Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits
Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
10.11.2020, Tartu 3-19-2305
Haldusasi
M, I ja B kaebus põllumajandusministri 20.10.1997. a käskkirja nr 136 ja 09.04.1998. a käskkirja ning Kambja Vallavalitsuse 22.11.2019. a korralduse nr 1518 tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määrus M, I ja B määruskaebus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja I/määruskaebuse esitaja I M Kaebaja II/määruskaebuse esitaja II I Kaebaja III/määruskaebuse esitaja III B Määruskaebuse esitajate II ja III volitatud esindaja M Vastustaja I maaeluminister Volitatud esindajad v.adv. Piret Blankin ja v.adv. Priit Lember Vastustaja II Kambja vald
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebus Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale menetlusse.
2.Võtta määruskaebuse lisad haldusasja materjalide juurde.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata.
4.Täiendada Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p 1 sõnastust esimese lausega järgmiselt: „Jätta kaebajate taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.“ Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
Määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus vaidlustatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajandusminister jättis 20.10.1997. a käskkirjaga nr 136 (tl 18-18p) riigi omandisse Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas oleva Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajalikud, Tartumaal Õssu külas asuvad maaüksused, s.h Rüütli lauda maaüksuse pindalaga 1,3 ha, AGT välilabori maaüksuse pindalaga 0,84 ha ja EPMÜ tööriistakuuri maaüksuse pindalaga 0,16 ha.
2.Põllumajandusminister jättis 09.04.1998. a käskkirjaga nr 46 (tl 27) riigi omandisse Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas oleva EMPÜ Tartumaal Õssu külas asuvad maaüksused, s.h Eerika maaüksuse pindalaga 109 527 m2 ja Eerike maaüksuse pindalaga 76 798 m2.
3.Kambja Vallavalitsus otsustas 22.11.2019. a korraldusega nr 1518 (tl 34-34p) mitte tagastada õigusvastaselt võõrandatud Xxx talu (endine kinnistu nr xxx) Õssu külas asunud maast 19,9 ha seoses maa riigi omandisse jätmisega (p 1) ning otsustas tagastada Õssu külas endise Xxx talu maast 1,1 ha (p 2).
4.Määruskaebuse esitajad esitasid 07.12.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-6) põllumajandusministri 20.10.1997. a käskkirja nr 136 ja 09.04.1998. a käskkirja nr 46 ning Kambja Vallavalitsuse 22.11.2019. a korralduse nr 1518 tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.
5.Tartu Halduskohus võttis 16.03.2020. a määrusega (tl 49-50) kaebuse menetlusse põllumajandusministri 20.10.1997. a käskkirja ja 09.04.1998. a käskkirja ning Kambja Vallavalitsuse 22.11.2019. a korralduse tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.
6.Vastustaja I palus 29.04.2020. a vastuses (tl 57-61) lõpetada menetlus vaidlustatud käskkirjade tühistamise nõudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu või alternatiivselt jätta kaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Nii Hl (määruskaebuse esitaja I ema) kui ka Pl (määruskaebuse esitajate II ja III isa esindaja Eestis) olid käskkirjade koopiad olemas hiljemalt 26.08.2013, mil nad esitasid riigiasutustele ühistaotluse algatada Põllumajandusministeeriumi tegevuse üle järelevalve. Seega pidi käskkirjade sisu olema määruskaebuse esitajate õiguseellastele ja seeläbi määruskaebuse esitajatele teada ligi 6,5 aastat enne kaebuse esitamist. Käskkirjade kaebetähtaega tuleb arvestada eraldiseisvalt Kambja Vallavalitsuse 22.11.2019. a korralduse kaebetähtajast. Määruskaebuse esitajatel ei olnud vajadust oodata käskkirjade vaidlustamiseks maade tagastamata jätmise otsust.
7.Vastustaja II leidis 04.05.2020. a vastuses (tl 74), et valla korraldus vastab asjakohastele seadustele ja õigusaktidele ning ei riiva määruskaebuse esitaja õigusi, mistõttu ei esine alust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks.
8.Tartu Halduskohus luges 22.06.2020. a määrusega (tl 76-77) kaebuse põllumajandusministri käskkirjade tühistamisnõudes esitatuks kaebetähtaega ületades.
9.Määruskaebuse esitajad esitasid taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (tl 78-81p).
Määruskaebuse esitajate õiguseellased said käskkirjadega tutvuda ilmselt aastal 2013. Samas ei adunud määruskaebuse esitajad, et käskkirjade enda valdusesse saamisel pidanuks need kohtus vaidlustama. Kohtupraktika ei ole selles osas selge, määruskaebuse esitajaid hoiti teadmatuses ja eksitati ning neil puuduvad üksikasjalised teadmised haldus(kohtu)menetlusest. Põllumajandusminister või vald ei ole käskkirjade väljaandmise menetluses õigustatud subjekte kaasanud või käskkirjade vastuvõtmisest teavitanud. Määruskaebuse esitajad on olnud arvamusel, et vaidlustada saab ja peab riigi omandisse jätmist üksnes siis, kui vald on asjas teinud maa mittetagastamise otsuse. Riigikohtu 25.10.2007. a määruse nr 3-3-1-50-07 p-s 8 on öeldud, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse maa tagastamata jätta. Käesoleval juhul on selliseks aktiks Kambja Vallavalitsuse korraldus nr 1518. Määruskaebuse esitajad on kannatlikult oodanud vallavalitsuse otsust, teinud vallale järelepärimisi, pöördunud kohtusse otsuse tegemise kiirendamiseks (haldusasi nr xxx). Seega ei ole määruskaebuse esitajad pahatahtlikult viivitanud ning on teinud kõik endast oleneva, et ministeeriumi käskkirju õigeaegselt vaidlustada. Määruskaebuse esitajatel ei olnud 2013. aastal ja hiljem teadmist, et käskkirjad rikuvad nende õigusi. Aastatel 2013-2019 oli arutlusel võimalus, et maa tagastatakse algsega võrreldes teises kohas. Seega on piisavalt põhjust käskkirjade vaidlustamise tähtaja ennistamiseks.
10.Tartu Halduskohus lõpetas 10.08.2020. a määrusega (tl 98-101p) menetluse põllumajandusministri 20.10.1997. a ja 09.04.1998. a käskkirjade tühistamise nõuetes (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse Kambja Vallavalitsuse 22.11.2019. a korralduse tühistamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõuetes läbi vaatamata (resolutsiooni p 2); jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). a) Kaebus esitati kohtule 07.12.2019. Vaidlus puudub osas, et määruskaebuse esitajate õiguseellased olid vaidlusalustest käskkirjadest teadlikud ja nendega tutvunud vähemasti aastal 2013. Maareformi käigus maa tagastamise menetluses maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegemist otsusega, mille vaidlustamiseks on ette nähtud 2 kuu pikkune periood (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 19 lg 1). Määruskaebuse esitajad on Riigikohtu 25.10.2007. a määrust nr 3-3-1-50-07 mõistnud vääralt. Kohtupraktikast ei ole leitav seisukoht, mille kohaselt tuleks maa riigi omandisse jätmise otsust vaidlustada koos maa mittetagastamise otsusega, ja et maa riigi omandisse jätmise otsus ei ole eraldiseisvalt vaidlustatav. Kui maa jäetakse riigi omandisse, siis ei ole võimalik seda tagastada. Lisaks nähtub kohtupraktikast, et maa riigi omandisse jätmise otsuseid on eraldiseisvalt vaidlustatud. Käskkirjade vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamist ei ole võimalik lugeda ajast, mil määruskaebuse esitajad said kätte Kambja Vallavalitsuse 22.11.2019. a korralduse. Kuna määruskaebuse esitajad (nende õiguseellased) olid ministri käskkirjade sisust teadlikud juba aastal 2013, siis on ministri käskkirjade tühistamise nõuded esitatud kohtule kaebetähtaega ületades. Praegusel juhul on määruskaebuse esitajad olnud läbivalt seisukohal, et maa riigi omandisse jätmise käskkirju ei olnud vajalik vaidlustada eraldiseisvalt maa tagastamata jätmise korraldusest ja kaebus on määruskaebuse esitajate hinnangul esitatud tähtaegselt. Seega olid määruskaebuse esitajad seisukohal, et käskkirju ei ole vajalik vaidlustada eraldiseisvalt maa mittetagastamise otsusest. Vaidlustamisviidete puudumine vaidlusalustel käskkirjadel ei olnud seega otseselt selleks põhjuseks, miks määruskaebuse esitajad käskkirju varasemalt ei vaidlustanud. b) Arvestades, et maa riigi omandisse jätmise käskkirjade puhul on tegemist määruskaebuse esitajate (nende õiguseellaste) õigusi suurel määral riivavate otsustega ning et selliste otsuste kehtivuse korral ei ole kohalikul omavalitsusel tegelikult võimalik teha muud otsust, kui jätta vastav maa tagastamata, siis pidid määruskaebuse esitajad (nende õiguseellased) mõistma, et
käskkirju tuleb vaidlustada ning et selliste otsuste vaidlustamiseks võib olla ette nähtud tähtaeg. Määruskaebuse esitajad ei saanud eeldada, et käskkirju on võimalik vaidlustada mitme aasta jooksul. Määruskaebuse esitajad ei saa aastal 2019 kaebust esitades tugineda sellele, et 2000ndate alguses on ametnikud neile väitnud, et kohtusse pöördumiseks tuleb maa mittetagastamise otsus ära oodata. Ajavahemik 2000ndate aastate algusest kuni 2019 aastani on äärmiselt pikk ning määruskaebuse esitajatel oleks tulnud võtta samme oma õiguste kaitsmiseks varem. Praegusel juhul on kaebetähtaja ületamine arvestatav aastates, mitte kuudes ega päevades ning asjas ei nähtu niivõrd kaalukaid argumente, mis õigustaksid sellises olukorras kaebetähtaja ennistamist. Lähtudes eeltoodust ei kuulu kaebuse esitamise tähtaeg põllumajandusministri käskkirjade tühistamise nõuetes ennistamisele. Seetõttu juhindudes HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tuleb menetlus lõpetada põllumajandusministri käskkirjade tühistamise nõudes. c) Riigikohus märkis 11.06.2019. a otsuses nr 3-16-781 (p 20), et kui maa jäetakse riigi omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamisel sellest lähtuma ning maad ei ole võimalik tagastada. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta Kambja Vallavalitsuse 22.11.2019. a korralduse tühistamise ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõuded läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Määruskaebuse esitajad esitasid halduskohtu määruse peale 12.08.2020 määruskaebuse, milles paluvad halduskohtu määruse tühistada ja lugeda kaebus põllumajandusministri käskkirjade vaidlustamise osas esitatuks tähtaegselt või alternatiivselt ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. a) Käskkirjad sattusid määruskaebuse esitajate kätte 2013. aastal. Määruskaebuse esitajate õiguseellased ei saanud aru, et olukorras, kus vald ei ole vara tagastamise otsuseid veel vastu võtnud, peaksid nad viivitamatult ja 15 aastat pärast maa riigi omandisse jätmist käskkirjad kohtus vaidlustama. On mitmeid kohtulahendeid, milles maa riigi omandisse jätmise käskkirju on vaidlustatud pärast maa mittetagastamise korralduse tegemist. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks peab maa riigi omandisse jätmise käskkirju maa tagastamata jätmise korraldusest eraldi vaidlustama. Kohus kitsendas Riigikohtu määruse nr 3-3-1-50-07 seisukohta. Seega saab käskkirjade vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamist lugeda ajast, mil saadi kätte valla korraldus. b) Esineb alus kaebuse tähtaja ennistamiseks, sest ükski asutus ei ole määruskaebuse esitajaid käskkirjade eraldi vaidlustamise vajadusest teavitanud. Määruskaebuse esitajad tõlgendasid seadust ja asjas tähtsust omavaid kohtulahendeid võib-olla vääralt, kuid nii, et tuleb oodata ära valla korraldus maa tagastamata jätmise kohta. Määruskaebuse esitajad ja nende õiguseellased on kasutanud professionaalset õigusabi, mille andjad ka ei taibanud, et määruskaebuse esitajate õiguste eest seismine on võimalik vaid käskkirjade viivitamatu vaidlustamisega. Ka oli valla arvates võimalik õigusvastaselt võõrandatud maa asendamine. Kui määruskaebuse esitajad on tõlgendanud seadusi ja kohtulahendeid vääralt, ei ole nad pahatahtlikult kaebuse esitamisega viivitanud. Seega esineb põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. c) Kohus pidanuks selgitama määruskaebuse esitajale võimalust muuta esitatud tühistamiskaebus tuvastamiskaebuseks, mis on vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Kohus pidanuks kaaluma, kas kahju hüvitamise nõue Maaülikooli ja Kambja valla vastu võiks olla tulemuslikum või mis põhjusel jääks selline nõue perspektiivituks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus otsustab kõigepealt määruskaebuse menetlusse võtmise (I) ning seejärel lahendab määruskaebuse sisuliselt (II). I
13.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
14.Määruskaebuse on allkirjastanud määruskaebuse esitaja I, kes halduskohtus esindas ka määruskaebuse esitajaid II ja III. Lähtuvalt määruskaebuse sisust tõlgendab ringkonnakohus määruskaebust selliselt, et Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse on vaidlustanud kõik kolm määruskaebuse esitajat. Määruskaebuse esitajad paluvad määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja lugeda kaebus põllumajandusministri käskkirjade vaidlustamise osas esitatuks tähtaegselt või alternatiivselt ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Määruskaebuses on määruskaebuse esitajad põhjendanud, miks nad ei nõustu halduskohtu põhjendustega nii tähtaja ennistamata jätmise ja menetluse lõpetamise osas kui ka ülejäänud osas kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Määruskaebuse esitajate väitel menetluskulude jaotuse osas neil vastuväited puuduvad. HKMS § 2 lg 4 ls-st 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades määruskaebuses märgitut, leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitajad taotlevad Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse tühistamist resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas.
15.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on tähtaegne ning sisaldab taotlust ja põhjendusi. Eelnevast tulenevalt võtab ringkonnakohus määruskaebuse esitajate määruskaebuse Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Ühtlasi võtab ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde määruskaebusele lisatud dokumendid (HKMS § 62 lg 2). II
16.Halduskohus leidis 22.06.2020. a määruses, et kaebus põllumajandusministri käskkirjade tühistamise nõudes on esitatud kaebetähtaega ületades, mistõttu andis määruskaebuse esitajatele võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus, mille määruskaebuse esitajad halduskohtule ka esitasid. Halduskohus asus 10.08.2020. a määruse põhjendustes kokkuvõttes seisukohale, et kaebuse esitamise tähtaeg põllumajandusministri käskkirjade tühistamise nõudes ei kuulu ennistamisele, kuivõrd ei esine niivõrd kaalukaid argumente, mis õigustaksid kaebetähtaja ennistamist. Halduskohus lõpetas menetluse põllumajandusministri käskkirjade tühistamise nõudes HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, sest kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Ühtlasi, arvestades, et põllumajandusministri käskkirjade puhul on tegemist kehtivate haldusaktidega, mistõttu tuleks vallal samasisuline korraldus uuesti välja anda, jättis halduskohus kaebuse valla korralduse tühistamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõuetes läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on määruses piisaval määral põhjendanud, miks kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu, millest tingituna kuulub menetlus lõpetamisele põllumajandusministri käskkirjade tühistamise nõudes ning kuulub kaebus läbi vaatamata jätmisele valla korralduse tühistamise ja kohustamise nõuetes.
Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuse esitajad kordavad määruskaebuses juba halduskohtule esitatud väiteid, millele halduskohus on vaidlustatud kohtumääruses põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtu hinnangul ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu määruskaebusest ega selle lisadest asjaolusid, mille pinnalt tuleks asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
17.HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kuigi halduskohtu 10.08.2020. a määruse põhjendustes võttis halduskohus seisukoha määruskaebuse esitajate tähtaja ennistamise taotluse osas, ei ole halduskohus määruse resolutsioonis määruskaebuse esitajate tähtaja ennistamise taotlust lahendanud. Eeltoodut arvestades täiendab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p 1 sõnastust esimese lausega järgmiselt: „Jätta kaebajate taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.“
18.Ringkonnakohus selgitab, et tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus (RKHKm 21.06.2013, 3-3-1-30-13, p 12). HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Näitlik loetelu võimalikest mõjuvatest põhjustest on esitatud HKMS §-s 150. Kohtupraktikas on selgitatud, et üldjuhul on mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks objektiivne takistus (nt haigus, ettenägematu liiklustakistus, lähedase surm vms). Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Subjektiivse asjaoluna on peetud mõjuvaks põhjuseks õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, kuid on rõhutanud, et ka sel juhul ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui määruskaebuse esitaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes määruskaebuse esitaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes peab õiguslikes küsimustes kogenematu isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (RKHKm 19.06.2001, 3-3-1-38-01, p 4; 01.10.2002, 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009, 3-3-1-75-08, p-d 16-17).
19.Halduskohus leidis, et määruskaebuse esitajad (nende õiguseellased) olid ministri käskkirjade sisust teadlikud juba 2013. aastal. Määruskaebuse esitajad kinnitavad määruskaebuses selgelt selle fakti paikapidavust. Ka määruskaebuse lisatud 12.05.2014. a taotlusest nähtub eeltoodud asjaolu. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti mõistnud Riigikohtu 25.10.2007. a määruses nr 3-3-1-50-07 märgitut. Eelviidatud kohtuasjas oli määruskaebuse esitaja esitanud kahju hüvitamise nõude olukorras, kus kahju tekitanud tegevust (maa tagastamist) ei olnud veel toimunud. Riigikohus selgitas, et kahju tekib alles vastava haldusakti andmisel. Seega ei ole õige määruskaebuse väide, et halduskohus kitsendas Riigikohtu määruse nr 3-3-1-50-07 seisukohta. Halduskohus on määruses ka asjakohaselt sedastanud, et kohtupraktikast ei ole leitav seisukoht, mille kohaselt tuleks maa riigi omandisse jätmise otsust vaidlustada koos maa mittetagastamise otsusega, ega seisukoht, et maa riigi omandisse jätmise otsus ei ole eraldiseisuvalt vaidlustatav. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu määruses toodud kohtupraktikale tuginev hinnang igati asjakohane.
20.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus määruses põhjendatult, et ministri käskkirjade vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamist ei ole võimalik lugeda ajast, mil määruskaebuse esitajad said kätte valla korralduse. Kuna käesoleval juhul on kaebetähtaja ületamine arvestatav aastates ning asjas ei nähtu niivõrd kaalukaid argumente, mis õigustaksid kaebetähtaja ennistamist, siis jättis halduskohus põhjendatult kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
21.Arvestades, et määruskaebuse esitajad ei ole esitanud halduskohtule hüvitamiskaebust, siis on sisutud määruskaebuse etteheited, et halduskohus pidanuks kaaluma, kas kahju hüvitamise nõue võiks olla tulemuslikum või jääks perspektiivituks. Halduskohtul puudus vajadus eeltoodut hinnata, kuna kahju hüvitamise kaebust ei ole esitatud. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse esitajate arusaam, et tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kahjunõude esitamiseks tulevikus, on ebaõige. Sellekohast eeldust kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks HKMS ei sätesta.
22.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p 1 sõnastust esimese lausega järgmiselt: „Jätta kaebajate taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.“ Muus osas jätab ringkonnakohus halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.