Ragnar Kodari kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja vangla kohustamiseks
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ragnar Kodari määruskaebus Tartu Halduskohtu 03.04.2019. a määruse resolutsiooni p 2 peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Ragnar Kodari määruskaebus menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.04.2019. a määruse resolutsiooni punkt 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ragnar Kodar esitas 01.11.2018 Viru Vanglale avalduse, mis sisaldas vaiet ja kahju hüvitamise taotlust. Kaebaja märkis, et tal ei võimaldata olla 4 tundi päevas kambrist väljas, ei võimaldata teha tööd ja ei tagata talle spordisaali kasutamise võimalust. Kaebaja taotles eeltoodud võimaluste andmist talle ja mittevaralise kahju hüvitamist. Vangla jättis 30.11.2018. a vaideotsusega nr 6-16/214-2 vaide rahuldamata ning 21.12.2018. a otsusega nr 6-16/214-3 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla viitas sellele, et prokuratuur kohaldas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg 1 alusel oma määrusega kaebaja suhtes lisapiiranguid, sh täielikku eraldamist teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Vangla ei saa võimaldada kaebajale liikumiseks vaba aega, tööd või spordisaali kasutamist, kuna sel juhul puutuks ta kokku teiste vanglas kinni peetavate isikutega. Vangla täidab prokuröri määrust. R. Kodar esitas 09.01.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu, selgitades, et ta on süüdi mõistetud kohtuasjas 1-14-4804 ja kohtu all kohtuasjas 1-18-6180. Kaebaja staatuseks on kinnipeetav ja ta viibib Viru Vanglas ning tema suhtes kehtivad piirangud, mille alusel on ta juba üle aasta täielikus sotsiaalses isolatsioonis.
Kaebaja saab kambrist väljaspool olla vaid ühetunnise jalutuskäigu ajal. Kaebaja ei saa kasutada võimalust viibida väljaspool kambrit vähemalt 4 tundi päevas, ei saa kasutada spordisaali ega töötada. Tartu Vanglas on paremad võimalused kinnipeetavatele, kellel on keelud ja isolatsioon. Viru Vanglas seda võimaldav osakond väidetavalt puudub, kuid vangla peab looma kõigile võrdsed võimalused. Kaebaja esitas kaebuses järgmised nõuded: võimaldada tal viibida 4 tundi päevas avatud sektoris, kasutada spordisaali ja töötada; hüvitada talle vangla poolt tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja palus vabastada ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.
2.Tartu Halduskohus otsustas 03.04.2019. a määruse resolutsiooni p-ga 1 tagastada R. Kodari esitatud kohustamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Sama määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis halduskohus hüvitamisnõudes kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning määruse resolutsiooni p-ga 3 jättis kohus hüvitamiskaebuse käiguta ja kohustas kaebajat 10 päeva jooksul alates määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest kaebust tervisele tekitatud kahju osas täiendama ja tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu 250 eurot ning esitama soovi korral hüvitamisnõude suuruse täpsustuse ja tasuma sel juhul riigilõivu sellelt summalt. Määruse põhjenduste kohaselt sätestab RVastS § 9 lg 1, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtu hinnangul tugines kaebaja kaebuses väärikuse alandamisele (teda koheldakse ebavõrdselt, talle on põhjustatud vangistusega paratamatult kaasnevast suuremaid kannatusi) ja tervise kahjustamisele. Halduskohus leidis, et kaebajal tuleb esitada kohtule täiendav selgitus selle kohta, milles täpsemalt seisneb kaebaja tervisele tekkinud kahju (millised haigused või tervisehäired on kaebajal tekkinud) ja millega kaebaja kavatseb seda tõendada. RLS § 22 lg 1 p 12 alusel ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamise eest. Seetõttu tuleb kaebajal eraldi välja tuua, millises summas nõuab ta hüvitist väärikuse alandamise ja millises summas tervise kahjustamise eest. Väärikuse alandamise eest nõutava kahju hüvitamise nõude esitamisel on ette nähtud riigilõiv ja kuna kaebaja ei ole nõutava hüvitise summat märkinud, vaid taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, siis on riigilõiv väärikuse alandamisega seoses esitatud hüvitamisnõude puhul RLS § 60 lg 3 alusel 250 eurot. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse kaebajale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kaebaja isikukonto väljavõtte põhjal on täidetud majanduslik tingimus kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest. Halduskohus ei vabastanud aga kaebajat riigilõivu tasumisest, leides, et puudub alus eeldada, et kaebaja osalemine menetluses on edukas. Halduskohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt: Vangistusseaduse § 102 kohaselt võib prokuratuuri või kohtu määruse alusel KrMS sätestatud alustel ja korras kohaldada täiendavaid piiranguid muuhulgas vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes. Ka KrMS § 1431 reguleerib just vabaduspiiranguga isikule, sh kinnipeetavale kohaldatavaid piiranguid. Kaebaja suhtes ei kohaldatud vahistatu režiimi. Kaebaja oli samaaegselt nii kinnipeetav kui ka kahtlustatav/süüdistatav ning talle kohaldati piiranguid prokuratuuri määruse alusel, mis on seega seadusest tulenevalt lubatud. Kaebaja tugines kaebuses sellele, et Tartu Vanglas on lisapiiranguid omavatele kinnipeetavatele paremad tingimused. Kaebajal ei ole aga subjektiivset õigust nõuda, et võimalused ja tingimused oleksid kõigis vanglates ühesugused. Viru Vanglal tuli täita prokuratuuri määrust ja eraldada kaebaja teistest kinni peetavatest isikutest. Vastustaja kinnitas kohtueelses menetluses, et see tingiski kaebaja
soovitud võimaluste puudumise (ei saa olla 4 tundi päevas kambrist väljas, ei saa teha tööd ja ei ole spordisaali kasutamise võimalust). Kaebaja enda sõnul on talle ka selgitatud, et Viru Vanglas puudub selline osakond, kus ta saaks olla prokuratuuri määruse kohaselt eraldatud, kuid samas liikuda väljaspool kambrit, kasutada spordisaali ja töötada. Halduskohtu hinnangul on äärmiselt kaheldav, kas selliste olude puudumist vanglas saab pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks või tegevusetuseks. Seetõttu on esitatud hüvitamiskaebuse eduväljavaated vähesed. Kui kaebaja soovib siiski hüvitamiskaebuse menetlemist, tuleb tal leida võimalus tasuda riigilõiv. Halduskohus selgitas kaebajale ka seda, et tal on endal võimalik vähendada tasumisele kuuluva riigilõivu suurust, kui ta esitab hüvitamisnõude konkreetses summas, mitte ei taotle kahju hüvitist kohtu äranägemisel. RLS § 60 lg 2 kohaselt on riigilõiv sel juhul 3 % nõutavast summast, kuid mitte vähem kui 15 eurot ja mitte rohkem kui 750 eurot. Kui nõutava hüvitise suurus oleks näiteks 1 000 eurot, siis tuleb kaebajal riigilõivu tasuda 30 eurot, kui nõude suurus oleks 5 000 eurot, siis on riigilõiv 150 eurot jne. Kui kaebaja taotleb väärikuse alandamise eest hüvitist vähem kui 8 333 eurot, siis on ka sel juhul tasumisele kuuluv riigilõiv väiksem, kui 250 eurot.
3.R. Kodar sai halduskohtu 03.04.2019. a määruse kätte 08.04.2019.
4.15.04.2019 esitas R. Kodar halduskohtule puuduste kõrvaldamisena pealkirjastatud dokumendi, mida halduskohus selle sisust tulenevalt käsitles õigustatult osaliselt ka määruskaebusena Tartu Halduskohtu 03.04.2019. a määruse resolutsiooni p 2 peale ja edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
5.Kaebaja palus end vabastada riigilõivu tasumisest materiaalsete võimaluste puudumise tõttu. Kaebajal puudub võimalus tasuda riigilõiv summas 250 eurot, kuna talle ei anta vanglas tööd. Samuti ei ole tal lähedasi, kes tema eest riigilõivu maksaksid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, et seda on võimalik menetleda. Määruskaebusega on vaidlustatud Tartu Halduskohtu määrust osas, milles kohus jättis rahuldamata kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse ning kohustas tasuma riigilõivu summas 250 eurot. Seega on määruskaebus esitatud Tartu Halduskohtu 03.04.2019. a määruse resolutsiooni p 2 peale. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.
7.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja sissetulek on ebapiisav, et riigilõivu tasuda. Määruskaebuse esitaja viitab ka ise määruskaebuses, et tal puuduvad materiaalsed vahendid, et riigilõivu tasuda.
8.Halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse aga rahuldamata põhjusel, et väärikuse alandamisega seonduval hüvitamiskaebusel puuduvad ilmselt igasugused eduväljavaated. Halduskohus leidis, et rahalise hüvitise väljamõistmine kaebaja poolt kaebuses välja toodud asjaoludel ei oma eduväljavaateid HKMS § 111 lg 1 mõttes. Määruskaebuse esitaja ei ole nimetatud seisukohale määruskaebuses vastu vaielnud, kuid ringkonnakohus mõistab, et määruskaebuse esitaja soov on, et ta ei peaks riigilõivu tasuma ja et tema hüvitamiskaebust
menetletaks tervikuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja mittevaralise kahju nõue väärikuse alandamisega seonduvalt ei ole perspektiivikas. Seetõttu oli põhjendatud kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmine.
9.Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti mõistnud, et kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist tuginedes kaebuses nii tema väärikuse alandamisele (teda koheldakse ebavõrdselt, talle on põhjustatud vangistusega paratamatult kaasnevast suuremaid kannatusi) kui ka tervise kahjustamisele. Viimati nimetatud hüvitamisnõude aluse osas leidis halduskohus igati põhjendatult, et kuna RLS § 22 lg 1 p 12 alusel ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamise eest, tuleb kaebajal eraldi välja tuua, millises summas ta nõuab vanglalt hüvitist väärikuse alandamise ja millises summas tervise kahjustamise eest. Väärikuse alandamise eest nõutava kahju hüvitamise nõude esitamisel on aga ette nähtud riigilõiv ja kuna kaebaja ei olnud nõutava hüvitise summa suurust kaebuses ise märkinud, vaid taotles õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, siis tuleb väärikuse alandamisega seoses esitatud hüvitamisnõude puhul kaebajal tasuda RLS § 60 lg 3 alusel riigilõivu summas 250 eurot. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse kaebajale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohus märkis, et kuigi kaebaja isikukonto väljavõtte kohaselt on täidetud majanduslikud tingimused kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest, ei vabasta kohus kaebajat siiski sellest kohustusest, kuna kaebuses toodud ja väidetava väärikuse alandamisega seonduva hüvitisenõude kohta käivate põhjenduste tõttu puudub kohtul alus eeldada, et kaebaja osalemine menetluses oleks edukas. Halduskohus viitas sel alusel esitatud hüvitamisnõudega seonduvalt õigesti VangS §-le 102, mille kohaselt võib prokuratuuri või kohtu määruse alusel KrMS sätestatud alustel ja korras kohaldada täiendavaid piiranguid muuhulgas vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava suhtes. Ka KrMS § 1431 reguleerib vabaduspiiranguga isikule, sh kinnipeetavale, kohaldatavaid piiranguid. Kaebajale kohaldati vanglas piiranguid, mida ta ise näeb enda väärikuse alandamisena, tegelikult prokuratuuri määruse alusel, mis on igati seadusega kooskõlas ja seetõttu pole ka alust arvata, et tegemist oli vanglapoolse õigusvastase käitumisega, mis võiks tingida vanglalt hüvitise väljamõistmise kaebaja kasuks. Kaebaja tugines kaebuses ka sellele, et Tartu Vanglas on lisapiiranguid omavatele kinnipeetavatele loodud paremad tingimused. Ka selles osas märkis halduskohus igati põhjendatult ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et võimalused ja tingimused oleksid kõigis vanglates ühesugused. Nagu juba öeldud, tuli Viru Vanglal täita prokuratuuri määrust ja eraldada kaebaja teistest kinni peetavatest isikutest, mis tingiski kaebaja soovitud võimaluste puudumise, s. o selle, et ta saanud olla 4 tundi päevas kambrist väljas, ei saanud teha tööd ja ei saanud kasutada ka spordisaali. Halduskohus märkis seega kaebaja väärikuse alandamisega seonduva hüvitamisnõude puhul igati põhjendatult seda, et on äärmiselt kaheldav, kas selliste olude puudumist vanglas saab pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks või tegevusetuseks ja seetõttu on ka esitatud hüvitamiskaebuse eduväljavaated vähesed, aga kui kaebaja soovib siiski hüvitamiskaebuse menetlemist, tuleb tal tasuda riigilõiv.
10.Halduskohus selgitas kaebajale muuhulgas ka seda, et tal on endal võimalik vähendada tasumisele kuuluva riigilõivu suurust, kui ta esitab hüvitamisnõude konkreetses summas, mitte ei taotle kahju hüvitist kohtu äranägemisel (vaidlusaluse määruse p 13) ja andis selleks
kaebajale ka täiendava tähtaja – 10 päeva sama määruse resolutsiooni p 2 (kaebaja menetlusabi taotluse e. riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmine) jõustumisest arvates. Kuna ringkonnakohus jätab halduskohtu 03.04.2019. a määruse resolutsiooni p 2 peale esitatud määruskaebuse rahuldamata, s. o muutmata halduskohtu seisukoha, et R. Kodaril tuleb hüvitamiskaebuse esitamisel siiski riigilõivu tasuda ja käesoleva määruse peale ei saa esitada edasikaebust Riigikohtule (HKMS § 119 lg 1), siis jõustub halduskohtu 03.04.2019. a määruse resolutsiooni p 2 ringkonnakohtu määruse tegemise kuupäeval (HKMS § 179 lg 3). Tulenevalt halduskohtu määruse p-st 13 ja sama määruse resolutsiooni p-st 3 on seega kaebajal juhul, kui ta soovib, et tema hüvitamiskaebust sisuliselt menetletaks, veel aega 10 päeva alates halduskohtu 03.04.2019. a määruse resolutsiooni p 2 jõustumise päevast, s. o 10 päeva alates ringkonnakohtu käesoleva määruse tegemise päevast, vähendada ise hüvitamisnõudelt tasumisele kuuluvat riigilõivu selle kaudu, et ta esitab halduskohtule kahjunõude konkreetses summas ja sellises suuruses, mille pealt tal on võimalik tasuda minimaalne tasumisele kuuluv riigilõiv 15 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.