Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 16.02.2023, Tartu 3-20-2314 Xi kaebus Tartu Vanglalt 3 600 euro mittevaralise kahju hüvitise saamiseks värskes õhus jalutuskäikude ja õigusaktidega tutvumise mittevõimaldamise eest
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31.03.2022. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ X Vastustaja ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse ja selle täienduse lisad 11-l lehel.
2.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.2022. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 16.02.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusega nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ kehtestati eriolukord seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. ptk 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid. Eriolukord asendus 18.05.2020 tervishoiualase hädaolukorraga.
2.Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 (tl 25–27) kehtestati piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 (tl 28–30, 31–34). Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele (tl 35–38). Piirangute rakendamine lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73 alates sama päeva kella 14.30-st (tl 39–41).
3.Tartu Vanglas vangistust kandev süüdimõistetu X esitas 01.09.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 3 000 euro suuruse hüvitise saamiseks, sest tal ei võimaldatud perioodil 16.03.2020–29.05.2020 viibida ühe tunni vältel päevas värskes õhus. Samuti soovis X 600 eurost hüvitist, sest tal ei võimaldatud viidatud perioodil kasutada arvutit õigusaktidega tutvumiseks. X leidis kahjunõudes, et vangla on selliselt käitudes võtnud temalt vabaduse ja alandanud tema inimväärikust.
4.Tartu Vangla jättis 30.10.2020. a otsusega nr 1-13/224-2 Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
5.X esitas 22.11.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1–4). Kaebuse põhjendused olid järgnevad. Kaebaja arvates käitus vangla õigusvastaselt keelates õues jalutamise (1h) ja piirates õigusaktidega tutvumist. Tartu Vangla piiras alusetult kaebaja vabadust ning alandas inimväärikust. Kaebaja nõudis jalutuskäikude mittevõimaldamise eest hüvitist summas 3 000 eurot ning õigusaktidega tutvumise mittevõimaldamise eest 600 eurot. Kui kohtupraktika kohaselt on hüvitise määrad teistsugused, siis palus kaebaja kohtul määrata oma äranägemisel õiglane hüvitis. Kaebaja kordas kahju hüvitamise taotluses toodut, et jalutuskäikude võimaldamata jätmine oli õigusvastane. Kaebaja arvates oli arvuti kasutamise mittevõimaldamine õigusvastane ja arvutiklass on liiga väike selleks, et seal oleks võimalik nakatuda, sest seal saab korraga viibida üks inimene. Õigusakte küll anti kinnipeetavatele kambrisse, kuid kohtulahendite saamiseks pidi kaebaja raha maksma.
6.Tartu Vangla esitatud kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta.
7.Tartu Halduskohus jättis 31.03.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
7.1.Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused, milleks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu
kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
7.2.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ja viibib ka käesoleva kohtuotsuse koostamise ajal vangistuses ning kaebaja oli isikuks, kelle vanglasisest liikumisvabadust piirati ja kellel puudus vangla direktori käskkirjadest tulenevalt võimalus jalutuskäikudeks värskes õhus vangistusseaduse (VangS § 55 lg 2) ja arvutiklassis arvutis elektrooniliselt õigusaktidega tutvumiseks (VangS § 14 lg 2). Vaidlust ei ole ka selles, et kogu kaebuses märgitud perioodi jooksul kehtis Eestis eriolukord, mis asendus 18.05.2020 tervishoiualase hädaolukorraga.
7.3.Kohus on tõendikogumile tuginedes seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel ja sellega ka õigusaktidega tutvumise korda ajutiselt muutes õiguspärane. Kohus nõustub sellega, et 2020. a märtsis ja esimese piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Sellises faktilises olukorras kehtestati 2020. a märtsis Tartu Vanglas piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54, tl 25–27).
7.4.Nagu osundatud, RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja peab värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmist vabaduse võtmiseks ja õigusaktidega tutvumiseks ettenähtud korra muudatusi inimväärikuse alandamiseks. Kinnipeetavale tuleb võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2). Kaebaja ei vaidlusta seda, et piirangute rakendamine COVID-19 esimeses laines lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73. Seega ei saanud kaebaja õigus üks tund ööpäevas värskes õhus viibimisele olla piiratud 16.03. kuni 29.05.2020, vaid 16.03 kuni 28.04.2020. a, sest Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 on tõendatud, et otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele. Kaebusest ei tulene, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil olnud karantiinis või isolatsioonis olevaks vangiks, seega ei ole 29.04 kuni 29.05.2020 kaebaja liikumisõigust piiratud.
7.5.Vangistuses viibivat kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41 lg 1). Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
7.6.Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (RKHK 28.02.2020. a otsus asjas nr 3-17-1503, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane. Kohus möönab, et teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel. Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse §-de 13, 19 lg 1, 21 lg 1 ja 23 alusel 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Nähtuvalt käesoleva vaidluse ajendiks olnud käskkirjadest kohaldati vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitseks kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Piirangute kehtestamise otsustas selleks pädev isik ehk vangla direktor. Olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
7.7.Seaduse kohaselt on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Kohus märgib täiendavalt, et õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Kohtupraktikas on leitud, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-1367, p 20). Kohtu hinnangul kaalus praegusel juhul vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ära jäämisest tingitud ebameeldivused.
7.8.Vastustaja on kaalutletult selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate ja ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, oli kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud
minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Vastustaja osutas piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid. Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ära jätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutuvad seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
7.9.Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks. Kaebaja oli ilma võimalusest värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28.04.2020 toimunud sündmuse tõttu. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine. Tartu Vangla direktori käskkirjadega rakendatud lisameetmed ei olnud vangla poolt mõeldud värskes õhus jalutuskäigu ära jätmise õigustamiseks, vaid piirangutega kaasnevate ebamugavuste kompenseerimiseks. Selline käitumine ei ole õigusvastane ega muuda piiranguid õigusvastaseks.
7.10.Värskes õhus jalutuskäigu võimaluse ära jätmisega paralleelselt oli piiratud ka kaebaja liikumist arvutiklassi õigusaktidega tutvumise võimaluse tagamiseks. Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirja nr 1-1/73 kohaselt lõpetati piirangute rakendamine alates sama päeva kella 14.30-st (tl 39–41). Kohtule arusaadavalt ei asunud arvutiklass kaebaja kambri vahetuses läheduses, mistõttu oleks tulnud vanglateenistusel kaebaja ka arvutiklassi toimetada vanglasisest saatmist rakendades. Kohtupraktikas on sedastatud, et vanglal lasub kohustus tutvustada kinnipeetavale vangistusõigust puudutavaid õigusakte VangS § 14 lg‐s 2 sätestatud viisil kinnipeetava esmakordsel saabumisel vanglasse. Kinnipeetaval peab olema informatsioon ka nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja kohustused. Kuna õigused ja kohustused võivad vanglates erineda, on vanglal vaja VangS § 14 lg‐s 2 sätestatud kohustust täita ka kinnipeetava ümberpaigutamise korral. Vastuvõtmisel ning vajaduse korral hiljemgi tuleb kõiki vange teavitada kirjalikult ja suuliselt vanglas kehtivast kodukorrast, samuti vangide õigustest ning kohustustest vanglas (RKHK 28.05.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p-d 14-16). Kohtupraktika tunnustab ka kinnipeetavate interneti kaudu ligipääsu õigust andmekogudele, mis sisaldavad andmeid kinnipeetavate õiguste ja kohustuste kohta selleks, et kinnipeetav suudaks oma õigusi ja kohustusi konkreetsel juhtumil rakendada. Võimalus õigusnormidega tutvumiseks peab olema tagatud igaühele, sealhulgas kinnipeetavatele. Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni tuleneb Põhiseaduse § 44 lg-st 1. Käesoleval juhul ei ole vangla piiranud kaebaja õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, vaid ta on piiranud kaebaja vanglasisest liikumisvabadust arvutiklassi. Kuna vastustaja on vastava piirangu leevendamiseks kohaldanud teisi meetmeid ja taganud kinnipeetavatele arvuti vahendusel õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvumise asemel piirangute kehtimise ajal võimaluse tutvuda õigusaktidega paberkandjal ning võimalusega lasta teha endale väljatrükke soovitud kohtulahenditest, siis on kaebajale vastav õigus sisuliselt tagatud. Vastustaja on väljavõtetega Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist (tl 22–24) tõendanud, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi seoses sooviga saada väljatrükke kindlatest kohtulahenditest, mistõttu ei ole tõendatud ka kaebaja õiguste rikkumine seoses tasu nõudmisega. Kohtupraktikas on sedastatud, et juhul, kui kinnipeetavast teabenõudjal internetile ligipääsu ei ole, peab teabevaldaja vastava teabenõude alusel siiski teabe väljastama. Vastava kohustuse on vastustaja seega täitnud.
7.11.Ka EIK-i praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs. Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et arvutiklassi mittepääsemisega sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni art 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK rõhutas, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud. Neil asjaoludel on halduskohus seisukohal, et arvutiklassi liikumist välistav piirang ei alandanud kaebaja inimväärikust, mistõttu pole kaebus ka selles osas põhjendatud. Kuna vanglapoolne piirang oli kehtestatud seoses kinnipeetavate vanglasisese saatmisega, siis ei oma arvutiklassi suurus ruutmeetrites (väidetavalt 2,5 m2) eraldivõetuna vaidluse lahendamisel tähendust.
7.12.Kohtu hinnangul ei saa selles, et SARS-COV-2 viiruse levik oli 2021. a võtnud rahvatervist ohustava pandeemia mõõtmed, vaidlust olla. Seetõttu ei tõenda kaebaja poolt 14.01.2021. a menetlusdokumendiga esitatud Tartu Vangla direktori 07.01.2021. a käskkiri nr 1-1/2 (tl 49–51) käesoleva hüvitamiskaebuse põhjendatust, sest vastustajalt ei saanud 2020. a märtsist maini eeldada tõsikindlat teadmist COVID-19 haigust põhjustava
koroonaviiruse leviku ulatusest 2021. a jaanuaris. Seda põhjusel, et haldusakt peab olema kooskõlas selle andmise aja õiguse ning asjaoludega (haldusmenetluse seaduse § 54, HKMS § 158 lg 2). Halduskohus on kokkuvõttes seisukohal, et vangla ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja tegevus kogumis kaebaja liikumisvabaduse piiramisel ja piirangu pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas 27.04.2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse ja 01.05.2022 selle täiendused koos lisadega, milles palus Tartu Halduskohtu 31.03.2022. a otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
8.1.Tartu Vangla 18.03.2020. a käskkirjaga kehtestatud piirangud on õigusvastased, sest ühte tundi viibimist värskes õhus ei tohi ära keelata ning õigusaktidega tutvumine on kinnipeetavale hädavajalik. Kaebajal jõustus 21.04.2020 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-18-6118 ja vaja oli EIK-i edasi kaevata. Samuti kaebas X advokaadi tegevusetuse peale advokatuuri ja prokuratuuri. Kohtus olid erinevad asjad pooleli ja vaja oli õigusteavet ning kohtulahendeid. Kaebaja ei suutnud paljusid oma väiteid ilma nendeta põhjendada, sest vangla ei väljasta õigusakte ilma nende eest raha nõudmata. Lisaks ei olnud võimalik laenutada õiguskirjandust. Seadusi oli võimalik vanglalt saada, aga mitte kohtuotsuseid.
8.2.24.03.2020 andis peaminister välja korralduse nr 46, et hoida kahemeetrist vahet. Seal ei ole kirjas, et kõik võib lukku panna ja ei tohi õigusuudiseid lugeda. Vanglas ei olnud õigustatud selliste radikaalsete meetmete kasutamine.
8.3.Tartu Halduskohtu 08.04.2020. a määruses asjas nr 3-20-528 kohustati vanglat võimaldama kinnipeetavale seaduses ettenähtud jalutuskäiku värskes õhus.
8.4.Ei ole asjakohane vangla väide, et dokumendihaldussüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi sooviga saada väljatrükk kohtulahenditest. Suuline pöördumine on ka pöördumine ja kontaktisik ei võta vastu pöördumisi, kui ei kirjuta, et kaebaja on nõus koopiate eest maksma.
8.5.Tartu Vangla põhjendab kõiki piiranguid julgeoleku tagamisega. Ei saa aru, milles on julgeolekuoht, kui kinnipeetav jalutab ühe tunni päevas või tutvub õigusaktidega. Jalutusõiguse piiramine on piinamine, vabaduse võtmine ja ahistamine ning inimväärikuse alandamine.
8.6.18.03.2020–28.05.2020 ei olnud Tartu Vanglas ühtegi COVID-19 positiivset kinnipeetavat. Seega ei olnud õigustatud ka kehtestatud piirangud. Vangla reageeris üle ja ületas oma volitusi. 2021-2022. a, kus covid-positiivseid oli vanglas korraga kümneid või sadu, oli jalutamine lubatud ja arvuti kasutamine ka, v.a kui olid haige.
9.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Vangla jäi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ja palus ka neid käsitleda vastuväidetena apellatsioonkaebusele. Tartu Vangla nõustus halduskohtu põhjenduste ja järeldustega ning leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus.
9.1.Tartu Vangla leidis, et kinnipeetavate jalutuskäike piirati õiguspäraselt. (VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt võib vangla, juhul kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, kohaldada
piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava üksikute õiguste piiramise aluste ammendava loetelu andmine seaduse tasandil ei ole siiski võimalik. Kuigi vangistusega kaasnevate piirangute määr on üldiselt sätestatud VangS 2. ja 3. peatükis, ei suuda seaduseandja siiski ette näha kõiki kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid situatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. VangS § 4 lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldklausli kinnipeetava õiguste piiramiseks nimelt sellistes VangS-s otseselt reguleerimata olukordades. PS § 3 kohaselt eeldab põhiõiguste piiramine seaduseandjast alamal seisva organi poolt seadusandja volitust (RKPJK 3-4-1-5-05). Kõnealune säte lubabki Justiitsministeeriumil või kinnipidamiskoha juhtkonnal ettenägematutel puhkudel julgeoleku kaalutlustel kitsendada neid õigusi, mille piiramise aluste kohta otsene regulatsioon puudub. Üldklausli näol annab seaduseandja täitevvõimule alused tegutsemiseks seaduses nimetamata ohtude korra. Seega on VangS § 41 lg-s 2 silmas peetud kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek aga tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a oht inimese elule ja tervisele.
9.2.VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Siiski ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et sellise õiguse piiramine oleks lubamatu. Nii näiteks on seaduseandja pidanud vajalikuks vangistusseaduses eraldi välja tuua, et kaitsjaga suhtlemist ei tohi piirata (VangS § 26 lg 1, § 28 lg 3). Sellest saab järeldada, kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda isikule õiguse, mida ei tohi mingil juhul piirata, siis on ka vastav keeld vangistust reguleerivates õigusaktides välja toodud. Jalutuskäikude puhul sellist keeldu ei ole. VangS § 41 lg 2 mõttest ning eesmärgist lähtuvalt annabki just nimetatud norm aluse piirata isiku sellist õigust, mille piiramise aluste kohta regulatsioon puudub.
9.3.Analoogsetes kohtuvaidlustes ei ole kohtud varasemate menetluste käigus pidanud jalutuskäikude piiramist 2020. a kevadel õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Käesoleva vaidluse puhul ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Üksnes see, et kehtestatud piiranud avaldasid kaebajale negatiivset mõju, ei tähenda veel vangla õigusvastast tegevust. Hüvitise väljamõistmiseks peavad olema täidetud kõik kahju hüvitamise eeldused (s.h haldusorgani õigusvastane tegevus). Kui neist kasvõi üks ei ole täidetud, ei ole ka alust hüvitamisnõude rahuldamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks.
9.4.Ka arvuti kasutamise mitte võimaldamist sel perioodil ei saa pidada õigusvastaseks. Piirangute ajaks ei võetud kaebajalt võimalust õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvuda. Arvuti vahendusel õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvumine asendus võimalusega tutvuda õigusaktidega paberkandjal ning võimalusega lasta teha endale väljatrükke soovitud kohtulahenditest. Tartu Vangla viiendas üksuses, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, kehtis kord, kus kinnipeetaval oli võimalik kas küsida endale kohtulahendeid kambrisse tutvumiseks või paluda lasta teha endale kohtulahendist väljatrükk. Kui kinnipeetav avaldas soovi kohtulahendiga tutvumiseks, anti see kohtulahend talle paberkandjal tasuta kambrisse tutvumiseks. Pärast tutvumist tuli lahend vanglale tagastada. Kui kinnipeetav soovis aga lahendit endale kambrisse jätta, siis tuli tal tõepoolest selle väljatrüki väljastamise eest tasuda. Seetõttu ei saa pidada kaebaja väiteid selle kohta, et ilma raha maksmata õigusakte ei väljastatud, tõeseks ja selline arusaam ei ole kooskõlas ka vangla praktikaga piirangute kehtivuse ajal.
9.5.Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi seoses sooviga saada väljatrükke kindlatest
kohtulahenditest. Samas nähtub dokumendihaldussüsteemist, et kaebaja on vaidlusalusel perioodil soovinud saada koopiaid tema enda käes olevatest dokumentidest. Nende koopiate väljastamise eest on võetud tema käest ka ettenähtud tasu.
9.6.Kuigi apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja üldsõnaliselt, miks tal oli vajalik õigusaktidega tutvuda, ei selgu siiski, kas talle tegelikult ka kõnealuse piiranguga mingeid tagajärgi kaasnes. Kaebaja osas tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 29.04.2020, mis samal päeval saabus ka Tartu Vangale. COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kehtisid liikumis- ja suhtlemispiirangud kuni 29.05.2020. Seega oli õigusaktidega tutvumine pärast kohtulahendi jõustumist piiratud üksnes kuu aega, kuid EIK-i pöördumine on võimalik kuue kuu jooksul alates riigisisese lõpliku otsuse kuupäevast (https://vm.ee/sites/default/files/Estonia_for_UN/Rasmus/juhised_est.pdf). Seega oli kaebajal pärast kohtuotsuse jõustumist viie kuu vältel võimalik õigusaktide ja kohtulahenditega tutvuda ning soovi korral avaldus EIK-ile esitada.
9.7.Kaebaja viitas ka pooleliolevatele kohtuasjadele. Siiski ei täpsusta ta, millised vaidlused konkreetselt kohtus pooleli olid, millega seonduvalt ta väidetavalt õigusteavet vajas. Vanglale ei ole teada, et vaidlusalusel perioodil oleks kaebajal olnud pooleliolevaid halduskohtumenetlusi, mille raames oleks tal vajadus olnud täiendavaid selgitusi esitada. Vangla dokumendihaldusprogrammist ei nähtunud, et nimetatud perioodil oleks talle saabunud kohtust selliseid dokumente, mille pinnalt võiks järeldada vastamise või seisukoha esitamise kohustust. Tartu Vangla möönab, et vanglale ei pruugi siiski kõik kaebaja kohtuvaidlused teada olla.
9.8.Kaebuste esitamisel Eesti Advokatuurile ja prokuratuurile ei ole tingimata vajalik õigusliku analüüsi väljatoomine ja/või kohtupraktikale viitamine. Tartu Vangla hinnangul on piisavaks kaebuse aluseks olevate asjaolude piisavalt põhjalik kirjeldamine, et seda lahendaval organil oleks võimalik neid kontrollida ja nende pinnalt seisukoht kujundada. Selleks ei ole tingimata vajalik õigusliku argumentatsiooni väljatoomine.
9.9.Kaebaja toob välja, et lisaks ei olnud võimalik laenutada õiguskirjandust. Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei tuginenud kaebaja asjaolule, et tal ei võimaldata laenutada õiguskirjandust. Ka ei ole kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses sellisele asjaolule viidanud. Seega on viited õiguskirjanduse laenutamise võimatusele uus asjaolu, millele kaebaja varasemalt tuginenud ei ole ja mis ei ole olnud ka tema poolt vanglale esitatud kahjunõude aluseks. Seetõttu ei ole kaebajal sellise asjaolu osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ja see ei saa olla kohtumenetluses tema nõude aluseks. Kuivõrd kaebaja ei ole sellisele asjaolule tuginenud ka kaebuses, siis ei ole lubatav apellatsiooniastmes sellistele asjaoludele tuginemine.
9.10.Kaebaja viited peaministri antud korraldusele ei ole asjakohased ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Korraldused distantsi hoidmiseks anti tavaühiskonnale avalikus ruumis liikumiseks ja selliste korralduste eesmärgiks ei olnud meetmete kohaldamine kinnipidamisasutustes. Selliste meetmete kohaldamise pädevus on kinnipidamisasutuse juhil.
9.11.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et kontaktisik ei võta vastu pöördumist, kui ta ei kirjuta, et on nõus koopiate eest tasuma. Tartu Vanglale jääb ebaselgeks, mida sellise avaldusega mõelnud on. Kindlasti ei ole pöördumiste esitamine vanglas seotud raha maksmisega. Kui kaebaja soovib oma pöördumisest koopiat saada, siis sellise koopia tegemise eest tuleb tasuda. Kui kaebaja soovis õigusaktidega tutvuda, siis võimaldati seda tasuta, kuid sellisel juhul tuli isikul õigusaktid vanglale tagastada. Kui kaebaja soovis õigusakte või konkreetseid kohtulahendeid endale, siis tuli tal tõesti tasuda nende koopiate või väljatrükkide tegemisega seotud kulud.
9.12.Arvuti kasutamise õiguse piiramine võis tekitada kaebajas negatiivseid tundeid. Õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvumine annab kinnipeetavale võimaluse hoida ennast kohtupraktikaga kursis ning tutvuda mugavamalt vangistust reguleerivate õigusaktidega. Samas tuleb pidada silmas, et piirangud kehtestati selleks, et tõkestada viiruse vanglasisest levikut ja kaitsta nii kinnipeetavate kui ka vanglateenistujate tervist. Mõningased ebamugavused õigusaktidega tutvumisel ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Tartu Vanglale ei ole teada, et kaebajal oleks tänu arvuti kasutamise piirangute kehtimisele jäänud oma õigused kaitsmata või et need oleks olnud kaitstud väiksemas mahus, kui need olid enne piirangute kehtima hakkamist.
10.15.12.2022 esitas X ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles märkis, et vangla viitab jätkuvalt julgeolekukaalutlustele, mis on põhjendamatu. Ka vangla kodukorras on kinnipeetaval kõik ära keelatud julgeolekukaalutlustel. Soomes ja mujal Euroopa vanglates kõike seda lubatakse.
10.1.Sellest, et VangS-i järgi ei või kaitsjaga suhtlemist piirata, ei saa järeldada, et ühte tundi värskes õhus jalutamist saab, kuna seadus seda otsesõnu ei keela.
10.2.Kaebaja ei ole kohustatud raha eest ostma vanglalt teavet, mis on vanglas tasuta kättesaadav.
10.3.Õiguskirjanduse mittevõimaldamine oli ka asjaga seotud, kuna kõik sellekohased õigused olid vaidlusalusel perioodil kinnipeetavatelt ära võetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale järgmised apellatsioonkaebuse ja selle täienduse lisadena esitatud materjalid (kokku 11 lk) – Justiitsministeeriumi 25.02.2022. a ja 11.03.2022. a vastused Xi pöördumisele ja selgitustaotlusele; Tartu Vangla 17.01.2020. a otsus nr 6-24/7287-2; Xi 26.12.2021 allkirjastatud kaebus Tartu Maakohtule; Tartu Vangla 21.10.2021. a vastus nr 6-24/4905-2; Tartu Vangla 09.11.2021. a kiri nr 1-11/351-2; Tartu Vangla 30.11.2021. a vaideotsus; Tartu Vangla 28.04.2022. a vastus teabenõudele; Tartu Maakohtu 29.12.2021. a määrus asjas nr 2-21-20138. Ringkonnakohtu hinnangul ei puuduta enamus neist dokumentidest käesoleva vaidluse sisu ega vaidlusalust perioodi ning neil pole käesoleva asja lahendamisel ka sisulist tähtsust (HKMS § 62 lg 2), sest üksnes asjaolu, et vaidlusalusel perioodil ei olnud Tartu Vanglas COVID-19 positiivseid kinnipeetavaid (vangla 28.04.2022. a vastus teabenõudele), ei tähenda, et käesolevas asjas vaidluse all olevad piirangud oleksid selle tõttu automaatselt õigusvastased.
12.Ringkonnakohus leiab, et Xi apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust 31.03.2022. a kohtuotsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud hüvitamiskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse kõigi põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud ka väite, et õigusvastane ja tema õigusi rikkuv oli ka see, et ta ei saanud piirangute ajal laenutada õiguskirjandust. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud asjaolule, et tal ei võimaldatud piirangute tõttu õigusvastaselt laenutada õiguskirjandust (tl 20-21). Samuti ei ole kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses hüvitamisnõude alusena sellisele asjaolule viidanud. Selline asjaolu ei olnud vanglale hüvitisenõude esitamise aluseks ning seda ei saa kuidagi lugeda hõlmatuks hüvitamisnõude
aluseks oleva asjaoluga, et kaebajal ei võimaldatud vaidlusalusel perioodil kasutada arvutit õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks, kuna ringkonnakohtule teadaolevalt võimaldatakse vanglates kinnipeetavatel õiguskirjandusega tutvuda pigem vangla raamatukogu kaudu paberkandjal, mitte arvuti vahendusel. Seega ei ole kaebaja eelnimetatud asjaoluga seoses läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ning ringkonnakohus õiguskirjanduse laenutamise piiramisega seoses seisukohta ei võta.
14.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kõnealused piirangud olid õigusvastased, sest ühte tundi viibimist värskes õhus ei tohi ära keelata ning õigusaktidega tutvumine on kinnipeetavale hädavajalik. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et värskes õhus viibimise piiramise korral on tegu piinamisega, vabaduse võtmise, ahistamise ning inimväärikuse alandamisega.
14.1.Tartu Vangla 30.10.2020. a otsusest kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta nähtub, et viidatud piirangute aluseks oli eelkõige Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p 1.2, millega lõpetati Tartu Vanglas kõik kinnipeetavate saatmised, s.h saatmised jalutuskäigule ja osakonnasisesed saatmised, s.o ka kinnipeetavate saatmine arvutiklassi. Jalutuskäiguga seonduv piirang kehtis 16.03.2020 kuni 28.04.2020 (k.a) ning muud osakonnasisesed piirangud kehtisid 18.05.2020. a käskkirja nr 1-1/73 kohaselt 18.05.2020 kella 14.30-ni (tl 35-40).
14.2.VangS § 55 lg 2 alusel on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. VangS § 311 järgi on kinnipeetaval lubatud kasutada internetti üksnes vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu võimaldatakse neile vanglateenistuse järelevalve all juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kumbki neist õigustest ei ole absoluutne ja Tartu Vanglal oli VangS §-de 41 lg 2, 8 lg 2 ja 69 lg 4 alusel õigus neid õigusi piirata. Ringkonnakohus on juba varasemalt asunud seisukohale, et Tartu Vangla võis tulenevalt VangS §-st 41 piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks (Tartu RKK 31.08.2021. a otsus asjas nr 3-20-1367, p 19). Ringkonnakohus viitas seoses julgeoleku mõistega VangS §-le 72, mis reguleerib vangla julgeolekut ja korda ohustava sündmuse lahendamist ning selle paragrahvi lg 1 kohaselt juhib kõikide vangla üldist julgeolekut või vangistuse täideviimist vahetult ohustavate sündmuste lahendamist vangla või Justiitsministeerium. Sama paragrahvi lg 3 järgi võib lg-s 1 nimetatud sündmuse lahendamiseks kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisel kalduda kõrvale üldisest korrast, kui see on muu hulgas vajalik vanglas viibivate kinnipeetavate ja vahistatute elu ja tervise kaitseks. Ringkonnakohus järeldas eelnevast, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/52 põhjendati kinnipeetavate saatmiste piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega kehtestati kõnealused piirangud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks, nagu märgiti kõnealuse käskkirja osas juba viidatud Tartu RKK 31.08.2021. a otsuse p-s 21. Eeltoodust tulenevalt ei muuda kõnealuseid piiranguid õigusvastaseks ka kaebaja väide, mille kohaselt põhjendab Tartu Vangla kõiki piiranguid julgeoleku tagamisega ning kaebaja ei saa aru, milles on julgeolekuoht, kui kinnipeetav jalutab ühe tunni päevas või tutvub õigusaktidega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kõnealuseid piiranguid saab pidada ka vajalikuks, sobivaks ning soovitud eesmärki ja piirangute kestust arvestades igati proportsionaalseks.
14.3.ÜRO piinamise vastase konventsiooni järgi tähendab mõiste „piinamine“ tegevust, millega inimesele tahtlikult tekitatakse tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi, et saada sellelt isikult või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; või et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida; või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul. Selle mõiste all ei mõelda valu või piina, mis tekib üksnes seaduslike sanktsioonide rakendamise tagajärjel või on nendest sanktsioonidest lahutamatu või kutsutakse nende poolt juhuslikult esile. Halduskohtute praktikas on vabaduse võtmisena käsitletud näiteks isiku ilma seadusliku aluseta kinnipidamist, isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamist või kinnipeetava õigusvastaselt kartserisse paigutamist. Arvestades eeltoodut ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilisest levikust tulenevalt Tartu Vanglas ajutiselt kehtestatud liikumispiirangute võimalikku mõju kinnipeetava VangS §-dest 55 lg 2 ja 311 tulenevatele õigustele, ei ole ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et kaebaja jalutuskäiguga seonduvat piirangut perioodil 16.03.2020-28.04.2020 (k.a) ning arvuti kasutamise piirangut perioodil 16.03.2020-18.05.2020 saaks lugeda kaebaja piinamiseks või temalt vabaduse võtmiseks. EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kõnealuseid piiranguid ei saa pidada ka kaebaja inimväärikuse alandamiseks arvestades piirangute kehtestamise eesmärki, kestust ja seda, et piirangute kehtestamisega koos kehtestati kinnipeetavatele ka teatud leevendusmeetmed (18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p 5).
14.4.Ringkonnakohus jääb jätkuvalt ka oma varasemates ning jõustunud otsustes toodud seisukohtade juurde, mis on tehtud käesoleva asjaga analoogsetes vaidlustes (vt nt Tartu RKK lahendid asjades nr 3-20-1367, 3-20-1067, 3-20-1277 ja 3-20-1457). Samuti ei anna alust vangla tegevust jalutuskäikude ja arvuti kasutamise piiramise osas ebaproportsionaalseks ja õigusvastaseks lugeda asjaolu, et halduskohus pidas asjas nr 3-20-528 tehtud 08.04.2020. a määrusega võimalikuks esialgse õiguskaitse korras kohustada Tartu Vanglat võimaldama alates 13.04.2020 T. Tunisele jalutuskäike värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kõnealune määrus oli esialgse õiguskaitse määrus, millega ei lahendatud küsimust, kas Tartu Vangla direktori käskkirjaga kehtestatud piirangud on õiguspärased või mitte. Selline vaidlus lahendatakse kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. T. Tunis esitas halduskohtule ka kaebuse eriolukorra tõttu kohaldatud piiranguid reguleerivate Tartu Vangla direktori käskkirjade tühistamiseks (haldusasi nr 3-20-766), kuid selle kaebuse jättis Tartu Halduskohus 15.01.2021. a otsusega rahuldamata ning eelnimetatud otsus on jõustunud. Käesoleva vaidluse kontekstis on arusaamatu ka kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2021. a määrusele asjas nr 3-21-2245, kuna selles oli vaidlusküsimuseks Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ kehtestatud teatud piirangute kehtivuse peatamise võimalus ja vajadus esialgse õiguskaitse korras.
15.24.03.2020 andis peaminister tõesti välja korralduse nr 46, millega kehtestati liikumisvabaduse piirangud kaubandusettevõtetes (võib liikuda üksi või kahekesi, hoides teistega vähemalt kahe meetrist vahemaad). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja viited kõnealusele korraldusele asjakohased ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, kuna selles toodud distantsi hoidmise kohustus kehtis tavaühiskonnas avalikus ruumis liikumiseks ja
peaministri korralduse eesmärgiks ei olnud kinnipidamisasutustes eriolukorraga seotud piirangute kehtestamine. Selliste meetmete kohaldamise pädevus on kinnipidamisasutuse juhil ning selle üle, et piirangute kehtestamise Tartu Vanglas otsustas selleks pädev isik - vangla direktor, vaidlust ei ole.
15.1.Sellest, et peaministri korraldusega nr 46 kehtestati tavaühiskonnas avalikus ruumis liikumiseks kahe meetrise vahemaa hoidmise kohustus, ei saa järeldada, et ka vangla oleks pidanud kinnipeetavate suhtes kehtestama üksnes liikumisel distantsi hoidmise piirangu. Arvestades Eesti olukorda 2020. a kevadel ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine igati õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võiks levida. Vanglal tuli piirangute kehtestamise otsustamisel arvestada vangla eripäradega – näiteks puudub kinnipeetavatel võimalus liikuda vanglas ilma saatjata ning osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad koos väiksel alal küllaltki pika aja jooksul. Arvestades osakonna kambrite välisel piiratud alal viibivate kinnipeetavate suurt hulka, oleks vanglateenistujatel olnud ilmselt väga raske tagada piisaval määral kinnipeetavate vahelist distantsi ja korrektset ohutusmeetmete rakendamist. Põhilisi tavaühiskonna kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmine ei oleks seega vanglas saanud järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda suurendanuks ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest, samuti oli teave viiruse levimisviiside ja – kiiruse osas ebatäielik.
16.Kaebaja väide, et kuna perioodil 18.03.2020–28.05.2020 ei olnud Tartu Vanglas ühtegi COVID-19 positiivset kinnipeetavat, siis ei olnud õigustatud ka kehtestatud piirangud, ei ole õige. Asjaolu, et kinnipeetavate hulgas ei olnud 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 andmise hetkel ja piirangute pikendamise käskkirjade andmise ajal nakatunuid, ei muuda ennetaval eesmärgil piirangute kehtestamist põhjendamatuks. Värskes õhus jalutamise võimaluse ja arvuti kasutamise võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see vanglalt olulisi töökorralduslike muudatusi. Kui kinnipeetavate värskes õhus viibimise ja arvuti kasutamise võimalustele oleks piirangud kehtestatud alles pärast nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks koroonaviiruse levikuoht olnud vanglas ilmselgelt oluliselt kõrgem. Hilisemad arengud 2020. a sügisel kinnitavad ohu tõsidust, sest mitmes Eesti vanglas tekkis sel ajal teatavasti COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse nakkuskolle ning selle levik oli kiire. Kõnealuseid piiranguid ei muuda õigusvastaseks ka see, et 2021-2022. a võimaldati kinnipeetavatel, kes ei olnud haiged, vanglas värskes õhus tund aega jalutada ja ka arvutit kasutada. 2020. a kevadel esinenud epidemioloogiline olukord ja teadmised koroonaviiruse levikust ning kaitsevahendite kättesaadavus ei ole võrreldavad 2021-2022. a vastava olukorraga.
17.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited, et tema suhtes jõustus 21.04.2020 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-18-6118 ja tal oli vaja selle peale EIK-i edasi kaevata; ta kaebas ka advokaadi tegevusetuse peale advokatuuri ja prokuratuuri; kohtus olid erinevad asjad pooleli ning ta ei suutnud paljusid oma väiteid ilma õigusaktide ja kohtulahenditeta põhjendada, sest vangla ei väljasta õigusakte ilma nende eest raha nõudmata. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustajaga, et olenemata apellatsioonkaebuses toodud väidetest ei selgu neist siiski ja pole ka tõendatud, et kaebajale oleks tegelikult kaasnenud vaidlusalusel perioodil mingid negatiivsed ja tema õigusi rikkuvad tagajärjed sellest, et ta ei saanud õigusaktide- ja kohtulahenditega tutvumiseks vangla arvutit kasutada.
17.1.Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuvalt jõustus 21.04.2020 Xi suhtes tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-18-6180, kuna nimetatud kuupäeval tehtud määrusega ei võtnud Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse. Seega oli kaebajal pärast nimetatud kohtuotsuse jõustumist 6 kuu vältel võimalik õigusaktide ja kohtulahenditega tutvuda ning soovi korral EIK-i poole pöörduda ja vaidlusalune ajutine piirang kasutada õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks vangla arvutit, ei takistanud kaebajal kuidagi EIK-i poole pöördumise õiguse kasutamist.
17.2.Kohtutesse või ka advokaadi tegevusetuse peale kaebustega advokatuuri ja prokuratuuri pöördumiseks ei olnud kaebajal ilmselt samuti tegelikkuses mingeid takistusi, sest Tartu Vangla märkis juba vastuses halduskohtule, et kaebaja kirjavahetuse kaardilt nähtuvalt pidas kaebaja vaidlusalusel perioodil kirjavahetust nii Riigikohtuga, Tartu Maakohtuga, Riigiprokuratuuriga, Lõuna Ringkonnaprokuratuuriga kui ka Eesti Advokatuuriga (tl 18p ja 22-24). Eeltoodut kinnitab ka KIS-ist nähtuv, mille kohaselt esitas kaebaja kõnealusel perioodil 03.05.2020 allkirjastatud taotlused Tartu Maakohtule riigi õigusabi saamiseks (asja nr 1-20-2982 ja 1-18-6180) ning ka taotluse Riigikohtule asjas nr 1-18-6180, et viimane tagastaks talle Tartu Ringkonnakohtu 16.12.2019. a otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse, sest seda ei võetud menetlusse. Asjas nr 1-18-6180 esitas kaebaja Tartu Maakohtule ka kaks 17.05.2020 allkirjastatud taotlust. Viidatud andmed annavad aluse asuda seisukohale, et Xil oli võimalik oma õigusi efektiivselt kaitsta, vaatamata vangla poolt arvuti kasutamiseks kehtestatud ajutisele piirangule. KIS-ist nähtuvalt oli vaidlusalusel perioodil kaebajaga seotud haldusasjades menetlus pooleli üksnes asjas nr 3-19-55, kuid selles asjas puudus Xil vaidlusalusel perioodil vajadus kohtusse pöörduda, kuna apellatsioonkaebus oli juba menetlusse võetud ning kaebaja täiendavat seisukohta küsis ringkonnakohus temalt alles 18.11.2020. a määrusega. Järgmise kaebuse haldusasjas esitas X halduskohtule alles 14.07.2020 (haldusasi nr 3-20-1340).
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kõnealust piirangute ajaks ei võetud kaebajalt tegelikult täielikult ära võimalust õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvuda. Arvuti vahendusel õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvumine asendus Tartu Vanglas võimalusega tutvuda õigusaktidega paberkandjal ning võimalusega lasta teha endale väljatrükke soovitud kohtulahenditest. Apellatsioonkaebuses (lk 5) märgib kaebaja ise, et õigusakte, s.o paberkandjal seadusi oli võimalik vanglalt saada ja küsimus oli kohtulahendites. Seda, et kuigi kehtestatud piirangust tulenevalt ei olnud kaebajal võimalik õigusaktidega tutvumiseks kasutada vangla arvutit, oli tal võimalik vajadusel küsida vanglaametnikult õigusakte paberkandjal, märkis ka vastustaja oma 30.10.2020. a otsuses hüvitamistaotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 10p).
18.1.Ringkonnakohtul ei ole sarnaselt halduskohtuga alust kahelda vastustaja selgituses, et Tartu Vangla viiendas üksuses, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, kehtis kord, et kinnipeetaval oli võimalik küsida vanglaametnikult endale kohtulahendeid kambrisse tutvumiseks või lasta teha neist endale koopia ning kohtulahendiga tutvumiseks anti see talle paberkandjal tasuta kambrisse ja see tuli pärast tutvumist vanglale tagastada. Kui kinnipeetav soovis aga lahendit endale saada, siis tuli tal selle koopia eest tasuda. See, et kinnipeetav tasub talle vajalikest dokumentidest vms tehtud koopiate eest, tuleneb ka Tartu Vangla kodukorra p-st 11.9.
18.2.Samuti ei anna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust kaebaja väide, mille kohaselt ei ole asjakohane vangla väide, et dokumendihaldussüsteemist ei nähtu, et ta oleks vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi sooviga saada koopia kohtulahenditest, sest
suuline pöördumine on ka pöördumine ja kontaktisik ei võta pöördumisi vastu, kui ei kirjuta, et kinnipeetav on nõus koopiate eest maksma. Tartu Vangla kodukorra p 11.1.1 järgi pöördub kinnipeetav tööpäeviti oma olmeküsimuste lahendamise probleemiga suuliselt vanglateenistuse ametniku poole. Ametnik selgitab välja probleemi olemuse ja vajadusel edastab probleemi elektrooniliselt muule struktuuriüksusele (meditsiini-, kriminaalhooldus-, teabe- ja uurimis-, haldusosakonnale) või, kui olukord seda nõuab, laseb kirjutada ja võtab vastu kirjaliku pöördumise. Tartu Vangla kodukorra seletuskirjas märgitakse, et kinnipeetaval vangistusega seoses tekkinud probleemid lahendatakse vanglateenistuse ametniku poolt või tema vahendusel ning kinnipeetava poolt vanglale esitatud taotlus peab olema vanglateenistusele arusaadav, mistõttu on vajalik, et taotlus oleks kirjutatud selgesti loetavas käekirjas ning selle sisu peab olema selgelt ja üheselt väljendatud. Kodukorra p 11.1.4 kohaselt registreerib pöördumised üksuse ametnik vangla dokumendiregistris. Tartu Vangla märkis vastuses kaebusele, et vangla dokumendihaldussüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi seoses sooviga saada koopiat kindlatest kohtulahenditest, kuid samast süsteemist nähtuvalt on ta vaidlusalusel perioodil soovinud saada koopiaid tema enda käes olevatest dokumentidest ja nende väljastamise eest võeti kaebajalt ka ettenähtud tasu. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eeltoodust pigem see, et kui kinnipeetav soovib vanglateenistuse kaudu saada dokumentidest, õigusaktidest, kohtulahenditest jne koopiaid, siis esitatakse sellekohane taotlus või pöördumine vanglaametnikule kirjalikult ja see ka registreeritakse vangla dokumendihaldussüsteemis, kuna sellise taotluse rahuldamine eeldab kodukorra kohaselt, et kinnipeetav tasub vanglale koopiate eest. Seda, et kaebaja esitas vaidlusalusel perioodil vanglaametnikule siiski suulise pöördumise kohtulahenditest koopiate saamiseks, mida ei rahuldatud, pole kaebaja millegagi tõendanud. Samuti ei ole kaebaja millegagi tõendanud ka seda, et talle ei antud vaidlusalusel perioodil vajalikke kohtulahendeid ka paberkandjal tasuta kambrisse tutvumiseks, kui ta seda soovis.
19.Eeltoodust tulenevalt jääb Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.03.2022. a otsus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.