3-20-1189 2. detsember 2020, Jõhvi Ülle Polluks „X“ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.06.2020 otsuse nr 15.3-3.4/365-8 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja – “X“ , esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triinu Moora
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. jaanuar 2021 (HKMS § 181 lg 1, TsÜS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) langetas 10.06.2020 otsuse nr 15.3-3.4/365-8, millega tunnistas „X“ pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks alates 10.06.2020.
3-20-1189
2.Tartu Halduskohtule saabus 18.06.2020 „X“ kaebus PPA 10.06.2020 otsuse nr 15.33.4/365-8 tühistamiseks täies ulatuses.
3.Tartu Halduskohtu 26.06.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse.
4.Vastustaja vastas kaebusele 9.07.2020.
5.12.06.2020 esitas „X“ PPAle tähtajalise elamisloa taotluse VMS§ 210 (1) alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA võttis 17.06.2020 taotluse menetlusse numbriga 1051605961.
6.06.07.2020 otsusega andis PPA „X“ le tähtajalise elamisloa kehtivusajaga kuni 06.07.2025. Kaebaja on Viru Vanglast vabanenud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja leiab, et ta ei kujuta ohtu ei avalikule korrale ega riigi julgeolekule. PPA ei ole oma otsuses kaebaja ohtlikkust põhjendanud ega tõendanud. Kaebaja leiab, et temalt pikaajalise elamisloa äravõtmine ei ole põhjendatud ja on ebaproportsionaalne ka humaansetel kaalutlustel. Kaebaja rõhutab, et temal puudub igasugune suhe Venemaaga. Seal ei ole ei lähedasi ega tuttavaid. Venemaal puudub kaebajal nii elukoht kui ka rahavahendid ja sotsiaalgarantiid. Kaebaja palub otsuse tühistada.
8.Vastustaja on seisukohal, et „X“ kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on „X“ pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud välismaalaste seadusest (VMS) ega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest (VSS) tulenevaid norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki asjaolusid ning langetanud õiguspärase otsuse.
KOHTU SEISUKOHT
9.Haldusasja materjalide kohaselt Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 10.06.2020 otsusega nr 15.3-3.4/365-8, tunnistati „X“ pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks alates 10.06.2020. Kohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja PPA otsuse tühistamist.
10.Vastustaja vaidlustatud 10.06.2020 otsus on haldusakt, kuna selle alusel võeti kaebajalt kui Eesti Vabariigi pikaajaliselt elanikult ära õigus elada Eesti territooriumil. Otsus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
11.Materiaalõiguseks, mis reguleerib välismaalastele pikaajalistele elanikele väljastatud elamislubade kehtetuks tunnistamise alust ja korda, on välismaalaste seadus (VMS). VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada,
3-20-1189 kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sellest tulenevalt on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine vastustaja diskretsiooniline otsus. Seega, lisaks HMS § 51 lg-s 1 sätestatud nõuetele peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakt vastama HMS § 4 lg-s 2 kehtestatud nõuetele.
12.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamise kohta on olemas ka kohtupraktika. Nimelt leidis Riigikohtu Halduskolleegium, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. 1 Riigikohtu Halduskolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest. 2 Seega, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine näeb esiteks ette, et tehakse kindlaks isikust lähtuv oht. Peale ohu tuvastamist kaalutletakse elamisloa poolt ja vastu kõnelevaid argumente vastavalt VMS § 241 lg-le 3. Seega Riigikohus on leidnud, et kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivist 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel, et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes. Vt. RKHKo 3-3-1-2-16 p 14; RKHKo 3-18-89 p 10.
13.Halduskohus nõustub vastustaja analüüsiga vaidlusaluse otsuse p-s 14, kui PPA analüüsis kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid, nende raskust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb teise astme isikuvastaste ja avaliku rahu vastaste süütegude toimepanemises, rikkudes seeläbi teiste isikute põhiseadusega kaitstavaid õigushüvesid. Kaebajat on erinevate kuritegude toimepanemise eest karistatud viiel korra ning teda on kolmel korral karistatud reaalse vangistusega; vabaduses viibides on kaebaja katseaja nõudeid korduvalt rikkunud, mis näitab, et kaebajale on varasemalt kohtu poolt antud võimalus vabaduses seaduskuulekat elu elada ning määratud kohustusi järgida. Vastupidi kaebaja ei osanud antud võimalustest lugu pidada ega neid hinnata, pannes toime uusi õigusrikkumisi. Antud asjaolu näitab ilmselgelt, et karistused ei ole kaebaja puhul täitnud eesmärki, milleks on kurjategija õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine. Direktiivi 2003/109/EÜ preambuli punkt 8 sätestab, et isik võib kujutada ohtu avalikule korrale, kui ta on mõistetud süüdi raske kuriteo eest. EIK hinnangul on isikuvastane vägivald käsitletav raske kuriteona (EIKo 46410/99 Üner vs Holland). Kaebaja on karistatud isikuvastase kuritegude toimepanemise eest kolmel korral ning arvestades ka toimepandud lähisuhtevägivalla episoodide tehiolusid on vaidlusaluses haldusaktis jõutud õigele järeldusele, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Lisaks on kaebajal tõsiseid probleeme alkoholi kuritarvitamisega, mis ilmselgelt soodustab korduvkuritegevust ning vaatamata sellele, et lähisuhtevägivalla kuritegude ohvriks on olnud kaebaja ema on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja kujutab ohtu ka teistele isikutele kellega kaebajal võivad alkoholijoobes erimeelsused tekkida. Samuti ei ole kaebaja poolt kriminaalhoolduse perioodil läbitud sõltuvusprogramm positiivset mõju tema käitumisele avaldanud. Vastupidi kaebaja jätkas alkoholi kuritarvitamist ja õigusrikkumiste toimepanemist. Kaebajat ei ole motiveerinud ka kuritegelikust käitumisest loobuma kohtu poolt mõistetud varasemad kriminaalkaristused vaid kaebaja
RKHKo 3-17-1545, p 19. RKHKo 3-3-1-2-16, p-d 14, 22
3-20-1189 jätkas süütegude toimepanemisega. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kaebaja poolt toimepandud kuriteod on läinud ajas raskemaks ning lisaks on kaebajat karistatud 124 korral väärteokorras. VMS § 11 sätestab, et Eestis elav välismaalane on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riigi ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri.
14.Vaidlusalusest haldusaktist nähtub, et kaebaja ei ole täitnud välismaalase kohustusi ning on kuritarvitanud talle antud hüve pannes toime arvukaid õigusrikkumisi. Vastustaja on vaidlusaluses haldusaktis õigesti tuvastanud, et süütegude korduvusega on selgelt kahjustatud teiste isikute õigushüvesid, rikutud avalikku korda ning kõiki asjaolusid kogumis arvestades säilib oht avalikule korrale. Vastuseks kaebaja väitele, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema reaalne ja piisavalt tõsine, kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda ei ole asjakohane, kuna vastustaja leidis, et kaebajast tulenev oht ei ole piisavalt tõsine, et isik riigist välja saata. Oluline on ka asjaolu, et kaebajale on vastustaja 06.07.2020 otsusega antud tähtajaline elamisloa kehtivusajaga kuni 06.07.2025.
15.Kaebaja väide, et elamisloa äravõtmise otsus rajaneb oletustel ja arvamustel ei ole asjakohane. PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid) ja võtnud arvesse ka väärteokaristusi, mis on küll väikesema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku käitumismustrit ja õiguskuulekust. Vaidlustatavas haldusaktis on tuginetud kaebajast lähtuva ohu hindamisel tema korduvale karistatusele, hinnates sealjuures tema toimepandud süütegude olemust ja raskusastet ning dünaamikat ning karistuste mõju kaebajale. Väärib märkimist asjaolu, et Eesti Vabariik on kaebajale varasemalt andnud mitmeid võimalusi oma õiguskuulekat käitumist demonstreerida. Positiivset käitumist on võimlik olnud kaebajal ka näidata käitumiskontrolli perioodil, kuid ta ei ole seda teinud. Eelpool toodu näitab ilmselgelt, et kaebaja ei ole väärtustanud temale antud õigushüve ning teiste isikute õiguste ja turvalisuse kaitsmine eesmärgil on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine igati õigustatud.
16.Õige on vastustaja arusaam, et kaebajal jääb võimalus pärast vanglast vabanemist oma positiivset käitumist Eestis Vabariigis näidata, kuna vastustaja andis 06.07.2020 haldusotsusega kaebajale tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 06.07.2025.
17.Vaidlusaluses otsuses on PPA selgitanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise motiive ja otsuses on ka kajastatud asjaolud, milliste väärtuste vahel kaalutlusõigust teostati. Kaebaja ei ole üheselt välja toonud, milles seisneb PPA seisukohtade ja vangla järeldustes vastuolu kaebaja ohtlikkusest. Viru Vangla 02.04.2020 edastatud ettepanekus on põhjendatult välja toodud, et kaebaja elustiil on äärmiselt riskeeriv ja hoolimatu ning alkoholi liigtarvitamine on olnud vägivaldse käitumise käivitajaks. Samuti on Viru Vangla märkinud, et kaebaja selline eluviis soodustab korduvkuritegevust ja mõjutab ühiskonna turvalisust. Viru Vangla 14.05.2020 edastatud kinnipeetava iseloomustuses märgib vangla, et ohu tõenäosus protsente pole võimalik välja tuua, sest kinnipeetavale ei ole riskihinnangut koostatud, mistõttu jääb selgusetuks, millise hinnangu põhjal on kaebaja poolt välja toodud 10% kujunenud. Nimetatud iseloomustuses on Viru Vangla leidnud, et oht võib seisneda kehalises väärkohtlemises ning uue vägivalla kuriteo toimepanemine on kõige
3-20-1189 tõenäolisem, kui isik tarvitab alkoholi, mille tagajärjel muutub kaebaja käitumine impulsiivseks ja vägivaldseks. Vaidlusaluses haldusaktis on PPA kaebajast tulenev ohu hindamisel lisaks muudele asjaoludele arvesse võtnud ka vangla ettepanekus ja kinnipeetava iseloomustuses toodut ning vastuolusid ei esine. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise automaatne tagajärg ei ole isiku väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki. Oht, mis õigustab pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (Riigikohtu 13.04.2016 otsus haldusasjas 3-3-1-2-16 p 21). Vaidlusaluses haldusaktis on vastustaja selgelt ja piisavalt põhjalikult välja toonud, et „X“ st tuleneva ohu taseme näol on tegemist Riigikohtu poolt eelpool toodud olukorraga, mis võimaldab tunnistada kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamisloa, kuid temast lähtuv ohutase ei võimalda teda riigist välja saata ning seetõttu ei kaalutud võimalust talle lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Vastustaja on vaidlusaluse otsuse p-s 15 põhjalikult käsitlenud kaebaja pere- ja eraelu riivet ning vastustaja on kaebajale andnud võimaluse käituda tulevikus seaduskuulekalt, jätkata täisväärtuslikku elu, säilitades lähikondlastega ja elukohariigiga katkematu sideme (vt käesoleva otsuse p 6).
18.Kirjeldatu alusel jätab halduskohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Muudest menetluskuludest ei ole kaebaja kohut teavitanud ega taotlenud nende väljamõistmist vastustajalt. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulu nõuet. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus kohtuotsuse tähemärgiga X.
/allkirjastatud digitaalselt/
avaldamisel kaebaja nime
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.