Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 1. detsember 2020, Tartu 3-19-889
Haldusasi
OÜ Andreseli Taimetootmine kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 18. veebruari 2019. a teatise nr 6-19/19/620 õigusvastasuse tuvastamiseks, 9. aprilli 2019. a vaideotsuse nr 6-19/19/651-1 tühistamiseks ja toetuse väljamaksmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2019. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - OÜ Andreseli Taimetootmine Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2019. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Andreseli Taimetootmine kaebus täielikult rahuldamata.
3.Jätta OÜ Andreseli Taimetootmine menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 31. detsember 2020).
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 31. jaanuari 2017. a otsusega jäeti rahuldamata OÜ Andreseli Taimetootmine taotlus 2016. a mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamiseks ja määrati taotlejale karistus, mis oli võrdne toetussummaga, mis vastas deklareeritud pindala ja kindlaksmääratud pindala vahele (kokku 9760,83 eurot). Otsuses märgiti, et karistuseks määratud summa tasaarvestatakse järgneva toetustega, millele taotlejal on õigus seoses taotlustega, mille ta esitab järgneva kolme aasta jooksul.
OÜ Andreseli Taimetootmine suhtes kuulutati 17. novembril 2017 välja pankrot, kuid võlausaldajate üldkoosolekul otsustati tegevust jätkata ning 21. veebruaril 2019 jõustunud Harju Maakohtu määrusega lõpetati pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega. PRIA määras 11. veebruaril 2019 kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaliselt summas 1521 eurot. Seejärel saatis PRIA 18. veebruaril 2019 OÜ-le Andreseli Taimetootmine teatise nr 6-19/19/620, milles teatas, et talle määratud toetus (kokku 1521 eurot) tasaarveldatakse varasema võlgnevusega PRIA ees.
2.OÜ Andreseli Taimetootmine esitas pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 9. aprilli 2019. a otsusega nr 6-19/19/651-1) kaebuse, milles palus tuvastada tasaarveldamise teatise õigusvastasus, tühistada vaideotsus ning kohustada PRIA maksma välja tasaarveldatud toetus 1521 eurot. Kaebuse kohaselt saab pankrotiseaduse (PanksS) § 99 lg 1 järgi võlausaldaja tasaarvestada oma kaitstud nõude võlgniku nõudega üksnes juhul, kui ta oleks saanud tasaarvestuse teostada ka enne pankroti väljakuulutamist. PRIA ei saanud oma nõuet võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist tasaarvestada, sest kaebajal tekkis nõue PRIA vastu alles pärast pankroti väljakuulutamist.
3.Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2019. a otsusega rahuldati kaebus, tunnistati teatis õigusvastaseks, tühistati vaideotsus ning kohustati PRIA-t maksma kaebajale toetust 1521 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Vastustaja on tasaarvestamisel viidanud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse §-le 112. See säte reguleerib toetusraha tagasimaksmist ja nõudmist, mitte lisakaristusena määratud rahasumma sissenõudmist või tasaarveldamist, mistõttu ei saa sellele sättele tugineda.
3.2.Euroopa Liidu õigusest ei tulene, et tasaarvestamise olukorras tuleb jätta siseriikliku õiguse sätted kohaldamata.
3.3.Kaebaja suhtes kuulutati pankrot välja 17. novembril 2017. Kohtu hinnangul oleks vastustaja pidanud 31. jaanuari 2017. a otsusest tuleneva nõude esitama pankrotimenetluses. Kaebajale lisakaristusena määratud rahasummat tuleb käsitleda nõudena pankrotiseaduse mõistes. PankrS § 44 lg 1 sätestab, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 98 sätestab, et võlausaldaja võib esitada ka nõude, mis tuleneb tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist, mille edasilükkav või äramuutev tingimus ei ole veel saabunud.
3.4.PankrS § 99 lg 1 järgi saab tasaarvestada vaid kaitstud nõuet. PRIA ei ole 31. jaanuari 2017. a otsusest tulenevat nõuet kaebaja vastu PankrS § 93 lg 1 järgi esitanud. Kuivõrd seda nõuet ei ole esitatud ega kaitstud, siis ei olnud tasaarvestamine õiguspärane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.PRIA apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.PRIA 18. veebruari 2019. a tasaarvestamise teatis oli informatsiooniline kiri, millega teavitati kaebajat toimingu tegemisest, mis omakorda tulenes PRIA 31. jaanuari 2017. a otsusest. Viimatinimetatu on kehtiv haldusakt, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks 18. veebruari 2019. teatise, kuid ei tunnistanud õigusvastaseks haldustoimingut, millest kaebajat teavitati. Seetõttu on kaebaja nõue teatise kehtetuks tunnistamiseks arusaamatu, sest kuivõrd teade informeeris kehtiva haldusakti alusel tehtud toimingust, siis puudus teatel endal õigusjõud.
4.2.Kuna halduskohus tunnistaks õigusvastaseks teatise, aga mitte haldustoimingu enda, siis võib järeldada, et toiming on jätkuvalt õiguspärane.
4.3.PRIA tugines tasaarvestuse tegemisel Euroopa Komisjoni määruse nr 640/2014 artikli 19 lgle 3, millest on üheselt arusaadav, et nõuete rikkumise eest määratud sanktsioonide puhul on kohustus need tasaarvestada tulevaste toetusmaksetega. Samuti tuleneb tagasi maksmata toetusraha tasaarvestamise lubatavus Euroopa Komisjoni määrusest nr 908/2014 artiklist 28. Tegemist on otsekohaldatavate õigusaktidega, mis omavad ülimuslikkust Eesti õigusaktide ees. Leides, et lisakaristusena määratud rahasummat tuleb käsitleda nõudena pankrotiseaduse mõttes, jättis kohus täielikult arvestamata eelnevalt viidatud määruse sätted. PRIA hinnangul võib määruse nr 908/2014 artiklist 28 aru saada selliselt, et liikmesriikidel on kohustus tasaarvestada toetusesaajalt laekumata võlad edaspidiste haldusorgani poolt tehtavate maksetega ning pankrotimenetluse algatamine võlgniku suhtes ei võta kohustust tasaarvestada võlgasid uute toetusmaksetega.
4.4.Vastupidine tõlgendus tekitaks vastuolu Euroopa Nõukogu määruse nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“ põhimõtetega. Pankrotiseaduse kohaldamisel ei ole Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse piisaval määral tagatud, kuna võimalikud võlgnikule makstavad toetused lisanduvad pankrotivara hulka ning selle tagasisaamine maksjale (Euroopa Liidule) on kindlasti vähetõenäolisem kui tasaarvestuse korral.
5.1.Eksitav on vastustaja väide, et talle jäi arusaamatuks kaebaja sisuline nõue. Kohus saab tuvastada teavituse õigusvastasuse üksnes siis, kui ka teavitatav toiming on õigusvastane.
5.2.Tasaarvestusel tuleks lähtuda sarnastest sätetest, st võlaõigusseaduse §-st 198. Selle sätte kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Seega pole põhjendatud vastustaja seisukoht, nagu toimuks haldusmenetluses nõuete tasaarvestamine automaatselt.
5.3.Halduse tegevus peab olema ettenähtav. Kui PRIA leiab, et hilisem tasaarvestus on 31. jaanuari 2017. a otsuse automaatne järelm, siis oleks ta pidanud seda oma otsuses kajastama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisuga, et PRIA 31. jaanuari 2017. a otsuses määratud karistust summas 9760,83 eurot tuleb käsitada nõudena pankrotiseaduse mõttes. Selles otsuses oli märgitud, et lisaks taotluse rahuldamata jätmisele kohaldatakse kaebaja suhtes lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab deklareeritud pindala ja kindlaksmääratud pindala vahele (st 9760,83 eurot). See summa tasaarvestatakse mis tahes toetuskavade alusel makstavate toetustega, millele taotlejal on õigus seoses taotlustega, mille ta esitab järgneva kolme kalendriaasta jooksul (Komisjoni delegeeritud määrus nr 640/2014 art 19 lg-d 2 ja 3, vt tl 27-28). Selles otsuses ei nähtud ette, et kõnealune summa 9760,83 kuuluks kaebajalt sissenõudmisele. Ette oli nähtud üksnes selle summa tasaarvestamine kolme aasta jooksul kaebaja poolt taotletavate muude toetuste summadega. Kaebajale ei olnud kehtestatud kohustust karistuseks määratud rahasumma tasumiseks muul moel. Kohustust karistuseks määratud summa tasumiseks muul moel kui tasaarvestuse teel ei olnud kehtestatud ka viidatud määruse nr 640/2014 art-s 19. Viidatud määruse art 19 lg 3 sätestab, et kui karistuseks määratud summat ei ole võimalik täielikult tasaarvestada kolme kalendriaasta jooksul, kustutatakse tasumata jääk. Seegi viitab, et nn „lisakaristuse“ tähendus ongi sisuliselt vaid see, et kui taotleja paneb toime rikkumise, siis ei saa ta järgneva kolme aasta jooksul toetusi enne, kui talle karistuseks määratud summa on tasaarvestatud järgmiste toetusesummadega. Kui isikule kolme aasta jooksul toetusi ei määrata, siis karistust eraldi nõudena isikult sisse ei nõuta ja tasumata
jääk kustutatakse. Sama tuleneb ka PRIA poolt apellatsioonkaebuses viidatud määruse nr 908/2014 artiklist 28. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et PRIA 31. jaanuari 2017. a otsusest ei tulenenud kaebaja suhtes avalik-õiguslikku nõuet, mis oleks tulnud esitada ja kaitsta pankrotimenetluses. PankrS § 2 järgi rahuldatakse pankrotimenetluses võlausaldajate nõuded. Õigusaktis ette nähtud võimalus tasaarvestada karistuseks määratud rahasumma tulevikus määratava toetusesummaga ei ole nõue pankrotiseaduse mõttes.
8.Õige pole ka halduskohtu käsitlus, et PRIA 31. jaanuari 2017. a otsusest tuleneb rahaline kohustus, mis muutub sissenõutavaks juhul, kui isik taotleb lisakaristuse määramise järgselt toetust ja PRIA selle määrab. Summa ei muutu siis sissenõutavaks, vaid tasaarvestatavaks määratud toetusega. Sel põhjusel pole see PRIA otsus käsitatav ka kõrvaltingimusega haldusaktina PankrS § 98 mõttes (vt ülal p 3.3). Lisaks ei näe sellelaadset kõrvaltingimust haldusaktile ette ka haldusmenetluse seaduse § 53. Seegi viitab, et seda otsust ei saa käsitada kõrvaltingimusega haldusaktina PankrS § 98 mõttes.
9.Kuna kaebajale määratud karistus ei olnud nõue, mida oleks tulnud esitada ja kaitsta pankrotimenetluses, on asjakohatu ka kaebaja ja halduskohtu ülejäänud arutlus, mis keskendub pankrotiseaduse regulatsioonile. Kuna pankrotiseaduse regulatsioon asjas ei kohaldu, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks neil küsimustel pikemalt peatuda.
10.Kaebaja viide võlaõigusseaduse §-le 198 ei ole asjakohane, kuna tasaarvestamine on käesoleval juhul reguleeritud eraldi avalik-õiguslike aktidega, eeskätt eelnevalt viidatud Euroopa Liidu määrustega.
11.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kaebuse rahuldamine viiks käesolevas asjas ka ebaõiglase tulemuseni, sest kui halduskohtu loogikast lähtuda ning lugeda, et PRIA oleks pidanud 11. veebruaril 2019 määratud toetuse 1521 euro tasaarvestamiseks esitama nõude pankrotimenetluses, siis ei oleks nõude rahuldamisel kaebaja seda summat saanud. Käesolevaks ajaks on pankrotimenetlus kaebaja suhtes lõppenud ning kui halduskohtu otsus sellisel kujul jõustuks, siis saaks kaebaja vaidlusaluse summa 1521 eurot enda omandisse. Sellega satuks kaebaja paremasse olukorda, kui ta halduskohtu lähenemise järgi oleks pidanud olema.
12.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus PRIA apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse juba eeltoodud põhjendustel, ei analüüsi ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väiteid.
12.Menetluskulu väljamõistmise taotlust ei ole PRIA esitanud. Kaebaja menetluskulu (15 eurot halduskohtumenetluses ja 100 eurot apellatsioonimenetluses) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.