XXi kaebus MTÜ Eesti Esitajate Liidu 29.07.2020 otsuse tühistamiseks ning vastustaja kaebaja 19.06.2020 taotluse uueks läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – MTÜ Eesti Esitajate Liit
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.01.2021 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 19.06.2020 vabakutselise loovisiku loometoetuse taotluse. Taotlusesse oli märgitud viimase töölepingu või muu sellesarnase püsiva iseloomuga võlaõigusliku lepingu sõlmimise ja lõppemise aja kohta (p 10) andmetena „01.10.2019-...“. Taotlusvormil on esitatud järgmised selgitused: - vabakutselise loovisiku loometoetust on õigus saada vabakutselisel loovisikul, kes ei ole saanud tulu võlaõigusliku lepingu alusel vähemalt loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul (võlaõiguslikuks lepinguks võib olla näiteks tööleping, töövõtuleping, käsundusleping, agendileping). - Eriolukorra ajal ja 180 päeva jooksul pärast selle lõppemist on LLS § 232 lg 4 alusel vabakutselisel loovisikul õigus esitada loometoetuse taotlus, kui tema poolt loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul võlaõigusliku lepingu alusel saanud tulu ei ületa LLS § 18 lõikes 5 nimetatud loometoetuse suurust (584 eurot) või kui ta on saanud tulumaksuseaduse § 19 lõigetes 3, 5 ja 6 nimetatud tulumaksuga mittemaksustatavat tulu (nt. Eesti Kultuurkapitali stipendiumi). - Vastavalt maksukorralduse seaduse § 29 punktile 28 on maksuhalduril (Maksu- ja Tolliametil) õigus MTÜ-le Eesti Esitajate Liit (EEL) avaldada maksusaladust sisaldavat teavet vabakutselise loovisiku loometoetuse taotleja saadud tulu kontrollimiseks seoses tema taotluse menetlemisega. - Annan maksuhaldurile loa väljastada EEL-i päringu alusel infot töötamise registri kannete kohta (periood: taotluse esitamisele eelneva kuu algusest kuni loometoetuse maksmise perioodi lõpuni). 1(8)
2.MTÜ Eesti Esitajate Liit (EEL) teavitas XXi 03.08.2020, et taotlus jäetakse rahuldamata. Taotleja on märkinud viimase töölepingu või muu sellesarnase püsiva iseloomuga võlaõigusliku lepingu sõlmimise ja lõppemise aja kohta: 01.10.2019 - ... . Töötamise registri andmete kohaselt on taotlejal kehtiv tööleping alates 01.10.2019, tööandja XXXXXX OÜ. Kultuuriministeerium on 13.07.2020 andnud seisukoha vabakutselise loovisiku loometoetuse taotlemise ja töölepingu osas. Ministeeriumi seisukoha kohaselt ütleb LLS § 3 lg 1 sõnaselgelt, et vabakutseline loovisik on isik, kes ei tööta töölepingu alusel. Säte ei sisalda mingeid täpsustavaid tingimusi, näiteks töötamine osalise tööajaga vmt. Samuti ei ole antud haldusorganile ehk normi rakendajale (loomeliidule) kaalutlusõigust. XX esitas otsusele 21.08.2020 vaide, kus selgitas, et - EEL kodulehel on välja toodud, et alates 22.04.2020.a. võib vabakutselise loovisiku loometoetust taotleda loovisik, kelle eelneva kuu sissetulek loometegevusest või võlaõigusliku lepingu alusel ei ületa 584 eurot / kuus. - EEL 24.04.2020 infokirjas on selgitatud, et eriolukorra ajal võib taotluse esitamisel eelnenud kuul ja toetuse saamise ajal saada sissetulekut kui 584 eurot kuus; - EEL loometoetuste maksmise alustes ja korras on märgitud, et isikul on õigus saada loometoetust, kui ta ei ole saanud tulu võlaõigusliku lepingu alusel vähemalt loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul; - Vaide esitaja teab töölepinguga loomeisikuid, kes saavad ka loometoetust. EEL jättis 26.08.2020 vaide rahuldamata. Kultuuriministeerium selgitas, et kui taotlejal on kehtiv tööleping, siis ei saa talle toetust määrata isegi juhul, kui ta töötasu on olnud 0 €. Eel peab loometoetuse andmisel täitma seaduses toodud tingimusi ja eesmärke. Taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks on asjaolu, et taotlejal oli taotluse esitamise ajal kehtiv tööleping. Lähtudes Kultuuriministeeriumi suunistest ei saa töölepinguga isikut pidada LLS § 3 lg 1 kohaselt vabakutseliseks loovisikuks. Samuti on Kultuuriministeerium seisukohal, et seadusandja ei ole normi rakendajale (st. EEL-ile) andnud kaalutlusõigust. Vaide esitaja toodud teave on asjakohane, kuid üksnes isikute osas, kes vastavad vabakutselise loovisiku määratlusele. Toetuse määramisest keeldumise aluseks olnud asjaolu (kehtiv tööleping) ei ole ära langenud. Samas on taotlejal õigus igal ajal esitada uus vabakutselise loovisiku loometoetuse taotlus, kui isik vastab LLS-is toodud tingimustele.
3.XX esitas 01.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTÜ Eesti Esitajate Liidu 29.07.2020 otsuse tühistamiseks ning vastustaja kaebaja 19.06.2020 taotluse uueks läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Vastustaja oleks pidanud olukorras, kus kaebaja taotluse esitamisele eelneva kuu sissetulek oli Maksu- ja Tolliameti andmetel null eurot, taotluse rahuldama ja määrama loometoetuse. Kaebaja võiks saada võlaõigusliku lepingu alusel tasu kuni 584 eurot. Seega üksnes põhjusel, et kaebajal on tööleping, ei ole toetuse määramisest keelamine asjakohane. Tuleb täiendavalt kaaluda, kas kaebajal on olemas piisav sissetulek.
2.Seadusandja on LLS § 18 lg 71 osas soovinud anda loomeliidule kaalutlusõiguse, kuna seletuskirjas on märgitud, et õigus (loometoetuse) pikendamise otsustamiseks jääb loomeliidule, kes tunneb oma liikmeid ja nende tulu saamise võimalusi.
3.Kaebaja on olnud alates 16.03.2020 tasustamata puhkusel poolte kokkuleppel. Sellega säilis kaebajale minimaalne sotsiaalmaks, mis oli kaebajale oluline ravikindlustuse säilimiseks.
4.Kaebajat koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende isikutega, kes saavad loometoetust ja kel on ka tööleping. Samuti ei ole arusaadav, miks tööleping ei ole samas kontekstis võlaõiguslik leping. Riik ei tohiks lähtuda eeldusest, et töölepingu olemasolul on kaebajal minimaalne toimetulek. Loometoetuse eesmärk ei ole abi andmine puuduse korral, vaid Eesti kultuurielu toetamine, kuid neid ei saa tegelikus elus eraldi käsitleda.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 2(8)
1.Vabakutselise loovisiku tunnustele vastab loovisik, kellel ei ole taotluse esitamise ajal kehtivat töölepingut ning kelle teosed on kolme viimase aasta jooksul avaldatud või üldsusele suunatud autoriõiguse seaduse §-de 9 ja 10 tähenduses. Loomeettevõtluse valdkonnas on tavapärane, et loovisiku tööandjaks on mõni talle endale või lähedasele kuuluv osaühing. Kaebaja elukoht ja tööandja asukoht on samad, mistõttu eeldab vastustaja, et tööandja esindajaks on kaebajale lähedane isik.
2.Tavaolukorras maksab tööandja oma töötajale kokkulepitud töötasu. Eriolukorra kehtestamise ajal kaotasid paljud seni muusikalise teenuse osutajad võimaluse tulu teenida ja palka maksta. Loometoetust saavad taotleda üksnes need isikud, kes ei tööta töölepingu või muu sarnase võlaõigusliku lepingu alusel. Eriolukorra ajal oli võimalik töötasu vähendada või ka tööleping erakorraliselt üles öelda.
3.Olukord, kus kaebaja sõlmis töölepingu kehtivuse ajal tasustamata puhkuse kokkuleppe, oli kaebaja teadlik valik. Seega oli ka poolte vahel sõlmitud kokkulepe, et kaebaja töötasu ei saanud.
4.Vastustaja ei olnud 19.06.2020.a. taotlust menetledes teadlik, et kaebaja oli taotluse esitamise ajal tasustamata puhkusel. Kaebaja on selgitanud, et tema tasustamata puhkus jätkus ka pärast 30.04.2020, kuid tööandja ei olnud kursis, et peab selle töötamise registrisse märkima. LLS ei täpsusta, kas isikut, kellel on kehtiv tööleping, aga see on peatatud ja isik ei tööta (st. tehtud on vastav kanne töötamise registrisse), saab lugeda vabakutseliseks loovisikuks. Vastustaja lähtus otsuse tegemise ajal teadmisest, et isikul on kehtiv tööleping.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
6.LLS § 16 lg 1 sätestab, et vabakutselisel loovisikul, kes ei saa loometegevusest sissetulekut, on õigus saada loomeliidu kaudu vabakutselise loovisiku loometoetust. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas kaebaja vastab vabakutselise loovisiku nõuetele. LLS § 3 lg 1 sätestab, et vabakutseline loovisik on loovisik, kes tegutseb sama seaduse § 2 lõikes 1 märgitud loomealal ja kes ei ole avalikus teenistuses või ei tööta töölepingu või muu sellesarnase iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel. Vastustaja ei väida, et kaebaja ei vastaks LLS § 2 lg 1 tingimustele. Vaidlus on selle üle, mida tähendab LLS § 3 lg 1 mõttes, et isik „ei tööta töölepingu alusel.“ Kohus selgitab, et „ei tööta“ võib viidata nii töövälisele ajale, korralisele puhkusele, töölepingu peatumisele kui ka sellele, et tööleping on lõppenud. Nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks tuleb uurida seadusandja tahet.
7.LLS seletuskirja1 kohaselt: - Vabakutselisel loovisikul puudub turvavõrk võimalikel loomingulistel või tervislikel kriisiperioodidel, eeskätt puudutab see sotsiaal- ja ravikindlustust. Seaduse eesmärgiks on tagada loovisikutele, eeskätt vabakutselistele loovisikutele elementaarne toimetulek ja sotsiaal- ning raviturva miinimum. - Eesti riigi väiksust arvestades on selge, et meil pole ega tule turumajanduse isetoimimise eelduseks olevat kultuuriturgu. Ilma riikliku süsteemse toeta jääb meie kunst kiratsema ja ühiskond ilma tema normaalseks toimimiseks hädavajalikust vaimsest keskkonnast. - Praegu on vabakutselisel loovisikul vaid üks võimalus: hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE). Kogemus näitab, et vabakutseline kunstnik, kelle loovus on enamasti eruptiivset laadi, kus on tõusud ja mõõnad, kriisid ja õnnestumised, ei mahu hästi FIE loogikasse ja FIE elu tegelikkusse. Millegi olulise loomine eeldab süvenemist ja pühendumist, eeldab kas püsivat või ajutist vabakutselisust, st mitteolemist tähtajalistes tööõiguslikes või teenistussuhetes, mis tähendab ka regulaarse
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/85165bd0-06de-3a8b-9d6aa442da640cd1/Loovisikute%20ja%20loomeliitude%20seadus, algteksti lõpus.
3(8)
sissetuleku ebakindlust. Samuti tekib probleem perioodil, mil loovisik ei ole hõivatud aktiivse loometegevusega. Kunstilooming on täis ettearvamatusi ja võib õnnestuda, nurjuda või kesta kauem, kui kavatsetud. - Keskne tähendus kogu eelnõu lõikes on vabakutselise loovisiku mõistel, kes ei ole töölepingu ega muu võlaõigusliku lepingu alusel püsivalt oma loometegevuse eest tulu saav ega ole avalikus teenistuses. Loometoetuse näol on tegemist vahenditega, mis makstakse vabakutselisele loovisikule, kellel ajutiselt puudub tööst saadav sissetulek. Kaebaja on selgitanud, et ta oli toetuse taotlemise ajal tasustamata puhkusel. LLS vastuvõtmisel kehtis Eesti Vabariigi töölepinguseadus2 (kehtetu alates 01.07.2009), millega kooskõlalist tõlgendamist sooviti eelduslikult saavutada. Viidatud seadus nägi ette, et töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga. Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lõppemist (§ 54 lg 1). Töölepingu peatumine ei tähendanud palga säilitamist igal juhul, vaid üksnes seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel ja korras säilitati töötajale töölepingu peatumise ajaks palk või maksti muud hüvitust (lg 2). Tööleping peatus (§ 55): 1) kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel; 2) poolte kokkuleppel, sealhulgas poolte kokkuleppel antava palgata puhkuse ajaks; 3) puhkuse ajaks; 4) ajaks, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu; 5) ajaks, mil töötaja täitis talle riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesandeid või esindas seaduse või kollektiivlepinguga ettenähtud korras töötajaid; 6) seadusliku streigi ajaks, kui töötaja osaleb niisuguses streigis seadusega ettenähtud korras; 7) ajaks, mil töötaja on ajateenistuskohustuse täitmisel, teenib asendusteenistuses või võtab osa õppekogunemisest ; 8) ajaks, mil tööandja nõuab töötajalt ebaseaduslikult teist tööd ja töötaja keeldub niisugust tööd tegemast; 9) ajaks, mil töötaja oli arestis või vahi all; 10) ajaks, mil töötaja oli töölt kõrvaldatud joobe tõttu, distsiplinaarmenetluse ajaks või distsiplinaarkaristusena; 11) ajaks, mil töötaja oli seadusega selleks volitatud riigiorgani või ametiisiku poolt töölt kõrvaldatud; 12) muudel juhtudel, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Kohus selgitab, et LLS vastuvõtmise ajal kehtis ka puhkuseseadus3, mis nägi ette puhkuse saamise võimalust põhipuhkusena, lisapuhkust tervistkahjustava töö eest, erinevaid vanemapuhkuseid ning lisaks palgata puhkusele ka osaliselt tasustatavat puhkust tööandja ettepanekul töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel. LLS § 16 lg 2 sätestab täiendavalt, et loometoetust on õigus saada loovisikul, kes - on vanuses 16. eluaastast kuni vanaduspensioni eani; - ei ole saanud tulu võlaõigusliku lepingu alusel vähemalt loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul; - ei õpi õppeasutuses statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes; - ei teeni kaitseväes või asendusteenistuses; - ei saa riiklikku pensioni ega välisriigi poolt makstavat pensioni; - ei saa vanemahüvitist perehüvitiste seaduse alusel; - ei saa töövõimetoetust rohkem kui pool käesoleva seaduse § 18 lõikes 5 nimetatud loometoetuse suurusest.
Kohtule ei nähtu LLS eesmärgist, § 16 lg-st 2 ega selgitustest, et loometoetust sooviti anda loovisiku töölepingu kehtivuse (vt viidatud töölepinguseaduse § 54 lg 1) ajal töötaja ajutisel vabanemisel kohustusest teha tööd. Isik ei tööta ka siis, kui tal on väljateenitud puhkeaeg, puhkepäevad või põhipuhkus ja sel ajal loometoetuse kui loomingu loomise eest tasustamine oleks vastuolus isiku vajadusega puhkeaja järele. LLS eesmärgiks ei ole ilmselgelt isiku toetamine ajal, kui ta ei tegele loometööga, vaid on haige (s.o ajutiselt töövõimetu), aresti või vahi all, streigib, ajateenistuses, distsiplinaarkaristusena või kainenemiseni töölt kõrvaldatud või täidab riigi poolt talle seatud muid ülesandeid. Samuti ei ole erinevate vanemapuhkuste või statsionaarse või täiskoormusega õppe eesmärk kooskõlas samaaegse loometööga (vt LLS § 16 lg 2). Kohus ei välista, et mistahes toodud eluliste olukordade läbielamine võib tingida loometöö käivitumise, kuid LLS regulatsiooni eesmärk ei ole seletuskirjast tulenevalt olnud loovisikule selle aja eest toetust maksta. Kohus märgib, et erisust ei saa järeldada sõltuvalt sellest, kas varasema regulatsiooni kohaselt oli töölepingu peatumise aeg tasustatud või mitte. Näiteks korraline põhipuhkus ja ka ajutine töövõimetus võivad olla vastavalt tervikuna või osaliselt tasustatud. LLS eesmärgist ei tulene, et loometoetust soovitaks maksta ajal, mil isikul on sissetulek nagunii tagatud, sh mõningate puhkuste, pensioni, vanemahüvitise või ajateenija toetuse näol. Ka LLS § 16 lg 2 välistab pensioni, vanemahüvitise ja töövõimetoetuse ajal loometoetuse saamise. Samuti ei nähtu LLS eesmärgist, et ilmselgelt tasustamata töölepingu peatumised (joobe tõttu kõrvaldamine, töö tegemisest keeldumine, arestis või vahi all viibimine) tuleks loovisikule kompenseerida loometoetusega. Kuivõrd seadusandja ei ole ühtegi erisust ette näinud, tuleb tervikuna järeldada, et töölepingu peatumine LLS vastuvõtmise ajal kehtinud regulatsiooni kohaselt ei pidanud seadusandja tahte kohaselt tooma kaasa loometoetuse andmise.
8.Kehtiv töölepinguseadus (TLS) ei näe ette töölepingu peatamist või peatumist. Töötajal on eelnevalt toodud analoogsetel alustel õigus keelduda töö tegemisest (TLS § 19). MKS § 251 lg 3 p 5 reguleerib töötamise peatumist töötamise registri mõttes, milleks on tööd tegeva isiku viibimine lapsehoolduspuhkusel, isapuhkusel, aja- ja asendusteenistuses või poolte kokkuleppel antaval tasustamata puhkusel. Vastava seadusesätte seletuskirjas4 on selgitatud, et töölepingu peatumise mõistet töölepingu seaduses enam ei ole. Töötajal on õigus seaduses sätestatud juhtudel keelduda töö tegemisest, näiteks puhkuse, töövõimetuse, streigi või ajateenistuse ajal. Seadus ei määra, kuidas seda tuleks vormistada ja kas seda üldse peaks vormistama. Küll aga on vastavaid andmeid vaja töötamisega kaasnevate sotsiaalsete õiguste tuvastamisel eriseadusega ettenähtud juhtudel ning töötamisega seotud kohustuste täitmise kontrollimisel (järelevalvetoimingud maksude deklareerimise ja tasumise ning töösuhete õiguspärasuse üle). Samas on seletuskirjas ka märgitud, et töötamise registreerimine töötamise registris ei anna õiguslikku alust töötamiseks, milleks on ka registreerimiskohustuse rakendumise järgselt poolte kokkulepe töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu näol. Teisisõnu, tööd tegeval isikul ei ole õigust töötamise registri kande alusel nõuda töö võimaldamist. Sellest tulenevalt ei sekku riik isikute võlaõiguslikesse suhetesse, kuivõrd tööd võimaldav ja tööd tegev isik on vabad otsustama kas, millal ja millistel alustel nendevaheline töötamise aluseks olev õigussuhe tekib ning riik sekkub siin alles pärast nimetatud õigussuhte tekkimist. MKS § 251 lg 1 kohaselt on töötamise register sama seaduse § 17 lg-s 1 sätestatud registri alamregister, mida peetakse Maksu- ja Tolliametile, Tööinspektsioonile, Eesti Töötukassale, Eesti Haigekassale, Sotsiaalkindlustusametile ning Politsei- ja Piirivalveametile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb, et kehtiva õiguskorra järgi ei oma töösuhte peatumine MKS kohaselt mistahes tähendust töölepingu poolte vahelistest suhetes, kuna vastav kanne registris ei loo, muuda ega lõpeta poolte vahelisi töösuhteid. Nagu eelnevalt ka sedastatud, siis töölepingu peatumist töölepingu poolte vahel võlaõiguslikus mõttes reguleeritud ei ole. Kuni tööleping ei ole lõppenud, on see kehtiv ja tuleb tõlgendada, et isik töötab töölepingu alusel LLS § 3 lg 1 mõttes.
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b852a61d-a767-4110-8ea2-1bdc5695e424 lk-d 5 ja 6
5(8)
Kohus jääb ka eelmises punktis toodu juurde, et seadusandja eesmärki võib järeldada ka sellest, et seadusandja ei ole MKS § 251 lg 3 p 5 reguleeritud registrisse kantavaid peatumise alused loometoetuse vaates eristanud. Arvestades loometoetuse eesmärki toetada isiku loometegevust, ei oleks sellega kooskõlas loometoetuse maksmine lapsehoolduspuhkusel, isapuhkusel ega ka aja- ja asendusteenistuse ajal, kuna sel ajal ei ole töötaja eelduslik peamine eesmärk loometegevus, vaid vastavalt vanemlike ülesannete või riigikaitseliste kohustuste täitmine. Sellest tulenevalt ei saa ka järeldada, et seadusandja on soovinud loometoetust anda samas normis loetletud viimase alternatiivi korral, s.o tasustamata puhkusel viibimisel.
9.Kohus märgib, et alates vastuvõtmist ei ole LLS § 3 lg 1 määratlust osas, et tegemist peab olema isikuga, kes „ei tööta töölepingu alusel“ muudetud. Ka hilisemad LLS muudatused ega seletuskirjad ei anna alust järelduseks, et mittetöötamist tuleks käsitleda millegi muu kui töölepingu puudumisena. - 18.06.2009 vastu võetud LLS muutmise seaduse5 seletuskirjas6 selgitati, et vabakutselise loovisiku näol peetakse silmas sellist isikut, kelle ainus sissetulek ja elatusallikas ja tema professionaalne tegevus ongi loometegevus ühel seaduses nimetatud kaunite kunstide valdkonda kuuluval loomealal. - 18.12.2013 vastu võetud LLS muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduse muutmise seaduse7 seletuskirjas8 selgitati ravikindlustuse probleeme, jaotades loovisikud nelja rühma – (1) Püsiva töölepingu alusel (või avalikus teenistuses) töötavad loovisikud, kelle ringil probleemi ravi- ja pensionikindlustusega ei ole. (2) Füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) tegutsevad vabakutselised loovisikud, kellel seadustest tulenevat probleemi ravi- ja pensionikindlustusega ei ole. (3) Lühiajaliste töölepingute ja võlaõiguslike lepingute alusel tegutsevad vabakutselised loovisikud, kes on suurim riskirühm RaKS ravikindlustatu staatuse arvestamise regulatsiooni tõttu. (4) Loovisikud, kelle sissetulek laekub võlaõiguslike lepingute alusel, mis ei ole teenuse osutamise lepingud (nt müügileping või litsentsileping). Ka nähtub eeltoodust, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks reguleerida töölepingu kehtivuse ajal võimalikke muid aluseid, mil isik ei pruugi töötasu saada ega omada seega ravikindlustust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtlikult, et kui kaebajal siiski on kehtiv tööleping, siis ka ajal, kui tal puudub kohustus tööd teha, näiteks TLS § 19 p 1 alusel, kuna ta kasutab puhkust, ei ole kaebaja vabakutseline loovisik LLS § 3 lg 1 mõttes, kellel oleks seega õigust saada vabakutselise loovisiku toetust (LLS § 16 lg 1). Kohus selgitab, et eeltoodust tulenevalt ei ole ka oluline, kas vastustaja teadis tasustamata puhkusest ja kas kaebaja pidanuks sellest vastustajat teavitama. Kuna kaebaja ei ole vabakutseline loovisik LLS § 3 lg 1 mõttes, sest tal oli haldusakti andmise ajal kehtiv tööleping, ei oma tähtsust ka LLS § 16 lg 2 p-s 3 toodu, et vabakutseline loovisik ei tohi olla saanud tulu võlaõigusliku lepingu alusel vähemalt loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul. Viidatud norm piirab töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu lõpetamist vahetult loometoetuse taotlemise eel toetuse saamise eesmärgil. Küll aga ei anna see õigust loometoetuse saamiseks, kui isik mistahes muul põhjusel ei ole töölepingu kehtivuse ajal tulu saanud. Kohus märgib, et isikul võib puududa eelmisel kuul tulu kasvõi siis, kui ta on võtnud põhipuhkust ja soovib puhkusetasu enne puhkusele minekut. Sellisel juhul jääb puhkusetasu saamise ja järgmise palga laekumise vahele kuni 2 kuud. Kohtule ei nähtu aga eeltoodust, et loometoetusega soovitaks sellist olukorda hüvitada.
10.Kultuuriministeerium on vastustajale selgituste andmisel viidanud, et olemasoleval regulatsioonil on kitsaskohti, mida saab muuta seadusandja või kohus. Kohus selgitab, et olemasoleva regulatsiooni kitsaskohtade ületamine ei ole kohtu esmane ülesanne ning normistiku kujundamine on eelkõige seadusandja ülesanne. Kohus sekkub üksnes juhul, kui regulatsioon on põhiseadusvastane. Seadusandja võib olla kehtestanud regulatsiooni, mis on lünklik, vastuoluline või ebaotstarbekas, kuid kohus ei saa seda kohtunikule meeldiva regulatsiooniga asendada. Kohus ei saa lahendada seadusandja asemel regulatsiooniga seotud kitsaskohti üldjuhu tasemel, vaid üksnes küsimusi, mis on kaebajasse puutuvalt asjakohased. Seejärel peab kohus kontrollima, kas erinevate tõlgendusmeetodite alusel on võimalik jõuda põhiseadusega kooskõlas oleva tõlgenduseni. LLS ei näe ette vabakutselise loomeisiku mõiste sisustamisel, et tuleks hinnata, kas isiku sissetulek on toimetulekuks piisav. Kohus leiab, et loodud normistik ei ole põhiseadusvastane. PS § 28 lg 2 alusel on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Riigil on lai kaalutlusõigus, milline toetussüsteem eesmärgi saavutamiseks luua. Kohus ei saa luua LLS § 3 lg 1 osas vastustajale täiendavat kaalumisõigust, kui seadusandja sellist õigust ette ei ole näinud ning minimaalne vajalik sissetulek on isikule võimalik tagada ka teiste riigi seatud toetustega. Asjaolu, et ühes normis (LLS § 18 lg 71) on vastustajale kaalutlusõigus antud, ei tähenda seda, et sama kaalutlusõigust võiks laiendada mistahes muule normile, sh vabakutselise loovisiku mõiste sisustamisele (LLS § 3 lg 1). Kaebaja ei väida, et tal oleks vaja abi vanaduse, töövõimetuse või toitjakaotuse tõttu. Riigi abi puuduse tõttu ehk toimetulekutoetust reguleerib sotsiaalhoolekandeseaduse § 131 jj ning ka selle toetuse andmist käesolev vaidlus ei puuduta. Kaebaja ei väida ka, et tal on mistahes muud võimalused sissetuleku või toetuse saamiseks välistatud. Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riigi eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ka see säte ei anna isikule nõudeõigust talle sobivatel tingimustel loometoetuse saamiseks. Arvestades ühelt poolt riigi paratamatult piiratud ressursse ja teiselt laia kaalutlusõigust mistahes põhiseaduses mainimata toetussüsteemi loomisel, saaks kohus sekkuda üksnes loodud normistiku erakordse meelevaldsuse korral. Kaebajal oli toetuse taotlemise ja otsustamise ajal kehtiv tööleping (vt vastustaja 06.10.2020 vastuse lisa 06.10.2020 protokoll). Töölepingu kehtivuse ajal tuleb eeldada ka seadusega nõutud miinimumtasu maksmist, mis tagab eelduslikult ka minimaalse toimetuleku. Kaebaja on ka ise selgitanud, et oli sel ajal poolte kokkuleppel tasustamata puhkusel (kaebaja 15.09.2020 vastus kohtule). Seega on tegemist olnud kaebaja enda kujundatud olukorraga, mida riik ei pea hüvitama. Isikul on valikuvabadus oma lepinguliste suhete korraldamisel koostoimes nendega kaasnevate tagajärgedega. Kohus möönab, et kevadise eriolukorra ajal võis olla keeruline nii püsiva töölepingu alusel jätkamine kui ka loometööga tegelemine. Selliseid olukordi ei tule tingimata lahendada põhiseaduse tasandil ega loometoetusega. Vastustaja on ka selgitanud, et võimalik oli töölepingu lõpetamine, millest tulenevalt oleks kaebaja loometoetuse saamiseks kvalifitseerunud. Samuti oli võimalik töösuhet tavapäraselt jätkata, kasutades riigi poolt makstavat töötasu hüvitist9. Kohus kordab, et mitmete valikute tegemise võimaluse korral ning neist kaebajale ebasoodsama valimise korral ei pea seda vastustaja hüvitama loometoetuse kaudu. Põhiseadusvastane ei ole olukord, kus isik peab valima, kas säilitada tööleping ja saada sellega kaasnev ravikindlustus või lõpetada tööleping ning saada üksnes loometoetust ja sellega kaasnev ravikindlustus (RaKS § 5 lg 1 p 3). Vastustaja 06.10.2020 vastusest nähtub, et kaebaja tööleping on lõppenud ning sellest tulenevalt on talle loometoetus ka tingimuslikult määratud. Kaebaja on välja toonud ka ebavõrdse kohtlemise, kuna on vabakutselisi loovisikuid, kes saavad nii loometoetust kui ka töötavad töölepingu alusel. Kehtiv seadus sellisel juhul loometoetuse andmist ei
https://www.tootukassa.ee/content/tootasu-huvitis
7(8)
luba. Kui loometoetust antakse seaduses sätestamata alustel, ei loo selline võimalik ebaõige halduspraktika kaebajale õigustatud ootust ka ise loometoetuse saamiseks.
11.Kaebaja on toonud välja erinevad vastustaja teavitused, millest võiks järeldada, et kevadise eriolukorda leevendavate muudatustega sooviti loometoetust maksta ka olukorras, kus isik oli saanud loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul võlaõigusliku lepingu alusel saanud tulu (erand LLS § 16 lg 2 p-st 3) – LLS § 232 lg-d 3 ja 4. Kohus selle järeldusega ei nõustu. Mõlemad normid seavad tingimuseks, et tegemist peab siiski olema vabakutselise loovisikuga, mis viitab tagasi LLS § 3 lg-le 1. Kohus on juba eelnevalt sedastanud, et kaebaja ei ole vabakutseline loovisik LLS § 3 lg 1 mõttes, sest kaebajal oli taotlemise ja otsuse tegemise ajal kehtiv tööleping. Eriolukorra erisusi sätestav LLSi norm võeti vastu Riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusega seonduvate seaduste muutmise seadusega (COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud meetmed)10. Seletuskirja11 kohaselt antakse eelnõuga eriolukorrast lähtuva kriisi tingimustes ja selle leevendamiseks toetust saavale loovisikule seaduse raamist avarama võimaluse teenida täiendavat tulu, seda kuni ühe miinimumpalga ulatuses kuus ning seda ei ole piiratud loometegevusega. See avardab loovisikute võimalusi ega karista täiendava teenistuse leidmist keerulistel aegadel. Seega oli normi eesmärk anda vabakutselistele loovisikutele sisuliselt võimalus teenida muude tegevustega tulu nii, et see ei mõjuta loometoetuse määramist. Asjas ei ole aga vaidlust ka selle üle, et kaebajal oli kehtiv tööleping juba enne eriolukorra algust ning seega ei olnud viidatud normid mõeldud kaebaja olukorda leevendama. Kohus selgitab, et vastustaja mistahes selgitustest e-kirjades, veebilehel või taotlusevormil ei tulene kaebajale subjektiivset õigust toetust saada, kui kaebaja taotlus ei vasta seaduse sättele ega mõttele. Tegemist võib olla eksitava haldustegevusega, aga selle tagajärjeks ei ole kaebajale toetuse määramine.
12.Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning tegemist on vastustaja põhitegevusega haldusorganina, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.