Sotsiaalõigus › Sotsiaalabi

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ettevõte on tehingu tegemisel kahe väliskummi ostmisel rakendanud määruses kehtestatud riigipoolset soodustust. Arvelt nähtub, et kahe väliskummi kogumaksumuseks on 60,34 eurot, millest riigi osaluseks on olnud 30,17 eurot ning isiku osaluseks 30,17 eurot. Sisekummide soetamisel ei ole ettevõte täiendavat soodustust kasutada saanud, kuna määrusega kehtestatud piirkogus 2 tükki on ära kasutatud. Kahe sisekummi täiehinnaks on olnud 7,04 eurot. Käetoed kuuluvad muude ratastooli varuosade alla. Määrusega on võimaldatud muid ratastooli varuosasid soetada riigipoolse soodustusega ühe aasta jooksul piirhinna 400 euro ulatuses piirmääraga 50%. Invaru OÜ 05.07.2019 arvelt nähtub, et ettevõte on tehingu tegemisel kahe käetoe ostmisel rakendanud määruses kehtestatud soodustust. Arvelt nähtub, et kahe käetoe kogumaksumuseks on 164,90 eurot, millest riigi osaluseks on 82,46 eurot ja isiku osaluseks 82,44 eurot. Vaide esitaja esitas 10.07.2019 taotluse ratastooli kahe väliskummi, kahe sisekummi ja ratastooli käetugede omaosaluse vähendamiseks. Vaide esitaja pöördus 20.05.2019 purunenud ratastooli rehvi parandamiseks Invaru OÜ poole, kuna ratastool on vaide esitaja abivahend igapäevasteks toimetusteks, ilma milleta ei saaks vaide esitaja aktiivselt ühiskonna elust osa võtta, sh tööl käia. Vaide esitaja sõnul selgus Invaru OÜ esinduses, et lisaks ratastooli rehvi parandamisele on vajalik välja vahetada ka ratastooli käetoed. Vaide esitaja oli rehvi parandamise ja käetugede vahetamisega nõus. Vaide esitaja sõnul oli vaide esitamise ajal Invaru OÜ arve tasumata. Taotlusele lisatud Invaru OÜ arvest lähtudes oli vaide esitaja abivahendite tehingud sooritanud 05.07.2019, kuid taotluse omaosaluse vähendamiseks Sotsiaalkindlustusametile esitanud 10.07.2019. Sotsiaalhoolekande seaduse § 46 punkti 1 kohaselt võtab riik abivahendite loetellu kantud abivahendi ostmisel tasu maksmise kohustuse üle kui õigustatud isik ja abivahendi müüja lepivad kokku abivahendi müügi tingimustes. Eeltoodust tulenevalt tuleb erimenetluse taotlus esitada pärast abivahendi müügi osas kokkuleppe tegemist, aga enne tehingu sooritamist. Tasu maksmise kohustuse üleminekuks riigile on vajalik, et riik teeb haldusotsuse selle kohta, kas isik kvalifitseerub õigustatud isikuna või mitte. Kui antud otsus on riigi poolt tehtud, saab abivahendi ostja selle esitada abivahendi müüjale ning abivahendi tehing teostatakse omaosaluse tasumise osas erimenetluse otsuses sätestatud viisil. Käesoleval juhul on Invaru OÜ rakendanud määruses kehtestatud soodustust ja esitanud vaide esitajale selle eest ka arve 05.07.2019. Vaide esitaja soovis aga ka erimenetlust taotleda ning esitas vastava taotluse Sotsiaalkindlustusametile 10.07.2019 ehk pärast seda, kui tehing oli juba sooritatud. Oluline ei ole siinkohal see, et vaide esitamise hetkeks polnud arve veel tasutud. Erimenetluse kohaldamiseks peab olema esmalt haldusotsus selle kohta, kas isikule on õigustatus erimenetlust kohaldada ning alles seejärel saab teostada tehingu. Tagantjärele ei saa Sotsiaalkindlustusamet teostatud tehingutele erimenetlust kohaldada. Sotsiaalkindlustusamet selgitab järgnevalt, et isegi kui erimenetluse kohaldamine oleks tagantjärgi võimalik, siis erimenetlusena omaosaluse vähendamine peab olema põhjendatud. Antud juhul ei ole aga täidetud ka omaosaluse põhjendatuse nõue ja seda järgnevatel põhjustel: SHS § 50 lg 9 järgi on isiku omaosalus abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe, kuid mitte väiksem kui 7 eurot. Sotsiaalkindlustusamet võib isiku taotlusel erandkorras

vähendada abivahendi omaosalust viie protsendini abivahendi kogumaksumusest, kui: 1) Isiku majanduslik olukord ei võimalda omaosalust tasuda; 2) Abivahendi soetamine tekitab isikule suures ulatuses lisakulutusi; 3) Isik ei ole muudel põhjendatud juhtudel võimeline omaosalust täies ulatuses tasuma. Määruse § 7 lõige 1 punkti 1 kohaselt on isikul õigus taotleda tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmisel erandi tegemist, kui isik taotleb omaosaluse vähendamist. Sotsiaalkindlustusamet selgitab, et omaosaluse vähendamist saab isik taotleda olukordades, kus abivahendi omaosaluse tasumine on inimesele tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ebamõistlikult koormav. Samuti võib olla olukordi, kus isik vajab mitut erinevat abivahendit ja nende abivahendite kogusummana on omaosalus inimesele majanduslikult ebamõistlikult suur. Omaosaluse vähendamise taotlusel selgitab taotleja, millest tulenevalt on vaja omaosalust vähendada ja esitab selle kohta ka vajalikud tõendavad asjaolud. Sotsiaalkindlustusamet selgitab erimenetluse raames omaosaluse vähendamise põhjendatud asjaolusid. Nagu eelpool sai leitud, oli vaide esitaja omaosalus kahe ratastooli väliskummi, kahe sisekummi ja kahe käetoe ostmisel kokku 30,17+7,04+41,22+41,22=119,65 eurot. Sotsiaalhoolekande seaduse § 46 punkti 1 kohaselt on abivahend toode või vahend, mille abil on võimalik ennetada tekkinud või kaasasündinud kahjustuse või puude süvenemist, kompenseerida kahjustusest või puudest tingitud funktsioonihäiret, parandada või säilitada füüsilist ja sotsiaalset iseseisvust ning tegevus- ja töövõimet. Seega abivahendi transpordi teenus ja remondi teenus ei kuulu riigipoolse soodustusega abivahendite alla ning nende eest tuleb isikul endal tasuda. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on XXi sissetulek taotlemisele eelneva 6 kuu jooksul olnud keskmiselt kokku 1815,78 eurot kuus (töötasud, töövõime toetus, puudega tööealise inimese toetus). Abivahendite andmebaasi andmetel on taotlemisele eelnenud 6 kuu jooksul XXi kulutused teistele abivahenditele olnud keskmiselt 7,94 eurot kuus. Seega on vaide esitaja sissetulekud oluliselt suuremad, kui abivahendi omaosaluse summa. Antud juhul on abivahendi soetamisel tegemist ühekordse väljaminekuga ning vaide esitaja pole tõendanud, millistel asjaoludel oleks tema puhul abivahendi omaosaluse tasumine majanduslikust olukorrast tulenevalt ebamõistlikult suur, et saaks kohaldada omaosaluse määra vähendamist. Omaosaluse vähendamise vajadust pole vaide esitaja põhjendanud ei oma taotluses ega ka vaides. Peale abivahendi omaosaluse tasumist ning arvestades igakuiseid kulutusi teistele abivahenditele on XXi kogu sissetulek kordades suurem toimetulekupiirist, mis 2019. aastal on üksi elavale inimesele või perekonna esimese liikme kohta 150 eurot kuus. Määruse § 7 lg 2 järgi käsitletakse toimetulekutoetuse maksmist isikule omaosaluse vähendamise kiirmenetlusliku alusena. Antud juhul ei ole vaide esitajale toimetulekutoetust määratud ja seega on omaosaluse vähendamine Sotsiaalkindlustusameti kaalutlusotsus. Võttes arvesse vaide esitaja 1815,78 eurost igakuist sissetulekut on Sotsiaalkindlustusamet seisukohal, et 119,65 eurose omaosaluse tasumine ei ole vaide esitajale ebamõistlikult suur väljaminek arvestades väljamineku ühekordset iseloomu, mistõttu ei ole põhjendatud täiendava riigipoolse soodustuse määra tõstmine 90%-ni.

Seega Sotsiaalkindlustusamet on otsust koostades võtnud arvesse kõiki võimalikke asjasse puutuvaid tegureid. Võttes eelpool toodut arvesse leiab Sotsiaalkindlustusamet, et täiendav omaosaluse vähendamine käesoleval juhul ei ole põhjendatud“ (tl 17-18).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

kaasa arvatud asjakohane varajane määratlemine ja sekkumine, samuti teenused, mille eesmärk on minimeerida ja ennetada puuete lisandumist, sealhulgas ka laste ja vanemate isikute hulgas. Konventsiooni art 26 1. kohaselt osalisriigid võtavad tõhusaid ja asjakohaseid meetmeid, kaasa arvatud vastastikune toetus, et võimaldada puuetega inimestel saavutada ja säilitada maksimaalset iseseisvust, täielikku füüsilist, vaimset ja kutsealast võimekust ning täielikku kaasatust ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Selle eesmärgi saavutamiseks korraldavad, tugevdavad ja laiendavad osalisriigid igakülgseid habilitatsiooni ja rehabilitatsiooni teenuseid ja programme, eriti tervishoiu, tööhõive, hariduse ja sotsiaalteenuste valdkondades. Konventsiooni art 27 kohaselt osalisriigid tunnistavad puuetega inimeste õigust tööle teistega võrdsetel alustel. See hõlmab õigust teenida elatist vabalt valitud või tööturul vastu võetud töökohal ning õigust puuetega inimestele avatud, kaasavale ja juurdepääsetavale töökeskkonnale. Osalisriigid kaitsevad ja soodustavad õiguse tööle teostamist, kaasa arvatud nende isikute puhul, kellel on tekkinud puue töötamise käigus, võttes asjakohaseid meetmeid, sealhulgas ka seadusandluses, et muu hulgas: (h) edendada puuetega inimeste tööhõivet erasektoris asjakohaste poliitikate ja meetmetega, mille hulka võivad kuuluda positiivsed meetmed, soodustused ja muud meetmed võrdsete võimaluste loomiseks; (i) tagada puuetega inimeste jaoks mõistlike abinõude võtmine töökohal. Euroopa sotsiaalharta art 15 sätestab puuetega isikute õiguse elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust. Et rakendada tulemuslikult puuetega inimeste õigust elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust, sõltumata nende vanusest ning puude põhjusest ja laadist, kohustuvad lepingupooled eelkõige: edendama nende täielikku sotsiaalset integreerumist ning osavõttu ühiskondlikust elust meetmete abil (kaasa arvatud tehnilised abivahendid), mille eesmärk on suhtlemis- ja liikumistakistuste ületamine ning transpordi, eluaseme ja kultuuritegevuse ning vaba aja veetmise võimaluste kättesaadavaks tegemine. Seega, võttes arvesse eeltoodud konventsioonide sätteid, siis on riik võtnud endale ka rahvusvaheliselt kohustuseks edendada puudega inimeste tööhõivet, mis sisaldab endast ka eesmärke minimeerida ja ennetada puuete lisandumist. Abivahendi soetamise toetamise eesmärk peaks olema primaarselt kompenseerida puuet, parandada töövõime säilimist ning ennetada tervisekahjustuse süvendamist. Seetõttu kui isikul on tuvastatud osaline või puuduv töövõime, siis peaks tal olema säilitatud riigipoolne kohustus hüvitada talle töövõime vähenemisest tulenevad lisakulutused, olenemata sissetulekust. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus riik on pannud abivahendi soetamise sõltuvusse isiku majanduslikust sissetulekust. Põhiseaduse (PS) § 123 sätestab, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Seega on tegemist olukorraga, kus SHS § 50 lg 9 on vastuolus ka konventsiooniga. Kuna SHS §-st 50 lg-st 9 tulenevalt on seatud abivahendi omaosaluse määra vähendamine ning riigi poolne tasumine sõltuvusse isiku sissetulekust, siis on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kaebaja palub tunnistada kohtul antud säte PS-ga ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks.

6.1 Sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määrusega nr 74 „Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed“ on võimaldatud ratastoolide rehve ja rattaid osta riigipoolse soodustusega kaks tükki ühe aasta jooksul. Ratastoolide rehvidele ja ratastele on kehtestatud riigipoolse soodustuse piirhinnaks 34 eurot ning soodustuse piirmääraks 50%. Invaru OÜ 05.07.2019 arvelt nähtub, et ettevõte on tehingu tegemisel kahe väliskummi ostmisel rakendanud määruses kehtestatud riigipoolset soodustust. Arvelt nähtub, et kahe väliskummi kogumaksumuseks on 60,34 eurot, millest riigi osaluseks on olnud 30,17 eurot ning kaebaja osaluseks 30,17 eurot. Sisekummide soetamisel ei ole ettevõte täiendavat soodustust kasutada saanud, kuna määrusega kehtestatud piirkogus 2 tükki on ära kasutatud. Kahe sisekummi täiehinnaks on olnud 7,04 eurot. Käetoed kuuluvad muude ratastooli varuosade alla. Määrusega on võimaldatud muid ratastooli varuosasid soetada riigipoolse soodustusega ühe aasta jooksul piirhinna 400 euro ulatuses piirmääraga 50%. Invaru OÜ 05.07.2019 arvelt nähtub, et ettevõte on tehingu tegemisel kahe käetoe ostmisel rakendanud määruses kehtestatud soodustust. Arvelt nähtub, et kahe käetoe kogumaksumuseks on 164,90 eurot, millest riigi osaluseks on 82,46 eurot ja kaebaja osaluseks 82,44 eurot. Kaebaja esitas 10.07.2019 taotluse ratastooli kahe väliskummi, kahe sisekummi ja ratastooli käetugede omaosaluse vähendamiseks. Kaebaja oli 20.05.2019 pöördunud purunenud ratastooli rehvi parandamiseks Invaru OÜ poole ning kaebaja sõnul selgus Invaru OÜ esinduses, et lisaks ratastooli rehvi parandamisele on vajalik välja vahetada ka ratastooli käetoed. Kaebaja oli rehvi parandamise ja käetugede vahetamisega nõus. 6.2 Taotlusele lisatud Invaru OÜ arvest nr 19088069 nähtub, et kaebaja oli abivahendi tehingu sooritanud 05.07.2019 ning 19.07.2019 oli arve tasumise tähtaeg, kuid erimenetluse taotluse omaosaluse vähendamiseks esitas kaebaja vastustajale 10.07.2019 s.o pärast tehingu tegemist. SHS § 46 p 1 kohaselt võtab riik abivahendite loetellu kantud abivahendi ostmisel tasu maksmise kohustuse üle kui õigustatud isik ja abivahendi müüja lepivad kokku abivahendi müügi tingimustes. Oluline on siinkohal silmas pidada, et seadus sätestab õigustatud isiku ja abivahendi müüja vahelise kokkuleppe müügi tingimuste osas, aga mitte seda, et nimetatud pooled võiksid enne erimenetluse taotluse esitamist juba tehingu ära teha, kui isik soovib, et riik võtaks tasu maksmise kohustuse temalt üle. Eeltoodust tulenevalt tuleb erimenetluse taotlus esitada pärast abivahendi müügi osas kokkuleppe tegemist (hinnapakkumiste võtmine), aga enne tehingu sooritamist. Tasu maksmise kohustuse üleminekuks riigile on vajalik, et riik teeb haldusotsuse selle kohta, kas isik kvalifitseerub õigustatud isikuna või mitte. Kui antud otsus on riigi poolt tehtud, saab abivahendi ostja selle esitada abivahendi müüjale ning abivahendi tehing teostatakse omaosaluse tasumise osas erimenetluse otsuses sätestatud viisil. Käesoleval juhul on Invaru OÜ rakendanud määruses kehtestatud soodustust ja esitanud kaebajale selle eest ka arve 05.07.2019. Kaebaja soovis aga ka erimenetlust taotleda (omaosaluse vähendamist) ning esitas vastava taotluse SKA-le 10.07.2019 ehk pärast seda, kui tehing oli juba sooritatud. Oluline ei ole siinkohal ka see, et taotluse esitamise hetkeks polnud arve veel tasutud. Erimenetluse kohaldamiseks peab olema esmalt haldusotsus selle kohta, kas

isikul on õigustatus erimenetluse kohaldamiseks ja kui suur saab olema isiku omaosaluse määr ning kui palju jääb abivahendi hinnast riigi kanda ning alles seejärel saab teostada tehingu. Tagantjärele ei saa SKA teostatud tehingutele erimenetlust kohaldada. 6.3 Isegi kui pidada lubatuks erimenetluse taotluse esitamist pärast abivahendi müüja ja abivahendi ostja vahel teostatud tehingu toimumist, peab erimenetlusena omaosaluse vähendamine olema põhjendatud. Omaosaluse vähendamist saab isik taotleda olukordades, kus abivahendi omaosaluse tasumine on inimesele tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ebamõistlikult koormav. Samuti võib olla olukordi, kus isik vajab mitut erinevat abivahendit ja nende abivahendite kogusummana on omaosalus inimesele majanduslikult ebamõistlikult suur. Omaosaluse vähendamise taotlusel selgitab taotleja, millest tulenevalt on vaja omaosalust vähendada ja esitab selle kohta ka vajalikud tõendavad asjaolud. Kaebaja omaosalus oli kahe ratastooli väliskummi, kahe sisekummi ja kahe käetoe ostmisel kokku 30,17+7,04+41,22+41,22=119,65 eurot. Vastustaja andmetel on kaebaja sissetulek erimenetluse taotluse esitamisele eelneva 6 kuu jooksul olnud keskmiselt kokku 1815,78 eurot kuus (töötasud, töövõime toetus, puudega tööealise inimese toetus). Abivahendite andmebaasi andmetel on taotlemisele eelnenud 6 kuu jooksul kaebaja kulutused teistele abivahenditele olnud keskmiselt 7,94 eurot kuus. Seega on kaebaja sissetulekud oluliselt suuremad, kui abivahendi omaosaluse summa. Antud juhul tuleb arvestada, et abivahendi soetamisel on tegemist ühekordse väljaminekuga ning kaebaja pole tõendanud, millistel asjaoludel oleks tema puhul abivahendi omaosaluse tasumine majanduslikust olukorrast tulenevalt ebamõistlikult suur, et saaks kohaldada omaosaluse määra vähendamist. Omaosaluse vähendamise vajadust pole kaebaja põhjendanud ei oma taotluses, vaides ega ka kaebuses. Peale abivahendi omaosaluse tasumist ning arvestades igakuiseid kulutusi teistele abivahenditele on kaebaja kogu sissetulek kordades suurem toimetulekupiirist, mis 2019. aastal on üksi elavale inimesele või perekonna esimese liikme kohta 150 eurot kuus. Määruse § 7 lg 2 järgi käsitletakse toimetulekutoetuse maksmist isikule omaosaluse vähendamise kiirmenetlusliku alusena. Antud juhul ei ole kaebajale toimetulekutoetust määratud ja seega on omaosaluse vähendamine vastustaja kaalutlusotsus. Võttes arvesse kaebaja 1815,78 eurost igakuist sissetulekut ei ole põhjendatud 119,65 eurose omaosaluse täiendav vähendamine, kuna kaebaja jaoks ei ole tegemist ebamõistlikult suure väljaminekuga arvestades väljamineku ühekordset iseloomu, mistõttu ei ole põhjendatud täiendava riigipoolse soodustuse määra tõstmine 90%-ni.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

SHS § 50 lg 9 kohaselt on isiku omaosalus abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe, kuid mitte väiksem kui 7 eurot. SKA võib isiku taotlusel erandkorras vähendada abivahendi omaosalust viie protsendini abivahendi kogumaksumusest, kui: 1) isiku majanduslik olukord ei võimalda omaosalust tasuda; 2) abivahendi soetamine tekitab isikule suures ulatuses lisakulutusi; 3) isik ei ole muudel põhjendatud juhtudel võimeline omaosalust täies ulatuses tasuma. Sama paragrahvi lg 10 alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse „Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed“ § 7 lg 2 kohaselt vähendab SKA omaosalust, kui üksi elavale isikule või tema perekonnale on taotlemise kuul või sellele eelnenud 12 kuu jooksul makstud toimetulekutoetust. Puudub vaidlus, et kaebajale ei ole makstud toimetulekutoetust. SHS § 50 lg-st 9 tulenevalt ei ole see aga ainus alus abivahendi omaosaluse vähendamiseks erandkorras, vaid kuna täpsemad kriteeriumid on jäänud kehtestamata, lasub SKA-l SHS § 50 lg 9 sisustamisel lai kaalutlusruum. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Eelnevast tulenevalt saab kohus kontrollida, kas SKA on SHS § 50 lg-t 9 sisustanud eesmärgipäraselt ja on otsust langetades lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Kohus on seisukohal, et SKA on sisustanud SHS § 50 lg-t 9 eesmärgipäraselt leides, et omaosalise vähendamist saab isik taotleda olukorras, kus abivahendi omaosaluse tasumine on talle tema majanduslikult olukorrast tulenevalt ebamõistlikult koormav. Kohus nõustub SKA hinnanguga, et käesoleval juhul ei ole väljaminek abivahenditele sedavõrd suur, et oleks põhjendatud erimenetlusega omaosaluse vähendamine. Tegemist on ühekordse väljaminekuga, kusjuures kaebaja sissetulek on taotluse esitamisele eelneva 6 kuu jooksul olnud keskmiselt 1815,78 eurot kuus, seejuures sissetulekud teistele abivahenditele samal perioodil keskmiselt 7,94 eurot kuus (mittevaieldavad asjaolud). Seega on SKA käesoleval juhul õigesti leidnud, et 119,65 euro suuruse omaosaluse täiendav vähendamine, pole põhjendatud. Kohtupraktika toetab lähenemist, mille kohaselt on SHS § 50 lg 9 kontekstis kohane tugineda üksnes nendele väljaminekutele, mis on seotud abivahendite soetamisega, eeldades, et isiku ülejäänud väljaminekud on aastaringselt enamvähem muutumatud (vt TlnRKo 17.01.2019 nr 3-18-1327, p 18). Kaebuse viited ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni art-tele 5, 25, 26 ja 27 ning Euroopa sotsiaalharta art-le 15 pole asjakohased. Käesoleval juhul pole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet (konventsiooni viidatud artiklid), ega puudega isiku õigust iseseisvale elule ja sotsiaalsele integratsioonile (sotsiaalharta art 15). Kaebuses on ekslikult leitud, et riik peab hüvitama igale isikule talle töövõime vähenemisest tulenevad kulutused abivahenditele sõltumata konkreetse isiku majanduslikust olukorrast. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. PS § 28 järgi on seadusandja vaba otsustama, millal ja millises mahus võtab ühiskond sotsiaalse riski realiseerumisel tekkida võivad tagajärjed enda kanda, seejuures on seadusandja otsustusvabadus piiratud sotsiaalsete põhiõiguste tuumaga (vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2017, lk 394). Kaebuses pole väidetud ja asja materjalidest ei nähtu, et riik oleks jätnud kaebajale tema toimetulekuks piisava abi tagamata. Seega käesoleval juhul sotsiaalsete põhiõiguste tuuma riivatud ei ole.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.