Planeerimine ja ehitus › Ehitus- ja kasutusload

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 18.12.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-18-1300/59
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Planeerimine ja ehitus › Ehitus- ja kasutusload
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 18.12.2020
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 9056

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1300

Haldusasi

V.A, R.A ja M.A kaebus Lääneranna Vallavalitsuse 31.05.2018 korralduse nr 372 ning selle alusel väljastatud kasutuslubade nr 1812371/06414 ja nr 1812371/06416 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – V.A, R.A ja M.A, esindaja v.adv Kelli Ristal Vastustaja – Lääneranna vald, esindajad v.adv Kaisa Laidvee ja v.adv Martin Triipan Kolmas isik – Tuuleenergia Osaühing, esindajad v.adv Edgar-Kaj Velbri ja v.adv Elmer Muna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.A, R.A ja M.A apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14.detsembri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1.Jätta V.A, R.A ja M.A apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2020. a otsus haldusasjas nr 3-18-1300 muutmata.

2.Mõista V.Alt, R.Alt ja M.Alt solidaarselt välja Tuuleenergia OÜ apellatsiooniastme menetluskulud 1282,52 (üks tuhat kakssada kaheksakümmend kaks eurot 52 senti) eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Sarnased lahendid

Planeerimine ja ehitus

3-18-1300 väljastada. Labor oli küll pädev müra mõõtja, kuid mõõtmistulemuste pinnalt tehtud järeldused ning müra taseme hindamine ja võrdlus normtasemetega ning järeldus, et normtaset ei ületata, oli ekslik. Labori aruandes toodud seisukohad ja asjaolud on otseses vastuolus atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 61 lg 1 alusel kehtestatud keskkonnaministri 16.12.2016 määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71). Arusaamatuks jääb, millised mõõtmistulemused on kahe päeva perioodist valitud. Kaebajate hinnangul kohaldub XX kinnistul elamu läheduses ja õuemaal nii päeval kui öösel öine taotlustase, mis on 40 dB. Labori aruandest tuleneb, et mõõtmispäevadel on korduvalt, s.o mitu korda müra ekvivalentseks ehk keskmiseks tasemeks ühe tunni vältel olnud üle 40 dB + mõõtemääramatus 5,1 dB. Asjaolu, et labor on leidnud kogu päeva müra hinnatud taseme kahe erineva päeva andmete alusel ja asunud seda võrdlema määruse nr 71 lisas 1 toodud normtasemetega, on vastuolus määruses nr 71 kehtestatud müra hinnatud taseme määramise arvutusmetoodikaga. Labor on manipuleerinud mõõtmistulemustega Tuuleenergia OÜ kasuks, kes aruande on tellinud. 18.10.2017 oli ajavahemikel 13.00–14.00, 14.00–15.00, 15.00–16.00, 16.00–17.00, 17.00–18.00, 18.00–19.00 A-korrigeeritud ekvivalentne hinnatud müratase rohkem kui 40 dB ning sellega ületati müra normtaset ning seda ka siis, kui võtta aluseks müra A-kaalutud tasemed, arvestades taustmüra parandust. Kui aluseks võetav ajavahemik oleks ka terve päev, siis ületati müra normtaset terve päeva jooksul, sest 18.10.2017 mõõdeti keskmiseks müra tugevuseks ka taustmüra parandusega ajavahemikul 13.00–19.00 42 dB ja ajavahemikul 19.00–23.00 41,3 dB. Labori aruandes ei ole selgitatud ega välja toodud, millisele õiguslikule alusele tuginedes on mõõtmistulemustele tehtud taustmüra parandus ja kuidas on määratud taustmüra. Labor on aruande p-s 12 kinnitanud, et Tamba tuulepargi tööstusmüra hinnatud keskmisena võib öisel ajal pidev müratase olla vahemikus 32,3–41,0 dBA tingimusel, et tuule kiirus muutus vahemikus 6,8–8,6 m/s ja päevase müra hinnatud tase ei ületa 40,6 dBA isegi tuulekiirusega 9,8 m/s. Seetõttu on kummaline labori järeldus, et Tamba tuulepargi poolt põhjustatud müratasemeid mõõtepunktis MP1 asukohaga tuulepargi ja Andu kinnistute piiril ei ületa kehtestatud müra sihtväärtust. Määrus nr 71 ei kehtesta võimalust, et juhul kui müra A-kaalutud ekvivalentne tase küll ületab normtaset, kuid aasta või kümne aasta perioodi keskmine mitte, siis ei ole tegemist normtasemete ületamisega. Vastustaja ei ole kasutuslubade väljastamisel sisuliselt kaalunud ega arvesse võtnud kaebajate vastuargumente. Samas on väga oluliseks peetud kolmanda isiku ettevõtlusvabadust ja võimalust teenida maksimaalselt tulu, arvestamata asjaoluga, et see toimub kaebajate tervise ja omandiõiguse arvelt. Vastustaja on andnud kasutusload täiendavate kõrvaltingimusteta olukorras, kus kaebajate kinnistule kandub normtaset ületav müra. Ka kaebajate poolt esitatud mõõtmistulemused kinnitavad üheselt, et 09.04.2018 esinenud ilmastikutingimuste korral levib XX kinnistu õuealale normtaset ligi 10-kordselt ületav müra. Isegi kui pidada kaebajate poolt esitatud mõõtmistulemusi liiga lühiajaliseks, oleks need ometigi pidanud andma vastustajale tõsise indikaatori selle kohta, et kaebajate õuealal võib aset leida 10-kordne müranormide ületamine. Vastustaja on pidanud kaebajate esitatud tõendit kõlbmatuks ning selle tulemusega ei arvestanud. Vastustaja ei põhjendanud, miks ta leiab, et 3-minutilise kestusega mõõtmised ei ole esinduslikud, kui määruse nr 71 § 10 lg 4 kohaselt on piisav mõõtmise kestus vähemalt 3– 5 minutit. Arvestades, et müranormid on kehtestatud inimeste tervise kaitseks, tuleb aluseks võtta võimalikud ebasoodsad tingimused ehk lähtuda asjaolust, et tegelik müra võis mõõtmishetkel olla 5,1 dB tugevam. Arusaamatuks jääb korralduse nr 372 p-s IV.14 toodud seisukoht, et hetkelised kõrgemad väärtused ei tähenda veel müranormide ületamist määruse nr 71 kontekstis. Kaebajate õiguseelneja on kogu Tamba tuulikute seadustamisega toimunud menetluse vältel olnud seisukohal, et detailplaneeringuga lubatust oluliselt (s.o 32,9 m) kõrgemad tuulikud rikuvad tema õigusi, sest mida kõrgem tuulik, seda tugevam müra kandub kinnistule. Kuigi püstitatud tuulikuid on kaks, levib nendest kaebajate kinnistu õuealale üle 40 dB kanduv müra, kohati isegi 49 dB. Lähtudes detailplaneeringu raames teostatud 3(19)

3-18-1300 keskkonnamõjude hindamisest, oli kaebajate õiguseelnejal tekkinud õiguspärane ootus, et kinnistule ei kandu tugevamat müra, kui seda on 35 dB ning seda isegi mitte olukorras, kui tuul puhub kiirusega 10 m/s. Tuulegeneraatorid tekitavad olulise negatiivse mõjutusena nn helkimist ja varjude pidevat liikumist ning talvisel ajal jäätükkide lendamise võimalikkust. Hendrikson&Ko tuulepargi varjutamise ning jäätumisohu hinnang on väga pinnapealne ja selles toodud väiteid ei ole tõenäoliselt käidud kohapeal hindamas. Arusaamatuks jääb, millise valemiga ja millisele faktile tuginedes on asutud seisukohale, et kaebajate kinnistul on summaarne varjutuse kestus 9,41 tundi aastas ja suvemaja tuulikupoolsel küljel 13,31 tundi aastas. Kui on päikseline ilm ja tuul puhub vastavast suunast, siis on varjutust kaebajate kinnistul juba ühe päeva jooksul 9 tundi. Asjaolu, et elamud asuvad tuulikutest kaugemal kui 300 m, ei ole piisav, et teha järeldust ehitise ohutuse osas. Inimesed liiguvad kogu kinnistul ja ka kallasrajal. Igapäevaselt elab XX kinnistul V.A, kuid kõik kaebajad on kinnistu omanikud ja omavad samasuguseid subjektiivseid õigusi kinnistuga seotud omandiõiguse kaitsmisel. Kuna kõik kaebajad on füüsilised isikud, siis on neil kõigil subjektiivne õigus tervise kaitsele. Mõjutused (müra, varjutus ja helkimine), mis kanduvad tuulikutest XX kinnistule, on käsitatavad omandiõiguse rikkumisena. Juhindudes AÕKS-st ja määrusest nr 71 ning väljakujunenud Riigikohtu praktikast, ei tohi XX kinnistu õuealale Tamba tuulegeneraatoritest kanduda tugevamat müra kui 40 dB ning seda nii päeval kui öösel. Võttes aluseks vastustaja esitatud Terviseameti selgituse ja ELLE OÜ mõõtmistulemused, võib järeldada, et 11.11.2018 öösel ja 12.11.2018 öösel oli tegemist olulise müra normtasemete ületusega ja müra kriitiline olukord kestis pikemajaliselt ehk kogu öise aja ja nii kaks ööd järjest. ELLE OÜ poolt koostatud mürakaardiga ning selle lisaks oleva mõõtmisprotokollidega ning seletuskirjaga on tõendatud, et XX kinnistu õuealale kandub mürakriitilisi olukordasid pikemaajaliselt ja ka tavapärastes oludes, kus tuule kiiruseks on isegi alla 5,0 m/s, ning seda isegi nelja erineva tuulesuuna korral. ELLE OÜ poolt läbi viidud müra mõõtmine on siiamaani ainuke, mis on teostatud XX kinnistu õuealal. Akukon OY Eesti filiaali mõõtmistulemusi ei saa aluseks võtta seetõttu, et mõõtmiste ajal töötasid tuulegeneraatorid osalise võimsusega. ELLE OÜ hinnangu tulemuse kohaselt võib eluhoone õuealale langeda varjutust aastas halvima olukorra korral kokku 63,17 h ja suvemaja õuealale kokku 111,19 h. Seega on tegemist olulise keskkonnahäiringuga, mida kaebajad ei pea taluma. Euroopas levinud normide kohaselt on piirmääraks max 8 h aastas ja 30 min päevas. Tamba tuulegeneraatoritest levib XX kinnistule erinevaid negatiivseid mõjutusi ja häiringuid, mis kombineerituna ja koos esinedes kumuleeruvad, moodustades veelgi raskemini talutava häiringu. Vastustaja on kasutuslubade andmisel käsitlenud iga mõju eraldi, mis on käsitatav olulise kaalutlusveana. Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebajate kinnistule kohalduvad müra sihtväärtuse asemel piirväärtused. Tamba tuulepargile kohaldub sihtväärtus, sest detailplaneering on kehtestatud pärast sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" (määruse nr 42) jõustumist (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-88-15). Kuivõrd Keskkonnaministeeriumi spetsialist Reet Pruul on koostanud samas küsimuses kaks erinevat seisukohta, tuleb suhtuda nendesse kriitiliselt, sest need ei saa olla pädevad. Kui halduskohus leiab, et määruse nr 71 § 5 ei anna alust müra osas sihtväärtuse kohaldamiseks, siis paluvad kaebajad jätta määruse nr 71 § 5 kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) § 3 lg-ga 1, §-ga 13 ja § 94 lg-ga 2.

4.Lääneranna vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Kasutusload ei saa riivata isikute õigusi, kes XX kinnistul ei ela. Kinnistul elab vaid V.A. Varasemalt modelleeritud müraarvutuste (Hendrikson&Ko 17.12.2013 eksperdiarvamus) kohaselt on müra elamu juures XX kinnistul 37 dB ja Pärnamäe kinnistu elamu juures 31 dB. Normide ületamist ei näita ka 2017. a Hendrikson&Ko koostatud mürakaart. Lisaks esitas kolmas isik haldusmenetluses Akukon Oy Eesti filiaali teostatud mõõdistustulemused, mille kohaselt olid mõõdetud helirõhutasemed ööpäevaringselt vahemikus 30–35 dB. Vastustaja pidas oluliseks tellida uue müra mõõtmise Terviseameti Kesklabori füüsikalabori poolt, et tagada mõõtmistulemuste esinduslikkus. Müramõõtmise tulemusena oli Tamba tuulepargi ja Andu kinnistute piiril asuvas mõõtepunktis päevane müra hinnatud tase 40,6 dB ning öine müra hinnatud tase 37,8 dB. Juhul kui tuulekiirus vaadeldaval territooriumil tõuseb kuni 8 m/s, ei ületa müratase 38,5 dB. Vastavalt müramõõtmise aruandele ei ületa Tamba tuulikute müra päevast ega öist tööstusmüra sihtväärtuse piirnormi. Terviseameti seisukohtadest nähtub, et müra tase päeval üle 40 dB on kooskõlas kehtiva õigusega ning ööpäeva jooksul ei tohi müra maksimaalsed hetkeväärtused ületada 50 dBA. Puudub igasugune põhjus kahelda Terviseameti eksperdihinnangus. Kaebajate poolt on meelevaldne kõikidele tulemustele mõõtemääramatuse liitmine. Mõõtemääramatus tuleb fikseerida, mitte hindamise lõpptulemustele liita. Seega ei saa tuulegeneraatorid kaebajate õigusi rikkuda ega tervist kahjustada, ülenormatiivset müra XX kinnistule ei kandu. Kasutuslubade menetluses esitati Hendrikson&Ko poolt koostatud hinnang, kus hinnati ka tuuliku labade jäätumise võimalikke ohte. Hinnangu kohaselt on pöörlevatel tiibadel tekkivad jäätükid väikesed, kuid võivad teoreetiliselt kanduda mitmesaja meetri kaugusele, valdavalt ei ületa vahemaa siiski tuuliku laba tipu kõrgust (ca 150 m). Ka kõige riskantsemat stsenaariumit arvesse võttes leiti, et tuulikud siiski ohtu ei kujuta, kuna kõik elamud asuvad oluliselt kaugemal. Hendrikson&Ko eksperthinnangu kohaselt võib XX kinnistu elamu juures kogu aasta peale kokku esineda varjutust alla 10 tunni. Eksperthinnangust nähtuvalt ei ole varjutamine kaebajate kinnistul seega probleemiks ning tuulegeneraatoritest lähtuv varjutuse mõju kaebajate kinnistul on väga väike. Varjutamise reaalne esinemine sõltub eelkõige ilmastikuoludest. Varjutuse osas ei ole Eestis regulatsiooni, mille pinnalt hinnata, kas tegemist on ülenormatiivse varjutusega või mitte. Seetõttu ei ole võimalik järeldada varjutuse osas normtaseme ületamist. Kaebajate tellitud ELLE OÜ hinnangu puhul on hindamisele seatud sedavõrd ebamõistlikud eeldused ja lähtetingimused, et saada tulemuseks võimalikult suur varjutamise tulemus, millel ei ole reaalse olukorraga kinnistul mingisugust seost. Selle hinnangu puhul on põhjendamatult arvesse võetud kogu õuealal summaarselt päeva jooksul esinevat varjutust, mitte eluhoone juures esinevat varjutust. Samuti on arvestatud mitterealistliku olukorda, kus päike paistab terve päeva päikesetõusust loojanguni, tuuleturbiin pöörleb pidevalt ja rootor on alati detektori alaga risti. Hendrikson&Ko on oma hinnangu andmisel lähtunud realistlikust olukorrast. Kuna kasutuslubade menetluses selgus, et tuulegeneraatoritest ei teki kaebajatele ega teistele isikutele ülenormatiivseid negatiivseid mõjusid, siis ei olnud vastustajal põhjust seada kasutuslubadele kõrvaltingimusi, mis oleks tuulegeneraatorite käitaja õigusi piiranud. Kaebajate tellitud hinnang ei lükka kõiki teisi esinduslikumaid mõõtmisi ümber. Sellest ei nähtu, kas on arvestatud taustmüra ja hindamistulemusi vastavalt korrigeeritud või mitte. Samas selgub hinnangust, et tuuleolud olid hindamise ajal sellised, et enamustes punktides ei olnudki võimalik tuulegeneraatori müra hinnata, sest tuulemüra oli nii palju valjem ja ületas igasugused normid. Vaid mõne üksiku minuti jooksul tehtud mõõtmise tulemuste pinnalt ei ole võimalik väita, et tuulegeneraatorid tekitaks ülenormatiivseid mõjusid.

3-18-1300 Vaidlus puudub asjaolus, et tuulegeneraatorid ei ole kooskõlas detailplaneeringuga, kuivõrd need on kõrgemad, kui detailplaneering ette nägi. Samas ei tähenda vastuolu detailplaneeringuga, et kasutuslubasid ei oleks võimalik õiguspäraselt välja anda. Riigikohus on juba asunud mitmel juhul seisukohale, et Tamba tuulegeneraatoritele on põhimõtteliselt võimalik kasutusload väljastada, hoolimata vastuolust detailplaneeringuga. Tuulegeneraatori kõrgus iseenesest ei saa kaebajate õigusi riivata. Kõrguse muutus võib mõjutada seda, kuidas tuulegeneraatorist lähtuv müra või varjutus jõuab kaebajate kinnistuni. Müra, varjutus ja jäätükkide lendamine ongi aga asjaolud, mida vastustaja kasutuslubade menetluses hindas ja kontrollis ning jõudis ekspertide hinnangute alusel seisukohale, et ülenormatiivsed negatiivsed mõjud kaebajate kinnistule puuduvad. Teatavat visuaalset mõju ei ole alust hinnata ülemäära intensiivseks, eriti kui arvestada kõrgemate tuulegeneraatorite rajamise asjaolusid (kolme asemel püstitati kaks). Kaebajate poolt mürakaardi alusel esile toodud 11.11.2019 ja 13.11.2019 müratasemete näol ei ole tegu piirväärtust ületava müraga, kuivõrd II kategooria alal on piirväärtused tööstusmüra korral päeval 60 dB ja öösel 45 dB. 12.11.2019 öise mürataseme puhul võib aga tõepoolest täheldada piirväärtuse ületamist. Tegemist on üksiku ületamisega ühel ööl, mille pinnalt ei saa järeldada, justkui olekski müraolukord XX kinnistul nõuetega vastuolus. Terviseamet kinnitas XX kinnistu üksiku mürataseme ületamise osas, et üksikud mõõtmisprotokollis väljatoodud piirväärtusi ületavad olukorrad ei too kaasa normidele mittevastava olukorra esinemist. Amet rõhutas, et mürakaardi alusel võib järeldada, et müraolukord XX kinnistul on nõuetekohane ning vastustaja ei pea mürakaardi tulemuste alusel XX kinnistu suhtes müra vähendamise abinõusid rakendama. Samadele järeldustele jõudis Varbla mürakaardi ja selle tulemuste tõlgendamise osas ka Keskkonnaministeerium oma 09.12.2019 kirjas. Vastustaja viis 03.03.2020 Tamba tuulegeneraatorite juures läbi paikvaatluse, mille käigus tuvastati, et tuulikute juurde on sissesõit takistatud tõkkepuuga või aiaga, mis asuvad tuulikutest piisavalt kaugel, et välistada oht inimestele. Lisaks on tuulikust ligi 80 m kaugusel jäätükkide kukkumise ohu eest hoiatavad sildid, mis suunavad hoiduma ohutusse kaugusesse ja kasutama vajaduse korral kaitsevahendeid. Rakendatud meetmed koosmõjus tuulikute tehnoloogiliste tingimustega tagavad, et tuulikud ei kujuta jäätumise seisukohast inimestele ohtu. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks Keskkonnaministeerium koostanud kaks täiesti erinevat seisukohta, mistõttu tuleb neisse suhtuda kriitiliselt. Määrus nr 71 ei ole PS-ga vastuolus. Asjaolu, et teatavaks on saanud uut informatsiooni määruse tõlgendamise kohta, mis kaebajate seniseid seisukohti ei toeta, ei tähenda, et määrus tuleks jätta kohaldamata. Ka kaebajate poolt esile toodud AÕKS regulatsioonist ei saa teha sellist tõlgendust, nagu kaebajad soovivad. Vastustaja sai kasutuslubade väljastamisel lähtuda sel hetkel eksisteerinud olukorrast ja esitatud tõenditest.

3-18-1300 Terviseameti mõõtmised kinnitavad, et Tamba tuulikud ei ületa müra normtasemeid XX kinnistul. Terviseameti mõõtmised vastavad nii AÕKS, määruse nr 71 kui ka müramõõtmiste programmi nõuetele, arvesse on võetud müra nii päevasel kui õhtusel ajal, õigesti on lähtutud kõigist kättesaadavatest andmetest ning viidatud on standardile, mille alusel mõõdetud müra on taustmüra arvestades parandatud. Kaebajate tellitud müramõõtmiste tulemused ei ole nõuetekohased ega usaldusväärsed. Kaebajate analüüsist ei nähtu müramõõtmisprogrammi, see ei võta arvesse ega käsitle modelleeritud tuuleandmeid, analüüs on äärmiselt lühiaegne, puuduvad usaldusväärsed tuuleandmed, lähtutud pole Varbla Vallavalitsuse poolt heakskiidetud müra mõõtmis- ja hindamisprogrammist ning mõõtmisseadmeid ei ole kontrollitud. Vastustaja on põhjalikult ja õigesti kaalunud asjas kogutud teavet ning asjakohaseid õigusakte ning on kasutusload kehtestanud kõrvaltingimusega, jättes endale võimaluse reageerida, kui peaksid ilmnema tuulikute ülemäärased kahjulikud mõjutused. Detailplaneering ei anna kaebajatele alust nõuda kasutuslubade tühistamist. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust pelgalt tõik, et tuulikud on mõnevõrra kõrgemad kui esialgselt planeeritud. Kaebajate väited päikese varjutamise ja helkimise kohta on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Hendrikson&Ko on töös nr 2923/17 asunud seisukohale, et ülemääraseid varje või muid mõjusid XX kinnistule ei esine. Alusetud on kaebajate väited seonduvalt jäätumisega. Praktikas on kolmas isik Tamba tuulikuid käitanud alates 2013. a lõpust. Jäätumisel ei saa laba kuni jää likvideerimiseni liikuda, sest automaatika peatab tuuliku ja labad seiskuvad. Tuuliku uuesti käivitamiseks tuleb minna kohale ja veenduda tuuliku käivitamise ohutuses. Kaebajad on kohtule esitanud küll ELLE OÜ poolt koostatud Varbla piirkonna mürakaardi, kuid on jätnud esitamata XX kinnistut puudutavad mürakaardile lisatud kaardid, mis lükkavad kaebajate väited ümber. Kaebajad on käsitlenud ELLE OÜ aruannet eksitavalt, pikaajalise keskmise mürakaartide põhjal ei ületa müratase XX kinnistul ühtegi normtaset, selles on märgitud, et mh XX kinnistul on müratase aasta keskmisel mürakaardil ülehinnatud ning mõõtmistulemused kajastavad kogu keskkonnamüra, sh maanteemüra. Lisaks on ELLE OÜ müramõõtmise protokollis esile toodud tuule kiiruste mõõtemetoodika tuulegeneraatorite müra mõõtmiseks sobimatu. Kaebajad on ebaõigesti tõlgendanud müratasemeid reguleerivaid õigusnorme, soovides mh jätta muljet, justkui öösel kehtiksid samad müranormid kui päevasel ajal. Igal juhul ei ületa ka ELLE OÜ mõõtmiste kohaselt müratase XX kinnistul ei päevasel ega öisel ajal 40 dB ning ELLE OÜ on järeldanud, et XX kinnistul esineb liiklus-, loodus- ja tuulikumüra kumulatiivne müratase 40–45 dB umbes 1% ajast, mis vastab määruse nr 71 § 6 lg 2 kriteeriumile. Eestis puuduvad siseriiklikud regulatsioonid ja ka soovituslikud väärtused lubatud varjutamise kestuse kohta tuulikute ümbruses asuvatel elamumaadel või eluhoonete fassaadidel. XX kinnistu eluhoone juures ei ületa varjutamine mitmetes riikides kehtestatud regulatsioonide alusel esitatavaid nõudeid, eristada tuleb halvima olukorra ja realistliku olukorra kohta kehtestatud piirmäärasid. Halvimale olukorrale vastavat varjutamise kestust aastas ei rakendata kogu kinnistu piires, vaid konkreetse tundliku hoone fassaadil. Kaebajate 22.10.2019 seisukohaga koos esitatud Oskars Beikulise arvamus on tõendina ebausaldusväärne. Puudub mistahes alus võtta aastase varjutamisperioodi arvutamisel aluseks kogu XX kinnisasi või selgitamata alustel valitud osa kinnisasjast. Igal juhul järeldab ka O. Beikulis, et Tamba tuulik nr 2 ei põhjusta XX kinnistul mistahes varjutamist. Keskkonnaministeerium on nii oma 17.06.2019 kui 09.12.2020 seisukohas järjepidevalt rõhutanud, et Tamba tuulepargi ala on uue planeeringuga ala nii määruse nr 42 kui määruse nr 71 tähenduses. Seega ei ole Keskkonnaministeerium oma hilisemas seisukohas läinud vastuollu 7(19)

6.Tallinna Halduskohus jättis 22.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajatelt solidaarselt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 1500 eurot. Ehitusseadustiku (EhS) § 55 p 3 võimaldab kaaluda kasutusloa andmist ka ehitisele, mis ei vasta detailplaneeringule, samuti õigusliku aluseta püstitatud ehitisele või ehitisele, mille ehitamise aluseks olnud ehituslubade õigusvastasus tuvastati peale ehitiste valmisehitamist. Selline tõlgendus lähtub praktikast (nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-63-10, p 20; nr 3-14-52416, p 15), millise jätkamist on Riigikohus pidanud põhjendatuks ka 01.07.2015 kehtima hakanud normide alusel. Riigikohus jõudis samasisulisele seisukohale konkreetselt vaidlusaluseid tuulikuid puudutavas 24.11.2017 määruses nr 3-17-1398, kus kaebajate õiguseelneja A.A oli esitanud mh kaebuse vastustaja keelamiseks jätkata tuulikute kasutusloa andmise menetlust. Ka eelnevate ehituslubade ja 2013. a-l väljastatud kasutuslubade õigusvastasuse kohta tehtud otsuses nr 3-31-15-16 asus Riigikohus seisukohale, et kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tulnuks omavalitsusel hinnata lubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. Riigikohus rõhutas vastustaja õigust ja kohustust uuesti kaaluda kaalutluslubade andmist, järgides kõiki kehtivaid õigusnorme. Seega oli kasutuslubade väljaandmine vaidlusalustele tuulikutele õiguslikus mõttes võimalik. Kohus kaebajate poolt nii avaliku huvi kui kolmandate isikute õiguste kaitseks esitatud väited tähelepanuta (HKMS § 44 lg-d 1 ja 2). Kinnistu ja sellel asuva elamu omanikul on püsivalt lähiümbruses elavate elanikega samaväärne õigus nõuda tuulegeneraatoritest elamualadele lähtuvate mõjutuste vastavust õigusnormidele ning seda õigust ei väära ka asjaolu, et kinnistut kasutatakse ajutiselt või seda mingil hetkel elamiseks ei kasutata. Riigikohus on 11.10.2016 otsuses nr 3-3-1-15-16 asunud seisukohale, et XX kinnistul asuva elamu juures oli vaja lähtuda määruse nr 42 § 5 lg 4 p-s 2 sätestatud tööstusettevõtte müra taotlustasemest uuel planeeritaval (s.o tuulikute kinnistud) II kategooria alal (elamuala), mis on päeval 50 dB ja öösel 40 dB (p 40). Tamba tuulepargi detailplaneering kehtestati ajal, mil kehtis määrus nr 42. Määruse nr 71 seletuskirja kohaselt kehtivad määruse nr 42 mõistes uutel aladel edaspidi sihtväärtused ning tulevaste planeeringute korral arvestatakse samuti sihtväärtustega. Seega tuleb tuulikute kinnistuid käsitada uute planeeringualadena nii määruse nr 42 kui määruse nr 71 mõttes. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-88-15 on lähtutud samast tõlgendusest ja sellist tõlgendust võimaldab ka kehtiv õigus. AÕKS ning selle alusel määrusega nr 71 kehtestatud müranormid on sisulises mõttes samad, mis varem kehtinud määruses nr 42. See tähendab, et ka AÕKS § 56 lg 2 ja määruse nr 71 kehtestatud müranormide kohaselt tuleb XX kinnistu elamute juurde ulatuva Tamba tuulikute müra hindamisel juhinduda uutele planeeringualadele kehtestatud müranormidest ehk müra sihtväärtusest. Seejuures on Riigikohus avaldanud seisukohta, et kuna tuulegeneraatorid töötavad ööpäev läbi, tuleb järgida öist müra taotlustaset. Määruse nr 71 § 5 ei välista kohtupraktikal tuginevat tõlgendust, mille kohaselt tuleb uuele planeeringualale kavandatava müraallika tegevuse mõju ulatuse osas planeeringualast välja jäävatele elamualadele (II kategooria alad) kohaldada uue planeeringuala müra normtasemeid. Seega ei ole kaebajate viidatud määruse nr 71 § 5 asjassepuutuv norm. Eeltoodud tõlgendusest on juhindunud vastustaja ka vaidlustatud korralduse andmisel (korralduse p-d 11 ja 16) ning Terviseamet on 14.02.2018 kirjas avaldanud seisukohta, et 8(19)

3-18-1300 kaebajate kinnistu puhul tuleb lähtuda tööstusmüra sihtväärtuste piirnormist. Ka AÕKS ja eelnõu seletuskiri toetavad lähenemist, mille kohaselt müra piirväärtused uue regulatsiooniga ei muutu. Eeltoodust tulenevalt ei ole senise praktika jätkumise võimalused kuidagi välistatud ning tuleb lähtuda sellest, et uue müraallika planeerimisel ja kasutamisel tuleb tagada, et uuest müraallikast ei levi lähiümbruse elamualadele (olgu selleks olemasolevad või uued alad) määruses nr 71 sätestatud sihtväärtustest suuremat müra. Kaebajate kinnistul ei ole ületatud tööstusmüra normtasemeid ei sihtväärtuste (öisel ajal 40 dB ja päevasel 50 dB) ega ka piirväärtuste mõttes (öisel ajal 45 dB ja päevasel 60 dB). Korralduse andmisel on vastustaja tuginenud müranormide hindamisel mitmetele erinevatele mõõtmistulemustele ning need lubatud taseme ületamist ei kinnita. Seejuures ei saa arvestada seda, kui müra mingisugusel ajahetkel erinevate kokkulangevate asjaolude tõttu lühiajaliselt vastavat taset peaks ületama. Vaidlustatud korralduses on mürataseme mõõtmisega seonduvat piisava põhjalikkusega kirjeldatud ning kohus nõustub põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Müra aspektist ei põhjusta ehitised naabritele ülemääraseid mõjusid. Kohtule ei nähtu, et müra hindamisel ja mõju kaalumisel oleks vastustaja teinud kaalutlusvigu. Määruse nr 71 § 8 lg 2 kohaselt mõõtekoha valikul ja mõõtmise kestuse määramisel tuleb tagada müraolukorra esinduslikkus kogu müraolukorra suhtes. Terviseamet on andnud müramõõtmiste kohta hinnangu 14.02.2018 kirjaga nr 9.4-3/931, kus leiti, et Tamba tuulepargi müramõõtmise aruandes on müra esinduslikult hinnatud ning kaebajate kinnistul ei esine ülenormatiivset müra, vastavalt müramõõtmise aruandele ei ületa Tamba tuulikute müra ei päevast ega öist tööstusmüra sihtväärtuse piirnormi. Arvesse tuleb võtta ka määruse nr 71 § 6 lg-t 2, mille kohaselt müra maksimaalne tase ei tohi ületada tööstusmüra korral vastava mürakategooria alal müra liigile kehtestatud normtaset rohkem kui 10 dB, millest järeldub, et lühiajaliselt võib müratase vastavaid norme (nt 50 dB päeval ja 40 dB öösel) ka ületada, kuid siiski mitte enam kui 10 dB. Määruse nr 71 § 10 lg 4 kohaselt valitakse mürataseme mõõtmise kestus olenevalt müra allikast, iseloomust, olukorrast ja mõõtmise metoodikast. Püsiva tasemega müra mõõtmise kestus peab olema vähemalt 3–5 minutit. Muutuva tasemega või katkendliku müra mõõtmise kestus valitakse selliselt, et see iseloomustaks müra kõiki muutusi. Arvestades, et mõõtmised on teinud pädev mõõtja (AÕKS § 61 lg 3), mõõtmistulemused on esinduslikud ja mõõtetulemused aruandes jälgitavad, pole alust kahelda mõõtmiste tulemustes ega järeldustes. Kaebajate esitatud mõõtmistulemused on pigem küsitavad, sest Terviseameti kirjast nähtuvalt võib looduslik taustmüra suure tuule tõttu tuulegeneraatori müra taset ka ületada. Selles, et kaebajate kinnistu maantee läheduses asub, vaidlust ei ole. ELLE OÜ müra mõõtmised XX kinnistul Tamba külas teostati 08.11.2018–15.11.2018. Vastavalt ELLE OÜ koostatud mürakaartidele ei ületa aasta keskmise tuulekiiruse juures päevane ja öine müra piirväärtus 40 dB. Seejuures on valdavalt elamualadel tööstusmüra hinnatud tase alla 35 dB. Kaebajate kinnistul jääb tuuleparkide müra mürakaartide järgi aasta keskmise tuulekiiruse juures nii päeval kui öösel vahemikku 35–40 dB või alla selle. Seega ei nähtu pikaajalise keskmise mürakaartidelt kaebajate kinnistul müratasemete ületamist. Ka halvima stsenaariumi (s.o tuulikute, liikluse, loodusliku müra ja olmemüra koosmõjul tekkiv müra) mürakaardil on müratase 40–45 dB ning kaardile toodud teabe kohaselt esinevad sellised tuule kiirused ca 1% kõigist aasta tundidest. Kuigi kaebaja viidatud kuupäevadel (11.11.2018, 12.11.2018 ja 13.11.2018) mõõdeti mõõtmisprotokolli kohaselt müra tasemed enam kui 40 dB, kajastavad mõõtmiste tulemused kogu keskkonnamüra, st tuuleparkide ja teiste müraallikate (eelkõige maanteeliiklus) koosmõju. Mõõtmistulemuste analüüsil arvestatakse võimalusel maha olmemüra ning taustmüra. Mürakaardi koostamise raames tehtud müra mõõtmised ei pruugi iseloomustada ainult tuulikute põhjustatud müra, vaid need võivad kajastada ka muudest allikatest levinud müra ning järelduste tegemine üksikute mõõtetulemuste pinnalt pole 9(19)

3-18-1300 põhjendatud. Sellist seisukohta on avaldanud ka Keskkonnaministeerium 09.12.2019 kirjas nr 1-17/19/3342-6. ELLE OÜ mõõtmiste alusel ei saa järeldada vaidlusalustest tuulegeneraatoritest lähtuvate müranormide rikkumist. Terviseameti 05.12.2019 kirjas nr 9.43/19/7091-2 on märgitud samuti, et üksikud mõõtmisprotokollis väljatoodud piirväärtusi ületavad olukorrad ei too kaasa normidele mittevastava olukorra esinemist ja vald ei pea lähtuvalt AÕKS § 63 lg-st 5 XX kinnistu suhtes müra vähendamise abinõusid rakendama. Eesti seadusandluses puuduvad normid, mis reguleeriksid lubatud varjutamise kestust ühel hoonestusalal ning vastav lubatud kestuse regulatsioon erinevates riikides on erinev. Vaidlustatud korralduses (p III.18–III.20) on vastustaja võtnud varjutuse ja jäätumisohu hindamisel aluseks Hendrikson&Ko töö nr 2923/17, mille kohaselt ei kaasne tuulikute töötamisel lähimate eluhoonete alal varjutamist, mille summaarne kestus ühe kalendriaasta jooksul ületaks 30 tundi, XX kinnistul asuva elamu tuulikpoolsel küljel on varjutamise summaarne kestvus 9,41 tundi ning suvemaja tuulikupoolsel küljel 13,31 tundi aastas. Kohus nõustub eelnimetatuga. Kaebaja esitatud tõendid ei lükka seda ümber. Kohus ei nõustu sellega, et üksnes varjutuse esinemisest peaks saama järeldada automaatselt subjektiivsete õiguste rikkumist. Varjutuse kestust elamute alal on hinnatud ning aastapikkuse perioodi kohta ei saa pidada sellist varjutuse kestust sedavõrd intensiivseks, et kasutuslubade andmisest tulnuks keelduda. Vaidlustatud korralduses viidatud Hendrikson&Ko töö nr 2923/17 kohaselt esineb tuulepargi omaseire andmetel aastas keskmiselt 1–2 tuulikute seiskumist jäätumise tõttu. Lisaks on vastustaja vaidlustatud korralduse p-s IV.11 viidanud asjaolule, et rajatud tuulikutel on automaatne jää tuvastamise süsteem, mis seiskab tuulikute labad jää tekkimisel, samuti on peamistele juurdepääsuteedele ohutussildid paigaldatud. Tegemist on piisavate abinõudega, et vältida võimalikku ohtu. Vastustaja on esitanud kohtumenetluses 29.04.2020 ka tõendid (fotod ja paikvaatluse akt), millelt nähtub, et vastustaja teostas 03.03.2020 paikvaatluse, mille käigus tuvastati, et tuulikute juurde on sissesõit takistatud tõkkepuu või aiaga, samuti nähtub paikvaatluse andmetest hoiatussiltide olemasolu. Vastustaja on olukorda, olemasolevaid uuringutulemusi ning tuulikute tehnilist võimekust arvestades põhjendatult järeldanud, et varjutuste ja jäätumise aspektist ei põhjusta ehitised ülemääraseid mõjutusi naabritele. Kaalutlusõiguse rikkumist nimetatud küsimustes ei nähtu. Detailplaneeringuga lubatust kõrgema tuuliku ehitamisega kaasneb küll suurem varjutuse mõju ja jäätumisest tulenev oht, kuid neid mõjusid ei saa pidada siiski kaebajate õigusi ülemäära rikkuvaks. Kolme tuuliku asemel kahe rajamine kompenseerib tuulikute ruumilist mõju ning kõrgusnõude eiramine eraldivõetuna ei ole piisav põhjus, et kasutuslubade väljastamisest keelduda. Kuivõrd ülenormatiivsete ja ülemääraste mõjude esinemist ei nähtu, on vastustaja õigesti järeldanud, et kaebajate kaitseks polnud vaja seada täiendavaid kõrvaltingimusi. Tõendid ja taotlused, mis on esitatud peale 29.04.2020, jäävad tähelepanuta, sest vastavalt halduskohtu 01.04.2020 määrusele võis täiendusi esitada kuni 29.04.2020.

3-18-1300 Vastustaja väljastas kasutusload igasuguste piiranguteta, kuid olenevalt ilmastikust kanduvad XX kinnistule pikaajalised piirväärtusi ületavad negatiivsed häiringud. Halduskohus on õigesti leidnud ja osutanud vastavatele Riigikohtu seisukohtadele, et Tamba tuulikute poolt XX kinnistule kanduva müra hindamisel tuleb arvesse võtta, et see ei tohi ületada öösel ega päeval 40 dB. Väär on aga halduskohtu järeldus, et XX kinnistul ei ole ületatud tööstusmüra normtasemeid ei sihtväärtuse ega piirväärtuse mõttes. Halduskohus on tõendite ebaõige ja valikulise hindamise ja ebaõige materiaalõiguse normide kohaldamise tõttu jõudnud ebaõigele järeldusele. Lisaks on kohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, sest on müra osas mitmed kaebajate olulised väited ja tõendid hindamata jätnud. Terviseameti Kesklabori füüsikalabori müramõõtmise aruandes ei ole müra hinnatud tase määratud õigesti ja kooskõlas määruse nr 71 nõuetega. Kaebajad ei vaidle vastu saadud mõõtmistulemustele, kuid leiavad, et nende pinnalt on labor valesti määranud müra hinnatud taseme, mis on viinud valele järeldusele, et müra jääb normtasemete piiresse. Halduskohus ei ole neid asjaolusid kontrollinud. Kaebajad jäävad kaebuses toodud seisukohtade juurde. Kuna halduskohus pidas labori hinnangut pädevaks, siis oleks kohus pidanud andma hinnangu kaebuse vastuväidetele ja põhjendama, miks ta kaebajate väidetega ei nõustu. ELLE OÜ mõõtmistulemuste alusel määratud müra hinnatud tasemed kinnitavad müra normtasemete ületust XX kinnistul. Halduskohus on ebaõigesti ja ekslikult tõlgendanud ELLE OÜ seletuskirja ja mõõtmisprotokolli. Samuti on kohus hinnanud omavahel täiesti võrreldamatuid tõendeid (nt ELLE OÜ koostatud aasta keskmise mürakaardi tulemust mõõtmisprotokollis toodud ühe päevase või öise aja müra hinnatud taseme tulemusega). ELLE OÜ koostatud aasta keskmise mürakaart annab küll ülevaate müraolukorra kohta, kuid ei ole aluseks seisukoha võtmiseks, kas müra jääb kehtestatud müra normtasemete piiridesse, sest määrusega nr 71 kehtestatud müra normtasemeid hinnatakse päeva ja öö lõikes, mitte aasta keskmisena. Arusaamatu on halduskohtu järeldus, et ELLE OÜ mõõtmistulemusi ei saa aluseks võtta, kuna need ei pruugi iseloomustada ainult tuulikute põhjustatud müra, vaid võivad kajastada ka muudest allikatest levinud müra (eelkõige maanteeliiklus). Mõõtmistulemustes võib küll olla muu keskkonnamüra, kuid puhtalt mõõtmistulemuste pinnalt ei järeldatagi, kas müra on normtasemeid ületav. Müra hinnatud taseme määramisel arvestatakse maha taustmüra ehk tehakse taustmüra parandus. ELLE OÜ poolt müra hinnatud tasemete määramisel on taustmüra juba maha arvestatud ning ebaõige on halduskohtu seisukoht, et XX kinnistul saadud müra hinnatud taseme hulgas võib olla ka mingi muu looduslik müra, mis ei ole tuulegeneraatorite poolt tekitatud. ELLE OÜ mõõtmistulemuste kohaselt esines XX kinnistul üle 40 dB müra 11.11.2018, 12.11.2018 ja 13.11.2018 ehk pikemajaliselt kui Terviseameti Kesklabori füüsikalabor üldse oma mõõtmisi ajaliselt kokku teostas. Pikema kestusega tulemusi on kohus pidanud liiga üksikuteks, et nende pinnalt järeldusi teha, samas ajaliselt lühemalt toimunud mõõtmistulemust on pidanud kohus veenvaks tõendiks, kinnitamaks, et müra on normtasemete piires. ELLE OÜ läbi viidud müra mõõtmine on hetkel ainuke, mis on teostatud XX kinnistu õuealal. Seega on ainult ELLE OÜ mõõtmistulemused adekvaatsed, kinnitamaks müra hinnatud tasemeid XX kinnistu õuealal. Varjutusest tekkiva häiringu hindamisel on halduskohus aluseks võtnud ainult kolmanda isiku poolt tellitud Hendrikson&Ko töö nr 2923/17. Halduskohus ei ole aru saanud, et varjutust on võimalik hinnata kahe erineva meetodi alusel. Samuti ei ole kohus aru saanud, et ka viidatud töös toodud varjutuse kestus oleks piirväärtust ületav enamustes riikides, kus varjutuse kestus on reguleeritud. See on toonud kaasa olukorra, kus kohus on valesti hinnanud varjutuse kestuse väheintensiivseks. Kuigi Eesti seadusandluses puuduvad normid, mis reguleeriksid lubatud 11(19)

8.Lääneranna vald palub 26.08.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda ning mõista vastustaja menetluskulud kaebajatelt välja. Vastustaja sai kasutuslubade väljaandmisel lähtuda selleks hetkeks kogutud ja esitatud tõenditest, mis kogumis kinnitasid, et tuulegeneraatoritest ei ulatu kaebajate kinnistule ülenormatiivset müra. Kohtumenetluses on pooled esitanud täiendavaid tõendeid, sh ELLE OÜ mõõtmistulemused, mis aga ei kinnita kaebajate poolt väidetud subjektiivsete õiguste rikkumist ja ülenormatiivse müra esinemist. XX kinnistul on põhjendatud lähtuda määruse nr 71 lisas 1 toodud müra piirväärtustest, mis on tööstusmüra puhul II kategooria alal päevasel ajal 60 dB ja öösel 45 dB. Seda on kinnitanud ka Terviseamet 05.12.2019 kirjas nr 9.4-3/19/7091-2. Müra piirväärtuste ületamist XX kinnistul ei esine. Kaebaja poolt kõikidele tulemustele mõõtemääramatuse liitmine on meelevaldne. Tegemist on kaebajate sooviga näidata tulemusi suuremana, kui need tegelikult olid. Terviseameti hinnangus on selgelt välja toodud, kuidas on müra hinnatud tase arvutatud. Sealjuures ei nähtu kirjeldusest kuidagi, et Terviseamet oleks mingid mõõtmistulemused oma suva alusel kõrvale jätnud, vaid lähtuti nii päevastest kui õhtustest mõõtmistulemustest ning kasutati nii 18. kui 19. oktoobri mõõtmistulemusi. Üksikud müranormide ületamised, mis mõõtmistes esineda võivad, ei tähenda, et tegemist olekski automaatselt ülenormatiivse müraga. Põhjendamatud on kaebajate etteheited seoses ELLE OÜ koostatud mürakaardi ja mõõtmistega. ELLE OÜ mõõtmistulemuste alusel määratud müra hinnatud tasemed ei kinnita normtasemete ületamist XX kinnistul. Mürakaardi kohaselt on müraolukord XX kinnistul normidele vastav ning määrusest nr 71 tulenevate müratasemete ületamisi tuulegeneraatoritest tulenevalt ei esine. Mürakaardi kohta esitas omapoolse hinnangu ka Terviseamet, kes kinnitas, et mürakaart vastab nõuetele. Asjakohased ametid on kinnitanud, et selle kaardi tulemuste pinnalt ei pea vastustaja täiendavaid abinõusid rakendama. Tuulegeneraatoritest tekkiv varjutus ei riku kaebajate õigusi. Korralduses on varjutuse kestust elamute alal hinnatud (9,41 ja 13,31 tundi) ning aastapikkuse perioodi kohta ei saa pidada sellist varjutuse kestust sedavõrd intensiivseks, et kasutuslubade andmisest tulnuks keelduda. Kuna Eestis puudub varjutuse osas regulatsioon ja piirnormid, siis on ebaõige kaebajate väide, et varjutus on piirväärtusi ületav. Haldusorganil tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas varjutus võib olla tervist kahjustav ja seeläbi rikkuda isiku subjektiivseid õiguseid. ELLE OÜ hinnang on koostatud selliste lähtetingimuste ja eeldustega, et saada tulemuseks võimalikult suur varjutuse kestus. See aga ei kajasta reaalset olukorda kinnistul. ELLE OÜ hinnang ei lükka ümber haldusmenetluses kogutud Hendrikson&Ko hinnangu järeldust, et XX kinnistule ei ulatu

9.Tuuleenergia OÜ palub 25.08.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista kaebajatelt kolmanda isiku kasuks välja tema menetluskulud ja jätta kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Tamba tuulepark vastab kehtivatele müranormatiividele. Müranormide hindamisel tuleb lähtuda müra piir-, mitte sihtväärtusest. Mürataseme hindamisel tuleb eristada päevast ja öist müra. Kaebajate vastupidised väited on alusetud. Olenemata sellest, kas antud juhul kohaldamisele kuuluv müra normtase on müra piir- või sihtväärtus, ei ole tõendamist leidnud, et tuulikutest XX kinnistule lähtuva müra normtase oleks ületatud. Kõik määruse nr 71 alusel ja selle nõuetega kooskõlas teostatud mõõtmised ja modelleerimised kinnitavad, et Tamba tuulikud vastavad AÕKS-s sätestatud sihtväärtustele. Kaebaja etteheited Terviseameti Kesklabori mõõtetulemustele on alusetud ega põhine kehtival õigusel. Arvesse on võetud nii päevast kui õhtust müra. Õigusaktid ei näe ette alust muuta mürataseme arvutuslehte vähem esinduslikuks, mistõttu on Terviseamet õigesti lähtunud kõigist kättesaadavatest andmetest. Kohus leidis õigesti, et ELLE OÜ müra mõõtmistulemused ei ole koostatud määruse nr 71 nõuete kohaselt ega peegelda tuulikute tekitatud müra XX kinnistul. Lisaks oli ELLE OÜ kontrollmõõtmiste tuule kiiruse mõõtemetoodika tuulikute müra hindamiseks sobimatu. Tegelik tuule kiirus vaatlusalusel perioodil oli ELLE OÜ mõõtmise protokollis märgitust oluliselt kõrgem. Vale on kaebajate väide, justkui oleks kohus võrrelnud ebaõigesti mürakaardi tulemust mõõtmisprotokollis toodud lühiajalise mõõtmistulemusega. Kuna kohtule olid esitatud mõlemad, siis tuli neid hinnata. Kohus ei ole tõendeid samastanud. Igal juhul on ELLE OÜ mõõtetulemused asjakohatud, kuna need ei näita Tamba tuulikute müra, vaid kogu piirkonna mürataset (sh taustamüra, liiklusmüra, olmemüra). Samuti ei ole mõõtetulemustes esitatud korrektseid tuuleandmeid. Alusetud on varjutamist puudutavad väited. Kuigi meil ei ole kehtestatud arvulist varjutuse talumise piirnormi, on tegemist keskkonnahäiringuga, mille olulisust ja mõju konkreetsetele isikutele tuleb kaaluda. Samas ei ole igasugune varjutuse esinemine lubamatu keskkonnahäiring. Hinnata tuleb konkreetset olukorda. Vastustaja on aluseks võtnud haldusmenetluses kogutud tõendid (eelkõige Hendrikson&Ko OÜ töö nr 2923/17) ja küsimust kaalunud. Kohtumenetluses on kaebaja tagantjärele tellinud neile sobiva varjutamisanalüüsi. Kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise ajal eksisteerinud asjaolude pinnalt, on kaebajate väited varjutamise osas asjakohatud. Alusetud on kaebajate viited välisriikides kehtestatud piirangutele. O. Beikulise arvamus ei ole asjakohane. Alusetu on kaebajate väide häiringute koosmõju kohta. Vastustaja on haldusmenetluses kaalunud ja arvesse võtnud kõiki kaebajate kinnistule ulatuvaid mõjutusi. Vastustaja on kumulatiivseid mõjusid hinnanud ja järeldanud, et need ei ole sellised, mis põhjustaks kasutusloa väljastamata jätmise.

12.Tamba tuulikutele kasutuslubade andmise aja seisuga (31.05.2018) oli määrus nr 42 kehtivuse kaotanud ning selle asemel kehtis määrus nr 71. Seetõttu ei saanud vastustaja hoolimata Riigikohtu juhistest juhinduda kasutuslubade andmisel kehtivuse kaotanud õigusaktist, vaid pidi kohaldama määrust nr 71 (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-15-16 p 42). Kasutuslubade andmise ajal kehtinud AÕKS § 56 lg 2 kohaselt oli müra piirväärtus suurim lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid; ning müra sihtväärtus suurim lubatud müratase uute planeeringutega aladel. Määruses nr 71 (lisa 1) vastab määruse nr 42 tööstusettevõtte müra taotlustase II kategooria alal (päeval 50 dB ja öösel 40 dB) tööstusmüra sihtväärtusele II kategooria alal (päeval 50 dB ja öösel 40 dB). Et Tamba tuulepargi ala oli Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-15-16 antud juhiste kohaselt uus planeeritav ala määruse nr 42 tähenduses, on ta seda ka määruse nr 71 tähenduses. See tähendab, et määruse nr 42 kehtivuse ajal kehtinud taotlustasemed kehtivad nüüd sihtväärtustena (vt ka määruse nr 71 seletuskiri ja Keskkonnaministeeriumi 09.12.2019 kiri nr 1-17/19/3342-6, dtl 549). Järelikult juhindus vastustaja kasutuslubade andmisel õigesti määrusega nr 71 sätestatud II kategooria ala tööstusmüra sihtväärtusest. Seega tuleb Riigikohtu juhistest lähtuvalt üksnes tuulikutest tuleneva müra piirorientiiriks võtta öine sihtväärtus 40 dB. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et kui XX kinnistule kanduv müra on mõõdetud kumulatiivselt (st olemasolev situatsioon, tuulikumüra koos liiklus-, loodus- ja olmemüraga), ei saa lähtuda tööstusmüra sihtväärtusest, vaid tuleb lähtuda tööstusmüra piirväärtusest (päeval 60 dB ja öösel 45 dB). Kuna aga need piirnormid ei erine määruse nr 42 § 5 lg 6 p-ga 2 kindlaks määratud II kategooria tööstusettevõtete müra piirtasemest (päeval 60 dB ja öösel 45 dB), ei ole asjakohane kaebajate taotlus määruse nr 71 § 5 kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu põhiseadusega.

12.00.Mõõtmispunkt asus tuulikust nr 2 510 m kaugusel (aruande lisa A). Mõõtmiste teostamise ajal saadud A-korrigeeritud ekvivalentsed helirõhutasemed ühe tunni kaupa on esitatud tabelis 5: 03.11.2016 kell 19.00–23.00 vahemikus 25–32 dB, kell 23.00–07.00 vahemikus 23–34 dB; 04.11.2016 kell 07.00–19.00 vahemikus 29–43 dB, kell 19.00–23.00 vahemikus 30–34 dB, kell 23.00–07.00 vahemikus 18–34 dB; 05.11.2016 kell 07.00–12.00 vahemikus 31–37 dB. Hinnatud päevased ja öised müratasemed (tabel 6) jäid kõigil mõõtmispäevadel nii päevasel kui öisel ajal alla 40 dB. Terviseameti Kesklabori füüsikalabori 2017. a mürataseme mõõtmise aruandest (dtl 46 jj) nähtuvalt teostati mõõtmised ja arvutused määrusest nr 71 juhindudes. Mõõtepunkt MP1 asus müraallikast e tuulikust nr 2 420 m kaugusel (aruande tabel 3), XX kinnistu piir asub samale tuulikule pisut lähemal ja on sellest ca 337 m kaugusel, eluhooned siiski ca 580 m kaugusel. Müra mõõtmised toimusid katkematu mõõteseeriana üksikmõõtmiste jadana ajavahemikus 18.10.2017 kl 12.40 kuni 20.10.2016 kl 00.00. Mõõdetud müra salvestamise ajaliseks sammuks valiti kõikides mõõtepunktides 10 minutit. Tabelist 4 nähtuvalt oli 18.10.2017 kell 13.00–19.00 müra keskmine A-kaalutud tase 42 dB (kõrgeim väärtus 43,4 dB), kell 19.00–23.00 41,3 dB (kõrgeim väärtus 41,3 dB), kell 23.00–07.00 37,8 dB (kõrgeim väärtus 41 dB); 19.10.2017 kell 07.00–19.00 33,4 dB, kell 19.00–23.00 29,4 dB. Mõõtmistulemuste järgi leiti müra hinnatud tasemeks (mõõdetud müra ekvivalentsele tasemele on vajadusel lisatud parandus sõltuvalt müra häirivusest) päevasel ajal 40,6 dB ja öisel ajal 37,8 dB (tabel 5). Aruandes järeldati, et päevase müra hinnatud tase ei ületa 40,6 dBA isegi tuulekiirusega 9,8 m/s ning määrusega nr 71 kehtestatud müra sihtväärtusi ei ületata. Seda, et aruandes on müra esinduslikult hinnatud, kinnitas Terviseamet oma 14.02.2018 kirjas nr 9.4-3/931 (dtl 201). Ebaõige on kaebajate väide, justkui oleks Terviseameti järeldustes kogu päeva müra hinnatud taseme määramisel jäetud käsitlemata müra õhtusel ajal ja arvesse võetud ainult päevast mürataset. Aruande lk-l 13 on põhjalikult kirjeldatud kogu päeva müra hinnatud taseme arvutamise protsessi, sh seda, et arvesse on võetud müra päevasel ja õhtusel ajal. Terviseameti tabeli 5 juurde lisatud tärniga tähistatud selgitustes on tähelepanu juhitud, et kasutatud päevaste müraandmete puhul kasutati nii 18. kui ka 19. oktoobril 2017 päevasel ajal saadud mõõteandmeid. Aruandest ei tulene, et õhtusel ajal saadud mõõteandmeid polekski kasutatud. Kogu päeva müra hinnatud tase on arvutatud kell 7–23 tehtud mõõtmiste alusel, kusjuures kell 19–23 tehtud mõõtmistele on liidetud 5 dB vastavalt määruse nr 71 § 12 lg-le 8.

3-18-1300 ELLE OÜ Lääneranna valla mürakaardist (töö nr 18/PA/16, märts 2019, dtl 365 jj) nähtuvalt on see koostatud arvutuste teel arvutimodelleerimise abil. Alusandmetena on kasutatud Lääneranna Vallavalitsuselt saadud informatsiooni, piirkonnas teostatud varasemate mürauuringute tulemusi, mürakaardi koostamise raames piirkonnas teostatud pikaajalisi müra kontrollmõõtmisi ning riigimaanteede liiklusloenduste tulemusi. Mürakaardi alusandmete baasaastateks on 2017. ja 2018. aasta. Müra kaardistamisel viidi läbi ka kolm ühe nädala pikkust keskkonnamüra mõõtmist tuuleparkide mõjupiirkondades oktoobris ja novembris 2018. Mõõtmiste eesmärk oli pakkuda lisainformatsiooni reaalse olukorra kohta ning kontrollida arvutuslike müratasemete põhimõttelist usaldusväärsust. Üks mõõtmispunkt oli ka XX kinnistul, kus müramõõtmine toimus perioodil 08.11–15.11.2018. Müra mõõdeti mõõteperioodi jooksul pideva jadana ja tulemusi analüüsiti spetsiaalse tarkvaraprogrammiga „Noisy“. Müra mõõtmiste tulemused on esitatud aruande lisas 2 ning aruandes on spetsiaalselt toonitatud, et need kajastavad kogu keskkonnamüra – s.t tuuleparkide ja teiste müraallikate (eelkõige maanteeliiklus) koosmõju (lk 13). ELLE OÜ ei ole mürakaardi koostamisel mõõtnud üksnes tuulikutest tulenevat müra, vaid müra kumulatiivselt. Mürakaardi eesmärk ei olnud kindlaks teha üksnes Tamba tuulikutest tulenev müra. Selles kontekstis ei ole asjakohane ka apellatsioonkaebuses esitatud väide müra hinnatud taseme leidmisest määruse nr 71 § 11 lg 1 alusel. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul mürakaardi müra mõõtmistulemuste hindamisel põhjendatud lähtuda mitte II kategooria tööstusmüra sihtväärtustest, vaid piirväärtustest 60 dB päeval ja 45 dB öösel, nagu mürakaardi koostamisel tehtud ongi. Mürakaardist nähtuvalt jääb aasta keskmise tuulekiiruse juures päevane ja öine hinnatud müratase elamute ja ühiskondlike hoonete juures nii päeval kui öösel allapoole 45 dB (lk 22). XX kinnistul toimunud mõõtmise protokollist (dtl 401 jj) nähtuvalt ületas müratase 11.11.2018– 13.11.2018 45 dB, olles vahemikus 45–49 dB, kuid seegi ei kajastanud üksnes tuulikumüra, vaid ka maantee- ja olmemüra. Terviseameti 05.12.2019 selgituste kohaselt (dtl 540) ei too üksikud mõõtmisprotokollis väljatoodud piirväärtusi ületavad olukorrad kaasa normidele mittevastava olukorra esinemist. Koostatud mürakaardi alusel võib järeldada, et XX kinnistu õuealal ei ületa müratase määruse nr 71 §-ga 4 kehtestatud II kategooria tööstusmüra piirväärtusi, mis on 60 dBA päevasel ajal ja 45 dBA öisel ajal. Lääneranna valla mürakaardi summaarse aasta keskmise päevase ja öise mürataseme kaartide (dtl 513–514) kohaselt ei ületa müratase XX kinnistul ei päevasel ega öisel ajal 40 dB. Halvimat võimalikku stsenaariumit kujutava mürakaardi kohaselt (dtl 524) on XX kinnistu kumulatiivne (s.o. tuuliku-, liiklus-, loodusliku ja olmemüra koosmõjul tekkiv) müratase 40–45 dB, kusjuures kaardile on märgitud, et „Vastavad tuulekiirused esinevad Ilmateenistuse vaatlusandmete kohaselt ca 1% kõigist aasta tundidest. Mürakaardil on arvestatud müra levimist soodustavate tingimustega kõigis suundades (s.t. iga vastuvõtja juures puhub tuul müraallikate poolt)“.

17.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ülemäära häirivaks pidada ka Tamba tuulikutest tulenevat varjutust XX kinnistul. Vaidlus puudub selles, et Eestis puuduvad normatiivid, mille alusel ülemäärast varjutust hinnata. Hendrikson&Ko 2017. a varjutuse hinnangu (töö nr 2923/17, dtl 62 jj) kohaselt on reaalset aega, mil vari tekib ja võib olla häiriv, väga vähe. Võttes arvesse Eesti keskmisi meteoroloogilisi andmeid ning tuulteroosi, leiti spetsiaaltarkvaraga arvutatud varjutamise kestus kalendriaastas XX kinnistu hoonete juures järgmiselt: elamu juures 9,41 tundi ja suvemaja juures 13,31 tundi (joonis 1). Hinnangus on täiendavalt märgitud, et XX kinnistul võib kevad- ja sügisperioodil ca kuuajalise perioodi jooksul päikesepaistelistel õhtupoolikutel lühiajalist varjutamist põhjustada tuulik nr 1, kuid summaarne varjutamise aeg kalendriaasta jooksul on siiski väike. Tuulik nr 2 varjutamist ei põhjusta. Samuti on kinnistu kõrghaljastatud tuulikute suunas, mis vähendab tegelikku varjutamise kestust. SIA ELLE (Oskars Beikulis) varjutusanalüüsis (dtl 412 jj) on arvutatud varjutuse „halvima stsenaariumi“ variandid, mis vastavad järgmistele eeldustele: päike paistab kogu päeva päikesetõusust loojanguni; rootori tasand on alati risti sirgjoonega tuuleturbiinist päikeseni; tuuleturbiin on alati töös. Sellistel eeldustel tehtud analüüs andis XX kinnistul varjutuseks aastas elumaja juures 63,17 tundi ning suvemaja juures 111,19 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest analüüsist lähtuda, kuna „halvima stsenaariumi“ arvutused ei anna adekvaatset teavet. Ringkonnakohus nõustub Hendrikson&Ko 20.11.2019 arvamuses (dtl 529) toodud seisukohaga, mille kohaselt annab täpsema tulemuse „realistliku olukorra“ varjutamise arvutusmetoodika kasutamine, kus arvestatakse pilviste ilmade osakaaluga (erinevate aastaaegade ning kuude lõikes), samuti piirkonnale iseloomulike tuuleoludega (ehk tuulteroosiga), mis annab täpsema pildi võimaliku aasta jooksul esineda võiva mõju kohta. Arvamuses on lisaks põhjendatult osutatud (viidetega rahvusvahelise konverentsi materjalidele 2–5. mai 2017, Rotterdam, dtl 595 jj), et rahvusvaheliselt on enam kasutatav lähenemine (sh Taani, Belgia, Holland, Rootsi, Kanada, Suurbritannia, USA jt), mille kohaselt on häiringuala ulatuse määramise aluseks tundlike hoonete või eluhoonete fassaad (sh akende ala), mitte aga kogu kinnistu ulatus või mingi muu suurusega ala (SIA ELLE analüüsis ei ole arvutamisel aluseks võetud hoonete fassaadi või aknaid, vaid hulga suuremat ala, mis on arvutuslikku summaarset varjutamise kestust kordades suurendanud). Nt Hollandi regulatsiooni kirjelduses tuuakse välja ka asjaolu, et ala loetakse varjutamisest mõjutatuks ainult juhul, kui tundliku hoone aknad on suunatud tuulikute poole. Üheselt ei ole selge, kas enamike riikide soovitusliku 30 varjutamise tunni all on silmas peetud „halvima olukorra“ või „realistliku olukorra“ soovituslikku ülempiiri, selge ei ole ka see, millistel tingimustel neid väärtusi rakendatakse ning millise metoodikaga täpselt tuleks varjutuse kestus kindlaks teha. Mitmetes riikides kasutatav piir 30 tundi on soovituslik „halvima olukorra“ meetodi arvutustulemuste puhul, kuid seda 17(19)

19.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäävad kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate endi kanda. Vastustaja Lääneranna vald taotleb kaebajatelt menetluskulu 3465 eurot väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et välise õigusabi kasutamisest tulenenud menetluskulude kaebajatelt väljamõistmine ei ole praeguses asjas põhjendatud. Haldusorganil ei ole küll keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt (vt nt Riigikohtu 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p 29; 27.10.2011 otsus nr 3-3-1-53-11, p 31; 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-24-07, p 16). Haldusorgan peab välise õigusabi kasutamisel arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (vt 06.11.2007 otsus nr 3-3-1-52-07, p 10). Kasutuslubade õiguspärasuse üle käiv vaidlus ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusega. Kohtumenetluse asjaolud ei ole ka sedavõrd erilised, et esineks erandlik põhjus vastustaja õigusabikulude väljamõistmiseks kaebajatelt. Vastustaja 31.05.2018 aktist nähtuvalt on vald olnud võimeline iseseisvalt hindama haldusmenetluses kogutud tõendeid ja esitama ka asjakohase õigusliku analüüsi. Eeltoodu tõttu jäävad vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik Tuuleenergia OÜ on esitanud ringkonnakohtule 13.12.2020 ja 16.12.2020 menetluskulude nimekirjad, milles taotleb kaebajatelt menetluskulude väljamõistmist vastavalt 961,89 eurot ja 320,63 eurot (kokku 1282,52 eurot käibemaksuta, keskmise tunnihinnaga 67,50 eurot). Menetluskulu dokumentidena on esitatud Advokaadibüroo Derling Primus OÜ 13.07.2020 arve nr 2024321 summas 81 eurot, 06.08.2020 arve nr 2024354 summas 60,76 eurot, 15.09.2020 arve nr 2024409 summas 951,76, 12.10.2020 arve nr 2024447 summas 70,50 eurot ning Advokaadibüroo Walless OÜ (endine ärinimi Advokaadibüroo Derling Primus OÜ) 14.12.2020 arve nr 2024563 summas 445,50 eurot. Menetluskulude seos praeguse haldusasja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud ja kulude suurus ei ole asja mahtu ja keerukust arvestades ülepaisutatud. Seetõttu on kolmanda isiku apellatsiooniastme menetluskulud täies 18(19)