3-19-428 8. oktoober 2020 Ülle Polluks D. S i kaebus Viru Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas
eurot seonduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega 05.11.2018 käskkirja nr 6-4/288-1 alusel
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 9.11.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Edasikaebamise kord
Kaebaja – D. S Vastustajad – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 05.11.2018 käskkirjaga nr 6-4/288-1 kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja paigutati eraldatud lukustatud kambrisse, piirati vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelati vangla spordiväljaku ja spordisaali kasutamine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 10.12.2018 käskkirjaga nr 6-4/288-2.
2.Kaebaja on esitanud 08.11.2018 käskkirja nr 6-4/288-1 peale vaide. Viru Vangla jättis 07.12.2018 vaideotsusega nr 6-12/579-2 kaebaja vaide rahuldamata.
3.Kaebaja on esitanud Viru Vanglale 27.12.2018 kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega talle tekitatud kahju hüvitamist.
3-19-428
4.Viru Vangla jättis 20.02.2019 otsusega nr 6-16/263-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata täies ulatuses. Viru Vangla leidis, et vaidemenetluse raames on tuvastatud, et julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane, mistõttu ei ole täidetud kahjunõude rahuldamise eeldusi.
5.Kaebaja esitas 08.03.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta nõuab talle tekitatud kahju hüvitamist seonduvalt asjaoluga, et perioodil 05.11.2018-10.12.2018 kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.
6.Kaebaja väidab, et vaidlusaluses käskkirjas viide subkultuurile on arusaamatu. Kõigest kirjutatakse abstraktses vormis. Kaebajal puudus võimalus kontrollida vastustaja väiteid ja esitada vastuväiteid kaalutletud riskide osas. Kaebaja peab ebaloogiliseks vastustaja etteheidet selle kohta, et subkultuuri toetamisest tuleneb suur oht vangla julgeolekule ühe kuu möödudes. Kaebaja arvates on raske ette kujutada sellist subkultuuri ja ideoloogiat, mis tekkiks ja kaoks selle lühikese aja jooksul. Kaebaja leiab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes põhjendamatult ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 ja § 56 lg-d 2 ja 3 rikkudes. Kaebaja selgitusel oli ta lukustatud kambri tingimustes väga piiratud. Kaebaja ei saanud helistada sugulastele, täita töökohustusi, õppida, vabalt liikuda. Kaasnes ka töötasu kaotamine. Sellest tulenevalt palus kaebaja hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 1000 eurot.
7.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja selgitusel oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseks see, et vastustajale sai teatavaks informatsioon, mille kohaselt kaebaja võis olla seotud vangla subkultuuri toetava ja sealtkaudu vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-s 1 kirjeldatud vanglajulgeolekut oluliselt ohustava tegevusega. Vastustaja märkis, et tegemist ei olnud kaebaja religioosset veendumust käsitleva informatsiooniga, millele kaebaja viitab kaebuses. Vastustajal oli kohustus saadud teabele reageerida ning ta on jätkuvalt seisukohal, et reaktsioon oli vajalik ning kohaldatud abinõud olid adekvaatsed. Asjaolu, et vaidlusaluses käskkirjas ei olnud põhjendused detailselt kajastatud, oli tingitud õiguslikust asjaolust. Tegemist on piiratud tasemel salastatuks tunnistatud teabega, millele kaebajal puudub RSVS § 26 lg 1 kohane juurdepääsuõigus. Vastustaja jäi arvamusele, et käskkirjal ei ole puuduseid, mis tingiksid selle kehtetuks tunnistamise. Viru Vangla käskkiri 05.11.2018 nr 6-16/263-2 on faktiliste põhjenduste osas vähe põhjendatud, kuid käskkirjas on viide selle andmise faktilisele alusele, milleks on teabe-ja uurimisosakonna (TUO) käsutuses olev informatsioon. Kuna käskkiri nr 6-16/263-2 on õiguspärane, jättis vastustaja õiguspäraselt rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise nõude. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT
8.Haldusasja materjalide kohaselt nõuab kaebaja kohtult talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ja sellega kaasnenud piirangutega. Kaebaja selgitusel kohaldatud julgeolekuabinõude tõttu ei saanud ta helistada sugulastele, täita töökohustusi, õppida, vabalt liikuda. Kaasnes ka töötasu kaotamine.
9.Kohtu arvates tähelepanu väärt see asjaolu, et kaebaja 05.11.2018 käskkirjaga nr 6-16/263-2 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude tõttu kaotas kaebaja töötasu ega nõudnud selle eest talle tekitatud varalise kahju hüvitamist. Järelikult ei ole kaebajal eelpoolnimetatud õiguse riive osas läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus VangS § 11 lg-s 8 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-s 2 sätestatud tähenduses. Kohtule esitatud kaebuses soovis kaebaja sõnaselgelt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Seega jätab kohus kaebaja väite töötasu kaotamise osas tähelepanuta.
3-19-428
10.Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas vabaduse võtmise eest. Kohus on seisukohal, et lähtudes kohtule esitatud kaebuse põhjendusest, on näha, et kaebaja nõuab just vabaduse piiramisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohus on samuti leidnud, et reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna.1
11.Eelnevat arvestades selgitab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalikõiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kohus selgitab täiendavalt, kuna kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid Viru Vangla 05.11.2018 käskkirjaga nr 6-16/263-2 ehk haldusaktiga, siis kahjunõude rahuldamine oleneb muu hulgas nimetatud käskkirja sisulisest õiguspärasusest. Sellest tulenevalt hindab kohus esmalt Viru Vangla 05.11.2018 nr 6-16/263-2 käskkirja õiguspärasust.
12.Kaebaja väitis, et talle on raske ette kujutada ühte või teist subkultuuri selle vahetus ideoloogias, mis eksisteerib ja kaob lühikese aja jooksul.
12.1.Kaebaja väitest on võimalik aru saada, et väidetavalt ei saanud ta aru, millise keelatud tegevuse on ta sooritatud. Kohus ei pea kaebaja väidet eluliselt usutavaks. Samas ei pea kohus vajalikus kaebajale lahti selgitada vangla subkultuuri mõistet. Kohus seisukohal, et kaebaja saab hästi aru, mis oht tulenes tema subkultuursetest hoiakutest teisele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule. Käskkirjas ja vaideotsuses on selgelt kirjas, et vastustaja andmetel üritas kaebaja mõjutada kaaskinnipeetavaid.
12.2.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava suhtes VangS § 69 lg 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on diskretsiooni alusel välja antav haldusakt. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
13.Kaebaja arvas, et Viru Vangla 05.11.2018 käskkiri nr 6-16/263-2 ei vasta HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 2 js 3 sätestatud nõuetele ning on faktiliselt põhjendamata ja seetõttu kontrollimatu.
13.1.HMS § 56 lg-te 1, 2 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel
RKHKo 3-3-1-93-09, p-d 11-12.
3-19-428 antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtupraktikas on leitud, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine.2
13.2.Vastustaja tunnistas, et Viru Vangla 05.11.2018 käskkirjas nr 6-16/263-2 välja toodud põhjendused on minimaalsed, kuid see on objektiivselt põhjendatud sellega, et kaebajal puudub juurdepääsuõigus salastatud informatsioonile. Käskkirja faktiliste põhjenduste kohaselt on vastustaja TUO osakonda laekunud informatsioon selle kohta, et kaebaja on üritanud mõjutada kaaskinnipeetavaid ja õhutanud subkultuurilisi tõekspidamisi. Vastustajal oli alust arvata, et kaebaja jätkab kaaskinnipeetavate mõjutamist. Seega pidas vastustaja kinnipeetavate ja üldise julgeoleku tagamise eesmärgil kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja VangS § 69 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud piirangute kehtestamist.
13.3.Riigikohus on leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.3 Vaidlustatud käskkirja põhjenduste järgi kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna teda peeti ohtlikuks vangla julgeolekule ja teistele isikutele. Selle aluseks on TUO osakonda laekunud informatsioon selle kohta, et kaebaja on üritanud mõjutada kaaskinnipeetavaid ja õhutanud subkultuurilisi tõekspidamisi. Kohus nõustub kaebajaga, et käskkiri on faktiliste põhjenduste osas üsna lakooniline, kuid selleks on objektiivne põhjendus. Ilmselgelt ei saanud teiste kinnipeetavate turvalisuse tagamise eesmärgil antud juhul vastustaja detailselt põhjendada käskkirjas, kuidas täpsemalt mõjutas kaebaja teisi kinnipeetavaid (sh, keda konkreetsemalt) ja edendas nende seas subkultuuri põhimõtteid vanglas. Sellise informatsiooni avalikustamine kaebajale oleks tekitanud veel suurema ohu kinnipeetavate julgeolekule ja seetõttu oleks rangelt vastuolus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiga. Kohtu nõudel esitas vastustaja 05.11.2018 käskkirjas nr 6-16/263-2 mainitud informatsiooni kaebaja poolt kaaskinnipeetavate mõjutamise subkultuuriliste tõekspidamiste õhutamise kohta. Peale vastustaja poolt täiendavate tõendite esitamist, milles vastustaja on täiendavalt selgitanud kohtule, mis informatsioon saabus TUO osakonda, puudub kohtul alus kahelda selles, et 05.11.2018 käskkirja nr 6-16/263-2 väljastamise aja seisuga esines vastustajal põhjendatud kahtlus, et kaebaja jätkab suure tõenäosusega kaaskinnipeetavate mõjutamist ja subkultuursete hoiakute propageerimist. Kohtul puuduvad alused kahelda selles, et kohtule esitatud informatsioon oleks fabritseeritud vastustaja poolt. Seega on võimalik asuda seisukohale, et 05.11.2018 tekkis vastustajal põhjendatud kahtlus selle kohta, et kaebaja tegevuse tõttu võib teiste kinnipeetavate ja vangla üldine julgeolek olla ohus, mistõttu olid täidetud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eeldused. Võttes arvesse, et vastustajal puudus võimalus selgitada kaebajale subkultuursete hoiakute osas laekunud informatsiooni sisu ja selle allikat, kuid oli kohustus koheselt reageerida ja võtta vastu meetmed selle ohu ennetamiseks, on kohtu arvates 05.11.2018 käskkirja nr 6-16/263-2 faktilised põhjendused (v.a kaalutluste osas) miinimumnõuetele vastavad. Kohtule on nähtav ka seos tuvastatud faktiliste asjaolude ja kohaldatud õiguslike alusete vahel. Kohtul puudub alus arvata, et vastustaja kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult või karistuslikul eesmärgil.
RKHKo 3-3-1-13-02, p 14. RKHKo 3-3-1-33-10, p 12.
3-19-428
13.4.Jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vastustajal kaalutlusõiguse alusel otsustada, millised meetmed kasutusele võtta. Kaalumisel tuli vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega.4
13.5.Vastustaja põhjendas kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist vajadusega välistada kaebaja kokkupuuted teiste kinnipeetavatega, et kaebaja ei saaks mõjutada neid ja propageerida subkultuuri. Kohus on seisukohal, et tegemist on asjakohaste kaalule võetavate argumentidega. Vastustaja on iga kohaldatud täiendava julgeolekuabinõu vajalikkust ja eesmärki käskkirjas põhjendanud. Kohtu hinnangul puudub alus väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Iseenesest on mõistetav, et antud juhul isoleerimist teistest kinnipeetavatest vajas kaebaja, mitte vastupidi. Samas ei oleks julgeoleku tagamise eesmärk täidetud, kui vähemalt üks VangS § 69 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 nimetatud piirangutest oleks jäänud kohaldamata.
13.6.Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtu hinnangul ei nähtu 05.11.2018 käskkirjast nr 616/263-2 neid kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest. Ka kaalutlused on haldusakti akti põhjendused. Seega ei vasta käskkiri HMS § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele, ehk tegemist on formaalselt õigusvastase käskkirjaga.
13.7.HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et kuigi vaidlusalusel haldusaktil on vormi puudused, ei too see praegusel juhul kaasa haldusakti tühistamist. Kohtu arvates ei muuda puudused kaalutluste märkimisel siiski täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist praegusel juhul sisuliselt õigusvastaseks. Arvestades seda, et vastustajal oli alust kahtlustada, et kaebaja võib edaspidi mõjutada negatiivselt kaaskinnipeetavaid, sh tekitada ohtu nende ja vangla üldisele julgeolekule, oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ilmselgelt kaalukam kui kaebaja kohustus taluda talle ajutiselt seatud lisapiiranguid. Kohus arvestab sellega, et kaebaja ei ole esitanud kohtule selliseid tõendeid, mis oleks andnud alust arvata, et kaalukam oleks antud juhul kaebaja liikumisvabaduse piiramata jätmine. Kohus arvestab ka sellega, et vastustaja pidi julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal. Kohtu hinnangul kaebaja õiguste riive praegusel juhul ei ole suurema kaaluga, kui vajadus tagada kinnipeetavate ja seeläbi ka vangla üldist julgeolekut, mistõttu ei ole käskkirjas sellekohaste kaalutluste puudumine määrav. Seega olid kohtu hinnangul lõppkokkuvõttes vastustaja poolt kasutusele võetud meetmed kaebajalt tuleneva julgeolekuohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud.
13.8.Kohus märgib täiendavalt, et 05.11.2018 käskkirja nr 6-16/263-2 kohaselt otsustati kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid esialgselt kolmeks kuuks ning kolme kuu möödudes kontrollida meetmete jätkamise otstarbekust. Haldusasja materjalide kohaselt lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine Viru Vangla 10.12.2018 käskkirjaga nr 6-4/288-2 ehk kaks kuud varem planeeritud ajast. Võttes arvesse kaebajast tulenevat ohtu vangla julgeolekule, ei ole võimalik asuda seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestvus muutus perioodil 05.11.2018-10.12.2018 ebaproportsionaalseks.
RKHKo 3-3-1-33-10, p-d 13; 3-3-1-88-14, p 17.
3-19-428
14.Kaebaja arvas, et on täiesti ebaloogiline, et kõrge ohu tõttu kohaldatud meetmed tühistati kuu aja pärast. Kohus selgitab, et VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolud. Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lõpetav otsus oleks detailselt faktiliselt põhjendatud. Otsus oli kaebajale soodne, mistõttu puudus tulenevalt HMS § 56 lg-st 4 vastustajal kohustus detailselt põhjendada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine oleneb sellest, kas vanglateenistuse hinnangul kohaldamise aluseks esinenud asjaolud on ära langenud või mitte, kuid mitte sellest kui suur oht oli vangla julgeolekule enne meetmete kohaldamist.
15.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 05.11.2018 käskkirja nr 6-16/263-2 alusel ei olnud sisuliselt õigusvastane. Kohtu hinnangul ei esine ka muid aluseid pidada käskkirja sisuliselt õigusvastaseks.
16.Kohtupraktikas on leitud, et haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga.5 Kohus on leidnud, et käskkirja põhjendamise puudused ei saanud mõjutada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ehk suure tõenäosusega oleks vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ka siis, kui oleks 05.11.2018 käskkirjas nr 6-16/263-2 välja toonud kaebaja õigustele tulenevad negatiivsed tagajärjed, omistas neile vastava kaalu ja oleks neid poolt ja vastu kõnelevaid argumente kaalutlenud. Kuna Viru Vangla 05.11.2018 käskkiri nr 6-16/263-2 on sisuliselt õiguspärane, ei ole ilmselgelt võimalik asuda seisukohale, et kaebaja liikumisvabaduse piirang rikkus tema subjektiivseid õigusi. Sellisel juhul ei pea kohus põhjendatuks hakata analüüsima kahju olemasolu ja põhjuslikku seost. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi.
17.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
18.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus oli tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja teatas kohtule, et tal puuduvad menetluskulud, seetõttu jäävad tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1 tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
RKHKo 3-3-1-77-04, p 18.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.