Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel 24.11.2020, Tartu 3-19-280 X.X. kaebus Viru Vangla üldkorralduse (kirjaga ja maksikirjaga asjade saamise keelamise) tühistamise, Viru Vangla kodukorra punktide 7.1.18 ja 7.1.50 tühistamise ning ära võetud kalendermärkmiku ja kleebiste tagastamiseks kohustamise nõudes Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsus X.X. apellatsioonkaebus ja Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Viru Vanglale 08.10.2020 esitatud dokument 1-l lehel.
2.Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsus resolutsiooni p 2 osas, millega halduskohus tühistas Viru Vangla teate alates 20.02.2018 kirja teel asjade saamise keelu kohta. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X.X. kaebus läbi vaatamata Viru Vangla teate alates 20.02.2018 kirja teel asjade saamise keelu kohta tühistamise nõude osas. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu otsus muutmata.
5.Muuta Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsuse resolutsiooni p-i 4 ning jätta X.X. menetluskulud (riigilõiv kokku 30 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
Jätta X.X. menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
7.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X. nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 28.12.2020 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui
kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla märkis teates vangla praktika muutmise kohta, et alates 20.02.2018 ei ole kinnipeetavatel lubatud kirja teel saada asju, välja arvatud raamatud ja õppematerjalid, kirjamargid ja kirjaümbrikud ning teates nimetatud hädavajalikud hügieenivahendid kinnipeetavatele, kellel puudub raha ja kellele vangla ei ole võimaldanud tööd. Vangla viitas vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-le 4, vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lg-le 1 ja Viru Vangla kodukorra p-le 7. Vangla märkis, et kirja teel saadetavatesse asjadesse on võimalik peita erinevaid keelatuid asju ja aineid, mille leidmine on raskendatud ning mis võivad ohustada vangla üldist julgeolekut. X.X. esitas 28.02.2018 Viru Vanglale vaide, milles ta palus tunnistada kehtetuks Viru Vangla teade vangla praktika muutmise kohta. Viru Vangla tagastas 29.03.2018. a otsusega nr 6-12/138-2 X.X. vaide, sest vaidlustatud teade ei ole haldusakt ega toiming, mistõttu puudub vaide esitamise õigus.
2.Viru Vangla võttis 09.04.2018. a aktiga nr 498 ära X.X.le saadetud kirjas sisaldunud 18 lehte trükiseid. X.X. esitas 12.04.2018 Viru Vanglale vaide, milles ta palus vanglal koheselt tagastada 09.04.2018 saabunud kirjast äravõetud dokumendid. Aktile nr 498 on märgitud, et X.X. sai esemed kätte 08.05.2018.
3.X.X. esitas 15.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 29.04.2018 ja 26.06.2018 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tühistada Viru Vangla üldkorraldus; tuvastada, et vangla direktor tagastas kaebaja 28.02.2018. a vaide 22 päeva peale lubatud tähtaega ja õigusvastaselt ning et vangla jättis õigusvastaselt 09.04.2018 äravõetud dokumendid registreerimata; kohustada vanglat tagastama 09.04.2018 äravõetud dokumendid, kui see ei leia lahendust esialgse õiguskaitse kohaldamise käigus. Kaebaja põhjendused: Teade vangla praktika muutmise kohta on üldkorraldus, mida kaebajal on õigus vaidlustada. Teatega ei ole ühtegi eset keelatud. Kirja teel on keelatud saata üksnes esemeid, mis on vanglas keelatud. Teates viidatud VangS § 15 lg 4 ja § 28 lg 4 on vastuolus põhiseadusega (PS). Ka on PS-ga vastuolus VSkE § 50 lg 3. Vangla direktoril puudub volitus piirangute seadmiseks. Kaebajale 09.04.2018 saabunud kirjas sisaldunud dokumendid (Eesti Standardikeskuse standard ja Eesti Keele Instituudi keeleekspertiisid) võeti ära neid kaebajale näitamata ega koostatud akti äravõtmise kohta. Vangla ei teinud kinnipeetavale saabunud kirjast esemete äravõtmise kohta akti, mis vastaks VSkE §-s 72 sätestatud tingimustele. Kirjaga kaebajale saadetud esemed saavad tema omaks hetkel, mil kiri saabub vanglasse, sest vangla postkast loetakse kinnipeetava omaks.
4.Tartu Halduskohus võttis 14.05.2018. a määrusega haldusasjas nr xxx menetlusse kaebuse kirjaga ja maksikirjaga asjade saamise keelamise tühistamise nõudes. Kohus leidis, et tuvastamisnõuded on hõlmatud tühistamis- ja kohustamisnõuetega ning kuna trükised tagastati kaebajale, siis ei ole kohustamisnõude esitamise tingimus saabunud ja nõuet ei ole kaebusena esitatud.
5.Viru Vangla esitas 07.06.2018 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Vastuse põhjendused: Vaidlustatud teade ei kujuta endast haldusakti ega toimingut ning seda ei ole võimalik halduskohtus vaidlustada. Vanglal on õigus keelata kirja teel saadetavaid asju, kui need vastavad VangS § 15 lg 2 tunnustele. Vangla saab kehtestada nimekirja keelatud asjadest või
nende liikidest üldkorraldusega (kodukorras) või võtta kirjast ära julgeolekut ohustavad asjad, tehes selle kohta individuaalotsustuse. Teade ei ole selle otsuse tegemisel aluseks.
6.Viru Vangla võttis 10.11.2018. a aktiga nr 1322 ära X.X.le saadetud kirjas olnud kalendermärkmiku. X.X. küsis 19.11.2018. a taotluses vanglalt koopiat direktori käskkirjast, millega keelati kalendermärkmiku saamine kirjaga. Vangla jättis 26.11.2018. a vastusega nr 613/45342-2 X.X. teabenõude rahuldamata, teatades, et taolist käskkirja ei ole olemas ning vangla on tuginenud erinevatele õigusaktidele. X.X. esitas 13.12.2018 Viru Vanglale vaide, milles ta taotles kalendermärkmiku tagastamist. Viru Vangla jättis 14.01.2019. a vaideotsusega nr 6-12/622-2 X.X. vaide rahuldamata, leides, et kalendermärkmik on kontoritarve ning see on kinnipeetavale keelatud kodukorra p 7.1.18 alusel. X.X. esitas 07.02.2019 Viru Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide, milles ta palus tühistada kodukorra p 7.1.18 ja kohustada vanglat tagastama talle kalendermärkmik. Viru Vangla tagastas 13.02.2019. a otsusega nr 6-12/61-2 vaide, sest vangla 14.01.2019. a vaideotsust ei saa omakorda vaidemenetluse raames vaidlustada ning vaie kodukorra p 7.1.18 vaidlustamiseks on esitatud tähtaega ületades (kalendermärkmik võeti ära 10.11.2018, vaide esitamise tähtaeg lõppes 10.12.2018) ja vangla ei pidanud vajalikuks tähtaega ennistada.
7.Viru Vangla võttis 10.10.2018. a aktiga ära X.X.le saadetud kirjas olnud kleebised (30 tk). X.X. küsis 12.11.2018. a taotluses, mis sai talle saabunud kleebistest. Viru Vangla selgitas 08.01.2019. a vastuses nr 6-10/44390-2, et kleebised on ära võetud 10.10.2018. a aktiga, mis on kinnipeetavale väljastatud ning kirja saatjat teavitati 08.01.2019 võimalusest esemetele järele tulla. Viru Vangla selgitas 08.01.2019. a teates nr 2-3/1046-1 Y, et kleebistele on tal võimalik järele tulla 2 kuu jooksul, misjärel esemed võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse. X.X. esitas 07.02.2019 Viru Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide, milles ta palus tühistada kodukorra p 7.1.50 ja vangla 08.01.2019. a otsus nr 2-3/1046-1 ning kohustada vanglat paigutama kleebised lattu. Viru Vangla tagastas 13.02.2019. a otsusega nr 6-12/62-2 vaide, leides, et vangla 08.01.2019. a teade ei ole käsitletav haldusaktina, see on adresseeritud kolmandale isikule ega mõjuta X.X. õigusi ega kohustusi, mistõttu tuleb vaie selles osas tagastada. Veel leidis vangla, et kinnipeetav esitas vaide kodukorra p 7.1.50 vaidlustamiseks tähtaega ületades (kleebised võeti ära 10.10.2018, vaide esitamise tähtaeg lõppes 11.11.2018) ja vangla ei pidanud vajalikuks tähtaega ennistada.
8.X.X. esitas 11.02.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 03.03.2019 ja 20.05.2019 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tühistada kodukorra p-d 7.1.18 ja 7.1.50 ning kohustada vastustajat tagastama kaebajalt ära võetud kalendermärkmik ja kleebised; tühistada vaide tagastamise otsused nr 6-12/62-2 ja 6-12/61-2; tunnistada PS-ga vastuolus olevaks ja tühiseks VangS § 15 lg 4 ja § 28 lg 4 ning VSkE § 70; kaasata menetlusse ekspert ning liita kaebus haldusasjaga nr xxx. Kaebaja põhjendused: Kaebaja on kalendermärkmikke kirja teel 3-l korral saanud. Raamat ja kalendermärkmik on trükised, mille saatmine vanglasse on lubatud. Kirjas sisalduvad esemed kuuluvad kaebajale hetkest, kui kiri jõuab vangla postkasti. Teate järgi vangla praktika muutmise kohta on kalendermärkmik lubatud ese, see sarnaneb raamatuga. Kaebaja ei saa osta märkmikku vangla kauplusest, sest seal müüdav märkmik on liiga väike ja kallis. Märkmiku puhul vaideotsusest ja kleebiste puhul nende saatja kirjast sai kaebaja teada, et vangla tugineb kodukorra p-dele 7.1.18 ja 7.1.50. Kaebaja esitas vaided tähtaegselt. Kaebaja ei ole saanud pädeva ametniku otsust, milles oleks näidatud eseme äravõtmise õiguslik alus, vastustaja kaalutlused ja otsus selle kohta, kuidas esemega edasi toimida.
9.Tartu Halduskohus võttis 26.03.2019. a määrusega haldusasjas 3-19-280 kaebuse menetlusse kodukorra p 7.1.18 tühistamise ja kalendermärkmiku tagastamiseks kohustamise
nõudes. Kohus liitis asjad nr xxx ja 3-19-280, jättes liidetud kohtuasja numbriks 3-19-280. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja taotlust tühistada vaide tagastamise otsused nr 6-12/61-2 ja 612/62-2 käsitleda iseseisvate tühistamisnõuetena, sest selliste nõuete esitamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohus leidis, et kuna kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et vaidlustada kohtueelses menetluses märkmiku äravõtmine ja taotleda selle kätteandmist, siis tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda nõuetekohaselt läbituks kodukorra p 7.1.18 tühistamise ja kalendermärkmiku tagastamiseks kohustamise nõuete osas.
10.X.X. selgitas 07.04.2019. a seisukohas, et 07.02.2019. a vaides esitatud taotlust paigutada kleebised lattu tuleb mõista taotlusena anda need kaebajale kätte, kuna kaebaja saab alati taotleda kleebiste toomist laost kambrisse. Kodukorra p 7.1.50 on tühine ja seetõttu on kleebiste äravõtmine algusest peale tühine.
11.Viru Vangla esitas 09.05.2019 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Keelatud esemete osas otsuste tegemine on vanglateenistuse pädevuses (VangS § 15 lg 4, § 1051 lg 2 p 2). Eseme kinnipeetavale lubamine või keelamine on vangla kaalutlusotsus. Kuna vangla kaalutlusõigus ei ole redutseerunud nullini, siis ei saa kohus kohustada vastustajat kalendermärkmikku ja kleebiseid kaebajale kätte andma, vaid nõudena võib tulla kõne alla asja uueks otsustamiseks saatmine. Kohatu on võrrelda vangla kaupluses müüdavat kalendermärkmikku kaebajale kirja teel saadetuga. Kalendermärkmikku ei saa võrrelda raamatuga. Postiga saadetud kalendermärkmik ja kleebised on vangla julgeolekut ohustavad esemed VangS § 15 lg 2 p 3 tähenduses. Kaebuse aluseks olevad esemed on keelatud VangS § 15 lg 4 ja lg 2 p 3 alusel, mistõttu ei ole nende kätteandmine kaebajale võimalik. Vangla teatist ei saa käsitleda haldusaktina, vaid tegemist on informatsiooniga, mis ei loo õigust ega tekita kohustusi.
12.Tartu Halduskohus tagastas 17.01.2020. a otsusega kaebuse kodukorra p 7.1.50 tühistamise ja äravõetud kleebiste tagastamiseks kohustamise nõudes (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse muudes nõuetes osaliselt, tühistas vangla teate alates 20.02.2018 kirja teel asjade saamise keelu kohta; kohustas vastustajat kaebaja taotlust kalendermärkmiku tagastamiseks uuesti läbi vaatama ning jättes rahuldamata kodukorra p 7.1.18 tühistamise nõudes (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud 3/5 ulatuses kaebaja kanda ja 2/5 ulatuses vastustaja kanda ning jättis menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused: 1) Kaebus kodukorra p 7.1.50 tühistamise ja äravõetud kleebiste tagastamiseks kohustamise nõudes tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel. Vaie kleebiste kätteandmise nõudes tulnuks esitada hiljemalt 09.11.2018, kuid kaebaja esitas vaide 07.02.2019, milles ta ei taotlenud kleebiste kätteandmist, vaid nende paigutamist lattu. Tegemist on olemuselt erinevate nõuetega. Kodukorra p 7.1.50 tühistamise nõude esitamise tähtaeg algas kleebiste äravõtmisest 10.10.2018. Kaebeõiguse tekkimise seisukohast on oluline, et kaebaja oleks tähtaegselt väljendanud seisukohta, et kleebiste äravõtmine oli õigusvastane ja ta soovib seda vaidlustada. Seda kaebaja teinud ei ole. 2) 10.11.2018. a akt kalendermärkmiku äravõtmise kohta on koostatud vastavalt VSkE § 72 lg-te 1 ja 2 nõuetele. Vastustaja esitas toimingu põhjendused vastuses kaebaja teabenõudele ja vaideotsuses. Kuna aktis puudub ettepanek eseme hävitamise või tagastamise kohta, siis nende otsustuse puudumist ei saa kaebaja vaidlustada, kuna need ei mõjuta tema õigusi või kohustusi. Kuna kaebaja ei ole vaidluse all olevat märkmikku oma valdusse saanud, ei saa rääkida kaebajale kuuluvast esemest ning sel juhul ei mõjuta kaebaja õigusi see, kas ja kuidas otsustati eseme edasine saatus. 3) Vastustaja põhjendused kalendermärkmiku äravõtmise kohta on korduvalt muutunud.
Kalendermärkmik ei ole kinnipeetavale keelatud ese. Selle välistab asjaolu, et poolte kinnitusel saab kalendermärkmikku (kaebaja soovitust väiksemas formaadis) osta vangla kauplusest. Kalendermärkmikku ei saa pidada kontoritarbeks kodukorra p 7.1.18 tähenduses. Seletuskirjast ei tulene, et selle kodukorra sättega võiksid olla hõlmatud paber, märkmikud, kaustikud jms. Kui kodukorra p 7.1.18 ei saa olla kalendermärkmiku keelamise aluseks, siis puudub vajadus käsitleda kaebaja väidet selle õigusvastasusest. Kodukorra p 7.1.18 ei ole kaebaja õigusi mõjutavaks haldusaktiks ja kaebajal puudub selle vaidlustamise õigus. Kuna kaebeõiguse puudumine selgus asja sisulisel analüüsimisel, siis jättis kohus tühistamisnõude rahuldamata. 4) VSKE § 57 lg-t 1 ei saa tõlgendada kirja teel asjade saamise keeluna. Ka Justiitsministeerium selgitas 15.02.2019. a vastuses (tl 152), et viidatud normist ei tulene absoluutset keeldu kirja teel esemete saamisele. VangS § 28 lg 4 annab vanglateenistusele õiguse VangS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel täiendavalt keelata kirjavahetuse teel asjade saamise. Vastustaja eitab, et ta on kirja teel asjade saamise kehtestanud või vaidlustatud teatele märkmiku äravõtmisel tuginenud. Kohtuasja asjaoludest tuleneb, et sisulise otsustuse hakata teistmoodi käsitlema posti teel saabuvaid asju on vastustaja teinud. 5) Teade on käsitletav haldusaktina, täpsemalt üldkorraldusena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning sisuliselt tugines vastustaja sellele märkmiku äravõtmisel. VangS § 28 lg-st 4 tuleneb, et vaikimisi ei ole asjade saamine kirja teel keelatud. Vanglateenistus peab sellekohase keelu kehtestama ja seda saab teha VangS § 15 lg-s 2 toodud alustel. Sisuliselt seda on vastustaja teatega teinud. Teate formaalsed ja materiaalsed puudused koosmõjus tingivad selle tühistamise. 6) Kui vaidlustatud teade ei kehti, siis puudus vastustajal alus lugeda kalendermärkmik keelatuks tulenevalt selle vanglasse saabumise viisist. Vanglal on õigus VangS § 15 lg 2 tunnustele vastavaid esemeid keelatuks lugeda ja ära võtta üksikotsusega. Sel juhul ei ole tegemist toiminguga, vaid esemele hinnangu andmiseks ja selle suhtes otsuse tegemiseks tuleb koostada haldusakt. Seda vastustaja teinud ei ole. Kalendermärkmiku keelatuks lugemine ja kaebajale andmata jätmine ei ole toimunud õiguspäraselt. 7) HKMS § 41 lg 3 alusel kuulub kohustamisnõue rahuldamisele, kohustades vastustajat kaebaja taotlust kalendermärkmiku tagastamiseks uuesti läbi vaatama. 8) Kuna kaebaja omandiõigust piiratud ei ole, siis ei ole põhjendatud VangS § 15 lg 4 ja § 28 lg 4 põhiseaduspärasuse kontroll kaebaja nimetatud alusel. Kuna kohus ei kohaldanud VSkE § 50 lg-t 3 ega § 70, siis ei käsitlenud kohus viidatud sätete kooskõla PS-ga.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.X.X. esitas 17.02.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3 ning p 2 osas, millega jäeti tühistamata kodukorra p 7.1.18 ning rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kodukord ei sätesta, et kleebised on vanglas keelatud. Kleebiste äravõtmise aluse sai kaebaja teada 23.01.2019, kui nende saatja saatis talle vangla 08.01.2019. a teatise nr 2-3/1046-1, millest hakkas kulgema kodukorra p 7.1.50 vaidlustamise tähtaeg. Seega esitas kaebaja vaide tähtaegselt ja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. 2) Kodukorra p 7.1.18 loendis ei ole nimetatud kalendermärkmikku. Seega on kalendermärkmik keelatud. Kohtu vastupidine väide on vale. Vaideotsuses nimetatakse piirangu aluseks kodukorra p 7.1.18, seega on eelnimetatud punkt asjassepuutuv ning kohtul on kohustus kontrollida selle õiguspärasust ja vajadusel see tühistada. 3) Kuna VangS § 15 lg 4 ja § 28 alusel piiratakse kaebaja põhiõigusi (PS § 32), on tal õigus nõuda nende põhiseaduspärasuse kontrolli.
14.Viru Vangla esitas 17.02.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsus resolutsiooni p-i 2 kahe esimese otsustuse osas, milles kaebus
rahuldati ning teha uus otsus, millega jätta kaebus vangla teate peale läbi vaatamata ja kaebus kalendermärkmiku kirisaadetisest äravõtmise peale rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vangla teade ei ole haldusakt. Kohus eksis HKMS § 6 lg 1 sisustamisega kaebuse selles osas lubatavaks hindamisel. Tegemist on informatiivse teatega, mis ei ole vaidlustatav. Analoogses haldusasjas nr 3-18-500 Tartu Ringkonnakohus toetas vangla seisukohta. 2) Kalendermärkmiku äravõtmisel väljastati kaebajale akt. Hiljem esitati ka põhjendused. Kirjas saadetud kalendermärkmik on vangla julgeolekut ohustav ese. Ka õiguskantsler jaatas kinnipeetavale kirjaga saadetavate köidetud asjade saamise keelamise õiguspärasust. Kuna kalendermärkmikku võib pidada kontoritarbeks, ei ole algselt kaebajale antud eseme äravõtmise põhjendus ebaõige ega vastuolus kohtumenetluses antud vangla seisukohaga. Vangla julgeoleku tagamine on kaalukas huvi ja puudub alus arvata, et asja uuel otsustamisel teeks vangla teistsuguse otsuse. Kohus jättis sellised asjaolud arvesse võtmata ja kohaldas VangS § 15 lg 2 p-i 3 ebaõigesti, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
15.Viru Vangla esitas 13.03.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Keelatud esemete äravõtmine on toiming HMS § 106 lg 1 tähenduses, mille mõju avaldub kinnipeetavale hetkest, kui esemed ära võetakse. Õiguslike põhjenduste andmine ei muuda vaidlustamistähtaega. 2) Kohtuotsuse resolutsioon kodukorra p 7.1.18 tühistamata jätmiseks (kalendermärkmiku osas) on õige. Samas ei ole õige kohtu põhjendus, et eeltoodud punkt ei olnud kalendermärkmiku äravõtmisel asjakohane. Kodukorra p 7.1.18 on õiguspärane.
16.X.X. ei esitanud vastust Viru Vangla apellatsioonkaebusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
18.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha X.X. apellatsioonkaebuse osas (I) ja seejärel Viru Vangla apellatsioonkaebuse osas (II) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I
19.X.X. vaidlustab Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsust resolutsiooni p 1 ja p 3 ning p-i 2 osas, milles halduskohus jättis tühistamata Viru Vangla kodukorra p 7.1.18.
20.Halduskohus tagastas kaebuse kodukorra p 7.1.50 tühistamise ja ära võetud kleebiste tagastamiseks kohustamise nõudes (kohtuotsuse resolutsiooni p 1) HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei olnud kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Haldusasja materjalidest nähtuvalt võttis vastustaja kaebajale kirja teel saabunud kleebised ära 10.10.2018. a aktiga (tl 99), misjärel tulnuks kaebajal esitada vaie kleebiste kätteandmise nõudes hiljemalt 09.11.2018, kuid kaebaja esitas vaide (tl 104-104p) alles 07.02.2019. Esitatud vaides kaebaja ka ei taotlenud kleebiste kätteandmist, vaid hoopiski nende paigutamist lattu, mis on olemuselt erinevad nõuded. Ka kodukorra p 7.1.50 kui kleebiste äravõtmise aluse tühistamise nõude esitamise tähtaeg algas kleebiste äravõtmisest 10.10.2018, kuna selle toiminguga avaldas vaidlustatud säte mõju
kaebaja õigustele. Kaebeõiguse tekkimise seisukohast on oluline, et kaebaja oleks tähtaegselt väljendanud oma seisukohta, et kleebiste äravõtmine oli õigusvastane ja ta soovib selle vaidlustada. Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja on apellatsioonkaebuses korranud halduskohtumenetluse raames esitatud väiteid, mis on halduskohtu poolt põhjalikult käsitlemist leidnud ja ringkonnakohtul ei ole midagi täiendavalt lisada.
21.Halduskohus jättis kaebuse kodukorra p 7.1.18 tühistamise nõudes rahuldamata (kohtuotsuse resolutsiooni p 2), leides, et kodukorra p 7.1.18 ei ole praeguses vaidluses kaebaja õigusi mõjutavaks haldusaktiks, seega puudub kaebajal selle vaidlustamise õigus. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kinnipeetaval on võimalik osta vangla kauplusest kalendermärkmikku. Ka selgitas halduskohus, et kalendermärkmik ei ole keelatud ese, mille välistab juba asjaolu, et seda on võimalik osta vangla kauplusest. Kodukorra p 7.1.18 (tl 83) järgi on vanglas keelatud kunsti- ja kontoritarbed, kirjutus- ja joonistusvahendid. Seega ei ole kodukorra p-s 7.1.18 kalendermärkmikku nimetatud. Kodukorra seletuskirjas märgitu näitab, et kontoritarvete all on mõeldud üksnes erinevaid väiksemaid kontoritöös kasutatavaid töövahendeid. Seega leidis halduskohus õigesti, et kalendermärkmikku ei saa pidada kontoritarbeks kodukorra p 7.1.18 tähenduses. Kaebaja apellatsioonkaebuses (p 3.2.1) märgitust, et kodukorra p 7.1.18 loendis ei ole nimetatud kalendermärkmikku, saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kaebaja sisuliselt nõustub halduskohtu märgituga, et kodukorra seletuskirjast ei tulene, et eelmärgitud sättega võiksid olla hõlmatud paber, märkmikud, kaustikud jms. Seega sisuliselt on kaebaja ja halduskohus sarnaselt sisustanud kodukorra p-s 7.1.18 märgitut. Kuigi vastustaja (apellatsioonkaebuse p 4.3) väitel ta ei leia, et kalendermärkmikku ei võiks pidada kontoritarbeks, ei ole vastustaja enda väidet täpsemalt põhistanud. Seda ei ole vastustaja teinud ka haldusmenetluse ega halduskohtumenetluse raames. Arvestades, et kodukorra p 7.1.18 ei saanud olla kalendermärkmiku keelamisel aluseks, siis tuvastas halduskohus otsuses õigesti, et kaebajal puudub selle vaidlustamise õigus.
22.Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks (kohtuotsuse resolutsiooni p 3). Apellatsioonkaebuses jääb kaebaja seisukoha juurde, et tal on õigus nõuda VangS § 15 lg 4 ja § 28 suhtes põhiseaduspärasuse kontrolli. Ringkonnakohus selgitab, et kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse üksnes siis, kui esinevad põhjendatud kahtlused asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse osas. Eelmärgitud sätete osas põhiseaduspärasuse kontrolli algatamise taotlusega seonduvalt märkis halduskohus, et kaebaja omandiõigust praegusel juhul riivatud ei ole, seega ei ole põhjendatud ka sätete põhiseaduspärasuse kontroll. Ringkonnakohtule ei nähtu alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ka ei ole kaebaja esitanud apellatsioonkaebuses taolisi argumente, mis ringkonnakohtu järeldust muudaksid. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleva haldusasja asjaolusid arvestades jättis halduskohus põhjendatult põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse rahuldamata. II
23.Viru Vangla vaidlustab Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsust resolutsiooni p-i 2 kahe esimese otsustuse osas, millistes kaebaja kaebus rahuldati.
24.Halduskohus tühistas Viru Vangla teate alates 20.02.2018 kirja teel asjade saamise keelu kohta, leides, et vangla teade on käsitletav haldusaktina, täpsemalt üldkorraldusena. Vastustaja väidab käesolevas haldusasjas läbivalt (07.06.2018. a vastuse p-d 3.2 ja 3.4, tl 51-52; 09.05.2019. a vastuse p 9, tl 133-134; apellatsioonkaebuse p 3, tl 169-169p), et vangla teade ei
ole haldusakt, vaid tegemist on informatiivse teatega, mis ei ole vaidlustatav. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlustatud vangla teade ei ole käsitletav haldusaktina (üldkorraldusena). Seega ei olnud vangla teade eraldi halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatav, kuna see ei loo iseseisvalt kellelegi õigusi ega pane kohustusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust muuta senist kohtupraktikas väljendatud arusaama. Seetõttu jääb ringkonnakohus ka käesolevas haldusasjas seisukohale, et vaidlusalune vangla teade ei kvalifitseeru oma sisult haldusaktiks (üldkorralduseks) HKMS § 6 tähenduses ning sellest tulenevalt puudus kaebajal HKMS § 37 lg 2 kohase kaebuse esitamise võimalus, s.t tal puudus kaebuse esitamiseks kaebeõigus ning kaebus tulnuks tagastada või pärast menetlusse võtmist jätta läbi vaatamata (Tartu Ringkonnakohtu 11.02.2020. a määrus nr 3-18-500, p 14). Vastavalt HKMS § 200 p-le 5 on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. HKMS § 155 lg 3 järgi kui kaebuse jätab läbi vaatamata kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Eeltoodut arvestades tuleb tühistada Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsus resolutsiooni p-i 2 osas, millega halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse ja tühistas vangla teate, ning jätta X.X. kaebus vangla teate tühistamise nõudes läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.
25.Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 155 lg 6 järgi on kaebuse läbi vaatamata jätmisel HKMS §-s 43 sätestatud tagajärjed. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
26.Lisaks ei nõustu vastustaja halduskohtu otsusega osas, milles halduskohus kohustas vastustajat kaebaja taotlust kalendermärkmiku tagastamiseks uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks vastustaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
27.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks vastustaja väide halduskohtu poolt VangS § 15 lg 2 p 3 ebaõige kohaldamise kohta. VangS § 15 lg 2 p 3 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. Halduskohus märkis kohtuotsuses selgelt, et kahtluse all ei ole see, et vanglal on õigus VangS § 15 lg 2 tunnustele vastavaid esemeid keelatuks lugeda ja ära võtta üksikotsusega, millisel juhul tuleb koostada haldusakt, kuid vastustaja seda teinud ei ole.
28.Ringkonnakohus märgib, et kaebajale eseme äravõtmise kohta individuaalotsustuse tegemine juhul, kui vangla leiab, et kaebajale kirjaga saadetud eseme näol on tegemist VangS § 15 lg 2 mõttes keelatud esemega, on lubatud praktika. Seda toetab ka kohtupraktikas väljendatu, mille kohaselt võib vangla võtta kinnipeetavalt ära talle kirjaga saadetud esemeid olukorras, kus konkreetne ese ei ole vastava haldusaktiga eelnevalt vanglas keelatud esemeks tunnistatud. Kuna VangS § 15 lg-st 2 ei tulene otseselt, et kõik nimetatud tingimustele vastavad esemed ja ained on kinnipeetavatele alati keelatud, tuleb vanglal sellisel juhul kehtestada täpsustav üldakt või anda välja ad hoc üksikakt. See eeldaks vastava eseme selgesõnalist nimetamist keelatud esemeks justiitsministri või vangla direktori poolt või ad hoc otsust konkreetse eseme äravõtmise kohta seoses julgeolekuohuga. Vanglasiseselt vastava keelu kehtestamine üldkorraldusega või üksikjuhtumil eseme äravõtmise otsuse tegemine eeldab põhjalikku motiveerimist (ei piisa näiteks üksnes julgeolekuohule viitamisest), kuna tegemist on kinnipeetava õigusi piirava haldusaktiga (RKHK 05.03.2009. a otsus nr 3-3-1-102-08, p-d 11 ja 15).
29.Kohtupraktikas on sedastatud, et kohus saab haldusorgani kaalutlusruumi sekkuda üksnes juhul, kui haldusorgan on teinud kaalutlusvea, s.h jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (HKMS § 158 lg 3; RKHK 01.11.2015. a otsus nr 3-3-1-37-15, p 20). Tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest (põhiseaduse § 4) on halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu tegevuse üle põhimõtteliselt järelkontroll. See tähendab, et üldjuhul ei suuna kohus täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust oma eelotsustega, vaid kohus hindab haldusorgani tegevuse õiguspärasust pärast seda, kui haldusakt või toiming on isiku suhtes juba antud või tehtud (RKHK 25.10.2017. a määrus nr 3-17-749, p 11).
30.Ringkonnakohus põhjendas eelpool, et vaidlustatud vangla teade ei ole haldusakt (üldkorraldus), millele vangla oleks saanud tugineda kalendermärkmiku äravõtmisel ning ka kodukorra p 7.1.18 ei saanud olla kalendermärkmiku keelamisel aluseks. Ka puudub mingi muu üldakt kalendermärkmiku osas vanglasiseselt keelatud esemeks kehtestamise kohta. Kui vangla hinnangul esines vaidlusaluse kalendermärkmikuga seonduvalt julgeolekuoht, tulnuks vanglal selle äravõtmisel välja anda põhjalikult motiveeritud haldusakt, milles hinnati kalendermärkmik selgesõnaliselt keelatud esemeks. Vastustaja ei ole seda teinud. Ka apellatsioonkaebuses ei ole vastustaja vastupidist väitnud. Kuna kaebajale vanglasse saabunud kirjast kalendermärkmiku äravõtmisel antav üksikakt on kinnipeetava õigusi piirav ja kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, kuid seda ei ole vastustaja käesoleval juhul üldse andnudki, siis kohustas halduskohus HKMS § 41 lg 3 alusel põhjendatult vastustajat kaebaja taotlust kalendermärkmiku tagastamiseks uuesti läbi vaatama. III
31.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus X.X. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab Viru Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 17.01.2020. a otsuse resolutsiooni p-i 2 osas, millega halduskohus tühistas Viru Vangla teate alates 20.02.2018 kirja teel asjade saamise keelu kohta ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab X.X. kaebuse läbi vaatamata Viru Vangla teate alates 20.02.2018 kirja teel asjade saamise keelu kohta tühistamise nõude osas. Ülejäänud osas (s.o halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1-3) jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata.
32.Tartu Halduskohus vabastas 14.05.2018. a ja 26.03.2019. a määrustega (tl 42-44p ja 120-121p) kaebaja kaebuste esitamisel riigilõivu (15 eurot ja 15 eurot) tasumise kohustusest. Tartu Ringkonnakohus jätkas 21.02.2020. a määrusega (tl 181-182) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Tartu Halduskohus jättis 17.01.2020. a otsusega menetluskulud 3/5 ulatuses kaebaja kanda ja 2/5 ulatuses vastustaja kanda ning jättis menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 4). HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. HKMS § 118 lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja on vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetluskulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab osaliselt halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 osas ning et kaebajale
antud menetlusabiga seotud menetluskulud esimese astme kohtus tuleb jätta HKMS § 118 lg-test 2 ja 3 lähtudes Eesti Vabariigi kanda, siis ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 4 ning jätab kaebaja menetluskulud (riigilõiv kokku 30 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
33.Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
34.Vastustaja olid apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
35.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kuna Viru Vangla viitas apellatsioonkaebuse põhjendustes õiguskantsleri 29.01.2020. a kirjale nr 7-4/200071/20000480, kuid ei olnud seda apellatsioonkaebusele lisanud, siis nõudis ringkonnakohus 28.09.2020. a määrusega (tl 187-187p) vastustajalt eelnimetatud dokumendi esitamist. Vastustaja esitas dokumendi 08.10.2020. Kuna eelnimetatud dokument ei seondu käesoleva vaidluse esemega, siis tagastab ringkonnakohus selle vastustajale.
36.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja nimi tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.