Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene 17. detsember 2020, Tartu 3-19-55
Haldusasi
Ragnar Kodari kaebus Viru Vangla poolt kriminaaalmenetluses kohaldatud piiranguga tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2019. a otsus Ragnar Kodari apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ragnar Kodar Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses uute nõuetena esitatud tuvastamis- ja kohustamisnõue läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. jaanuar 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetava Ragnar Kodari suhtes kohaldati maakohtu 6. detsembri 2017. a määrusega kriminaalasjas 1-18-6180 tõkendina vahistamist. Sama kuupäeva prokuröri määruse alusel kohaldati tema suhtes lisapiirangutena lühiajaliste kokkusaamiste piiramist ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramist. Prokuröri 2. jaanuari 2018. a määruse alusel paigutati ta Tartu Vanglast Viru Vanglasse. Alates 11. aprillist 2018 tühistati vahistamise tõkend ning täitmisele pöörati varasema kohtuotsusega mõistetud vanglakaristus ärakandmata osas. Sama kuupäeva määrusega kohaldas prokurör R. Kodarile kui vangistuses viibivale kahtlustatavale lisapiiranguid – ta tuli täielikult eraldada teistest kinni peetavatest isikutest, piirati tema kokkusaamisi ning kirjavahetust ja telefoni kasutamist vangistusseaduse (VangS) § 102 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg 1 alusel.
R. Kodarile kohaldatud lisapiirangud tühistati Tartu Maakohtu 28. märtsi 2019. a otsusega kriminaalasjas 1-18-6180.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas R. Kodar kaebuse, milles palus hüvitada talle Viru Vangla poolt tekitatud mittevaraline kahju 1600 eurot. Kaebuse kohaselt viibis ta 1 aasta ja 4 kuud üksikvangistuses ja täielikus sotsiaalses isolatsioonis. Ta sai kambrist väljas jalutada vaid ühetunnise jalutuskäigu ajal. Ta ei saanud olla väljaspool kambrit vähemalt 4 tundi päevas, ei saanud kasutada spordisaali ega töötada. See avaldas kahjulikku mõju tema tervisele ja psüühikale. Kaebaja on viibinud ka Tartu Vanglas ning seal saavad kinnipeetavad, kellele on kohaldatud piiranguid ja isolatsiooni, liikuda neli tundi üksi avatud sektoris, vaadata televiisorit, sportida jms.
3.Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja viibis Viru Vanglas 91 päeva vahistatuna ja 232 päeva kinnipeetuna.
3.2.Vahistatu liikumisõiguse piiramise aluseks on VangS § 90 lg 3, mille järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil vahistatu töötab või õpib. See tähendas, et kaebaja ei saanud kasutada võimalusi sportimiseks. Liikumis- ja sportimisvõimaluse puudumine tulenes otseselt seadusest ega olnud õigusvastane.
3.2.Ajal, mil kaebaja oli kinnipeetav, kehtis tema suhtes prokuröri määrus, mille kohaselt kaebaja tuli täielikult eraldada teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. VangS § 102 kohaselt võib prokuratuuri või kohtu määruse alusel KrMS-s sätestatud alustel ja korras kohaldada täiendavaid piiranguid muuhulgas vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes. KrMS § 1431 lg 1 sätestab, et kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib prokuratuur või kohus teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Prokuratuur või kohus võib määrusega ka piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust, lühiajalise väljasõidu õigust, lühiajalise väljaviimise või vabastamise õigust.
3.3.KrMS § 1431 lg 1 reguleerib kinnipeetavale kohaldatavaid piiranguid. Kaebaja suhtes ei kohaldatud vahistatu režiimi, vaid prokuröri määrusega kehtestatud piiranguid. Kaebaja ei olnud samal ajal vahistatu ja kinnipeetav – kui kaebajale mõistetud vangistus pöörati täitmisele ja kaebaja omandas sellega kinnipeetava staatuse, siis vahistamise tõkend tühistati. Kaebaja oli samaaegselt kinnipeetav ja kahtlustatav/süüdistatav ning sellisele isikule sai kriminaalmenetluse tagamiseks kohaldata lisapiiranguid prokuratuuri määruse alusel.
3.4.Vanglal tuli täita prokuraturi määrust eraldada kaebaja teistest kinni peetavatest isikutest ning vangla tegevust kaebaja eraldamisel ei saa pidada õigusvastaseks.
3.5.VangS § 102 on erinormiks nende normide suhtes, mis näevad ette kinnipeetava õiguse liikuda vangla territooriumil (VangS § 8 lg 1 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VsKE) § 8 lg 1).
3.6.Kaebaja on väitnud, et talle oleks tulnud luua võimalus liikuda osakonna piires 4 tundi päevas nii, et ta ei puutu samal ajal kokku teiste kinnipeetavatega (nagu see on võimalik Tartu Vanglas). Sellisel juhul ei oleks see enam VsKE § 8 lg-s 1 sätestatud liikumisvõimalus, kuna VsKE § 8 lg 1 näeb ette osakonna piires vaba liikumise kodukorras selleks ette nähtud vabal ajal. Tavaliselt määratakse see aeg osakonna päevakavas, st selline võimalus on ühe osakonna kinnipeetavatel samal ajal.
3.7.Vangla võib korraldada lisapiirangutega kinnipeetavatele võimaluse graafiku alusel vms viisil väljaspool kambrit liikuda, kuid tal ei ole kohustust seda teha. Samuti ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et võimalused ja tingimused oleksid kõigis vanglates ühesugused. Samamoodi ei ole
kaebajal õigust nõuda, et vangla looks talle võimaluse sportimiseks, olles samal ajal teistest kinnipeetavatest eraldatud.
3.8.VangS § 37 lg-st 1, § 38 lg-st 1 ja § 93 lg-st 7 tuleneb, et vangla rakendab kinnipeetava või vahistatu tööle võimaluse korral. See tähendab, et kaebajal ei olnud õigust nõuda enda tööle rakendamist ning tema tööle rakendamata jätmine polnud õigusvastane.
3.9.Kahju seisnes kaebaja väitel selles, et tal tekkisid seljavalud, depressioon ja unehäired. Tervisekaardi järgi esinesid küll kaebajal Viru Vanglas viibimise perioodil nimetatud tervisehäired, kuid kohus ei pidanud võimalikuks seostada neid kaebaja viibimisega Viru vanglas. Seljavalu oli kaebaja kurtnud ka varem ning nende ravimise ja leevendamisega on vanglas tegeletud aastaid. Ka kaebaja psüühika- ja unehäiretega on arstid aastate jooksul läbivalt tegelenud.
3.10.Sotsiaalset isolatsiooni ei ole kaebaja kohtueelses menetluses hüvitisenõude alusena välja toonud ning sellele ei saa tugineda ka kohtus. Lisaks ei ole asjaolul, et kaebajale olid keelatud kokkusaamised, kirjavahetus, telefonikõned ja suhtlemine kaaskinnipeetavatega, mingit puutumust vangla tegevusega, sest need piirangud tulenesid prokuratuuri määrusest.
3.11.Seega puudus vastustaja tegevuses õigusvastasus ning kaebajale ei olnud tekkinud ka kahju.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.R. Kodari apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohtuotsus on vastuolus Euroopa vanglareeglistiku normidega, mis näevad vangidele ette võimaluse veeta aega väljaspool kambrit, tegeleda kehalise liikumisega värskes õhus üks tund päevas või halva ilma korral alternatiivsel viisil ning keelab üksikvangistuse, va erandjuhul.
4.2.Kaebajal ei olnud vabaduses ühtegi tervisehäda.
4.3.Kaebaja ei ole süüdi selles, et Viru Vangla pole loonud osakonda, kus süüdimõistetud, kuid VangS § 102 ja KrMS § 1431 lg 1 järgi piirangutele ja keeldudele allutatud kinnipeetavad saavad eraldi 4 tundi päevas aega veeta. See on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna Tartu ja Tallinna Vanglas on sellised osakonnad olemas. Sellised võimalused oleks tulnud lisada päevakavasse.
4.4.Riigikohus on selgitanud, et tõkendina vahistamise korral laienevad kinnipeetavale vangistusseaduse sätted (RKHKo 3-3-1-84-07, p 15). Apellatsioonkaebuses esitas kaebaja taotluse, et Viru Vangla tegevus tunnistataks õigusvastaseks ja et vanglat kohustataks looma selline osakond nagu Tartu ja Tallinna vanglates.
5.Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Seoses esitatud uue nõudega märgitakse, et see tuleb jätta läbi vaatamata, kuna vangil puudub õigus nõuda sobivate osakondade loomist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja viibis Viru Vanglas nii vahistatu kui kinnipeetava staatuses ning talle kohaldusid kas vahistatu staatusega kaasnevad piirangud või siis prokuröri 11. aprilli 2018. a määrusega talle kui kinnipeetavale kohaldatud täiendavad piirangud. Piirangutega oli kitsendatud kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimalusi. 8.. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses ära näidanud, miks on valed halduskohtu selgitused selle kohta, et vangla on toiminud kooskõlas õigusaktidega, st miks on vale halduskohtu käsitlus, et vangla tegevus oli kooskõlas VangS §-ga 102 (vahistatu suhtes võib kohaldada täiendavaid
piiranguid) ning KrMS § 1431 lg-ga 1 (kui on piisav alus oletada, et kinnipeetavast kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib prokuratuur teha määruse tema ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks ning kohaldada täiendavaid piiranguid).
9.Kaebaja on loetlenud Euroopa vanglareeglistikust norme, mis näevad ette, et vangidel peab olema võimalus liikuda väljaspool kambrit ning liikuda üks tund värskes õhus või halva ilma korral kasutada liikumiseks alternatiivseid võimalusi. Samas ei arvesta kaebaja, et need normid on määratud reguleerima tavarežiimil viibivaid kinnipeetavate õigusi. Kaebaja ei olnud vaidlusalusel perioodil aga tavarežiimil kinnipeetav, vaid vahistatu või siis kahtlustatav/süüdistatav, kelle suhtes oli prokuratuur kohaldanud kriminaalmenetluse tagamiseks lisapiiranguid. Vaidlusalused piirangud olid kaebajale kohaldatud seoses nende asjaoludega ega ole seega vastuolus kaebaja poolt viidatud vanglareeglistiku normidega.
10.Samuti on kaebaja väitnud, et Tallinna ja Tartu vanglates on osakonnad, kus täiendavate piirangutega kinnipeetavad saavad liikuda teistest kinnipeetavatest eraldi. Ringkonnakohus on seisukohal, et sarnaselt nagu pole kinnipeetavatel subjektiivset õigust valida enda karistuse kandmiseks konkreetset vanglat (vt nt RKHKo 3-3-1-76-10, p 23), nii ei ole kinnipeetaval, kelle suhtes on VangS § 102 ja KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud lisapiiranguid, õigust nõuda, et ta peaks saama viibida meelepärases vanglas, kus sellistele kinnipeetavatele on loodud eraldi võimalused. Sellist nõudeõigust ei ole kaebajal ka võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt. Õigustloovatest aktidest ei tulene vanglale kohustust luua kriminaalmenetlusega seotud lisapiirangutele allutatud kinnipeetavatele täiendavaid võimalusi teistest eraldatuna liikumiseks, sportimiseks jms. Seega ei ole õigusaktide kohaldamisel kaebajat teiste kinnipeetavatega võrreldes ebavõrdselt koheldud. Isegi kui Tartu ja Tallinna vanglates sellised võimalused on loodud, nagu kaebaja väidab, on see võimalus loodud vanglate poolt omaalgatuslikult ning õigusaktidest sõltumatult ja sellest ei saa tuletada kohustust Viru Vanglale samasuguste võimaluste loomiseks.
11.Kaebaja viide Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-84-07 tehtud otsusele ei ole asjakohane, sest seal oli vaidluse all see, kas isik, kes oli vanglakaristuse kandmise ajal vahistatu staatuses, võis kirjavahetust pidada tulenevalt oma vahistatu staatusest (VangS § 96 järgi on vahistatul õigus kirjavahetusele ning piiranguid ette ei nähta) või kinnipeetava staatusest (VangS § 28 lg 3 järgi on võimalik vangla julgeoleku huvides kirjavahetust piirata). Seega oli tegemist olukorraga, kus vahistatu staatuses olnud isikule säilisid talle kui kinnipeetavale kohaldatavad piirangud. Käesolevas asjas kohaldati aga kaebaja suhtes selliseid piiranguid, mis välistasid tema kinnipeetava staatusest tulenevate õiguste teostamise. Tegemist on seega erinevate olukordadega.
12.Seega ei väära kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud argumendid järeldust, et Viru Vangla ei ole tema suhtes õigusvastaselt käitunud.
13.Lisaks ei esita kaebaja apellatsioonkaebuses vastuväiteid sellele, et tal ei ole kahju tekkinud. Halduskohus on ära näidanud, et väidetud tervisehäired esinesid kaebajal juba varem ning neid ei saa seostada vaidlusalusel perioodil Viru Vanglas viibimisega. Seetõttu oleks kahju hüvitamise kaebus põhjendamatu ka seetõttu.
14.Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud nõue tuvastata Viru Vangla tegevuse õigusvastasus ning kohustada vanglat looma kriminaalmenetlusega seotud piirangutele allutatud
kinnipeetavatele samasugused võimalused nagu Tartu ja Tallinna vanglates on uus nõue, mida ei ole varasemas menetluses esitatud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 182 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Seetõttu tuleb need kaebaja nõuded läbi vaatamata jätta.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebajale oli apellatsioonkaebuse esitamine riigilõivuvaba (tl 132) ning vastustaja pole menetluskulu väljamõistmise taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.