Pavel Fedoritši kaebus kõikidest riigi ja kohtutäiturite rahaliste nõuete vabastamiseks karistuse kandmise ajal
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Pavel Fedoritši kaebus.
2.Jätta Pavel Fedoritši menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
1.Tartu Vangla määras 28. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 6-3/95 Pavel Fedoritši (kaebaja) uuesti tööle (1. mai kuni 30. juuni 2020).
2.P. Fedoritš esitas 6. mail 2020 Tartu Vanglale selgitustaotluse, kuna ta tahtis infot selle kohta, miks ta pandi uuesti majapidamistööle, kuigi ta ei ole selleks soovi avaldanud. Kaebaja soovis teada, miks ta jälle tööle määrati. Kaebaja soovis varasemalt tööle minna, sest lähenes tingimisi ennetähtaegse vabanemise kohus (elektroonilise järelevalve alla). Vanglast mitte vabanemise korral tahaks kaebaja jätkata töötamist keevitaja abina või minna avavanglasse.
3.Tartu Vangla selgitas kaebajale 13. mai 2020. a kirjaga nr 2-3/1724-2, et tulenevalt asjaolust, et kinnipeetavad on kohustatud vanglas töötama, võib vangla kinnipeetavaid tööle määrata igal ajal. Tööle määramise aluseks ei pea olema ilmtingimata kinnipeetava sooviavaldus või isiku nõusolek. Käskkirjaga ei määrata kinnipeetavaid tööle konkreetsele ametikohale. Seega võivad isikud sama käskkirja alusel töötada nii eluosakonna koristajana kui ka mõnel muul ametikohal. Samuti ei saa olla kehtiv tööle määramise käskkiri takistuseks avavangla menetluse alustamiseks või avavanglasse paigutamiseks.
4.Kaebaja pöördus 9. augustil 2020 selgitustaotlusega Justiitsministeeriumi poole, et saada selgust, miks Tartu Vangla keeldub kaebajale tööd võimaldamast. Kaebaja selgitas, et individuaalses täitmiskavas on kaebajale märgitud 80% töövõimetus, mis on kujunenud ületamatuks takistuseks reaalse töökoha leidmisel ning mis võimaldab kaebajat tööle määrata vaid koristajana osalise töökoormusega. Seda tegevust ei saa aga pidada reaalseks töötamiseks. Lisaks enda ülalpidamisele on kaebajale määratud kohustus tasuda kohtukulusid, mis ei ole aga 16 tunnise kuuhõive juures võimalik. Kaebajale lubati pärast neljakuulise nn
koristamisprogrammi läbimist, et teda rakendatakse mõnel teisel töökohal. Seda ei ole aga tehtud.
5.Justiitsministeerium vastas 17. augustil 2020 kaebaja pöördumisele kirjaga nr 11-7/4955-2. Ministeerium selgitas, et kinnipeetava töökohustus ei anna iseenesest kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda endale tööd kindlal tegevusalal. Vangistusseaduse (VangS) § 38 lg 1 näeb ette, et võimaluse korral kindlustab vangla kinnipeetava tööga, millest tuleneb, et töökohustus tekib kinnipeetaval tema võimetele ja oskustele vastava töö olemasolul. Võimetele ja oskustele vastava töö puudumine on siiski käsitatav töökohustusest vabastamise ajutise alusena, sest kinnipeetavale sobiva töö leidumisel on ta kohustatud selle vastu võtma. Seega ei mõjuta kinnipeetava võimetele ja oskustele vastava töö puudumine tema üldist töökohustust VangS § 37 lg 1 mõttes. Kinnipeetavale sobiva ehk talle füüsiliselt ja vaimselt jõukohase töö leidumisel on kinnipeetav kohustatud selle vastu võtma. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla võimaldanud kaebajale tööhõives osalemist. Töökohtade olemasolu ja nendele sobivust hindab vangla.
6.Kaebaja pöördus 21. augustil 2020 avaldusega uuesti Justiitsministeeriumi poole, avaldades rahulolematust ministeeriumi 17. augusti 2020. a vastusega seoses. Kaebaja leidis, et kui kinnipeetavatel pole mingeid õigusi, siis ei ole ka kohtul, kohtutäituril ja riigil õigust kinnipeetavatelt karistuse kandmise ajal nõude rahaliste nõuete täitmist. Kaebaja palub rahuldada tema tööavaldus (keevitaja abi).
7.Justiitsministeerium leidis 9. septembri 2020. a vastuses nr 11-7/4955-4, et ei pea vajalikuks oma selgitusi kaebajale korrata.
8.P. Fedoritš esitas 13. septembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus end vabastada kõikidest riigi ja kohtutäiturite rahalistest nõuetest karistuse kandmise ajal.
9.Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
10.Kohus märgib esmalt, et HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigusi ja kohustusi täitemenetluses ning täitedokumendi täitmise menetlust reguleerib täitemenetluse seadustik (TMS). TMS § 11 lg 1 p-de 4 ja 5 kohaselt on kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine ja täitemenetlusega seotud hagide lahendamine maakohtu pädevuses. TMS § 217 lg 1 ja § 218 lg 1 alusel saab täitemenetluse osaline esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale kaebuse kohtutäiturile ja seejärel kaebuse maakohtule. Seega ei kuulu kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamine halduskohtu pädevusse ning selliste vaidluste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord.
11.VangS § 44 lg 1 järgi teeb kinnipeetava vanglasisesel isikuarvel arvestusi vanglateenistus. Ka olukordades, kus kinnipeetava suhtes on algatatud täitemenetlus, korraldab kinnipeetava isikuarvel arvelduste tegemist vanglateenistus, arvestades TMS-st tulenevaid erisusi. Rahalise nõude täitmist vanglas reguleerib TMS § 31, mille lg 1 kohaselt kannab vangla kinnipeetava töötasust või muust kinnipeetavale laekuvast rahast kinnipeetud osa igas kuus selle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, kes on rahalise nõude täitmiseks saatnud. Kinnipeetav osa arvutatakse vastavalt VangS §-le 44. Seega on VangS §-s 44 sätestatud toimingute tegemine vangistust täideviiva asutuse ehk vangla pädevuses. Seejuures puudub vanglal õigus eirata
VangS §-s 44 sätestatud regulatsiooni, mis näeb ette kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi. Samuti ei saa vangla eirata VangS § 44 lg-s 3 sätestatut, mis kohustab hoiustama vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni.
12.Kohtupraktikas on kinnipeetavale laekuvatest summadest VangS § 44 l 2 alusel mahaarvamiste tegemist peetud õiguspäraseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16; 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 24). Samuti on õiguskantsler pidanud mahaarvamiste aluseks olevat regulatsiooni põhiseaduspäraseks (vt nt õiguskantsleri 27. märtsi 2015. a seisukoht nr 6-1/140700/1501354 ja seal tehtud viited ning 10. mai 2012. a seisukoht nr 6-1/120676/1202290). Ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse asuda teistsugusele seisukohale võrreldes varasema praktikaga. Asjaolu, et kaebaja ei ole saanud töötada keevitaja abilisena ning on pidanud tegema koristustöid, mis on vähem tasuvamad, ei anna alust kaebajat laekuvatest summadest rahaliste nõuete vabastamiseks.
13.HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 alusel võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kuivõrd vanglal ei ole õigust suunata kinnipeetava isikuarvel olevaid summasid teisiti, kui VangS § 44 regulatsioon ette näeb, siis ei ole kaebajal õigust nõuda vangla kohustamist teha ülekandeid tema soovitud viisil, nt vabastada end kõikidest rahalistest nõuetest karistuse kandmise ajal. Kohus leiab, et kaebaja õigusi ei ole rikutud.
14.Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja pöördumistest Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi poole ja nende vastustest nähtub, et kaebaja kaebus on ajendatud pahameelest ministeeriumi vastuse peale. Kuigi kaebajale ei tarvitse vastustes esitatud seisukohad meeldida, on tegemist siiski ka kohtupraktikas juurdunud seisukohtadega. Kaebaja on Tartu Vanglas kinni peetav isik, mistõttu on ta allutatud vanglas kehtivale korrale ja õigusaktides sätestatud piirangutele. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal. Vangla majandustöödel rakendatakse kinnipeetavaid vangla äranägemisel (VangS § 39 lg 3), mistõttu majandustööle suunamine võib küll kaebaja jaoks olla ebameeldiv, kuid ei ole õigusvastane ega riku isiku õigusi.
15.Kui kaebaja tegelik kohtusse pöördumise eesmärk on muu (nt saada tööle keevitaja abina; saada avavanglasse; korrigeerida töövõimetuse protsenti vms), siis tuleb esmalt pöörduda sellekohase nõudega vangla poole. Kaebaja seniseid pöördumisi on võimalik mõista kui selgitustaotlusi märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lg 2 tähenduses (selgitustaotlus selle seaduse tähenduses on isiku pöördumine, milles isik taotleb adressaadilt teavet, mis eeldab adressaadi käsutuses oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist või õigusalase selgituse andmist asutuse õigusaktide, asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ning asutuse pädevuse kohta). Sellisele pöördumisele esitatud vastus ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 mõttes, mida saaks vaidemenetluses vaidlustada. Vastus selgitustaotlusele ei ole õiguslikult siduva iseloomuga toiming ning kaebaja õigusi saaks rikkuda sellele üldse vastamata jätmine.
16.Eelnevat arvestades ei pidanud kohus otstarbekaks kaebaja nõudeid käiguta jätmise määrusega täiendavalt täpsustada. Tartu Vangla 15. septembri ja Justiitsministeeriumi
21.septembri 2020. a vastusest kohtule nähtub, et kaebaja ei ole muude nõuetega nende poole pöördunud, mistõttu ei oleks nagunii läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus kohtusse
pöördumiseks. VangS § 11 lg 5 kohaselt on kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud.
17.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse, kuna kohtu hinnangul puudub kaebajal kaebeõigus nõuda enda vabastamist kõikidest riigi ja kohtutäiturite rahalistest nõuetest karistuse kandmise ajal.
18.Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus menetlusabi taotluse sisuliseks lahendamiseks, ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
19.Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse nõuetekohase kaebusega oma õiguste kaitseks ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kaebuse tagastamise määruse peale võib esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (HKMS § 121 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.