XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu 499 euro ja 99 sendi suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – XX; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ursula Tropp
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 130 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis;
2.Jätta protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 17.12.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 24.04.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 499 eurot ja 99 senti.
2.Tallinna Halduskohtu 21.05.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse.
3.Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 19.06.2020.
4.Tallinna Halduskohtu 24.09.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja selgitab, et viibis perioodil 09.06.2018 kuni 12.07.2018 Rahumäe tee 6 arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes – privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel, ühelgi päeval ei võimaldatud tunniajalist jalutuskäiku värskes õhus, kambri pind oli liiga väike, kambris puudus einestamiseks tool või pink, puudus võimalus saada värskeid ajalehti ning tutvuda õigusaktidega. Üle kuu aja viibimist sellistes tingimustes ei saa lugeda lühiajaliseks.
POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMETI SEISUKOHT
6.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja jääb 27.03.2020 otsuses nr 1.2-3/11-2 toodud seisukohtade juurde. Isikute kinnipidamise tingimusi ja korda arestimajas reguleerib ja täpsustab eelkõige siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE). Taotleja arestimajas viibimise ajal täpsustas arestimaja tingimusi ASkE redaktsioon, mis kehtis 23.05.2017–17.12.2019. ASkE § 26 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetule WC-d kasutada ning ASkE § 13 lg 1 p-st 7 tulenevalt kuulub WC võimaluse korral kambri sisustusse. Nõudeid, millistele WC vastama peab, ASkE ega VangS ei sätesta. VangS-i § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 kohaselt peab kambris olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seetõttu oli WC arestimaja kambrites muust ruumist eraldatud vaid müüriga. Kuigi WC kasutamise tingimused võisid kaebajas tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, ei ole kaebaja pretensioon selles osas PPA-le etteheidetav, kuivõrd arestimaja kambris asuva WC eraldatusele nõudeid kehtestatud ei ole ja WC kasutamise tingimusi saab käsitleda arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevateks ebamugavusteks.
7.Tulevnevalt VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 lg-st 2 võimaldatakse arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Värskes õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks oli sellekohase soovi avaldamine. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et teda keelduti jalutama lubamast. Vaidlus puudub selles, et kaebajale võimaldati värskes õhus viibida vähemalt 30 minutit järgnevalt: 21.06.2018; 28.06.2018; 02.07.2018; 03.07.2018; 05.07.2018; 07.05.2018; 09.07.2018; 10.07.2018. Kaebaja keeldus värskes õhus viibimisest: 12.06.2018, 14.06.2018, 20.06.2018, 23.06.2018 ja 30.06.2018. Asjaolu, et vastustaja ei taganud kaebajale värskes õhus viibimist vähemalt ühe tunni ulatuses, ei ole selline kaebaja õiguste riive, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Kaebajal oli võimalus oma õigusi kaitsta, esitades arestimajas viibimise ajal vastustajale vastavaid taotlusi. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal esitanud vastustajale värskes õhus ebapiisava viibimise kohta etteheiteid ega kaebusi.
8.Kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda ASkE § 12 lg-st 3 tulenevalt, s.o vähemalt 2,5 m2. Kaebajale tagatud kambripind ei erinenud ka EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, mis on 3 m2. Kaebaja viibis vahistatuna arestimajas: kambris nr I-04, pindalaga 12,1 m2, perioodil 09.06.2018 kl 10:35-10:56. Lisaks temale viibis kambris veel üks kinnipeetu ehk 12,1 m2 – 1,5 m2 (WC pind) 10,6 m2 : 2 = 5,3 m2; kambris nr I-11, pindalaga 8,5 m2, perioodil 09.06.2018 kuni 12.07.2018, kusjuures: 09.06.2018 - 26.06.2018 – viibis kambris üksinda ehk 8,5 m2; 27.06.2018 12.07.2018 – viibis kambris lisaks üks kinnipeetu ehk 8,52 - 1,5 m2 (WC pind) : 2 = 3,5 m2. Seega on kaebaja väited ruumipuudusest tingitud vaevustest alusetud.
9.Vastustaja leiab, et kambri sisustus vastas ASkE § 13 lg-s 1 sätestatud nõuetele, mistõttu kaebaja etteheited ei ole õigustatud ega saa seetõttu, s.h vastustaja süü puudumine, tuua kaasa tagajärgi, mis annaksid aluse kahju tekkimiseks kaebajale. Kui toit oli kaebaja jaoks kuum, siis oli kaebajal
võimalik lasta laual toidunõus toidul maha jahtuda. Iga ebamugavust ei saa pidada õiguste riiveks või piinavaks ja väärikust alandavaks. Pingi puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus ei ole niisuguse raskusega õiguse väidetav riive, mille eest oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei hüvitata, kui isik jättis kasutamata võimaluse vältida kahju tekkimist muu õiguskaitsevahendiga. Kaebajal oli võimalus esitada arestimajas viibides taotlusi. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal ning ka vahetult pärast arestimajas viibimise lõppemist, esitanud vastustajale kambri sisustuse kohta etteheiteid ega kaebusi.
10.ASkE § 31 lg 33 andis õiguse kasutada elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit vaid juhul, kui selleks on olemas tehnilised tingimused. Arestimajal puudusid tehnilised võimalused arvutites riikliku elektroonilise õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registri kasutamiseks ajal, mil taotleja viibis arestimajas ehk 2018 aastal. Juhul, kui kaebaja esitanuks taotluse õigusaktidele ligipääsuks arestimajas viibimise ajal, olnuks 2018. aastal võimalus vastustajal vastavad õigusaktid näiteks paberkandjal kaebajale esitada. Vahistatule, keda hoitakse arestimajas, kohalduvad arestimaja sisekorraeeskirjad. ASkE § 314 ei näe ette kinnipeetava õigust saada üleriigilisi ajalehti, küll aga on kinnipeetaval õigus piiramatult kohtuda oma kaitsjaga, pidada omal kulul kirjavahetust, kasutada omal kulul telefoni, kohtuda järelevalve all oma pereliikmetega, õigus hoida teatavatel tingimustel kambris raadiot või televiisorit ehk teisi kohaseid võimalusi teabe saamiseks. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vaid vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju.
11.Vastustaja leiab, et isegi kui kohus tuvastab vastustaja õigusvastase käitumise, mis vastab koosseisult RVastS § 9 lg 1 tunnustele, siis palub kohtul arvestada asjaoluga, et kaebaja viibis arestimajas lühiajaliselt ning väidetavate rikkumiste osas ei esitanud vastustajale vahetult taotlusi ehk vastustajal ei olnud võimalik koheselt kasutada või otsida muid meetmeid või teostada kohaseid toiminguid, et vältida kahjunõude esitamist, s.h nõuet kahju rahaliseks hüvitamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on taotletud mittevaralise kahju hüvitamist summas 499 eurot ja 99 senti seonduvalt Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri arestimaja ebainimlikes tingimustes viibimisega ajavahemikul 09.06.2018-12.07.2018. Kaebaja märkis, et talle ei võimaldatud eelnimetatud perioodil igapäevaseid jalutuskäike, tualeti kasutamisel ei olnud tagatud privaatsus, kambrites oli ebapiisav põrandapind, einestamiseks ei olnud kambrisse pinki või tooli eraldatud, kusjuures puudus ka võimalus saada ajalehti ning tutvuda õigusaktidega. 2020. aasta jaanuaris oli kaebaja esitanud vastavasisulise mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ka Politsei- ja Piirivalveametile, mis jäeti aga 27.03.2020 otsusega nr 1.2-3/11-2 rahuldamata. Eelnimetatud otsus on küllalt põhjalik ning kaebaja etteheited on selles 6-punktilise loeteluna, mida kohus siinkohal ei korda, ühtlasi ka välja toodud.
13.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Eelkõige on küsimus selles kas etteheidetav tegevus või tegevusetus oli õigusvastane või mitte ja kas see on põhjuslikus seoses tagajärgedega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue eeldab ka seda, et vastustaja tegevus oli süüline. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikest 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral.
14.Politsei- ja Piirivalveamet on kaebaja etteheiteid seonduvalt WC privaatsuse-, kambrite põrandapinna- ja einestamisega, samuti päevalehtede ning õigusaktide kättesaadavusega oma 27.03.2020 vastuses nr 1.2-3/11-2 küllalt põhjalikult käsitanud. Vastustaja viitab siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 vastu võetud arestimaja sisekorraeeskirja § 13 lg 1 punktile 7, mille kohaselt kuulub WC kambri sisustusse vaid võimaluse korral ja et arestimaja sisekorraeeskirjaga ei ole nõudeid WC konstruktsiooni ega eraldatuse osas kehtestatud. Vastavalt sama paragrahvi esimesele lõikele on kambri sisustuse kohustuslikeks elementideks ühe- või kahekordsed voodid ning muud muud esemed, sealhulgas laud või istekoht, võivad kuuluda kambri sisustusse vaid sel juhul kui see on võimalik. Põrandapinna ulatus ühe isiku kohta oli kambrites, kus kaebaja vaidlusega seonduval perioodil viibis, vastavalt arestimaja sisekorraeeskirja § 12 lõikele 3 samuti nõuetekohane. See ilmneb selgelt Politsei- ja Piirivalveameti 27.03.2020 vastuse punktist 2.12. ning kaebaja ei ole haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja jooksul püüdnud seda ümber lükata. Seonduvalt päevalehtede ja õigusaktide kättesaadavusega on vastustaja osundanud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lõikele 1, millest ei tulene arestimajas kinnipeetavatele õigust nõuda päevalehtede tellimist, kuid kinnipeetud isikud on saanud ajalehti lugeda kui nad neid ise tellisid või kui neile saadeti ajalehti. Haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks soovinud ajalehti tellida või et vastustaja oleks sellest keeldunud. 2018. aastal kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lg 3 võimaldas kasutada õigusaktide elektroonilist andmebaasi ja kohtulahendite registrit vaid vastavate tehniliste tingimuste olemasolul. Politsei- ja Piirivalveamet märgib, et taolisi võimalusi vaidlusega seonduval perioodil vastustajal ei olnud. Kaebaja ei ole selles osas ka vastupidist väitnud.
15.Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kaebaja suhteliselt paljasõnalised etteheited on vastustaja 27.03.2020 otsusega sisuliselt ümber lükatud ning WC privaatsuse-, kambrite põrandapinna-, einestamise- ja päevalehtede ning õigusaktide kättesaadavusega seonduvate väidete pinnalt kahju hüvitamise nõuet rahuldada ei saa, kuid ka sel juhul kui asuda näiteks seisukohale, et midagi võis jääda sellest vaieldavaks, siis ei oleks see taoline eksimus, mille tõttu peaks rahalise hüvitise välja mõistma. Küll aga tuleb lugeda kaebus osaliselt põhjendatuks seoses sellega, et kaebajale ei võimaldatud ettenähtud jalutuskäikusid. Vastustaja tegelikult ka möönab, et kaebaja ei saanud vähemalt ühe tunni ulatuses värskes õhus viibida, kuid märgib, et kaebajale võimaldati mitmetel päevadel väljas jalutada vähemalt 30 minutit ja et viiel päeval oli kaebaja värskes õhus viibimisest keeldunud ja et seega ei olnud kaebaja õiguste riive selline, mis annaks aluse maksta rahalist hüvitist.
16.Vangistusseaduse § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Taolistes situatsioonides tuleb vahistatu soovi eeldada kui vastupidine ei ole ilmne. Seonduvalt arestimajade kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega on ka varasemalt kaebusi esitatud, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest on rahalised hüvitised üldjuhul ka välja mõistetud. Kaebaja on toonud välja 34 päeva pikkuse arestimajas viibimise perioodi ning selles osas vaidlust ka ei ole. Politsei- ja Piirivalveamet on märkinud, et viiel päeval kaebaja keeldus värskes õhus viibimisest ning kohus lähtub sellest väitest. Kaebaja ei ole haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja jooksul vastupidist esile toonud, kuid olenemata eelnimetatust ei saanud kaebaja viibida ühe tunni ulatuses värskes õhus vähemalt 27 päeval kui arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päev maha arvata. Osadel päevadel on kaebajale jalutuskäike võimaldatud, kuid mitte seaduses ettenähtud ühe tunni ulatuses. Samas ei ole vastustaja ka seda väitnud, et kaebaja soovis nendel päevadel jalutuskäigu varem ära lõpetada. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega arvestades süü vormi ja raskust ning sama seaduse § 13 lg 1 kohaselt on võimalik hüvitise suuruse määramisel arvestada ka erinevaid asjaolusid, mis võivad vastutust
teataval määral piirata. Olenemata sellest, et jalutamisvõimalust püüti osaliselt tagada, tuleb selle puudumist või vajakajäämist ligikaudu kuuajalise perioodi jooksul lugeda küllalt oluliseks õiguste rikkumiseks. Seega rahalise hüvitise välja mõistmata jätmiseks selles osas antud juhul alust ei ole. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju tekitamise eest jääb alati hinnanguliseks, kuid eeltoodut ja sellekohast kohtupraktikat arvesse võttes võib pidada põhjendatuks 130 euro suuruse summa väljamõistmist vastustajalt.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegusel juhul on rahuldatud kaebus osaliselt. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Seega oleks kaebajal olnud võimalus vastustajalt menetluskulude väljamõistmist taotleda ning samuti oleks vastustajal olnud võimalik põhjendatud menetluskulude olemasolul taotleda nende väljamõistmist kaebajalt. Käesoleva vaidluse puhul ei ole aga eelnimetatud aspekt enam olemuslik ja menetluskulude jagamise küsimust ei tõusetu, sest menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei ole protsessiosalised tähtaegselt esitanud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.