Sotsiaalõigus › Sotsiaalabi

3-19-1833 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-19-1833 lepivad kokku abivahendi müügi tingimustes. Seega tuleb erimenetluse taotlus esitada pärast abivahendi müügi osas kokkuleppe tegemist, kuid enne tehingu sooritamist. Oluline ei ole, et vaide esitamise ajaks oli arve tasumata. Erimenetluse kohaldamiseks peab olema esmalt haldusotsustus selle kohta, kas isiku suhtes on õigustatud erimenetlust kohaldada, ning alles seejärel saab teostada tehingu. Isegi juhul, kui erimenetluse kohaldamine oleks tagantjärgi võimalik, peab omaosaluse vähendamine olema põhjendatud. Käesoleval juhul ei ole see nõue täidetud. SHS § 50 lg 9 järgi on isiku omaosalus abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe, kuid mitte väiksem kui 7 eurot. SKA võib isiku taotlusel erandkorras vähendada omaosalust 5%-ni abivahendi kogumaksumusest, kui: 1) isiku majanduslik olukord ei võimalda omaosalust tasuda; 2) abivahendi soetamine tekitab isikule suures ulatuses lisakulutusi; 3) isik ei ole muudel põhjendatud juhtudel võimeline omaosalust täies ulatuses tasuma. XX omaosalus kahe ratastooli väliskummi, kahe sisekummi ja kahe käetoe ostmisel oli kokku 119,65 eurot. Abivahendi transpordi ja remondi teenus ei kuulu riigipoolse soodustusega abivahendite alla ja selle eest tuleb isikul ise tasuda. SKA andmetel oli XX sissetulek taotlemisele eelneva 6 kuu jooksul keskmisel 1815,78 eurot kuus (töötasud, töövõime toetus, puudega tööealise inimese toetus). Kulutused abivahenditele olid keskmisel 7,94 eurot kuus. Seega on XX sissetulekud oluliselt suuremad kui abivahendi omaosaluse summa. Tegemist on ühekordse väljaminekuga ja taotleja pole tõendanud asjaolusid, mis tingiksid omaosaluse vähendamise.

3-19-1833 SHS § 50 lg 9 sätestab, millal SKA võib isiku taotlusel erandkorras vähendada abivahendi omaosalust viie protsendini abivahendi kogumaksumusest. Sama paragrahvi lg 10 alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 74 § 7 lg 2 kohaselt vähendab SKA omaosalust, kui üksi elavale isikule või tema perekonnale on taotlemise kuul või sellele eelnenud 12 kuu jooksul makstud toimetulekutoetust. Puudub vaidlus, et kaebajale ei ole toimetulekutoetust makstud. SKA-l on SHS § 50 lg 9 sisustamisel lai kaalutlusruum ning kohus saab kontrollida, kas vastustaja on kaalutlusnormi sisustanud eesmärgipäraselt ja on otsust langetades lähtunud asjakohastest kaalutlustest. SKA leidis õigesti, et omaosaluse vähendamist saab isik taotleda olukorras, kus abivahendi omaosaluse tasumine on talle tema majanduslikust olukorras tulenevalt ebamõistlikult koormav. Käesoleval juhul ei olnud väljaminek abivahenditele sedavõrd suur, et tingida omaosaluse vähendamist. Tegemist on ühekordse väljaminekuga summas 119,65 eurot ning kaebaja sissetulek on taotluse esitamisele eelnenud 6 kuu jooksul olnud 1815,78 eurot kuus. Kulud abivahenditele olid samal perioodil 7,94 eurot kuus. SHS § 50 lg 9 kontekstis on kohane tugineda üksnes nendele väljaminekutele, mis on seotud abivahendite soetamisega, eeldades, et isiku ülejäänud väljaminekud on aastaringselt enam-vähem muutumatud (TlnRKo 17.01.2019 otsus nr 3-18-1327, p 18). Kaebaja viited ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni art-tele 5, 25, 26 ja 27 ning Euroopa sotsiaalharta art-le 15 pole asjakohased. Rikutud pole võrdse kohtlemise põhimõtet ega puudega isiku õigust iseseisvale elule ja sotsiaalsele integratsioonile. Kaebaja leiab ekslikult, et riik peab hüvitama igale isikule talle töövõime vähenemisest tulenevad kulutused abivahenditele, sõltumata konkreetse isiku majanduslikust olukorrast. Põhiseaduse § 28 järgi on seadusandja vaba otsustama, millal ja millises mahus võtab ühiskond sotsiaalse riski realiseerumisel tekkida võivad tagajärjed enda kanda. Kaebuses pole väidetud ja asja materjalidest ei nähtu, et riik oleks jätnud kaebajale tema toimetulekuks piisava abi tagamata. Seega pole riivatud sotsiaalsete põhiõiguste tuuma.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-1833 Halduskohus on tuginenud vaidlustatud haldusaktide põhjendustele ja jätnud uurimispõhimõtte nõuetekohaselt kohaldamata. Samuti analüüsis halduskohus põhiseaduse, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu õiguse rikkumist pinnapealselt. See, et riik ei hüvita isikule töövõime vähenemisest tulenevaid lisakulutusi, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Isiku majanduslik olukord pole oluline. PS § 28 lg 1 kohustab riiki toetama abivahendite soetamist. Sama tuleneb ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni art-test 5, 25, 26 ja 27 ning Euroopa sotsiaalharta art-st 15. SHS § 50 lg 9 on vastuolus põhiseadusega. Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtsid 17.11.2017 vastu Euroopa sotsiaalõiguste sambad, mis muu hulgas sätestavad ka puuetega inimeste õiguste kaitse, sh õiguse sissetulekutoetusele (art 17) ja õigus juurdepääsule kvaliteetsetele esmatähtsatele teenustele (art 20). Kaebaja erimenetluse taotlus kuulub rahuldamisele, sest ratastool on vahend, mis tagab talle võrdsed võimalused ja juurdepääsu tööturule kui ka üleüldise sotsiaalse kaasatuse. Õige pole olukord, kus sissetuleku suurenedes kaotab puudega isik võimaluse taotleda lisakulutuste hüvitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(6)

3-19-1833 nõuetekohane järgmine sunnib isikut ca ühe kuu jooksul loobuma abivahendi kasutamisest, ei ole kooskõlas sotsiaalhoolekande põhimõtetega.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.