E.T. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot seoses P2 osakonnas valju muusika ja raadio mängimisega
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 31.05.2019. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
E.T. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant E.T.
Menetlusosalised
Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.05.2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 23.11.2020 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja oli kinnipeetav Viru Vanglas, kes paiknes karistuse kandmise ajal 06.02.– 25.04.2018 lukustatud kambris P2 osakonnas, mille koridori kõlaritest mängib päevasel ajal raadio. Kaebaja vabanes 21.07.2020.
2.Kaebaja esitas 04.05.2018 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 12), milles nõudis 5000 euro suuruse kahju hüvitamist, kuna ajavahemikul 06.02.–25.04.2018 kahjustas vali muusika ja raadio töötamine tema füüsilist ja psühholoogilist seisundit ning alandas
inimväärikust. Kaebaja viitas, et Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-17-14 tuvastanud, et kaebaja hoidmine sellistes tingimustes P2 osakonnas ei ole seaduslik.
3.Viru Vangla jättis 04.07.2018. a otsusega nr 6-16/104-2 (tl 5–7) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Muusika mängimine eluosakonnas on õiguspärane, vangla tegevuse tulemusena ei ole kaebajale kahju tekkinud. Viidatud Riigikohtu lahend puudutab varasemat perioodi, kui Viru Vangla P2 osakonnas mängis raadio tugevama helitasemega. Vangla on alates 2014. aastast muutnud oma praktikat ning mänginud P2 eluosakonnas muusikat varasemast väiksema helitugevusega. Helitugevuse piirmäärade sätestamisel on arvestatud inimeste loomupäraste eripäradega, muu hulgas terviseseisundi ning kuulmistaju eripäradega. Kaebajal on vaimse tervisega seotud probleemid olnud juba enne 2018. aastal P2 osakonnas viibimist, kaebajal on diagnoositud unehäired 2009. aastal ja narkootikumide tarvitamisest võõrutusnähud 2015. aastal.
4.Kaebaja esitas 09.07.2018 Tartu Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse (tl 2–3, tl 65– 67) Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot seoses P2 osakonnas valju muusika ja raadio mängimisega ajaperioodil 06.02.–25.04.2018. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot seoses väärikuse alandamisega ja 4500 eurot seoses tervisekahju tekitamisega. Kaebaja selgitas, et kahjunõude põhjendatus tuleneb asjaolust, et 15.05.2018. a haiguslooga on tõendatud tema tervise paranemine pärast P2 osakonnast vabanemist 25.04.2018. Vangla vallandas dr Ermose pärast 08.08.2018, mille järgselt oli kaebaja haige inimesena ilma raviarstita abitus seisundis. Kaebajat raviti 2018. a juunis-juulis. Kaebaja on ka hiljem pöördunud valudega meditsiiniosakonda. Kartserikaristuse kandmise järgselt halvenes kaebaja nägemine 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga. Kaebajale tuleks määrata psühhiaatriline ekspertiis. P2 osakonnast vabanemise järgselt kuni 2018. a detsembrini oli kaebaja abita, kuna vangla ei soovi tunnistada eksimust. Kaebaja haigusloos on totaalne segadus, nt objektiivne leid on tuvastatud 30.05.2018. a, mille ravi on määratud juba 15.05.2018. a.
5.Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 58) jätta kaebus rahuldamata. Tartu Halduskohtu otsus
6.Tartu Halduskohus võttis 31.05.2019. a otsusega (tl 83-86p) asja materjalide juurde tõendina kaebaja tervisekaardi väljavõtte ajavahemiku 26.04.–08.08.2018 kohta ja kuulutas menetluse selle dokumendi osas täiendavalt kinniseks (resolutsiooni p 1), jättis poolte taotlused täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3).
7.Kohus jättis rahuldamata poolte taotlused täiendavate tõendite kogumiseks, kuna toimingu õigusvastasus kuulub hindamisele toimingu tegemise aja, s.o 06.02.–25.04.2018 seisuga ja kaebaja tervisekahju osas ka nende tõenditega, mille alusel saab kindlaks teha kaebaja terviseseisundi enne vaidlusalust perioodi ja koheselt pärast vaidlustatud toimingut. Kaebaja tervisele valjult kostvate raadiosaadetega tekitatud kahju saab kindlaks teha asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega, milleks on peaasjalikult kaebaja tervisekaardi andmed. Kuna meditsiiniteenust osutatakse kinnipeetavale vanglas kinnipeetava ja arsti vahelise eraõigusliku suhte käigus, mille suhtes vanglal puudub avalik võim ja riigi sunni rakendamise võimalus, siis on tervisekaardi sissekannete puhul tegemist dokumentaalse vanglast sõltumatu tõendiga, mis välistab täiendava ekspertiisi määramise vajaduse. Vastustaja taotletav ekspertiis ei võimaldaks
tuvastada helitugevust kambris P209 ajal, mil seal viibis kaebaja, seega ei oleks eksperdi arvamuse puhul tegemist asjas tähtsust omava tõendiga.
8.Kohustuslikus eelmenetluses esitatud taotluses ja kohtule esitatud kaebuses tugines kaebaja tema suhtes tehtud Riigikohtu otsusele, mille kohaselt oli kaebaja P2 eluosakonnas hoidmine ebaseaduslik seoses muusika mõjuga kaebajale (RKHKo 21.03.2014, 3-3-1-17-14). Halduskohus leidis, et nimetatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest ei tulenenud absoluutset keeldu kaebaja P2 osakonnas kinnipidamisele. Seetõttu ei olnud vangla toiming õigusvastane, arvestamata raadio mängimisest tulenevat heli.
9.Vaidlust ei olnud selles, et kaebaja oli kesknärvisüsteemi häiretega kinnipeetav, kes viibis lukustatud kambris ja kelle tervisehäire oli tuvastatud juba poolte vahelises vaidluses 2011– 2012. aastal (RKHKo 21.03.2014, 3-3-1-17-14, p 11.2).
10.Kaebaja kahjunõue põhines väitel, et raadiost kostev heli oli häirivalt vali kogu vaidlusaluse perioodi jooksul päevasel ajal hommikul kella kaheksast õhtul kella kaheksani. Kaebaja ja vastustaja vahelises vaidluses (haldusasi 3-12-994) kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle kaebaja P2 osakonnas hoidmise suhtes ajavahemikul 20.12.2011–21.05.2012 jõustus kohtulahend 21.04.2014. a Riigikohtu otsusega asjas nr 3-3-1-17-14. Halduskohus eeldas, et vastustaja täitis jõustunud kohtuotsuse. Vastustaja kinnitas, et kohtuotsus on täidetud ja raadio helitugevus viidud kooskõlla vastavate normatiividega. Kuna kaebaja ei seostanud kahjunõuet raadio helitugevuse muutumisega ja vastustaja poolt kõvemaks või vaiksemaks muutmisega, siis ei kahelnud halduskohus vastustaja selgituses, et vangla kasutas raadio helitugevuse hoidmiseks sellist tehnilist lahendust, et vanglateenistuse ametnikel ei olnud isegi juhuslikult võimalik helitugevust kõlarites tugevamaks keerata (tl 58p).
11.Vastustaja viitas tõendina kohtuasjas nr 3-14-51661 tehtud otsusele. Viidatud otsusega oli halduskohtu arvates tõendatud, et vangla korraldusel teostas AS Telegrupp 11.01.2013 helindussüsteemi hooldustööde käigus P2 osakonna kõigis kambrites helitugevuse mõõtmist ning vähendas helitugevust 7 dB võrra, mille tulemusel jäi see kambrites 40 dB piiridesse (Tartu Halduskohtu 26.03.2015. a otsuse nr 3-14-51661 p 8). Vangla 12.12.2018. a õiendiga (tl 71) luges halduskohus tõendatuks, et 06.09.2018 oli P209 kambri müratasemeks fikseeritud 37 dB. Halduskohus luges nende tõenditega usaldusväärselt tõendatuks, et vastustaja toiming oli õiguspärane, mistõttu ei olnud täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused.
12.Halduskohus luges tõendatuks, et kaebaja tervisekahjustus oli tingitud kaebaja enda tervisekäitumisest ega olnud põhjuslikus seoses vastustaja vaidlustatud toiminguga. Tõele ei vastanud kaebaja väited pärast vaidlusalust perioodi vanglas ravita olemisest, sest ajavahemikul 06.02.–08.08.2018 oli kaebajale võimaldatud rohkem kui 40 päeval (korral) vastuvõtt meditsiiniosakonnas koos meedikute poolt vajalikuks peetud raviga. Neil asjaoludel ei saanud olla põhjuslikus seoses ka kaebaja kirjeldatud sündmused vanglas 2018. a detsembrini ja raadio mängitamine vangla poolt ajal, mil kaebaja viibis osakonna lukustatud kambris, sest tõele ei vastanud kaebaja väited abitus seisundis ja ravita olemisest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas 24.06.2019 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 89-92), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.05.2019. a otsus täies ulatuses ja rahuldada tema kahjunõue ning mõista välja 5000 euro suurune mittevaraline kahjuhüvitis. Lisaks palub kaebaja vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.
Kaebaja arvates on vastustaja eksitanud kohut ja kaebajat, väites, et AS Telegrupp reguleeris 11.01.2013 helitugevust selliselt, et üheski kambris ei ületaks mõõdetud helirõhk 40 dB. See ei pea kaebaja arvates paika, sest Riigikohtu 21.04.2014. a otsusega nr 3-3-1-17-14 oli müratase üle 40 dB, Telegrupp teostas mõõtmist 11.01.2013 ehk 1 aasta 3 kuud enne Riigikohtu otsust. Vaidlustatava kohtuotsuse p-s 31 on märgitud „Tartu Vangla 12.12.2018. a õiendiga...“, mis tähendab, et tegemist on kohtukõlbmatu tõendiga, kuna vaidlus puudutab Viru Vanglat, mitte Tartu Vanglat. Kuidagi ei saa nõustuda kohtu väidetega vaidlustatud otsuse p-s 32, et tugeva heliga võib piirata kinnipeetavate suhtlemist ja Tartu Vangla õiend on usaldusväärne. Kaebajal on diagnoositud erinevad psüühilised haigused, mis ägenesid vastustaja tegevuse tagajärjel, kui kaebaja oli sunnitud taluma valju muusikat. Peale piinamise lõpetamist 25.04.2018 on kaebaja tervis asunud järk-järgult paranemise teele.
14.Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 97-97p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud uusi sisulisi asjaolusid võrreldes algse kaebusega ning neile on vangla vastanud, vastustaja jääb eelnevalt väljendatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
16.Kaebaja viitab korduvalt Riigikohtu 21.04.2014. a otsusele nr 3-3-1-17-14, millega tema väitel tuvastati Viru Vangla kambris liigtugev helimüra. Kaebaja arvates on vastustaja eksitanud kohut ja kaebajat, väites, et AS Telegrupp reguleeris 11.01.2013 helitugevust selliselt, et üheski kambris ei ületaks mõõdetud helirõhk 40 dB. Kaebaja hinnangul ei pea see paika, sest Riigikohtu otsusega oli müratase üle 40 dB, Telegrupp teostas mõõtmist 11.01.2013 ehk 1 aasta 3 kuud enne Riigikohtu otsust. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et haldusasja nr 3-3-1-17-14 vaidlus käsitles ajaperioodi 20.12.2011–21.05.2012, mis oli enne seda, kui AS Telegrupp tegi seadistustöid. Kuna kohtud tuvastasid, et sel ajaperioodil võis kaebaja kambris helitugevus ületada lubatud 40 dB taset, siis käsitles kohus seda valju mürana. Riigikohtu käsitlus puudutas olukorda vaidlusalusel ajavahemikul 20.12.2011–21.05.2012, mitte asjas otsuse tegemise kuupäeval. Viidatud Riigikohtu lahendis ei ole seatud kahtluse alla seda, et alates AS Telegrupp poolt 11.01.2013 tehtud seadistusest on helitugevuse tase elukambrites normis.
17.Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse p-le 31, milles on „Viru Vangla õiendi“ asemel märgitud „Tartu Vangla õiend“. Kaebaja arvates on seetõttu tegemist kohtukõlbmatu tõendiga, kuna vaidlus puudutab Viru Vanglat, mitte Tartu Vanglat. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole kohtukõlbmatu tõendiga. Tõepoolest on halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 märkinud „Tartu Vangla 12.12.2018. a õiendiga (tl 71) on tõendatud, et 06.09.2018. a on fikseeritud kambris P029 kambri müratasemeks 37 dB.“ Tegemist on ilmselge näpuveaga ning ei ole mingit kahtlust, et halduskohus on viidanud justnimelt Viru Vangla 12.12.2018. a õiendile – viite juures on märge nii toimiku leheküljele kui õiendi kuupäevale ja õiendis kirjeldatud mõõtmise ajale ja kohale.
18.Ringkonnakohus peab vajalikuks korrata kohtupraktikas väljendatud üldteada asjaolu, et kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu
tervist. Müra võib tekitada stressi ja agressiivsust ning häirida isiku põhiõigustega kaitstud tegevusi. Müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes kuulmistajust, kultuuritaustast, tervislikust seisundist, helis sisalduvast informatsioonist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (RKHKo 21.04.2014, 3-3-1-17-14, p 11.1). Seega ei ole välistatud tervisekahju tekkimine põhimõtteliselt ka olukorras, kus helitugevus jääb kehtestatud normide piiridesse. Käesoleval juhul ei nähtu vangla meditsiiniosakonna juhataja 04.07.2018. a õiendist ega ka kaebaja tervisekaardi väljavõtetest, et kaebajal oleks muusika või raadio kuulamise tagajärjel tekkinud terviserike. Kaebaja on raadio mängimist küll kurtnud, kuid meditsiinitöötajad ei ole tuvastanud sellest tulenevat terviseriket ega määranud ravi. Kaebaja tervisekahjustused on tingitud kaebaja enda tervisekäitumisest ega ole põhjuslikus seoses raadio ja muusika mängimisega P2 osakonnas.
19.Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus jätkas 28.06.2019. a määrusega kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Seetõttu kehtis Tartu Halduskohtu 18.10.2018. a määrusega antud menetlusabi ka apellatsioonimenetluses ja kaebaja oli vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 euro tasumisest. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
21.Vastavalt HKMS § 175 lg-le 3 tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.