprotokolli koostamisel ja omas õigust esitada piiriprotokollile oma vastuväiteid. See õigus on kaebajal jätkuvalt, kuna piir erastatava maaüksuse ja tagastatava maaüksuse vahel on kindlaks tegemata. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja ja M. Hõimla vahel on juba aastakümneid toimunud vaidlused just piiri kulgemise küsimuses. Sellest tulenevalt oleks tulnud piiri kindlakstegemisse kaasata ka kaebaja.
49.Vastustaja on selgitanud, et kuna kohtuasjas nr 3-13-1034 leidis tuvastamist, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval maal, siis puudus maamõõtjal määrusest nr 264 tulenevalt kohustus kaasata Tuulõmäe maaüksuse piiriprotokolli allkirjastamise ja piiride ettenäitamise juurde piirinaaber A. Bander. Kaebaja leiab, et isegi kui eeldada, et kohtuasjas nr 3-13-1034 väidetavalt tuvastatud fakt, et saun-aiamaja ei asu A. Banderi maal, on tõendatud ja õige (kaebaja sellega ei nõustu), siis saab see käia vaid saunaiamaja aluse maa kohta, st hoonealuse maa kohta, kuid ei saa kuidagi hõlmata M. Hõimlale ostueesõigusega erastatava maa ja A. Banderile tagastatava maa piiri ääres kulgevat maad, mis jääb väljapoole hoonealust maad. Kohus nõustub selle kaebaja järeldusega.
50.Kaebaja leiab, et kaevatav korraldus nr 602 ei sisalda andmeid selle kohta, milliste toimingutega ja kuidas määrati kindlaks erastatava maa suurus ja piirid, mistõttu see korraldus ei ole selge ja üheselt mõistetav – korraldusest ei selgu, milline piiriprotokoll on korralduse aluseks. Korralduse nr 602 lisaks olevast katastriüksuse plaanist, mille koostamise kuupäevaks on märgitud 2. veebruar 2018, nähtub neli mõõdistamise aega – 30. mai 2006, 30. oktoober 2011, 18. aprill 2017 ja 29. jaanuar 2018 (dtl 29-30). Miks neid on neli, mis konkreetselt tehti nende mõõdistamiste käigus, milline neist on olnud aluseks vastustajale, kaevatavast korraldusest nr 602 ei selgu. Kaevatavas korralduses nr 602 puuduvad kaebaja hinnangul ka põhjendused ja kaalutlused, millest lähtuvalt ning millise mõõdistamise alusel eelnimetatud neljast mõõdistamisest piir erastatava maa ja kaebajale tagastatava maa vahel n-ö paika pandi. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et korduvad ümbermõõdistamised on tingitud ebatäpsustest piirimärkide asukoha tuvastamisel (dtl 44). Katastriüksuse plaani koostamise aluseks on viimane mõõdistamine s.o 29. jaanuar 2018. Asja materjalidest nähtub, et piiriprotokoll, täpsemalt protokoll katastriüksuse piiri ja piirimärkide asukohtade väljaselgitamise kohta maastikul, on koostatud 22. veebruaril 2018 (dt 127-130). Protokolli
3-19-935 lisad on piiride kokkuleppimise plaan ja Tuulõmäe I ja II katastriüksuse plaanid (dtl 131-135). Kohtu hinnangul oleks olnud tõepoolest selgem, kui viidatud oleks vaid 29. jaanuari 2018. a mõõdistamise kuupäevale, seda enam, et teiste mõõdistamiste puhul on tuvastatud ebatäpsused piirimärkide asukohtades. Või siis oleks tulnud korralduses või korralduse lisas seda olukorda selgitada. Kohtule teadaolevalt ei näe ka õigusaktid ette, et kõik mõõdistuste ajad tuleb katastriüksuse plaani lisada. Ka toimiku materjalide hulgas oleval Tuulõmäe katastriüksuse plaanil, mis on OÜ ELKER RMT poolt koostatud 19. aprillil 2017 on viidatud mõõdistamise aegadele 30. mai 2006 ja 18. aprill 2017, kuid 30. oktoobri 2011. a mõõdistamisele viidatud ei ole (dtl 71-72).
51.Kaebaja leiab, et kuna ta on M. Hõimlale ostueesõigusega erastatava maa suhtes, 0,95 ha, osaliselt ka maa tagastamise korraldusega tagastatava endise Madala 60 talumaa suhtes, õigustatud subjekt, on vastustaja poolt temale kui piirinaabrist menetlusosalisele, kelle õigusi kaevatav korraldus nr 602 vahetult puudutab, korralduse pärast selle andmist teatavaks tegemata jätmisega rikutud ka Euroopa hea halduse tava. Riigikohtu lahendites on korduvalt konstateeritud, et olukord, kus haldusorgan ei anna mõistliku aja jooksul isikule teavet teda puudutava asja menetluse käigust, on vastuolus Euroopa hea halduse tavaga (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-102-06). Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja oleks pidanud kaebajat vaidlustatud haldusakti andmisest teavitama, seda enam, et vastustajale oli teada kaebaja seisukoht, et vaidlusalune saun-aiamaja asub temale tagastataval Madala 60 talumaal. Kaasamata jätmist ei saa põhjendada asjaoluga, et haldusasjas nr 3-13-1034 tehti kohtulahend, kus leiti, et M. Hõimlale kuuluv saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval õigusvastaselt võõrandatud Madala 60 talumaal.
52.Kohus pöörab vastustaja tähelepanu veel sellele, et vaidlusaluses korralduses ei ole infot ehitamise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta. Maa ostueesõigusega erastamise täpsem korraldus on sätestatud MaaRS alusel antud määruses nr 267 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määruses nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra kinnitamine“ (määrus nr 144). Määruse nr 267 p 4 järgi teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja määruses nr 267 sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja kõik maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud. Juhul kui ostueesõigusega erastamisele kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa, määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras” sätestatu kohaselt. Kuigi haldusasjas nr 3-13-1034 tühistati haldusakt, millega Lasva Vallavalitsus määras M. Hõimlale ehitise teenindamiseks vajaliku maa ja andis nõusoleku M. Hõimlale maa ostueesõigusega erastamiseks, ei ole praeguses asjas ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta selgitusi esitatud.
53.Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus A. Banderi kaebuse ja tühistab Võru Vallavalitsuse
25.septembri 2018. a korralduse nr 602.
54.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja esitas kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 375-376, 396-398). Kaebaja selgitas, et kandis käesolevas kohtuasjas kokku menetluskulusid summas 2538 eurot (riigilõiv, õigusabikulu). Kaebaja esindaja on 21. detsembril 2020 esitanud kohtule kaebaja vastuse
18.detsembri 2020. a kohtunõudele koos täiendava esindajakulu arvega summas 44 eurot. Seega on menetluskulud kokku 2582 eurot. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt kohtule
3-19-935 esitatud dokumentide koostamisele kulutatud aeg ei vasta esitatud dokumendi mahule ja sisule. Kohus nõustub vastustaja väga põhjalike vastuväidetega (p 3) kaebaja menetluskuludega seoses (dtl 402-403). Kuigi õigusabi tunnihinda 84 ja 88 eurot saab pidada mõistlikuks, ei ole usutav, et kaebaja esindaja ajakulu oli nii suur kui arvetelt ning arve-kviitungitelt nähtub. Kohus peab põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1528 eurot. Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
55.Kaebaja esitas 17. mail 2019 kohtule koos kaebusega Võru Vallavalitsuse 18. detsembri 2018 korralduse nr 813 (dtl 9-11). Kohus tagastab selle dokumendi kaebajale, kuna nimetatud dokument on vastustaja poolt kohtule esitatud digitaalselt allkirjastatuna ka 28. novembril 2020 (dtl 303-306). Kaebaja dokument oli ilma digiallkirjata.
56.Kohus märgib täiendavalt, et otsuse edasikaebamisel tuleb lähtuda HKMS § 52 lg-st 1, mis sedastab, et kohtule esitatavad avaldused tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Menetlusosalised võiksid oma avaldustes esitada nende põhiargumentide kokkuvõtte, millel on menetlusosalise arvates kohtuasja lahendamisel määrav tähtsus. See võimaldab Tartu Ringkonnakohtul tegutseda vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb kohtul vastata nendele argumentidele, mis on isiku arvates antud kohtuasjas määrava tähtsusega (vt Kotenko jt vs Ukraina, 20. juuni 2019, nr 2575/09). Põhjendamatult mahukate avalduste esitamine pikendab paratamatult kohtumenetluse kulgu ning kahjustab õigusriigi põhimõtte efektiivset toimimist. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.